Ilmekas näide sellest, mis juhtub, kui vahepeal mõni päev koeraga korralikult ei tegele, ongi mul nüüd kodus olemas. Elli on nende vahepealsete kiirete päevade jooksul täitsa pööraseks läinud. Sõna enam ei kuula ja arvab, et võibki teha, mis ise tahab.
Reede õhtul juba vaatasin, et asi läheb hukka – ei tulnud käsu peale naabri pere külalise juurest ära. Samalaadne tsirkus jätkus laupäeval ja täna hommikul ka, tüdruk mängis kurti ja tahtis ise otsustada, kas tulla või mitte, kas käsu peale lamada või mitte, kas paigal oodata või mitte. Ja selliseks käitumise muutumiseks läks vaja ainult nelja-viite päeva, mil ei olnud aega temaga eriti tegeleda! See tähendab, et polnud aega välja jalutama minna, harjutada, mängida…. sest ei olnud ju õieti aega ka magada, süüa või rahulikult vetsuski käia. Kes mu paari viimast postitust luges, see teab, miks.
Et sellise koeraga tegelematuse peale teatav tagasilöök tuleb, seda ma muidugi teadsin. Aga et päris kohe nii loetud päevadega, see üllatas. Elli oleks kohe nagu trotsi täis läinud punn.
Tänasest oleme siis seega pedagoogilisel erirežiimil. Väljas jalutame nüüd mõnda aega ainult kahekesi, kuulekusharjutusi tuleb korrata, korrata ja korrata, karjasuhteid reguleerivad signaalid põhja keerata. Ja jälle märksa rohkem mängima hakata.
Täna õhtupoolikuse jalutuskäigu ajal hakkas õnneks juba nagu jälle looma. Tuli ikka meelde talle lõpuks, kummas rihma otsas otsustaja käib. Ja käsklused isegi meenusid. Ülekeev energia sai kah mõnevõrra välja elatud.
Järgmine nädal tõotab nüüd küll päevakavva teatavat leevendust, nii et peaks Elliga tegelemiseks aega jaguma. Ma usun, et paar päeva veel ja saame võimumängudega taas pikemaks ajaks ühele poole. Ta, sunnik, ongi sihuke dominantne emane. Jalga tõstab ja märgistab iga posti nagu ülbe isane. Hermanni positsiooni on ta igatahes juba vahepeal hõivanud, vanamees laseb tal oma nina eest ka toidukausi tühjaks süüa, kui me ei valvaks. Nende omavaheline tants käib juba Elli pilli järgi. Ja see on juhtunud millalgi sel sügisel, kuidagi märkamatult. Eks muidugi tüdruk nüüd mõtles, et on saabunud aeg ka emmega jõudu proovida. No proovi, Ellikene, proovi pealegi! Emmele väljakutsed meeldivad, sest tema on ka dominantne emane.
Läksingi vahepeal liiga mugavaks.
Elli puha käest ära
November 22, 2009 kell 8:22 p.l. (Kallid loomad)
Paljudest erinevatest asjadest, sh Amandast
November 20, 2009 kell 8:52 p.l. (Aed, Asjatamised, Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad)
Nii. Kulkale taotlus koos, eelarve koos, luulekogu koos, kõik saadetud. Üks “Saladuste” stsena sai ka vahepeal viie või kuue stseeni osas ümber kirjutatud, vastavalt režissööri soovidele. Joonasel on tänaõhtuse seisuga lõpuks “Pintsu ja Tutsiku” II osa pildid ja tekst kõik käes, andku aga nüüd küljendusega minna, et esmapäeva õhtul korrektuuri saaksin lugema hakata. Eile õhtul peale kümmet koju laekudes pidin küll peaegu infarkti saama, kui Ott ütles, et ftp-serveriga oli kogu päeva mingi jama ja ta ei saanud Joonasele neid materjale üles laadida… pealegi olevat tal ikkagi kahele peatükile veel pildid tegemata! Siis mul oli küll tunne, et ma lihtsalt lähen hulluks. Kogu see kupatus pidi ju küljendaja käes olema juba kolmapäeval!
Kiireks tal läheb, päris selge, sest lõpuks tuli välja, et erinevas suuruses pilte ning vinjette on seal ligemale poolteistsada. Ja kui Joonas selle Heraklese tööga toime tuleb, siis kolmapäeval on Pintsud-Tutsikud trükikojas ning detsembri keskel poodides. Ma hoian pöialt, et jõuaks.
Paaril viimasel päeval olen intensiivselt panustanud ka parteitegevusse, vedasin eile meie Haapsalu “rakukese” koosolekut, modereerisin analüüsi, miks meil valimistel ja koalitsiooni moodustamisel seekord läks, nagu läks. Loomulikult valmistasin analüüsi baasi ette, põhjalik ikka, nagu ma olen. Ja et homme paar meie naist siirdub IRL naiskogule Tallinna, kus üle-eestilises kontekstis umbes samasisuline arutelu toimub, siis oli muidugi vaja kogu eilne materjal korralikult ära vormistada, et nad saaksid homme selle kaasa võtta ja oma sõnavõttudes sellele toetuda. Nii et minu hommik algas kulka taotlusele lõpliku lihvi andmise ning ärasaatmisega, jätkus eilse ürituse materjali dokumenteerimisega, kõigele muule lisaks tuli vahepeal hirmsa kiiruga kirjutada valmis lullamilla homsesse lehte, taotleda “Pintsu ja Tutsiku II raamatule” ISBN-i number, teha rida telefonikõnesid homse Taeblasse mineku suhtes (oleme homme oma MTÜ raamatutega Taebla kadrilaadal)… ja veidi enne kahte tuldi mulle järele, et viia mind Noarootsi gümnaasiumi nõukogu koosolekule, mis kestis miski poole viieni või sedamoodi.
Nii et aeda ma jälle ei jõudnud. Homme ka kindlasti ei jõua. Aga tulbid on maas ja puhastamata on ainsatena veel läänepeenar ja roosipeenar. Roosidega on veel suts aega muidugi, neid pole siinkandis enne jõule erilist mõtet katta.
Ja vaesed koerad on ka juba mitu päeva järjest jalutamata, peavad aias tolknemisega piirduma. Oh, kole lugu. Aga pühapäeval viin nad metsa.
Muidu pole hullu, aga hilja õhtuti hakkab suurest väsimusest hale meel peale tulema. Vahin Amandaga You Tube’is tõtt ja mõtlen, et sellel naisterahval on ka kindlasti oma lapsepõlvega mingi kana kitkuda.
Aga ma vist ei ole Amanda Palmerist teile kirjutanudki. See on mu sellesügisene kiiks, mis algas õigupoolest juba kevadel. Üks artist, kes veidral kombel on nii minu kui mu tütre palava sümpaatia pälvinud. Näitleja ja muusik. Ise teeb oma lugudele sõnu ja muusikat, kõike. Suurepärane. Peale muu on ta mõnuga dramaatiline ja tal tundub olevat selline kiiksuga huumorimeel, mis mulle väga sobib. Ja nagu juba ütlesin, tal on vist mingi teema mingi lapsepõlvetraumaga.
See video on näiteks esimene lugu tema tsüklist (on ka sellenimeline album ja raamat) “Who killed Amanda Palmer”.
Mina, kana, lehm ja kratt
November 18, 2009 kell 9:24 e.l. (Töised asjad)
Nõnda, lasteluulekogu käsikiri on koos, ainult sisukord veel sisse toksida. Ja hiljem muidugi üle käia ja toimetada kogu see ilu, aga sellega on aega, selle peale praegu veel mõtlema ei pea. Kogu pealkirjaks sai “Mina, kana, lehm ja kratt” ühe luuletuse järgi.Kogus on neli temaatilist tsüklit: “Putukas kõrvas” (laste tegemistest ja mängimisest, kodused asjad jmt), “Kui kana läheb üle tee” (jaburad ja mittejaburad loomaluuletused), “Purakas murakas” (igasugu värssjutukesed ja lugulaulud), “Pikad pühad” (tähtpäevade ja aastaaegade ja muu sellisega seotud luuletused).
Ott võtab selle kogu illustreerimise oma talviseks tööks, nii et ilmuda võiks see ehk aprillis. Taotlus kulkale läheb nädala lõpus posti või internetti, kui nende netiblanketid seekord Macis täidetavad on (mõnikord ei ole olnud). Seda muidugi siis, kui trükikoda mulle hinnapakkumise ikka õigeks ajaks ära saadab. “Maailma naba” aruande tegin igatahes juba valmis, on koos raamatuksemplariga turvaümbrikku pakitud ja postimajja viimise ootel.
Aga “Pintsu ja Tutsiku” II raamatu trükitellimus on kinnitatud ja enam pole põgeneda kuhugi, nüüd lihtsalt läheb nii, nagu läheb. Joonas ootab täna Oti illustratsioone, tekst on tal nädalajagu juba käes ja lehekülgede arvu peale ilmselt kuidagi ka laiali lükatud. Ott on oma tušijoonistusi nüüd mitu päeva käsitsi värvipliiatsitega värvinud ja kirunud, et pidi ta ka sellise nostalgilise tehnika valima, jube palju võtab aega. Et digitaalselt läheb kõik ikka palju kiiremini. Küllap on harjumatu ka arvutiekraani asemel paberit ja kätt jälgida – digilaua peale digipliiatsiga joonistades on ju silmad üleval ekraanil ja käsi tegutseb allpool, mujal.
Eile aeda ei jõudnudki. Nüüd toksin selle sisukorra sisse ja kirjutan taotluse jaoks projektikirjelduse valmis ning siis kappan aeda ka, kui veel valgust jagub.
Sügistööd on lõpuks ka minu aias alanud
November 16, 2009 kell 5:25 p.l. (Aed, Töised asjad)
Ei nüüd ole teha enam midagi. Talv ukse ees ja eelmise aasta eksperimenti jõulu eel mahapandud lillesibulatega ma igaks juhuks enam korrata ei tahaks. Mis siis, et eelmine aasta kõik hästi läks.
Ahastus hakkas juba peale tulema. Iga jumala päev mõtlesin, et teen töö ära ja siis kohe aeda. Aga alati jõudis enne pimedaks minna, kui mina kirjutuslaua taga omadega valmis sain. Nüüd mõtlesin, et prooviks sel nädalal hoopis nii, et päeval valges müttan aias ja kui pimedaks läheb, siis teen tööd. Töö-tööd, ma mõtlen.
Praeguse seisuga olen ligemale pool oma lillebordüüridest ära puhastada suutnud. No ikka pealsed maha lõigata ja komposti vedada ja muu seesugune. Tahtsin täna jõuda ka ühe puhastatud jupi peale mõned tulbisibulad maha surkida, aga juba oli nii hämar, et enam ei näinud õieti midagi, jäigi sinnapaika. Eks homme jätkan. Ilmateate arvates peaks mul selleks umbes pärastlõunani ka aega olema – sajupilved alustavad lõuna paiku saartelt.
Kuivade lehtedega on sel aastal probleem. Kogu aeg on sadanud. Lehti on lossipargis küll, aga kõik märjad. Pidasin juba plaani paar prügikotitäit ikkagi koju vedada ja tühja vanni sisse kuivama kallata – kui mõned korrad neid segamas käia, siis soojas vannitoas peaksid nad juba ühe päevaga ära kuivama. Aga Ott leidis, et loll mõte ja et tema ei luba mul vanni puulehtedega täita. Okei, ma siis ei tee nii. Külalistetoa põrandal on ka ruumi. 
Kuivi lehti läheb mul iiriste peale vaja. Suured vahtra- ja veel parem, kui tammelehed kuhjas neile peale panna. Tekib kena katusekivide efekt, risoomid jäävad ilusti kuivaks ja sooja. Olen mitu aastat neid niiviisi katnud, küll valikuliselt, sest ei viitsi kunagi nende lehtedega nii palju jännata, et kõikide sortide peale jaguks. Ja täitsa selge vahe on sees: sellise katte all talvitunud risoomid on kevadel märksa kobedamas olukorras kui ilma katteta juurikad. Et seal lehekuhjakeste all jääb pind üsna kenasti kuivaks ja soojaks, mõtlesin, et prooviks selllist lehekatet ka orientaalliiliatele panna, vaataks õige.
Aga muidu klapitan lasteluulekogu kokku. See on lõbus töö, tõstan tekste ja itsitan ise. Enam ju ei mäleta, mida kõike on kokku kirjutada saanud, nüüd vaatan ja naeran. Näiteks see väike tsükkel:
METSLOOMASALMID
KARU
KARU METSAS, SUUR JA PRUUN,
KUID TAL PEAL KÄIB VEIDER TUUR.
KARU INIMESTE VETSU
KIPUB VÄGA, TEAD JU, EKS JU.
KUI LÄED KEMPSU, UKSE SULED,
TEGEMA PEAD PÄRIS RUTTU,
MUIDU ÄKKI KARU TULEB
JA EI HEIDA MITTE TUTTU.
ORAV
ORAV ELAB OKSA PEAL,
TAL ON PESA, POJAD SEAL,
TAL ON ÜHES PÕSES PÄHKEL,
TEISES AGA MÄNNIKÄBI,
VAHEL AGA, OLGE LAHKED,
NÄRIB MÕNEL PÜKSID LÄBI.
REBANE
REBASEL ON METSAS URG,
URGU POJAD TOOB TAL KURG,
VAHEL KÜLAS KÄIVAD TAKSID,
VAHEL ÜKSI, VAHEL KAKSI,
SEST ET REBANE ON ILUS,
PAISTAB SILMA METSA VILUS.
HUNT
HUNDID, HUNDID SUURES KARJAS
EI SÖÖ ROHTU, METSAMARJA,
SÖÖVAD TEISI ELUS LOOMI!
ÖÖSEL SIRUTAVAD KOONI
TAEVASSE, KUS PAISTAB KUU,
ULUVAD, ET „UU JA UU,
OH ME VAESED SINDRINAHAD,
ME EI TAHA OLLA PAHAD!“
Väike tüdruk mõtleb suurest tüdrukust
November 14, 2009 kell 9:39 e.l. (Töised asjad)
See siis see eile tehtud lullamilla tänases Lääne Elus:
SUUR TÜDRUK
SUUREL TÜDRUKUL
ON PUNANE SUU,
KÕRGED KONTSAD
JA KITSAS PLUUS.
SUUR TÜDRUK
KÄIB OMAPEAD PEOL,
EMA TALLE
PATSE EI PUNU,
TEMA KINGAPAELU
EI SEO.
SUUREL TÜDRUKUL
NUKUD ON UNUND.
JAH, NUKKUDEST KAHJU
ON MUL AINSANA JUST.
KUI MÕTLEN ENDAST
JA SUUREST TÜDRUKUST.
AGA KUI KAALUL
ON KONTSAD
JA PUNANE SUU,
PIDUDEL KÄIMINE,
POISS-SÕBRAD,
LIIBUV PLUUS –
SIIS NII VÄHE TÄHTIS
ON NUKUD JA MUU.
Vedru hakkab maha käima
November 13, 2009 kell 10:23 e.l. (Asjatamised, Töised asjad)
… aga kuidagi ei saa masinavärki välja lülitada. Muudkui murran, aga tööd ei vähene, ühtelugu juurde tuleb teisi. Täna juba on tunne, et ei saa ega taha, “jõud lõpeb, ei jaksa enam,” nagu rääkis hämmastava mõistlikkuse ja taiplikkusega Jutulind. Üht ilusat ütelust kuulsin paari aasta eest: “Peab ikka oskama enne seisma jääda, kui iseendale tagantpoolt otsa jooksed.” Ma tunnen, et praegu ongi see hetk, kus peaks seisma jääma ja natukese mõtlema, puhkama ja mängima, aga no tont võtku, mismoodi ma saan. Kui mul on täna õhtuks lubatud Tuulile veel terve “Saladuste” lugu, “Lääne Ellu” homne lullamilla kella neljaks, järgmiseks kolmapäevaks lasteluulekogu käsikiri kokku panna (sest 20. nov on kultuurkapitali avalduste tähtaeg ja nad tahavad taotluse juurde ka käsikirja), samuti teha valmis selle kirjastamise eelarve ja projektikirjeldus (sest kulka tahab ka neid näha). Ja enne neid asju veel tuleb valmis kirjutada ja kulkale ära saata Joonase “Maailma naba” aruanne, sest puuduv aruandlus eelmise projekti kohta on uue projekti toetamise otsustamise juures oluline miinus.
Paljasmaa Promenaadi-värgist ma parem ei räägigi. Lihtsalt pole ikka veel jõudnud. Isegi muuseumisse mitte. Hale.
Aga mis on rõõmustav ning tore – täna hommikupoolikul tuli mu rahakott Tartu Kirjanduse majast välja! Nädal hiljem. Milles oli asi – vat seal on need osadest kokkukäivad pikad nurgadiivanid suitsuruumis. Rahakott oli mingi valemiga sattunud kahe istmeploki vahelisse prakku ja vajunud peaaegu põrandani välja, nii me seda otsides ei leidnudki, kuigi need istmetevahelised praod said käega kõik läbi katsutud nii sügavalt, kui sõrmed ulatusid.
Täna hakkasid nad seal mingeid pilte üles panema ja seoses sellega lahutati diivanid algosakesteks ning nihutati mujale, nii tolksaski mu “pihtapandud” rahakott sealt välja. Koos juhiloa, natukese raha ja armsate inimeste fotodega. Mul on hea meel.
Möll Tartus. Möll Haapsalus
November 9, 2009 kell 10:28 e.l. (Asjatamised, Töised asjad)
Väsimus, oi, väsimus on. Nädalavahetuse Tartu-üritused on selja taga, reedeõhtune kontsert Kirjanduse Maja krüptis ja Joonas Sildre “Maailma naba” esitlemine järgmisel päeval, vähe und, palju elu ja inimesi, oeh.
Ott poistega (unzimbel KLOTS) andis suurepärase kontserdi. Tore oli. Oleks olnud veel toredam, kui mu rahakotti koos juhilubadega poleks sealt tuuri pandud. Kaotuse suurim osa ongi juhiload, muidu isegi ei kurdaks väga. Ma ei kanna suuri summasid sularaha kaasas, ja mingit sisu omavad pangakaardid käivad kah teises kohas. Lihtsalt kuidagi näotu on, seda enam et väidetavalt pole Tartu Kirjanduse majas kunagi varastatud. Noh, nüüd siis varastatakse, halvad ajad… ja olnud ju ka Lydia Koidula väidetavalt kleptomaan. Mis siis ikka. Lihtsalt väike õpetus, et halbadel aegadel tuleb taas harjuda rohkem oma asjade eest hoolt kandma, mitte jätma jopet ja käekotti kuhugi toolile omapead, olgu või hetkeks.
Igatahes plaanitud kella-üheni-olemise asemel läks pidu umbes kolmeni, mille järel oli vaja suure seltskonnaga Vibude juurde minna, nii et lõpuks magama sain, arvan, et umbes viie ajal. Ja järgmisel hilishommikul taas platsi, uut üritust ette valmistama.
Igatahes esitlusel oli rahvast päris rohkelt, oli lapsi, ajakirjanikke… mida veel tahta? Paremat tervist võib-olla, ja pikemat ööund enne seda. Aga ma pidasin vastu ja poole kolme paiku päeval oli kõik õnnelikult läbi.
Pikad autosõidud selliste ilmadega pole muidugi eriti meeldivad. Reede õhtul minnes kulges enamus teed pimeduses, tuisus ja lörtsi ning laga täis teedel, tulles olid teed vähemalt puhtad, aga see-eest udu oli võimas.
Eile oli see päev, kus ma püüdsin ennast välja puhata. Ennelõunal tatsas Paljasmaa meile, aitas mul hommikukohvi juua, arutasime mitut plaani ja niisama lobisesime. Teatrist põhiliselt.
Ja siis püsis päev otsa täielik häire üleval, sest Superstaari-Arno tahab kohe kiiresti ja odavalt maha müüa oma mikserpult-võimendit, millega KLOTS tegelikult mängib ja proove teeb (ilma Arnota), pluss kasutab seda veel üks projekt (seni Arnoga, aga pärast totaalset tülitsemist eelmisel nädalal ilma temata), milles Ott kaasategev. Teine võim oli muidu enne ka, aga see läks hiljuti nii kapitaalselt pee-punkti, et väga kahtlane on, kas sellest üldse asja saab. Tehnika on kallis. Alternatiiv oli pool aastat vähemalt koguda raha uue võimu jaoks, aga millega sa kogud, kui esinemas käia ega proove teha ei saa, sest võimu ei ole. Jama majas, noh.
Nii et õhtul oli meie köögis veel tootmisnõupidamine, KLOTSI poisid arutasid asja ja lõpuks said kamba peale rahad kokku ka. Mis tähendab, et MTÜ on neile nüüd võlgu, ja kui me tahame detsembris “Pintsu ja Tutsiku” II osa trükikotta toimetada, läheb jube vastikult keeruliseks see asi. Aga mis tähendab ühtlasi, et vähemalt saab muusikat edasi teha ja mängimas käia ja harjutada. Ja esineda ja teenida muidugi ka. Kui saab.
Päris hilja õhtul istusime veel minu targa naabrinaise juures. Vaatasime kõigepealt tema pesukuivatit, mille luuk oli katki läinud, keeldus sulgumast ning algul lootsime, et Ott suudab selle oma jõul kuidagi korda saada, aga ei, ning siis vaatasime “Suvitajaid” ja “Noort pensionäri”. Niisugune õhtu oli meil.
Täna on juba uued tööd ja asjad. Lootsin natuke sisimas, et äkki pärast Tartu üritusi tõmbab tempo tagasi ja vahepeal saab hingata ka, aga mõistagi ei. Juba helistas Tuuli, et kohe ruttu jälle kaht uut lugu vaja, mõlemat sel nädalal juba, Paljasmaa ootab oma Promenaadi-etüüde, mille tarvis esmalt tuleb mul muueumisse ürikuid lappama minna, eelmise kuu müügiarved tuleb jälle ära vormistada… sihuke elu. Sihuke elu.
Jaburust hallidesse päevadesse
November 2, 2009 kell 10:22 e.l. (Töised asjad)
Laupäevane “Lehm Ludmilla lastekas”:
PURAKAS MURAKAS
PURAKA MURAKA
MÄTTA PEALT LEIDSIN.
NÄLKJA TA KÜLJE PEALT
PÕÕSASSE HEITSIN,
KOJU TA VEDASIN
VAEVAGA SUUREGA,
SEAL AGA KOHTUSIN
KENTSAKA MUREGA.
PURAKAS MURAKAS
PURKI EI MAHU!
VIIKS TA VÕI TAGASI,
SAAKS JUBA RAHU!
SUUREM KUI KÕRVITS,
MU LAUA PEAL LAIAB,
KUHU ON KADUNUD
NÜÜD SIIS KÕIK MAIAD?
VÕTSIN SIIS LUSIKA,
HAKKASIN SÖÖMA.
PEA PIDIN KOORIMA
VÖÖLT OMA VÖÖ MA.
JA KUI SAI OTSA
MU PURAKAS MURAKAS,
OLI MUST ENDAST SIIS
SAANUD ÜKS JURAKAS.
JURAKAS PURAKAS MURAKAS.
Kirjanike tuur oli eile järjega Haapsalus
oktoober 30, 2009 kell 9:06 e.l. (Muiduelu, Töised asjad)
Viimastel aastatel on Kirjanike Liidus juurdunud tore traditsioon: ringsõidud mööda Eesti raamatukogusid. Koostatakse hulk ekipaaže, igaühes neli-viis kirjanikku, iga grupp saab tavaliselt neli esinemist erinevates raamatukogudes. Eelmine aasta olin ka ise ühes sellises kambas, koos Katrin Reimuse, Heiki Vilepi, Ilmar Trulli ja Jaanus Vaiksooga moodustasime n.ö lastekirjanduse löögirusika. Sel aastal aga läks nii pahasti, et pidin ringreisist loobuma: selgus, et meie grupp pidi teele minema täpselt samal päeval, kui minul oli juba Viimsi esinemine kokku lepitud. Nii pidingi Kirjanike Liidule hoopistükkis ära ütlema. Hirmus kahju muidugi, aga kokkulepe Viimsiga oli lihtsalt varem paigas ega andnud ennast enam kõigutada, kuigi pärisin ka sellise võimaluse järele.
Selle eest käisin eile õhtul hoopis oma Haapsallu sattunud kolleege kuulamas-vaatamas. Hiiu- ja Läänemaal tuurlesid sel aastal Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, Jan Kaus ja Birk Rohelend, vägagi kuulatavad-vaadatavad inimesed kõik. Huvitav oli. Ikka on huvitav vaadata kolleegide esinemisi, sellest võib alati midagi õppida, kõrva taha panna, järeldusi teha. Pealegi polnudki ma neist kedagi enam kaua aega näinud… hakkasin mõtlema, kui kaua ma Kirjanike Liidu majja pole enam jalga saanud? Üle aasta kindlasti, võib-olla kaks. Tallinnas on on kogu aeg igasugust muud asjaajamist ja graafik täis, nii et kui otsest tarvidust ei ole, ega siis niisama lobisema satu jah.
Mulle meeldib hirmsasti, kui Jan ette loeb. Väga hästi loeb, väga atraktiivselt, nauditavalt. Nagu oleks temas näitleja kaduma läinud. Aga kuni jan esineb, seni ju tegelikult pole midagi kaduma läinud. Kohal viibis ka Paljasmaa, kel igasuguste esinemiste ja ettelugemiste peale on väga tundlik kõrv, ja tema ka kiitis. Vean kihla, et ta juba mõttes mõlgutas, kuhu lavastusse niisuguse ressursi võiks kohe ära paigutada
Kuid see selleks. Ettelugemistest olenemata on nagunii väga vajalik, et sellised kirjanike esinemised toimuksid. Kes viitsivad end neile üritustele kohale vedada, saavad kindlasti elamuse pluss mõtteainet pluss veidi avarama pilgu kirjanduse kui nähtuse peale üldse. Sellised esinemised annavad lihtsalt raamatulugejale aimu ka sellest, kuidas vaatlevad kirjandust kirjanikud ise, ja kui erinev on kirjanduse hindamine kummagi grupi poolt, millistest kriteeriumidest lähtuv, mis eesmärgiga. Ja kui tähtis on rahvusriigi jaoks rahvuskeelne kultuur, mille säilimise ja arengu eestvedaja on rahvuskeelne kirjandus, sest just kirjandusel baseerub ka kõik muu – haridus, teater, kino, vähemalt vokaalmuusika…
Ja samas saab üsna selgelt aduda seda, miks kirjanduse hindamisel on tarbetu takerduda 20. sajandi esimese poole normidesse, nagu hästi suur osa eesti inimestest oma koolihariduse sunnil teeb. Meie kirjandusharidus on siiani ju olnud väga klassikakeskne. Lapsed peavad pähe õppima Koidulat, Liivi, Anna Haavat, Ennot, võib-olla ka mõnd 60-ndate klassikut…. ja siis hindavadki nende alusel ka seda luulet, millega ülejäänud elu kokku puutuvad. Sellepärast leiavadki, et ETV “Luuletuse” saates ei loeta mingeid normaalseid luuletusi, vaid mingit jama. Aga see pole nende viga. See on hariduslik puudujääk. Kui pool sellest aurust, mis klassikute õppimiseks kulub, kasutada kaasaegse luule lugemiseks, õppimiseks, selle üle arutlemiseks, siis oleks ka tänapäevane kirjandusteadlikkus palju parem.
Sest teate, meil on ju väga hea kirjandus. Meil on palju häid ja väga häid kirjanikke. Ja on tõsiselt nukker, kui kooliharidus jätab meid ilma oskusest kaasaegses kirjanduses orienteeruda, jätab ilma oskusest kirjanduse muutumisest ja arenemisest aru saada.
Kirjanike tuurid aitavad siin natuke. Vähemalt loovad mingi kontakti elusa kirjanduse ja eesti rahva vahel. Ja see on väga hea.
Ürituse lõpus muidugi ei saanud Aidi Vallik ka teisiti, kui pidi püünele ronima – tahtsin oma kingituse kallitele kolleegidele üle anda. Eesti Kirjanike Liidu mitteametliku Haapsalu rakukese poolt… mille ainus liige olen mina, ja seda ka mitteametlikult (Paju Juss oli ka, aga Paju Juss on surnud; Puhmi Mati pole pullivend ja Mihkel Mutt on geograafiliselt ebastabiilne).
Ja siin me Janiga embame südamliselt:
Esinen Kärdla lastele ja Tartus esitlen “Maailma naba”
oktoober 29, 2009 kell 8:55 e.l. (Asjatamised, Töised asjad)
Veel kaks teadet lähiajal toimuvast:
3. novembril, teisipäeval kell 16.00 kohtun Haapsalu lasteraamatukogus Kärdla Ühisgümnaasiumi õpilastega. Jututeemaks minu noorteromaanid “Kuidas elad, Ann?”, “Mis teha, Ann?” ja “Mis sinuga juhtus, Ann?”
7. novembril esitlen Tartus koos Joonas Sildrega tema lastekoomiksit “Maailma naba”:
Situatsioon on tavapärane: sügisel ikka jookse, nii et nahk märg. Mida jõulude poole, seda hullemaks. Muul töörindel kehtib sama, ikka on vaja kõik asjad jõuluks valmis teha, nagu oleks hoopis viimnepäev tulekul. Ka “Saladuste” osas: Tuuli teatas, et kolm või neli valmiskirjutatud osa lükkub teemade osalise kattuvuse tõttu hoopis kevadesse ja nüüd on vaja hästi-hästi-hästi kiiresti nende asemele uued osad kirjutada. Hõissa, ma ütlen. Hõissa.
Eile külastasin vabakuulajana ka IRL juhatuse koosolekut. Tahtsin vähe targemaks saada: et mis seisukohal on juhtunu (peksasaamine valimistel) “kõrgemad instantsid”. Tühjagi. Kaks Olulist Isikut (kes n.ö taevast ülevalt uudistega peaksid laskuma) ei tulnudki sinna. Mis see siis on, kas üleüldine motivatsiooni langus erakonnas?
