Eile olid külas Tints ja Pürksi Ott. Veinitasime miski poole kaheni.
Enne seda tegin päev otsa Saladusi – ühe noore naise loo, kes oma elukaaslasega ja tolle kahe noore meessugulasega ühes korteris elades arenes täielikuks nümfomaaniks, nii et isegi pärast koos oma kutiga ärakolimist hakkas ta salaja eelmises kohas poistel ikka külas käima… Ei saanud ega saanud küllalt. Nii-öelda naine kolme mehega. Milline neist kolmest tema lapse isa just oli, see teda ei huvitanudki.
Ma ikka neid Saladuste kirju lugedes muudkui avastan, milliseid inimesi on ilmas. Muidu ei teakski.
Varased krookused õitsevad, samas on laiguti aias veel lund. Kasvuhoonesse esimese hurraaga tehtud külvid (redised ja spinat) ei ole siiani üles tulnud – äkki ikka oli nende jaoks märtsi algus veel liiga külm ja seeme läks piimale, nagu mu vanaema ütleb?
Kas teha uued külvid või oodata veel?
Vannis konutas selle kevade esimene ämblik. Suur.
Töötoa akent saab jälle päev läbi praokil hoida, imeline.
Aias viisin viimastel päevadel läbi ka üldise kakaralli – kõik see koerte kraam, mis talvel sooja sisinaga lumehange sügavustesse kadus. Linnaaia kevadine sõnnikuvedu ühesõnaga.
Lumiseen jälle möllab. Aga mitte neil laikudel, kus ma eelmine aasta fungitsiidiga üle kastsin – seekord ikka uutes kohtades! Eks ma lendan sinna siis ka keemiaga peale, aga mitte täna. Täna ma puhun ja pigistan hilisööni laua taga “Saladusi”, mul on kaks lugu kirjadest ette valmistatud ja stseenid paigas, nüüd jäänud dialoogid teha. Üks on lugu pöörasest tüdrukust, kes tegutseb spontaanselt esimese pähe tükkiva “hea” mõtte ajel, ja teine lugu on korrumpeerunud ning stagneerunud lasteaiajuhatajast.
Tuuli muidugi helistas hommikul selle Saksa sarja adaptsiooni pärast, aga noh… see on mulle siiani nii vastumeelne ja igav, et ma ainult suure surmaga suudan end üldse sundida seda teksti ümber panema. Neljanda episoodi tegemist olen ma peaaegu kuu aega nüüd juba edasi lükanud, aga pääsu ju tegelikult ei ole. Tuleb seegi veel sel nädalal ära teha, kuigi see on tõeliselt alamotiveeriv tegemine.
Aga Otil on – peale selle, et ta selle aasta esimese raamatu illustratsioonid just lõpetas – praegu ees veel tervelt kahe uue lasteraamatu illustreerimine, kaks pikka tööd. Taevas tänatud! Võrreldes 2011. aastaga, kus talle ei laekunud mitte ühtegi pika töö tellimust, on praegune olukord nagu juutide mannasadu kõrbes.
Ma loodan, et sel aastal ei tule enam ühtegi sellist päeva, mil me oleme sunnitud kolm aastat kapis seisnud tatrajahu peal elama.
Töö toas ja aias
28. märts 2012 kell 16:00 (Aed, Töised asjad)
Lastel algas uus aasta
6. sept 2011 kell 17:49 (Aed, Muiduelu, Töised asjad)
… ja selleks puhuks mõistagi sobib üks lullamilla:
TERE, KOOL!
TERE, KENA KOOLIMAJA!
TERE, MINU ÕPETAJA!
TERE, TAHVEL,
TERE, KRIIT!
ENNE KEVADET MA SIIT
ÄRA KINDLASTI EI LÄHE,
SEST ON VAJA SAADA PÄHE
TUHAT TEHET, SADA SALMI,
TEHA ÜLESANDED VALMIS,
SAADA LAITA, SAADA KIITA,
VAHETUNNIS AEGA VIITA,
SÕPRUST SÕLMIDA JA VEEL
PULLI TEHA KOOLITEEL!
TEGEVUST ON KEVADENI,
NII ET JÄÄN NÜÜD SIIA SENI.
EKS JU, SULGI, KOOLIMAJA,
SELLIST LAST ON SIIA VAJA?
Minul on kah uusi algusi: esiteks uued lähinaabrid, st meie ühisel kinnistul. Tõepoolest on tegemist kolmelapselise perega, ainult selle vahega, et kaks vanemat last on peaaegu täiskasvanud inimesed. Nii et meid on siin kolmesajal ruutmeetril nüüd seitse suurt inimest, üks väikelaps ja kaks koera. Vanema poja ja pereemaga olen suhelnud, ja tõesti, nad on toredad. Nii et ma ei igise. Lihtsalt koertega on nüüd rohkem sekeldamist, sest ei saa neil ju lasta uusi naabreid terroriseerida.
“Klass, elu pärast” käsikiri koguneb tasapisi. Võiks rutem, aga haltuurat teha ei tahaks ju. Ikka tahaks omalt poolt mingit lisaväärtust anda, eks ole. Praeguse seisuga püsib siiski lootus kuu lõpuks valmis saada, nii et ma ei panikeeri.
Tuuli ja Arbo käisid kaksikutega külas, arutasime asju. Ma hakkan nüüd sellest sügisest ka uusi “Ühikarotte” kirjutama, st uuele koosseisule. Põhjus selles, et uute “rottide” tegevuspaigaks on tüdrukute ühikas ja asja veavad plikad ning sellepärast tulen nüüd siis mina mängu. Igatahes huvitav. Töiseks ja kiireks muidugi kisub, aga eks see on ju esiteks mulle endale ka põnev, ja rohkem raha teenida sobib mulle samuti üsna hästi.
“Saladused” muidugi lähevad ka edasi, paralleelselt teeme siis selle 2012. aasta hooaega – kuigi praegu veel on selle lugudest neli puudu. Nimelt nende viimaste kirjade/lugudega ei jõua me justkui kuidagi kokkuleppele, mida teha ja mida tegemata jätta. Midagi niisugust eredat ja selgelt eristuvat seal enam järel pole, nüüd ma loodan, et ehk eile käivitunud telehooaeg toob ka uusi ning huvitavaid kirju. Võiks ju. Muidu tuleb võib-olla jälle kaevuda Perekooli foorumi sügavustesse materjali otsima… mida sealt kahtlemata leiab, aga ajakulu kohapealt ei ole ökonoomne.
Nojah. Vahepeal käisime veel mu venna sünnipäeval. Ja siis käisime seenel. Kahjuks ei olnud nii, nagu eelmisel aastal, kus läksid metsa, laskusid käpuli ja lõikasid järjest. Seeni on, aga vähem ja mõnes kohas ei ole justkui üldse või on mingid massid juba üle rüganud ning ainult lõigatud jalad kumendavad samblas. Sondeerisime nelja kohta, ainult ühes saime saaki ka. Kitsemampleid. Umbes kausitäie jagu ka puravikke ja timpnarmikuid ja mõned limavöödikud. Aga noh, nelja tunniga kõigest üks suur korvitäis kahepeale – hale. Võinuks ju tunduvalt paremini. Igatahes me läheme mõne päeva pärast uuele katsele.
Aias toimuvad veidi hirmutavad asjad. Vana külmavõetud ploomipuu, mille najal ronis Tellmanni kuslapuu, kukkus viimase tugeva tuulega ümber. Kääri- ja saetöö ootab mind nüüd. Ja peamurdmine, mismoodi ma organiseerin oma Tellmannile nüüd uue piisavalt tugeva seljataguse. Maasse valatud post oleks kõige õigem, aga kuidas ma seda auku sinna kaevan, nii et Tellmanni juuri ei vigastaks? Muidugi võiks kuslapuu sealt ka mujale istutada, kui oleks kuskil mujal niisugust kohta. Aga ei ole. Või siis ei oska ma piisavalt hästi mõelda. Igatahes eks ma siin nuputan.
Imeväärsed liiliad
3. aug 2011 kell 12:54 (Aed)
Näitan nüüd siis ka oma väheseid 7. rühma liiliaid ja orienpette. Ammugi ju lubasin, aga muud teemad hüppasid kolksuga vahele ja nii ta läks.
Peab ütlema, et nad õitsevad seekord hämmastavalt pikka aega. Pildid on tehtud umbes kümne päeva eest, aga praegugi veel on need puhmad õites. Välja arvatud Halloween, mis on tangoliilia.
Aga nood õiged, need on jätkuvalt kaunid.
Marco Polo:
Rosie Wonder:
Shocking:
Kaks puhmast on veel pildistamata, need puhkesid hiljem ja olen oodanud kõige ilusamat hetke, mida tabada. Ehk täna õhtul saan neistki pildid ära teha.
Aga kuuritagusele kirdenurgale, kus need siin üles pandud kaunikesed elavad, avaneb teerajalt praegu niisugune vaade. Ja kujutage ette, kuidas see kõik lõhnab! Ei tahaks ööseks aknaid kinni pannagi, seda imeväärset lõhna on lihtsalt kõik kohad täis.
Vahepealsed asjad ja tegemised
26. juuli 2011 kell 13:40 (Aed, Muiduelu)
Ikka veel ei saa neid Norraga seotud uudiseid lugeda, ilma et kananahk selga ei tuleks. Hea seegi, et tulistamisohvreid on vähem, kui algul öeldud. Kuid siiski, nii palju leinas kodusid, nii palju elamata jäävaid elusid; nii valus hoop meie usu ja veendumuse pihta, et rahulikes Põhjamaades ei saa midagi sellist juhtuda ja et meie lapsed kasvavad kõik kindlasti suureks ja elavad vanaks.
Ja läheb vaja vaid ühte relvastatud psühhopaati, et kogu see kindlus, usk ja turvatunne kukuks kokku nagu kaardimajake.
Ka minu laps oli nüüd kodust ära, rokkis reedest pühapäevani Viljandis Rock Rambil ja tänaseni Valgas oma toanaabri juures. Ma olin tegelikult juba umbes kuu aega enne seda sisemiselt paanikas. Kesse paremini teaks, mida kõike võib juhtuda, kui komplektis on massina noori, alkohoolseid jooke, rock ‘n’rolli ja kõike muud, mis siia ritta kuulub.
Aga ta saab hakkama, ta on ju suur, see mu lapseke, olgu ta õnnistatud. Ja temast oli väga arvestav ja hooliv mulle aeg-ajalt sõnumeid saata, et oma jätkuvat tervist ning olemasolu kinnitada – nagu ma palusin.
Ma arvan, et see vana lugu meeldiks talle ka.
Aias olen pisitasa teinud tavapäraseid väikesemahulisi hooldustöid. Muide, orientpetid ja orientaalid õitsevadki! Aga neile ma tahaks pühendada kohe eraldi postituse… näiteks homme. Praegu panen muidu paar pilti.
Selle peal kadaka kaisus on näiteks üks üllatus. Mingi vägihein, ma pakuks. Huvitav on see selles mõttes, et seemnepaki järgi pidi siit sirguma villane sõrmkübar.
Siin on kirdenurk enne orientpettide puhkemist, tegijateks seega too roosa floks, kelle nime ma ei tea, ja kõrge heleroosa kassinaeris. Siit on näha ka, kui uhkeks on orientpettide ja orientaalide puhmad kasvanud ja kui vägevad on õiepungad.
Ja siin on üks üldvaade mu akendealusele suurele peenrale. Nii kirju siis sel aastal.
Ja mis ma siis ise veel teinud olen? Aias kõpitsenud. Õmblusmasina välja tarinud ja parandanud hunnikut ammu parandamist oodanud rõivaid ja ümber õmmelnud üht-teist. Teinud Otile kahed teksad tema kasvule sobivalt lühemaks näiteks, ja lõpuni õmmelnud omale kaks seelikut, mis värvli pealepanemise staadiumis kunagi vedelema jäid. Ja siis olen “Saladusi” kirjutanud, sest sügishooaeg tuleb iga päevaga lähemale. Väikesel Oru laadal käisime raamatuid müümas ja saime vahepeal äikest kah kaela – aga turvavarustus suure kile näol päästis meid. Oma kalli täditütre sünnipäeval käisin tagantjärgi ja see oli äärmiselt tore õhtu pluss pool ööd. Lugenud olen. Natuke kudunud olen ka. Ja koristanud.
Eks see ongi olnud selline väike hingetõmbeaeg kahe suure külalistelaine vahel – järgmine saabub seoses Augustibluusiga umbes poolteise nädala pärast ning eks siis teeme jälle punki ja pulli.
Liiliate aeg
22. juuli 2011 kell 17:22 (Aed)
Nüüd on nii läinud, et varased liiliad on suutnud juba kõik ära õitseda, nii et ma pole fotoaparaadiga nende ligi saanudki. Hilised asiaadid aga õitsevad veel kenasti ning väikese retke nende seltsis suudan organiseerida küll.
Ootan orientaale ja orientpette – pungad on prisked nagu vorstid ja nad on hämmastavalt kenasti paljunenud viimasel paaril aastal. Nojah – kuumad suved on neile vägagi mokkamööda. Tuleb vaim valmis panna ja ootusi mitte liiga kõrgele kruvida, sest lokkamisaastatele järgnevad kardetavasti virelemisaastad, kui suved taas kahekümne kraadi ümber ennast kokku tõmbavad ja vihmased või lumeta talved tagasi tulevad.
Aga praegu asiaadid, jah.
Sõber Centerfold köögiakna alt. Ta ei pane mulle peaaegu üldse pahaks, et veel mai lõpus teda rappisin ja ta külje alt sibulaid välja urgitsesin (sõpradele, kes teda tahtsid).
All paremas nurgas elab aasia liilia, kes pole see, kes ta pidanuks olema. Tegemist oli Hollandi laiatarbesibulatega ja sordinimi “Dimention” kauniste paki pääl kirjas. Asiaatliilia Dimension, mis on väga kaunis ja suurejooneliselt mustjaspunane, aga ta kindlasti pole. See pilt polegi ausalt öeldes selle liilia presenteerimiseks suurem asi, on pigem tore ja veidi metsik grupipilt, kus ka mu aia ainus elupuu (Yellow Ribbon, istutatud 2006), elulõng Huldine ja metssalveid, mille nime olen ära kaotanud. Ja need humala “Aureum” kasvud on tänase seisuga juba korrale kutsutud.
Teisel pool elupuud elab aga Navona.
Minu töötoa akna all õitseb Gironde. Jõuline kollane.
Veel üks tugev kollane, Nove Cento, elab aga lõunapeenras oma elu ja kujutab midagi ette. Ma juba kolm suve plaanin teda ümber istutada, sest ta on liiga ette laienenud. Võib-olla sel suvel isegi suudan end kokku võtta ja ta ümber kolida.
Toronto meeldib mulle imeliselt hästi. Ma nii naudin seda kollakat kuma tugeval roosal.
Aga nüüd tuleb “müstikusi muinasmaailmast”. Mina ei tea, kes ta on ja kust siia sai, ja ta pealegi elab täiesti seljas ühel vaesel orientaalil, kelle päästmiseks läheb kohe, kui see kõrge punane on õied närtsitanud. Ma pole ainult veel päris selgeks mõelnud, kumb ära kolida: kas see punane elukas või orientaal “Lovely Girl”. Pakun siiski viimast, sest orientaalile oleks mul tegelikult hetkel ka paremat ja päikeselisemat kohta pakkuda kui see seal.
Ja see kõrge punane… ei ole mul sellist liiliat aias olnud, ei ole, ja raiuge või surnuks, mina ei mäleta, et ma oleks sellise siia istutanud. Ühtegi kirja pole kah maha jäänud, kust ma ta sain, miks ja kuidas. Oma meeter nelikümmend on ta kõrge ka, nii et nagu tõsine võsa.
Ta meeldib mulle oma tugeva olekuga hirmus hästi tegelikult. Isegi viimati siit üle läinud äikesehood oma rahe ja tuulepuhangutega, mis mul begooniad potist välja puhusid, ei teinud sellele kõrgele punasele mitte midagi – ja pange tähele: ta on mul sidumata!
Vägev lill.
Vedelungid kuivas kuurortlinnas
6. juuli 2011 kell 15:08 (Aed, Muiduelu)
Nüüd on läinud küll elu nii lustlikuks kätte, et täna olen juba päris väsinud ja õlu võiks minu poolest mõneks ajaks maapealt kadunud olla. Iga päev käivad külalised või käime ise külas, vedeleme aedades, ujume meres, lobiseme, kuulame muusikat… huvitav, kes vahepeal mu eest kirjatöö ära teeks? Sest süveneda ja mõtelda ei ole keset sihukest sebimist üldse võimalik. Mul lesib siin kirjutuslaua vasemas eesservas juba nädalavahetusest saadik väljaprinditud paberileht terve valmiskavandatud “Saladuste” loo eeltööga, läheb teine justkui järjest plekilisemaks ja kulunumaks, aga selle kõige valmiskirjutamiseks oleks mul vaja umbes kuut rahulikku ja vaikset tundi järjest pluss stabiilset meeleseisundit ja keskendumisvõimet. Kus need on, ma küsin?
Lõpuks on vähemalt mu haigusnädalate jooksul aias kujunenud bardakk ja džungel likvideeritud, peaaegu kõik daaliad pottidest välja istutatud, ronitaimed tagasi lõigatud, kõik iirisevarred maha murtud, roosidele kolinud lehetäisid pritsitud, viinamarjakobarad lehepadrikust taas päikese kätte praadima päästetud… ja veel niisugust nipet-näpet. (Viinamarju tuleb see aasta kõvasti, seda peab ütlema. Siin Ott juba räägib miskeid veinitegemisjutte, aga ma tahaks seda näha.) Liiliapuhmaid peaks kah veel kuidagi siduma, enne kui nad massiliselt õide puhkevad. Praegu õitsevad alles mõned mu kõige varasemad asiaadid: Nove Cento, Lollypop, Salmon Classic ja keegi täiesti tundmatu erepunane, kelle sibulad ma läinud aastal Kalli käest sain.
Ah jaa, kastnud olen ka. Kole-kole kuiv on. Eile tegin ühele suurele daaliale istutusauku nisugusse kohta, mida ma voolikuga kastnud sel suvel ei olegi, ja pooleteise labidalehe sügavuselt oli maa täiesti tuhkkuiv. Eks ma neid istutusauke siis uputasin kõvasti, enne kui ma neisse üldse midagi sisse hakkasin panema.
Ja täna öösel nägin unes pika habemega vanameest, ilmateadlast, kes justkui mingis tuleviku-ajas rääkis meie praegusest suvest. Meelde jäi tema kõnest see koht, kus ta ütles, et sel aastal leidis aset üldse kogu Eesti kirjapandud ajaloo jooksul teadaolev kõige pikem põud… ta ütles ka päevade arvu ja see oli nagu päris jube, kuigi ma enam seda numbrit ei mäleta. Üle saja miskit.
Õnneks see oli ainult uni,sest täna olen ma siiski ainult päeva võrra vanem kui eile, ja unevanameeste põuastatistika loodetavasti reaalsesse ellu ei rakendu. Ma loodan. Kuigi täna hommikul just helistas ema ja rääkis, et neil pole pärast jaanilaupäeva vihmanatukest enam üldse midagi sadanud ja marjapõõsad hakkavad juba kollaseks tõmbuma. Ega liivamaa peal olegi selle põuaga nalja, ja suurt aeda ei jaksa ju kasta ka.
Läänlased Vastseliina laadal
21. juuni 2011 kell 10:32 (Aed, Muiduelu, Töised asjad)
Hei-hei! Ma olen tegelikult juba pühapäeva õhtust saadik oma Lõuna-Eesti sõidult tagasi, aga väsimus oli niisugune, et veel eilnegi päev kulus puhtalt tiksumise peale, midagi mõistlikku veel teha ei suutnud – koperdasin ainult natuke aias, murdsin maha iiriste äraõitsenud õievarsi, sättisin ning kastsin kasvukas tomateid… ja noh, niisama. Tegime Otiga koos süüa. Mõtlesin vennanaisele sünnipäevakinki välja, mille nüüd veel paari päevaga valmis teha jõuaks, tuustisin kangakottides ja lõngakorvides ning hakkasin sellega pihta. Kena vaikne nokitsemine.
Sõit iseenesest oli väga tore, emotsiooni- ja muljerikas! Muidugi, neljapäeva päeval veel olin sügavalt veendunud, et peame selle ära jätma. Sest vaevu sain tol hommikul paar tundi arvuti taga ärgata, kui ühel hetkel oli vasakus ülaseljas selline metsik valu, et ei saanud ei liigutada ega hingata. Ott ehmus ära ja nõudis tükk aega kiirabi kutsumist, et äkki süda, aga mulle oli see valu juba tuttav. See käis mul kallal ka 2006. aasta Viljandi Folgi viimasel päeval, kui mind samamoodi peaaegu liikumisvõimetuna lõpuks auto peale pandi ja Haapsalusse ära toodi, ja siis ma käisin arsti juures ning sain teada, et selline asi on roidevaheliste lihaste närvipõletik.
Ma olen nii harva haige, et sellised asjad lihtsalt jäävad meelde.
Siis vedelesin kogu ülejäänud päeva voodis külili (ainus võimalus on lebada haigel küljel!) ja mõtisklesin, mis pagana lollide mõtete või nurjatu karmaga ma selle häda olen nüüd endale kaela kutsunud. Ja mõtlesin, et nädalavahetus on nüüd puu taga, kuu peal ja mujal koledates kohtades, et raha jääb teenimata ja Muhediku aed ning kauged sõbrad nägemata ja et üleüldse.
Pidime ju minema koos Vilepitega Vastseliina laadale raamatuid müüüma. Ja Muhedikuga oli juba kokku lepitud. Ja mina nüüd niimoodi Ibuka laksu ja Olfeni plaastri all siin külili maas, isegi vetsu minek osutumas üleloomulikuks jõupingutuseks ja isiklik laps mind Quasimodoks narrimas.
Aga siis hakkasid imed sündima – õhtul kuue paiku hüppas sisse Rootsist käima tulnud perekonnasõber, kes minu olukorda nähes oma teatavaid võimeid rakendada otsustas, küünla süütas ning töötles mu roidenärve kuldsõrmusega pendeldades ja käsi peale pannes.
Köögis seeaeg hargnenud ülalt alla tulnud tütre ja Oti vahel järgmine vestlus.
Mari: “Misasja need emme ja Tom teevad seal magamistoas?”
Ott: “Tom posib emmet.”
Mari: “Mida? Kosib emmet????”
Haa-haa-haa.
Pärast, hiljem õhtul tuli aga sõber veel korra meile, lihakarbid ja oma naine kaasas, Ott asus grilli juurde ametisse ja sõber tegi mu seljale/küljele veel ühe seansi.
Ja siis ma sain juba sirgelt käia. Ma sain isegi nendega koos aias istuda, muidugi hästi pakitult.
Järgmisel hommikul olin ma ikka veel üsna sirge ja elu tundus jälle elu. Nii et me tegime Lääne Elu laupäevatöö ära ja panime siis Lõuna-Eesti suunal ajama. Kõik, mis toimuma pidi, see toimus! Ainult et Muhedike juurde jõudsime peaaegu tund aega hiljem, kui plaanis oli, sest kohtusime teel kolme pika teeremondiga ja Vändras tui meile meelde, et peaks ka lõunat sööma.
Kahju oli, et meie Muhedike juures olles peenikest vihma tibutas, kuid nende imelise aia aiaosa sai meil ometi Muhedikupapa huvitavate juttude juhendusel ära vaadatud. Pargiosaga tutvumise otsustasime teiseks korraks jätta – et oleks ettekääne kunagi veel kord tulla! Ja meie hilisõhtune kohvitamine Muhedike toas venis ka päris pikale, sest lihtsalt nii huvitav ja tore oli. Aitäh, Muhedik!
Kesköö paiku jõudsime Tartusse Vilepite poole, kus ka enam-vähem kohe oli voodisse minek perenaise ähvarduste saatel, et homme on kella viiene äratus. Mina aga olin Muhedike aia emotsioonidest ja mõtetest nii tulvil, et ei osanud kuidagi magama jääda. Kogu aeg tükkis seal endamisi lesides totakas naeratus näole.
Järgmisel, laupäeva hommikul kella viie ajal olin ma siiski päris elus ja püsti ka. Ja siis me sõitsime Vastseliina. Ilm täitsa hoidis, kuigi vahepeal tuli raamatutele ka kile peale laotada – pisikeste vihmasabinate puhul. Aga muidu läks üsna kenasti, tasus ära küll nii kaugele sõita!
Ööbisime mõnusas üksikus suvemajapidamises kuskil Vastseliina taga metsas. Sääski oli metsikult. Jah, mere ääres neid nii palju ei ole. Ja siis korra õhtul hakkas selg jälle põrgut tegema. Eks ta vist ei olnud rahul selle päevase rabelemisega ja püstiolemisega. Aga noh, sain hakkama ja hommikul oli vorm jälle enam-vähem taastunud.
Kuid nagu ikka, päevad ei ole vennad – lõunast keeras päris pidevale sajule. Eks ilmajaam ju ausalt öeldes pühapäevaks lausvihma ju lubaski. Nii et pidimegi end kokku pakkima, sest telki meil pole ja raamatud ju vihma ei kannata. Asja positiivne külg oli muidugi see, et koju Haapsalusse jõudsime päris mõistlikul varasel õhtutunnil.
Väsimus oli kallal muidugi, aga selline hea ja mõnus väsimus. Positiivsetest emotsioonidest kantud väsimus. Lubasin endale eile siis sellise pool-puhkepäeva.
Aga nüüd tuleb seda intensiivsemalt tööde kallale tormata. Mul ju ka üks lubadus vaja täita – lubasin heale tuttavale kirjutada kõne baasteksti, millega laevakapten saaks laeval abiellujaid paari panna. Niisugused põnevad pulmad on siinkandis tulemas.
Ja siis peaks päris-tööasju ka edasi kirjutama. ja vennanaise kingitust nikerdama. Ja et vihmad on nüüd siiakanti jõudnud, peaks rohimisringiga jälle pihta hakkama, sest ka umbrohu idanemisele mõjub vihm vägagi hästi. Ning ülehomme on ju juba jaanilaupäev!
Lugu mustast mehest ja vanaema aiast
16. juuni 2011 kell 01:15 (Aed, Asjatamised, Töised asjad)
Hei-hei, ma jälle siin. Sain täna valmis ühe järjekordse “Saladuste” loo armastavast, kuid rassistlike vaadetega isast, kes koolitab oma suurt tütart Inglismaal ja ühel hetkel saab õudusega teada, et tema hoitud tütreke on mustanahalisest mehest rase. Järgneb muidugi kohutav tüli ja tüdruk lõpetab isaga suhtlemise, isa samal ajal muretseb end halliks ja näeb õudusunenägusid neegrilapsukesest, kellega vanaisa sõnagi rääkida ei oska. Ühel hetkel aga läheb tütrel oma elukaaslasega halvasti ja nii ta maabub uuesti Eestis, et siin laps sünnitada ja eluga kuidagi edasi minna. Mida tunneb ja mõtleb ning kuidas sellises olukorras käitub see õnnetu isa ning vanaisa, eks te seda kõik sügisel näete. Arvan, et stsena tuli kirja põhjal üsna hea, eks ma sain muidugi kiita ka juba 
Tuuli nimelt vastas juba umbes paar tundi pärast seda, kui olin loo ära saatnud: “Ahoi! Kuule, ma vahepalaks ütlen, et sa ikka nii hästi kirjutad. Just dialoogide loomulikkuse pärast. Kuidas sa kõiki neid inimtüüpe tunned?”
Oeh, mulle meeldib kiita saada. Ja pärast rabaks end tõesti lõhki, no mis sa lolliga ära teed. Aga kuidas teiega on?
Siis veel astusin minagi lõpuks Facebooki sisse, sest püüdsin küll ignoreerida, mis ma püüdsin, aga viimasel ajal hakkas selle konto puudumine juba otseselt elu ning tööasju segama. Mõnes mõttes on see lausa nurjatu, millisel määral eesti inimeste elu F-st sõltub. Et isegi, kui väga ka ei taha, ei saa selleta enam asju ajada ega oma töödki teha. Aga ma ikka seni veel püüdsin. Ja ma mõtlesin, et ei taha mitte ennast veel ühe veebikeskkonnaga koormata, mul neid isegi mitu juba, kus ma oma tegemisi muudkui kajastan. Ei ole ju nii, et mul mingi konto lihtsalt vedeleb kuskil, siis pole sellel ju üldse mõtet ega sellest mingit kasu. Nii et kogu selle veebinduse eest on vaja hoolitseda, uut infot üles panna, muuta vana jne. jne. Senise kolme keskkonna asemel nelja keskkonda. Tore! Minu laiskuse juures?! On mul siis seda vaja?
Tuleb välja, et jah. Tuleb välja, et F. konto omamine on elementaarne ja et tööasjus näiteks saadetakse lihtsalt link mingile kommentaarireale, kust pean leidma mingi vajaliku teema hargnemise, mingid asjad, mingid värgid. Või et vaja kiiresti saada kontakti mõne inimesega, kelle telefoninumbriga SIM-kaardi Hermann juba viis aastat tagasi koos mu vana telefoniga ära sõi ja kelle meiliaadress lendas eelmisel kevadel õhku koos mu arvuti vana kõvakettaga. No mis ma teen siis?
Liitun Facebookiga.
Nüüd ma olen seal juba natuke üle ööpäeva olnud ja mul on miski kaks ja poolsada feissbukisõpra, ehhee! Kontakte nagu muda ja näpud taga igal põneval vestlusel, mis maha peetakse. Ja vaata, kui “panen laulu sisse.”
Ja kui mul uus raamat tuleb, küll ma sellest siis alles pasundan.
Aga nüüd ma näitaks teile veel mõnda pilti, mis ma pühapäeval maal ema juures tegin. Aed on õigupoolest veel vanaema nägu ja tegu, sest tema on selle rajanud ja hoolitseb jõudumööda praegugi edasi – 92-aastane inimene, kõblast käest ei pane ja tuleb sellega vaata et tuppa söömagi. Pildistasin teda ennast ka, väga armas pilt tuli sellest, kuidas ta oma kõplaga tikripõõsaste vahel müttab nagu mullamutt, aga ta palus, et ma seda teistele ei näitaks.
Aed on püsinud samasuguse plaaniga juba mu lapsepõlvest saadik, ma kasvasin ja elasin siin, vanaisa ja vanaema majas. Ma olin umbes kümneaastane, kui ehitati see suur kasvuhoone, aga püsilillepeenrad ja aedviljamaa olid juba enne just neissamades kohtades, kui praegugi. Ja siin on tema suur püsilillepeenar, mida mina häbematult umbes 1990. – 1991. aastal iiriste võrra laiendasin, ja pärast seda on vanaema ja ema muidugi neid iiriseid mitu korda täiendanud, maast üles kaevanud, tagasi istutanud ja nende ala järjest laiendanud. Iiriste taga paremas nurgas paistab pojengide osa, ja nende kohal valge täidisõieline sirel.
Järgmise pildi peal on iirised näha natuke paremini. Peenrast vasakul jookseb meetrilaiune murutee, mille teisel pool on floksid ja roosid. Need küll praegusel aastaajal pole veel mingid tegijad. Murutee lõppes kunagi tagumise värava juures, kust sai otsemat teed raudteejaama, aga kui rongid siin liikumise ära lõpetasid, siis istutati sinna aia lõppu tikripõõsad ja rabarberid.
Muide, see murutee vana värava poolne ots oli minu lapsepõlves ohtlik kant. Vanaisa pidas mesilasi ja nende lennutee käis veidral kombel otse risti üle selle alla. Nii et ma olen seal mitu head sutsu saanud ja päris väiksena lausa kartsin seda aiaosa – kuid ignoreerisin hirmu, sest seal aia taga, kohe väravast väljas vasakut kätt oli üks pirakas ja sügav liivaauk, mis oli peaaegu kõige ägedam mängupaik. Võib-olla just seda põnevam see oli, mida rohkem meid hoiatati liiva sisse käike kaevamast ning eriti neisse sisse pugemast. Terve see kant on liivaküngastel ja ühe mu tädiga tema lapsepõlves tõesti ka selline õnnetus juhtus (paarsada meetrit eemal ühel teisel paljandil), et jäi variseva liiva alla. Õnneks üks külatädi juhtus parasjagu mööda minema ning kaevas ta elusana välja.
Mingil ajal hiljem aga ehitati minu lapsepõlve mänguauku maja ja seal on nüüd teise inimese aed.
Siin on pojengide ala lähemalt. Ka need on siin kasvanud nii kaua, kui ma üleüldse mäletan.
Ja see on varjuline ning alati natuke metsik peenar sauna juures. Alguses oli tema mõte see, et sinna saaks “eest ära” istutada kõik selle, mis suurtest peenardest vahelt välja võetud. No ikka on ju vaja aeg-ajalt püsilillepuhmaid uuendada. Aga siis hakkasid ennast seal kurekellad hirmus hästi tundma.
Lõpuks ma tahaksin näidata veel oma ema tehtud amplit, mis on nii armas, et võtab vee silma. Ma jätan selle nipi meelde – et võõrasemad ja sarvkannikesed samas amplis on väga, väga ilus kooslus.
On ju?
Veel iiriseid
14. juuni 2011 kell 23:23 (Aed)
Nüüd sain pildistada veel mõnd kenakest oma aias.
Vana kena hipiajastu Caliente (1967) laulab pojengiga duetti:
Ja see on väga vana, kahe ilmasõja vaheline sort Indian Chief (1929):
Ja ka see on väga vana, 1930. aastast, Maisie Lowe:
Aga see on Marina Raskova, kuulus vene “emalendur” ja Nõukogude Liidu kangelane. Sõja tegi kaasa 1943. aastani pommitajate peal, kuni ükskord maandumisega nihu läks. See iiris tehti tema auks vist 1951. aastal, kui ma nüüd õigesti tean.
Aga see on 1996. aasta sort Swingtown. Näete, kui palju lokilisemaks ja edevamaks on iirisesordid ajapikku läinud. Ja suuremaõieliseks.
Minu iirised sel aastal
13. juuni 2011 kell 13:07 (Aed)
Naljakas on, et julge kolmandik sorte sel aastal mul ei õitse. Kas see raske lumikate oli neile liig? Eelmine august ju ometi oli õiepungade moodustamiseks väga ilus ja soodne. Samas, olgem aus, iiristel ei olegi mu aias eriti hea olla, neil on teiste taimede vahel kitsas ja teised kipuvad mõnigi kord nende risoome päikese eest varjutama, kuigi ma püüan suve teisel poolel ikka jälgida ja hooltseda, et nii ei juhtuks.
Aga siiski. Ma tean, et mu kullakestele meeldiks olla hoopis isekeskis ja üsna lagedal päikese käes varbaid praadida. Mul on kole kahju, et praegu veel ei ole mul neile selliseid võimalusi lihtsalt anda. Elan lootuses, et kunagi see aeg tuleb. Ja siis saab mul olema hoops rohkem ja hoopis edevamaid iiriseid veel, kui seni, ning oh seda rõõmuaega siis juunikuiti.
Aga praegu, sel aastal on olukord niisugune.
Abhasia õitseb rikkalikult ja rõõmsalt, on tulvil elujõudu. Aga ta enamasti ongi.
Best Bet ei ela väga hästi. Juurdekasv on jäänud niruks ja õievarsi ainult kaks. Ma ei tea, mis ta tahab.
Casa Morenal on aga head ajad. Ilus ja tubli vana, 1941. aasta sort.
Veel üks vana sort, Crispette (1954. aasta Schreiner), elab mu aias kah juba algusest peale, aga on mul niru õitseja, teeb lehelehvikute kohta väga vähe õievarsi. Sel aastal näiteks on neid ainult üks. Kahju, sest õis on lihtsalt imelist värvi.
Footloose’i paljunemine on tagasihoidlik, ootasin justkui enamat. Aga võib-olla kiirustan teda liialt takka. Ta on mu aias olnud ka kõigest kolm aastat.
Samast aastast ja umbes samas järgus näiteks ju on ka Hello Darkness. Nii et ehk on täitsa normaalne, et teda rohkem pole saanud.
Punkar Villu iiris on aga sel aastal päris pöörane. Ta lausa helgib ja särab üleni. Püüdsin teda pildistada nii mõõdukas päikeses kui ilma päikeseta, aga ühtviisi särav lugu tuli välja ikka.
Ja Stepping Out õitseb loomulikult alati. Igal aastal, iga ilmaga, täiesti vabalt. Ükskõik mis temaga teha või tegemata jätta. Täitsa pöörane ja väga mugav sort.
Siis õitsevad veel Marina Raskova, Maisie Lowe ja Gay Head, aga ma pole veel pildistada jõudnud. Ehk õhtul.
Muidugi on ka iirisemõistatusi jätkuvalt: kaks kunagi Sunwalkist hoopis teiste sortide pähe hangitud iirised, mis ei õitse küll esimest korda, aga mida ma pole veel tuvastada suutnud.
See tundub olevat õige vana lugu, st sort, aga õitseb alati usinasti, rohkelt ja lõhnavalt:
Ja see sõbrake on arvatavasti paar aastakümmet noorem sort, kuigi kindel ei saa olla:
Palun, Muhedik, kui sina mu nimetute kohta midagi arvata või välja pakkuda oskad, siis tee seda! Oleksin tänulik. Mulle meeldib oma lilli nimepidi kutsuda.
