Kirjutasin täna oma viimase kõne Teedule.
Ma ikka ju talle kõnekirjutaja olnud. Tema linnapea-ajal ja.
Eelmine suvi kirjutasin talle pulmakõne.
Nüüd siis matusekõne.
Tuleb suur ametlik matus, see on peakõne, ülejäänud siis erinevate organisatsioonide esindajate kõned, kuhu mina ei puutu.
Ma ikka lootsin, et ta kunagi jälle linnapeaks saab. Ta lihtsalt oli selles ametis nii hea. Tema suhtumine oli vaba igasugusest stagnatsioonist ja poliitilisest trikitamisest. Ta lihtsalt oligi Linnapea. Ja tema ametiajal me tegime suuri asju.
Mul on nii kohutavalt kahju, et see täna kirjutatud kõne jääbki viimaseks talle kirjutatud kõneks. Ma nii hea meelega kirjutaksin talle neid veel ja veel. Ja täitsa ilma rahata. Isegi konjak pole oluline. Kui ta ainult alles oleks.
Ta oli sisemiselt nii suur mees.
Viimane kõne ühele mehele
13. apr 2012 kell 22:29 (Asjatamised, Töised asjad)
Mina ja Barbara Risti raamatukogus ning mujal
29. nov 2011 kell 17:06 (Asjatamised, Töised asjad)
Elu toimub jälle hirmus kiiresti. Minu arust on see hea märk, mis siis, et selline tempo väsitab mind hirmsasti. Vähemalt ma tunnen jälle mingit liikumist. Ratas nagu pöörleks jälle. Aga eks näe, kas kolus on terad või kõlkad.
Reedel tegin kadripäeva auks lullamilla.
KADRISANDID
KADRID KÄIVAD, KÖÖTSA-KAATSA,
VALGED ÜRBID ÜLL.
NEIL SEALT TONDIRIIGIST MAKSAB
SIIA TULLA KÜLL!
TOOMA PEAVAD KARJAÕNNE,
SAAMA KANAD MUNELE,
PERRE JUURDE ANDMA PÕNNE,
JÄTKU HEALE UNELE.
VASTUTASUKS KUULUB NEILE
KOMMIÕNNE KÜLLAGA,
VAHVAM PÄEV, KUI OLI EILE,
RÕÕM, ET TEISI ÜLLATAD!
Pärast seda püüdsin veel kiiruga ühele “Saladuste” loole mõne stseeni juurde kirjutada, aga aeg jooksis kiiremini ning juba nopiti mind auto peale ja viidi Noarootsi. Pürksis toimus Noarootsi gümnaasiumi hoolekogu istung ja mina esimehena pidin ju ikka kohal olema. Istung polnud siiski veel mitte kõik, sest pärast tehti pidu kah – nende värskelt valminud looduskeskuse hoones kooli uue bussi liikudeks. Uhke suure bussiga tegime Pürksi vahel isegi auringi ja soovisime üksmeelselt, et see buss kunagi lapsi kuhugi tee peale ei jätaks, nagu vanal ning väga peetud bussil enne oma “matuseid” tavaks oli saanud. See buss peab tubli olema, sest tal on vaja väga palju kilomeetreid maha sõita – iga nädal sõidetakse kolm-neli raksu lastega Tallinnasse teatrisse pluss õpilaste laialivedamise ringid koolinädala lõpus ja alguses nii Tallinnasse kui Haapsallu, et sealt edasi saaksid lapsed juba kes millise liinibussiga edasi liikuda.
Üle-Eestilise “teeninduspiirkonnaga” kooli rõõmud ja elu vürts.
Vanast paekivilaudast välja ehitatud looduskeskus on ka suurepärane. Internetiühendusega digitaalse puutetundliku tahvliga, mille taolist mina nägin esimest korda. Osa ainetundegi toimub nüüd seal pluss õhtuti võivad õpilased koguneda sinna rõõmsalt aega viitma ja telekat vaatama. Pluss seminari- ja konverentsivõimalused looduseuurijatele ja muidu huvilistele. Merikotka ja kopra topised on ka. Pikad lauad. Ja palju loodusfotosid seintel. Praegu üleval oleva näituse teema oli kalad, väikesed veeloomad ja merevetikad. Väga huvitav.
Pidu oli armas ja tore. Kui pärast õhtul koju jõudsin, tuli Ivar külla ja nii me istusime kolmekesi veel tunnike üle südaöö. Mis ei olnud väga tark tegu, arvestades, et laupäeva hommikul oli vaja seitsmest tõusta ja Taeblasse kadrilaadale minna raamatuid müüma.
Me siiski saime sellega hakkama. Ainult et kui ma oleks teadnud, et niisugune tuul ennast samal ajal üles keerutab, oleks ma hiljem õhtupoolikul mõne lisaunetunni teinud. Öö vastu pühapäeva oli nimelt üsna huvitav – tuul mühises ümber maja ja katus kolises ning mina võitlesin pealetungivast tsüklonist tingitud pealetungiva migreenihooga. Järgmisel hommikul Keilasse sõites tahtis tuul meid koos Sussiga tee pealt vägisi ära puhuda, ja tagasi tulles niisamuti. Pluss täiesti uskumatult pime taevas päev läbi, külm vihm ja metsa vahel teed risustavad puuoksad. Õnneks, tõesti õnneks, saime oma raamatuid müüa kultuurimajas sees, sest väljas ei oleks see olnud lihtsalt võimalik. Need, kes väljas olid, tegelesid vähemalt poole ajast oma telkide ja putkade kooshoidmisega, et siis juba kella kahe paiku loodusjõududele alla vanduda, oma kaup kokku korjata ja jalga lasta.
Aga rahvast käis täitsa üllatavalt palju ja minu meelest läks meil Keilas tõesti hästi. Et olime sellel Keila advendilaadal teist aastat, siis suur rõõm oli näha inimesi, kes muudkui tulid ja rääkisid, kuidas eelmisel aastal ostsid lapsele meie käest raamatu ja see meeldis nii hästi, et ostaks seekord kohe mitu! Vahva, kui nii on. See on mulle väga suur rõõm, kui lastele meeldib, mis ma kirjutan.
Õhtu poole koju tagasi sõit aga oli veel tükk maad hirmsam kui hommikune tulemine, sest tuul oli ainult paisunud. Vihma kallas. Pimedaks hakkas minema, st veel pimedamaks. Lagedal puhus auto vänderdama. Metsade vahel jälle see oksaprobleem. Aga ema juures Paliveres ootas meid soe saun ja ahjukana.
Eile, esmaspäeval, käisin esinemas Risti raamatukogus. Umbes viiskümmend inimest oli, vast pooled neist koolilapsed. Esinemine ise läks ilusti ja mul endal oli ka tore, aga Risti raamatukogu probleem tegi justkui kurvaks ka.
Veel kahe aasta eest oli see aleviku keskel, bussipeatuse ja poe lähedal asuv hoone maakonna ilusaim maaraamatukogu. Aga siis leidis vallavalitsus, et sada kakskümmend ruutmeetrit raamatukogu jaoks on ikka raiskamine ja rahvaraamatukogu mahutati koolimajja, kus neil on kitsas, kõle ja lärmakas.
Lugemissaaliteenindus kaotas mõtte, sest kõrval, peal ja ukse taga käib igapäevane koolimelu. Palju raamatuid on kastides, sest ruum ei mahuta neid muidu ära. Palju lugejaid on kadunud, sest terve hulk inimesi ei taha tulla raamatukokku laste jooksmise keskele suurde koolimajja ja teine hulk inimesi ei viitsi raamatute pärast kõmpida aleviku serva. Paljude arust ongi raamatukogu Ristilt nüüd kadunud – muudetud kooliraamatukoguks.
See ilus maja seisab nüüd tühjalt. Tõsi, vald planeerivat sinna pärast ümberehitustöid perearstikeskust. Seda ma ei tea, kus Risti perearstipunkt praegu on. Aga raamatukogul on seal koolimajas igatahes paha.
Raamatuasjadest veel rääkides – Risti raamatukogus on Barbara Cartlandi romaanid nüüd lausa eraldi kasti valmis tõstetud, sest inimesi on vallanud tohutu uudishimu ja nad muudkui käivad ja küsivad seda. See efekt vististi on meie kultuuriministrile päris huvitav ja uus kogemus, kuhu oma ettevaatamatute väljaütlemistega jõuda. Selle tagajärjed ju kajastuvad täiesti otseselt Autorihüvitusfondi suvisel rahajagamisel, kus sel aastal teevad Cartland ja Roberts eesti autorite arvelt päris põhjaliku puhastustöö.
Nädal 45
14. nov 2011 kell 16:14 (Asjatamised, Muiduelu, Töised asjad)
Süüme hiilib ligi, kui kaua blogisse pole kirjutanud. Ja nädal on olnud kiire ja närviline.
Läinud esmaspäeval kirjutasin lõpuni “Saladuste” loo eesti koristajast Soomes, kes reede õhtul enne laevale minekut end kogemata töökohaks olevast büroohoonest väljapoole lukustab ja seega majast enam ühtegi asja kätte ei saa. Ümberringi lumetorm, ja tema seal – tööretuuside, kleidikese ja plätude ning absoluutselt ilma rahakoti, dokumentide ja ülerõivasteta. Väga nauditav, seikluslik ja pöörane lugu. Kahjuks selle ülesfilmimine eeldab lumesadu, nii et jääb esialgu ettevalmistamisele, kuni ilmaolud piisavalt halvaks muutuvad.
Õhtupoolikul tõime Mandartid bussi pealt ära, viisime hotelli ja pärast Gambrnosse. Ott jäi nendega meelt lahutama. Mina kiirustasin poolteiseks tunniks parteisse (juhatuse koosolekule looduskaitsepiirangute asjus Läänemaal). Et ca 40 % Lääne maakonna territooriumist on mingi kaitseala, siis on sellega kaasnevad piirangud kohalike inimeste ja ettevõtjate seas palju nurinat põhjustanud. Looduskaitset on vaja, aga ka inimeste kaitset on vaja. Kaja Lotman käis rääkimas ja väga huvitav ning konstruktiivne koosolek oli. Pärast liitusin Gambrinos Oti ja Mandartitega, istusime ja vestlesime mõned tunnid, arutasime ning loopisime väikestviisi plaane õhku.
Teisipäeva varahommikul sõitsime ära Tartusse stuudiosse, kus oli Otil kokku lepitud, et püüab Klotsi lood sisse mängida Heiki trummidega, mis võimaldavad midi-salvestust. Klõbinad ja muud kellad-viled toksis ta eraldi sisse audios oma Rolandi pealt. Kaheksa tunniga sai enam-vähem, samal õhtul sõitsime tagasi ja veidi pärast südaööd olime kodus.
Kolmapäeval juba ärkasin väsinuna. Püüdsin natuke tööd teha, siis helistasid Mandartid ja siis sisustasime veidike nende aega. Ilm oli nii ilus, tegime väikse väljasõidu Laikmaa majamuuseumisse. See on nii armas koht. Õhtul töötasin veel kolm või neli tundi, ühte stsenaariumisse oli vaja parandusi sisse viia ja mõni stseen juurde kirjutada.
Neljapäeval pidid Mandartid meile tulema, et arvutite taga plaane selgitada. Koristasime. Küpsetasin. Oma kirjatöö juurde ei jõudnudki. Läänepoolsed naabrid korraldasid omapärase gaasirünnaku, sest asusid sügisprahti põletama kenas tuulevarjulises kohas tulemüüri ääres, mis moodustab meie maja pika tagakülje. Meie ventilatsioon tõmbas kogu selle suitsu meile sisse. Ülakorrus ja alumise korruse vannituba olid sõna otseses mõttes sinised. Kui Ott lõpuks õiendama läks, siis varsti lõppes see suitsutamine ära, st juurde enam ei tulnud. Oleks vist märksa varem pidanud minema, aga Ott lõhnasid ei tunne ju üldse ning olukorra tõsiduse teadvustas alles siis, kui seda suitsu juba ise nägi. Aknaid vastastikku pärani hoides õnnestus elamises õhk varsti hingatavaks saada. Aga veel täna tunnen vannitoas kerget lõkkelõhna.
Mandartitega on nüüd paar pikaajalist plaani soola pandud, aga kas ja mis sellest välja tuleb, et tea. Minu lootus on “Pintsud ja Tutsikud” soome keelde saada. Pekka ja Oti ühine lootus on teha tuleval kevadel uus lasteraamat Soome. Pamela lootus on leida Eestist odavamaid trükkimisvõimalusi kirjastusele, milles ta otsapidi tegev on. Eks ma püüan ta jaoks siis maad kuulata.
Pärast päris õhtul tuli veel Tints ühe veiniga, nii tore oli jälle lobiseda. Ja tema suurte diagonaalruutudega maani villane seelik oli absoluutselt jumalik. Muidugi ise tegi. Ma kohe tahaks ka.
Reedel kuulasime Lääne Elu laupäevanumbri töö kõrvale Oti arvutis Eesti Kultuuri Koja foorumit, mis toimus 200 m meie kodust kultuurimajas ja kuhu me ei läinud. Plaan küll oli, aga kui registreeruma hakkasin, selgus, et neil on osalemistasu sama suur kui meie pere päevane söögiraha viimasel paaril kuul. Otiga kahekesi – kahe päeva söögiraha. Nii et valik oli lihtne. Tegime kodus tööd ja hoidsime end distantsilt kursis. Õhtul tuli Ivar, vaatasime jalkat. Pärast tuli Urve. Ja siis veel üks tütarlaps. Hoogne ja tore õhtu oli, veidike kummaline ka. Kuigi see jalkakaotus oli ikka mõru küll. Kohe kuidagi moraalselt masendav. Ning uskumatu. Mitte sellepärast, et Eesti kaotas, vaid sellepärast, kuidas ta kaotas.
Laupäeval tõusis palavik. Lugesin ja vedelesin ja värisesin.
Eile, pühapäeval, hakkasin elule tõusma. Lugesin veel. Õhtupoolikul käisime ema pool ja saunas. Plika läks pärast koolibussiga Pürksi. Kirjutasin ta klassijuhatajale kirja, milles seletasin oma lapse puudumist koolist läinud nädalal. Ta nimelt sai eelmise pühapäeva õhtul mingi viirusega pihta ja veetis selle nädala kodus. Kasulikult ning arendavalt ometi – lugedes kirjandust oma kevadise uurimustöö tarbeks.
Täna tuleb Arbo. Hakkame siiski veel seda “Ühikarottide” asja arutama. Ta ei ole ikka päris kindel, et seda ainuisikuliselt teha tahab, vist. Näis.
Lugu mustast mehest ja vanaema aiast
16. juuni 2011 kell 01:15 (Aed, Asjatamised, Töised asjad)
Hei-hei, ma jälle siin. Sain täna valmis ühe järjekordse “Saladuste” loo armastavast, kuid rassistlike vaadetega isast, kes koolitab oma suurt tütart Inglismaal ja ühel hetkel saab õudusega teada, et tema hoitud tütreke on mustanahalisest mehest rase. Järgneb muidugi kohutav tüli ja tüdruk lõpetab isaga suhtlemise, isa samal ajal muretseb end halliks ja näeb õudusunenägusid neegrilapsukesest, kellega vanaisa sõnagi rääkida ei oska. Ühel hetkel aga läheb tütrel oma elukaaslasega halvasti ja nii ta maabub uuesti Eestis, et siin laps sünnitada ja eluga kuidagi edasi minna. Mida tunneb ja mõtleb ning kuidas sellises olukorras käitub see õnnetu isa ning vanaisa, eks te seda kõik sügisel näete. Arvan, et stsena tuli kirja põhjal üsna hea, eks ma sain muidugi kiita ka juba 
Tuuli nimelt vastas juba umbes paar tundi pärast seda, kui olin loo ära saatnud: “Ahoi! Kuule, ma vahepalaks ütlen, et sa ikka nii hästi kirjutad. Just dialoogide loomulikkuse pärast. Kuidas sa kõiki neid inimtüüpe tunned?”
Oeh, mulle meeldib kiita saada. Ja pärast rabaks end tõesti lõhki, no mis sa lolliga ära teed. Aga kuidas teiega on?
Siis veel astusin minagi lõpuks Facebooki sisse, sest püüdsin küll ignoreerida, mis ma püüdsin, aga viimasel ajal hakkas selle konto puudumine juba otseselt elu ning tööasju segama. Mõnes mõttes on see lausa nurjatu, millisel määral eesti inimeste elu F-st sõltub. Et isegi, kui väga ka ei taha, ei saa selleta enam asju ajada ega oma töödki teha. Aga ma ikka seni veel püüdsin. Ja ma mõtlesin, et ei taha mitte ennast veel ühe veebikeskkonnaga koormata, mul neid isegi mitu juba, kus ma oma tegemisi muudkui kajastan. Ei ole ju nii, et mul mingi konto lihtsalt vedeleb kuskil, siis pole sellel ju üldse mõtet ega sellest mingit kasu. Nii et kogu selle veebinduse eest on vaja hoolitseda, uut infot üles panna, muuta vana jne. jne. Senise kolme keskkonna asemel nelja keskkonda. Tore! Minu laiskuse juures?! On mul siis seda vaja?
Tuleb välja, et jah. Tuleb välja, et F. konto omamine on elementaarne ja et tööasjus näiteks saadetakse lihtsalt link mingile kommentaarireale, kust pean leidma mingi vajaliku teema hargnemise, mingid asjad, mingid värgid. Või et vaja kiiresti saada kontakti mõne inimesega, kelle telefoninumbriga SIM-kaardi Hermann juba viis aastat tagasi koos mu vana telefoniga ära sõi ja kelle meiliaadress lendas eelmisel kevadel õhku koos mu arvuti vana kõvakettaga. No mis ma teen siis?
Liitun Facebookiga.
Nüüd ma olen seal juba natuke üle ööpäeva olnud ja mul on miski kaks ja poolsada feissbukisõpra, ehhee! Kontakte nagu muda ja näpud taga igal põneval vestlusel, mis maha peetakse. Ja vaata, kui “panen laulu sisse.”
Ja kui mul uus raamat tuleb, küll ma sellest siis alles pasundan.
Aga nüüd ma näitaks teile veel mõnda pilti, mis ma pühapäeval maal ema juures tegin. Aed on õigupoolest veel vanaema nägu ja tegu, sest tema on selle rajanud ja hoolitseb jõudumööda praegugi edasi – 92-aastane inimene, kõblast käest ei pane ja tuleb sellega vaata et tuppa söömagi. Pildistasin teda ennast ka, väga armas pilt tuli sellest, kuidas ta oma kõplaga tikripõõsaste vahel müttab nagu mullamutt, aga ta palus, et ma seda teistele ei näitaks.
Aed on püsinud samasuguse plaaniga juba mu lapsepõlvest saadik, ma kasvasin ja elasin siin, vanaisa ja vanaema majas. Ma olin umbes kümneaastane, kui ehitati see suur kasvuhoone, aga püsilillepeenrad ja aedviljamaa olid juba enne just neissamades kohtades, kui praegugi. Ja siin on tema suur püsilillepeenar, mida mina häbematult umbes 1990. – 1991. aastal iiriste võrra laiendasin, ja pärast seda on vanaema ja ema muidugi neid iiriseid mitu korda täiendanud, maast üles kaevanud, tagasi istutanud ja nende ala järjest laiendanud. Iiriste taga paremas nurgas paistab pojengide osa, ja nende kohal valge täidisõieline sirel.
Järgmise pildi peal on iirised näha natuke paremini. Peenrast vasakul jookseb meetrilaiune murutee, mille teisel pool on floksid ja roosid. Need küll praegusel aastaajal pole veel mingid tegijad. Murutee lõppes kunagi tagumise värava juures, kust sai otsemat teed raudteejaama, aga kui rongid siin liikumise ära lõpetasid, siis istutati sinna aia lõppu tikripõõsad ja rabarberid.
Muide, see murutee vana värava poolne ots oli minu lapsepõlves ohtlik kant. Vanaisa pidas mesilasi ja nende lennutee käis veidral kombel otse risti üle selle alla. Nii et ma olen seal mitu head sutsu saanud ja päris väiksena lausa kartsin seda aiaosa – kuid ignoreerisin hirmu, sest seal aia taga, kohe väravast väljas vasakut kätt oli üks pirakas ja sügav liivaauk, mis oli peaaegu kõige ägedam mängupaik. Võib-olla just seda põnevam see oli, mida rohkem meid hoiatati liiva sisse käike kaevamast ning eriti neisse sisse pugemast. Terve see kant on liivaküngastel ja ühe mu tädiga tema lapsepõlves tõesti ka selline õnnetus juhtus (paarsada meetrit eemal ühel teisel paljandil), et jäi variseva liiva alla. Õnneks üks külatädi juhtus parasjagu mööda minema ning kaevas ta elusana välja.
Mingil ajal hiljem aga ehitati minu lapsepõlve mänguauku maja ja seal on nüüd teise inimese aed.
Siin on pojengide ala lähemalt. Ka need on siin kasvanud nii kaua, kui ma üleüldse mäletan.
Ja see on varjuline ning alati natuke metsik peenar sauna juures. Alguses oli tema mõte see, et sinna saaks “eest ära” istutada kõik selle, mis suurtest peenardest vahelt välja võetud. No ikka on ju vaja aeg-ajalt püsilillepuhmaid uuendada. Aga siis hakkasid ennast seal kurekellad hirmus hästi tundma.
Lõpuks ma tahaksin näidata veel oma ema tehtud amplit, mis on nii armas, et võtab vee silma. Ma jätan selle nipi meelde – et võõrasemad ja sarvkannikesed samas amplis on väga, väga ilus kooslus.
On ju?
Kultuuriinimesed teie arvutiekraanile
4. märts 2011 kell 21:43 (Asjatamised, Muiduelu)
Nagu notsu-, kure- või kakukaamera – nüüd võimalik jooksvas ajas jälgida hulka akvaariumisse pistetud kunstnikke, kirjanikke, näitlejaid, muusikuid ja filmitegijaid!
Ideeline taust:
Enne olgu raha küllalt, siis hakkame vaatama
1. märts 2011 kell 13:28 (Asjatamised)
See mantra viskab mul viimasel ajal ikka päris tõsiselt juba üle – reffide valimiskampaania mitteametlik, kuid oluline tunnuslause. Laiendatav kõigele. Väljendab ülimaterialistlikku maailmavaadet ja tagandab raha kõrvalt kõik teised väärtused väheolulisteks, marginaalseteks, kõrvalisteks.
Eluliselt ei päde see tõekspidamine küll ühelgi tasandil ja minu arust väljendavad reformierakondlased sellega ainult oma kitsarinnalisust, piiratust ja rumalust. Nii ei saa elada, kui lükata kõik muud ettevõtmised ja tegevused peale rahahankimise enda kuskile kaugesse kaunisse tulevikku, “kui raha on küll”!
Nii võib lastesaamist muudkui edasi lükata selle ajani, kui raha selleks küllalt on.
Nii võib abiellumist edasi lükata, kuni raha on küll.
Nii võib noor tööinimene oma perekonnaga jääda ka aastakümneteks vanemate juurde kahetoalisesse korterisse elama, lükates omaenda kodu rajamist edasi ajani, mil raha on küll.
Nii võib vana maja omanik lasta oma majal järjest enam laguneda, lükates remonttöid edasi ajani, mil raha on küll.
Nii võib keskkooli lõpetanu pigem tööle minna ja lükata edasiõppimise ajani, mil raha on küll.
Nii ei osteta endale koju, kasvõi kasvavatele lastele, ühtegi raamatut, sest küll neid jõuab ostma hakata, kui raha on küll.
Nii ei minda aastate kaupa teatrisse, kontserdile vmt, sest küll siis jõuab käia, kui raha on küll.
Nii ei lähe mõni aastate kaupa puhkuselegi, sest küll siis jõuab puhata, kui raha on küll.
Kuid hoolimata sellest, et raha pole kunagi küllalt, on inimesel enamasti siiski raha küll nende tegevuste jaoks, mis talle tähtsad on. Töötul alkohoolikul on joomiseks raha alati.
Asi on ettekäänetes.
Ma arvan, et see mees oli reformierakondlane, kes jõulude eel meie raamatute juures oma pojale niisugust juttu räääkis: “Ah tahad raamatut, jah? Noh, kõigepealt lähed kooli, õpid lugema, siis lähed tööle, teenid raha – ja siis ostad endale raamatu, kui tahad!”
Vat nii.
Hm, ma pole ainus…
18. jaan 2011 kell 14:08 (Asjatamised, Kallid loomad, Muiduelu)
…, kes leiab, et majanduskriisiga oleks meie valitsus ikka märksa paremini võinud toime tulla.
Asjalik väljaütlemine, mis tuleb sotsi suust (Rein Järvelill), kuid kattub minu enda arvamusega:
“Statistika näitab seda, et Euroopas on kriisist väljunud kõige viletsamini Eesti, Läti, Leedu, Slovakia, Hispaania. Kõige vaesemaks on jäänud siiski ilmselt Eesti töötaja. Minu järeldus põhineb eurostati andmetel ja käsitleb neid faktoreid, mis puudutab otseselt tavainimest: töötus, elukallidus ning palgad. Pole mõtet vaadelda inimest otseselt mitte puudutavaid näitajaid nagu valitsusektori tasakaal või kaubandustasakaal. Alates 2008.aastast 2010 aasta lõpuni on ainult kolmes riigis palgad langenud: kõige rohkem Leedu, siis Eesti ja Läti. Lisaks palkade langusele on Eestis inflatsioon oluliselt kõrgem kui Lätis, mis teeb reaalpalga osas kõige suuremaks langejaks Eesti.
2009-2010 on 5 kõige suurema tööpuudusega riiki Hispaania, Läti, Leedu, Eesti ja Slovakia. Ja kui kõige selle taustal ütleb meie rahvas, et valitsus on olnud efektiivne võitluses kriisiga, siis ei jäägi mul muud üle, kui öelda, et see saab olla ainult ajupesu tulemus.”
Selle jutu allikas on siin.
Huvi pärast tahaks ka neid eurostati ridu oma silmaga kaeda, eks ma pärastpoole lähen otsin.
Ellil algas jooksukas ja Hermann käitub nagu vana tüütus. Tüdrukul on temast nüüd juba paari päevaga täesti kõrini, püüab paigutuda Hermannist eemale, teise tuppa; ja samas toas viibides istub ning lamab, nii et pepu vastu toanurka. Väga tubli, et ta selline pipar on. Vastasel korral oleks see kutsikategemise vältimine siin majas palju raskem.
Aga noh, see kõik praegu on alles ettevalmistav staadium. Tippaega on oodata ca nädala pärast ja siis ongi lukustatav uks kahe koera vahel ainus mõeldav lahendus. Hermanni kiunumisest, rabelemisest ja ähkimisest muidugi ei säästa ka see.
Lund sajab. Või lörtsi õigemini.
Internetist lillepilte EI vaata, sest muidu muutub unistus mu tuleviku maakodust talumatuks. Kõik õhtud istun ja koon. 2011.a skoor käesoleval hetkel on kahed meestesokid, klapiga kindad ja kirjatud sõrmikud mulle endale. Alustasin Otile suure kirjaga kampsunit (domineerib must, sekundeerib hall, näpuotsakesega siia ja sinna sutike erepunast), aga hoolimata proovilapi põhjal tehtud arvutustest ma kahtlustan, et kisub ikkagi kitsaks.
“Mannikese lugu” võtab kuju
5. nov 2010 kell 20:17 (Asjatamised, Töised asjad)
Nii, kujundajal on “Mannikese lugu” enam-vähem koos, täna lugesin esimese korrektuuri. Meilid lendavad sinna ja tagasi, telefon on kuum ja pinge kruvib ennast lakke. 15. novembril peavad trükifailid olema kombes ja trükikoja serveris. Nipet-näpet muutub veel, aga põhiline on paigas.
See on värssjutustus väiksemat sorti lastele koos keskmise meisterdamisosaga: saab tegelastest hampelmannid teha. Pirrus on selle asja välja mõelnud nii, et neid välja lõigates jääb raamat ise rikkumata. Imeline.
Lugu ise räägib ühest väiksest tüdrukust, kes on nii pai, et vares röövib ta ära ja viib pessa oma pojaks, ja kuidas siis kõik rahvas tormab Mannikest päästma:
“KÜLL SIIS TERVE KÜLA KÕNDIS MANNI ÄRA TOOMA,
LÄKSID EIDED, LÄKSID TAADID, LÄKSID KODULOOMAD…
TERVE VALD SEE ASUS TEELE, VIIMANE KUI PERE,
KOGU KIHELKOND JA KIRIK, ÜLE MAA JA MERE!
ANDKU VARES TAGASI ME VÄIKE MANNIKENE!
EI TA MÄNGI MÄNNI OTSAS, OSKAB ÖELDA TERE,
LASEB LAULU HELEDASTI, IIAL TA EI KRAAKSU!
EI ME VARESELE JÄTA MANNI POJAVAAKSUKS!”
jne.
Selline pikk lugulaul on. Lõpuks muidugi pääsebki Mannike varesepesast tagasi koju ja kõik on õnnelikud.
Trükikoda lubab selle valmis teha 10. detsembriks.
Aga veel ma käisin täna Läänemaa kodanikeühenduste konverentsil, kuhu mind oli palutud paneeldiskussiooni osalema. Eks ma siis diskuteerisin natuke.
Ja tõsiselt häiriv on, et U-Net jupsib ja jamab ikka veel ega lase mul ID-kaardiga tehinguid digiallkirjastada. Midagi juhtus nende koduleheuuenduste käigus ja Maci arvutitel on nüüd probleem, mida ei lahenda isegi see mitte tarkvara uus, äsjavalminud beetaversioon. Ma võin öelda, et julgelt mitu tundi iga päev olen ma selle asjaga jamanud, sest vahepeal pank teatas, et Firefoxi toimimatus on jah nende kala, aga Safariga peaks saama, aga Safarile oli vaja mingeid lisavidinaid juurde panna, aga see ei töötanud ikkagi, ja siis ma olen arvutit vanadest ID tarkvara juppidest käsitsi puhastanud ja jälle uusi tõmmanud, ja katsetanud nii seda uut beetaversiooni kui vana vabatahtlike versiooni (mis mul siiani töötas), ja mitte midagi, ja ülekandeid teha ei saa. See jama algas 30. oktoobril ning kestab praeguse seisuga. Ma lihtsalt ei või. Trükikoja arvet käisin täna pangas maksmas, nii jabur.
Ma ei teagi, kas see on hea või halb uudis, aga Kanal 2 olla tellinud uue hooaja “Saladusi” juba kevadeks. Tuuli helistas ja ütles. Nii et mul seisab ees väga töine talv.
Vahepeal ka töölkäimise kogemust
4. nov 2010 kell 01:37 (Asjatamised, Töised asjad)
Sel nädalal olen Lääne Elu keeletoimetajat asendanud tema puhkuse ajal. Päris huvitav tunne on vahepeal kuskile mujale, välja tööle minna ja pärast õhtul töölt tulla. Naljakas. Ja niisugune segadusseajav kogemus on.
Eks ma olen enne ka Lääne Elus vahepeal keeletoimetajat aeg-ajalt asendamas käinud, aga pole kunagi selle peale suuremat mõelnud. Võib-olla praegu mõtlen sellepärast, et töölt tulles on ju pime juba ja siis on tunne, et oledki ma ei tea kus olnud ja mida teinud päev otsa, aga töö on kõik puha tegemata. Kuigi leheküljed on kõik toimetatud ja korrektuur kolm korda üle loetud.
Aga see intensiivsus on ikka kuidagi teistmoodi. Vahepeal suhtled teiste inimestega, ootad, kuni küljendaja uued leheküljed välja laseb, lehitsed ajalehti, ootad, kuni küljendaja tagasi laua taha tuleb, et talt teise korrektuuri jaoks mingi lehekülg kätte saada, käid teiselt korruselt alla õue suitsule, lobised möödaminnes viis minutit… Kõik saab muidugi parandatud ja korda, nagu käib. Ka kuulutused ja kirikuteated kolm korda üle käidud.
Kodus töötades ei lobise, ei käi väljas suitsetamas, ei lase ligi ühtegi kõrvalist mõtet, kui vähegi võimalik. Lasen järjest, iseenesest, hoog haarab kaasa, märkmikus on järjekord, peas on järjekord – kõik see töö on, nagu oleks parajasti käsil viimane päev enne maailma lõppu ja kõik peaks selleks hetkeks tehtud saama. Keskendumine ja intensiivsus on palju suuremad. Tööviljakuse kohta ma aga ei tea lubada, ei saa võrrelda võrreldamatut.
Spordiuudised lülivad. Vabandan fännide ees, aga minu jaoks on spordiuudised maailma kõige igavamad tekstid, umbes nagu telefoniraamat. Nimede ja punktisummade loetelud, millest ma sisulises mõttes ei jaga muhvigi. Hea, et Ivar oli nii tark ja teadis, et maastikuvibu laskmine on omaette spordiala, millest tulenevalt kirjutatakse maastikuvibu kokku, mitte ei lisata l-i “maastiku” lõppu.
Ah jaa, ja siis see “kakuaam”. Sain ka uudisest teada, et see on vanaaegne puust kalalaev, millest üks tüüp tahab Vormsisse turistilõksu ehitada. St ööbimiskoha 8 voodikoha, WC, duširuumi ja muude atraktsioonidega. Aga see sõna, see “kakuaam” äratab mitmeid huvitavaid fantaasiapilte, mis on kalalaevast või teistmoodi kämpingust päris kaugel.
Eile, või õigemini, nüüd juba üleeile, sisuliselt kirjutain ümber koolimuusikali käsikirja. See ikka polnud päris see. Aga ma usun, et nüüd on.
Täna lugesin lõpuks läbi hunniku laekunud rahataotlusi Läänemaa Abikassale, mille nõukogu liige ma olen (ei ole tasuline koht kahjuks). Homme kell 16 on koosolek ja hakkame hädalistele raha jagama. Õnneks päris mitte enda raha, vaid eraisikutest ja ettevõtetest annetajate poolt laekunut. Seekord on kõik juhtunud olema niisugused abivajajad, kelle toetamine minus väikest tõrget ei tekita. Ei ühtegi kiirlaenuvõlglast ega mängusõltlast. Vastupidi, seekord paluvad abi inimesed, kellest ma suudan aru saada ja kes ise on teinud oma võimete piires juba enam-vähem kõik, et ennast ka ise aidata. Näiteks eelmisel sügisel töötuks jäänud kahe alaealise lapsega üksikema, kelle mehelt laste elatist ei saa kätte ka mitte kohtutäitur, sest ametlikult mehel töökohta pole ja kogu vara on sugulaste nimel. Tööd, kusjuures miinimumpalgalist, aga siiski tööd, leidis naine alles aprillis. Aga vahepealsed kuud kuhjus oluline kommunaalmaksete võlg, sest me kõik teame, mis küttekulud eelmisel talvel olid. Suvega on ta osa võlga juba silunud, aga miinimumpalga juures on ka see ülejäänud osa ikka väga hirmutav.
Või inimene, kes õnnetuse läbi eelmisel suvel kaotas töövõime 11 kuuks, kah üksikema.
Või alevikus kortermajas elav madalama palgaga üksikisa kolme lapsega, kellele nende ema elatist ei maksa.
Minu kadunud tädi ohkaks selle koha peal ja ütleks alistunult, et selline see elu on.
Ma olen iga päev tänulik, et mul on elus teistmoodi läinud. Aga ma tean, et ma pean ilmselt elus tegema ka teistmoodi asju. Selles mõttes ei saa elusid ju võrrelda, aga… ikkagi. Mis siis, et mul on ka üsna tihti näpud põhjas – aga mitte nii, nagu neil inimestel on.
Homme läheme Oti ja Pirrusega trükikotta “Mannikese loo” eeslehti valima ja meie viimase peal toreda klienditeenindajaga mõneks ajaks hüvasti jätma. Ta siirdub nüüd mõneks ajaks töölt eemale perekonna rüppe emakohust täitma ja meie tahame teda tänada, et ta need aastad meiega nii kena, arvestav ja hooliv on olnud.
Ja nüüd ma lähen magama, muidu ei saa hommikul üles.
Peast raamatukogu
27. okt 2010 kell 16:51 (Asjatamised)
Niisiis: pärast intensiivset nädalalõppu neljap. – laup. marsruudil Haapsalu – Mustla – Kriimani küla – Tartu – Palivere – Haapsalu, päevakorraga 1) esinemine Tarvastu raamatukogu 150. aastapäeva konverentsil, 2) rõõmus jällenägemine Inga ja tema koertega, 2) rõõmus jällenägemine Vilepitega, 3) “Mina, kana, lehm ja krati” ning “Minu jalgade” esitlus Tartus, 4) vanaema 92-aastane sünnipäev,
olen tegelenud enese kokkukorjamise ja taas tööle mobiliseerimisega.
See on raske.
Sest kohe esmapäeval oli meil raamatukogu nõukogu istung, mille eesmärgiks oli teha raamatukogu huvidest lähtuvad muudatusettepanekud reedel volikogus arutlusele tulevasse eelnõusse “Haapsalu linna arengukava 2010 – 2015″. Ma säästan teid muudatusettepanekute täpsest sõnastusest ja vormistusest, sest nagu ikka, eelnõude ja muutmisettepanekute juures pole huvitav mitte see, vaid hoopis sisu, ja sisu annab edasi vormistuse juurde kuuluv seletuskiri, millest selgub, mis rida me seal ajame, ja üldse.
Igatahes ma vormistasin ja sõnastasin ja kooskõlastasin ja kirjutasin ja pidasin teistega muudkui aru ja üks kell öösel sõitis kogu dokument pidulikult ka linnavolikogu meili peale.
Ma ei tea, kas sellest tõuseb miskit tulu. Vat kui kuu aega tagasi saabusid need CO2 kvoodirahad ja neid raamatukogude hüvanguks jagati, siis see möll käis ka tegelikult sama eesmärgi nimel, aga tookord läks asi tühja, linn ei tulnud taha. Ma kirjutasin sellest “õngeloopimisest” ju siin ja siin viiendas lõigus ka.
Kui selle asja vähemalt arengukavasse sisse saaks, siis on vähemalt see teadmine, et ükskord aastal 2020 või 2025 on ometi Haapsalul taas pärast 1940. aastat uuesti päris oma raamatukogumaja.
Aga muudatusettepanekute seletuskiri ja asja uba on selline:
“Seletuskiri.
Lääne Maakonna Keskraamatukogu nõukogu on korduvalt arutanud raamatukogu asukoha ja ruumidega seotud probleeme, mis on alates 2008. aastast ka nõukogu koosolekute protokollides kajastatud.
2010. aasta jooksul kolib Lääne Maakonna Keskraamatukogu tagasi Haapsalu Kultuurikeskuse renoveeritud ruumidesse, kuid käsitleme seda siiski taas ajutise lahendusena, mis 10 aastast pikemas perspektiivis poleks ei jätkusuutlik ega otstarbekas. Samuti ei vasta Kultuurikeskuse renoveerimise käigus tehtud muudatused ikkagi raamatukogu vajadustele. Oleme kirjutanud sellega seonduva problemaatika lahti oma 1. oktoobri pöördumises Haapsalu Linnavalitsuse poole. (Vt lisa 1)
Lühidalt:
* Kaasaegse maakonnaraamatukogu elementaarseks ruumivajaduseks peetakse tänapäeval põrandapinda 2000 – 4000 m2. Kultuurikeskuses on raamatukogu käsutuses 861 m2.
* Kultuurikeskuses ei paikne raamatukogu ruumid ühise blokina, vaid laiali maja eri otstes, mis teeb keerukaks asutuse töökorralduse ja raamatute transpordi.
* Kultuurikeskus asub raamatukogu lasteosakonnast küllalt kaugel, mis takistab ühiste ürituste korraldamist, suhtlemist osakondade vahel ning tingib osaliselt fondide kuluka dubleerimise (samad audio- ja visuaalteavikud ning perioodikaväljaanded mõlemasse kogusse).
* Kultuurikeskuses raamatukogu kogu perega külastada ei saa, sest lastele pole seal midagi.
* Kultuurikeskuses paiknev lugemissaal peab samal ajal pakkuma ka paljundus- ja internetipunkti teenust, mis muudab võimatuks seal tehtava vaikust nõudva teadustöö.
* Kultuurikeskuses pole ka renoveerimise järel võimalik avariiulitel ruumipuuduse tõttu eksponeerida suurt osa fondide võimalustest.
* Kui Haapsalu eesmärk on tuua siia elama ja puhkama kultuuriinimesi üle Eesti, siis nende ootuseks on üsna kindlasti siin asuv kaasaaja nõuetele vastav raamatukogu. Võrreldes viimastel aastatel uue elu saanud Rakvere, Pärnu, Jõhvi, Viljandi ja Kuressaare raamatukoguga, ei ole Haapsalu ses osas konkurentsivõimeline.
* Kui majandussurutise lõppedes Eesti ülikoolid taas kolledžitesse laienemist hakkavad planeerima, on nende Haapsallu toomiseks teadustöö võimalusi pakkuv korralik raamatukogu hädavajalik.
Raamatukogu ajutise paiknemise käigus aadressil Wiedemanni 14 on ilmsiks tulnud selle asukoha olulised plussid raamatukogu toimimiseks:
* Hüppeliselt tõusis raamatukogu laenutuste ja külastuste arv.
* Paranes töökorraldus ja osakondadevaheline kommunikatsioon, lugejateenindus muutus logistiliselt sujuvamaks ja mugavamaks.
* Ürituste korraldamiseks avanesid uued võimalused lasteosakonna renoveeritud maja ja selle kõrval oleva lastepargi kasutamise kaudu.
* Tekkisid uued võimalused koostööks raamatukogu ja linna koolide vahel, sagenesid klasside ühiskülastused raamatukokku ja hõlmasid ka täiskasvanutele mõeldud osakonda.
* Puudus vajadus teavikuid ja teatud halduskulusid kahe eraldiasuva maja jaoks dubleerida, seega muutus raamatukogu ülalpidamine odavamaks.
* Raamatukogu paiknemine lasteaia ja kahe kooli naabruses tõi raamatukogu külastajate hulka juurde palju lapsevanemaid.
* 2009. aastal läbi viidud lugejaküsitlus Lääne Maakonna Keskraamatukogus näitas, et lugejate eelistus oleks juurdeehituse korral tunduvalt Wiedemanni 14 kasuks kultuurikeskuse ees.
Kõige eelloetletu tõttu teeme ettepaneku väga tõsiselt kaaluda raamatukogukompleksi rajamist tulevikus Wiedemanni tänavasse. Renoveeritud lasteosakonnahoone on juba praegu Eesti lasteraamatukogude hulgas tõeline pärl, mille võimalusi imetlevad paljud külalised mujalt. Kui samas üle tee renoveerida kaunis miljööväärtuslik vana maja koos uusehitisest juurdeehitusosaga (kinnistu võimalused lubavad seda), oleks tulemuseks laitmatult funktsioneeriv, otstarbekas, võimalusterohke ja erakordselt ilus raamatukogukompleks koos lastepargiga Wiedemanni 11 kinnistul.
Parkimise osas on väga sobivalt linn juba eelnevalt kavandanud suure parkla ehitamise paar maja edasi, Wiedemanni tn Ehte tn poolsesse otsa lasteaia kõrvale.
Lääne Maavalitsus on teinud lähiminevikus Riikliku Kinnisvara AS-le ettepaneku võtta üle Wiedemanni 14 kinnistu, samas vastust ettepanekule veel pole. Seega oleks õige hetk taotleda kinnistu linnale, perspektiiviga tulevikus renoveerida vana miljööväärtuslik hoone ja rajada juurdeehitis tulevase raamatukogukompleksi tarbeks.
Juhime tähelepanu, et raamatukogukompleksi rajamine Wiedemanni tänavasse ei ole kindlasti kiireloomuline asi, sest raamatukogu jaoks on alates novembrist taas olemas ruumid Haapsalu Kultuurikeskuses. Kuid samal ajal tuleks siiski astuda ettevalmistavaid samme selleks, et ca 10 a pärast saaks Lääne Maakonna Keskraamatukogu asuda ümber päris oma hoonesse soodsaimas võimalikus asukohas Wiedemanni tänavas.
Kõigest sellest tulenevalt palume Haapsalu Linnavalitsusel, Haapsalu Linna Volikogul ja Haapsalu Linna Volikogu kultuurikomisjonil toetada meie täiendusettepanekuid eelnõule “Haapsalu linna arengukava 2010 – 2015”.
Lääne Maakonna Keskraamatukogu nõukogu
koosseisus: (nimed)
Lääne Maakonna Keskraamatukogu direktor
Mittehaapsallastele seletuseks: kõnealune Wiedemanni 14 hoone on ilus kahekorruseline vana valge maja täpselt renoveeritud lasteraamatukoguhoonest (Wiedemanni 11) üle kitsa tänava. Aastaid tegutses seal pensioniamet, pärast selle väljakolimist jäi maja tühjaks, kuni kultuurikeskuse remondi ajaks 2008 koliti sinna ajutiselt raamatukogu fondid, kontor, täiskasvanute laenutusosakond ja lugemissaal. Ja raamatukogu efektiivsus tõusis täiesti pööraselt. Raamatukogu uue hoone tarvidusest on juttu olnud juba umbes aastast 2003 või nii, aga jutuks see ongi kogu aeg jäänud. Mingi hetk jõudsime välja selleni, et eelmise linnavalitsuse ametnikega sai vaadatud juba vakantseid kinnistuid päris uue hoone jaoks. Aga see “ajutine lahendus” Wiedemanni 14… see näitas väga elavalt ette, kuskohas peaks raamatukogu paiknema.
