Aidi Vallik avalikult

Tingimused

aidivallik — Mon, 30 Jan 2012 13:54:23 +0000

Mind teeb väga õnnetuks, kui autori tööde avaldamise tingimusteks on näiteks, et…

“1)… töövõtja loovutab lepingu kehtivuse ajal Töö teostamisel loodud ja loodavad autoriõigusega kaitstavate teoste varalised õigused (sh õiguse teost reprodutseerida, levitada, tõlkida, töödelda, avalikult esitada, eksponeerida, edastada, üldsusele kättesaadavaks teha; koostada ja välja anda oma teoste kogumikke ja süstematiseerida oma teoseid; teostada oma arhitektuurne projekt seaduses ettenähtud korras ja teostada oma disaini-, tarbekunstiteose jms projekt) Tellijale selle eest täiendavat tasu saamata.
2) Õiguste osas, millised seaduse kohaselt ei ole loovutatavad (autori isiklikud õigused, sh õigus autorsusele, autorinimele, teose puutumatusele, teose lisadele, autori au ja väärikuse kaitsele, teose avalikustamisele, teose täiendamisele, teose tagasivõtmisele ja õigus nõuda oma autorinime kõrvaldamist kasutatavalt teoselt), annab Töövõtja Tellijale tähtajatu ja tagasivõtmatu ainulitsentsi kogu maailmas selle eest täiendavat tasu saamata. Sellist litsentsilepingut ei saa kumbki Pool üles öelda. Töövõtja kohustub hoiduma käesolevas punktis nimetatud õiguste iseseisvast realiseerimisest.”

See teine punkt on minu arvates isegi seadusevastane, sest autoriõigus sätestab, et isiklikud õigused ei ole võõrandatavad ühelgi moel, st ka mitte litsentsi alusel.
Kuid kõik see asi on orjaksmüümine ja alandus. Üheks otstarbeks tehtud autoritööle võetakse kasutamise ja selle pealt teenimise õigus igaveseks ajaks ja mistahes vormis, kujul, mistahes muudatustega. Kui tahetakse, tehakse sellega kruuse, raamatuid või sukkpükse ja nii edasi ja nii edasi, teenitakse korduvalt selle pealt raha uute projektide pealt autorile senti maksmata; ei erinevateks kasutusvõimalusteks ega modifitseerimiseks ei ole autori nõusolek üldse tarvilik, nagu pole enam oluline ka tema nimi selle loomingu juures või mistahes muu seos autoriga.
Ja see jamps on tõlgendatav tahtmise korral ka nii, et selle konkreetse töö teostamise ajal ka igasuguste muude võimalike valminud tööde autoriõigused lähevad üle, ja ilma eraldi tasudeta. Ja kogu see kompott oleks määratud kehtima kogu autori eluaja ja veel 70 aastat pärast surma.
Ma olen sellest asjast väga rööpast välja löödud. Mul on füüsiliselt süda paha sellest.
Ja mis te arvate, kas nad võtavad vaielda?
Muidugi mitte.
Avaldamise alternatiiv on mitte avaldada – selle asemel, et inimeste kombel ja üksteist austavate partneritena tingimustes mõlemaid pooli austavale kokkuleppele jõuda. Aga Eestis on selline asi vist võimalik ainult väikeettevõtete vahel, nagu mu kogemus näitab.

Kuni autoritele ultimatiivselt selliseid lepinguid nina alla surutakse, seni püsib pakiline ja hädaline vajadus agendisüsteemi rakendamise järele Eesti kirjanduses, kujutavas kunstis ja raamatugraafikas.

Kriitikast ja kontseptsioonist

aidivallik — Sun, 22 Jan 2012 15:12:08 +0000

Mind ajendas kogu muu kiiruse vahepeal siia mõtteid avaldama viimaseil päevil FB-s Eesti Koomiksi all toimunud arutelu Päevalehes uudisena ilmuvate ribakoomiksite ümber – õigemini ühe tegija, Väikese Nõia ribakoomiksi ümber. Teate küll, see “Meie planeet”. Viimane riba ilmselt oma võrdlemisi olulise keeleveaga tingis ilmselt kogu selle koomiksi lahkamise, ja arvustajad olid minu meelest küll üsna leebed, kuid vestlus päädis siiski arvatava autori enda solvumispursetega.
Ma siis huvi pärast guugeldasin teda natuke (FB-s mulle teatavaks saanud pärisnime), vaatasin ta töid, mis netis üleval, lugesin, mis ette kuvati… niimoodi ülevaatlikult. Ühesõnaga, lasin end ära eksitada, kuigi mul endal oli parajasti kah töö arvutis lahti, pooleli ning pakiline. Lihtsalt mulle läks kuidagi kogu see asi südamesse, see autori solvumine ja. Mina, kusjuures, ei öelnud arutelus sõnagi. Mõtlesin küll, kuid leidsin, et mul oleks selle asja kohta ikka kohe pikalt öelda, nii et FB formaadiga see ei sobiks ja pealegi ma tõesti ei taha olukorda selle autori jaoks veel valusamaks muuta – kui ta seal oma pseudonüümi tagant end võib-olla kogemata välja tiris.
Kahju on tast. Kriitika on ju nii valus, eriti autorina su oma loomingu kritiseerimine, ükskõik kui ettevaatlikult väljendudes seda ka parasjagu tehakse. Ettevaatamatu väljendus on muidugi päris kole. Ja meelega loobitud sarkasm, mõnitus ja ironiseerimine – millega arvustajal endal on ju nii lihtne iseoma vaimu ja sule teravust näidata – on kõige kohutavamad. Kas ma siis ei tea. Minu raamatute viimast tüüpi arvustajad jäävad nimepidi mulle ilmselt igaveseks sügavale mällu koos tundepaketiga, mis nende kirjutised põhjustasid. Kõige karmimad näited käisid mu luuleraamatute pihta. Päris ausalt ütlen, et igaüks neist põhjustas mu mitmeaastase avaldamispausi. Need pausid iseenesest ei olnud halvad. Pausid olid vajalikud. Halb oli see, millest need oli tingitud – häbist. Loobumisotsusest. Otsusest enam üldse mitte kirjutada. Pettumusest. Iseennast ja oma tekste hõlmavast alaväärsustundest.
Iga selline avalikult ilmunud sapine kirjutis minu seest ja südamest tulnud töö kohta lammutas mu mõneks ajaks tükkideks, isiksuseni. Isegi teised, sama asja kohta ilmunud positiivsed retsensioonid ei suutnud neil hetkedel tasakaalu luua. Ja mina ei julgenud enam tükk aega oma luuletusi ka ajakirjades avaldada.
Eks naha paksus ole autoritel erinev ja tõenäoliselt ei reageeri kõik sugugi nii valuliselt, kui mina nooremana tegin. Ja eks negatiivset tagasisidet tule ju aeg-ajalt praegugi (küll oluliselt vähem), aga nüüd ma lihtsalt olen harjunud sellele teistmoodi vaatama.
Ka kõige sapisemas ja õelamas retsensioonis on mootor. Kas või see, et sa autorina, kui sul tõepoolest on sisu ja sundi, ronid ikkagi ühel hetkel oma õnnetusehunnikust välja, pesed ära ja paned kappi tagasi pisaraid täis nutetud portselantassi, hakkad rabelema nagu segane ja otsid teisi lähtekohti, teisi valdkondi, teisi žanre, teisi stiile… Juhul, kui on sisu ja sundi. Kui sa ei saa ega oska teisiti elada – tegemata seda, mida teed.
Kui ei ole, kui sa tõepoolest ilma saad, siis loobu. Tee midagi muud, ja keegi ei torgi sind enam. Lihtne.
Teoorias.
Kui suur on su sisemine vajadus kirjutada, joonistada, mõelda välja, musitseerida, ja seda kõike järjest paremini, järjest kõrgemal tasemel, järjest mitmekesisemalt?
See paneb asjad õigesse perspektiivi.
Kui seda on vaja, kui ilma kuidagi ei saa, siis pistadki pea uuesti tulle. Ja uuesti. ja uuesti. Ja uuesti. Riskid avaliku arvamuse, masenduse, solvumise, jalgade alt löömise ja depressiooniga. Võita samas Eesti keskkonnas rahaliselt midagi ei ole. Mida tahes muud tehes elaksid enamikul juhtudest majanduslikult vähemalt samaväärset ja pigem isegi kindlustatumat elu. “Avaliku elu tegelasena” sageli ning igas intrigeerivas olukorras meedias käsitletud saada ei ole hüve, välja arvatud jah alguses isikliku edevuse rahuldamine ja hiljem meediakajastuste soodne mõju müüginumbritele. Enda isiku või töö kohta käivad kommentaarid internetis ei ole enamasti meeldiv lugemine – välja arvatud sõprade postitused muidugi!
Kuid üldiselt siiski – mille nimel?
Lastekirjanik on hea olla, sest nüüd ma saan küll öelda, et peale iseenda hirmsuure tahtmise ja sisemise sunni ka selle nimel, et lastele ja lapsevanematele ja lastekirjanduse asjatundjatele mu tööd õnneks meeldivad päris hästi. Stsenaristina ka – mul on vedanud ja reitingud on kõrged. Aga kümme aastat enne lastele või televisioonile kirjutama hakkamist ju nii ei olnud. Oli… lihtsalt kirjutamine.
Ja siis küsisin endalt küll sadu ja sadu kordi: mille nimel.
Aga mõnikord sul pole valikut, lihtsalt ongi nii nagu Otil lapsepõlves, kus ta plastiliinijunniga hakkas pilti joonistama pliidiuksele, aga õnnetuseks oli tuli pliidi all…
Normaalne laps ei oleks pärast seda elu sees enam joonistada tahtnud.
Sellised olukorrad näitavadki, kas sinus on või sinus pole. Kas Väikses Nõias on, või seal pole.
Isiklikust seisukohast – jah, ka minu meelest oli tema ribakoomiks esimesest osast peale õnnetus. Alustades sisuliselt olematust kontseptsioonist (sest äge algidee ei ole, jumal paraku, veel kontseptsioon, mille seljas ratsutada kord nädalas tervislikust seisundist hoolimata ja võib-olla mitu aastat), mis ei anna mootorit edasisteks põnevateks arenguteks; liikudes edasi laiema publiku silmis mittemidagiütlevate karakteritega ja ajalehekoomiksi jaoks kummaliselt kitsa huumoriga (Siseringihuumor? Või taotluslikult üldse mitte huumorit? Või oligi koomiksi eesmärgiks statistiliste faktide illustreerimine?); lõpetades siis tõesti isegi vigaste keelenditega.
Arvasin üsna kohe, et see autor ei pea lehesabas vastu poolt aastatki. Stiili järgi tundus ta lahterduvat ühte seltskonda, mille tõekspidamisi ja hinnanguid veidike tundes ma mõtlesin, et enesele nii kõrgeid ootusi ja ülesandeid seades nii sobimatus kontekstis on paratamatult tulemuseks trahh, pahh ja pumbabahh. Inimene põleb läbi. Ei ole kerge see kindel kohustus joonistada kindlaks nädalapäevaks kindlas stiilis kindlate tegelastega kindel asi, olenemata sellest, kas oled haige või terve, kas sul on inspiratsioon peal või ei ole, kas sul on parasjagu ideed selle jaoks või pole, kas sul on näiteks keegi lähedane surnud või on sõbra pulmad, mitte miski ei loe, see asi peab olema see päev see kell küljendaja laua peal ja punkt.
TV-formaatidega on samamoodi.
Paljude töödega on samamoodi. Võta või jäta. Ja kui sa tahad sellega toime tulla, siis ei tohi oodata enda igalt soorituselt erakordset säravust, vaid leppida ette sellega, et kunagi ei õnnestu kõik võrdselt ja 20:80 kvaliteedisuhe kehtib ka loomingus. Tuleb endale aru anda, et pikaaegse funktsioneerimise kindlas formaadis tagab pigem hea kontseptsioon koos ideetagatistega, millest on alati võimalik midagi edasi tuletada või liikuda teist haru pidi – mitte niivõrd ise pähe hüpanud üks hea idee nädalas.
Ma ise olen seda ka alles võrdlemisi viimastel aastatel õppinud. Kui see teadmine lõpuks omaks saab, siis võtad kõike kuidagi palju rahulikumalt. Ja mõistagi hakkad kõike alguses hoopis detailsemalt läbi mõtlema – pikas perspektiivis ette.
Mis kriitikasse puutub, siis ma mõtlesin siin veel, et võib-olla on siiski suur eelis säilitada oma seltskondlik ja loominguline iseseisvus pealinnast kaugemal elades. Võib-olla on praegu Väikese Nõiaga juhtunud äparduses süüdi ka see, et ta on oma koomiksitele ja piltidele üldse saanud vastukaja ühest kindlast seltskonnast, see tähendab – ainult sõpradelt. Aga sõber ei kritiseeri. Sõbra kohus on toetada. Retsensioon sõber-kriitikult on ka enamasti soe ja toetav ning vigade suhtes leebe. Aga rabelema ning uusi teid otsima panevad millegipärast tihti just need julmad nätakad, millest ma alguses rääkisin.
Selles mõttes, et kui sõprade ringist pälvib su töö valdavalt toetust ja poolehoidu, siis kaobki ju realistlik pilt silme eest ja sa lõpuks ei oska oma tööle ise kah adekvaatset hinnangut anda. Käid selle heas usus välja ja tulemuseks on külm dušš avalikus ruumis.
Mul on ikka vist vedanud ja Otil ka. Nokitseme siin ilma ääre peal tunde järgi, kriitikuid, kellega sõbrustada, läheduses eriti ei tolkne… ja eks oleme saanudki nii-öelda täie rauaga. Nii kurja kui kiitust. Mõlemat vast ausamalt, kui Tallinnas või Tartus elades oleksime saanud. Küsimus on ainult jah, kuidas see üle elada, kui pauk jälle käib.
Mis see Nõiake nüüd teeb, eks Päevalehest näeb. Või mujalt ja natuke hiljem. Ega tal suurt valikut ju ei olegi – ikka see “kas olla või mitte olla”… koomiksimaastikul või mujal.

Kultuuritegija 2011 jaurab emakeeleeksami ümber

aidivallik — Mon, 16 Jan 2012 16:22:16 +0000

Vaevu jõuan blogisse. Lähiajal tahan pikemalt kommenteerida muudatusi raamatukogude rahastamisel ja n.ö Langi nimekirja, aga linke selle kohta on kogunenud palju ja sellest kõigest ülevaate loomine muutunud juba millekski selliseks, mis mitu tundi aega nõuab.
Mina aga muudkui kirjutan ja kirjutan…
Jõuluidee jõudis lõpuni. Viimaseid lehekülgi kirjutades tuli mul endal kananahk ihule ja pisarad silma. Õudne. Mitu nädalat läks nii, et see oli hommikuti esimene ja öösiti viimane mõte ning kontakt reaalse maailmaga muutus õhukeseks ja unenäotaoliseks.
Koostan sellele asjale nüüd paketi ümber ja siis püüan hakata sellele kosilast otsima – st seda maha müüma. Soovige mulle edu ja hoidke pöidlaid.
Ja et järgmine kuu millestki elada, tuleb kibekiiresti neid kiirelt tasustatavaid töid kirjutama hakata.
Jaanuarikuine jahmatus – Läänemaa Kultuurkapital arvas mu Kultuuritegija 2011 laureaatide hulka. See on üleüldse esimene äramärkimine, mis ma Läänemaalt ja Haapsalust elus saanud olen ja tõesti, ma ei osanud seda oodatagi! Ma olin tegelikult üsna kindel, et ju kunagi aastakümnete pärast postuumselt või kuu aega enne lõplikku kustumist kuskil hooldushaiglas tuleb Haapsalu vapimärk vmt, aga see ületas küll ootusi. Ja pidu saab ka. Vähegi Viitsijate päev on alati tore olnud.
Postituse pealkirjast olen ma nüüd muidugi tavapäraselt kaugele kaldunud, kuigi see oli peamine, miks ma täna postitama üldse hakkasin – et mul on abiturient majas ja et need eesti keele õpetamisega seotud asjad minust liiga kauge kaarega ikka mööda ei käi, siis loomulikult elan ma vägagi kaasa uue eksamivormi juurutamise teemadele. Ja ma pean ütlema, et ma ei kiida seda jätkuvalt sugugi heaks. Ma isegi arvan, et seniste kehvade kirjandikirjutajate seisukohalt ei ole optimismiks põhjust, sest senise 6 tunni ja 700 sõna asemel on neil vaja esialgu 6, kuid hiljem 5 tunni jooksul kirjutada seotud, mõtestatud ja argumenteeritud teksti umbes sama palju, kuid erinevate asjade kohta ja süvenemist killustades. Lugemisosa vastused nimelt eeldavad igaüks eraldi 50 – 100-sõnalist arutlust.
Vikerraadio 8. jaanuari “Keelesaates” andis sellest uuest eksamist Emakeeleõpetajate Seltsi eelmine esimees Piret Järvela väga põhjaliku ülevaate.
Et pärast selle saate lindistust võeti Haridus- ja Teadusministeeriumis vastu juba uus otsus uue eksami hindamise ja korralduse kohta, siis täpsuse huvides toon ka need muudatused ära. Väljavõte Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttise 4.01.2012 vastusest Eesti Koolijuhtide Ühenduse 24.11.2011 pöördumisele ütleb: „2. Mitte muuta eesti keele eksami korraldust (tehnilised tingimused, sh eksamitöö pikkus, ruumist väljas käimise võimalused jms) ning hindamist vähemalt kahel järgmisel aastal, st vähemalt kuni aastani 2014, mil muutub kõigi gümnaasiumieksamite korraldus. HTM arvestab EKJÜ sooviga ja ei muuda eesti keele eksamitöö pikkust, ruumist välja käimise võimalusi ning hindamise korraldust enne 2014. a. Kuna eesti keele riigieksami tekstiloome osa hindamist oma koolis soovisid õpetajad ja õpilased, siis palume koolidel teavitada õpetajaid ja õpilasi, et eksamitööde hindamise korda ei muudeta ja eksamitöid hindavad endiselt haridus- ja teadusministri käskkirjaga kinnitatud hindamiskomisjoni liikmed.“ Seega oma kooli õpetajad ei hinda eesti keele ja vene keele eksamite tekstiloome osa vähemalt 2012. ja 2013. aastal.

Keset kirjutamist

aidivallik — Fri, 06 Jan 2012 09:16:03 +0000

… kirjutan korraks ikka siia ka.
Tegelen intensiivselt oma jõuluideega, sest seriaalitööde kohta pole nüüd aasta algul lähemat infot ja instruktsioone tulnud. Ja oi, kiirus on mul taga, sest tahan, nui neljaks, selle idee esimese versiooni kohe kiiresti valmis saada, enne kui teleprojektid selga sõidavad.
Eile kirjutasin järjest 14 tundi. Kolm korda sama palju, kui tehtud, on veel teha, siis on mingi jälg maas ja esialgne versioon kirjas, mille pealt tasapisi edasi minna.
See on hommikuti esimene ja öösiti viimane mõte. Adrenaliin on üleval ja peas peksab.
Täna õhtul oleme Otiga ühele sünnipäevale kutsutud, nii et seda aega ma ei saa kirjutamisele planeerida kahjuks. Püüan täna päevaga jõuda võimalikult palju. Püüan nädalavahetusega jõuda võimalikult palju.

Selle aasta suurim edendaja ja takistus ühekorraga võibki olla see, et olen endale teenimise huvides sellise portsu teleprojekte kahmanud. Kas nende kõrvalt üldse jääbki aega muude, spontaanselt tulnud ideede realiseerimiseks, enese kogumiseks, lugemiseks ja rahunemiseks? Küllap ma näen seda.
Teatrikriitik Margus Mikomägi kirjutas hiljuti väga huvitava ja samas inforikka arvamusloo umbes samast fenomenist näitlejate hulgas – seriaalistumisest. Eks ta tõtt ju räägib. Aga mina ikka tahan naiivseks jääda ja uskuda, et minuga äkki ei juhtu. Pealegi, mina kirjutan. Mina ei kanna rolle.

Vahepeal ilmus minust tükike Ekspressi “Toidublogisse”, detsembris küll juba, aga ma pole seda linki varem millegipärast siia lisanud.

Ja jaanuarikuu “tunnuslugu” Paul McCartneylt koos suurepärase bordercolliega (kes meeldib mulle tõuna väga oma üliaktiivsuse, koostöövalmiduse ja nutikuse poolest, aga endale ma kunagi ühtki borderit ei võtaks… just nendesamade omaduste pärast):

Oti koomiks Päevalehes ja muud

aidivallik — Wed, 04 Jan 2012 13:23:57 +0000

Kirjutasin siin hilissügisel ja talve hakul, et Otil midagi küpsemas. Päevaleht nimelt kirjutas talle ja tahtis, et Ott neile uuest aastast koomiksit hakkaks joonistama. Esialgne jutt käis päris mitmest korrast nädalas, nii et sissetulek näis arvestatav panus meie olukorra stabiliseerimisele. Algas kirjavahetus, Ott tegi ideekavandid ja töönäidised, pidasime siin läbirääkimisi Oskar Lutsu õiguste pärijaga, et ta lubaks “Nukitsamehe” tegelasi “Taristu” koomiksis kasutada ja edasi arendada. Saime nõusoleku. Kõik nagu ilus.
Asi küpses Päevalehe ahjus, kaua küpsetati teist.
Lõpuks tuli välja, et avaldamiskorrad kahanesid ühele korrale nädalas, sest neil tuli idee kasutada ka teisi eesti koomiksijoonistajaid. (Eks muidugi supp läks ka selle võrra lahjemaks, mis oli meile pettumus… kuid Päevalehes avaldamisel on honorari maksmise kõrval veel teatavaid mitterahalisi boonuseid, eks ole).
Nii et pidage meeles – Oti koomiks ilmub nüüd esmaspäeviti. Esimene osa on netis vabalt, aga ma arvan, et järgmised osad jäävad küll vist vaid paber- ja digilehte (mida ometi saab 5 minutit tasuta lugeda, st koomiksi kiirelt ette lapata ja üle vaadata).
Läänlane tegi ka sellest uudise, mille juures saab näha põhitegelaste galeriid.
Miks just “Nukitsamehe” tegelased?
Aga te mõelge, millise tugeva kontseptsiooni siit sai – selle seljas võib sõita aastaid ja aastaid. Karakterid on pööraselt head ja huvitavad. Ühel hetkel tulevad mõistagi mängu ka täiskasvanuks saanud Iti ja Kusti koos oma “võrgustikega”. Nukitsamehest aga on saanud justkui kahe maailma vahel kõikuv tegelane. Ühenduslüli. Temas on nii ühte kui teist poolt.

Lääne Elu aastalõpunumbrisse sai meie ühistööna aga selline Lullamilla:

UUSAASTASOOVID

VANA AASTA OTSA SAAB
JA UUS MEID RÕÕMSALT TERVITAB.
TERVITAGEM VAHVALT VASTU,
ET UUS ÕNN ME ÕUE ASTUKS,
ET SEE TULEKS VANAST PAREM,
ET ME SAATUS POLEKS AREM,
VAID SAAKS JUURDE VÄRSKET HOOGU,
UUSI TEGEMISI LOOGU,
EDENEMIST, RAHA, NALJA,
HÜVA ELU OKSAL HALJAL!

Samas numbris ilmus ka Oti tehtud humoorikas kokkuvõte 2011. aasta sündmustest Läänemaal. Klikake suuremaks ja uurige rõõmuga!

Head uut aastat!

aidivallik — Tue, 03 Jan 2012 20:47:26 +0000

Head uut aastat kõigile mu blogisõpradele ja muidu siiasattunuile!
Nüüd on küll nii välja tulnud, et pole jõuluajal siia ridagi kirjutanud. Kujunes selline blogipuhkus jah. Aga püüan nüüd lüngad täita.
Jõulud olid rahulikud ja ilusad. Teil ka? Jõululaupäeval olime ema ja vanaema juures, jõuluöösel ja esimesel pühal lugesin intensiivselt päev läbi jõuluvana poolt toodud raamatut (Sirje Kiini Underi-monograafiat), õhtuks sain läbi ja öösel uue ideega pähe kui kaikaga.
Samal ööl hakkasin sketšima ja visandama pikema töö piirjooni. Ma ei julge sellest veel lähemalt rääkidagi…
Teisel pühal toimus tavapärane pidusöök, aga et ma olin oma uuest ideest liiga vaimustuses, liiga kaasa kistud ja sellest tulenevalt liiga hajameelne, keerasin kihva šokolaadikoogi ja peaaegu ka prae. Õnneks ei olnud need vead saatuslikud ja õhtu oli suurepärane. Aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid ja kohale tulid!
Juba päevake enne jõule sain kätte oma kõige ootamatuma ja täiesti imelise kingituse, mis mu akna peal jagab nüüd päris tõelist pühadevalgust:

Aitäh. Veel kord. Sest see on tõesti imeline. Tähe kinkis mulle inimene, keda ma ise ei tundnudki, aga kes blogi kaudu oli tundma õppinud mind. Enam rohkem pühadetunnet ei saagi vist teisele inimesele teha. Ma pole kunagi varem niimoodi kingitust saanud ja see liigutas mind väga-väga. See oli see, mis tegi need jõulud väga erilisteks jõuludeks.
Aga muidugi ma sain veel õige mitu kingitust oma armsatelt.
Mina kinkisin neil jõulupühadel väga palju isetehtud asju (mille kudumisega olin umbes sügisest saadik tegelenud).
Otile tõmbluku ja taskuga vesti:

Plikale kampsi:

Vennanaisele sokid, mille nimi on “Vaarikad vahukoorega”, säärel erinevad sissekootud nöörid ja vitsad:

(Ja tegelikult juba varem, kuu alguses Ivarile sünnipäevaks kingitud sokid lähevad ka mu selle sügise käsitööde arvestusse:

Sääred on kootud ühes sedasorti patentkoes… on ilus ja erilisem ja hoiab soonikut sitkemana kui tavaline soonik.)
Enne aastavahetust tegin veel suure entusiasmiga tööd ja kirjutasin valmis poolteist lugu “Saladustele”. Ühtlasi jätkasin jõulupühade ajal pähe löönud idee kirjapanemist. See tundub täitsa hullumeelne ja mul on selle ees üsna hirm nahas, aga… no see ON muu maailma mõõdupuude järgi miljoni dollari idee. Eestis muidugi mitte. Siin on rehkendamiseks üldse hoopis teised suurused, aga kujundi mõttes töötab see miljon dollarit ju ikka paremini kui kolm või neli tuhat eurot, mis Eestis oleks reaalne selle asja eest saada. Aga tühja sest, ma tegelikult ei mõtle ju selle juures hoopistükkis mitte raha, vaid idee enda peale, sest see on lihtsalt niivõrd vaimustav. Ma lihtsalt pean selle asjaga tegelema ja selle kirja panema, saagu või s…m. Ülejäänu on nagunii taevane täringumäng ja jumalik juhus, mille hooleks peab kah midagi jääma.

Et aasta lõpp on alati ka kokkuvõtete aeg, siis minu oma sai seekord üsna lühike.

Minu 2011
Esinesin 22 koolis ja raamatukogus, kokku umbes 1900 inimesele, kellest umbes 400 täiskasvanut ja 1400 lasteaia- ja koolilast.
Sain neli kirjandusauhinda ja äramärkimist: märtsis tuli Julius Oro lastekirjanduspreemia ning Lastekaitseliit valis “Mannikese loo” 2010.aasta 13 parima lasteraamatu hulka, omistades sellele “Hea raamatu” märgi; suve hakul saime Otiga mõlemad “Minu, kana, lehma ja krati” eest Karl Eduard Söödi lasteluulepreemia (mina kirjaniku-, tema kunstnikutöö eest), ning detsember tõi väga ootamatult “Mannikese loole” veel Lastekirjanduskeskuse Aasta Rosina!
Samas müügiga olid lood veel kehvemad kui 2009. ja 2010. aastal, nii et välja anda ei õnnestunud ühtegi uut raamatut. Käsikirja sai neid küll üsna valmis kujul ja viimistletuna lausa kolm – jäävad praegu oma võimalust ootama. Peas kuju võtmas on neid kah veel mitu.

Aga praegusel baasil mulle tundub, et uut raamatut ei tee valmis ka alanud 2012. aasta, sest majanduslikel põhjustel olen end totaalselt ära lubanud pikkadele teleprojektidele. Karta on, et ise kirjastamiseks ei pruugi füüsiliselt aega jääda, ja kas ka nii palju raha tekib, on küsimus. Teised, nood suurkirjastused, ei ole enam ju lasteraamatute väljaandmisest väga huvitatud, sest see ei ole praegustes tingimustes mingi kasumlik tegevus, pigem missiooniprojekt. Ja veel – ma ei tea, kas minu raamatud ikka on selles Langi listis, mille alusel raamatukogudesse raamatuid ostma hakatakse. Kui ministeeriumile esitab valikuks nimekirju Kirjastuste Liit, siis olen nii mina kui mõni teinegi isekirjastav kirjanik sellest mängust ju kahjuks väljas.

Uuelt aastalt ootan oma eelmise aasta suurte lugude valmissaamist – et ilmuks ära “Klass. Elu pärast” ja et saaksin lõpuni valmis kirjutada oma “Naiste õhtujutud”, mis on tegelikult alles tööpealkiri. Mis nime all see ükskord ilmub, seda ma praegu ei teagi.
Ja siis ma tahan, et mind välgunoolena tabanud jõuluidee arvutiekraanil konkreetse, kunstiliselt tasemelt hea ja samas ka mahamüüdava kuju võtaks.
Et plika ülikooli sisse saaks ja et selleks hetkeks oleksid tekkinud rahalised vahendid tema koolitamiseks kodust kaugel.
Et mu kallid oleksid terved, rahulikud ja õnnelikud – vähemalt tervemad kui aastavahetusel, mil Ott piinles jälle kord liikumahakanud neeruliiva käes, nii et veetsime nii 1. kui 2. jaanuaril mitu tundi Läänemaa haigla EMOs, kus tilguti abil tema valusid leevendada püüti. Täna on õnneks asjad juba paremad.
Ja siis ma soovin, et teie, mu blogi lugejad, oleksite samuti terved, rahulikud ja õnnelikud.
Vot nii.
Muide, lumi tuli Haapsalus ka lõpuks maha. (Loodetavasti sulab see varsti ära. Ma pole lund kunagi armastanud, isegi lapsepõlves mitte, ja lumine maastik on minu jaoks kurb nagu surm. Viimased kaks talve ületasid mu taluvusläve olulisel määral, nii et mul tõesti poleks selle vastu midagi, kui tali seekord taevasse jääks.)
Tervitan teisi talveallergikuid igivana ja igatsusest tulvil looga mammadelt ja papadelt.

Kellel veel jõulusalmid õppimata….

aidivallik — Wed, 21 Dec 2011 11:49:29 +0000

JÕULUVANA PESUPESU

JÕULUVANA PESU PESI
MASINAGA KAHEKESI.
MASINASSE LÄKSID KUUB,
PÜKSID, SOKID, TRUSSIKUD.
EI TA TEADNUD, MIS TA TEGI,
PANNES PESUD PESSU SEGI!
PUNAPÜKS JA PUNAKUUB
OLID PÄRAST HALL JA PRUUN.
MIS KÜLL JUHTUS?
MILLES ASI?
MIKS NII TEGI PESUMASIN?
ÕNNETUNA JÕULUVANA
LÕPUKS MÕISTIS, MILLES JAMA:
TEMA MUSTA VÄRVI SOKID
TEGID PESUST VÄRVIPOTI,
MÄKERDASID RIIDED ÄRA!
KAS NÜÜD JÄÄVAD JÕULUD ÄRA???

JÕULURÕÕM

JUBA JÕUDMAS JÕULUKESED,
SAAMAS PRISKED PIPARKOOGID,
KUUSEPUU ON PÜSTI KESET
TUBA, KUHU PÜHAKS TOODI.
NÜÜD ON LASTEL EHTIMIST
JA SIIA-SINNA VEHKIMIST
JA SALMIKESTE LUGEMIST
JA KINGIKOTTI PUGEMIST,
KÜÜNLASÄRA, MORSISÕÕMU,
PRISKET PUHAST JÕULURÕÕMU!

Aga mul isiklikult on hea meel, et sel aastal detsembris ei peagi naba paigast ära tõmbama muude sekeldustega, vaid on aega jõulude peale mõelda ja rõõmustada. Ja ette valmistada, loomulikult. Eile tegin valmis hunniku pähkli-muretaignakringlikesi. Täna õhtul tahaksin sülti keeta ja plikaga koos piparkooke teha – piparkoogitaigna tegin sel aastal ka ise. Ei olnud see suhkru kärsatamine nii hirmus midagi ja tainas tuli tõesti väga hea. Ausalt öeldes ei olnud sugugi keerulisem või vaevanõudvam kui mistahes muu taignaga mässamine (segamiseks kasutasin muidugi köögikombaini…). Ma ei tea, miks ma kogu aeg olin arvanud, et piparkoogitaigen tuleb ikka valmis kujul osta – eks ole. Nüüd ma arvan, et ei osta enam eluski valmis taignat. Hea, et ema selle retsepti ajalehesabast leidis. Eks siis näis, millised saavad piparkoogid.
Kui mõni uudishimulik kah ise tahab piparkoogitaigna tegemist proovida, siis:

Piparkoogitainas ajalehesabast

500 g suhkrut
2,5, dl vett
400 g võid (päris võid, mitte margariini)
2 muna
1/4 tl soola
30 g piparkoogimaitseainet
1/2 tl soodat
1 kg nisujahu

Paksu põhjaga potis suhteliselt tugeval kuumusel lasta pidevalt segades sulada umbes 250 g-l suhkrul. Kui kõik on sulanud ja tükke ei ole, lisada peene nirena keev vesi, ikka kogu aeg segades. Keeda veidi, lisa ülejäänud suhkur ja keeda veel veidi, kuni siirup on ühtlane ja tumenenud (aga mitte kõrbenud). Jahuta toatemperatuurini või vähemalt leigeks.
Siis sega toasooja või hulka munad, sool ja piparkoogimaitseaine. Seejärel sega hulka jahtunud siirup, lõpuks soodaga segatud nisujahu. Keera toidukilesse ja hoia vähemalt ööpäev jahedas.
(Sellest kogusest saab umbes kaks parajat pätsi tainast – umbes nagu neid poes müüakse. Mina paningi kaks pätsi eraldi kiledesse, teise koguse hoian võib-olla aastavahetuseks.)

Kartulivorst

aidivallik — Mon, 19 Dec 2011 15:17:47 +0000

Eile sain elamuse – õppisin kartulivorsti tegema! Ema sai lihatööstusest osta puhastatud soolikaid ja et korralik kartulivorst oli juba ammu perekonna pidusöökide juures unistuseks olnud, siis hakatuseks tegimegi kohe seda.
See ei ole minu pilt, aga ehk ei panda näitamist pahaks:

Neil on kartulivorstist seal terve tore jutt ka.
Viimast korda sõin päris kartulivorsti küll vist oma kakskümmend aastat tagasi – kui sõber Ignase ema seda tegi. Ja enne seda meil vanaema tegi seda aeg-ajalt pühade puhul. Aga see oskus hakkab vist rahva seast kuidagi ära kaduma, vähemalt ma polnud enam kaua-kaua kuulnud, et keegi seda enam teeks. Ja mina ise ei osanud.
Tehniliselt võttes on kartulivorst kah osa eesti rahvusköögist, kuigi vist lõunapoolsetes maakondades suhteliselt tundmatu. Kesk-Eesti ja Märjamaa kandis tehtud seda aga vanasti palju. Ka Lääne-Eesti tunneb seda. Põhja-Eesti kohta ma ei tea.
1989. aastal ilmunud Linda Petti kokaraamatus “Kartulitoite” on eesti rahvustoitude all toodud päris algupärane kartulivorsti retsept – kuid autor nendib kahetsevalt, et sellest toidust tuleb vist rääkida minevikuvormis, sest vaevalt enam keegi seda valmistab.
Detsembri algul Paide Jõulukrooni laadal üks talu muide müüs kartulivorsti, ja ostsin nostalgiaõhinas siis prooviks nii kilokese. Kodus sain pettumuse osaliseks – küpses küll hästi ja nägi ilus välja, aga seest oli kartulimaitseaine karva oranž ja maitses põhiliselt naatriumglutamaadi järele. Pekitükikesi ei näinud seal sees ühtegi. Nii et jah, pettumus, mis seal rääkida.
Nüüd tegime emaga ise. Soolikad olid tööstuses juba puhtaks pestud ja plastlindi peale aetud. Ei midagi õõvastavat, kuigi plika kiljus eemal ja keeldus sellele asjale käsi külge panemast. Noh, umbes sama reaktsioon tuleb kala rookimise peale, või selle peale, kui ma veisesaba potis puljongiks keetsin ja plika seda nägi. Natuke uih-aihhi käib ilmselt selle vanuse juurde. Koos tõenäosusega, et kui piisavalt kiljuda, teeb keegi teine asja ära.
Vorstitäidiseks läksid siis peeneks tükeldatud kartulid koos sibula, seahakkliha ja veidikese sulavõiga. Punet, suhteliselt palju. Soola. Piprasegu. Ja ei mingit kartulimaitseainet, mitte mingil juhul.
Kui liha oleks vähem pannud ja oleks see olnud pekikuubikutena, oleksid köömned olnud omal kohal, ka nendega on kartulivorst äärmiselt maitsev.
Segu oli hea soolikatesse ajada kahekesi, üks sai lusikaga täidist lehtrisse tõsta ja allpool juppe siduda, teine surus ülevalt jämeda pulgaga peale. Muide, vorstipritsina töötas väga hästi pooleks lõigatud kokapudel, see suupoolne osa. See on hea vindiline, hoiab soolikat paremini paigal.
Igatahes valmis saime kolm ja pool kilo kartulivorsti, siis sai täidis otsa ja saun soojaks. Vorstid läksid suurde potti keema. Pärast keetmist osa ahju, nagu vorstidega käib, osa sahvrisse jahtuma ja oma aega ootama.
Jõululaupäevaks teeme veel tanguvorsti – suitsupekikuubikutega. Neljapäeval lähen emale appi neid meisterdama.

Aga kui kellelgi on kuskil vabad soolikad ja tahab midagi “eksootilist” ning kartulivorst tema jaoks seda on, siis selline oli täidise retsept:
1 1/2 kg kartuleid – kooritud ja poolitatuna keeta 5 min ja siis jahutada ja siis kuubistada või tükeldada muul moel – aga päris pudruks pole päris hea. Mõistlik on hoida natuke kartulikeeduvett alles, et täidisemass pärast parajalt pehmeks segada – see mass ei tohi väga kõva olla, muidu on paha toppida.
1 1/2 kg seahakkliha (võib ka pekisema liha kuubistada)
6 keskmist sibulat puhastada ja tükeldada
6 sl sulavõid – valada tükeldatud kartulitele
maitse järgi punet
maitse järgi soola
pipart või piprasegu
ka köömned sobivad hästi
… ja siis segada kõik kokku.
Toppida mitte eriti tugevalt sooltesse (ma ei oska hinnata, kui mitu meetrit meil neid soolikaid läks… alla viie midagi) ja siduda meeldiva pikkusega juppideks. Panna keevasse vette ja keeta pool tundi. Ja lõpuks ahju küpsema. Keedetud peast säilivad vast umbes nädala jahedas ruumis ka kenasti.
Vorstitäidise võib ka teha üldse ilma lihata, aga siis ma paneks palju rohkem võid pluss rõhku köömnetele. Ja tegelikult võib minu meelest seda lihakraami kartulivorsti sisse panna ka palju vähem, kui see konkreetne retsept ette näeb. Hea tuleb see toit igal juhul. Ärge ainult seda õudset naatriumglutamaadipõhist kartulimaitseainet sinna pange.
Kartulivorstist leidsin muidu juttu veel siit ja siit veel kolmanda retsepti koos vestlusega. Jah, ja siin on lausa illustreeritud see vorstitegu.

Midagi otsekohe elust

aidivallik — Sun, 18 Dec 2011 10:42:21 +0000

Eile, kui Rapla jõululaadalt müümast tagasi jõudsime, avastasin laupäevast Lääne Elu sirvides minu meelest äärmiselt liigutava tutvumiskuulutuse. Tutvumiskuulutuse! Ma ei tea, kuidas sinna pilk peale jäi – tavaliselt ma säherdust rubriiki üldse ei vaatagi. Aga see oli nii armas!
Kuulutus kõlas nii:
“50 a maal elav naisterahvas (lesk, veidi kerglaste elukommetega, suitsetab) otsib samaväärset meest, kes oskab nõu ja jõuga abiks olla ja on lõbus seltsiline. Soovitav oleks hea huumorimeel, pillimänguoskus ning looduslähedane eluhoiak.”
Suurepärane, kas pole? Mulle meeldib, et inimene tutvumiskuulutuseski ei taha olla parem, kui ta on, vaid teebki n.ö ausa pakkumise (Muidu on kuulutustes kõik ju korralikud ja mittesuitsetajad, aga…?) ja teab lisaks sellele ka väga täpselt, millist inimest ise otsib. Soovitav on pillimänguoskus… No imeline!
Väga tore. Väga vahva, et sellise eluhoiakuga inimesi on.
Mul hakkas selle kuulutuse peale kohe mõte liikuma ja ma hakkasin endale ette kujutama, milline võis olla tema kadunud mees. Ning milline perekond neil üldse võis olla. Küllap neil oli tore.
Ma olen mõnikord mõelnud, et ma ei kujutaks küll ette, kui Ott minu kõrvalt kaoks. Ausalt ei kujuta. Seda kohta ei annaks vist küll enam kuidagi täita… aga elu ju läheb edasi ja… mis ma teeksin siis? Paneksin samamoodi lehte kuulutuse, et “Naine, …-a, suitsetav, ülekaaluline, veidi kerglaste elukommetega, otsib samaväärset pillimänguoskusega ja kunsti hindavat meest…? (Muhv, nõudmiseni?)
Ma ainult loodan ja tahan uskuda, et mul ei tule sellise kuulutuse koostamiseks kunagi tarvidust. Annaks jumal, et ei tuleks. Mulle ikka Ott meeldib kõige paremini.

Metsik

aidivallik — Thu, 15 Dec 2011 19:59:51 +0000

Mind juba huvitab, kui kaua nii saab. Sportlik hasart on tekkinud. Keerlen ülihelikiirusega ringi ega taju enam, kuhu ma välja vurritan. Irreaalne tunne on.
Mulle pakuti pikka tööd.Raha hakatakse maksma täpselt nii palju, kui küsisin.
Ja siis selgus, et saan veel ühe pika töö, millest Tuuli oli minuga tegelikult millalgi varasügisel rääkinud, aga pidasin seda juba Kadunud Asjade hulka kuuluvaks.
Aastast 2012 kirjutan ma niisiis kolme seriaali. Ja siis vaatame, kas toidab või ei toida.
Läinud laupäeval müüsin Viimsis, pühapäeval Pirital. Pärast seda oli paaritunnine nõupidamine selle päris uue seriaali sisu asjus, siis sugulaste pool kolmiksünnipäev, siis keskööks kodu.
Esmaspäeva varahommikul alustasin sellise inspiratsiooni ja innuga, milline polnud mind ammu külastanud. Ja ma olen vaimustuses. Mulle meeldib hullupööra seriaali hooaega kavandada, sündmustikku fabuleerida, nuputada dramaatilise struktuuri detailide üle, luua tegelasi, jaotada sündmustikku episoodidesse, kõrvutada, põimida ja ristata tegelasliine, üles ehitada esimest episoodi ja vormistada step-outline’i. Nii nämma. Ma olen seda esmaspäeva varahommikust saadik teinud kolme kuuetunnise pausiga, mis kulusid magamiseks. Ja ma tunnen ennast jube õnnelikuna.
Ott värvis kultuurimaja galeriis seinu. Kunstnikutööga kattuvusi on.
Mari helistas, et tema mälumänguvõistkond võitis maakondliku koolinoorte mälumängu, mis toimus üleeile. Õigemini, Noarootsi Gümnaasiumi kolm võistkonda võitsid maakondliku koolinoorte üleeilse mälumängu üleüldse. Panid kõik kolm kohta kinni. Kusjuures osalesid tegelikult kõik Läänemaa gümnaasiumid. Ma olen väga uhke, et minu lapse võistkond sai esikoha. Ja tema koolikaaslased ülejäänud kaks. Huvitav auhinnatseremoonia muidugi võis see olla.