Näidendite maailm

Veetsin kolm võimsat päeva Teatriliidu puhkemajas põhjarannikul, kus Kirjanike Liidu ja Teatriliidu koostöös toimus lavastajate ja dramaturgide suvekool, täis loenguid, töötubasid, analüüse, arutelusid, kontaktide loomist/vahetamist ja lõbusat ajaveetmist.

Teatriliidu puhkemaja.jpg

Ma olen ülirahul, et lasin Malinil end sinna kaasa meelitada (sest ma ju alguses üldse ei olnud vaimustuses sellest plaanist ega tahtnud lasta end oma introvertsest maailmast välja tirida). Kõige, mida ma võisin sealt saada, ma ka sain. Ning uut tuhinat, uut inspiratsiooni ning uut õhinat ennast hoopis rohkem proovile panna selles valdkonnas, kus mul senimaani kogemusi napib – lavadramaturgias.

Jõudsin koju eile õhtul kella üheksa ajal puruväsinuna, sõitsime enamiku teed pika äiksesefrondi all, mis tähendas teele lennanud oksi ja asfaldile murdunud puud, mis võttis meie tempo mõistagi oluliselt aeglasemaks, kui see muidu oleks olnud, ja vihm-vihm-vihm.

Ka meil kodus oli olnud ilmselgelt kõva sadu, sest sissesõidutee lainetas lombina. Mida ta muidu vihmaga eriti kunagi meie aja jooksul teinud ei ole.

Pea on ideid täis. Igast suunast, kuhu vaatan, vahib näidend vastu. Mul läheks nende kirjapanekuks ilmselt tervet kirjutajate brigaadi vaja, aga katsuks esialgu tagasihoidlikult ühegagi maha saada. Sellega näiteks, mille ma täna hommikul terrassil hommikuse kohvi ja sigarettide kõrval kahe tunniga algusest lõpuni valmis kavandasin. Kuigi tegelikult peaksin ma hoopis Mauruse lugemikuga edasi tegelema.

Aga ei, praegu ei saa. Ma kõigepealt siiski kirjutan selle näidendi ära.

Teatriliidu puhkemaja ümber on imeline põhjaranniku männimets ja õues väga noor haljastus. Sellised kujud on seal ka. Mulle tundub, et lavastajad ja näitlejad ise on vist kätt proovinud.

kujud.jpg

Ah jaa, kodu poole sõitma hakates põikasime kahe äikesehoo vahepeal Haljalasse sisse, et vaadata nende ilusat vana kirikukompleksi. Kirik pärineb 14. sajandist ja on kaheksatahulise torniga. Kahjuks näib väga kehvas olukorras ja õnnetu.

Haljala kirik.jpg

Haljala kompleks1.jpg

Haljala kompleks.jpg

Täna niisiis tegelen veel enese kokkukorjamise ja näidendiplaanidega, aiale viskasin hommikul vaid lühikese pilgu peale. Homme tuleb seal asi tõsisemalt käsile võtta, sest ära korjamist ootavad sellised põldoad.

oad.jpg

Sort ‘Windsor White’ või ‘Windsor Belyi’ või veel kuidagi kolmandat moodi, olenevalt seemnete tootjamaast. Ma ütlen, need on hiigelsuured.

Veidi hiljem:

Unustasin ennist kirjutada, et mu kojusaabumise päeval tõi Kõssa eriti kummalise jahisaagi: pardi.

Kahjuks jäi see kurioosum pildistamata, sest part elas ja oli nähtavate vigastusteta, mistõttu oli pildistamise asemel esmatähtis see õnnetu lind meie kassi käest kätte saada ja tiigi peale tagasi toimetada.

Perekondlik logistika viis taimeaedadesse

Meil eile oli üks ülimalt rõõmustav sõit. Nimelt pidi Prantsusmaalt pärast 10-kuist äraolekut naasma preili Tütar, astuma Riias lennukist maha ja … Aga et minu ja Oti töögraafik väga ei võimaldanud täispäevast autosõitu Riiga ja tagasi ette võtta, siis leidis preili Tütar väga sobiva võimaluse tulla Riiast bussiga Valmierasse, mis on umbes poole maa peal, ja meie olime sinna juba rõõmuga nõus talle järele sõitma, sest see võimaldas enne seda hommikul veel oma päevatöö ära teha.

Ja minul küpses kohe kena plaan, kuidas ühendada see logistiline liigutus ammuse mõttega minna ja mõni Läti puukool või taimemüügiplats oma silmaga üle kaeda. Kas on ikka tõsi, et Lätis on taimede hinnad kolmandiku kuni poole võrra odavamad kui meil siin.

Oo jaa. Oo jaa.

Nii et kui ma terve pika hommiku kuni umbes poole kaheni oma töölaua taga lugemikku vorpisin, käisid mõtted juba oma rada ja …

Umbes kella poole nelja ajal olimegi Strenči puukoolis, mille pisikesel vastuvõtuplatsil tervitas meid sõbralik hall kassiisand, punane puust putka ja kena okaspuudealune haljastus. Ja müügiplats. Mis täielikus korrelatsioonis Tsiili antud ütlustega ei olnud küll väga rikkaliku, kuid oli seda huvitavama valikuga.

Strenci1

 

Strenci.jpg

Vastavalt nõuannetele tegin punases putkas istunud naisterahvaga juttu ka mõnest toredast taimest, mis on mu kuumade unistuste nimekirjas, aga mida ma müügiplatsilt ei leidnud, ja sain teada, et neid ei ole ka puukooli salajastes soppides või põldudel mitte. Aga sellegipoolest sai pool pagasiruumi Strenčis täis. Ott hakkas muretsema ja tundis huvi, kas preili Tütar on infot andnud oma pagasi suuruse ja hulga kohta.

Kõik me teame ju ometi, et taimi mahub alati ja igasse autosse, olenemata sellest, mis või kes seal juba ees on ja kui rohke pagasiga muidu reisitakse, eks ole?

Ja see on väga hea, sest Valmiera taimeaias ootas mind ees juba tõeline õnnemaa.

Valmiera4.png

Sisenemine paradiisi.

Valmiera.jpg

Valmiera1.jpg

Valmiera2.jpg

Ahaa ja ohoo! Kui palju rõõmsaid üllatusi!

ahhaa-ohhoo.png

maapealses paradiisis.png

Pärast seda kõike sai pagasiruum veel rohkem täis ja ma nihutasin oma istme igaks juhuks ettepoole.

Siis leidsime bussijaama ja saime oma lapse kätte!!! Ning ta pagas mahtus ka peale – loomulikult!

Et taaskohtumist vääriliselt tähistada, kuid rohkem vist sügavast antropoloogilisest huvist, otsustasime tagasiteel külastada viimase aasta vist suurimat turismimagnetit Eesti-Läti vanas piiripunktis.

turismimagnet.png

Ma usun, et me varustasime end Proseccoga umbes kuuks ajaks, kui mingit erakordset sündmust vahele ei tule.

saak.png

Ning ma pean ütlema, et me erinesime oma viie haleda veinipudelikesega ülejäänud massist oluliselt. Sest pood oli pungil eestlasi täis, sabad kassades olid pikad, ja kõik peale meie seisid neis sabades selliste kärusse kuhjatud alkoholikogustega, nagu toimuksid neil järgmisel nädalal korraga nii poja pulmad kui ämma matused.

Meil igatahes nii suuri üritusi ette polnud näha, meil omad väikesed rõõmud.

kodus.png

Nagu pildilt näha, on mul nüüd kuusk ‘Valentins’ja Jaapani mänd ‘Shirobana’, millele olen meelega head ja sooja kohta hoidnud. Ning mägimänd ‘Rositech’, kuused ‘Cupressina’ ja ‘Lorelei’, lehis ‘Kornik’ … ja siis veel väiksemat kraami. Õnneks on mul kokuka taimed juba peaaegu istutatud, nii et saan mõne päeva jooksul alustada selle saanitäie mahaistutamisega!

 

 

Aasta tähtsündmus

See on siis nüüd möödas. Aalujate ehk aiablogijate igasuvine kokkutulek, mis seekord toimus juba 9. korda. Igal kokkutulekul otsustame, kelle juures järgmisel korral kokku tuleme, ikka üle aasta vaheldumisi Põhja- ja Lõuna-Eestis. Nüüd oli Lõuna-Eesti kord, ja minul oli au olla selle uhke ürituse võõrustaja.

Tegelikult, kui me räägime võõrustamisest, siis need meie kokkutulemised on siiski pigem sellised, et kõik tassivad kaasa süüa nõrkemiseni, nii et korraldaja ei pea 50 inimese äratoitmise teemadel väga pead valutama ega hirmsasti rahakotti vaevama. Pidulauad saavad uhked ja olemine ülimõnus. Suurepärane!

Sel aastal loeti minu pool kokku 48 inimest, seda koos laste ja kaasavõetud pereliikmetega. Hoovi ja tee äärde pargitud autosid saime kokku 15. Kaasa tassitud ja kohapeal palavikuliselt omanikku vahetavaid taimepotte, -totsikuid ja -nutsakuid ei jaksanud keegi kokku lugeda. Minu maja varjupoolne seinaäär sai igatahes neid täis, nagu ka kõikide külaliste autode pagasiruumid. Taimevahetus on meie kokkutulekute üks kirglikumaid ja põnevust kütvamaid osasid, mille juures ontlikud aednikud hakkavad käituma nagu aardekütid või kullakoopasse sattunud mereröövlid. Suurepärane!

taimevahetus.png

 

taimevahetus1.png

Ürituse teise järgu moodustab pidulaud, mis meil oli kaetud aita, aga meid tuli kohale nii palju, et sinna ikkagi üle 40 inimese ei mahtunud ja siis sai kiiremas korras organiseeritud ka õue kohad.

pidulaud.pngJa kolmas päevakorrapunkt on ikka aiaekskursioon.

ekskursioon.pngSinna vahele ja/või asemele sobitub palju spontaanset kaootilist liikumist, vestlusgruppe ja tööd sektsioonides. Suurepärane!

sektsioonid.png

Õhtul sõitis enamus rahvast ära laiali, kuid osa jäi siiski veel lõkkeõhtule, tuli minu ning Otiga sauna, ja jäi ööbimagi. Nii et viimane ekipaaž kalleid külalisi veeres meie õuelt minema umbes eile keskpäeva paiku.

Ja nüüd on mul kõvasti istutamist! Olge te kõik tänatud, kes te mu istutusalade täitmise eest hoolt kandsite!

 

Enne, kui ka juulikuu märkamatult otsa saab …

… peaksin ikkagi blogima.

See on tegelikult NII raske! Kui selleks üldse aega ei jää!

Minu päevad on iseenesest ju väga lihtsad. Hommikuti ärkan ja põrutan fokini ning kohvitassiga ogoroodinale. Umbes kaheks või kaheks ja pooleks tunniks.

Sest jätkuvalt valitseb siin umbrohuküllus – tõsi küll, eelmise ja üle-eelmise aastaga võrreldes on tegelikult oluliselt paremaks läinud. Nüüd on vähemalt juba tunne, et suudan selle kõik siiski kontrolli all hoida. Mul on sel aastal ogoroodinal 28 peenart pluss kurgilavad pluss arbuusovka (mille saagi võib ilmselt juba praegu rahuliku südamega maha kanda – sellised kevad- ja suvetemperatuurid ei ole isegi kile all arbuusidele need, mida nad vajaksid).

Üleeile hommikul rohisin oma peedid, esimese külvi põldoad ja sibulad.

OG peedid-oad-sibulad.jpg

Eile hommikul rohisin teise külvi põldoad …

teise külvi oad.jpg

… ja kasvuhoonete otstesse tehtud pisipeenrakesed, millest ühes on kapsad, teise aga istutasin varakevadel koolilaste poolt kingitud suvelillede seemnesegust tärganud taimed. (Uhke kingitus oli, seemned oli vormistatud isetehtud pabermassist valmistatud ja kujundatud kaardikese sisse, nii et tuli külvata koos kaardiga.)

seemnesegulilled.jpg

Sain esimese suvikõrvitsa, sort Terminator, tumeroheline. Läks tuppa minnes pannile. Aga suvikõrvitsad elavad sel anomaalsel suvel imestamapanevalt hästi.

suvikõrvits.jpg

Paari nädala pärast hakkan varast käharkapsast sööma! Sel aastal istutasin oma kapsaste vahed tihedalt peiulilli täis (külvasin neid aprillis neli kastitäit, aga ikka kippus väheks jääma, nii et järgmine aasta tuleb viis kastitäit külvata.), ikka kahjurite tõrjeks- ja tõsi, tõsi! Kapsakärbse kahjustusi need ära ei hoidnud, aga see-eest pole ma sel aastal märganud veel kapsakoide invasiooni ega kapsaliblikaid mu peenarde vastu huvi tundmas!

kapsad.jpg

Noh, ja siis viisin üleeile ja eile lõpule oma noorte marjapõõsaste aluste läbikaevamise, mida ma küll varakevadel korra juba tegin, aga kas vilder-jaldermann sellest küsib. Juba olid jälle orasheina ja naati täis kasvanud.

Ühel hetkel tuleb ülesärganud Ott mind ogoroodinale otsima, siis on aeg tuppa minna, hommikusöök valmistada ja tööle hakata. Kirjatööle. Päris tööle. Mis viimasel ajal on olnud film, film ja film. Sest kõik rohelised tuled põlevad meile, rahastus on peal, ja ei nüüd ole enam aega kõhelda ega kahelda, nüüd tuleb järjest teha, kui antakse. Muide, täna öösel kella nelja ajal lõpetasin selle filmi stsenaariumi neljanda variandi kirjutamise, sellega kandideerime sügisel ühte rahvusvahelisse töötuppa, et eksperthinnanguid ja nõuandeid saada.

Ja siis ma kirjutangi õhtuni, kui on aeg vormistada mingisugune õhtusöök, ning seejärel taas aeda tormata. Minu õhtune programm hõlmab õueala, fokinit, labidat, oksakääre ja muud ilu ning kestab umbes kolm tundi, kuni tõesti enam mitte midagi ei näe, sest nii pime on juba.

Mu istutusalad on veel kaunikesti hõredad ja juhusliku täitumisega. Mingist kujundusest pole praegu veel kah mõtet rääkida. Kui taimi juurde tekib ja neid paljundada annab, siis hakkame kujundamisest rääkima. Igatahes sellesse nulgudeesisesse peenrasse on mul plaanitud roosad-valged-lillad toonid, variegatad ja hõbedased. Siia istutasin eelmisel suvel ka Tsiili toodud pisikese hõbekuuse ‘Glauca Globosa’, aga millal see veel nii suureks kasvab, et teda märgata hakkab olema.

NE 18.7.jpg

Selle peenra kõige tagumises servas onn mõned puhmad siiski juba puhma väljanägemisega. Need on need Haapsalust kaasatoodud ja esimesel kevadel istutatud. vaata et hakka juba jagama ja ümber istutama.

kolimisaastal istutatud.jpg

Aga siiski niru, niru on veel see pilt.

Pillikoja seina ääres on hoopis parem. Ka seal on suurem osa esimesel aastal istutatud taimi, ja kohe on teine lugu.

PK martagon.jpg

Selle martagonliilia sordinime ma ei tea, sest kolimise käigus läks kaduma mu Haapsalu aiapäevik. Ta oli mul seal üsna uus, alles kolimiseelsel sügisel mulda saanud, nii et sordinimel polnud võimalustki meelde jääda.

Sama lugu on mu teise martagoniga. Täpselt sama lugu.

martagon pun.jpg

Ja kuidas nad lõhnavad – jeesusmaria.

Olgu tänatud sõbrad aalujad, kelle käest sain esimesel aastal kirjulehelise siniladva ja sellise rõõmsa, rõõmsa kurekella! Sinilatv on küll ammu ära õitsenud ja nüüd laiutab kurekell oma raskete õievartega tal otsas, aga nad näevad koos ikkagi väga armsad välja.

sinilatv ja kurekell.jpg

Tsiililt saadud siberi iiris ‘Butter and Sugar'(?) on koos Muhedikelt saadud laudlehtedega koos päris tore. Kuigi vahepealsed rahehood on laudlehed täiesti närakaks perforeerinud. Aga ma ei saa sinna ka midagi parata.

PK 18.7..jpg

Sel kevadel ja varasuvel olen püüdnud jõudumööda tegelda siin eelmise perenaise roosidega. Osa olen ümber istutanud, osa metsikuks kibuvitsastunuid tulle saatnud, osale olen juurekaela ümber mulda juurde vedanud ja sõnnikut andnud, ning muidugi metsikuid kibuvitsavõsusid nende kõrvalt lõiganud ja lõiganud. Igatahes olen ma päris rõõmus, et selle eest tasuks sain niisuguse üllatuse:

Sirje roos.jpg

Sirje roos1.jpg

Kaks eelnevat suve ei ole see roos õitsenud. Ma ausalt öeldes olin ta mõttes juba maha kandnud. Aga nüüd tuleb välja, et elab ja õilmitseb ja on veel selline ilus ka! Üks osa minust tahaks ta muidugi selle lipuvarda juurest kuhugi mujale istutada, aga ma ei kujuta ette, kas ta elaks selle üle. Sellest nunnuroosast topsukesest ilma jääda ka ei tahaks!

(Muide, selle roosipuhma jalamil on selgelt näha, miks ma marjapõõsaid kaks korda hooaja jooksul alt kaevama pean. Peaksin seda roosi ka, lihtsalt pole veel järjega jõudnud.)

Noh, ja siis avastasin kevadel paraadpeenra servi kaevates rohust ühe paraja habenelgipuntra. Tiheda ja kivikõva. Lähemal uurimisel ja harutamisel selgus, et selle puntra moodustavad paljud, paljud erinevad taimekesed. Eraldasin osa neist üksteisest ja istutasin nulgude ette peenrasse. Ei teagi, kas vääris vaeva. Nirakad nemad olid ja nirakateks on jäänudki, kuigi püüdlikult näitavad oma õisi ikka kah. ja on erinevat värvi, nii et las külvavad ennast edasi, vast nende lapsed saavad tugevamad.

talinelgid puntrast.jpg

Nõnda sellest hilisõhtusest aiandusest. Ühel hetkel ei näe enam midagi teha ja siis tuleb tuppa tulla … ja kui kirjatöö tähtajad parajasti põlevad ereda leegiga, siis jälle kirjutuslaua taha minna. Kui ma jaksan. Tegelikult enamasti ei jaksa. Aga vahel on vaja.

Igatahes selline see mu rutiin on.

Vahel tuleb rutiinist välja astuda ja unustada ära oma hommikused ja õhtused aiatunnid. Sest on suveaeg, külalised ja sõidud. Läinud nädalavahetusel käisime taas Läänemaal, oli mu isapoolse suguvõsa kokkutulek.

Pildi peal kõnnin ma oma isapoolsete esivanemate põlistalu, Jaani-Tõnise õuel. Nüüdsama, sel laupäeval.

Jaani-Tõnisel 15.7.jpg

Ning ma tahaksin ära õiendada ühe asja, mis siin kevadel on natuke kõneaineks olnud ja küsimusi tekitanud. Nimelt küsimus, kas kolkvitsia on kahtlane ja vormitu nirakas, mida ei tasu oma aeda tahta (ja nagu oligi see eksemplar, mida mulle näidati – ning oma senise kolkvitsiakogemuse põhjal oli mul väga raske aru saada, et see üldse on kolkvitsia), või pole ma oma poolpuitunud pistikuid siiski mitte ilmaasjata teinud.

Oma pistikud võtsin selle põõsa pealt. Minu tädi aias on tema selline. Ma arvasin seni, et kõik kolkvitsiad käivad sellised. Kahjuks oli ta pilditegemise ajaks juba ära õitsenud, aga isegi nende närtsinud kobarate järgi peaks aimu saama, kui külluslik tema õitsemine on.

kolkvitsia.jpg

Nii et ma loodan küll, et mu pistikud võtavad juured alla ja esimese talve kah üle elada (erinevalt mu eelmise aasta katsetusest, kus juured küll sügiseks alla said, aga kevadel ikka ei tärganud sealt potist miskit).

Jaanikuu pildid

Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas aeg nii kiiresti läheb. “Oh kuusepuu, oh kuusepuu, ja juba jaanipäev,” vist kirjutas Doris Kareva. Millises luuletuses, ei mäleta. Aga nii lihtsalt ongi.

Jaaniõhtu veetsime väikese mõnusa seltskonnaga meie uuekstehtud lõkkeplatsil (ses mõttes, et see on nüüd suur ja sile ja ilusa muru all, mitte ei pidanud kügelema nagu seni ümber lõkke küngaste-mätaste-nõgeste-takjate vahele hädapärast sissetrimmerdatud platsikese peal). Ning see oktoobris külvatud muru oli idanenud ja kenasti kasvama läinud hoolimata tollesama kuu lõpus ootamatult saabunud lumest ning talvest. Nüüd sel kevadel on teda saanud ka paar korda niita – ja elu nagu uus!

Aga jaanid tõid imelisi taevavaatemänge ja valgusefekte õhtust hommikuni.

jaanituli.jpg

jaaniõhtu.jpg

jaaniöö.jpg

jaaniöö1.jpg

jaaniöö.jpg

jaanituli1.jpg

jaanikoidik.jpg

jaanikoidik1.jpg

Meid oli viis rõõmsat täiskasvanut ja kolm toredat täisverelist keskteismelist tütarlast, kes vastu ööd rüütasid end tekkidesse, tegid lillepärjad pähe ja otsustasid küla peale minna. Ainult et kuspool siin majad on? 😀

Nende väljanägemine insipreeris meis paadunud täiskasvanuis hulga koomilisi fantaasiaid lätlaste ja pagulaste ja majade leidmise teemadel, aga olgem viisakad ja ärgem neil pikemalt peatugem.

pagulased.jpg

Kui nüüd ilusate taevapiltide juurde tagasi pöörduda, siis nägime uhkeid loojanguid enne jaaniõhtutki, see roosa näitas meile ennast 19. juunil.

juuniloojang.jpg

juuniloojang2.jpg

juuniloojang1.jpg

Enne jaaniõhtut käisime taas kord ka Läänemaal end näitamas, emale ja sugulastele eelkõige. Ema juures õitses kuldvihm täiesti hingetukstegevalt. Eelmisel sügisel võtsin selle puu seemet ja sel kevadel külvasin maha. Idanes. Nüüd on mul 15 cm pikk kuldvihmalaps. Kus ma aga teda esimene talv pidama peaksin? Kasvuhoones kinnikaetuna? On ju külmaõrn üsnagi, eriti veel nii titest peast, nagu mul.

kuldvihm.jpg

Rodosid oli emal kunagi palju – enne seda kui nad koera võtsid. Nüüd on alles vaid need, mis jäid raadiopiirde ringist välja. Näiteks see uhkus ja rõõm.

rodo.jpg

Ja ema ronivast hortensiast ei saa ma üle ega ümber. On ikka võimas ja nii kõrge! Maja kõrgusega võrreldes ma pakuks, et oma üheksa meetrit tuleb ära. Pildi pealt muidugi niimoodi aru ei saa. Meie külaskäigu ajal oli ta kohe-kohe õide puhkemas, nii et ma arvan, et praegu on seal tõeliselt peen vaatepilt.

roniv hortensia.jpg

Nojah. Enne jaani ühel väga vihmasel päeval sattusin Lendava aeda sireleid kaevama. Sest viimane aeg oli veel värvide järgi aru saada, mis sorti kaevata. Siit ma võserikust tulen – läbimärg, aga õnnelik!

sireliga.jpg

Aga kui nüüd jaanide juurde tagasi pöörduda, siis jaanipäeval endal saabusid meile Ivarit-Liisi, kellega tegime sauna ning tuld sellelgi õhtul. Ja järgmisel päeval mängis Ivar Muhedikumaal drooniga. Seda ilu üles võtma läks ta minu palvel ja omanike rõõmuks, aga kohapeal nähtu ilmselt avaldas talle sedavõrd suurt muljet, et nagu ma täna avastasin, jagas ta ülesvõetut asjaomaste nõusolekul lausa meediaavalikkusega.

Peale nende toredate sündmuste olen juunikuu jooksul edenenud eesaia okaspuugruppide istutamise osas, nüüd juba tasapisi liigun nende vahede katmise ja multšimisega edasi. Kui selle ürituse selleaastase etapiga finišisse jõuan, küll ma siis pilte ka näitan. Keldrimäkke olen üht-teist juurde istutanud, ning järjest küpsemaks saab nägemus, kuidas ma selle alaga edasi toimetama peaksin. Jorjenid said maha … õigemini see osa neist, mis selle talve hallituserallist keldris enam-vähem tervena pääses. See tähendab, eelmise aasta umbes 70 jorjenist oli mul kevadeks alles umbes 20. See imelik talv oma pidevate külmumiste ja sulatamistega tähendas, et kelder oli terve aja niiskem kui muidu, ja sinna mu jorjenid läksidki. Kui ma edaspidi neid veel hankida ja talvitada võtan, siis tuleks üritada neid keldri asemel pidada hoopis jahedas esikus ning vaadata, kas saab parem.

Üldiselt, talv ei olnud aiale soodne, ja samuti pole soodne olnud see pikale veninud vinduv ja külm ning kuiv kevad ning varasuvi. Jah, vihma on vahepeal tulnud, aga siinkandis mitte piisavalt. Meil on kuiv. Ja vilu. Ja väga, väga tuuline.

Eks näis, mida südasuvi tooma või looma hakkab.

 

 

Töö ja puhkus

Juba varem kirjutasin, et siin meie aidas on mitu nädalat käinud vinged bändiproovid. Sel ajal, kui mina aida taga …

… kaevasin ja puhastasin aprillikuus juba kaevatud ja puhastatud peenraid, et saaks lõpuks istutada ja külvata …

kaevanpuhastan.jpg

… ja tänase seisuga olengi kogu oma köögivilja lõpuks maha saanud.

hakkablooma.jpg

Isegi arbuusovka sai. Sel aastal jälle uude kohta. Sest eelmise aasta koht ei olnud üldse hea, nagu välja tuli. Mutid-vesirotid armastasid seda liiga kangesti. Nüüd on peaaegu selle esimese aasta koha kõrval tagasi.

arbuusovka.jpg

Ning sel kevadel oma peenraid mitu korda läbi kaevates jõudis mulle kõrvade vahele kohale, et sügisel saaki koristades ma lihtsalt pean võtma aja, et tühjaks jäänud peenrakastid musta kangaga kinni katta. Kui ma ei taha ka järgmine kevad jälle kõiki neid mitu korda läbi kaevata ja puhastada. Nagu ma poleks seda enne teadnud? No aga noh … tarkus tuleb tasapisi ja tavaliselt oma naha peal järele proovides.

Kui Otil trummimängust aega üle jäi, siis ta vormistas mulle aidaseina mädapalkide tervematest osadest ammu planeeritud ürdipeenra.

 

ürdipeenar.jpg

Ja meisterdas sügisel tiigiäärsest pajuvõsast tulnud pikematest roigastest lattubade toed.

ubadele.jpg

Nautisime nende sisukate päevade lõpetuseks imelisi juuniloojanguid.

udu1.jpg

udu2.jpg

udu.jpg

Ja eile õhtul nautisime Oti ja tema seltsimeeste mitmenädalase töö vilja ühel elu naljakamal kontserdil, kus ma käinud olen. Kollektiiv nimega Rämpstein ühes Lõuna-Eesti talus looduskaunis kohas, palun väga!

Rämpstein.jpg

Rämpstein1.jpgtantsupoiss.jpg

Rämpstein2.jpg

Ott.jpg

 

Ning pärast läks jämmimiseks muidugi.

jämm.jpg

Anni sumomehega.jpg

Ann.jpg

Ning selle kõige lõpetuseks sobib ju nii kenasti linkida mu maikuine teine arvamuslugu Lääne Elule, mis lõpuks veebi on ka riputatud.

 

 

Taimeretk ja Taga talu

Läinud nädala neljapäeval sai teoks juba terve kevade planeeritud jahiretk Järvseljale. Sest juba veebruaris-märtsis lappasin ma nende taimenimekirju ja muudkui planeerisin. Nüüd oli mõte küps, päev selleks ja võimalus olemas. Ning ühtlasi kavatsesime kasutada seda sõitu ka selleks, et kenaks õhtupoolikuks külla minna Taga tallu, kuhu juba pikemat aega on muudkui lubatud minna, aga …

Igatahes alustasime Järvseljalt. Ott pildistas, ja järgmise pildi nime ütles ta olevat “Päta Elüüsiumi väljadel”.

jarvselja.jpg

Osa saaki tuli otse kasvuhoonest ja täitsa uuena.

jarvselja kasvukas.jpg

Igatahes lõppes see kõik nõnda:

saak.jpg

Ilm sättis ka end meie sõidu ajaks toredaks ja soojaks, nii oli õige mõnus ringi tuustida nii seal taimeaias kui pärast Taga talus seltskonda ja Rahmeldaja aeda ning kasse nautida. Pildil on Ott Kustiga.

Ott Kustiga.jpg

Nägin ära Taga talu lillemüüri õitsemas.

lillemüür.jpg

Ja varjuaia hoogu võtmas.

varjuaed.jpg

Sellise kadaka, ‘Horstmann Pendula’, istutasin ka mina omale läinud aastal. Vaatan seda Taga talu oma ja ei jõua ära oodata, millal minu kadakas sellised mõõtmed ükskord võtab. Kasvab mul otse paraadpeenras, oma dramaatilise efekti pärast (mida minu omal nooruse tõttu veel muidugi ei ole, aga küll on Taga talu omal täitsa olemas!).

horstmann pendula.jpg

Ja mulle meeldib see üleminek aiast pargiks.

parki.jpg

Tööasjus pean korrigeerima üht oma varasemas postituses eksikombel öeldut: nimelt minu poolt kirjutatud ülevaade eelmise aasta lastekirjandusest ilmus siiski maikuu Loomingus! Vaatasin just veebist ka, aga paraku netti pole nad seda riputanud ja linkida ma seega ei saa. Kes aga mu toda tükki lugeda soovib – siis maikuises Loomingus on see täiesti olemas!

 

Paraadpeenar on võtnud kuju

Juba üle nädala on jälle niimoodi läinud, et asjad käivad üle pea ning sellise tempoga, et pole aega neist teada andagi. Ja kui niisugune kuhjumine toimub, siis tekibki segadus, et millest kirjutada, ühesugune pundar kõik … aga ma võtan siis nüüd ükshaaval ette ja teen lähipäevil mitu postitust järjepanu. Ehk saab kronoloogia paika.

Umbes nädala eest möllasin oma paraadpeenraga, mis siiani oli selgete servadeta ja lapiti veel katete all. Nüüd oli aeg küps ka viimased katted üles võtta ja nendealune kõdunenud mätas läbi kaevata, samuti aiavoolikuga maha märkida selle peenra servajoon ja see sisse kaevata. Umbes nii nägi see üritus välja.

PPtegemine.jpg

Ja loomulikult, loomulikult leidsin selle peenra alt veel ühe kunagise hoone aseme, st ühe seina aluseks olnud kivirea. See on kuues selline, mis ma siit krundilt kaevates leidnud olen. Jookseb praeguse maja pikiseinaga umbes samal joonel, aga rohkem tee pool. Pildil on näha vaid nende kivide tipud. Tegelikkuses on nad nii suured, et me kangiga neid maa seest kätte ei saanud. Kapitaalsed mürakad. Eks mul jääb üle lihtsalt see koht meeles pidada: et saan sinna peale istutada ainult väiksema juurekavaga lilli.

müür.jpg

Ma vehkisin seal labidaga päris mitu pikka päeva, aga lõpuks neb asi välja juba enam-vähem nii, nagu mõttes oli.

PPvalm.jpg

Taimestus on seal veel mõistagi hõre. Aga midagi siiski sel kevadel juba ka õitsemas.

Siberi adoonis näiteks, Muhedikelt eelmisel aastal saadud.

siberi adoonis.jpg

Ema aiast toodud priimulad …

priimulad.jpg

… ja suured püvililled.

püvilill.jpg

Sulev Savisaarelt ostetud Amuuri tulivõhk ‘Olga’.

olga.jpg

Ja tulemas on palju põnevaid otsakesi!

Paraadpeenar peaks tulema loojangutaeva värvides. Sinna paistab õhtupäike, mille  valguses tumepunased, oranžid, pruunid ja tumelillad toonid omandavad erilise sära. Neid värve peab sinna tulema. Sekka kollaseid päikesekiiri piiluma. Umbes nagu järgmisel fotol jäädvustatud loojang. Aga ilmselt mitte nii triibuline ja nii punane. (Pilt on sellest blogist.)

Loojang.jpg

Näiteks umbkaudu midagi järgmiste värvilahenduste poole mõlgub meeles internetipiltide näitel.

c54987d36b52565608bcd17860cfea0e--purple-color-schemes-purple-colors.jpg

img_1207.jpg

Hot-Color-Garden-36053.jpg

Kassiuudiseid ka. Üks hommik mõni tund pärast seda, kui olin Kõssa rehetoast õue lasknud, läksin kohvitassiga terrassile ilma vaatama, ja juba tuli Kõssa sauna poolt tohutu jooksuga ja asetas mu jalgade ette kingituse.

rott.jpg

Igaühel oma töö

Pühapäev on vahel ka selline päev, kus tugev naine laob terve päev puid, umbes viis ruumi saab õhtuks riita. Kannustav on seejuures teadmine, et juba homme saabub järgmine viis ruumi, ja ülehomme veel üks selline koorem, ning et seega jagub puudega mängimist veel õige mitmeks täispikaks tööpäevaks.

puukuuris.jpg

Samal ajal tehakse aga sama hoone teises otsas samamoodi kogu päeva pühendunud muusikatööd. Ott lasi omal augu pähe rääkida ja mängib ühes lühiajalises noorte meeste suveprojektis. Nüüd nad harjutavadki, ja pagana intensiivselt harjutavad. Ma olen alati imetlenud ja imestanud muusikute kannatust näiteks tund aega järjest üht ja sama käiku tampida, kuni see kord korralikult välja tulema hakkab.

proov.jpg

Sellele rõõmule eelnes aga hommikune niitmiskatsetus, mis lõppes pea. Sest Turboapelsini niiduki alt murdus ära miski jäme võll, selle küljest miski jubin lõikus omakorda tolle jubina peaaegu pooleks, mis niiduki pidurisüsteemi juhib, ja ühesõnaga pärast seda, kui masina alt sädemeid purskama hakkas ja Ott juhtunu avastas, enam niita ei saanud.

Maikuu lõpus on väga traagiline, kui enam niita ei saa, eks ole. Sest muru kasvab meeter minutis või umbes nõnda.

Ja niisiis tänases päevakavas oli retk Tartu kaubandusvõrku, et leida Turboapelsini niidukile uued jupid ning keevitus vajalikku kohta. Ja veel ühte ja teist asja korraldamas, näiteks isa hauakivi kohta maad kuulamas jmt.

Aga edasi kodus seda masinat parandades juhtus õnnetus. Selle koha peal peaksite kõik tegema liigutuse, mida teie usulised veendumused ette näevad (kas ristimärki või üle õla sülitamist, sajatust koos jalahoobiga või muud sarnast tavamaagiat), et väljendada suurt tänulikkust selle üle, et Ott Valliku parema käe sõrmed ikka tema külge jäid ning et ta seetõttu võib maailmale veel nii mõnegi toreda pildi joonistada või trummi mängida.

Kuigi mitte küll veel see nädal, ma arvan.

Ning juhtunut arvesse võttes mõistan ma nüüd hästi, miks traumapunktid niitmishooaja algul raskete käe- ja jalavigastustega mehi täis on. Pole vaja plätudega trimmerdama minna ega näppe liikuvate masinavärkide vahele toppida. Või sellel konkreetsel juhul masinavärgi rihma vahele.

Selle pildi peal annab Ott Vallik oma naisele ja Turboapelsinile vigastatud käega vannet, et ta enam kunagi nii ei tee. (Ee… nii oli lihtsalt tore kirjutada; aga tegelikult näitab see pilt, kuidas eesti mees ronib jonnakalt isegi vigastatud ja jubedalt valutava käega tagasi oma poolelijäänud töö manu. Muide, õhtuks oli Turboapelsini niiduk tõepoolest taas töökorras!)

remont.jpg

Aga kui veel paar päevakest ajas tagasi liikuda (kui Oti näpud veel terved olid), siis ei saa maha vaikida, et ta tegi korda meie toreda grilli, mille Tom mulle 2011. aastal sünnipäevaks kunagi kinkis (selles postituses on juttu) ja mis nüüd kuus pikka suve on võõrustanud kõiki meie armsaid külalisi ja meid endid. Aga kuus aastat tihedat tööd võib grillile olla päris laastav.

grill.png

Ning et meil on praegusel ajal lihtsalt nii paljudesse muudesse kohtadesse raha vaja investeerida, otsustas Ott mitte uut grilli osta, vaid sellesama ära parandada.

grill1.png

Õnneks on majapidamisest leitud vanametall meil veel ära viimata.

grill2.png

grill3.png

grill4.png

Ja töötab jälle. Selle suve kindlasti, aga ehk koguni 2 hooaega.

Mis siin vahepeal tehtud on

Kuus päeva jälle käest kadunud nagu niuhti.

Aga need olid väärtuslikud päevad. Nende jooksul kirjutasin lõpuni filmistsena 2. versiooni, millega nüüd kohesama küsime kulkast arendusraha. Ning kui suve jooksul saame asjaga plaanipäraselt edasi liikuda, siis sügisel tuleb ehk sellega töötuba Tšehhimaal ning siis casting’ud Tallinnas, ja järgmisel suvel läheme võttesse.

Pean täna või homme hommikul tegema kulkale loometoetuse taotluse ka ühe oma väikelasteraamatu peale, mida Päike ja Pilv tahab välja anda. “Minna ja hernetont” on selle pealkiri, ning Katrin Ehrlich teeb sinna pildid. Eile nägin kulka jaoks tehtud illustratsiooninäidiseid! Aga need saadeti mulle pdf-s ja need ei lase end millegipärast piltidena siia üles vedada, ainult linkidena. Ilmselt ma lihtsalt ei oska. Aga näha saate ikka, kui klikite.

hernetont1

hernetont2

Ah jaa. Lääne Elu sai veebi üles pandud mu aprillikuu teise arvamusloo. See on kolmas, mis ma RB teemaga seonduvalt kirjutanud olen, esimese kirjutasin juba 2013. aastal, kui tegelikult see asi veel mitte kedagi eriti ei huvitanud.

Muide, mu märtsikuus hirmsa intensiivsusega tehtud lastekirjanduse ülevaadet ei ole ka maikuisesse Loomingusse pandud. Ma ei saa aru, mis neil toimub? Ei tea, kas jaanipäevaks ikka ilmub ära? Sest lepingud ju kõik meil tehtud ja puha.

Muudest nädala mölludest:

mu aiakuuri palgivahed said takutatud ja Ott parandas servadest kõikuva põranda ära. Selleks tuli alla talade külge abiprussid panna. Ma ütleks, et lahendus sai omamoodi võluv ja kunstipärane, need vabakäe-saejäljed …

kuur1.jpg

kuur.jpg

kuur3.jpg

Ja otsekohe, kui põrand lubas, sai ka peoaidast kogu mu kolu sinna tagasi tassitud, sest ilmad läksid soojaks ja peoaita sai trummikomplekti üles panna ja põristama hakata!

Kasvuhooned kaevasin järjekordselt naadi ja orasheinajuurtest puhtaks, tassides seejuures oma istikualuseid edasi-tagasi nagu kass poegi.

kh.jpg

Puukuuri lagi ja laepealne sodi (vanad kõdunenud katusesindlid ja hein) sai lõpuks välja veetud ja ära põletatud, et saaks tulla meie küla Ilmar ja tuua meile esimese koorma talvepuid. Pildi peal on Ott juba jõudnud pool koormat sisse ära loopida.

puud.jpg

Istutasin ema juurest toodud ja Harjumaa-aalujate toodud (Aitäh! Aitäh! Aga mul on üks küsimus: kes või mis on Red Jewel? Ma ilmselt olen seda tahtnud, aga ma enam ei mäleta… Ja see taim, mille potis oli Pyracantha silt, on päriselt see Pyracantha?) )ja siin külmade ilmade tõttu mõnda aega juba ootel olnud taimi. Näiteks sai korralikult mulda mu sellekevadine kallisvara Prunus cistena ehk punaselehine kirsipuu. See oli pikalt soojemate ilmade ootel, sest ta juurepall tahtis harutamist ja läbisorimist minu vanade sõprade kollaste munade tõttu.

Ma ei pääse jah kuidagi sellest kollaste munade teemast mööda. Jauran selle ümber juba mingid kümme aastat, alates ajast, kui mõned ilusad ja armsad taimed nende tõttu kaotasin, ja kui püüdsin meeleheitlikult saada aru ja otsa, misasi see ometi on. Tegelikult ei võeta siiani seda kollaste munade teemat eriti tõsiselt, sest see öeldakse olevat osmokootväetis. Tõsi, see näeb väga sarnane välja. Sama kuju, sama suurus, sama värv. Erinev on see, et kui aiandites osmokoot on mulla hulka siiski segatud teatud hõredusega, siis need kollased munad paiknevad kobarate, kogumike ja kolooniatena. Mullas olnud osmokoot laguneb näppude vahel pigistades pudiks, kollased munad aga plaksatavad välja oma vedela sisu nagu … nagu munad. Aga kelle või mis eluka munad need on, selle kohta olen asjatundjatelt siiani saanud 2 arvamust: ühe järgi on need kartuli-kiduussi munad, ja teise järgi juure-pahklesta (Ma ei suuda netist pilti ega infot leida …) omad. Ühed rõvedad mõlemad ja taime juuri söövad mõlemad, ja mina olen näinud, mis taimega juhtub, kui need munakolooniad sinna juurepalli sisse alles jätta ning enam ei tee.

Sellepärast nii kui taime juurte juurest need munad avastan, nii leotan, harutan ja puhastan kõigest väest.

Ma loodan, et sain puhtaks.

kirsipuu ist.jpg

Iiriste alaga, kus nad millegipärast kasvada ei taha, kestab arusaamatus edasi.

iiriste ala.jpg

Eelmisel suvel kaevasin peenraks osa keldrimäe tagaküljest, kus oli juba peale astudes läbi rohukamara tunda, et see koht on eriliselt pehme. Eelmine perenaine ütles vastuseks mu küsimustele, et sinna on täiteks mulda toodud. Hea küll. Istutasin läinud juulis sinna terve posu uusi iiriseid, mis ma sain, ja sügisel oli juba näha, et asi on mäda. Et nad ei juurdu normaalselt, ei ole normaalselt kasvama läinud. See oli juba alarm, aga muid töid oli nii palju ma ma ei süvenenud, lootsin ikka, et laheneb kuidagi ise … Kuni sel kevadel pidin 2/3 eelmisel aastal istutatud iiristest sealt lestaks kuivanud kontsudena minema viskama.

Mullaproov näitab, et seal on leeliseline.

aluseline.jpg

Aga iiristele pidada leeliseline sobima.

Hoopis alarmeerivam on, et seal puudub mullaelustik. Ei satikaid, ei vihmausse.

Ma lihtsalt ei saa aru. Vana kõdunenud tuhk? Briketipuru jäägid? Mis? Kui te ülemist pilti vaatate, siis välja näeb see muld ju täiesti normaalne ja ilus.

Minu plaan on nüüd selline, et üritada sinna natukesehaaval komposti sisse segada ja kasta järjepidevalt rohelise kokteiliga, mis peaks igasuguse mullaelustiku ellu äratama KOHE. Panin juba pütitäie käima ja käärima.

kokteil.jpg

Ning kui teil, kallid kaasaednikud, veel häid ideid tuleb, kuidas ja mispidi seda iiristeala probleemi lahendada võiks proovida, siis ma olen avatud igasugustele ideedele, ettepanekutele ja arvamustele.

« Older entries