Imelised inimesed

Minu kolmas raamatutäis lasteluulet on nüüd kenasti paberi peale trükitud ja kaante vahele pandud. Käisime sel trükikojas järel õigupoolest juba umbes nädala eest, aga et mul igasuguste muude sabadega siis kuu lõpus jälle tavapäraselt kole kiire oli, siis ei jõudnud varem sellega avalikkuse ees kekkama hakata.

kaanepilt

Igatahes tänaseks päevaks peaks see raamat juba olema igas korralikus raamatuletis olemas, ja samuti olen täitsa valmis seda ka ise laiali saatma  neile, kes otse minult seda soovivad. Muidugi koos kohustusliku autogrammi ja asjakohaste pühendustega. kas saata Omniva kaudu maksikirja või tavalise kirjana, see pole veel päris selge. Kaalu poolest saaks justkui tavaline 65-sendine kiri olla (52 leheküljest ja kõvadest kaantest hoolimata), aga vähemalt turvaümbriku sees kvalifitseeris postiasutus selle paksuse järgi juba maksikirjaks ( 2 eurot). Peaksin korra tavalise paberümbrikuga proovima, kas läheb siiski lihtkirjana kohale.

“Imelistes inimestes” on jälle üks valik minu igalaupäevaste lullamillade hulgast. Temaatiline. Nagu ma ametlikku annotatsioonigi kirja panin:

Tuntud autori lasteluulekogu on pühendatud inimeste tavalisele, kuid samas ka nii mitmekesisele ja imepärasele maailmale. Enamjaolt humoristlikus võtmes lasteluuletused räägivad erinevatest inimestest meie ümber, perekondade ja laste toimetustest, igapäevastest asjadest ja ka imelikest olukordadest. Raamatu on rohkelt ja värviliselt illustreerinud kunstnik Ott Vallik.

ISBN 978-9949-9498-3-0, kirjastaja: MTÜ Lugu-Loo 2016, kõvakaaneline, lehekülgi: 52, mõõdud: 170 x 240 mm

Üks meeleolukas lehekülg raamatust ka:

uisutajad.jpg

Ja minu lemmikpilt:

aidi-ja-kuu

 

Jeti

Hiljuti lubasin näidata meie uut pereliiget. Palun väga, siin ta on, meie neljaveoline sõber. Mõeldud sõitma ka keerulistel ja kasina hooldusega taliteedel, mida meie elus jagub palju, näiteks kõigil neil esinemistuuridel külaraamatukogude ja väikeste koolide vahet Eestimaa kaugetes nurkades. Samuti on tal väärtuslik konks, et haagisega vedada laudu, ehitusplaate, sõnnikut ja muid eluks ja loometööks vajalikke materjale. Peale kõigi muude väärtuste on ta oma viie eluaastaga kaugelt kõige uuem auto, mis meil üldse kunagi olnud on. Ta tuli meie juurde Saaremaalt ühest toredast perekonnast, kus tema eest hästi on hoolt kantud.

Saage tuttavaks, meie Jeti. Tänahommikuses lumesajus.

jeti.jpg

Justkui ikka läheb kah

Juba jälle olen peaaegu kuu aega istunud oma kookonis ja põhiliselt töö(de)le keskendunud. Ja närvitsenud igasuguste asjade pärast, mis ei lähe nii, nagu alguses oleks võinud oodata.

Näiteks selgus siin vahepeal (seoses Sussi surmaga ja vajadusega uue talveauto järele), et vabakutselise sissetulekud võivad su enda ja su pere ju ära elatada, aga liisinguandjad katkuvad omal vaata et juuksed peast, sest nad ei saa kuidagi aru, kes neist paljudest maksjatest on su peamine tööandja ja millest su sissetulekud ometigist kujunevad. See, et 6 või 12 kuu sissetulekud lihtsalt kokku liita ja vastavalt kuude arvuga jagada, et kuu keskmine teada saada, on liiga kahtlane meetod, sest kui tuleb mõni paha kuu, võib ometigi ju selle kuu osamaksega probleeme tekkida. Ja MTÜd on ka äärmiselt ebausaldusväärsed liisinguvõtjad, eriti kultuuritegevusega seotud MTÜd. Vähemalt ma arvan, et sellist juttu räägivad peenikesed pinisevad hääled liisingukomisjonide liikmete peas, kui nad meie kümneid ja kümneid aaneljasid lappavad ja püüavad otsusele jõuda, kas me saame neile maksmisega hakkama või mitte. Neljast liisingust kolm jõudis pärast mitmeid dokumentide juurdeküsimisi siiski otsusele, et liiga kahtlane värk ja et nemad meie avantüüri rahastama ei hakka. Ja minu jaoks on jällegi kord (ja nüüd vist lõplikult) täiesti kindlaks saanud fakt, et jään edaspidigi oma ükskõik milliseid rahaasju ajama ainult oma kodupangaga, sest nemad meile lõpuks ka selle liisingu andsid. Huhh. Olgu tänatud ja kiidetud. Pärast seda peaaegu kuu aja pikkust juramist, paberisorteerimist ja närvide mängu on nüüd siiski selge, et sõidame edasi. Kui uus poiss õue peal on, eks ma siis näitan ka. Praegu on jäänud ta lihtsalt veel ära tuua ja ARKis meeleolukad hetked veeta.

Näidendi olen vahepeal veel 2 korda ümber kirjutatud, viimati veel pärast lugemisproovi, kus jumalale tänu ise ka kohal olin ja täpselt kuulsin, mismoodi kõlab ja kui pikad on repliigid elavas esituses. Ja kui omavahel mõtteid jagasime, kuidas oleks äge ja saaks parem ning otstarbekam.

Uus seriaal, millele kirjutasin siin hooaja epside sünopsised, ülevaated ja karakteristikad, pilootosast rääkimata, pilootosa teisest ja kolmandast draftist rääkimata, ei tee muus osas kippu ega kõppu… õigemini, teeb kõppu, mis ei ole hea. Nagu ma alguses ka ettevaatlikult nentisin: et see lugu ei baseeru mitte minu enda algmaterjali peal, siis on teatav oht projekti nurjumiseks inimfaktori tõttu. Kunstiinimeste õrnad hinged, suured egod ja fleksibiilne reaalsustaju tundubki praegu asjade käigus tooni andvat, nii et jah, see asi on liiga kahtlaselt oraste peal ja ma usun, et teen õigesti, kui viskan kogu loo peast ja pühendun järgmistele huvitavatele asjadele oma elus.

Seda enam, et mul tuli siin endal vahepeal paar päris kummalist teleseriaali-ideed, mis ma tahan vähemalt mingil visandlikul kujul paberile panna. esialgu enda jaoks, naasama mõtete väljavalamiseks ja pea selgitamiseks, ja kui siis jätkuvalt tundub hea asi, siis eks vaatab edasi. Et need on mul päris uued ideed, siis ma loomulikult olen neist ise praegu hirmsasti vaimustuses ja need tunduvad jube head. Seda enam et kui ma guugeldan nende seriaali-ideede võtmesõnu, siis ma ausõna ei leia ka muu maailma telemaastikult, et keegi oleks nendest asjadest varem seriaali teinud.

Üleüldse tegin siin nimekirja ideedest, mis kõik tahaksid üles kirjutamist, mis raamatuks, mis näidendiks ja mis milleks saamist, ja oh jumal. Kui ma tõesti hommepäev istuksin maha ja hakkaksin neid kirjutama, ja töötaksin 8 tundi ööpäevas 5 päeval nädalas miinus riigipühad, siis ma oleksin umbes kolmeks aastaks tööga täiesti kaetud. Aga see pole veel ometigi kõik, sest päris paras hunnik sellest tuleb pärast valmimist ju veel mehele panna (mis peaksid saama näidendiks või muuks taoliseks kellegagi koostööd ja produtsenti nõudvaks).

Ma peaksin vist kirjanikupalgale kandideerima.

Sest siis julgeb järgmine kord jälle hambaarstile minna. Me nüüd Otiga käisime jälle üle poole aasta. Kahepeale kokku läks kaks ja poolsada eurot. Seejuures ei olnud minul ühtegi uut kaariest, ainult üks vana aegunud plomm umbes aastast 1988 ja ohtralt hambakivi. Ja ega Otil ka just proteesimisega tegemist ei tulnud.

Kui ma mõtlen, mis selle 250 euro eest muidu kõik oleks saanud, hakkab kuidagi nukker. Selle rahaga oleks palju muud toredamat saanud ette võtta, kui hambakivi eemaldada 8 eurot hammas pluss tuimestus. Mitte et ma meie hambaarsti seltskonda alahindaks, aga kui palju toredam oleks temaga aega veeta sellistes situatsioonides, kus mina kah rääkida saaksin, ilma et talle sõrme hammustaksin.

Oh jah.

Ma panen siia lõppu ühe ilusa pildi oktoobri lõpust esimese ja teise lume vahepealt.

loojang okt lõpp.jpg

Oktoobrilumi

Nii ta siis teisipäeva hommikul tuligi. Need pildid on tehtud keskhommiku paiku, aga tihe lumesadu jätkus lõunani ja selle lõpuks oli meil siin 12 – 15 cm lund maas. Väga eredalt sai selgeks, et oleme uue talveauto hankimisega liiga kauaks jokutama jäänud (sest meie roheline Suss, tuleb välja, ongi surnud, või noh, vegetatiivses seisundis, millest tema väljatoomine läheks umbes 4 x kallimaks, kui see mõistlik oleks). Hea, et Käulale olime rehvivahetuse aja siiski juba eelnevalt kinni pannud ja teisipäeva õhtul saimegi talle uued papud alla. Tee oli selleks ajaks ka juba piisavalt ära sõidetud, et Käulaga siit välja maantee peale saime. Aga selline see ootamatu tali välja näebki.

oktoobrilumi4.jpg

oktoobrilumi.jpg

oktoobrilumi1.jpg

oktoobrilumi2.jpg

oktoobrilumi3.jpg

Näidendi esimene versioon valmis. Nüüd on kibekiire nende teleasjadega, mis kuu lõpuks peaksid valmis olema. Eile päästsin Lääne Elu ühe arvestusvälise arvamuslooga, sest neil ootamatult selgus, et polegi midagi sinna leheküljele panna muidu.

Paljud aiaasjad on ka veel ripakil ja vaja enne päris talve tulekut ära teha. Isegi mõni puuke on veel istutada. Nii et olen oma kirjatöö ajad hajutanud hommikusse ja õhtusse, kui juba pime on. Sedasi olen siiski peaaegu iga päev paari tunni jagu aega saanud aiale anda, aga vähe, vähe. No mis teha, rohkem ei ole praegu võimalik. Nagunii lõpetan viimasel ajal kirjutuslaua taga oma päevatööd kella ühe-kahe paiku öösel.

Hullutembud

Jälle läheb see blogimisvahe nii märkamatult nii pikaks, et ma kohe ei oska öelda, kuidas nii juhtub. Ausalt öeldes olen ma praegu ka sent unele võlgu ja pilte mul ka eriti näidata pole, sest kogu selle tuuseldamise ja tuhinaga läheb pildistamine meelest ära.

Mu suvine tööalane hõlbuelu on sügisega otsa saanud ja nüüd läheb sulerindel (või tänapäeval pigem klaviatuuririndel?) jälle täie vaardiga. Eelmisel nädalal kirjutasin valmis kavandatava uue teleseriaali pilootosa, nüüd on pall meeskonna selle osa käes, kelle ülesandeks on lõplikud kokkulepped saavutada. See ülesanne on keeruline, sest egod on suured ja kunstnikuhinged on tundlikud. Aga hoiame neile pöialt.

Siis oli kahe toimetatud raamatu korrektuurilugemise kord, viimase lõpetasin pühapäeva õhtul, hambad ristis, ja kirusin sisimas maapõhja tõlkijad, kes toimetaja toimetatud käsikirjas toimetaja sisseviidud tekstiosi ise omakorda üle toimetama hakkavad (süsteemselt vigaselt, st parandavad õiged asjad läbivalt valeks) ja see ei tule välja enne, kui kogu asi on küljendatud ja toimetajale korrektuuri lugemiseks tagasi saadetud ja kõik uued parandused tuleb teha pliiatsiga paberile ning trükkida ka ükshaaval e-maili sisse, et peatoimetaja ja küljendaja ei peaks jääma Eesti Posti taha ootama.

Aga enne veel, laupäeval, toimus hullumeelne supi- ja suupisteteemaline üritus Taga talus, mis hõlmas ka metsaistutamist. Me kõik teame, mis ilm laupäeval oli: +4 kraadi koos noore tormi mõõtu võtva kirdetuule ja lausvihmaga. Aga kõik, mis me tahtsime teha, sai tehtud, sest aalujad on üks kange kamp. Kõige enne tegime Kaarnaga veel kõrvalepõike Järvseljale ning sooritasime  selle aiandushooaja (vist) viimased sisseostud. Ma olen taas kümmekonna puukese õnnelik omanik, ainult maha tuleb need veel enne talve istutada.

Thuja occidentalis ‘Wansdyke Silver’ ja ‘Degroot Spire’, kuuseke ‘Lucky Strike’, männid ‘Watereri’ j‘Green Tower’, vahtrad ‘Drummondii‘ja ‘Crimson Centry‘, hõberemmelga ‘Tristis’ pistoksad (eks vaatame kevadel, mis need tibud teevad), kontpuu ‘Sibirica Variegata‘ ja serbia kuusk ‘Nana‘ – iga viimane kui üks neist eraldigi teeks inimese õnnelikuks, mis siis rääkida veel, kui nad kõik saab.

Taga talu talgutele jõudsime osalema teiseks vooruks, sest meie ülesandeks oli ka Järvseljalt punt metsataimi kohale vedada, aga kuna me istikuplatsi veetluse tõttu jooksime natuke ajagraafikust välja, siis said teised talgulised pärast esimest arappi toas mõnusa ülessoojenemis- ja kuivamispausi teha, enne kui me Kaarnaga kohale jõudsime. Aga et pool metsatukka oli ikka veel maha panemata, siis läksime kõik uutele kangelastegudele. Pilt on ainsa pildistanud aaluja varasalvest, ma loodan tema lahkele loale.

Mina läheb vapralt metsa istutama. Kaitseks mul on memme musi ja vihmaülikond, mille ma temalt viimane kord külas käies välja nurusin (sest ta ise ei kasutanud seda nagunii iialgi, see oli seal kapis niisama uus nagu siis, kui ema selle sai, kinnises pakendis ja puha). Aga mulle – mulle kulub see hullutempude juures sel sügisel juba kolmandat korda ära! Sest see on päriselt, päriselt ka täitsa vihma- ja tuulekindel.

mina talgutel.jpg

Siin on arupidamise hetk, vist teemal, et kuhu me paneme maarjakased.

mina nähtav.jpg

Pärast soojendasime end soojas köögis kamina ees söögi- ja joogilauas päris kenade õhtutundideni, oli lihtsalt suurepärane olemine trummide põrina ja kitarrihelidega. Nalja ja juttu nagunii.

Muide, aga enne veel, kui asi Taga talu talguteni jõudis, algas ju minul maasikapeenarde päästmise projekt. Oma praeguse tarkuse juures võin ma kinnitada, et meie esimesel kevadel maasikate istutamine naadi- ja orasheinamättasse oli väga lihtsameelne, lühinägelik ja rumal tegu. Selle aasta jaanipäevast ei käinud mu jõud enam seal vohavast  vilderjaldermannist üle ja ma andsin loobumisvõidu. Oli selge, et maasikapeenrad tuleb uuesti teha, kõik üles võtta, taimed mättapundardest välja puhastada, pinnas alt korralikult läbi kaevata ja ära puhastada, vääristada ja katta edaspidise hoolduse inimlikustamiseks musta peenrakattekangaga, ning mättast väljaharutatud maasikataimed tagasi istutada. Aga mul polnud, lihtsalt ei olnud aega selle suurürituse kallale asuda enne kui nüüd, oktoobri alguses ja hooaja kaheteistkümnendal tunnil, kui õieti on juba ülimalt kahtlane, kas nad mul nüüd talvituvad ka. Aga ma olen optimist. Vast ikka meil veab.

Neid maasikaid oli 2 rida (5 m) ‘Polkasid’, 2 viiemeetrist rida ‘Florencesid’ja veel 2 rida ‘Albasid’. Reedel alustasin, eile õhtul lõpetasin. ja see oli üks urrima ränk ja tüütu töö jällegi, tühja see kaevamine, aga just mättaharutamine, no õudus kuubis, ma ei taha seda enam kunagi teha.

Sinna vahele (õigupoolest põhilise päevatööna) tegelen ühe minult tellitud näidendi kavandamise ja visandamisega. Täna kirjutasin Lääne Elule ühe arvamuse kah. Aga selle näidendiga läheb nüüd mul nädala lõpuni kindlasti.

Hea, kui tööd on. Elul on mõte sees.

Ah jaa, täna panin küüslaugud maha. Terve peenratäie, veidi üle 100 küüne. Ja kuued sibullilled. Aga neid jäi veel, ma täna rohkem lihtsalt ei jõudnud, pimedaks läks, ja millalgi tuli tuppa kütma ja süüa tegema ka minna.

 

Tiigisulased

Võtsime endale teenistuskalad. Et meie ilus puhastatud tiik ka edaspidi ilusaks puhtaks tiigiks jääks, oli nagunii plaanis valgeamuurid sisse tuua, küsimus oli vaid, millal. Tiigipuhastajad ise soovitasid, et kevadel. Siis on aeg arutust andnud, mudapumpamise vajadus kindlaks tehtud (et kas on või ei ole tarvis) ning noorkaladel jääb aega talvitumiseni ennast nuumata ja jõudu koguda. Kuid läinud nädalal selgus meil siin, et järgmist kevadet me ei saa ootama jääda, sest juba nüüd, kuu aega pärast puhastustööd, kipuvad tiigiservades hundinuiad jälle rohelisi otsakesi veest välja upitama.Mitte massiliselt, aga siin-seal, ja see tegi meid just nagu natuke ärevaks. Nii et otsustasimegi ära ja eile, pühapäeval, sõitsimegi Võrumaale Jaaniraotu tallu oma valgeamuure ära tooma. Muidugi eelnes sellele otsusele taas pikk uurimistöö mööda internetiavarusi nii eesti- kui ingliskeelses ilmas, ja pikk konsultatsioon selle kalatalu peremehega just valgeamuuride talvitumise asjus.

Igatahes, kohas, kus linask elab, ei olevat ka valgeamuuril talvitumisega probleeme, nii et.

Tegelikult sadas terve eilse päeva täiesti hullumeelselt ja mida rohkem kaguserva poole, seda hullemini. Ja loomulikult oskasime me seal Meenikunno rabaserva metsavahelistel kruusateedel vahepeal ka ära eksida, teeserv oli nii pehme, et oli tõsine hirm teelt välja vajuda, ja ühesõnaga kõik sellised elamused.

Igatahes saime oma kalad ja sületäie väärt nõuandeid, jõudsime pärast eelmises lõigus kirjeldatud elamusrohkeid eksirännakuid kõrvalpõike korras ka Võru lähedale Lilli-Annele ühele heale aalujale külla, siis varajase õhtu varal kodu poole, kalad kõikse aeg kilekotis ja plastkastis pagasiruumis loksumas. Pimeda hakul saime nad transpordikotiga tiiki likku panna, et temperatuurid ühtlustuks, ja siis poole tunni pärast pääsesid sulased kilekotist oma tööpõllule. Andku vetevaim neile pikk ja töökas elu.

Siin nad ligunevad veel koos kotiga. Kahjuks pole läbi selle mitte ühtegi näha, aga neid on seal tervelt 24.

kott amuuridega.png

Valges, ja kui neid sinna kilekotti topiti, jõudsin ma nad ikka näost näkku ära ka näha. Nad on täpselt sellised, nagu alljärgneval netist pätsatud pildil näha. Parajad prisked silgud.

Valgeamuur704x400-700x398.jpg

Pilt on võetud sellelt aadressilt: http://mwlconstruct.eu/kala/?page_id=282.

Neil on otsevaates sellised mõnusad kandilised koonud. Pildi peal see nii ei paista, aga mulle meenutasid need kalad otsevaates näost justkui pisikesi buldoge. Armsad lamelõuad sellised. (“Kas te vihjate mu alalõuale? See on selline spagettide söömisest.”)

Ma olen sel suvel konsulteerinud valgeamuuride asjus ikka ohtralt nii interneti kui mitmete inimestega, kes need kalad endale tiiki sulasteks on toonud, ja ma väga loodan, et ei lõpeta nii nagu need teised, kes lõpuks, kui tiik igasugustest taimedest täiesti lagedaks on järatud, hakkavad amuuridele heinamaalt vikatiga rohtu ette niitma ja söödavad neid nagu küülikuid, et nood nälga ei sureks. Ühel briti infolehel oli selline arvestus soovituslikult ära toodud, et aakrisuuruse veekogu hoolduseks läheb vaja 25 kuni 40 valgeamuuri Noh, meie tiik päris aakrit ei ole, aga palju ka puudu ei jää. Nii et mina arvan, et 20 kala on meie jaoks õige ports, +4 võimalike kadude jaoks, nagu saarma külaskäik, halvasti valitud talvitumiskoht ja muu selline. Niitmiseni me ei tohiks jõuda. Ma loodan.

Üks sihuke valgeamuur söövat ööpäevas sellise koguse veetaimi, mis võrdub nende kolmekordse kehakaaluga. (Kohutavad õgardid!) Aga vesiroose nad ei puutu, mis minu silmis on suur pluss. Ja et nad tõepoolest vesiroose ei puutu, seda nägin ise suvel oma silmaga ühe külamehe tiigis, kus kaladele samuti vikatiga ette niidetakse, aga vesiroosid laiutavad ja õilmitsevad sealsamas mis kole. Õigemini ilus.

Kui kõik läheb kenasti, saarmas külla ei tule ja talvitumised õnnestuvad, siis meie kliimas võivad valgeamuurid kasvada umbes kümnekilosteks ja kuni meetri pikkusteks jurakateks. Nad elavad umbes kümneaastaseks, aga meie kliimas enam ei paljune. Jah. Selle teadmise juures olin ma kuni tänase õhtuni, kui netist blogipostituse juurde pilte hakkasin otsima. Ja siis selgus, et Eestis on kogemata välja tõmmatud selliseid pirakaid-jurakaid isendeid nagu alloleval kalameeste foorumi (http://www.kalale.ee/galerii/1D1F/11916963808530) pildil.

pirakasjurakas.jpg

Või siis Võrtsjärvest üks 20-kilone: http://www.ohtuleht.ee/161775/haruldane-valgeamuur-puunises

Nii et nüüd mul lõid nagu põlved veidike lõnksuma selle meie ettevõtmise peale mõeldes. Need sunnikud ei tule ju ka õnge otsa, neid püütakse miskite edasijõudnumate riistadega, nagu mõrrad ja kahvad näiteks.

On peaaegu selline tunne, nagu me oleks oma kodutiiki morsad võtnud. Kui nad äkki meil nii suureks kasvavad ja neid on siis jätkuvalt 24, siis ma tahan näha inimest, kes siia veel ujuma minna julgeb.

Aga tiik püsib selliste abil igatahes puhas, seda ma usun. Küllap õgitakse ära ka langevad puulehed ja halva õnne korral on vist ka supelsilla postid ohus.

Täna alustasin uue seriaaliprojekti pilootosa kirjutamist. Ma ei julge sellest veel lähemalt rääkida, sest nagu eelneva ürituse korral, pole ka praegu tegelikult asi veel 100% kindel. Kui piloodi valmis kirjutatud ja üles võetud saame, siis on tõehetk. Aga materjal ja teema – need on huvitavad ja intrigeerivad. Mulle tundub, et mulle meeldib see töö tõesti, oleks hää, kui see laul meil korda läeks.

 

 

 

Imede aed

Käisime eile ühe Aalujate rakukesega imede aias. Võib-olla pole hea öelda, kelle omas, aga aiatundjad tunnevad nagunii piltide pealt ära, ja lõppude lõpuks, selleks et saada osa imetabasest, ei peagi alati autorit teadma.

Ma imetlen selle aia sulamist loodusesse. Seda, kuidas aednik ei ole mitte asunud võitlusse loodusjõududega ega püüdnud seda maastikku kohandada oma peas või paberil valminud aiandusliku kontseptsiooniga, vaid et selle aia ilmed on mänguliselt kujundatud ümbritseva maastiku tõukel. Mulle meeldib, et selles aias on nii palju vaba tunnet ja ehedat rõõmu ning mängu. Loomingut. Kunsti. Ja loodust ning selle metsikust.

Iseenesest see aed asub raske pinnasega kohas, sellises Eestimaa paigas, kus iga istutusauk vajaks tööd kangi ja kuvaldaga, sest õhukese lahja liivmulla all on paas, paas ja veel kord paas. Sekka ka Põhja-Eesti graniitkivid. Vanade aegade inimesed on helde käega ja koormate kaupa neid põldudelt ära vedanud selle talu metsa – kus nende kiviaukude ja -külvide vahele, keset metsamände, kuuski ja kaski, on aednik vormistanud oma metsaaia. Kivide ja suurte puude vahele rajatud turba- ja samblaaukudes elavad oma elu rododendronid ja teised kultuuristatud velled.

Õue all nii-öelda kultuurmaastikul on jällegi mõnevõrra teiselaadsed istutusalad, kuid needki kannavad sellist teatava metsikuse münti ning lähevad sujuvalt servadest üle juba kirjeldatud metsaaiaks ning teiselt poolt pargiks.

See aed kajastab selle kandi hinge ja olemust ja mõjub nii loomulikuna, et võib peaaegu kujutleda, nagu võinuks see kõik sinna ilma inimpuudutuseta ka ise tekkida. Ja kui aias see tunne tekib, siis on minu meelest õige. Aia roll pole ju teha loodusele kõike risti vastupidi,  vaid täiendada ning arendada, kujundada ja kultuuristada seda hella käega, kasutada looduse antud vahendeid oma peas antud nägemusele füüsilise vormi andmiseks. Nii nagu kunstnik võtab lõuendi, värvid ja pintsli, nii võtab aednik selle, mida talle taevas on kohapeal kätte andnud, ja kasutab seda. Ainult et lõuend ilmselt ei taha kunstniku üle omi reegleid kehtestada, lõuendil ja värvidel pole oma soove. Kuid loodusel on, maastikul on. Aiandus on inimese ja looduse koostöös sündinud kunst.

Ja nüüd te näete palju pilte.

Hallaniaed.jpg

 

Hallaniaed2.jpg

 

Hallaniaed3.jpg

Hallaniaed4.jpg

 

Hallaniaed5.jpg

 

ansambel.jpg

 

ansambel1.jpg

 

vaade.jpg

 

installatsioon.jpg

 

peenar.jpg

 

istutusala.jpg

 

vaade1.jpg

 

Vaade Katriniga.jpg

 

peenar1.jpg

 

vaade2.jpg

 

vaade3.jpg

 

vaade grupiga.jpg

 

vaade5.jpg

 

peenar2.jpg

 

vaade6.jpg

Olime seal terve pika päeva. Selle sisse mahtus kaks põhjalikku aiaekspeditsiooni selle erinevatesse osadesse ning söögi- ja mänguajad lõkketule ääres. Koju sõitma hakkasime alles pimedas.

Pilt lõkketule ja ühe ilusa lapsega.

TuliKatriniga.jpg

Sain nimepidi tuttavaks kahe põneva taimega, mis mu ära võlusid. Ühest neist sain jupikese potiga kaasa.

Punane siumari:

siumari1.jpg

 

Ja ussuuri pirnipuu. Pirnid ei ole söödavad, kuid see-eest värvilised, ja vaadake seda sügisvärvi üleüldsegi. Muide, lilla sinise tipuga laik puu all on üks neiu, mitte puu osa, kuigi nad sobivad väga hästi kokku.

Ussuuripirnipuu.jpg

 

 

 

Kui ainult enne vihma ära jõuaks

Läheb kolmas päev sonkimist, sorimist, tassimist ja nühkimist. Ilmateade lubab homsest alates vihmasid. Meile pidavat jõudma õhtuks, nii et võib-olla, võib-olla jõuame niikaugele, et mättad saab välja, pinna tasaseks ja muruseemne sisse.

Igatahes me püüame VÄGA.

Aga ma ütlen ausalt, et see rookimine seal on üks rämedalt raske töö. Mu kartulivõtu-, kivaheite- ja muud lihased on nüüd kolmandaks päevaks ikka juba väga, väga vihased. Ainus põhjus, miks ma olen veel nõus seda tegevust jätkama, on kujutlus järgmisest jaanipäevast ilusal tasasel tihedal muruplatsil.

Kogu see plats:

murumängude ala.jpg

Mu tööjärg on juba pillikoja taga.

tööjärg.jpg

Mina sorin ja songin, Ott veab mu kärutäisi ja tuleb rehaga songermaad tasandades järele.

rehaga.jpg

Tema ees näeme kive, mis künni alt ilmusid.

Ka järgmise 2 pildi peal näeme kive, mis künni alt ilmusid.

kivid.jpg

kivid1.jpg

Kuid me songa ei saa, kuid me songa ei saa. Ja see vihm peaks ka ikka veel natuke ootama. Praegust kuiva mätast tühjaks raputada ja ära vedada on tegelikult lapsemäng selle kõrval, mis siis juhtub, kui see värk siin kõik märjaks sajab.

Nii et lootkem, et jõuame seekord ajaga võidu.

tööjärg1.jpg

 

Ja me songa ei saa, ja me songa ei saa

Kellel nüüd meeles on 2010. aasta Eesti  Eurovisiooni vaheklippidest see suitsutegemise lauluke, siis praeguse postituse pealkiri käib umbes samal viisil. Sest meil pool tänast päeva möödus selle tähe all, et me songa ei saa. Vedasime tormis murtud vana vahtra haru juppe põllutee pealt eest ära oma puuplatsile, jupid saagis Ott ju üsna pikad, sest meil on nende kasutamisega üks oma plaan… mis tähendas, et igaüks neist kaalus tõenäoliselt terve tsentneri või sinnakanti, tuli sellisena Turboapelsini kasti upitada, kasti ja notti pöörangute ajal toetades puuplatsini jõuda, seal maha lükata ja veeretada ning upitada seisma seal, kus nott seisma peab. Kuni me kord selle järguni jõuame, et nottidest midagi muud head peab sündima.

Oli vaja teha teed ja ruumi, et saaks tulla traktor ja üles künda meie lõkkeplatsi ala. Sarnaselt tiigiäärega oli see siiani üks murekohtasid – sest see oli nii mühklik, kühmlik, roopas ja ebatasane, et seda ala ei olnud võimalik murutraktoriga niita. Samas sagedaseks trimmerdamiseks on see jälle justkui liiga suur – umbes 400 – 500 m2. Ja samas jällegi on see lõkkeplatsiks ja seltskondlikeks murumängudeks kõige õigem koht krundil, sest on tuulevaikne, elumajast ja muudest tundlikest laastukatusega hoonetest piisavalt eemal, kuid köögi vahet jooksmiseks samas mitte liiga kaugel.

Nii et selge, et see ala tuli saada hallatavaks. Turboapelsiniga niidetavaks. Piisavalt tasaseks, et pingid panna. Ja nii edasi.

Jutt käib sellest alast tulevase pillikoja tagant (selle pildi peal on seal kõrge hein) alustades kuni puuplatsini välja. Lõke jääb pigem puuplatsi poolsesse kolmandikku.

jaanituli ingliga.JPG

Selline kuumaastik oli seal muidu, ja mida pillikoja poole, seda hullemaks.

3. jaanik2.jpg

Pillikoja seina äärses kolmandikus olid iidsed maasikapeenrad. Eelmisel suvel püüdsin neid veel välja puhastada, aga see oli nii tulutu ettevõtmine. Nimelt on need maasikakiled juba aastate eest umbrohumätaste alla kinni kasvanud. Sellelt pildilt on olukord näha. kas tuvastate kuskilt musta maasikakilet? Aga see on seal.

iidne maasikapeenar.jpg

Järgmise pildi pealt paistab see kõnealune haljasriba palju kitsam, kui ta tegelikult on. Pilt ausalt öeldes on kaunil suveajal tehtud selle ilusa kombaini pärast. Kombaini ja kenasti hooldatud muru vahel paistab aga probleem.

kombain.jpg

Eile puhastasime kogu selle lõkkeplatsiala kividest ja musta kile tükkidest ära nii palju, kui võimalik oli, Ott trimmerdas seal kasvanud nõgesed ja naadid maha, lõkkease sai laiali loobitud, ja täna oligi see päev, õigemini juba õhtu, kus tuli päris traktor.

künd.jpg

künd1.jpg

Kahjuks selgus, et kultivaatoriga seda platsi siiski tasandada ei saa. Selleks oli mitu põhjust. Muide, ma olen õnnelik, et põllumehe ader terveks jäi, sest selgus, et peaaegu terve selle ala all on massiivina mingite kunagiste siin olnud hoonete vundamendi- ja aluskivid. Loomulikult ei olnud meil nende olemasolust aimugi, enne kui ader hirmsa kolinaga kogu selle kupatuse pahempidi tõmbas.

Igatahes nüüd on nii, ja lähemad päevad kuluvad nüüd nende kivide äratassimiseks, mättajuppide ja juurepuntrate väljakorjamiseks, rehadega tasandamiseks… enne kui saab siia muru külvata ja ühe istutusala piirjoone maha märkida. Noid kive tassisime juba täna õhtulgi, nii kaua kui silm vähegi seletas. Ja osa kive on seal ikka metsikult suured. Kuid me songa ei saa, kuid me songa ei saa.

Vähemalt on üks asi jälle sedamoodi, et hakkab tasapisi korda saama.

Sa pead rautama kõik hobused, kes tuuakse

Ma lugesin kunagi jube ammu üht (vist Terry Pratchetti?) raamatut, kus keegi teadja lubas sepa õpipoisile, et temast saab maailma parim sepp – kuid selleks peab ta ära rautama kõik hobused, kes tuuakse. Valimata ja pirtsutamata. Nüüd viimasel ajal on mul tunne, et mina käitun umbes niisama arutult. Nagu oleks keegi mulle lubanud, et kui mina ka niimoodi kõik ette võtan, mis tuul kohale kannab, saan õndsaks või midagi. Või kümme korda kuulsamaks.

Ma olen suutnud endale hankida kohutava hunniku töid, mille ajagraafikusse mahutamine on juba kunsttükk omaette. Mul on nood vanad asjad televisioonile, ja siis tegelen selle täispika filmiga, ja siis käib kibe eeltöö ühe uue teleasjakese ettevalmistamisel (jah, üks uus seriaal jälle, ja kahjuks küll jälle mitte minu oma materjali peal, vaid taas kellegi “ainetel”), ja siis on “Pintsu ja Tutsiku” lugemiku tegemine ühe õpikukirjastuse soovil, ning nüüd just äsja andsin nõusoleku veel ühe näidendi kirjutamiseks. Peale selle valmistan ette oma uue lasteluulekogu trükkitoimetamist, jätkan iga kuu kahe arvamusloo ja igalaupäevase “lullamilla” kirjutamist Lääne Elule ja … Ma olen ilmselt täiesti hull.

Ma olen kõik need uued tööd vastu võtnud, sest ma olen tahtnud neid teha, minus on tekkinud ideed ja inspiratsioonipuhangud, huvi ja hoog. Need uued asjad on kõik sellised, et täpselt taolist formaati või lähenemissuunda pole ma varem tegema pidanud, ja sellepärast ongi ehk huvi ja hasart niisugune, et kainele mõistusele ruumi ei jäta.

Lihtsalt kui ma kogu selle lubaduste ja kohustuste koormale mõtlen, siis tunnen hirmu. Ma pean õppima oma aega planeerima tõhusamalt kui eales. Kui ma seda kõike teha tahan. Pluss kodune majapidamine ja sügistööd aias. Sest mihklipäev on kohe käes, mihklipäeval lõpetavad juurikad kasvamise ja peab hakkama neid üles võtma.

Täna puhastasin oma sibulad, ma ei kasvatanud neid küll palju, aga umbes nii seitse kilo sain korvi hoiule panna. Koos Puusepa talust ostetud sibulatega kärab kevadeni küll.

Näidendi asjus käisin täna Tartus kokkusaamisel, arutasime kontseptsiooni, see, mis ma välja pakkusin, pälvis poolehoidu, kaasaelamist ja heakskiitu. Ning siis külastasin raamatukogu, visiteerisin Tsiili, viisin talle ära talgutele mahaunustatud kola ja tema lõunapausi veetsime kahekesi mõnusasti botaanikaaias päikesepaistel jutustades, taimi imetledes ja piknikku pidades. Ah kui armas oli see.

Ning õhtul veetsime Otiga tunnikese kive tassides. Mul õnnestus hea hinnaga saada ilusaid ja sobivas mõõdus sillutisekive, peaaegu terve alusetäis. Neist saavad mu mugavad, muruga tasapinnas peenraääred, mida mööda muruniitja ühe rattaga saab sõita. See hoiab hea hulga hooldustööde aega kokku, kui ei pea istutusalade servi eraldi trimmerdama või murukääridega näksima. Haapsalu aias olid mu peenraservad laotud täpselt samal eesmärgil lapikutest paekivitükkidest, mis täitsid oma otstarvet igati. Siinkandis pole aga piisavas koguses paekivitükke eriti kuskilt võtta, sellepärast mõtlesin ammu, et hakkan kasutama võimalikult loodusliku väljanägemisega sillutiskive. Ning täna õhtul veereski koorem õuele. Suurepärane.

Vahepeal, muide, on mainimata jäänud, et pühapäeva hommikul enne meie tiigitalgute alustamist saime osa jälle ühest väga loomingulisest ja rõõmsast sündmusest. Lähemale seltskonnale esitleti nimelt aalujate Anni järjekordset imetegu. Rõõmsat prisket haldjapiigat, kes tuleb üle mägede Muhedikumaale.

kuju.jpg

 

« Older entries