Nädal rahva ees ja seas

Hullult rahvarohke nädal on seljataga. Mulle meeldivad inimesed ja ma käin, esinen ning suhtlen hea meelega, aga ei saa salata, et suure intensiivsuse juures väsitab see ära ka. Õnneks vahelduvad intensiivsed perioodid siiski jälle rahulikumatega ning nii saab täitsa hakkama ju.

Muide, minu eelmises postituses mainitud OPi salvestusel käigu tulemust saab vaadata ERR-i järelvaatamisest: https://etv.err.ee/1150742/aidi-vallik-esitleb-uusi-teoseid. Ning selgub, et sellest teleintervjuust on saanud veel uudisloogi: https://kultuur.err.ee/1151002/aidi-vallik-lastekirjanikul-on-tagasiside-saamine-aina-keerulisem

Mis põhiline, ma olen väga rahul selle rohelise kleidiga, mille endale telesse mineku eel ostsin.

Nii ma ei jätnud kasutamata juhust kanda seda rohelist kleiti ka järgmisel õhtul Elva raamatukogus esinedes.

Ning neljapäeval esinesin ka Nõo raamatukogus. Väikestes kohtades ma ju nüüd jälle esinen. Vahepeal, kui koroonanumbrid taas üles lendasid, põdesin ja tühistasin oma esinemisi – aga nüüd vaatan iga kord eraldi “õunte pealt”, kas julgen või ei julge. Kui esinemiskohas pole juba paar nädalat nakatumisi olnud, siis ma ikka lähen.

Ah jaa –kolmapäeval tõime trükikojast ära oma “Imelood” ning reedel sõitis hulgimüüjate ports trükikoja autoga Tallinnasse. Ma usun, et täna on see raamat juba poodidest täitsa leitav! Ka minu käest otse saab seda osta, nii et kes tahab isiklikult ja autogrammiga, siis olete oodatud mulle kirjutama ja teada andma.

Nädalavahetus tuli samas vaimus seltskondlik. Käisime Darling Celly’s kennelis nunnusid koeri patsutamas ja sealset värsket remonti imetlemas. Leenu oli kaasas ja sai kah joosta oma kutsikapõlvemaadel ning sugulased üle vaadata. Võtsime ise vastu ühed toredad külalised. Ning pühapäeval käisime ühte oma küla tallu lubatud raamatut ära viimas, mis lõppes samuti külasolemise, kohvitamise ja jutustamisega.

Homme aga olen Haapsalus rahva ees.

See kõik on väga tore, aga aiatöid ei ole enam üldse aega teha. Ja rotid hekseldasid aita tahenema pandud säilitusporgandid terveks mäeks pisikesteks porgandihelvesteks.

Tuleb nii välja, et pean sel aastal oma talveporgandi ikka mõnelt päris kasvatajalt ostma. Ja käesolevast juhtumist on mul õppida seda, et porgandid ei tohi kauem kui üks öö mitte kusagil taheneda, sest pärast neid pole enam järel lihtsalt.

Telepurgis ja niisama kolamas

Täna, st teisipäeval (sest tehniliselt võttes on käes ju juba kolmapäev), käisin Tallinnas end kaameratele näitamas. ERR-i kultuurisaade OP salvestas minuga lõigu selleneljapäevase saate jaoks, nii et vaadake! Räägin seal septembris ilmunud “Minu Haapsalust” …

… rahvusvahelisse “White Ravensi” kataloogi valitud “Seebu maailmast” …

… ja tagatippu veel hetkel alles poodidesse jõudmata “Imelugudest” kah.

“Imelugudega” on asjalood aga õnneks siiski juba sealmaal, et homme-ülehomme trükikojas seda pakitakse ja reedel sõidabki see kaubaautos juba Tallinnasse Apollo ja Rahva Raamatu hulgiladudesse, kust see poodidesse laiali jagatakse. Hellitan lootust, et saan mõnikümmend eksemplari homme trükikojast siiski juba enda kätte ka, olgu pakkimata või ilma, sest kell 17 on mul esinemine Elva raamatukogus ja ülehomme kell 14 Nõo raamatukogus ning ma tahaks kasutada võimalust ka seda täiesti uut raamatut näidata ja müüa.

Nädalavahetusel veetsin oma väga vanade sõprade pundiga Lõuna-Läänemaal. See oli kaks päeva nagu teises maailmas, väga mõnus. Tegime veidi põllutööd, külastasime üht dendroparki, käisime väiksel kultuuriekskursioonil Paadrema õigeusukiriku juures ja kalmistul Karl Ristikivi hauale küünalt panemas. Ott oli kodus koerte eest hoolitsemas ja nii võisingi reedest pühapäevani täiesti vabaks võtta.

Paadrema õigeusukirik on imeilus.

Ilm oli selle reisi ajaks muidugi juba hoopis teist nägu läinud kui nädala eest. Öökülmad algasid meil eelmisel kolmapäeval, kui õhutemperatuur öösel langes miinus 1,5-ni. Pärast seda on peaaegu iga öö miinust teinud, ja ega päevasedki kraadid ole suurem asi. Eile sadas esimest lörtsi.

Hea, et enne sõitu köögiviljaaias üsna puhta vuugi jõudsin teha ja ära korjata kõik, mis korjata andis. Kõrvitsad olid juba nädal varemgi rehetoas varjul.

Samuti oli mul hea meel, et otse külmade eel leidsin siiski selle aja, et korjata ära hunnik peiulilleõisi ja proovida nendega lõnga värvida.

Vasakpoolne viht on peitsitud ainult vaskvitrioliga, parempoolne aga sai alustuseks maarjajääd kah.

Viimasel seenelkäigul leidsin ka kamalutäie verkjaid vöödikuid. Võtsin nad kaasa. Neid oli muidugi lõnga värvimiseks liiga vähe, aga ometi tahtsin proovida, ja tulemus on selline kena hele vanaroosa. Kui seeni oleks olnud vajalikul hulgal, oleks aga üsna korraliku punase saanud.

Ning ma pole vist veel näidanud oma selleaastasi kuivlilli?

“Seebu maailm” sai suure tunnustuse

Eilne päev tõi suure uudise: mu eelmisel suvel ilmunud “Seebu maailm” valiti väga mõjukasse ülemaailmsesse lastekirjanduskataloogi “The White Ravens”. Seda antakse välja Münchenis Rahvusvahelise Noorteraamatukogu (Internationale Jugendbibliothek) poolt, sealsed spetsialistid valivad kõikjalt maailmast saadetud lasteraamatutest välja parimad ja koostavad nende kohta tutvustused. Kataloogist saavad uudiskirjanduse kohta teavet kirjastajad, raamatukogutöötajad ja kõik, kes töötavad kuidagimoodi lastekirjandusega. Igal aastal valitakse kataloogi umbes 200 raamatut tervest maailmast ja seda esitletakse igal sügisel Frankfurdi raamatumessil. Nii et sinna pääsemine on uhke asi ja suur tunnustus, ja mul on nüüd õigus esitleda “Seebut” talle omistatud White Ravensi märgi all.

Eelmisel aastal seda raamatut avaldades olin küll täis kõhklusi ja kahtlusi, sest sellest tuli nii omamoodi lasteraamat. See on vist kõige tõsisema sisuga lasteraamat üldse, mis ma olen kirjutanud. Armastus ongi tõsine asi, ja see lugu räägibki ühe lapse, Seebu armastusest oma ema ja isa vastu. Räägib sellest, kuidas väikese lapse maailm koosneb põhiliselt tema vanematest ja kodust, ja kui see kildudeks variseb, siis kuidas on lapsel võimalik oma maailm uuesti üles ehitada. Nii et – see on raamat armastusest ja unistustest. Sügav. Isiklik. Tõsine. See on raamat lastele, kes tunnevad ennast maailmas üksinda, ja see on raamat emadele ja isadele, kes mitte iialgi ei tahaks oma lapsi nõnda tundma panna. Minu meelest on see väga oluline.

“Seebu maailm” on õigupoolest ka Eestis pälvinud kiitvaid arvustusi, vääris esiletõstmist lastekirjanduse aastaülevaadetes ja oli Kultuurkapitali aastapreemia nominentide hulgas, mis kõik on mulle pärast selle ilmumist tõestanud, et suutsin tõepoolest kirjutada midagi head. Aga see raamat ei oleks päris see, kui seda poleks illustreerinud Lumimari, kes tabas selle loo hinge otsekui õhust, nii vahetult ja täpselt.

Ka “Seebu maailma” ülesehitus ei ole päris tavaline ega lihtne, vaid see jaotub tumedate tõsieluliste sündmuste ja hoopis helgemate unistuste-sündmuste vahel. Ma kartsin algul, et lapsel on lugedes ehk keeruline eristada neid reaalse elu ja unistuste kohti, sellepärast kasutasime raamatus ka eri värvi kirja nende jaoks. Ja ka piltide toel peaks see vahe olema arusaadav küll.

Ma olen jätkuvalt seisukohal, et lastele peaks kirjutama nii elu headest kui ka halbadest asjadest, sest elus on need mõlemad pooled ju alati olemas. “Seebu maailm” oligi üks selline katsetus kirjutada lastele arusaadavalt lapse elu ühest valusaimast võimalikust asjast. Ma kardan muidugi, et just sellepärast paljud lapsevanemad seda raamatut oma lastele ei ostagi. Kas see siis puudutab neid ennast kuidagi ebameeldivalt või on nad lihtsalt seisukohal, et lapsel pole vaja halbadest asjadest mitte midagi teada. See lihtsalt ongi nii maailmavaateline küsimus, et siin pole isegi mõtet vaielda mitte.

Igatahes “Seebu maailm” sõidab koos Rahvusvahelise Noorteraamatukoguga Frankfurti ja kevadel Bolognasse raamatumessidele, kus nad eksponeerivad seda koos ülejäänud umbes 200 oma kataloogi võetud lasteraamatuga, ja see tähendab võimalust, et ehk mõni kirjastus tahab seda mõnes teises riigis välja anda. Seebu näeks niimoodi maailma kah! Hoiame aga pöialt.

Tervet 2020. aasta kataloogi saab uurida siit: bit.ly/WhiteRavens2020.

Vammisaaga finaal

Pole sellest blogis millegipärast kirjutanud, kuigi suvi otsa oleme teemaga tasapisi muudkui tegelenud. Nimelt veidi enne jaanipäeva sauna tehes avastasime Otiga suna põranda ja küttepuude kasti vahelt välja kasvamas sellise seene.

Guugeldamine andis alust kahtlustada toda kõige kurikuulsamat majaõgijaseent – vammi ennast. Aga ma ikka lootsin, et ehk äkki on see midagi muud, andku jumal, nii et ma saatsin foto ühte majaseente tõrjega tegelevasse firmasse… kust sain vastuseks, et jah, tegemist on tüüpilise majavammi viljakehaga.

Siis tuli juba kohapealne konsultatsioon targa majaseenemehega ja juhtnöörid edasiseks tegevuseks. Igatahes sauna eesruumi põrandast, mille Ott kibekiiresti välja lammutas koos vammi viljakehaga, sai jaanituli.

Edasi tuli põrandaalune kergkruus välja vedada ja natuke pinnast ka. Sellega edenesime väga aeglaselt, aga õnneks nüüd sügiseks sai asja ka. Seenetõrjefirmast tuli mürgimees ja pritsis kõik üle, ka vundament sai oma jao. Et tema mürgiprits kippus iga natukese aja tagant umbe minema, siis ta jälle ja jälle pidi seda loksutama ning seest välja sortsutama, sauna ette rohu peale, ikka lirtsti ja lirtsti. Töö sai tehtud, mees läks minema, lasime Leenu jälle aeda lahti, ja näis, et elu võib nüüd hoopis helgemalt edasi minna uue põranda valamise suunas.

Aga. Umbes tunni aja pärast tuli tuppa Leenu, karv turjal, kaelal,külgedel ja seljal märg ja turris, haises üleni nagu keemiakombinaat ja oli ise süüdimatult õnnelik.

Mis te arvate? Jah, vammimürgi loigud sauna ees olid talle meeldinud kohe hirmsasti. Nii hirmsasti, et ta otsustas ennast üleni selle toreda lõhnaga kokku püherdada!

Appi. Selge oli, et tuleb kiiresti tegutseda, enne kui mürk naha kaudu imenduma hakkab, eks ole. Kuigi koer ei ole seen, on tegemist ikkagi päris karmi mürgiga ja keegi ei oska ilmselt ennustada, mis see koera organismiga sinna sattudes tegema võib hakata. Jah?

Koer kohe duši alla! Selge! Aga kas meil koerašampooni on? Ei ole, sest suvepesu ajal kulus kõik ära ja meil polnud pähe tulnud uut osta. Nii kimas Ott kõigepealt Elvasse koerašampooni tooma. Aga siis me pesime Leenu kapitaalselt puhtaks, suure hirmuga jälgisin, ega tal ometi juba kuidagi paha hakka … Föönitasime ja. Mitu tundi mässasime selle tohlakaga, kellel endal pole nii palju aru peas, et mürkkemikaalidest kaarega ümbert ringi käia!

Igatahes Leenu sai pestud, rahunesime kõik maha, mingeid mürgistussümptomeid ei ilmnenud. Kuni järgmisel päeval hakkas koer ennast kratsima nagu sõge. Ja karva hakkas langema. Ta vaeseke sügeles üle kere nii et kole, kratsis ja kratsis, verised laigud olid juba nende kohtade peal, kuhu ta jõulisemalt kraapsima ulatus. Ja kõik põrandad olid ta villa täis.

“Peske vähemalt üks kord veel,” õpetas loomaarst, kelle telefonis kätte sain. “Peske, kuni kõik mürgijäägid nahalt kätte saate!” Ja me pesime teda uuesti.

Kratsimine ei lõppenud. Karv langes ja langes.

Siis hakkasime loomaarsti näpunäidete järgi allergiarohtu andma. Sai megakogustes Zyrtekit, kuni see trall umbes viie päeva pärast lõppes. Huh.

Igatahes nüüd me teame temaga ka kemikaalide osas ettevaatlik olla. Mine tea, kuhu ta jälle püherdama tahab viskuda. Ja mis see ta nahaga teeb. Praegu on ta igatahes seljalt ja külgedelt tublisti hõredam kui enne vammimürgiga kohtumist. Aga vähemalt ta ei sügele enam ja katkikratsitud laigud kah juba paranevad ilusasti.

Ja sauna põrandale on uus liiv sisse veetud ning peagi läheb valamiseks.

Ootame “Imelugusid”

Läinud nädalal läks lõpuks trükikotta mu järjekordne lasteluuleraamat pealkirjaga “Imelood”. Seal on jälle tegemist värssjutustustega – nagu haigus oleks mul viimastel aastatel sellega kaelas kohe! Kõikide nende luulelugude peategelane olen seekord ma ise. Ja need on paljuski inspireeritud just mu uue kodu muinasjutulisest ja arhailisest atmosfäärist, kus vabalt võibki igasuguseid selliseid asju juhtuma hakata!

Raamatus sisalduva 29 luuleloo jooksul jõuan juustuauku kinni jääda, saba taha kasvatada, lume ära süüa, jäälilled õitsema ajada, kakukese seljas ringi sõita, terve metsa maha langetada, päkapikud orjastada, lehed puu otsa tagasi puhuda, vokiga taevasse lennata, konna kosjad tagasi lükata ja veel palju muud korda saata.

Muidugi on selles raamatus Oti joonistatud pildid. Kes muu mind paremini joonistada oskaks!

Luuletused on naljakad ja viguriga, nagu mul tihtilugu nad tulevad. Loodan, et see pakub lõbu nii lastele kui nende vanematele. Kui sihtgrupist veel täpsemalt rääkida, siis ma kujutan ette, et kõige paremini passivad need luulelood umbes kümneaastastele lastele, sest sõnavara neis on tegelikult üsna keeruline ja paljude tekstide puhul on hea midagi enne muinasjuttudest ja muistenditest teada ka.

Usun, et saame selle trükikojast kätte umbes kahe nädala pärast ning siis peagi poodidesse ka. Annan kindlasti sellest teada!

Pole raamatuesitlusest veel rääkinudki!

Tempo võtab jälle tuure üles ja ainet oleks juba mitme postituse jagu, aga näe, postituste kirjutamiseks pole seetõttu sugugi aega jagunud. Jälle see igivana paradoks, et kui on, millest kirjutada, siis pole aega kirjutada, ja kui on aega kirjutada, siis pole midagi kirjutamisväärset juhtunudki, nii et välja tuleks mõttetu undamine. Mõtisklesin selle paradoksi üle juba päris noorena, kui sõpradega tihedas kirjavahetuses olin – aga nii see on.

Sestap pean nentima tõsiasja, et “Minu Haapsalu” esitlus 12. septembril Haapsalus on mul siiamaani kajastamata, ja püüan selle vea otsekohe parandada. Eks nende muude sündmustega edaspidi näe.

Kõigepealt ma tahan südamest tänada neid paljusid inimesi, kes muude Nostalgiapäevade ürituste vahelt võtsid ette ja tulid Walgesse Majja mu raamatuesitlusele! Ja eriti tänan ma Arvo Tarmulat, kelle tehtud pilte ma selles blogipostituses kasutan.

Ma tänan südamest kõiki kuulajaid ja raamatuostjaid ja kõiki, kes mulle lilli ja kingitusi tõid – ausõna, nagu sünnipäev oleks olnud kohe. Mul on tõesti kahju, et me ei osanud prognoosida nii suurt huvi selle raamatu esitluse vastu, nii et olime ürituseks valinud ruumi, mis mahutas vaid umbes 40 inimest, aga kuhu meil õnnestus lõpuks end sisse pressida umbes kuuekümne-seitsmekümnekesi, ja kahjuks jäi hulk inimesi veel välja tänavale, sest Walge Maja ei veninud kuidagi.

Midagi sellist pole minuga ammu juhtunud – et kohaletulnud inimesed ei mahu mu esinemisele ära ja jäävad ukse taha. Palun andeks kõigilt, kellega nii juhtus. Ma lihtsalt ei osanud arvata, et minu ja selle raamatu vastu nii suur huvi on! Aga on.

Raamatuesitlusel esitas Haapsalu Indrek Kalda koos Otiga kaks minu luuletustest viisistatud laulu. Aitäh neile mõlemale!

Krista Kumberg juhtis vestlust ja küsitles mind rahva ees. Aitäh, Krista!

Ja ma andsin väga palju autogramme.

Eriliselt tegi südame soojaks, et kohale olid ilmunud mõned õige kaugel elavad sõbrad.

Selle konjaki, mis te mulle kinkisite, hoian ma erilisteks puhkudeks!

Pärast esitlust läksime väiksema kambaga edasi Gallia Kukke tähistama – enne kui me Otiga pidime alustama pikka koduteed pimedas sügisöös. Tötsu saab jälle rohtusid, hommikul ja õhtul, ja tablette saan talle sisse ainult mina … Ses suhtes ma soovitan kõigile, kel on noor kutsikas või noor koer majas – tasub õpetada tabletivõtmist, see teeb elu hiljem oluliselt lihtsamaks. Leenut ma juba teadsin harjutada pisikeste C-vitamiini dražeede ja südamekujuliste koeravitamiinidega. Aga Tötsu nooruses ma nii tark ei olnud ja see loom käitubki nagu Hiina keisri toidumaitsja, isegi pasteedi sisse peidetud tableti oskab ta järele jätta. Nii et ma pean talle kõik ravimid sõna otseses mõttes kurgust alla toppima omaenda väikeste valgete käekestega. Selge, et ma ei saa kelleltki paluda, et ta oma kätega mu vana koera lõugade vahele roniks, tegema midagi, mida too üldse ei taha.

Jah, Tötsu jätkab meil vapralt, kuigi ravimite toel. Aga ta oma vähiga on siiski diagnoosist alates juba aasta vastu pidanud ja paneb aina edasi. Elame veel!

Laupäeval esitlen “Minu Haapsalut”

Järg ongi sealmaal, et nädala lõpuks on “Minu Haapsalu” trükikojast väljas ja esitlemisküps. Kes Nostalgiapäevade raames liiguvad või muidu lähedal on, ja muidugi ka kõikvõimalikud uudishimulikud reisisellid, olete kõik oodatud sel laupäeval (12. septembril) kell 16.30 Haapsalus Kalda tn 3 asuvasse Walgesse Majja selle raamatu esitlusele! Walge Maja on endine Oboloni kõrts, enne seda Gulliveri rokiklubi, ning veel enne seda (nõukaajal) piimapood, kust ma õhtukas käies vahetundide ajal käisin kohukesi ostmas 🙂 Ja ka sellest on “Minu Haapsalus” juttu.

Kirjutasin “Minu Haapsalu” Petrone Prindi soovil ja tellimusel – võtsin pakkumise vastu, sest see andis hea motivatsiooni Haapsalu-raamatuga päriselt ka pihta hakata ja kuhugi välja jõuda. Olin ennegi mõelnud, et tahaksin Haapsalust kirjutada, aga kuni selget ja konkreetset vajadust pole, seni võibki jääda ju asja edasi lükkama, sest kogu aeg on nagunii midagi kiiret-kiiret käsil ja niimoodi võivadki paljud projektid jääda ainult minu pähe ning tegelikkuses mitte iialgi ilmavalgust näha. Nii on juhtunud varem mitme asjaga, küll ma juba tean.

Nõnda mööduski mu kevad “Minu Haapsalut” kirjutades ning suurem osa suvest selle eri toimetusjärkude ülevaatamise ning jälgimisega, tekstimuudatuste ja parandustega, kaardil kohtade märkimisega, fotode otsimisega ja nii edasi ja nii edasi. Nii et tegelikult tuli sellega hoopis rohkem tööd, kui alguses olin arvanud. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasemas postituses.

“Minu Haapsalu” langeb arvatavasti küll “Minu …” sarja formaadist selles suhtes natukene välja, et pole ju ausalt öeldes miski reisikiri, vaid kukub rohkem sinna memuaristika valdkonda. Aga kuidas teisiti oleks olnud võimalik? Ma polnud ju Haapsalust läbisõidul või seal pikemal reisil (kuigi asja võib iseenesest ka nii võtta, eks), vaid elasin seal 25 aastat oma täiskasvanuelust, pluss kõik need lapsepõlveaastate olemised ning viibimised. Kasvasin kokku Haapsaluga juba sel ajal, kui ta oli jumalast hüljatud räämas ja lagunev kõdulinnake, kus kõik hooned olid ebamäärast kooruvat värvi ja kõik vähegi kõrvalisemad tänavad kruusakattega, auklikud, ning olenevalt aastaajast porised või tolmavad. Just sellisena hakkasin Haapsalut armastama, ning kõik see, mis seal hiljem sündis, oli otsekui unistuste tõekssaamine vastu igasuguseid ootusi. Ma olen õnnelik, et mu silmad on seda metamorfoosi näinud.

Nägin Facebookis kevadel üht Urmas Lauri fotot, mis on tehtud Haapsalus umbes aastal 1990 või 1991, ja mulle tundub, et sellel võin olla mina oma emaga kunagise majapidamistarvete poe poolt vana kohtumaja poole minemas. Aga ma pole selles üldse kindel, sest isegi pilti suurendades ei suuda ma kindlalt öelda, kas see kahupea seal olen ikka mina – mis siis, et umbes nõnda ma tol ajal üldvaates välja nägin, ja mu ema ka. Kindlalt ma öelda ei saa, aga arvan.

Nojah! Algusest peale oli selge (ja ma arvan, et Petrone Prindile ka), et sellest raamatust ei tule mitte reisikiri, vaid pigem elulooline raamat, mis algab mu varaseimate lapsepõlvemälestustega Haapsalust ja lõpeb minu ärakolimisega, hõlmates sellega mu eluaastaid kolm-neli kuni nelikümmend neli. Ja neisse kümnenditesse on mõistagi mahtunud mitu keerukat ja huvitavat eluperioodi ning palju Haapsalu põnevaid ja kummalisi inimesi, tegemisi ja ettevõtmisi, sõpru, suhteid, elumuutusi ja ümberkorraldusi – nii minu isiklikus elus kui linnas endas. Väga intiimsetesse asjadesse ma küll ei lasku, sest liigne isiklikkus muutub tihtipeale piinlikuks ja ma tahtsin seda vältida, pealegi vaevlesin mitu korda kahtluste kütkes, kas praegu elavatele ja Haapsalus tegutsevatele inimestele ikka sobib, kui ma neist kirjutan või neid mainin, seepärast olin sellega pigem ettevaatlik.

Sedamoodi ongi see raamat pigem ühe inimese kujunemise teekonna kirjeldus, ja minu kirjanikuks kasvamise kirjeldus, sest kes neid kahte poolt jõuaks lahuta. Ja linna muutumise kirjeldus. Ma ei tea veel ausalt öeldes, kas ma olen selle tööga täiesti rahul. Üldjoontes olen, jaa, aga äkki siiski on mu praegune 49 eluaastat siiski liiga väike aeg tagasivaadete tegemiseks? Tõde selgub ja kristalliseerub aegamööda, ning inimene siiski areneb ja küpseb, kuni elab, nii et kui ma oleksin selle raamatu kirjutanud 70-aastaselt, siis oleks see ilmselt üsnagi teistsugune. Kindlasti targem ja küpsem. Samas, kui ma seda raamatut kirjutasin, pidin ma mitmegi kunagise sõbra ja tuttava puhul neid mainima minevikuvormis. Väga paljusid ei ole enam elavate kirjas. Uskumatult paljusid. “Minu Haapsalut” kirjutades tabasin end jälle ja jälle mõttelt, et oh, aga teda pole ju enam. Ja teda. Ja teda. Nüüd, enne selle raamatu ilmumist, on lahkunud veel üks mu vana sõber, keda raamatus nimetan. Ta lootis selle esitluse ajal veel elus olla ja kohale tulla …

Nii et pole mõtet panustada sellele, et 70-aastaselt oleks ma küpsem, targem ja õigem oma mälestusi kirja panema. Seda aega ei pruugi mulle antud olla. Sellepärast parem tegutsen kohe, muidu äkki jääb tegemata. Ning kui ma elangi kõrgesse ikka, siis küllap kirjutamiseks leidub teemasid veelgi.

Omaette õigustus on muidugi ka see, et järgmisel kevadel saan ma 50 aastat vanaks, ja see on juubel, mille puhul antiikmaailmas kustutati võlad ja lasti orjad vabaks 🙂 Selle puhul võib ette võtta nii mõndagi, kas pole? Isegi mälestuste kirjutamise.

Probleemide ilmnemise aeg

Huvitavad seisud on meil viimasel ajal. Igasugused probleemid ilmuvad välja, ja täiesti ootamatult, ja kogu aeg peab jälle mingi jama klaarimisega tegelema. Oeh.

“Imelugudega”, mis peaks õigupoolest juba ammu trükikojast väljas olema, pole me veel trükikotta jõudnudki, sest sellega selgus igasuguseid asju ja küljendaja pidi igasuguseid vigureid välja mõtlema, et kuidagi jooksma ja klattima hakkaks. Ja mul on kurb seda öelda, aga kahjuks peab see raamat ilmuma veidi väiksemas formaadis, kui me plaanisime – sest teisiti ei mängi välja. Vähemalt ta ilmub. Ja vähemalt hakkab siiski täiesti söödav välja nägema, see minu viies lasteluulekogu. Pealkiri “Imelood” juba ütlebki, et tegemist on imelugudega, ja piltidelt on näha, et kõigi nende peategelane olen mina ise.

jutt.jpg

jutt1

kanad.jpg

Ott on siia joonistanud geniaalsed pildid nagu ikka. Lihtsalt tööriista vahetuse tõttu tulid sisse tehnilised jamad, millega tegelemine võtab aega ja väärtuslikku eluenergiat. Aga saame hakkama.

seen

Eelmisel nädalal, just kõige kibedamal sügavkülmikute täitumise ajal, ilmnes, et mu vana Whirlpooli sügavkülmik tõepoolest enam ei jaksa, ilmselt on nüüd uksetihendid ka läbi, lisaks muulepaarile vigurile, mis nagunii juba umbusku tekitas. Nii et tuli leida uus, soovitavalt veidike suurem, aga samas selline, mis ettenähtud kohale ära mahuks. Ja selgus, et taolise kõrgusega sügavkülmikut, nagu ma omale sahvrisse soovisin, polegi lihtne leida. Kõik on kas liiga madalad või liiga kõrged, ja ainus, mille neti- ja muid poode läbi kammides leidsin, oli mingisugune Severin. Ma pole ausalt öeldes kuulnudki, et Severin peale kohvimasinate ja kiirkeetjate veel külmikuid kah teeb, nii et arusaadavalt olen ma umbusklik. Aga alternatiivi ka ei olnud … sest sahvririiulitest ka ei tahaks loobuda, sest kuhu ma siis oma potid panen. Igatahes nüüd ongi meil see Severin. Ehk üllatab positiivselt.

severin.jpg

Borši-, seljanka- ja rassolnikupõhjad on juba purkidega keldris. Mul on plaanis mõni päev veel suurem laar peedisupipõhjasid teha, siis peaks suppi küll olema.

Ning laupäevane muinastulede öö Pangodi järve ääres möödus lausvihmas. Kui eelmisel aastal oli kohal 300 inimest, siis sel aastal oli vast nii 30. Kui ise poleks asjaga lähedalt puutes olnud, oleks ise ka sellise koerailmaga ausalt öeldes koju teleka ette jäänud. Aga olin siiski kohal, lugesin oma lugemised ja tegin oma tegemised vihmakeebis ja kummikutes. Vanajumal oli seekord ikka täielikult meie vastu, sest tuul puhul suure lõkke kohe alguses ümber, vihm sadas mikrofonisse sisse, teerada mäest alla muutus sajus sigalibedaks ja kontserdist kujunes eepiline läbikukkumine. Mis siis ikka. See aasta siis nii.

muinas

 

Mõne suvekäimise meenutuseks

Ma olen selle suve teisel poolel tegelikult natuke ringi liikunud ka, kuigi see pagana juunikuu lõpus mul küljes olnud puuk ja borrelioosiravi on mind lammutanud üksjagu. Ses mõttes, kui aias nagunii midagi teha ei jaksa ja peenraid vaadates kipub õudus peale tulema, ongi võib-olla hea hoopis lasta end ringi sõidutada, suhelda inimestega, lugeda raamatuid ja nikerdada niisama.

Minu kirjutatud lastefilmi võtted käivad augusti algusest saadik. Seni veel Laitses, aga järgmisest kuust tulevad meie võtted Lõuna-Eestisse. Minu töö on küll õnneks tehtud, aga pressipäeval pidin ma ikkagi võtteplatsile ilmuma, et ajakirjandusega suhelda. Võtsin selle reisi ette meeleldi, sest filmivõtted on ikkagi väga huvitav asi, millest iga päev osa ei saa, isegi stsenaristina. Õnneks ei peagi, sest kaks kuud järjest iga päev 12 ja rohkem tundi võttes püstijalu veeta on ebasportlikule inimesele nagu mina päris pingutav. Meeskond peab aga vapralt vastu.

v6tetel.jpg

Kui ma varakevadel olin isegi nördinud, et me Omedu kompleksis filmimiseks ikkagi omaniku luba ei saanud, siis nüüd ma leian, et Laitse vana raadiojaam oma võimsuse ja tõsidusega on selles mõttes ehk isegi parem, et ei näe välja eriti rõõmsameelne, vaid sünge ja isegi ähvardav. Juba allee, mida mööda meie lapsed sinna jooksevad, on pahaendeline. Ja see on väga sobiv, sest meil on ometi tegemist põnevikuga.

allee

Selle õnnetu vanamehe jaoks, kellega filmis halbu asju hakkab juhtuma, on kunstnikud ehitanud absoluutselt võrratu valvuriputka. Seda seal tegelikult ei olnud. Aga putka pidi olema, sest sellel on ka sisu osas sõna sekka öelda.

Elmari putka.jpg

Laitsest kulgesin samal ööl edasi Haapsallu, kus käisin mitmel sõbral külas ja oma eaka sõbrannaga tegime terve väikese ekskursiooni, käisime Pullapääl …

Pullapääl

… ja käisime paaris Haapsalu sadamas vahtimas. Täitsa niisama. Väikesadamad on ju nii ilusad.

Sadamas.jpg

Üks õhtu aga maandusime Otiga Tsiili pool. Ta on kolme aastaga imesid teinud. Ja millised püsikupeenrad!

Tsiilipeenras

Minul küll praegu nii ilus ei ole. Kahjuks. Ma pole pärast puuki peaaegu üldse suutnud kõpitseda ega kasida, rohida ega rookida, kurgid mädanevad peenrasse, ussid õgivad kapsaid, ohakas kasvab floksidest üle ja … ja kohati ongi mul tunne, et kui nii edasi läheb, siis mul on kõige mõistlikum terve aed buldooseriga maatasa lükata ja muru peale külvata. Aga ma tean ka seda, et kui nii teeksin, hakkaksin seda juba tuleval kevadel kibedasti kahetsema. Ja borrelioos ning pika antibiootikumravi järelmid ei ole siiski igavesed.

 

 

Üks teelesaatmine

Üks vana sõber on jälle läinud. Tarmo on läinud.

Me sõbrunesime aastal 1998, kui ta Haapsallu tuli. Tema koduks sai Sadama Viis nagu mitmel teiselgi noorel ajakirjanikul tol ajal, ja see lõbus maja kujunes kiiresti üheks meie seltskonnaelu sõlmpunktiks. Ning Tarmo oli alati seal.

Nüüd, 22 aastat hiljem, saatsime ta sealt teele. Tema kolleegid, sõbrad, mõttekaaslased, kaasa, sugulased. Tema inimesed.

Tarmo matused.jpg

Mul on vaid ühe asja üle hea meel – et me eelmise Läänemaa-sõidu ajal jõudsime talle veel külla, jõudsime ta veel ära näha, jõudsime kallistada. Jõudsime öelda, et juhul kui me enam ei näe … aga ta arvas, et katsub veel nostalgiapäevadeni, mu raamatu esitluseni elus püsida. Et tahab veel läbi lugeda veel selle riiulitäie raamatuid, mis ta töökatel aastatel omale kokku hankis, aga mida läbi lugeda ei jõudnud. Aga ei jõudnudki enam.

Ott tegi temast kunagi sellise pildi:

tarmo_ouemaa

Ja just Tarmo pani alguse sellele mu WordPressi blogile, õpetas mind selles keskkonnas toimetama. Istusime tookord mitu õhtut meie Koidula tänava kodus arvuti taga kõrvuti, uurisime ja arutasime.

Mul on hea meel veel selle üle, et Tarmo jõudis mul siin uues kodus ikkagi külas käia, mis siis, et et sellest on juba mitu aastat. Jõudsime siingi koos mu sünnipäevapidu pidada ja rääkida maailma asjadest. Pildi peal istub ta meie keldrimäe küljel koos ühe teise rõõmsa selliga.

kaks selli

Maailmas on jälle üks kurb ja tühi koht juures. Ja Lääne Elu toimetuses ka. Temast jäädakse veel pikalt puudust tundma.

 

 

 

 

« Older entries