Kirjand teemal: minu suvi

Ma olen elus. Ja teen igasuguseid asju ning kohutavalt palju. Ainult et suvi ise kipub kuidagi liiga kiiresti kulgema. Ja aega üldse ei ole. Nii et see on ka pigem pildipostitus sellest kõigest, mis mulle blogimiseks üldse mahti pole andnud.

saagikoristus.jpg

 

brokolid.jpg

 

iiriseala rajamine.jpg

 

keldrimägi.jpg

 

hoidised3.jpg

 

nulupeenar aug.jpg

 

kaarnatalgud.jpg

 

hoidised4.jpg

 

aiavisiit.jpg

 

hoidised1.jpg

 

hoidised.jpg

 

hoidised2.jpg

 

Hallani pool.jpg

Ja terrass on meil nüüd lapitud ning parandatud, keegi ei vaju enam läbi laudade.

terrass.jpg

Ning selle suve suurprojekt – tiigipuhastus, milleks nii metsikult eel- ja infotööd sai tehtud – teostus oma põhiosas eile. Ei läinudki vaja kolme kuni kuute kopapäeva kuni kahekümne nelja meetrise nokaga koppmasinaga tuhandete eurode eest, vaja läks vaid amfiibiga meest, kes sõitis ühest kaldast alla ja teisest üles ning vee peal ka, tõstis veetaimed koos juurtega põhjast üles ja ladustas sellest mulle kenad kompostihunnikud. Aega kulus 1 päev ehk 8 tundi, ja nüüd anname veele aega selgineda, siis saab valgeamuurid edasiseks hoolduseks sisse tuua ja kõik peaks siis bueno püsima.

Tiik hommikul:

tiik hommikul.png

 

Tubli masin töötab.

amfiib.jpg

 

tiik päeval.png

Ja õhtul oli pilt säherdune, kõik sada meetrit oma kauniduses. Ainult vesi peab nüüd tagasi selgeks settima, ma usun, et see juhtub umbes nädalaga.

tiik õhtul.png

Aitäh headele inimestele, kes mu mõtted koppadelt üldse amfiibile suunasid. Ja infot andsid. Ja infot vahendasid. Suur, suur asi on tehtud saanud, aitäh!

 

Põhiprojekt paraadpeenar – kõige muu kõrvalt

Me ju kõik teame, kuidas tehakse lillepeenart. Kõigepealt valmistatakse ette maa… ja kas kaevatakse läbi või eelneva pikaajalise kinnikaetuse korral isegi ei kaevata, vaid ainult kobestatakse veidi… ja siis istutatakse sinna sisse seda, mida tarvis on.

Noh, mina ei suutnud sellist väikest asjagi teha mõistlike inimeste kombel. Protsess ja sellega kaasnev kimbatus algas juba eelmisel aastal, kui mul oli vaja kõik need kevadel Haapsalust äratoodud püsililled kuhugi istutada, aga polnud sellist haritud kohta, kuhu. Justkut hakkasin otsast kaevama, aga et esimesel suvel ikkagi peaaegu kogu aur ja energia läks aiamaa rajamise peale (sest kõhutäis ja talvevarud on olulised), siis hakkas sügis juba vaikselt ähvardama ja nõnda ma siis peaaegu et meeleheitega istutasin suure osa oma taimi otse murumättasse. Plaaniga, et pärastpoole aega küll seda mätast juba juurdunud taimede vahelt ära kaevata.

Sügisel ja sel kevadel õnnestuski sooritus nulgudealuses istutusalas. Osa tollest peenraalast panin järgmise kevadeni katete alla, istutatud taimede vahelt kaevasin läbi, ja see isegi juba näeb välja nagu peenar. Ott sai sealt varasuvel ka mõne kena pildi juba.

kurerehad.jpg

kobarpea helmikpöörisega.jpg

Võrrelgem näiteks selle pildiga, mis on tehtud pillikoja otsast, kuhu ma ilmselt enne sügist küll kaevama ei jõua…

lupiinid rakvere raipega.jpg

… sest kuidagi olulisem tundus sissesõiduteed ääristav lai ja pikk paraadpeenar enam-vähem korda saada. Nii ma siis tegutsen.

paraadpeenar.jpg

Vähe suuremad ja loogilise kujuga lapid taimede vahel saab katte alla kinni matta, et järgmisel aastal oleks labidaga juba hoopis kergem läheneda.

Aga see mätta kaevamine ja puhastamine taimede ümbert on üks päris hirmus töö. Ja võtab kohutavalt aega. ja tekitab palju mättaid. Ott vaevu jõuab neid ära vedada. Minu osaks muidugi on kaevamine. Labidas, teadagi, on tüdrukute parim sõber.

paraadpeenar1.jpg

Haapsalust kaasasaanud liiliad on selles mättas igatahes rõõmsasti õide puhkenud, ja see ei tee nende vahelt kaevamist sugugi kergemaks.

paraadpeenar2.jpg

Praeguseks hetkeks, mul on rõõm seda öelda, on tööjärg nihkunud neil piltidel nähtavast siiski veel kaugemale. Nüüd on jäänud kaevata ja puhastada sealt vaid umbes 8 m2 ja see tundub juba peaaegu nagu käkitegu. Kuigi senine kogemus ütleb mulle, et see on veel 2 – 3 labidatööga täidetud õhtut.

Aga õhtud on siin muidu ikkagi imelised, olgu labidaga või ilma.

õhtud.jpg

loojang1.jpg

loojang.jpg

Meil elas muide kuivati korstnas üks hakipere. Kuni ühel päeval tuli kurg. Passis seal korstna otsas pool päeva, võttis sõjakaid poose ja plagistas nokka… ja pärast seda pole me enam ühtegi hakki näinud. Ka seda kurge mitte, taevas tänatud. See oli suur nagu elajas. Me ei julgenud ise kah sinna kuivati ligi minna.

kurg.jpg

No aga aiamaatandril – saagikoristus käib täie hooga! Poetusherneid on sügavkülma saanud juba umbes 4 liitri ümber, suhkruherneid veidi rohkem, spinatid on seal ammu juba… ja nüüd just tuli 8 liitrit lillkapsaõisikuid, sama palju brokolit, tavaline nuikapsas sai paraku suuremas mahus enne toorelt nahka pistetud, kui sügavkülma jõudis, aga pole viga.

brokolid.jpg

nuikapsad.jpg

Umbes homme (kui ei saja) tuleb ära korjata samuti valmis saanud hiid-nuikapsad, millest ühe eksemplari eile prooviks tuppa vedasin, et kas on paras aeg. Nimelt on nuikapsastega see teema, et neil ei tohi lasta üle kasvada, siis hakkavad puituma. Aga neile hiid-nuikapsastele on praegu täiesti õige aeg. Nad on õrnad, mahlakad ja magusad. Ja jube suured. See siin järgmise pildi peal kaalus sellisel kujul 2kg 200g.

hiidnuikapsas.jpg

Olgu kiidetud ja tänatud. Nende nuikapsaste saagist jõuab kindlasti enamus sügavkülma, neid me ometi ei jaksa kõiki toorelt nahka panna.

 

 

 

Postapokalüptiline ekspeditsioon

Eile oli sõidupäev. Käisime režissööri ja Otiga ekspeditsioonil oma tulevase filmi ühte võimalikku (ma rõhutan: võimalikku) tegevuspaika. See hoonestu on valminud eelmise sajandi kaheksakümnendatel  keset paksu metsa uskumatult suurejoonelises vaimus, ning uskumatult ruttu, juba millalgi 1990-ndate keskpaigas tühjaks jäänud ning hüljatud. Väga tõenäoliselt oli selle kombinaadi mahajätmise ja tootmise lõpetamise põhjuseks avara Nõukogude turu sulgumine.

Nüüdseks on loodusel umbes 20 aastat aega olnud seda linnakut tagasi võtta. Ja see on imeliselt lummav vaatepilt. Ma arvan, et uue ja terve ja hooldatuna ei meeldiks see hoonekompleks mulle eriti, oleks liiga pretensioonikas, liiga veider, liiga stiilitu ja eklektiline (kuigi liigitatakse küll Nõukogude Eesti postmodernistliku arhitektuuri alla). Aga nii nagu praegu, loodusele võla tagasimaksmisega poole peal, jahmatab see mind oma kummalise kaunidusega. Dekadents ja ilu.

Ma oleksin väga õnnelik, kui saaksime selle oma filmi sisse panna.

Omedu kaaristu.jpg

 

Omedu torn.jpg

 

Omedu galeriitrepp1.jpg

 

Omedu galeriitrepp.jpg

 

Omedu galerii.jpg

 

Omedu trepiaken.jpg

 

Omedu trepikäik.jpg

Omedu klaasseinad.jpg

 

Omedu samblaga toad.jpg

 

Omedu sõnajalad.jpg

 

Omedu katusel.jpg

 

Omedu katlamaja.jpgOmedu torn1.jpg

 

Omedu aknad.jpg

 

Omedu lill.jpg

 

Tagasivaated juunikuusse. 2. osa

Et meil siin on vihm otsustanud, et sajab siiski terve õhtu ja ilmselt pool ööd takkaotsa, heitsin ma igasugustest kiusatustest hoolimata nurka mõtte koos Fokiniga aeda minna (sõnaseletusi algajatele: Fokin on maailma parim kõblas, venelaste tehtud, kõva kui kurat ja õige nurga all… kusjuures palun viimaseid fraase lugeda ilma igasuguse tagamõtteta. Mis siis, et meil aalujate hulgas öeldakse, et kes korra on Fokinit proovinud, see muud kõblast enam ei taha. Fokin on väärt tööriist. Pilt, muide, on interneti avarustest, palun mitte pahaks panna. Pean ometigi näitama, milline see välja näeb. Enda oma pole pähe tulnud pildistada. Mul on pidevas kasutuses see väiksem, mille Ott pani ka lühikese varre otsa. Lühinägeliku inimese silmad peavad maapinnale lähemal olema, et kogemata mitte mõnd sihipäraselt kasvavat taime välja rohida.

fokinid.JPG

Igatahes, tänaõhtused rõõmud Fokiniga jäävad ära, seevastu on tekkinud moraalne kohustus pesu triikida… nii et mul on aega blogida küll.

Niisiis olime oma ühe autotäiega keset Eestit ühes ilusas aias Mõnetunnine aiaring vihmas päädis tavapärase “Kaevame välja” finaaliga, pagasiruum hakkas nutsakute ja totsikutega täituma. Toas kohvid ja kehakinnitus ja esimene laenatud kuiv riideese, aitäh.

Edasi liikusime kahe autoga, sest juba oli meid rohkem saanud. Ees ootas imetabane aed, mille suhtes uudishimu oli seda suurem, et netis seda aiandit ei ole, ei pilte ega sortimenti ega müüginimekirju. Oli teada vaid, et väike perevärk, spetsialiseerunud sõnajalgadele ja varjutaimedele… ning eesootav ületas kõik ootused ja eeldused.

sõnajalaaed.jpg

sõnajalaaed1.jpg

sõnajalaaed2.jpg

sõnajalaaed3.jpg

sõnajalaaed4.jpg

sõnajalaaed5.jpg

sõnajalaaed6.jpg

sõnajalaaed7.jpg

sõnajalaaed8.jpg

Seal oli ka väga põnev müügiplatsike ning veel huvitavam kasvuhoone, kus kogu seda ilu paljundati ja poputati. Auto pagasiruum täitus potsikute ja nutsakutega veel rohkem. Seal sõnajalatalus liitusid meiega teisest suunast sõitma hakanud seltskonnad, nii et edasi sõitsime juba märksa uhkema  kamba ja tervelt nelja autoga. Ja ühtlasi märjemalt. Ma ei kujuta ette, kui märjad me siis veel oleksime olnud, kui Milda poleks tervet oma perekondlikku varu vihmakeepe kaasa vedanud ja laiali jaganud!

Igatahes trotsisime vihma ja tuult, sest ees ootas veel üks õnnemaa!

Nurgal1.jpg

Nurgal.jpg

Meie seltskonna auto pagasiruum läks juba mõningasele ümberkohendamisele, et kõik need arvukad totsikud, mida üha juurde kippus tulema, ikka ära mahuks. Minu kodutööna valmis tehtud nimekiri, mida mul sealt Nurga puukoolist väga vaja on, vettis kümne minutiga läbi ja muutus loetamatuks. Ja mis sellest. Ikkagi sain ma ühe edeva korea nulu ja nunnu elupuuvormi õnnelikuks omanikuks. Võimalik, et midagi oli veel.

Ühtlasi oli kergendav mõelda, et ees ootas taas kohvilaud, soe tuba ja ehk ka külapoes paarike kuivi retuuse…? Noh, poes paraku retuuse ei olnud, aga lahke perenaine oli valmis oma viimased ja eelviimased trikotaažpüksid meie läbivettinud seltskonnale laenama. Aitäh!

Igatahes enne kohvilauda ja kuivi pükse veetsime taas tunnikese vihmases aias, sest teisiti ju ei saagi.

Selle tüseda Pskemi lauguga on mul oma teema. Iga kord, kui ma Sulev Savisaare pool käima satun (sel hooajal kolm korda), mõtlen, et ah, ma ju ostsin selle eelmine kord… ja siis kodus istutusala valminud osa silmitsedes tabab mind õudne äratundmine, et ei, oh ei… Igatahes on absurd, et mul seda sümpaatset tüsedikku ikka veel ei ole! Aga ma pean ta endale saama!

Triin.jpg

See aed on Läänemaa kuivas kruusases rähas männimetsa all. Pole kerge pinnas. Seda kohta teades – kimbutavad ka kolme suure raba lähedusest tingitud ootamatud ja salakavalad öökülmad ja külmahoovused. Paras väljakutse aednikule! Aga see kõik, mis seal on, on nii ilus ja armas.

Selle aia kivila:

Triin1.jpg

 

Ja lilled.

Triin2.jpg

 

ja “kribud”.

Triin3.jpg

Triin5.jpg

ja see kividega kujundamine meeldib mulle tõesti väga.Triin4.jpg

 

Muide, sinna aeda pool seltskonda siiski enam ei jõudnud. Kahjuks. Üks autotäis pidi Tallinna suunas ajama panema, sest miskid muud kohustused ja värgid… ja teine ekipaaž kaotas meid Nurgale sõidu ajal silmist ja lihtlabaselt öeldes eksis jäägitumalt ära.

Mis omakorda viis meid mõttele suunduda päästemissioonile, sest kaotsiläinud aaluja taimed olid meie autos.

Mõeldud-tehtud. Mis see siis Läänemaa servast sinna Järvamaa südamesse ikka ära ei ole, on ju?

Aga vott, selles aias siis ma tõesti enam pilti ei teinud, sest kaamera oli jäänud märgade pükste taskusse, mu märjad riided vedelesid aga kilekotiga kuskil seal silmini täis pagasiruumis taimede vahel ja ühesõnaga, läks nii.

Kuigi oleks seal mõndagi pildistada tahtnud.

Mis siis ikka. Teine kord.

See oli üks pööraselt lõbus sõit. Ma laheks selle seltskonnaga lausvihmas ja tormituulte käes reisile teinekordki. Muide, Tartule lähenedes hakkasid telefonidesse saabuma murelikud uudised kodustelt murdunud viljapuude jms kohta. Noh, saabus ka raport meie vahtrast.

Põltsamaal saabus aeg ühe kambajõmmiga hüvasti jätta. Muide, ei saanud me nüüdki ilma aiaekskursioonita läbi! Päev polnud veel päris loojas, näha oli paljugi. On jugapuuhekk ja põnevad männid… ja ikka jälle ühte ja teist ja kolmandat.

Aa. ja siis meil oli vaja veel südaöösel üht kambaliiget Elvas maha pannes minna pimedas tema aia tormikahjusid üle vaatama. Vaatasime siis muudki aeda… niipalju kui selles juuniöises hämaras näha oli. Noh, ega suurt midagi enam ei olnudki.

Peaasi, et seni kuni näha oli, seni nägime kõike! Suure vaimustusega pealekauba.

Tagasivaated juunikuusse

Tuhka mulle pähe, ma ütlen, blogimine on kuu aega olnud tühi koht mu elus, sest lihtsalt ei jõua ja ei jõua ja siis on väsimus ja ikka ei jõua… aga sündmused kuhjuvad, elu tormab muudkui omasoodu edasi ja juba ma olengi kõige kajastamisega hiljaks jäänud.

Või noh, peaaegu. Põllumeest siiski minust ei saaks, sest kui sel õigel ajal miski tegemata jääb, siis tuleks talveks hambad varna panna. Blogimisega on selle võrra lihtsam, et blogitandril jokutamine nälga kaasa ei too, küll aga sotsiaalset survet ja piinlikke küsimusi.

Nii et ei, ma ei ole haige ega surnud ega midagi sellist. Vaid nagu ikka: juunikuu, see matk kevadest suvesse, lihtsalt vajab aednikku korraga nii tarbe- kui iluaias, ja kui see kõik on ikkagi veel alles ka loomisel, siis tõmbadki valgest pimedani väljas, kuni selg ja jalad jaksavad, ja millalgi ööpimeduses saad hakkama ka kirjutuslauataguste päristöiste sooritustega.

Paar ilusat pilti meie juuni alguse “murust”.  Võilillede seemnepallid – selles on nii poeesiat kui ähvardust. Õõv ja kaunidus.

muru juuni algul.jpg

muru juuni algul1.jpg

Juuni alguseks oli ogoroodinal peaagu kõik maas, mis pidi maha saama. Hoolimata rohkem kui kuu kestnud põuast. Nojah, tegelikult mõned tited kosusid veel pikeerkastides kah, aga enne jaani leidsid nemadki oma koha toitvas peenramullas.

2.juuni aiamaal.jpg

2.juuni aiamaal1.jpg

Eelmise aasta arbusovka oli katete all mõnusalt tümaks muutunud, nii et sai see kergelt läbi kaevatud, viimased vilder-jaldermanni-juurikad sealt välja urgitsetud ja tehtud mõnusad kohad aedubadele ja teisele hernekülvile.

eelmise aasta arbusovka.jpg

 

Muide, see vaher, mis meie ogoroodina nurgas kasvab, üks viimasest viiest säilinud vana alleepuust…

 

13482834_1064953320207033_7786300674567348406_o.jpg

18. juuni tormituultes murdus parempoolne kõrge haru. Mul oli sellest tõesti kahju. Kohe väga kahju oli. Ma nii väga tahaks seda puud seal säilitada, aga tõsi ta ju on, et ilma selle kõrge ladvaharuta pole tal enam erilist väljanägemist. Igatahes ma mõtlen veel.

Sel päeval, kui too torm siin möllas, polnud mind isegi kodus. Olin koos autotäie kaasaalujatega väiksemat mõõtu aianduslikul huvireisil, mis hõlmas lõppkokkuvõttes nelja kaasaalujate aeda Kesk- ja Lääne-Eestis ja ühte sõnajalgade kasvatamisele pühendunud aiandustalu. Me poleks põnevamat päeva oma reisi jaoks saanud leidagi. vahetpidamata kallas tugevat vihma, puhus tõeliselt vali tuul ja õhusooja oli umbes 9 kraadi. Kõige selle juures (või sellest hoolimata, vi just tänu sellele) oli meil kogu see aeg eufooriliselt hea tuju ja koju jõudsin ma igatahes laenatud pükstes ja võõra pulloveriga, sest märjad riided oli vahepeal vaja ju kellegi kuivemate vastu vahetada.

Meie esimene peatus oli Rapla lähistel. Näe, sellises aias.

Mildaaed.jpg

Milda vana vundament.jpg

 

Milda aias mägisibul.jpg

Milda aias kuurinurk.jpg

Milda kuurinurk lähemalt.jpg

Ja seal aias see varjuline keldrimägi – see on tõeline vaatamisväärsus! Lihtsalt lummav. Midagi sellist mina omale siia aretada siiski ei saaks, sest minu keldrimägi saab päikesetõusust loojakuni lagedat päikest. Aga see ometi ei takista mind varjuaia-keldrimäge nii väga imetlemast!

Milda keldrimägi Evaga.jpg

Milda keldrimägi teine pool.jpg

 

Milda keldrimägi teine pool1.jpg

 

Milda keldrimägi kolmas pool.jpg

Milda keldrimägi.jpg

Aga see oli alles algus.  Nii et ülevaade tolle päeva teistest käikudest tuleb pärast reklaamipausi… võib-olla homme.

Laupäevased käigud

Ilm on hukas (st meil siin on hirmus põud alates 28. aprillist, mil siin viimati vihma sadas, ja nüüd veel keeras ilm nii külmaks ja tuuliseks ära, et jäänud on vaid lein möödunud maisoojuse mälestuseks), aga laupäev oli imeline. Botaanikaaed on alati meeliülendav – eriti nüüd veel ühenduses püsikupäevaga ning paljude rõõmsate aiainimeste-kohtumistega, kastitäie uute taimede ja meeleoluka istumisega pärast üritust Muhedikumaal.

Igal pool õitsevad pojengid, ka seal.

M pojengid.jpg

 

Aga botaanikaaias eriti! Midagi pole teha. Muusikas meeldivad mulle kellad ja viled, timpanid ja trompetid, sest siis on uuuuhhhhhh! Nii et ka aianduses teevad suured punased tutid mu rinna rõõmsaks.

 

BA pojengid.jpg

 

BA pojengid1.jpg

 

BA pojengid2.jpg

Aga pojengid pojengideks. Botaias on peale punaste tuttide veel hulga ja hulga kauneid ning otse nõiduslikke kohti, vaateid, taimi…

BA tiik.jpg

BA üleminek.jpg

 

BA kivila.jpg

 

BA kuju.jpg

 

Viimane pilt annab vastuse mu vanale mõtisklusele. kuskohas kasvatada ronivat hortensiat, nii et saaks õilis ja hea. Ainult et mul on nüüd säherdust kuue kuni kümnemeetrist kuju vaja. Huvitav, kust ma ta saan. Roniva hortensia kohta ma juba tean, aga kuju, see on nüüd nõrk lüli.

Pole hullu, perspektiivid peavadki avarad olema. Ja unistada tuleb suurelt.

Mõtlesin siin praegu, et…

… no muudkui kaevan oma istutusalasid. Üks kahe suure nulu ümber, umbes 150 m2, ja teine tuleb suur paraadpeenar sissesõidutee otsast mööda selle äärt majani.Umbes 250 m2, ma pakuks silma järgi. kaevamine võtab aega, eks ole. Ühest otsast alustasin, meetrikesekaupa edenen… ja täiesti imelikul moel täituvad kõik need mättavabad ruutmeetrid paari loetud päeva jooksul taimede ja taimedega.

Ma ei usu oma silmi. Ma ei jõua seda mätast nii palju eest ära kaevata, kui neid taimi siia tekib. Just nagu oleksidki need potikesed ja nutsakukesed isetekkelised. Kurikuulus Kesse käib vist ja sokutab mulle neid igale poole nurkadesse ja nurgatagustesse. Aga et üleüldse, kuidas see võimalik on, et ikka ei ole taimede jaoks ruumi? Nüüd, kus ainuüksi mu kaks esimest istutusala tulevad oluliselt suuremad, kui oli terve mu Haapsalu krunt kokku koos maja ja kuuriga.

Ja et kui nii on, siis taeva pärast, mis edasi saab.

Vähemalt on siin olemas pideva laienemise võimalus. Nii nagu Haapsalus peenrad muudkui laienesid labidalaiuse võrra igal kevadel, ja murupind muudkui vähenes ja vähenes, nii hakkab tõenäoliselt olema siingi. Ainult et labidatäite kaupa laienemiseks on mul siin ruumi mitme hektari jagu.

Nii et ma ei pea ju üldse muretsema.

Ja see on väga hea.

 

Nii sisu täis päevad

Maaelu teeb mu õnnelikuks. Iga päev on isemoodi, iga päev on väärtus, iga päev on oluline ja tähendusrikas. Nii imelik, et linnas elades mul seda tunnet niimoodi ei olnud. Linnas, kus ju ka oli majapidamine ja aiake, ja selle kõrval veel võrreldamatult rohkem vaba aega, kui mul praegu on. Näete ju, isegi blogimine kannatab, kui on kevad ja igat hommikut alustaks justkui sisemise hüüatusega: carpe diem! Sest loodus läheb oma rada ja siin ei ole nii, et kui täna ei tee, siis ehk homme ikka jõuab või ka nädala pärast. Ei ole, loodus ja aeg lähevad eest ära, seemikud kasvavad üle, umbrohi juba vallutab haritud ala, juba on jälle naat põlvini ja juba kuivavad peedid ja kapsad jällegi, kui ei kasta, kui ei multši. Juba ronib see mätas mu läinud suve lõpul mätasse istutatud püsikutele kukile ja ähvardab nad lämmmatada, kui ma labidaga ei roniks korda looma. Juba tulevad talvised küttepuud hunnikusse õue peale, juba vaja parandada voolikusüsteemi, ja juba see ja juba teine. Kogu aeg on jooksmist ja arupidamist, tegemist, rapsimist… ja rõõmu. Väga, väga palju rõõmu.

Nii need maikuised jahmatavalt kaunid päevad ongi läinud, üks rõõmus tulekahjukustutamine teise otsa, ja mul on rõõm tõdeda, et köögivili ogoroodinal on peaaegu maas. Ma kasvatan seda ju mastaapsetes kogustes, ja palju liike. Olen nüüd mitu aastat jälginud meie pere vajadusi, ja mõnda asja panin sel kevadel rohkem, mida läinud aastal tundus väheks jäävat: nuikapsast ja põldube näiteks. Üleeile tippisin sibulad maha, üleüleeile istutasin paprikat ja piprad, arbuusid ja kõrvitsad. Eile multšisin oma mõlemad kasvuhooned ja rea kapsoidipeenraid, ja istutasin viimase neljandiku jorjenijuurikaid mulda. Just, see jabur 70 jorjeni saaga on kandunud sellessegi aastasse. Anekdootlik lugu, kuidas eelmine kevad toodi mulle kümme pelletikotitäit erinevaid jorjenisorte, ja loomulikult ei saanud ma teisiti, kui pidin nad sügisel ikka üles võtma ja keldrisse viima. Ma ei tea, kas õnnetuseks või õnneks, aga nad kurivaimud talvitusid ka seal peaaegu kõik, pungakesed juurekaelal näha, nii et istuta aga maha jälle.

Selle taimekasvatussaaga sees aga mõned eredamad välgatused: esimest korda elus sain väikest varssa nunnutada ja silitada. Siis, kui me mõne kilomeetri kaugusel hobutalus kõrvitsate istutamiseks sõnnikut käisime toomas, sattusime otsekui loomalasteaeda. Õue peal neli mõnusat kutsikaponksu, ja tallis selline keppjalgne rõõm!

varsaga.jpg

 

Millalgi enne seda käisime Muhedikumaal talgutel. Vist eelmine laupäev. Kamba peale sai rohitud ära tõsiselt suur istutusala, ma arvan, et umbes kolm korda nii suur, kui Haapsalus oli terve mu krunt. Ja väga ilus istutusala. Mul on sellest aiast nii palju õppida.

 

harilikud aedpersed.jpg

 

Aga üks teine õhtu tuli jälle hoopis ootamatu üllatus: kaks Haapsalu aianaist, kellest üks oli kooliõpetaja-ametis aastaid mu hea kolleeg, teisega elasime samal tänaval ja suhtlesime palju, käisime koos seenel  ja vahetasime taimi, igatahes helistasid mulle ja ütlesid, et nad on Elva lähistel, kas ma tahaksin nendega  Sulev Savisaare juurde minna.

Loomulikult. Juhatasin nad siia, viskasin kiiresti aiaroobade asemel paremad riided selga, jõime kohvi ja läksime. Saime oma õhtuse õppetüki erinevatest laukudest, trilliumidest ja jänesekapsa liikidest. Ja mõne taime müügiplatsilt muidugi ka. Ja nii tore oli see õhtu minu Haapsalu-aja inimestega siin meie pool ja Savisaare juures. Pilti ei teinud. Sest unustasin fotoka koju ja mu telefon ei tee söödavaid pilte.

Eile tuli meile mesilaspere. Üks mesinikupapi käis paari nädala eest küsimas, kas võib meie tammede otsa panna paar kogumiskasti peret heitvate mesilinnukeste jaoks, et äkki näkkab ja ta saab endale mõne uue tarutäie. Ja eile selgus, et saabki: hommikul oli üks pesakast asustatud. Helistasin, et tulid, ja õhtul saabus ta perele järele, võttis puu otsast maha ja viis minema. Lubas meile kolmeliitrise meepurgi pere eest, kui suvel vurritamise aeg kätte jõuab. Praegu tõi tänutäheks kodukanamune ja šokolaadi. Aga oh, ta on ilma selletagi üks tore ja armas vana mees, kellel suur süda silmadest paistab ja meelõhn ümber hõljub.

Täna tuleb mul kirjutada. Ja õhtul tulevad külalised. Võib-olla ma millalgi seal vahepeal jõuan türgi oad peenrasse tippida, võib-olla ei jõua. Eks ma vaatan.

 

 

Suur mürts pärast pikemat pausi

Pikem paus on olnud mul blogimises, nagu juba märganud olete. Teate, kevad tuli kohina ja hirmsa kiirusega kaela, kirja- ja aiatööd hõivasid mu ülepea ja nii see blogi siin jälle seisma jäi. Ning kõige lõpuks nüüd veel see sünnipäev, sa jumaluke küll.

Selle, et ma seekord õige suurt pidu tahan, mõtlesin ma välja juba ammugi. Kuid suure peoni oli mitu pikka sammu minna, sest kõik mu armsad inimesed ei mahu ju elutuppa korraga ära, samas maikuu keskpaik on läbi ajaloo andnud nii 25 kui 6 kraadi sooja, olenevalt aastast. Seega oli tarvis selleks sünnipäevaks teha ka veel peoruum. Kuhu, selle mõtlesin ka välja ammugi. Ikka meie suurde aita otse väiksema aia-aida kõrval.

Pärast seda, kui olime selle kõigist kultuurkihtidest ja kogunenud kolast tühjendanud, oli ilmselge, et tagumine põrandaosa vajab vahetamist. Ja seinad-laed-kõik-kõik-kõik põhjalikku küürimist ränga seebiveega. Ja laudu ja pinke ja valgustust. Oh jummel, jah.

Selline oli see ait pärast tühjakskolimist. Kahjuks ei näita foto tagumise põrandaosa armetut olukorda kogu selle armetuses. Lagunenud, kapitaalselt.

tühi ait.jpg

 

Pidu peeti aga juba sellise põranda peal:

uus põrand.jpg

 

Ja selliste laudade taga, sellistel pinkidel ja sellise valgustusega:

aida sees.jpg

aida sees1.jpg

 

Sest nii valmis uus põrandaosa ja lauad-pingid maailma kõige osavama ja kiirema meistri Tomi käes, ma rõhutan, kõigest kahe peoeelse päeva jooksul, kui ma juba lootuse olin kaotanud:

laudade tegemine.jpg

Ma ei usu seda kohati siiamaani. Kolmapäeva õhtul haigutas kolmandik põrandat veel ülesvõetuna ja ma ei teadnud, kuhu ma ometi laupäeval kõik oma inimesed panen. Aga Tom saabus, tegi imet ja kõik sai korda. Ning siis ma küürisin, oi, kuidas küürisin, neljapäeval küllasaabunud “teise emaga” tegime sülti, salateid ja kapsasuppi… ja laupäeval võisid külalised tulla!

parkla.jpg

Isegi ilmaga läks korda. Oli umbes 20 kraadi, vahelduv pilvisus, mahe idatuuleke ning ei piiskagi vihma, hoolimata kõigist ilmaennustustest. Ning õhtu ja öö tulid soojad! Mul oligi vanajumalaga seline diil. Täna tegin kasside varjupaigale selle eest annetuse.

Siin aida ees käis peo sissejuhatav osa. Ka selle sektori sisustasid ja kujundasid Tom ja Ott.

aida ees.jpg

sissejuhatav osa.jpg

Oi, kuidas ma tahaksin panna pilte ka rohkematest inimestest ja peost endast, aga see ei sobiks paljudele. Nii et leppige lühida sõnalise ülevaatega, et olid pilli- ja pullimehed, seega elav muusika, umbes 30 külalist, simman, tants ja tagaajamine, laulud, tegevus ühislauas ja sektsioonides – kõik nagu peab, nii et oleks vahva ja hea. Aitäh, armsad inimesed, et tulite ja olite, ma loodan südamest, et teil oli niisama lõbus kui mul endal! Kohe kahju, et selleks korraks on pillid vaikinud, aga… ehk kunagi kordame, ruum ja lauad-pingid on nüüd ju olemas?!

enne pidu.jpg

 

Nägemised ja tegemised

Alustaks tegemistega. Seda tegemist olen teinud nüüd neli õhtut, pildid on teise päeva hommikust. Need neli tamme, teate, kes meil siin kasvavad… Nii ilusad puud. Aga see karvavahetus on täiesti kohutav. Selle esimese pildi peal on mul alles suure platsi teeäärne servake riisutud.

riisumine.jpg

Ning see platsipool on ju ka veel.

 

riisumata.jpg

 

Aga metsas on nii ilus käia. See on hingemattev, kuidas linnud praegu laulavad, maa lõhnab ja putukad sumisevad. ja metsaalune on sinisetäpiline.

metsaalune.jpg

Pilliprojekti osas jõudsin täna võidukalt timpaniteni. Nüüd on kõik 15 peatükki kokku kirjutatud, homme hakkan kohendama ja kõbima, kui Lääne Elu arvamusloo kõrvalt aega jääb. Peab jääma. Sest muidu ma jään graafikust natuke maha. Lootsin juba täna toimetamisringini jõuda, aga täna lõunast…

Täna lõunast koos Muhedikega Sulev Savisaare pool käies sain näha, et sinililled võivad olla veel ka näiteks sellised.

 

sinilill.jpg

 

Ja lumekupud sellised.

 

lumekupp.jpg

Ja lumikellukesed sellised, sellised ja sellised.

 

lumikelluke.jpg

 

lumikelluke1.jpg

 

lumikelluke2.jpg

Ning sellised ka, aga palun pöörake tähelepanu ka sellele ülimadalale (ma ütleksin, et lausa roomavale) nartsissile selle taga. Selle kääbuskasvu kohta tunduvad õied tulema lihtsalt hiiglaslikud!

 

lumikellukejanartsiss.jpg

 

Ning krookused võivad ka sellised olla. Kahjuks ma ei mäleta, mis liik see täpselt on, aga ma tahan seda saada.

 

krookus.jpg

 

Ja mul pole veel ühtegi lõokannust.

 

lõokannused.jpg

 

Juunosid ka ei ole. Ei selliseid nagu pildil ega ühtegi teist moodu ka. (Kuigi õigust öelda nüüd juba natuke on, lihtsalt ei jõudnud täna õhtul veel maha istutada :))

 

juunod.png

 

Ja siis oli seal selline vahukooretort.

 

vahukooretort.png

 

 

« Older entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 31 other followers