Tagantjärgi aalujate kokkutulekust ka

Näed siis, alles nüüd jõuan kokkutuleku kajastamise juurde, kuigi vahepeale on jäänud kah juba terve nädalavahetus, mis oli sõitmist ja tegemisi täis. Aga nii ei jõua ju üldse järje peale, kui otsast harutama ei hakka, nii et ma vähemalt püüan.

Aalujad – neile, kes veel ei tea –  on seltskond, mis koondab aiakirjutajaid. Enam ei ole nii kindlaks kriteeriumiks just konkreetselt blogi kirjutamine, vaid üleüldse regulaarne aiandusteemaline kirjutamine kuhugi avalikku ruumi, näiteks ajakirjadesse. Ja meie seltskond on kümne aastaga mitmekordistunud. Kui Aalujate klubi kümne aasta eest alustas umbes kümmekonna liikmega, siis nüüdseks on meid juba üle kolmekümne pluss mõned paratamatult seda aiatralli kaasa tegema sunnitud abikaasad, järeltulijad või emad-isad.

Muidugi oli meie hobiaednikegrupi kokkukutsuja kallis kadunud Muhedik, Elle Ahse. Mindki kutsus „aalujate“ hulka just tema, kui oli avastanud, et ma oma blogis sageli ka oma aiategemistest kirjutan. Ja esimene aalujate kokkutulek toimus 2009. aastal just tema aias. Edaspidise kümne aastaga oleme üksteist järjest paremini tundma õppinud ja väiksemate gruppide kaupa päriselt sõbrunenudki.

Nii me siis muudkui külastame üksteise aedasid, jagame üksteisega aiandusteadmisi, -nippe ja muud sellesse teemasse kuuluvat infot, ning loomulikult taimi ka. Peaaegu kõik meie külaskäigud üksteise juurde päädivad ühel hetkel helde pakkumisega „Kaevame välja!“, mis külalise jaoks tähendab loomulikult taas mõne (või isegi õige mitme) toreda taime uueks omanikuks saamist. Me juurutame üksteisele pistikuid ja korjame seemneid. Me enam-vähem tunneme üksteise aedasid ja sellepärast on alati maru huvitav minna ja vaadata, mis seal või seal juurde või uut on tehtud või istutatud. Ning selline suhtlemine käib meil nii blogide ja nende kommentaariumide, Facebooki kinnise grupi kui muidu vabas vormis suhtlemise ja külaskäikude kaudu. Aga kord aastas on suursündmus, kokkutulek, kus me oleme kõik korraga kohal ühe liikme aias, kaasas kastitäite kaupa taimmaterjali elava rohevahetuse jaoks, mis muidugi on eelnevalt netis läbi arutatud, kellel mida pakkuda on ja kes kellelt mida saada tahaks. Kokkutulekud on üle aasta kord Põhja-, kord Lõuna-Eestis, sest liikmeid on meil mõlemal pool.

Minu uues kodus toimus kokkutulek 2017. aastal, minu siinse aiarajamise kolmandal suvel, seega väga, väga algusjärgus. Aga taolises väga-väga noores aias on meil varemgi kokkutulekuid olnud ja need on erakordselt põnevad, sest siis on näha ka maastiku ja krundi oma potentsiaal, puhas toorik paistab veel välja. Ning kui põnev on järgnevatel aastatel jälgida, kuidas see aed edeneb, kosub, kasvab ja laieneb. Aiad on nagunii pidevas muutumises ja arengus, aga algused – algused on alati erilised.

Sel aastal tulime kokku Lõunas. Taga talus Rahmeldaja juures. Sellest aiast olen aegade jooksul juba väga palju pilte teinud ja üles pannud, aga paar tükki ehk seegi kord veel …

kokukas1.jpg

Varjuaias.

kokukas2.jpg

Meeleolukaid pilte tegin meie ühisest söögilauast ja seemnete jagamisringist, kus ilmed kõnelevad rohkem kui tuhat sõna … aga ma kardan, et nende ilmete omanikud ei kiidaks nonde piltide avalikku esitlemist heaks. Sellepärast parem näitan, kui palju meid tõepoolest juba kokku on, ekipaažides nimelt.

parkla.jpg

Peaaegu alati kuuluvad meie kokkutulekute juurde lähimate aiandite-puukoolide külastused ja seekord koondus meie tähelepanu muidugi Aiasõbrale ja Järvseljale. Aiasõbras oli justkui meie kokkutuleku auks priske allahindlus välja kuulutatud, nii et juba sealt tulin kahe kastiga. Meie kokukalt lisandus veel paar kastitäit põnevaid ja meeliköitvaid taimi. Millal see kõik lõpuks järgemööda maha saab istutatud, ei oska hetkel veel ennustada.

Peaaegu alati kuulub meie kokukate juurde ka ekskursioon mõnesse piirkonnas asuvasse iluaeda, sest aalujaid on Eesti kõigi andekate  hobiaednike seas siiski väga väike osa ja kui me ainult iseendaga piirduks, jääksime nii paljust ilma. Seekord viis ekskursioon Teresa Lepikovi imede aeda, mis oli tohutu elamus. Selliseid istutusalade massiive ja mastaapseid püsilillealasid näeb harva.

teresa.jpg

teresa1.jpg

 

teresa3.jpg

teresamassiiv.jpg

Alla tiigi äärde:

teresatiigiäärde.jpg

 

Ja varjuaeda:

teresa varjuaeda.jpg

 

teresa4.jpg

Sealne päevaliiliate ja siilkübarate kollektsioon võttis õhku ahmima. Ja millise silmaga oli see kõik kokku sobitatud, imetlusväärne!

kompa.jpg

Tõepoolest, nende istutusalade mastaabid olid hämmastavad ja isegi natuke hirmutavad – rohimise seisukohast. Sest multši seal ei kasutata rohkem kui käiguteedel. Ja peale üüratu iluaia on seal veel kopsakas taraga ümbritsetud puuvilja- ja marjaaed, kus samuti varjavad ennast põnevad kollektsioonid. Minusugune laisavõitu ja kronilises ajapuuduses hobitaja võib niimoodi tõsised kompleksid külge saada. Ainus lohutus oli, et tegelikult on see hiiglaslik aed tervelt kolme pereliikme ühine hobi ja nõnda on seal iga päev toimetamas ja siblimas kolm pühendunud aednikku. Aga ka sel moel on see tööhulk aukartustäratav. Minu siiras imetlus ja lugupidamine. Mul on lõpmata hea meel, et olen seda koos teiste aalujatega nüüd näinud.

kokukas teresa.jpg

Advertisements

“Kadri” suvelavastus Tartus

Eile oli minu jaoks küll selle suve kulminatsioon ja tipp-päev, sest toimus kaks kauaoodatud ja suurepärast sündmust: aalujate kümnenda aastapäeva kokkutulek Tartumaal Taga talus ja õhtul Tartu vana hullumaja pargis “Kadri” vabaõhulavastuse esietendus. Ma olen mõlemast sündmusest tänagi veel nii õhku tõstetud ja elevuses, et millelegi muule ei suudagi keskenduda! Aga muidugi on mõlemad sündmused liiga suured ja olulised selleks, et neist koos kirjutada – sellepärast jätan kokkutulekumuljed homseks või ülehomseks ja räägin praegu ainult “Kadrist”, mille tulemus mind lihtsalt positiivses mõtes vapustas.

Sissejuhatuseks sobiks vist, kui kopeerin natuke seda teksti, mille ma teatrikava jaoks kirjutasin.

Silvia Rannamaa kirjutatud noortejutustustega „Kadri“ ning Kasuema“ on üles kasvanud mitu põlvkonda eesti teismelisi. Oma pool sajandit püsis „Kadri“ ka koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjades, mõjutades sellega peale lihtsalt lugemishuviliste ka neid noori, kes muidu raamatusõbrad ehk polnudki. Kindlasti on tegemist Eesti ühe mõjukaima lastekirjandusteosega viimase saja aasta jooksul. Kuid seda enam oli imestamisväärne, et Eesti kutselistes teatrites polnud „Kadri“ siiani lavastamist leidnud. Küll on lavastatud selle järge, „Kasuema“, kus Kadri tegutseb juba keskkooliealisena – aga mitte „Kadrit“ ennast!

Nüüd selle lavastuse jaoks „Kadriga“ töötades mõistsin küll, miks seda tehtud pole. Päevikuvormis jutustusena vägagi lihtsalt loetav, loomulik ja sujuv, ei kohane see materjal sugugi sama orgaaniliselt teatrilavastuse piiride ega võimalustega. See tähendas mulle mitme kuu jagu tõsist peamurdmist ja kõikvõimalike „Kadrit“ või Silvia Rannamaad puudutavate alusmaterjalide läbitöötamist. Kõhklusi ja ebakindlust, millisel määral tohin tänaseks juba manalateel sammuva autori poolt mahatõmmatud piire ületada, millisel määral tema loodud sündmusi ümber kavandada, tema valikuid ümber valida, tema otsuseid ümber otsustada. Kuidas selle kõige kaudu luua „Kadri“ versioon, mis laval, veelgi enam – suvelaval, mõjuks sama haaravalt, puudutavalt, kaasakiskuvalt kui raamatus. Ning kuidas seda teha kõige väiksema kaasuva kahjuga ning kõige suurema austusega Silvia Rannamaa ja tema loodu vastu.

Niisiis, ma lammutasin ja lõin. Võtsin selle piltmõistatuse tükkideks lahti, et see siis uuesti kokku panna, nii nagu lavastuse jaoks hea oleks. / – – – / 

Meie ühine soov lavastajaga oligi näidata Kadrit tema ajas ja ruumis, stalinismijärgses Nõukogude Eestis – kuid samavõrra või isegi rohkem näidata teda ka ajastuüleses universaalses teismelisemõõtmes, sest just see viimane pani „Kadri“ püsima noorte lugemislaual aastakümneid.

Aidi Vallik,

lastekirjanik ja stsenarist, selle lavastuse dramaturg”

“Kadri” lavastas Andres Dvinjaninov ja muusika kirjutas mu sõnadele Toomas Lunge. Etenduses mängivad-laulavad Ella Cecilia Claesson (Kadri), Robin Haga, Emily Susanna Knotts, Hella Niitra, Karl Kristjan Puusepp, Kärt Tõnissaar, Laure Kiivit, Maaria Õun, Maarja-Liis Nurja, Mairo Libba, Marie Kiivit, Sandra Reigo ja Stella Seim ning täiskasvanute rollides Leila Säälik, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre ja Riho Kütsar.
Info ja piletid http://bit.ly/KadriSuveteatris

Töötasin selle tükiga talvest kevadeni, suur kevad oli juba käes, kui viimasena kirjutasin veel laulutekste, kogu see töö oli paras pähkel ja ma kõikusin selle käigus pidevalt täieliku nõutuse ja täieliku sissemineku vahel. Tulemuse osas olin vaheldumisi üdini skeptiline ja sinisilmselt optimistlik. Emotsionaalselt oli see pidev edasi-tagasi kõikumine ja ka materjal ise loomulikult üsna raske. Aga seda suurem on mu rõõm nüüd, kui lavastaja, helilooja, osatäitjad ja teised selles meeskonnas on teinud oma töö, ja teinud selle kõik niimoodi, et mul jääb ainult tõdeda: pagan, nüüd tegime vist ajalugu.

Kohal olime Otiga aegsasti enne algust. Jah – paremat mängukohta ei oleks “Kadri” jaoks Tartust küll leidnud.

KADRIenne.jpg

Mul on nii hea meel, et need juhtmõtted, mis “Kadri” raamatust pärinevatena piiratud ajaga teatritüki jaoks tuli nii dialoogides kui laulutekstides väga selgelt fokusseerida ja sõnastada, tulidki nii puudutavalt, nii loomulikult, nii selgelt välja. Ja kuidas Marika Barabanštšikova seda Elsana laulab! Marika B. mängis tädi Elsa selliseks, nagu ma poleks taibanud lootagi.

/ – – –/

Erinevat moodi sünnib inimene ilma,

mõni sünnib olemagi justkui kõigest ilma.

Mõni aga edeneb, kui oleks süles kantud,

nagu hõbelusikas tal oleks eluks kaasa pandud.

Nagunii

tuleb tuul

ja muudab viisid inimese suul.

Nagunii

tuleb tuul

ja kaardid laual segi lööb

ja mõnel südame seest sööb,

kuid see on juba enda töö,

et läbi selle hingeöö

ta suudaks leida laulu mingi muu.

Nagunii

tuleb tuul

ja muudab viisid inimese suul.

 

Erinevat moodi sünnib inimene ilma,

mõni haarab elul sarvist, tal on kätt ja silma

vormida see, nagu tahab, nagu kunstnik maalib,

kitsikusest teha suudab südamele saali.

/– – – /

kadri2.jpg

(Püüdsin fotosid võtta Tartu Postimehest, sest publikust pildistada ma etenduse ajal ei tahtnud. Tartu Postimehes on muidugi ka nende tehtud täisgalerii: siin.)

Selles tükis näeb väga palju väga head lavastajatööd ja väga häid osatäitmisi. Laulud võtavad hinge kinni ja südame värisema. Ella Cecilia Kadrina on kõige õigem ja parem Kadri, keda oli üldse võimalik leida.

Kadrikius.jpg

See on minu lemmikpilt temast! Siin on juba asjad paremuse poole pöördunud.

Kadri Ella Cecilia.jpg

Ja täpselt samad sõnad ütlen Urmast mänginud Robin Haga kohta. Tema ja Kadri duett on nii ilus, et isegi mul võtab pisara silma, kui nad seda laulavad. Kuigi mul peaks ju enda kirjutatud teksti suhtes mingi immuunsus ometi olema.

/– – – /

Kui sirutan tiivad ja tõusen ja lendan,

kas olen siis leidnud või kaotanud enda?

Kui ma lähen, mis juhtub, kas tagasi kunagi saan?

Kui inetu pardipoeg luigeks peab saama,

siis karta ei tohi ka pilvede laama,

siis tiivad peab tõstma ja rebima lahti end maast.

/– – – /

Leila Säälik oli vanaema mänginud palju huvitavamaks, kui see raamatus või minu kirjutatud tekstis oli – mitmekihilisemaks. See on alati väga hea. Mul oli ainult sellest kahju, et vanaema laulu viimane salm lõpuks välja oli jäetud. Eks sellel olid muidugi omad põhjused ja tükk ei kannatanud küll sugugi.

/– – – /

Mis minul hellitada, mis minul paitada.

Elu ei hellita. Elu ei paita ka.

Elu viib naeru kerglasest suust,

vaevab su liha ja sööb sinu luud.

Elu teeb südame kõvaks ja tuimaks,

elu sööb unistused ja uimad.

 

Elus hukka saab vilets ja väeti,

raisku läheb, keda kaitsti ja säeti,

nõrk jääb teistele tallata

enda voli ja vallata.

/– – – /

Riho Kütsar mängis ja laulis välja kõik selle, kuidas ajastu kurjus nii paljud saatused pea peale keeras, elud hukutas, inimesed sunnivalikute ette pani …

/– – – /

Tuul siis puhus ja tuha viis,

tuleasemelt leidsin siis

linnupoja, kel kõrbenud tiib.

Oli veel ainsana järel siin

linnupoeg, kellel kõrbenud tiib.

 

Jõgi ja kivi, tuli ja tuul

olid ta jätnud, sest saatus on suur.

Ainsana jäi mulle linnupoeg,

ja see on ainus asi, mis loeb.

Ainsana jäi mulle linnupoeg.

 

Lõpulaul oli täpselt selline juubeldus, nagu see pidigi olema, ainult veel palju rõõmsam ja uhkem!

kadri1.jpg

/– – – /

Kas üldse tead,

kelleks end pead?

Kas tunned üldse iseend,

kui kõrge olla võib su lend,

mis kõike suuta võid sa – sina jaa!

Vaata ja näe:

sulle antakse käed,

kui sa ise oma käe ka ulatad.

Nii on ju see,

on maailm su ees

oma õiges värvis hoopis parem,

hoopis rõõmsam, lootusrikkam,

veidi ulakam!

Nii on ju see,

on maailm su ees,

just selline, kui mõtled enda sees!

Publik naeris ja nuttis läbi mõlema vaatuse, ja lõpus tundus, et aplaus jääbki kestma. Pärast tulid inimesed veel platsil mu juurde aitäh ütlema, nagu ilmselt ka Dvini ja kõigi osalistega oli. Ma olin ise ka surmani liigutatud kõigest, mis sel õhtul toimunud oli ja toimus.

KADRI l6pp.jpg

Pärast oli Karlova teatris meeskonnale veel väike järelpidu, nii et koju jõudsime Otiga alles pärast südaööd – milliste elamustega!

Ma olen nii rahul ja õnnelik. Olen väga-väga õnnelik selle töö üle. Olen nii tänulik ja õnnelik, et see nii korda läks. Minge vaatama. Võtke oma teismelised kaasa, või ärge võtke, kui ei taha, ja minge. Nutke ja naerge. Võtke hinge. Saage elamus. Nii nagu mina sain.

Külaliste lainel

On läinud õige seltskondlikel tuuridel jälle. Otsa tegi lahti mu Sadama 5 aegadest pärit militaarsõbranna, kes oma mehe, ämma ja pooleteistaastase lapsega Metallica kontserdile ning ühtlase meile külla tuli. Pikad sõidud, eks muidugi tuleb ühendada, ja Metallica kontsert Tartus oli faktina ikkagi täiesti uskumatu. Me Otiga oleme Metallicat kuulamas käinud selle varasematel Eesti-kontsertdel Tallinnas, enne kui suuri tunglevaid rahvahulki liiga tülikaks hakkasime pidama. Nüüd just sellesama pärast otsustasime seekord mitte minna, las ta mängib seal Raadil pealegi, eks ole teda elus juba nähtud ja kuuldud kah. Pealegi oli ette arvata, et Tartu liiklus on sellel neljapäeval hullem kui hullumaja, nii et vältisime linnaminekut targu. (Ja õigesti tegime, nagu selgus öösel, kui nad kontserdlt tulles sõitsid linnast meile rekordilised 2 ja pool tundi mööda Valga maanteed ühtlaselt venivas kolonnis. Sedasama teed, mida me normaalsetes oludes sõidame 20 minutiga.)

Midagi võluvat ja nukrat on selles, kui näha oma sõpru vananemas, muutumas. See ei ole enam see tüdruk, kes sõjakolletes tankide ja soomukite taga pissil käis, jajaa. Ja ega minagi ole enam 27. Aga ma vaatan seda tema pooleteiseaastast ja olen päris rõõmus, et mina oma ainsa lapse varakult sain. Praegu ma küll ei tunne, et minus oleks seda jõudu väikelapsega võidu joosta, kui sel on ainult jalad all, aga mõistust veel mitte kopka eest, ja 1–3-aastastele tüüpiline enesehävitusprogramm töötab täitel tuuridel (lahtine tuli! sügav vesi! kõrged kohad! liikuvad sõidukid!). Aga noh, paljud naised on neljakümnendates siiski oluliselt paremas füüsilises ja vaimses vormis kui mina ja miks siis mitte.

Mina oma füüsilise ja vaimse vormiga naudin hoopis selliseid väga väikelapsekaugeid rahulikke vaikseid tegevusi, nagu aiatöö, jalutuskäigud vana ja aeglase tädi Tötsuga ning raamatute lugemine. ja toimetus- ning kirjatöö loomulikult.

Alustasin pärast oma nii-öelda puhkust järgmise raamatu toimetamist Heliose kirjastusele. Eesti keelde jõuab (õigemini on juba jõudnud, minu arvutis on praegu) menuautori Ruth Ware’i järgmine põnevik “The Turn of the Key”. Pilleke Laarmann on selle tõlkinud, ja mulle ikka meeldib, kuidas Pilleke tõlgib. Teda on hea toimetada, tema tõlge on alati nii leidlik ja nauditav, ta on väga sõnaosav, nii hea lausestuse ja nii laia leksikaga. See pole mitte meie esimene koostöö ja ma professionaalses mõttes täiesti armastan teda.

Oh ja ah – aga aiamaal sain lõpuks ometi valmis uue vaarikapeenra ema antud ‘Polkadele’ ja selle multšitud ka. Olen korjanud vaarikaid ja varaseid mustsõstraid ning kätte saanud esimesed nui- ning lillkapsad – aga need on sel aastal kohutavalt viletsad. Ei sobi see kevadine kuumus kapsastele, ei sobi, ja ebatavaliselt varakult aktiveerunud maakirbud kahjustasid neid mu esimese külvi taimi ikkagi niipalju, et head nahka ei saanudki sealt tulla. Õnneks teise külvi taimed on hoopis parema olekuga, aga eks näis, kuidas neist kahjurite eemalhoidmine õnnestub.

Iluaia poolel avavad oma õisi üha uued liiliad. Üks mu lemmikuid on erakordselt tugev ja vastupidav asiaat ‘Halloween’, mille ma juba Haapsalust kaasa tõin. Teda on mul mitu puhmikut.

Halloween 24.7.19.jpg

Ning tehke mis tahate, võib ju rääkida heast ja halvast maitsest, aga mina ilma erepunaste tuttideta lihtsalt ei saa ja kõik. Neid peab olema, siis näeb isegi minusugune lühinägelik, et lill on! Selle punase monarda sain kunagi Lendavalt. Ja kasvult on see puhmas mulle umbes rinnuni, seega tubli ülemeetrimees. Ei lamandu, ei hallita, ei põe, on absoluutselt vähenõudlik ja vastupidav tore taim. Ning milline suurepärane värv.

monarda PP 24.7.19.jpg

Nulgude ees peenras on mul üks lillakasroosa monarda ka väga atraktiivne – ja just koos selle Tsiililt saadud nimetu floksiga. Nende taga olevad kõrred on Mildalt kunagi kokukal saadud alteed, aga seal nulgude juures on neile liiga kuiv, nad ei esine üldse nii võimsalt, kui nad muidu võiksid. Pean nad vist siiski parema, niiskema koha peale kolima.

monardajafloksNE 24.7.19.jpg

Lõpetuseks mureasju ka, nimelt see ainus 2015. aastal istutatud õunapuudest alles jäänud ‘Kikitriinu’. Millegipärast otsustas ta nädala-paari eest sügisvärvid selga panna ja see ajab mind hirmsasti ärevusse. Põuakahjustus? Toitainepuudus? Mingi eriliselt jäle viljapuude haigus?

Kikitriinu 24.7.19.jpg

Konsulteerisin tegelikult juba mõne targa inimesega, kes mu maha rahustas, et haigus see ei näi olevat, küll aga toitainepuudus. Nii et mul on täna plaanis talle labidaga serva alla surkima minna ja sügisväetist juurte ümber mulda kaevata, võib-olla natuke komposti ka. Kui kellelgi on selle kohta veel arvamusi ja ettepanekuid, siis palun minuga neid lahkesti jagada.

Muide, minu enda visiit kardioloogi juurde toimus ka ära ja noh, kahjuks ei olnud seekord see lugu kõigest psühhosomaatiline. Aga see pole ka mitte midagi eluohtlikku ega hullu, nii et selle valdkonna ühtede leebeimate tabletikestega saab selle loodetavasti korda ajada. Eks ta ole, ma juba ammu mõtlesin, et mis värk on, viiekümnes eluaasta juba silmapiiril kumamas, aga ühtegi ravimit veel regulaarselt võtma ei pea – ebanormaalne ju. Nüüd on vähemalt see asi korda aetud.

 

 

 

 

 

 

Nädalatäis elu

Juba kisub jälle sinnapoole, et intensiivne elu takistab intensiivset blogipidamist, aga seekord ma sellesse lõksu ei lähe. Ja karistan ennast nüüd terve nädala tegemiste ülevaate andmisega – sest seda on saanud palju, jajah. (Või siis karistan teid eimillegi eest selle kõige lugemisega!)

Selle nädala jooksul rohisin ogoroodinal viisteist peenrakasti ja vedasin umbes neli kärutäit sõnnikut ja teist samapalju mättaid. Kaevasin hunnikust uude Oti tehtud kompostkasti ümber eelmisel aastal kõrvitsate all olnud üle-eelmise aasta komposti, et saada ruum vabaks ema antud ‘Polka’ vaarikataimedele peenra tegemiseks. Selle peenra alus umbrohujuurtest puhtaks kaevatud, aga uus kompost veel sisse kaevamata ja taimed ikkagi istutamata – sest eile just enne sellesse järku jõudmist tuli vihm peale. Pritsitud kaks korda kaalikaid ja kapsoide (kõigi selleaastaste jäledate kahjurputukate vastu maakirpudest alustades ja kapsaliblikatega lõpetades), porgandeid sel aastal ei tea kust ilmunud porgandi-lehekirbu vastu, maasikaid ripslase vastu. Tehtud uus maasikapeenar sellesse peenrakasti, kuhu muidu kevadel kaks korda külvasin naereid, aga maakirbud sõid selle kuiva ja kuumaga mõlemal korral tõusmed nahka. Uue maasikapeenra tegin sellepärast, et otsustasin üldse oma kolm senist maasikapeenart teise kohta kolida, kus maasikas enne pole kasvanud. vanale kohale jääb järgmise suveni veel ainult ‘Polka’. Hiline ‘Florence’ sai sel aastal selliseid talvekahjustusi, et tärkas hädiselt vaid mõni üksik taim. Saan ema käest uued, aga nende jaoks teen ka juba uue peenra. Varase ‘Alba’ likvideerisin lihtsalt pärast selleaastasi marju ära – sest niikuinii oleks pidanud sel aastal uuendama, aga need marjad ei vääri minu meelest seda vaeva. On liiga hapud minu jaoks. Kuigi jah, varajased ja suured.

Selle nädala sees käisime Otiga ju Järvseljas, tõime muidugi sealt süle ja seljaga. Võtsingi sealt katsetamiseks järgmise varase sordi, ‘Allegro’, mida paljud kiidavad. Nii et selle 24 taime uude peenrasse mu untsuläinud naerite asemele nüüd läkski. Muidugi enne vedasin sõnnikut sisse ja tegin kõike muud, mida maasikapeenart rajav hobune peab tegema.

Tormi murtud ‘Pirja’ õunapuu asemele tõime uue ‘Pirja’. ja kevadel lehepungad ära kuivatanud ning raagu jäänud ‘Katre’asemele uue ‘Katre’. (Muide, Järvseljas oli viljapuude allahindlus, minge ka!) Ma istutasin need maha … mm … äkki üleüleeile? ja üleeile panime neile korralikud tugikaikad kõrvale ning sidusime kinni. Et enam iialgi ei juhtuks nii nagu 1. juulil 2019!

Hoidistamise hooaeg algas kukeseentega, mida ma kahjuks küll ise ei korjanud. Ma pole veel oma seenekohti leidnud. Kukekad ostsin käest kätte ühelt Elva naiselt, kes neid müügiks korjab. Alustuseks tegin kaks purgikest võis ja paari päeva pärast saadud teise satsi panin kuumutatult sügavkülma, sest ma pole selle võis säilitamise osas täiesti kindel siiski.

kukekad.jpg

Käisime kolmel aiavisiidil, kuhu ammu, ammu oli lubatud minna! Kõigepealt Tea juurde eelmisel sügisel kahepeale ostetud krüsanteemi ära viima, sest tema osa talvitus potis minu kasvuhoones. Aga ma võin öelda, et selles aias on kõik nii imekaunis ilma selle helliku krüsanteemitagi (sest neljast potitäiest kolm läks mul kahjuks hukka). Sellest aiast üks pikk vaade … sest pikad vaated meeldivad mulle hirmsasti!

pikk vaade.jpg

Ja mul tekkis seal tuline igatsus lapselaste järele, keda mul veel ei ole. Siis tekiks majja jälle igasuguseid huvitavaid mänguasju.

veepyss.jpg

Järvselja-sõidul oli võimatu jätta Taga talust läbi hüppamata. Peab ju inspekteerima, kuidas kokkutuleku ettevalmistused edenevad! Aga neil on seal selleks oma järelevalveametnik nagunii olemas.

Taga talu tont.jpg

No ja siis … mul on tekkinud viimastel aegadel siin veel üks kiiks. Üks kiigenimeline kiiks. Mul oleks sellist meie lõkkeplatsile hädasti vaja. Kust ma leian mõne, kes seda ehitada oskaks? Pildistasin autoaknast nähtud kiike ühe täiesti võõra teeäärse lõkkeplatsi peal, sest just sellist ma tahaksin ise ka.

kiik.jpg

Jajah. Ja siis oli tarvis Kukulinnu teele ära viia suur seguämber, millega sealt kevadel kuusetaimi tõime, ja suur prügikotitäis Kaarna poolt meile jäetud, kuid sinna mõeldud taimepotte. Ma seal aias midagi muud praegu ei pildistanudki, kui seda meeleolukat ja pererahva ülemõõdulisest hobist ning huvist selget tunnistust andvat sissekäiguvaadet. Minu terrass on ka peaaegu umbes samasugune, aga siiski umbes kuus korda väiksemas kvantiteedis. Igatahes tunnen suurt hingesugulust!

aiahullu trepp.jpg

Ei saanud ka ootamatusteta. Ühel õhtupoolikul helistas äärmiselt mures Tütar ja küsis ahastavalt, kuidas köögi ventilatsiooni sattunud lind sealt kätte saada. Lindu ta ei näinud, aga kuulis tema rapsimist ja piiksumist. Ühistu, korteriomanik ja majahaldus, kust ta juba eelnevalt oli abi otsinud, ei näinud vajadust selles osas mitte midagi ette võtta peale selle, et olid nõus uuel nädalal korstnapühkija saatma, et see raipe torust ära koristaks. Eks me Papa siis võttis akutrelli ja otsikud ja sõitsime kohale. Otil õnnestus see õhupuhasti seinast kätte saada ja lõõtstoru ots lahti võtta, ning otse õhupuhasti korpusest välja koukida õnnekombel täiesti vigastamata kajakatibu!

kajakapoeg.jpg

Metsloomaühingu tungival soovitusel veetsime veel tubli tunni, püüdes leida majast kedagi, kellel katuseluugi võti oleks, et tibu tagasi katusele ema-isa juurde tagasi viia. Ja kui lõpuks luku koodi teada saime, veetsin ma kümme minutit närvivapustuse äärel heideldes, kui Ott ülikitsal ja igerikul metalltrepil katuseluugi all kõõludes samal ajal telefoniga valgust üritas näidata, lukukoodi sisestada ja kajakapoega pappkarbist läbi luugi tagasi katusele upitada ilma katuse kohal pikeerivaid vanu kajakaid liigselt vihastamata. (Ma ausalt arvan, et see tegevus sobiks paremini meist veidi noorematele inimestele!) Igatahes tibu sai elusalt ja tervelt vanemate juurde tagasi.

Pärast linnupäästmisaktsiooni läksime mõnevõrra räsitult varem kokkulepitud filmiõhtule Eva juurde. (Me arutasime, aga ei jõudnudki täiesti selgusele, kas meil on põhjust oma sõpruse 30. aastapäeva tähistada sel või järgmisel aastal.) Oli kavas ära vaadata “Heade ennete” miniseriaal kuues osas, aga et kajakapäästmisele oli mõni tubli tund juba ära kulunud, siis jõudsime vaadata ainult kolm. Ülejäänud kolm, muide, vaatasime koos ära eile. Uhh, kui tore sari see on! (Nagu raamatki.) Mulle meeldib mõte inglist ja deemonist, kellele inimeste maailm niivõrd meeldima on hakanud, et nad viimsepäeva tulles selle päästmise nimel on nõus koostööd tegema. Ja need lapsed. Ja apokalüptilised ratsanikud oma mootorratastel. Uhh. Imeline meelelahutus!

Treiler ka.

Ja nende saatepea meeldib mulle ka pööraselt. Nii äge animatsioon ja muusika.

Ei, maailma lõpuga mina ka ei nõustuks. Sest elu on ilus ja suurepärane. Ja kõik õitseb. Minu paraadpeenar näiteks. Mis siis, et praegu mõnevõrra tagasihoidlikult. Floksid ja päevaliiliad on aga puhkemas ja siis tuleb seal värvide plahvatus!

PP 17.7.19.jpg

Need varased liiliad näiteks on tänaseks juba ära õitsenud. Mati Rangilt ostetud sort ‘Devize’.

Rangi liiliad.jpg

Karikakrad … ee, vabandust, härjasilmad (Tsiililt 2016. aastal saadud ‘Sunny Side Up’) ja neiusilmad, mille sordist pole aimugi. Eelmisel aastal kokkutulekult sain.

karikakrad ja neiusilmad.jpg

Ning sel kevadel ühistellimusega saadud täitsa uued liiliad ‘Tiger Babies’, mis esineb mul suhteliselt kääbuskasvulisena – ma kahtlustan, et kuni juulikuuni valitsenud kuivuse tõttu, ja kindlasti söövad seal ka väravavahtrad pinnast vaeseks. Igatahes kasv on paljudel liiliatel sel aastal väga niru. Aga see sort ise on imeilus.

uued liiliad.jpg

Sellelt pildilt on näha, et tegelikult on paraadpeenar veel siiski üsna hõre. Eks sellega läheb veel aastake, kuni puhmad kosuvad. Selle Lendavalt saadud punase monardaga olen ma küll ülirahul. Ning mu suureks rõõmuks on eelmisel aastal soetatud oranž siilkübar (aga lollil kombel ei suuda ma tema sordinime nimekirjadest üles leida – äkki olengi kirja panna unustanud?) talve üle elanud ja õitseb. Tean ju, et need oranžid on üsna kapriissed. Huvitav, kuidas siiski ta laienema ja paljunema panna, ah?

monarda ja siilkübar.jpg

Nojah. Koerte rindelt peab ütlema, et nüüd põetame Leenut, kellel on võib-olla kärntõbi, aga võib-olla lihtsalt ravimisele täiesti allumatu hotspot, aga võib-olla mingi jõletu allergia avaldunud. Sellest haavandist ma pilti ei pane, see on liiga kole. Ja suur. Täna lähme temaga selles osas juba teist korda loomaarsti juurde. Uhh, ma lihtsalt ei või. Tahaks nüüd mõnda aega nii, et koerad mõlemad terved ka püsivad.

 

Nii palju aastaid ajalehega

Oleme Otiga nüüd tagasi sel nädalavahetusel tehtud pikemalt sõidult – käisime Läänemaal. Seekordse sõidu põhiteema ja olulisim põhjus oli Läänemaa ajalehe Lääne Elu 30. sünnipäevapidu, kuhu olid kutsutud kõik praegused ja endised töötajad ja kaastöötajad – nende hulgas loomulikult kogu see meie vana jõuk, kes pikki aastaid Sadama 5 ümber tiirles ja osaliselt seal ka resideerus, mistõttu see Sadama 5 oli ka omamoodi “ajakirjanike maja”. Oh, kui palju lõbusat ja harivat on selles meie jagatud elus olnud!

Pidu toimus kuursaalis, uhkesti, suurejooneliselt, tervitus- ja pärastiste napsidega, külma ning sooja lauaga, tordi ja elava muusikaga. Selle pildi peal olen pühendunud meeldivale vestlusele Alfi ehk Aivar Õepaga, kes ka elas pikki aastaid Sadama 5-s ja on töötanud peale Lääne Elu veel muudeski väljaannetes, kõige eriskummalisem neist oli minu jaoks France Press.

alfiga.jpg

Lääne Elu alustas ilmumist ühe esimese erakapitalil ja eraettevõtlusel põhineva ajakirjandusväljaandena Eestis – juba 1989. aastal, asutajateks Aarne Veske ja veidi rohkem kui aasta eest lahkunud Andres Ammas, kelle kaotus kurvastab mind siiamaani. Just Andres oli see, kes lasi trükis ilmuda Ott Valliku esimestel karikatuuridel 1999. aastal ning kelle julgustusel ning nõuannete järgi pusisin koolis õpilastega Wiedemanni kooli ajalehte Auf Wiedermanni teha. 1999. aastal alustas Lääne Elus ilmumist ka rubriik “Lehm Ljudmilla lastekas” –  Oti pildi ning Widriku ehk Priit-Kalev Partsi luuletustega. Umbes aastast 2001 aga leidis Widrik oma ellu muud väljakutsed ning luuletuse kirjutamise võtsin üle mina. Ning nii see lullamilla meil juba 20 aastat igal laupäeval ilmubki, igal aastal 52 tükki, 18 aastaga on neid kokku saanud peaaegu tuhat. Olen nende aastakümnete jooksul kirjutanud Lääne Elule ka metsiku hunniku arvamuslugusid ja kolumne. Neid kokku lugeda ole kahjuks lihtne, ses millegipärast ei ole ma neid sugugi mitte nii hoolikalt arhiveerinud kui oma lasteluuletusi. Suur osa neist on seetõttu ilmselt jäänud ka tänapäeval kasutuskõlbmatuks muutunud flopidele ja läbikärsanud kõvaketastele. Igatahes minu mäletamist mööda ilmus esimene minu kirjutatud lugu Lääne Elus koguni 1994. aastal. Selge ju, et tunnen selle kõige tõttu ennast Lääne Eluga väga orgaaniliselt seotuna. (Loodan, et õigustatult.)

Järgmisel päeval käisime lihtsalt mitmel pool vanadel sõpradel külas. Ja surnuaias. Ja veetsime emaga aega. Muidugi läks aga jälle nii nagu ikka – kõigi juurde, kuhu oleks tahtnud, külla ei jõudnudki. Graafik oli tihe, aga aeg sai ikkagi otsa. Millal ma ometi õpin sellega leppima?

Kõige muu vahva hulgas avastasime, et üks mu teismeliseea sõpru, kellega koos kunagi isegi punkbändi tegime, on omale pisikese toreda kõrtsi teinud, pealkirjaga Vanaisa Juures. (Ma tahaks siia nüüd kohe vähemalt kümme naerusuist emotikoni panna – aga jätan selle tegemata, sest kui ma nüüd järele mõtlen, siis … Kui ma siin eelnevalt olen mõõtnud oma töid ja tegemisi aastakümnetes, siis on päris selge, et naerda pole enam midagi. Kui passi vaadata, siis ongi meil ju paras aeg vanaisaks või vanaemaks hakata. Vanaisa mõistab seda tõika ilmselt minust paremini, kui tema tõsise ilme järgi otsustada.)

Munaga.jpg

 

 

Pärast pikka puhkust

Pean vabandama kõigi ees, kellele minu pikk blogimatus on muret tekitanud. Olen siit ja sealt kuulnud, kuidas tuttavate tuttavate kaudu on ettevaatlikult uuritud, kas minuga on ikka kõik korras – jah, ma arvan, et on! Kuigi süsteemne ületöötamine ei tee kunagi head ja ma oskan sellega jälle ja jälle ettevaatamatu olla. Tegelikult ma olen olnud lihtsalt päris väsinud. Sest eelmise aasta töid sai siiski väga palju. Selle ilmekaks näiteks kopeerin seda ja eelmist aastat puudutava osa oma CV-st, sest just maikuus kohendasin seda jälle parajaks Kulkast järgmise raamatu jaoks raha küsides.

 

LOOMINGULINE TEGEVUS

2004 – …………             vabakutseline kirjanik, stsenarist, kolumnist

 

2019                            Lastejutustus “Seebu maailm”, MTÜ Lugu-Loo.

2019                            Vabaõhuetendus, Silvia Rannamaa “Kadri” dramatiseering. Tartu Suveteater, etendused alates juulist 2019. Lavastaja Andres Dvinjaninov.

2019                            Vabaõhuetendus “Siin me oleme, tõde ja õigus”. Lutsu Teater, lavastaja Siim Maaten. Esietendus 13. juuni 2019.

2019                           Pintsu ja Tutsiku lugemik. 2. osa. Kirjanduse õpik 5. klassile. Kirjastus Maurus

2019                            Lasteraamat „Minu käed“, MTÜ Lugu-Loo

2018                            Lasteraamat „Kust said? Luulelood loomadest“, MTÜ Lugu-Loo

2018                            Pintsu ja Tutsiku lugemik. 1. osa. Kirjanduse õpik 5. klassile. Kirjastus Maurus

2018                            Lasteraamat „Minna ja hernetont“, Päike ja Pilv

Noh, ja mis siin salata, tervis on ka  paar küsimusitekitavat episoodi pakkunud, nii et olen järjekorras kardioloogi vastuvõtule ning juba kolmapäeval loodan saada kinnitust, et kõik, mis on, on kõigest närvidest ja ei midagi muud. Sest närvidele on isiklik elu ja koerapidamine pakkunud viimase poole aasta jooksul pakkunud nii mõndagi – kõigepealt jõuluaegne saaga 10-kuuse Leenuga, kui ta alustuseks karihiire ära sõi, seejärel sellest vinge mürgistuse sai (sest pisike terava ninaga karihiir on, nagu välja tuleb, üks väga väheseid mürgiseid imetajaid maailmas), veetis 2 ööpäeva EPMÜ kliinikus tilguti all ja  seejärel tuli kõva oksendamise tagajärjel kopsu tõmmatud jama tõttu veel ulatuslik kopsupõletik, nii et jõululaupäevast kuni jaanuari lõpuni käis tema elukese eest tõsine võitlus.

Ning kevadel aprillis sai Tädi Tötsu mädase emakapõletiku, mis on eakate emaskoerte surmapõhjus number üks. Algul lootis loomaarst seda tugeva antibiootikumiraviga kontrolli alla saada, sest 11-aastase koera operatsioon on alati riskantne. Aga tagantjärele selgus, et see oli puhas illusioon ja selge viga, sest maikuus olime omadega sealmaal, kus kõik nähud taas avaldusid, ja hullemini kui enne, ja Tötsu kõht hakkas tundidega paisuma. Siis oli seis juba ülikriitiline ja põhimõtteliselt jõudsime temaga opilauale viimasel hetkel, enne kui see kolme ja poole kilone asi tema sees lõhkenud oleks. Ma seda opil tehtud pilti siia igaks juhuks ei pane, sest see on tõesti õudne. Ja millised tema verenäidud olid, see oli ka lihtsalt õudne. Ning nii ma järgmised päevad veetsingi praktiliselt tema kõrval, muudkui jälgides, et ta šokki ei tuleks, et temperatuur püsiks normis, et kõik rohud saaksid õigel ajal ja haav kaks korda päevas puhastatud ja sidet vahetatud …

… kuni rasvik hakkas haavast välja punnitama ja uue kiire arstivisiidi käigus selgus, et ta organism tõukab niite välja.

Siis läks ta teist korda täisnarkoosis sinna laua peale, võeti uuesti lahti ja pandi uuesti kinni – peente terastrosside ja metallklambritega. Ning pärast seda korda oli veel mitu päeva mul kodus seis selline, et ma mõtlesin, et ta ei tulegi sellest välja. Nii raske oli tema jaoks see kõik. Ja minu jaoks. Et mul kõik psüühilised üleelamised toovad kergesti kaasa ka kõiksugu psühhosomaatilisi hädasid, siis hakkas minuga ka juba imelikke asju juhtuma, mistõttu ma praegu kardioloogi järjekorras ootangi. Aga tasapisi asi siiski edenes, vahepeal muidugi veel terve rida arstivisiite ja sekeldamist ja ülevaatusi ja protseduure … Kõik see kestis ja kestis, ja mul oli tunne, et kas enam elu normaalseks tagasi lähebki. Aed läks seda enam hukka, mida vähem mul oli Tötsu põetamise kõrvalt aega sellega tegeleda. Aprillikuised külvid ja pikeerimised kasvasid üle, peenrad rohtusid … aga Tötsu paranes, ja see oli põhiline. 20. juunil võeti trossid ja klambrid maha ning haav on kinni kasvanud, Tötsu söögiisu hea ja elujõud tagasi. Muret teeb mulle veel vaid tema nõrkus ja seedimine. Eks see kahekuune ravi erinevate rämedate antibiootikumidega oleks inimeselegi raske. Aga põhiline on, et ta ikkagi kosub ja saab järjest tugevamaks. Selle pildi peal on ta juba peaaegu et toibumas, aga ikkagi veel väga haige koerakene …

t6tsu opp1.jpg

Omaette teema on muidugi, kas tasub üldse 11-aastast koera ravida. Selles mõttes oli see terava valiku koht juba enne esimest oppi – aga ma valisin opi. Ilma selleta teda mul enam poleks täiesti kindlasti. Ja pealegi ma teadsin, et jaanuari lõpus tehtud vereproovi järgi (kui tal oli jooksukas ja ta kuivati taga naabrite Tuksiga hullama sattus ja mina seejärel tormasin talle vereproovi tegema, et kas nüüd tõesti vanamutt esimest korda elus on kutsikaid ootamas … et äkki annaks seda veel kuidagi ikkagi ära hoida) oli ta absoluutselt korras tervisega koer, isegi liigesed polnud haiged. Tiine kah muidugi ei olnud – õnneks. Chow chow’d on iseenesest üsna pikaealine tõug, kui mõni haigus muidugi varem maha ei murra. Keskmine eluiga 14 aastat. Nii ma siis mõtlesingi, et see mädaemakas pole ju midagi kroonilist. Et kui selle välja ravib, siis pärast võiks jälle paar-kolm aastat mõnusasti edasi saada. Selle pildi peal on ta juba ilma vesti ja klambriteta. Tema taga müravad Kõssa ja Leenu.

loomad.jpg

Igatahes selline on olnud minu kevad. Peaagu kaks kuud oli prioriteet Tötsu tohterdamine, arstilkäigud ja muu. Ma imestan, et ma selle kõige kõrvalt aias niigi palju olen jõudnud – kuigi maakirbud sõid ära mu naerid, redised ja rukola, ripslased imesid tühjaks maasikad ning kõrvitsad sain ümberkaevatud kompostihunnikusse istutatud alles selle nädala hakul.

Juuli esimestel päevadel, kus aiamaa võiks juba üsna lopsakalt haljendada, oli minul seal igatahes selline pilt.

DSC_0199.JPG

Paraadpeenrast on õnneks juba üsna hea meel.

PP 7:19.jpg

Nulgudealust peenast tahaks juba laiendama hakata, aga see pole vist veel see suvi …

6u 7:19.jpg

Tegelik taotlus õueala peenardega on mul selline, et see liigeldi-loogeldi hakkaks pihta juba lõkkeplatsipeenra nurgast, kust üles maja poole vaadates silm haaraks selle loogelise visuaali. See tähendab, et lõkkeplatsipeenar tuleks kaarega välja hoopis rohkem vasakule (tagumine nurk umbes selle punaselehelise vahtra juurde, mis tokkide vahelt ähmaselt paistab). Aga seda ma ei saa enne teha, kui Ott pole oma tulevase pillikoja ehitusega edasi liikunud. Muidu jääb see peenralaiendus seal ehitustöödele jalgu.

looklema.jpg

Mildalt saadud Jaapani enela seemikud sobivad samuti temalt pärit “Octopuse” kellukatega imeliselt.

jpn enelas ja Octopus.jpg

Tsiililt saadud helmikpöörised on selle koha peal ka kuidagi täitsa uskumatult ilusad.

helmikpöörised.jpg

Muhedikelt saadud Jaapani enelas “Arnold” on siin koos Kaarnalt hangitud hostaga “Sum & Substance” nii kena, et ma tahaks seda kompat ka teisel pool treppi korrata. Aga kuidas paljundatakse Jaapani enelat? Kas praegu poolpuitunud pistikutega saaks?

trepi k6rval.jpg

Tulevase pillikoja seina äär ootab oma rohimisjärge. Martagonid lõhnavad sellegipoolest imeliselt.

PK.jpg

Eile õhtul lõikasin maha pojengide äraõitsenud õisi. kahju – see ilu on läbi. Üksikud viimased õied, needki juba vanusest räsitud, tõin siiski tuppa vaasi. Oh, kuidas mulle meeldib jälle see aeg, kus ma saan aeda mööda käia ja lillekimpe teha!

kimp.jpg

Saatuselöökidest muidugi ei pääse. Näiteks 1. juuli noor torm murdis üle põldude tuisates meie 5-aastase suviõunapuu “Pirja” pookekohast maha. Sellest on tuline, tuline kahju. Ta kandis teist suve alles.

pirja.jpg

pirja1.jpg

pirja2.jpg

Ma tõesti tahaks loota, et sellega on katsumuste aeg lõpuks mööda saanud. Edasi saab ainult paremaks minna. Eks ole?

Aga vahepeal on ka raamatuid ilmunud. Kevadel koostös Elina Sildrega väikelasteraamat “Minu käed” …

 

KÄEDesikaas.png

 

… ja nüüd juunikuus Lumimarja illustreeritud “Seebu maailm” – lugu sellest, kuidas ühe lapse maailm tema vanemate lahutusega koost laguneb ja kuidas ta selle pärast jälle üles suudab ehitada. Pühendan sellele tuleval nädalal ilmselt terve eraldi postituse.

SEEBUL6PLIKkaas.png

 

Veel esitluse pilte, ja kooliesinemistest ka

Eile saatis mulle esitlusel tehtud pilte Vooremaa ajalehe fotograaf Deivi Suiste, aitäh talle! Et need on päris lõbusad, näitan teilegi.

See, et ma viimasel ajal loomaluuletusi lugedes Tädikakk olen, see pole ilmselt enam mingi üllatus.

tädikakk.jpg

Siin annan nõu õnnetule rästikule, kellel roomamine kuidagi selgeks ei saa.

tädikakk rästikuga.jpg

Siin ma aga olen see kährik, kes algul oli päris kiilakas, aga sai kasuka ja pärast silmaarstilt mustad prillid ka. Nii et kõik sai ornungisse ja kährik õnnelikuks.

kährik.jpg

Siin kõneleb Urmas Nemvalts tõsise näoga.

Urmas.jpg

Ja mina näitan samal ajal lastele raamatust tema joonistatud pilte.

näitan.jpg

Ning muidugi raamatuostmine ja autogrammid.

autogrammid.jpg

Pärast esitlust on ka läinud aina esinemiste lainel. Peagi pärast seda käisin Tallinnas Järveotsa koolis 7. klassidele kõnelemas. See oli üks tore esinemine ja need olid toredad lapsed. Väga toredad! Kõige julgemad neist tulid pärast minuga pildi peale ka.

 

A. Vallikuga kohtumine 4.jpg

A. Vallikuga kohtumine.jpg

Sel esmaspäeval käisin esinemas ka Narva eestikeelses gümnaasiumis, aga sellestsündmusest mul pole veel ühtegi pilti. Samas õpetaja ikkagi pildistas ja ma pole kaotanud lootust mõnd ka endale saada … Nende koolimaja muide on ka selline hästi sümpaatne, vana ja veidike ajahambast puretud, aga täpselt vastava põneva õhustikuga.

narva g.jpg

Seal ma esinesin algkooliosale, 1. – 5. klassidele. Ja see läks ka väga toredasti, aga kahjuks pidi see ilu pilliga lõppema.

Nimelt kui esinemise lõpetasin, paluti lastel saali jääda ja vanemad klassid toodi ka sisse – selleks, et teatada samal hommikul koolimajast kiirabiga ära viidud õpetaja surmast haiglas.

Vahel läheb ka nii. Ma tunnen kooliperele südamest, südamest kaasa.

Viimase aja paugutamisest

Pärast mu viimast postitust on kõik jätkunud umbes samas tempos. Põmm – ja trükikojast kätte saadud ning kaubandusse toimetatud “Kuidas elad, Anni?” juurdetrükk – sest kevadine ports sai vahepeal juba otsa. Põmm – ja kõrvitsad marineeritud ning purki pandud. Põmm – ja õmmeldud kiilaka kähriku kostüüm ning valmistatud maskid ehk selletaolised peakatted raamatuesitluse jaoks. Põmm – ja käidud Saaremaal esinemas Valjala ja Kärla koolilastele. Põmm ja põmm ja põmm – kõige vahepeal esitluse minietenduse jaoks mitu proovi tehtud. Põmm – ja käidud Läänemaal onu juubelipeol. Põmm – ja peetud maha kapitaalne töökoosolek Tartu Suveteatriga, kuhu mind suvist vabaõhunäidendit kirjutama paluti. Nii et selleks suveks kirjutan tervelt kaks vabaõhunäidendit! Aga millest – sellest ei iitsata ma veel niipea, midagi peab üllatuseks ka jääma.

Ning kõige muu krooniks toimus esmaspäeval Elistvere loomapargi õppeklassis ka minu uusima raamatu esitlus! Veel kord siingi – saage tuttavaks: “Kust said?” Kakskümmend kolm naljakat värssjutustust sellest, mis asjaoludel ja kuidas meie metsade loomad ja roomajad kunagi ennemuiste oma eriomased kasukad, käpad, sabad, silmad jms said.

KUST SAID esikaas.png

Kolme loomaloo järgi ette valmistatud minietendus õnnestus suurepäraselt. Isegi see, et meie “miin” plahvatas täitsa ise ja kogemata umbes neli rida liiga vara, ei olnud mingi õnnetus, vaid kukkus tohutu naljakalt välja. Ning siiramalt jahmunumaid ilmeid poleks ei hundilt ega minult/tädikakult oodata võinudki.

Ajakirjandusest oli kohal ainult Vooremaa. Ülejäänute arvates on ilmselt tavaline asi, et loomapargis lasteraamatuid esitletakse. Või nagu mulle kunagi mitu aastat tagasi ühe esitluse kutse puhul ühe väljaande juurest vastati: see ei ole uudis, kui kirjanikul ilmub raamat; vastupidi, see peabki nii olema, sest see on kirjaniku töö. Nii et õppigem sellest!

Pildistamisega on ikka kehvavõitu. Kui ma ise parasjagu kuskil saali ees aktsioonis olen, siis ma ei saa ju pildistada ja Ott ei ole ka peaaegu kunagi käepärast. Sellel esitlusel saatis ta meie etendust näiteks šamaanitrummil. See oli väga äge!

Ühesõnaga, sellepärast mul esitlusest eriti pilte ei olegi. Kaaperdan siia aga Vooremaa tehtud klõpsu:

3-piltuudis-814x450.jpg

… ja need, mis Ott pärast esitlust tegi. Interjööri, eksterjööri ja asjaosalisi. Kolmik ühe foto peal oleme mina, maailma parim mürakarujoonistaja Urmas Nemvalts ja Aveli Asber, kelleta poleks ma seda kõike küll korraldatud ja mängitud saanud!

kolmekesi.jpg

autogrammid.jpg

kasukad.jpg

elistvere.jpg

Viimase foto pealt on näha, kui pimedad on juba päevad. Isegi kella ühe-kahe ajal valitseb juba sinine videvik.

Aga varsti hakkab jälle paremaks minema!

Kalamaja Põhikoolist ja käteraamatust

Eile hommikul sõitsin rongiga Tallinna ja esinesin Kalamaja Põhikoolis kuuendatele kuni üheksandatele klassidele.

Tore kool. Hea mikrokliima ja mõnusa atmosfääriga. Ja vanas majas. Oh, kuidas mulle meeldivad need ajalooliste hoonetega koolid! Leidsin netist varsti saja-aastase postkaardi selle koolimaja pildiga – ehitatud ajal, kui Kalamajas oli veel uskumatult palju vaba ruumi. Aga mu tähelepanu püüdis see vana pilt hoopis sellepärast, et praeguses fassaadivaates nii mõjuvad ja võimsad kõrged puud (nagu näha mu teisel lisatud fotol, mille leidsin Eesti Päevalehe veebist) on vanal pildil alles mõnemeetrised vitsakesed … Ilus ja sümboolne kuidagi.

kalamajapk.jpeg

kalamaja pk.jpg

Pärast veetsin mõne tunni Elina ja Joonas Sildre stuudios, kus me arutasime “Minu käte” kaanepilti, otsustasime paar tekstiplokki veel juurde kirjutada ja mõne lehekülje nende tarbeks lisada. Võtsin omaks kriitika näpu- ja sõrmejälgede äravahetamise osas ning selles osas muutsin teksti hoopis selgemaks. Seetõttu lisandus raamatusse ka lastele alati väga huvitav ja põnev päti pilt. (Et kuidas sõrmejälgede järgi pätt üles leitakse.)

Ja siis tulid Elinale pähe, et ka kätega tehtavad varjuloomad on aegade algusest saadik lapsi erutanud. Nii et tuleb ka need sisse kirjutada!

Selle kõigega ma täna tegelesingi. Pluss sekeldasin oma kirjavahetuse kallal, ja müüsin mõne raamatu jälle maha. Selline vaikne ja rahulik päev kulus pärast eilset pikka sõidupäeva vägagi ära.

Sest homme läheb jälle mürgliks, mille kõrvalt tuleb Lääne Elu töö ka enne õhtut ära teha. Ja saabki tehtud!

Kolmkümmend e-kirja

Arvake ära, kui mitu e-kirja ma oma tänase tööpäeva jooksul kirjutasin ja välja saatsin?

Praeguse arvestusega 32.

See ei ole ausalt öeldes normaalne elu. Õnneks tavaliselt ei ole nii. Aga vahel asjad kuhjuvad ja ühekorraga läheb mingi polundra lahti, kus ühe päeva jooksul pead muudkui hüppama ühe asja ajamiselt üle teisele ja siis jälle tagasi ja nii sa tõmbled õhtul veel selles asjaajamise adrenaliinitulvas.

Ja mitte midagi mõistlikku päeva jooksul tehtud pole tegelikult saanud, mis ajab veel vihaseks ka.

Tänase päeva meilivahetuste sisu oli kõnelda Elistverest vähegi mõistlikku kaugusse jäävate koolide ja raamatukogudega (kümmekond? Mõniteist?), et saata info raamatuesitlusest õpetajate ja õpilasteni ja muidu lugemishuviliste perekondadeni (raamatukogude kaudu).

Sest siit see tulebki – me Urmas Nemvaltsi, Oti ja Aveli Asberiga esitleme varsti Elistvere loomapargis minu fenomenaalselt head ja lõbusat lasteluulekogu “Kust said?”. Olete kõik oodatud!

esitluse plakatRMK a4VEEB.png

Teine kirjavahetus hõlmas asjaajamist raamatute hulgimüüjate ja trükikojaga, kus täna sai valmis “Kuidas elad, Anni?” kevadise tiraaži juurdetrükk, sest see kevadine ports sai nüüdsama just otsa. Seega koostasin saatelehti ja koordineerisin logistikat, kuidas kõik oma portsud peaksid kätte saama.

Kolmandaks organiseerisin oma 28. novembri esinemisi Saaremaal. Pikk sõit, meretagune asi ja kaks esinemist Saaremaa eri otstes. Kellaajad. Mis kell siin ja mis kell seal ja kui palju aega võtab sõit siit sinna ja sealt tänna. Üleüldse, kuidas seda lavastada, et jõuda enne kaht esinemist Saaremaal sinna umbes viis tundi sõita, ja siis pärast tagasi ka veel. Mõistlik oleks siiski võtta kaks päeva ja emb-kumb öö Läänemaal sadamale lähemal veeta. Aga tütrel ülikoolis loengud, autoga ta ei sõida, nii et kes ja kuidas saab vahepeal koertega siin toimetatud? Õnneks saab kõik korda, see logistika sai paika. Ajakava Saaremaal tuleb tihedam, kui meeldiks ja mugav oleks, aga pole ka midagi hullu.

Neljandaks oli vaja teha Kulkasse taotlus, et ehk toetavad ka minu järgmise lasteraamatu väljaandmist. Nimelt joonistab Elina Sildre juba pool sügist pilte väikelasteraamatusse pealkirjaga “Minu käed”, mis on omaaegsete “Minu jalgade” jätkuprojekt.

JALARAAMAT-kaaned.jpg

Aga nüüd tuleb hoopis käteteadus algajatele. Kaanepilti sellel veel polegi, aga küll on mõni lehekülg juba näha anda.

Käeraamat lk 16a.jpg

Käeraamat lk 29a.jpg

Aga siis tuli sellest taotluse tegemisest välja ka igavene jahmerdamine, sest selleks tuli koostada veel igasuguseid dokumente ja teha päringuid ja kooskõlastada Elinaga ja küsida tema käest igasuguseid pabereid ja saata talle teisi pabereid jne jne. Ning pealekauba teha projektile mõistlik eelarve, mis tähendab palju numbreid, mis peavad omavahel klappima – ja see on minu jaoks ürituse raskeim osa.

Igatahes minust mitteolenevatel põhjustel me päris kõiki dokumente ei suutnud kokku saada ja homme on meil see rõõm ja au kurnava taotlemistööga edasi tegelda.

Läinud nädal läks ka päris tempokalt. Valmistame Aveli ja Otiga raamatuesitluseks ette üht lõbusat tingeltangelit ja teeme lausa proovegi. Ott on saanud lummatud šamaanitrummist ja mina leiutan kiilaka kähriku kostüümi. Jätkuvalt on lahtine, kuidas teha üht viisakat pauku, nii et me lapsi päris oimetuks ei ehmataks ja et meid Elistvere õppeklassist välja ei visataks.

Esinesin Karlova koolis põhikooli vanemale astmele. Väga mõnusa mikrokliimaga kool, nii asjaliku ja rahuliku huvilise loomuga lapsed. Mõnus! Aga nagu ikka – et ma hetkedes olles pildistada ei märka, siis otsisin netist ilusa ajaloolise foto koolihoonest.

karlovakool.jpeg

Toimetasin posti ja pakiautomaati raamatutellimusi. Olin meilivahetuses ja tegin kokkuleppeid nüüd juba ülehomse Kalamaja Põhikoolis toimuva esinemise kohapealt. Kesknädala täitis hommikust õhtuni töö ühe korrektuuri saadetud toimetatud raamatuga (välja annab Heliose kirjastus ja mina olen siin vaid toimetaja 😀 ), et see neljapäevaks trükki saaks.

Enne seda kirjutasin üle ja kohendasin üht iseenda päris uut käsikirja, mille põhiosas sain valmis juba mitme nädala eest, aga mille suhtes ma kole kahtev olin ja selle natukeseks seisma jätsin, et mõelda ja targematega arutada. Ja üle kirjutada ja kohendada – mida ma nüüd tegingi.

Reedel muidugi Lääne Elu aianduskolumn suurtele ja imelugu väikestele ning suurtele.

Ogoroodinal olen lõpuks suure surmaga oma peakapsad suutnud ära koristada ja hoiule panna – nüüd nädalavahetusel. Aga mitte midagi muud pole küll enam õues jõudnud. Selles osas on kohe nagu vaev sees: õue, õue! Hommikul hakkan hirmsa kiiruga tööga pihta, et umbes kell kaks aeda saada … aga tühjagi. Samasuguse hirmsa kiirusega läheb laua taga aina õhtuni edasi ja siis on juba pime ja vot sulle õuemänge.

Aga küll tulevad veel ka aiapäevad.

« Older entries