Kuidas elada gripis mehega

Eeldus: tegemist on päris gripiga. Sellega, mis ei ole mingi suvaline viirusinfektsioon või paragripp või hingamisteede viirusnakkus, vaid see päris ehtne gripp.

Nagu meie puhul ongi.

Esimene üllatus: päris gripp on ikka hoopis teistmoodi haigus kui need eelnimetatud, mida kõiki ju rahvasuus hellitavalt gripiks nimetatakse, AGA. Gripiga ei ole neil tegelikult midagi ühist.

Päris gripp halvab inimese sõna tõsises mõttes voodisse ja ta ei jaksagi eriti sealt tõusta, või kui, siis ainult niipalju, et tuikudes komberdada vetsu või diivanile või sooja pliidi juurde tugitooli. Päris gripp tähendab, et tervet rida pikki päevi ja öid hakkab täitma keskne mõte: kuidas ometi see k… palavik langema saada. Sest aju hakkab kahjustuma alates 39,5-st, ja päris gripiga on see temperatuur normaalsus, mitte erand. Meie eelmise öö pikad tunnid seisnesid näiteks katsetes langema saada 39,9st palavikku. Sest selgub, et päris gripiga ei pruugi aidata ka ühegrammistest paratsetamoolidest koos kahtede järjestikuste viinasokkide ja pärnaõieteega. Sest gripp tahab ise otsustada, mis ta oma palavikuga teeb ja kas see tõuseb või langeb. (Kuid väike vihje: külma veega märjaks tehtud linasse mähkimine lõpuks ehmatas sellegi palaviku langemisteele. Või juhtus see patsiendi šokiseisundi tõttu, aga vahet pole. Peaasi, et töötas.)

Üleüldse, kui on tegemist haige mehega, siis hiljemalt kolmandaks päevaks on ta kindlal veendumusel, et on sattunud oma naise ebatervest huvist kantud meditsiiniliste eksperimentide ohvriks. Aga kuna ta on väga nõrk, vaevatud ja palavikust jõuetu, siis märkimisväärset vastupanu ta avaldada ei jaksa (välja arvatud märgade linade ilmumisel (pärast esimest kogemust)), ja ahastusest aetud lootuse kannustusel joob ära ka kõik keldrist toodud ja kuumaks aetud jõhvika- ja mustsõstramahlad, ravimtaimeteed ja sidruni- ja õunaäädikajoogid, mis talle ette kantakse, ja laseb endale peale määrida igasuguseid veidraid mökse, mis lõpuks ometi abi tuua võiksid.

Haige mehe naine aga keedab ja valmistab seda kõike, leotab ja kuumutab ja otsib järgmisi palavikutablette või taimetutte valmis, annab puhtaid särke ja vahetab voodilinu märjaks higistatute asemele, keedab putru ja tassib voodiveerele, ärkab paar tundi kestnud unest, et viia läbi igaöiseid mitmetunniseid ülikõrge palaviku alandamise rallisid,  katsub iga veerand tunni tagant abikaasal laupa, topib ja topib talle seda kraadiklaasi jälle alla, et protsessidel silma peal hoida …

Muide, kraadiklaasidest. Kes idioot mõtles välja, et vanad elavhõbedakraadiklaasid tuleb müügilt ära kaotada ja asemele tuua kas need isetühjeneva patareiga piiksujad või siis mingi tundmatu metalliga täidetud kraadiklaasid, mille allalöömine on võrreldav kõva heinatööga? Kas Lätis müüakse veel vanu elavhõbedakraadiklaase? Ma ostaks kohe ülejäänud eluks varuks neid endale, ausalt, sest nendest piiksujatest ja mittemenetletavatest rümakatest on mul nüüdseks kõriauguni.

Igatahes, kui mees on gripis, siis on see üks väga kurb ja hale olukord, sest peale selle, et naise unetunnid sel ajal on umbes nagu titemammal ja kogu ärkveloleku aeg on sisustatud erinevate põetamisprotseduuridega, on korraga vaja nüüd mehe asemel ise tassida tuppa ka kõik küttepuud ja rookida kõik see lumi, mis vahepeal alla sajab. No ei ole lustlik ja rõõmus see lugu niimoodi üldse. Ja muidugi kõik mu tööd-tööd seisavad, sest ei saa ju millessegi süveneda, kui majas märatseb gripp ja kogu aeg peab jälle kohale jooksma, viima ja tooma, andma ja panema. Ja muidugi eelkõige muretsema. ja valvel olema. Nii et, elu nagu seisab praegu. ja on tulvil süütunnet paari arvamusloo pärast, mis ma lubasin selle nädala jooksul erinevatele väljaannetele kirjutada, aga pole suutnud, jõudnud, teinud.

Igatahes täna sai mees lõpuks ka arsti juurde ja proovid antud, neist selguski lõplik tõde, et on ikka tõesti see va gripp ise jah. Ja peale palavikualandajate ja loodusravimite on meil nüüd abiks ka sõber Tamiflu. Nii et vast läheb nüüd paremaks. Sest ma küll juba natuke tunnen, nagu jõud hakkaks otsa saama. Ja kirjatööde tähtajad nagunii juba põlevad kahest otsast ereda leegiga.

Ma arvan, et siia sobiks niisugune pilt. See on Fréderic Bazille’si maal välihospidali teemal, aga selle pildi kohta olen lugenud ka huvitavat väidet, et sellel olla portreteeritud kunstnik Monet’d haigena. Nii et: haige kunstniku portree. Täiesti päevakohane.

b_FrédericBazilleTheImprovisedFieldHospital.jpg

 

 

Advertisements

On vaikseks võtnud

Olen olnud peaaegu kuu aega blogikeskkonnas vait. Kuigi mu töine elu on edasi veerenud täitel tuuridel ja selle kuu aja sisse on mahtunud kahe minu teatritüki esietendus ja mõned huvitavad käigud ja palavikulised lume-eelsed istutustööd. Aga see kõik on korraga justkui kaotanud oma tähenduse, sest.

Sest kolme nädala eest lahkus üks inimene, kes oli mulle väga armas. Selle pühapäeva hommikul, kui midagi veel juhtunud polnud – see välk lõi sisse alles õhtul – lugesime hommikusöögilauas oma raamatuid, ja vahepeal lugesime teineteisele ette, ja nii juhtus kuidagi, et tol hommikul oli Ott oma lugemisega selle koha peal, kus Vanaema Weatherwax sureb. (Sest juba kaua aega armastab meie perekond tulihingeliselt Terry Pratchetti Kettamaailma-raamatuid, eriti Tiffany-seeriat nende hulgast.)

“Ja nüüd, sügavas soojas pimeduses, kui koit hakkas märkamatult ööd kõrvale lükkama, tuli Vanaema hingele külaline, vikatiga isik – kelle vikat on nii variõhukese teraga, et suudab hinge kehast eraldada.

Siis hakkas pimedus rääkima.

ESMERALDA WEATHERWAX, TE TEATE, MIS TULEB, JA LUBAGE LISADA, ET ON AU TEIEGA TEGEMIST TEHA.

“Ma tean, et see olete teie, härra Surm. Meie, nõiad, teame ju alati, mis tuleb,” vastas Vanaema, vaadates oma voodil lebavat keha.

Külaline ei olnud talle kaugeltki võõras ja maa, kuhu ta nüüd pidi minema, oli seesama, kuhu ta oli aidanud paljudel teistel aastate jooksul astuda. Nõid seisab ju kõige piiri peal, valguse ja pimeduse vahel, elu ja surma vahel, teeb valikuid, langetab otsuseid, et teised võiksid teha näo, et mingit otsustamist polnud vajagi. Mõnikord peab nõid mõnda vaest hinge tema viimastel tundidel aitama, aitama tal leida ukse, et ta pimeduses ära ei eksiks.

ja Vanaema Weatherwax oli olnud nõid juba väga-väga kaua.

ESMERALDA WEATHERWAX, ME OLEME JUBA NII PALJU KORD KOHTUNUD …

“Lugematu arv kordi, härra Vikatimees. Noh, viimaks said mu kätte, vana sindrinahk. Mul olid nii mõnedki head ajad, see on selge, ja ma polnud kunagi selline, kes ennast esile upitaks või hädaldaks.”

MA OLEN TEIE ELUKÄIKU HUVGA JÄLGINUD, ESMERALDA WEATHERWAX, ütles hääl pimeduses. Ta oli kindel, aga eriti viisakas. Kuid nüüd oli tema hääles küsimus. PALUN ÖELGE, MIKS TE RAHULDUSITE ELUGA SELLEL IMEPISIKESEL MAAL, KUI TE OLEKSITE VÕINUD SAADA ÜKSKÕIK KELLEKS SELLES MAAILMAS, NAGU TE TEATE?

“Maailmast ei tea ma kuigi palju; kuid oma maailmaosas sain ma tavaliste inimeste jaoks väikesi imesid korda saata,” vastas Vanaema teravalt. “Ja ma pole kunagi tahtnud tervet maailma – ainult osa sellest, väikest osakest, mida ma saaksin hoida, mida ma saaksin tormide eest kaitsta. Sa mõistad, et ma ei pea silmas mitte neid torme, mis taevast tulevad: on ka teistsuguseid.”

JA KAS VÕIB ÖELDA, ET TEIE ELUST ON OLNUD LANCRE’I JA SELLE ÜMBERKAUDSETE TERRITOORIUMITE ELANIKELE ABI?

Hetkelise pausi järel vastas vanaema Weatherwaxi hing: “Noh, ma ei taha kelkida, kõrgeauline, aga ma arvan, et ma olen inimesi hästi kohelnud, vähemalt Lancre’is. Territooriumites ei ole ma kunagi käinud.”

EMAND WEATHERWAX, “TERRITOORIUM” TÄHENDAB, NOH … PIIRKONDA.

“Aa, selge,” ütles Vanaema. “Ringi olen ma küll omajagu liikunud.”

TE OLETE ELANUD VÄGA HEA ELU.

“Aitäh,” vastas Vanaema. “Eks ma tegin, mis sain.”

ROHKEMGI, KUI SAITE, vastas Surm. JA MA OOTAN PIKISILMI, KUIDAS TEIE VALITUD MANTLIPÄRIJAL LÄHEB. MA OLEN KA TEMAGA KOHTUNUD.

“Igatahes on ta hea nõid,” ütles Vanaema Weatherwaxi vari. “Selles osas pole mul mingeid kahtlusi.”

TE VÕTATE SEDA VÄGA RAHULIKULT, ESME WEATHERWAX.

“Eks see on muidugi ebamugav, loomulikult, ja see ei meeldi mulle sugugi, aga ma tean, et te käite samamoodi kõigi juures, härra Surm. Mingit muud võimalust ju pole?”

JAH, KAHJUKS MITTE. ME KÕIK HÕLJUME AJATUULTE KÄES. KUID TEIE KÜÜNAL, EMAND WEATHERWAX, HUBISEB ENNE KUSTUMIST VEEL MÕNDA AEGA – VÄIKE TASU HÄSTI ELATUD ELU EEST. MINA NÄEN NIMELT KAALUSID JA TEIST JÄI MAAILM MAHA PALJU PAREMANA, KUI TE SELLE EEST LEIDSITE, NING KUI MINULT KÜSIDA, lausus Surm, SIIS EI SAA KELLETKI OODATA ENAMAT …

Polnud mingit valgust, midagi, mille järgi orienteeruda, ainult kaks tillukest sinist tulukest, mis hiilgasid Surma enda silmakoobastes.

“Noh, see retk oli vaeva väärt ja ma nägin teel palju imelisi asju, muuhulgas ka sind, mu usaldusväärne sõber. Kas lähme nüüd?”

EMAND WEATHERWAX, ME OLEME JUBA LÄINUD.

/ – – – /

Ja kaugel, mõeldamatus kohas, saduldas üks vikatiga kogu, tuleb öelda, et üsnagi nukralt, lahti valget hobust.”

Ma olen alati mõelnud, et aiandus on nõidusele väga, väga lähedal.

Elle kuju1.jpg

 

Lünkade täiteks

Olen olnud kadunud. Põhiliselt öödeks ja päevadeks kirjatööde taha, aga ka mujale.

Oktoobris näiteks veel viimase soojaga supipõhjasid purki tegema.supid.jpg

Ja et mul oli läinud kuul kergemeelsust kiigata sisse igasugustesse aianduspoodidesse ja ka Järvseljale, tekkis mul vastu talve veel ootamatult palju istutamist.

Jardini.jpg

Ikka nende hilissügiseste übersuurte allahindluste tõttu, mis ahnuse lehviva leegiga loitma puhus ja mille tõttu ma siiamaani istutan … kui suudan mõni päev endale tund kuni kaks valget aega aias tekitada. Paraku on rohkem päevi, kus ma ei suuda.

Sest pärast oma viimast postitust oktoobris kirjutasin ma kokku lugemiku järgmise teemaploki.

Ja siis kah veel oktoobris kirjutasin ma terve jõulunäidendi. Pokumaale. Kui see laul nüüd korda läeb, siis võite seda juba järgmisel kuul vaatama minna! “Päikese kodu” etendused toimuvad 9. detsembrist 16. detsembrini Pokukojas.

Ning nüüd novembris kirjutasin terve kuuenda drafti filmistsenaariumit, nähes sellega seekord tõsist vaeva ja murdes kõvasti pead, mismoodi küll minu tuutorite poolt Poolas antud soovitused, märkused ja ettepanekud ära kasutada.

Ning siis kirjutasin reedeti muidugi lasteluuletusi ning oktoobri viimasel päeval ka kohustusliku arvamusloo, mis tuli seekord kurval teemal.

Need päevad aga, mil ma ei olnud hommikul üheksast öösel kella kaheni kirjutuslaua taha naelutatud, tegin ma muid asju.

Selle aasta viimase ilusa päeva oktoobri keskpaiku veetsin fotosessioonil, et saada endast igasuguste etenduse- jm plakatite ja postrite ja muu sihukese mudru jaoks natuke uuemaid korralikke pilte kui aastast 2010. Jah, ma möönan, riietus sai ehk veidi liiga dramaatiline. “Lord of Light! Come to us in our darkness. We offer you these false gods. Take them and cast your light upon us. For the night is dark and full of terrors.” (See ei olnud tegelikult nii mõeldud, lihtsalt tuli nii välja. 😀 )

rohus.jpg

Käisime filmimeeskonnaga meie tulevases võttepaigas lokatsioone paika panemas, et ma stsenaariumi hoopis täpsemale tasemele võiksin viia.

punane torn.jpg

 

sammaskäik.jpg

 

kompleks.jpg

 

veehoidla.jpg

Käisin Teatri- ja Muusikamuuseumis lugemiku järgmise teemaploki ühe allüksuse jaoks materjali hankimas.

orkester.jpg

Käisin UNIMA (Rahvusvaheline Nukuteatrite Liit) kärajatel, kus mul oli pidada väike ettekanne nukuteatrist kui nähtusest nii-öelda kirjaniku pilgu läbi, ja pärast vaatasime Rein Aguri uusimat lavastust “Kuldsed sõnad”, mida mängis Ohvitseride majas Vene Nukuteater, ning tähistasime Eesti UNIMA 20. aastapäeva.

Ma olin liiga häbelik, et mobiiliga etendust ennast pildistada, aga küll julgesin pildistada lavakujundust enne tüki algust. Midagi muud peale meeleolu see küll edasi ei anna, aga hakatuseks asi seegi.

lava.jpg

Ning eile veetsin pika päeva Tallinnas castingul. Meil oli vaadata kaks lasterühma. Nagu pildilt on näha, see oli põnev.

casting2.jpg

casting2 rühm1.jpg

Igatahes nädalavahetusi mul enam olnud ei ole. Noh, ehk kunagi tulevad jälle.

 

 

 

 

 

Jõulutükki ette valmistamas

Käisime täna lavastaja Jaan Willem Sibulaga Pokumaal, sest nimelt seal etendub jõuluajal minu järgmine lastetükk. Olen hasardis ja meelitatud, et just mind seda kirjutama paluti, sest on ju Pokumaa mulle meeldinud selle loomisest alates ning mu põhjatu austus kadunud Edgar Valteri vastu on nagunii nii ilmselge, et sellest pole mõtet eraldi juttugi teha.

pokukoda1.jpg

pokukoda.jpg

Saal on keeruline, pikk kitsas poolkuu. Tuleb hoolega läbi mõelda, milline tegevustik on seal mõeldav ja milline ei, et vaatajad ikka ka mahuksid ja näeksid.

saal.jpg

lavastajaga1.jpg

Majaperemees ise …

Ets pokudega.jpg

… ja tema tuba.

Etsi tuba.jpg

Ja tema kemps ja köök. Ma olen neisse suurtest pahkadest tehtud valamutesse ja prügikastidesse armunud. Ning köögimööblisse ka. Kuigi minu praegusesse kööki selline ei sobiks.

valamu ja prügikast.jpg

köök.jpg

Tornis on õppetuba.

tornis.jpg

Ja puutüvedest kappides on peidus kõik Etsi loodud tegelased. Näiteks jahikoer Ramses oma peremehega! Ja kassike ja kakuke (see raamat oli meie pere hitt)!

kappe avamas.jpg

kassikejakakuke.jpg

Kui seal viimati käisin, ei olnud veel Pokumaa territooriumil Padasoo talukompleksi. Nüüd on.

tare.jpg

 

poku aidanurgas.jpg

ait.jpg

püstkoda.jpg

suuga kuju.jpg

Sauna juures tiigil on ruhe, meie esi-esi-esivanemate lihtne ja väike veesõiduriist. Ma mõtlen nüüd täitsa tõsiselt, et mis võimalused oleksid endalegi üks ruhe ehitada? Huvitav, kas kuskilt kirjandusest või netist oleksid instruktsioonid leitavad?

tiik ja ruhe parem.jpg

Et me juba Pokumaal olime, siis tagasiteele asudes põikasime läbi ka suhteliselt lähedal asuva Tamme-Lauri tamme juurest. See on kirjade järgi otsustades ligemale 700 aasta vanune ning kaheksameetrise ümbermõõduga puu. Võimas ja püha. Mul on hea meel, et sain võimaluse talle tere öelda.

mina tamme juures.jpg

Aga muude asjade kohapealt – ma pole vist ammu oma kolumnide linke pannud? Panen siis vahelduseks ühe. See ilmus Lääne Elu paberlehes tegelikult juba rohkem kui nädala eest, aga nad ei riputa mu lugusid ju kohe netti üles. Ei oska arvata, miks see rohkem kui nädalane intervall neile oluline on. Võib-olla lihtsalt usu küsimus. Igatahes see kolumn on kirjutatud umbes päevake pärast seda, kui septembri keskpaigas planeet Maa taas kord hukka pidi saama.

Töö lastega

Täna astusin hommikul kell kaheksa rongi peale ja õhtul kolmveerand üheksa koduuksest sisse, vahepeal veetsin Tallinnas intensiivse tööpäeva ikka selle meie koleda lastefilmi asjus.

Nimelt oli meil esimene casting’voor. Me otsustasime meeskonnaga õnneks, et ei tee avalikku casting’ut, sest mitme- ja mitmesaja lapse äravaatamine ning kõigi nende emade küsimustele vastamine, lepitamine ja lohutamine tundus liiga suur töö.  Seepärast lähenesime koolide draamaringide ja laste teatristuudiote kaudu. Ning täna vaatasime ära kaks rühmatäit lapsi, kummagi rühma testimiseks oli aega kaks ja pool tundi. Teatripedagoog pani nad tegema uskumatuid asju, ma imetlesin lihtsalt sajaga, kuidas ta lastega töötab!

Aga nagu ikka – ma kohe ei oima asjadest pilte teha. Hea, et mulle teise rühma ajalgi meelde tuli.

casting.jpgcasting1.jpg

csting.jpg

Meie operaatorile meeldib, mis ta kaamera näeb:

operaator.jpg

Järgmine casting’useltskond tuleb meie ette millalgi novembri keskpaigas, nii et seni on aega mõtteid koguda.

Aga täna pidasime pärast väikese koosoleku, kus vaatasime oma selle päeva tulemused üle ja langetasime otsused, kellega edasi tegeleme, ning pärast seda istusime režissööriga ja arutasime Poolas juhendajate poolt tehtud ettepanekuid oma stsenaariumi edasiarendamise kohta. Ta aitas mul mõneski asjas selgusele jõuda, ja igatahes tunnen ma end selles suhtes nüüd üsna kindlalt, et kuidas ja kuhupoole edasi liikuda.

Aga seal Telliskivi loomelinnaku majas, kus meie üritus aset leidis, oli imeilus taimesein. Väga hästi hoolitsetud pealegi. Suurepärane näide vertikaalhaljastusest. Uurisin natuke selle asja ehitust ka. Taimed on istutatud paksust vildist seinakatte mullaga täidetud taskutesse. Selle paksu vildi all vastu seina on mingi niiskust tõkestav plastmaterjal. Valgust saavad need taimed aga ainult lampidest – ja pole häda midagi! Ma ütleks, et kodudes akende peal kasvavad taimed pole kah enamasti nii heas vormis, kui on need taskutaimed.

taimesein.jpg

 

Tempo jätkub

Kui ma arvasin, et pärast Poolast tagasitulemist saab rahulikumalt võtta, mõnuga sügisesi aiatöid teha ja rahulikult laua taga oma kirjatöid nokitseda, siis oi kuidas ma eksisin.

Tegelikult läheb kõik mürinaga edasi.

Omal süül, muidugi. Vähemalt osalt.

Sest tegelikult jäid mul Poolas veedetud nädala arvelt lõpetamata üks lugemiku teemaplokk, ja siis oli vaja kirjutada selle kuu esimene arvamuslugu Lääne Elule, ja siis režissööri ja produtsendi jaoks arvutisse toksida Poolas  juhendajate poolt tehtud ettepanekud ja ideed meie stsenaariumi edasiarendamiseks. Sellega ma olengi nüüd tegelenud, ja aeda polegi saanud – sest kogu aeg uputab, iga jumala päev möödub lausvihmas. Tõsi, täna hommikul tunniks ajaks näitas päikest ka, aga siis hakkas jälle sadama.

Eile olid meil Otiga Tartus arstiajad, nii et kõigepealt üks, siis teine … Et hommikul kodus selgus, et meie printeri kassetid on tühjad, siis käisime arstiaegade vahepeal Vilepit vaatamas – väikse sooviga üks lugemikupeatükk välja printida, pidin selle õhtul Juhani Püttsepale näha viima, tegin temast seal juttu ja tahtsin, et ta kõigega, mis ma temast seal kirjutasin, nõus oleks, või kui ei ole, siis teeks omalt poolt ettepanekuid. Aga printida ei saanud sealgi umbes sama probleemi tõttu, mis meil kodus valitses. Küll saime Heikilt idee minna Kirjanike Liitu ja paluda seal sekretäril see välja lasta, nii et sinna me järgmiseks läksimegi ja saimegi prinditud. Siis otse arsti juurde, ja seal läks arvatust kauem, nii et jõudsime Vapramäele loodusmajja Juhani Püttsepa esinemisele veerandtunnise hilinemisega. Hilist lõuna- või varast õhtusööki sõime sõidu ajal autos krõpsude näol, häbi tunnistada, sest ei olnud ju aega enam sööma minna.

Juhani Püttsepp rääkis Vapramäel oma “Rahvusmaastike” jutu- ja fotosarjast, mida ta teeb koos loodusfotograaf Ingmar Muusikusega ja mis ilmub osakaupa Maalehes, aga on üleval ka Eesti Looduskaitse Seltsi kodulehel. See on üüratult huvitav projekt, ja kui see kord kõik raamatunagi kaante vahele saab, siis on see suur rahvuslik väärtus. Ning Juhani on osanud neid asju sõnastada paremini kui keegi teine.

Juhani esinemise lõppedes sain käsikirja talle üle anda, kaks sõna juttu puhuda, ja juba me pidime kimama Tartusse tagasi, sest ma lihtsalt pidin ära nägema oma kunagise õpilase Enor Niinemäe, kellest on nüüdseks saanud noor andekas lavastaja, väga põneva lavastuse viimase etenduse. Häbi tunnistada: kuigi ma selle esietendusest peale olen muudkui tahtnud minna seda vaatama, pole ma siiani jõudnud, aga nüüd olin fakti ees – pidi toimuma selle viimane etendus. “Põhjanaela paine”on Arvo Valtoni kunstmütoloogia põhjal valminud lavastus, kuuludes ilmselt eksperimentaalteatri valdkonda, sest teksti kasutatakse seal minimaalselt ja kogu tegevustik antakse edasi liikumise, löökpillide ja häälitsuste abil – ja ma pean ütlema, et see oli tohutu võimas. See oli suurepäraselt välja tulnud asi, väga andekas töö, väga terav mõte, väga-väga kõik. Ma olin täiesti vaimustuses.

PP3.jpeg

Ma ei tahtnud lõhkuda etenduse lummust ega julgenud seepärast ise pildistada, nii et võtan endale voli kasutada internetist pärit pilte, andku nende omanikud mulle andeks ja ühtlasi see lahke luba.

PP1.jpg

PP.jpeg

Ühesõnaga, väljunud kodust enne keskpäeva, jõudsime Otiga tagasi veidike enne südaööd. Selline päev siis.

Tänane oli selle kõrval ikkagi natsa rahulikum, sest hõlmas kõigest lihakaupade järel käimist, selle liha menetlemist ja sügavkülmutamist kodus, ah jaa, vahepeal käisime Tartus veel umbes kolmes poes otsimas mõnd vajalikku vidinat … ja siis Lääne Elu töö. Ja eelmise kuu dokumentide kokkupanek.

Homme varahommikul sõidan jälle Tallinna. Olen väga põnevil, sest see on meie esimene casting lapstegelaste leidmiseks meie filmi. Oo, mm.

Kõik liigub, kõik voolab, kõik edeneb. Ja kõik käib jube kiiresti.

 

Õppida parimailt

Ma nüüd kogun ennast siin kodus pärast seda metsikult tempokat nädalat Poolas EasTscripti programmi esimesel sessioonil, kus meie tunniplaan algas hommikul kella üheksast ja lõppes pool kaksteist öösel.

päevakava.jpgAga ma naasin sealt täielikult tõstetud tundega ja tohutu hunniku uue inspiratsiooni, uute teadmiste ja tehniliste oskustega. Ning ma olen tõsises vaimustuses neist inimestest, kellelt ma õpin, ja kellega koos ma õpin.

EasTscript.jpg

Konkreetselt see näeb välja nii, et kogu meie õpilaste kamp, st 11 filmiprojekti 14 osalejaga (kolme projekti juurest oldi kahekesi), jagati kaheks õpperühmaks, kummalgi oma peajuhendaja. Peale tema töötasid meist igaühega individuaalselt veel neli eri juhendajat, kõik filmimaailmas tuntud ja teenekad tegijad. Minu personaalseteks tuutoriteks olid peale Tom Abramsi (peajuhendaja) veel Simon Perry, kes on tohutu hunniku filmide produtsent …

Simon.jpg

… ja Ben Hopkins …

Ben.jpg

… ja peamiselt produtsent David Matamoros …

David.jpg

… ja Lars Hermann, kelle töö DR teleproduktsioonis on ilmselt Eesti televaatajalegi tuttav seriaalide “Võimu kants” ja “Sild” kaudu.

Lars.jpg

Ja siis mul on 13 andekat ja toredat õpikaaslast, ning pärast tundide lõppu, st südaööst alates oli meil võimalik nii omavahel kui oma õpetajatega põhjalikult sotsialiseeruda palee keldris olevas baaris, kuhu viis selline imede trepp.

keldritrepp.jpg

Kahel õhtul olid ka organiseeritud peod. Kolmapäeva õhtul lõpetati varem ja siis sõitsime hobuvankriga kaugemale suure Bugi jõe äärde, kus oli lõkkeplats ja peotelk lookas söögilauaga ja punastes kuubedes rahvamuusikud trummide ning akordionitega. Ning teine pidu oli samas mõisakompleksis, kus me muidu elasime ning õppisime, ainult et pargi sügavuses asuvas hiigelsuures aiapaviljonis. Mille keskel oli suur lõkkease –  ja laes ka suitsuauk, nii et suitsusauna seal siiski ei saanud.

Mõisakompleks ise oli väga muljetavaldav. Tõesti kaunilt renoveeritud, ja kahe külgmise külalismajaga.

palee.jpg

külalistemaja.jpg

Ma ei väsinud imetlemast seda haljastust. Ringtee ääres need kerakujulised elupuud … Ja peahoone tiibade juures ning külalismajade ees grupid Drummondii vahtrate, parukapuude, budleiadega.

grupp.jpg

Peahoone juurest aga jäi otsevaatesse niisugune imeilus remmelgas. Ainult ma ei oska arvata, kas S. x sepulcralis või selle hübriididest tehtud sort, äkki S. x alba ‘Tristis’, mis mul endalegi vitsakesest on pandud? Oh, kui õnnelik ma oleks, kui minu remmelgad ka selliseks osutuksid …

haljastus3.jpg

õu.jpg

Ja mõisa sissekäigu juures oli turvamehena ametis Püha Laurentsius ise.

Laurentsius.jpg

Vaat nii. Nüüd mul on hulga tööd jälle, sest loomulikult läheb stsenaarium ümberkirjutamisele saadud õpetust arvesse võttes. Ning mul on väga hea meel kogu seda kampa veebruaris Berliini festivalil taas näha, seal toimub meil teine sessioon. Ning kolmas ja viimane sess on maikuus Cannes’is filmifestivalil. Koos mõlema filmifestivali akrediteeringutega. Nii et huvitavad ajad, huvitavad ajad. Ja ma kavatsen kõigest sellest, mida anda kavatsetakse, võtta umbes maksimumi.

 

Köögi eri: 19. sajandist tänapäeva

Mul on nüüd tänapäevane köök. Mul on jälle ori, kelle nimi on Hugo ja kes peseb nõusid nurisemata ning hoolega, samuti on mul praeahi ja elektripliit. Mul on kivivalamu ja meie kunagise taluallee 20 aastat tagasi mahavõetud tammede plankudest nüüd teha lastud töötasapind köögis. Mul on mõned uued ja täiustatud elektrilahendused ning isegi vaheuks toa ja esiku vahel avaneb nüüd kergesti ja sujuvalt, ilma et oleks vaja põlve või puusaga lahti ja kinni peksta.

Nii et on põhjust rahul olla.

Tom tegi imesid ja meie olemasolevad köögikapid olid pärast läbimõeldud ümberehitust nõus endasse mahutama kõik, mis ma tahtsin. Pealtnäha on pilt nagu enne … peaaegu …

kinni.jpg

Aga:

lahti.jpg

Ahjukapi peits ei jäänud peale päris õige tooniga, aga mis me norime.

ahi1.jpg

ahi.jpg

Olgu sõber Tom ja Ott ja teised sõbrad ja abilised tuhandest tänatud.

Aga üks käik oli mul enne seda köögimöllamist ju veel. Käisin esinemas Laiuse koolis ja pärast seda põikasime läbi Valgeansolt. Seitse sealt toodud püsilille on ammugi istutatud, aga seal müügiplatsi veeres tehtud pilte ma polegi veel näidanud.

valgeanso3.jpg

Valgeanso.jpg

Valgeanso1.jpg

Ning muidu on lugemik, lugemik, lugemik … Olen lõpetamas vee-elu ja meresõitu käsitlevat teemaplokki, kindel plaan on  enne Poolasse filmitöötuppa sõitu sellega ühele poole saada. Ning samaks ajaks on mul tarvis veel ka üks laste muinasjuturaamat ära toimetada. Adapteeritud romantilised lood suurest maailmakirjandusest.

Ning ma pole linkinud oma paari viimast arvamuslugu, mis Lääne Elule on tehtud. Üks räägib laste kodusest koolitööst ja teine erikoolides sündivatest pahandustest.

 

 

Kaos on korra ema

Mu elus valitseb kaos, aga sellest sünnib kord. Enne lihtsalt on hullult möllamist. Ja nipitamist. Sest ühest küljest on olukord selline, et tuleb tegelda.

tomat.jpg

oasaak.jpg

oad.jpg

paprikad purgis.jpg

Aga samal ajal samas kohas teeb sõber Tom võlutrikke, et standardmõõtudega kasti sisse mõeldud nõudepesumasin (45 X 60 cm) hakkaks mahtuma meie väga ebastandardse monoliitse köögimööbli sisse (algsesse ruumi suurusega 35 X 52 cm; ning praeguse seisuga see köögimööbel enam monoliitne ei ole). Kirju lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga …

lammutus.jpg

 

auk sisse.jpg

suur auk.jpg

masin.jpg

plate maas.jpg

uus plaat pikiproov.jpg

uus plaat proov.jpg

Ning Ott meisterdab praeahju kappi.

Ott nikerdab.jpg

ahjule proov.jpg

Ja siis muidugi need kaablivedamised, üle pööningu ja seinte seest (kuni selgub, et kipsi alt läheb risti üle seina veel miskine pruss, kust kaabliga enam mööda ei pääse ja siis tee mis tahad) …

Loomulikult õnnestus korra ka vanasse kaablisse puurida. ma olen aru saanud, et see on üsna tavaline protseduur.

juhtmega.jpg

Aga mina muudkui hoidistan ja lippan keldri vahet. Pärast hiljutist pikka vihmaperioodi seal muidugi lainetab. Juba välimise trepi alumisel astmel.

ujub jalad.jpg

Aga keldriruumi läheb ju veel kaks astet madalamaks ja ilma Oti kõrgete kummikuteta ma sinna üldiselt praegu ei pääsegi.

vesi.jpg

Selle veeprobleemi lahendamise peale aga kavatsen ma mõelda alles ületuleval aastal või umbes nii. Õnneks hoidisepurke riiulites see sesoonne uputus ei mõjuta.

Küll aga on nüüd ilmselt kõigile üheselt mõistetav, miks mu daaliajuurikad sel talvel siin keldris ära hallitasid. Mul endal lihtsalt on veidi raske taibata, miks ma nii loll olin ja nad sinna panin.

Ja siis ma muudkui kirjutan oma lugemikku aina edasi, sest järjest kiirem on sellega juba.

 

 

 

 

Köögi tuunimine

Meil käib siin juba mõnda aega köögituunimisprojekt. Sest et mul hakkas järjest ja järjest rohkem üle viskama olukord, kus mu ainuke söögitegemisvahend nii hommikul, lõunal kui õhtul on puupliit; et nõudepesu peale kulub nii palju väärtuslikke minuteid minu elust; et iga kotleti- või liha- või millegi muu praadimine täidab nii köögi kui elutoa õhupuhasti ehk luhvtivurri puudumise tõttu halli tossu ja rasvahaisuga; ja et puupliidi ahjus millegi küpsetamine nõuab lakkamatut valvsust ning mitmekordset ümberpööramist, et tagumine ots ei kõrbeks ja esimene tooreks ei jääks.

Ühesõnaga, ma olen üsna algusest peale pidanud plaani meie siinset kööki oluliselt kaasajastada, tänapäevastada, funktsionaliseerida ja nii edasi. Lihtsalt ma pidin välja mõtlema, kuidas, sest kui suurt remonti ei taha ette võtta, torusid ümber vedama hakata, uksi ja seinu ümber planeerida … Selles mõttes ei ole meie köök eriti lihtne variant. Kuigi ta on suur, jumal tänatud. Aga torud on seal, kust nad sisse tulevad, uksed ja aknad ja puupliit soemüüriga kah seal, kus nad on (ja väga hea, et on).

Nii et ma olen paar aastakest mõelnud ja nüüd võtsime ette.

Alustuseks väike meenutus meie kolimisjärgsest seisust 2015. aasta jaanuaris.

Sest selle ümber hakkasime kuduma köögimööbli ülemist rida.

Alustuseks soetasime Sõbralt Sõbrale teiseringipoest umbes 45 euro eest sellise puhveti.

kapp.jpg

Selle ülemisest otsast sai meie köögimööbli üks puudolev lüli. Alumine osa läks esikusse jalatsi- ja muu träni kapiks, ning keskmise osa riiulite arvelt sai see kummut endale alla ka jalad. Et oleks põrandast kõrgemal – ja sajajalgsetel hea oma tuhvleid ja botikuid sinna alla peitu lükata. Sest sellisest kapist oli esikus meil ka väga puudu. Enne oli seal nurgas vaid üks pisike traadist-alumiiniumist kargo, mis solvas mu ilumeelt, aga parema puudumisel ajas kuidagimoodi asja ära. Aga nüüd see pildil näidatud alumine osa on lausa luksus ja rõõm.

Siis olid mul hoolega alles hoitud mu kunagise Targa Naabrinaise kingitud keraamilised sahtlid, neli tükki. Ma ei osanud nendega midagi mõistlikku peale hakata, sest polnud kohta, kuhu need sisse installeerida. Aga samas olid need nii toredad, et kolides võtsin nad kaasa ja siiamaani nad ootasidki oma aega. Sest nüüd tegi Ott neile kapikese ümber ja sahtlid käivad sisse ja välja, täpselt nagu peab.

savi.jpg

Siis järgnes suurem planeerimine, rehkendamine ja mõõtmine. Ostlemine (appi, ma ei taha sellest rääkida. Mõelda ka ei taha.). Elektriku külaskäik konsulteerimise eesmärgil. Väljaselgitamine, kas ja kuhu lähevad kööginurka ehitatud kapikesest ventilatsioonitorud. Nende pisuke ümbertegemine ja toru toomine alla tulevase elektripliidi kohale ja ka puupliidi kohal oleva augu taha.

toru.jpg

Ning arvesse võttes meie mõõtmisi ja seda, et kõiki meie planeeritud installatsioonirivi tükke ei olnud võimalik kinnitada kipsi all olevate reikade külge, tuli paigaldada kipsi peale tõhus tugevdus miskist kruvi- ja raskuskindlamast materjalist. Näiteks viiekordsest vineerist. Koos kunstipäraselt sisse lõigatud soonte ja aukudega elektrivõrgu tarvis. Ning siis sai paika ka luhvtivurr. (Ma loodan väga, et järgmisel nädalal ilmub tema alla ka pliidiplaat, sest iga hommikuse munakeetmise pärast ei viitsiks ma tõesti puupliidile tuld alla teha, kui vähegi ilma saaks …)

sein.jpg

Elektriku teine külaskäik. Ja kõik sai ühendatud. Tööpinna teise serva seina peale sai ka neljane pistikupesa pandud, et pikendusjuhe enam ei laiutaks risti ja põigiti seal mu hakkimiste ja toimetamiste vahel. Kiirkeedukannu, köögikombaini ja saumikseri kasutamine peab käima nagu lupsti, mitte et kõigepealt võtame eelmise pistiku stepslist välja ja pressime uue asemele, ja siis kolme minuti pärast jälle endistviisi tagasi. Minu arusaam asjadest on, et köögitöö on tüütu, kurnav, intensiivne – nii et kõige selle juures peab inimesel vähemalt väga mugav olema. Et midagi tehtud saaks.

Kogu see protsess kulges üldiselt üsna rahulikult. Erilist meeleheidet ei saabunud.

ott.jpg

Ah jaa, Oti töökad käed said vahepeal riistakuuris hakkama veel viimase puuduoleva lüliga meie köögimööbli ülemises reas.

riiulitegu.jpg

Nii et lõpuks veetsime pika ja tööka õhtu seda rida seina peale tõstes ja kinnitades.

riiul.jpg

(Pildi alumises servas näete suurt segadust, mis kaasneb sügisese seeneajaga ja vajadusega veel samal õhtul ka sellel rindel suuri tegusid teha.)

Aga põhiline on, et ma ei pea enam oma maitseaineid kapi otsast karbi seest alla tõstma või otsima neid mitmest erinevast kohast. Kõik, mida võib toiduvalmistamise juures kiiresti ja äkiliselt vaja minna, on nüüd vägagi käepärast.

riiul täis.jpg

Ning nagu ma ütlesin: on teatavat lootust, et järgmiseks nädalaks on mul selle seina alumises reas lõpuks ometi ka keraamiline pliit ja nõudepesumasin (ja pidevalt üleajavat nõuderesti enam üldse ei ole!!!). Ja vastasseinas ilusa kapikese sees poseeriv Gorenje ahi. Ohh, kuidas ma olen neist puudust tundnud!

Aga seenemajandus käis (ja käib) ikka kõige sellega paralleelselt. Eriti pärast seda, kui me laupäeval Eva ja Jannoga Põlvamaa metsades käisime.

seenepuhastamine.jpg

Pildil vaid osa sellest, mis purki sai. Jäi ka järgmiseks päevaks ju umbes ämbritäis kupatamist vajavaid riisikaid likku.

seened.jpg

 

 

« Older entries