30 aastat hiljem

Üks väga suur ja oluline tükk minu kujunemisaastatest, minu teismeliseeast ja noorusest, läks laupäeval koos Liisiga maamulda.

Seda pilti Liisist nägin alles nüüd, kui Pill FB-s selle mu lõime pani, aitäh! Ma ei tea, miks mul seda ei olnud, aga just nii ma teda mäletangi meie omavahelistest olemistest.

liisi väiksem.jpg

Olime väga lähedased sõbrad 1989. aasta kevadest kuni varaste kahetuhandendateni, mil kolmekümneste inimeste asjalik pere- ja töökeskne elu ja geograafiline vahemaa tegi oma ja meie elud hakkasid minema teineteisest mööda.

Ma poleks pidanud laskma sellel juhtuda. Ja ma oleksin pidanud varem mõistma, et sellest on vähe, kui hoida kedagi lihtsalt oma südames, armastusega, ja vahel helistada ja kõnelda. Ma oleksin pidanud hoopis mõistma, et mitte midagi ei tohi hakata edasi lükkama, et küll on veel aega, küll me jõuame veel.

Vahepealsed kolmkümmend aastat oleks pidanud mulle ju ometi õpetama, et me keegi ei ole kuulikindlad. Nagu tookord tundus.

posti peal.jpg

Liisi on meie lõbusas rivis eelviimane, mina tema ees. Ja kui kellelegi sellest kambast ei sobi siin oma aastakümnetetagust nägu näha, siis andke mulle teada ja ma fotošopin anarhiamärgi tema näo peale 😀

poodium.jpg

Siin on Liisi üleval paremal kõige äärmine, tema nägu on peaaegu äratuntamatu, aga ta on seal olemas. Ta oli kogu aeg olemas. Ja muidugi me tegime igasuguseid tükke. Sest 18-aastane olla ei ole tegelikult alati kerge.

Aga nüüd on nii palju rääkimata jutte me vahel, ja nii raske hüvasti jätta. Ja ma ei suuda kuidagi leppida. Me ju jagasime kunagi tervet elu. Meil olid meie ühised sõbrad, meie seltskond, meie raamatud, meie pardakas, meie kirjutatud tekstid. Me kasvasime koos kirjanikeks. Ja nüüd ma loen üle tema vanu luuletusi ja otsin karpidest vanu pilte temast, ja nii palju tuleb meelde.

See luuletus oli minu jaoks eriline juba siis, kui Liisi selle alles kirjutanud oli.

loojangulapsed.jpg

Advertisements

Värve otsimas

Juba enne pööripäeva alanud öökülmad on siin hooti olnud päris karmid, õige mitu miinus nelja-viie kraadist ööd on lilled aias ära süldistanud. Nii et peenrad on jäänud tõepoolest kurvalt õievaeseks. Aga õnneks on sügisel selle korvamiseks varuks värvid! Paljudes aedades on see sügisene värvilõõm tõepoolest veel uhkem kui aia südasuvine õitsemine – kuigi üürikesem. Mis siis.

Minu aia värvipõõsad on suures enamuses alles pisikesed. Olen neid teadlikult muudkui istutanud siia ja sinna, aga eks kasvamine suuruseni, kus nad juba muljet looma hakkavad, võtab aastaid.

Siiski rõõmustan juba praegu oma noore pihlaka ‘Dodongi’ üle. Pilt on tehtud küll juba rohkem kui nädala, peaaegu kahe eest – vahetult enne talguid. Kopatööde jaoks pidin ta korraks üles kaevama ja hiljem natuke teise kohta istutama. Loodan kogu südamest, et ta seda tralli vahetult enne ilmade külmenemist südamesse ei võtnud ja kahjustada ei saanud! Ja et ta ikka enne talve jõuaks kuigipalju juurduda …

Dodong.jpg

Mandžuuria forsüütia, mida peetakse üheks kõige külmakindlamateks ja millega ma juba Haapsalust kolisin:

forsüütia.jpg

Musani abeelia:

abeelia.jpg

Nooruke kontpuu ‘Regnzam’ võtab suurepärase tumepunase värvi.

Regnzam.jpg

Kaselehine enelas on oma värvikuues nii lõbusaks muutunud!

kaselehine enelas.jpg

Musta lõhislehise leedri marjad säravad põõsas nagu pisikesed söetükid.

must leeder.jpg

Üks vana nimetu pojeng (tugevroosa täidisõiega) omandab aastast aastasse kummalise punase sügisvärvi. Teistel pojengidel pole ma seda kunagi täheldanud, ainult see üks teeb seda. Võib-olla on see märk mingist haigusest?

pojeng.jpg

Pirnipuu ‘Suvenirs’ värvub minu suureks hämmastuseks samuti päris suurel määral.

Suvenirs.jpg

Ja veel üks üllataja on kõige tavalisem valge täidisõiega näärelehine roos. Ma pole kunagi varem märgata osanud, kui ilusad nad ka sügiseti on.

näärelehine.jpg

Kuulus Mitšurini aretatud kultuurpihlakas ‘Granatnaja’ on samavõrd dekoratiivne kui kasulik. Marjad ju ammu mahlana purgis. Tema taga aga kollendab nooruke üle-tee-vaher.

Granatnaja.jpg

Mis puutub kasulikkuse ja dekoratiivsuse ühendusse, siis ka kõige tavalisem must aroonia on selles tugev.

aroonia.jpg

Väravavahtrad on suure osa oma kasukast juba maha heitnud. Nüüd saab kuldses vaibas jalgu sahistada.

lehevaip.jpg

Nagu igal sügisel, on väga võimas iidvana harilik kukerpuu ‘Atropurpurea’. See põõsas püsib sageli uue aastani punase marjakoorma all, enne kui linnud sellega lõpuks ühele poole saavad, ja vahel ei saagi.

kukerpuu.jpg

Aias on mul enne talve tulekut muidugi veel palju teha. Praegu tegelen ogoroodina peenarde puhastamise ja põhu alla panemisega, et kevadel otsekohe külvama ja istutama saaks hakata. Siis on vaja keldrimäe vana serv lahti võtta ja umbrohujuured läbi kaevata … ja siis on veel mõned väiksemad plaanid. Homsest läheb ilm jälle soojemaks, siis on hoopis meeldivam aias mütata kui mingi kolme-nelja plusskraadi juures, nagu meil siin viimane nädal püsinud on.

Täna hommikul sain ühe surmasõnumi, mis mind peaaegu hingetuks võttis. Väga ootamatu lahkumine. Minuvanune inimene, üks mu kunagisi parimaid sõpru, kellega koos kirjanikeks kasvasime. Aga nüüd on siis nii.

 

Jalad ja käed on pea otsa saanud

Lõppeval nädalal jõudis poodidesse ja ehk juba ka raamatukogudesse minu uusim väikelasteraamat “Minu pea”. Täpselt nii nagu kõlabki, on see samalaadsete raamatukeste “Minu jalad” ja “Minu käed” nii-öelda järg. Etteruttavalt võin öelda, et kunagi kevadel ilmub ka “Minu kõht”, ja võib-olla seejärel veel “Minu selg” ja/või “Minu aeg”, igatahes plaanid on, aga veel udused.

PEAraamat-esikaas–väiksem.png

Rääkigem praegu aga kindlalt sündinud asjadest, ja seda “Minu pea” kahtlemata on! Eks ta on üsna sarnase struktuuri ja ülesehituse ja põhimõttega kui kaks eelnevat. Ajendatud ikka mu tähelepanekutest, kuidas väikese lapse jaoks on tema enda keha veel hiiglama huvitav asi ja kuidas väikelastele meeldib, kui väga elementaarsed asjad neile üle selgitatakse, kirjeldatakse või jutustatakse. Ma mäletan endagi lapsepõlvest, kuidas ma võisin tädiga koos lõpmatuseni põrandal istuda ja kuulata põhimõtteliselt igavesti, kuidas ta mulle pildiraamatu pilte ümber jutustab. Kuigi ma nägin samal ajal piltide peal täpselt sedasama. Aga see oli nii huvitav!

24.png

26.png

Ja siis oli mul veel see väike kaalutlus, et kuidagi pakkuda lapsele natuke laiemat sõnavara ja mõtlemisruumi, kui kodune olmesuhtlus mõnikord võimaldab. Kui palju me igapäevases koduses suhtluses siis ikka viitsime lapsega arutada tema kehaosade üle või kui palju nimetame rannet või küünarvart. Sellepärast ma arvan, et taolised raamatud kõige elementaarsematest asjadest on väikelastele üpris vajalikud, kasulikud ja meeldivad neile ka.

Kasvatuslikku ka.

40.png

Ning ilusatest unenägudest, mida aju inimesele magamise ajal näitab.

47.png

Pearaamatut müüvad Apollo ja Rahva Raamat nii oma poodides kui veebis. Ja minu käest otse saab ka osta, kui mulle teada anda.

Kevadel juba ilmus selle algajate kehateaduse eelmine raamatuke, “Minu käed”. Avastan praegu üllatusega, et blogis ma sellest polegi veel juttu teinud, ainult juuli algul olen korra maininud.

 

Minu_käed-esikaas–väiksem.png

Selle kohta kehtib samuti kõik see, mis eespool juba ütlesin.

Käeraamat lk 29a.jpg

Käeraamat lk 30.png

Käeraamat lk 16.jpg

Käeraamat lk 15.jpg

 

Mõlemad on illustreerinud Elina Sildre, kavatseme niiviisi veel mõnda aega koos jätkata. Mulle väga meeldib, et tema stiil ei ole neis raamatukestes liigselt nännutav, vaid on selline veidi väljakutsuv. Väikelastepärane, selge, arusaadav – ja nii lõbus ja omapärane!

Mis ma rohkem ikka oskan öelda: julgen neid väikelasteraamatuid igati soovitada!

“Minu käsi” saab samamoodi osta siit ja sealt. Ja minu käest ka. Soovi korral kirjutage mulle või saatke FBs sõnum!

 

Kivi- ja palgitalgud

Septembri keskel kirjutasin ülevaatlikult meie plaanidest endise mägimännistu alaga. Ja sestpeale ongi siin käinud kibe töö selle nimel, et tõepoolest mihklipäevaks selle ette valmistatud ja ära tehtud saaks.

Pidi tulema kopp– tuligi! Juuris need 3 igivana mägimännukontsu maa seest välja ja kooris sealt pinnase ühe tõupuhta kivila jaoks, kus tõepoolest kasvatada kõige kuivalembesemat ja kõige lahjemat maad armastavat alpitaimede seltskonda..

kivila alus.jpg

Ning kopp juuris meil välja ka vana kuivatiesise pihlakakännu. Too vana puu kuivas meie kolimiskevadel, samal suvel sai tema skelett maha saetud, aga kännule ei hakanud jõud peale. Mehed otsustasid, et tõmbavad kopaga kuivati eest maast lahti ja toovad uue kivila äärde valmis ka kolm-neli kõige suuremat kivimürakat sealt. Plaan oli väga hea, aga kui kopp korra tõmbas, tuli sealt kuivati eest maast lahti veel PALJU kive. Tonnide kaupa kive. Mis tähendas, et meil oli nüüd talgutööd kohe kõvasti juures.

kividjakopp.jpg

Samuti ei vastanud minu ootustele see, et isegi kui pinnas oli 30 cm sügavuselt kooritud, oli seal IKKA VEEL kinni mingeid jäledaid umbrohijuuri – sügavamal, kui mu kujutlusvõime lubas oletadagi! Mulle tundub, et kõrvenõges.

Igatahes polnud siis enam kahtpidi mõtlemist, vaid see auk oli siiski vaja täiendavalt ära vooderdada miski juuretõkkega. Mõningate alpitaimede väga sügavale tungivate sammasjuurte pärast ei olnud mõeldav tekstiilmultši kasutamine saabuvate liivakoormate all. Seega ainsa võimalusena jäi makulatuur. Vedasin aiakuuri oma varudest tühjaks, ja olgu tänatud eelmine pererahvas, kes meile kastitäite kaupa vanu ajakirju siia jättis!

makulatuur.jpg

Loodan tõesti, et seda kraami sai piisavalt paljudes kihtides. Kuigi kindel ei saa kunagi olla, ja eks kui liivakoormaid auku kallati, võis osa kihte ka paigast nihkuda. Seemäng käib hea õnne peale ka. Liiv toodi siitsamast lähedalt karjäärist. Kõigepealt üks koorem, 16 tonni …

toodiliiva.jpg

… ja siis selgus, et sellest ei jagugi ning otsemaid tõi veomees meile veel teisegi koorma kohale.

liiv.jpg

Ühe hunniku kaevasin mina laiali, teise Ott. Selle tegime ühe päeva sees.

Siis oli veel vaja umbrohujuurtest puhtaks kaevata ja natukese liivaga vooderdada keldrimäe serva pikenduse ala. Sellega tegelsin toosama õhtu, kui Kuldrest ja Antslast esinemast tulin.

talgueelne KM.jpg

Selle laienduse põhjuseks oli, et keldrimägi hakkas tõusma umbes 80 cm madalamalt, kui senine, vana serv kunagi kaotud oli, ja selle kalde pealt oli võimatu murutraktoriga niita, see oli tüütu trimmerikoht.

Ja talgute ajaks olime Otiga vorminud oma kivila aluse selliseks:

uue K algus.jpg

Ilmateade oli terve nädala lubanud pühapäevaks igasuguseid jõledusi, st vihma, vihma ja vihma, aga juhtus talguime ja pärast hommikust udu me saime hoopis imeilusa sooja, kuiva ning poolpäikselise sügispäeva.

Kuivati ees alustas kivitõstebrigaad.

kuivatibrigaad5.jpg

 

kuivatibrigaad.jpg

Ja liikvele läks veobrigaad. Käiku läksid kõik meie 2 käsikäru, murutraktori käru ja siis suurem sinine käru.

lükatõmba.jpg

Tsiiliperel oli kaasas nende spets-kiviveokäru …

veobrigaad4.jpg

… ja vanast autokapotist tehtud ning mootorvintsi abil liigutatav lohisti, millest oli kohutavalt palju kasu!

kapotiga.jpg

Tubli hilinemisega jõudsid kohale ka kõige nooremad mehed, kes liigutasid tohutuid kivimürakaid palja ihurammuga!

vedamine K.jpg

suursuurkivi.jpg

Ja ladumisbrigaad. Nii ta läks – alguses keldrimägi, siis uus kivila – ühed vedasid ja teised ladusid!

kividKM.jpg

 

K kivistamine.jpg

tugevad poisid.jpg

kärtjagerli.jpg

Muhedikupapa tegi keldrimäe suurte kivide servas väikeste lamedate kividega väga peent tööd. Selline serv tuli sellepärast, et niisugust on kõige parem niita: murutraktori või niiduki ratas sõidab peal, kõik jääb pärast puhas, ei mingit äärte ületrimmerdamist ja lisatööd.

papa teeb.jpg

papatöö.jpg

Lõpuks said isegi palgid plaanitult varju alla!

palgid.jpg

Ilm soosis, tuju oli kõigil hea, tõeline hoog oli sees!

Ott1.jpg

Ja kolmandad tegid süüa köögis ning toas. Eelmisel päeval olin läinud ja ostnud lamba, olime selle tükeldanud ja puljongi õhtul valmis keetnud. Köögitoimkond jätkas pühapäeval ilma minuta. Supp valmis köögis, pilaff lõkke kohal pajas.

pilafikeetjad.jpg

pada tulel.jpg

keeb.jpg

Magustoidu tõi üks talgulistest, nii et selleks ajaks, kui kivide ja liivaga mängimise lõpetasime, ootas meid pikk laud, nagu peab! Ilusa ilma pärast otsustasime selle ikkagi õue katta.

talguvägi.jpg

natüürmort koogiga.jpg

supp.jpg

pilaff.jpg

Saun ja. Võimas! Ja oli see alles tegemine! Eks meil siin endal jäi ka veel natuke edasi nokitseda, aga sellega saab juba tasapisi ise hakkama.

Täna hommikul, kui käisin ja vaatasin, oli endal ka täitsa uskumatu tunne. Keldrimäel:

KM2.jpg

KM.jpg

Ja kivilas:

K tehtud Anne pilt.jpg

uusKidast.jpg

uusKloodest.jpg

See oli üks pöörane ja väga, väga lahe päev! Olen tõsiselt õnnelik. Ja tänulik. Tänan südamest ka piltide tegijaid, sest kasutasin selles postituses nende omi kõrvuti enda tehtutega. Üks pildistaja, kes samal ajal ka töötab, ei jõua ju kunagi fotokaameraga jälgida tervet protsessi, aga kamba peale kokku saab ikka algusest-lõpuni-pildi kätte. Aitäh!

Selle postituse lõppu sobib panna üks väga õnnelik talgulisenägu.

Ott.jpg

Esinemishooaeg nüüd sisse juhatatud

Lastekirjanike tööst moodustavad päris olulise osa sügisest kevadeni käivad esinemised ning kohtumised lugejatega. See hooaeg algab enamasti septembri lõpus, kui koolid on uude õppeaastassse sisse elanud ja ürituste ning tööplaanid valminud, ja kestab kevadeni, suvevaheaja alguseni. Juba aastaid rändan niisiis sügisest kevadeni mööda koole oma raamatutega nagu kass poegadega, tavaliselt on ühes kuus kaks-kolm esinemist ikka.

Selle hooaja avapauk kõlas eile Antsla raamatukogus ja Kuldre koolis, kuhu oli Lastekirjanduse Keskus organiseerinud minu, Jaanus Vaiksoo ja Sulev Olli ühisväljasõidu. Kolmekesi lugesime lastele ohtralt luulet, ja mina lugesin oma “Imelugude” tekste, mis pole veel raamatuks saanud, aga käsikirjaks küll, ja Ott Vallik on selle illustreerimist ka juba alustanud. See peaks raamatuna ilmuma järgmisel kevadel. Seega muidugi tahtsin neid värssjutustusi laste peal testida – ja mulle näis, et eksami sooritasin “viiele”: lastel oli nalja küll, elasid kaasa ja naersid õigete kohtade peal, nii et mina olen rahul! Ja mis veel parem, nägin, et sellest tuleb õnneks tõesti taas üks raamat, mis noori lugejaid külmaks ei jäta.

Antsla raamatukogus olime algklassilaste ees, 1. – 3. klass.

Antslassss 25.9.19.jpg

Antslass 25.9.19.jpg

Antslasss 25.9.19.jpg

Ja Kuldres kuulasid meid suuremad, 4.–9. klassi õpilased.

Kuldres 25.9.19.jpg

Pärast käisime lõunat söömas ühes toredas külakohvikus, mille kõrval oli niisugune tore vaatekoht. Taga paistab nii armas ja mänguline Lõuna-Eesti maastik ja Urvaste kirik.

Urvaste vaatepunkt.jpg

Pildid on tehtud Lastekirjanduse keskuse poolt ja ma südamest tänan neid lahke loa eest neid oma blogis kasutada!

Minu järgnevate kokkulepitud esinemistega püsite aga kursis siitsamast blogi avalehelt “Kalendri” rubriiki vaadates.

Mis siis veel. Samal ajal kui ma Urvaste kandis kaunist päeva veetsin, oli mu postkasti laekunud üks hea ja üks halb uudis. Hea uudis on see, et “Minu pea” on trükikojas valmis saanud – teen sellest lähemal ajal ka terve omaette postituse. Halb uudis oli aga see, et Kulka otsustas minu jõulujuttude raamatu avaldamist mitte toetada. See on paha, sest mul on selle jaoks täiesti geniaalne kunstnik Marge Nelk juba töös ning arvatavasti omadega vähemalt poole peal, samuti on mul temaga juba sõlmitud leping, mis seob mu tema ees päris korralike rahaliste kohustustega. Nii et taganemisteed mul enam tegelikult ei ole, see raamat peab ilmuma, aga mis vahenditega ja kust need võetakse, tuleb mul nüüd välja nuputada.

Pööripäevajutud

Eile oli sügisene pööripäev. Päev on juba kuus tundi lühem kui jaaniajal … ja jõuab jõuludeni veel kuus tundi lühemaks minna. Kui ma külmadega isegi suudaks leppida, siis see valgusolude halvenemisega mitte. Minu lemmikaeg on ikka see, kui päike lõõmab öötundidest öötundideni ja vaevu jõuab loojuda. Oh, jaaniaeg … kaua tuleb sind nüüd jälle oodata!

Vanarahvas uskus, et sealt, kust sügisesel pööripäeval tuul puhub, puhub ta valdavalt jõuludeni välja. Ning lõunakaarte tuul, mis keerab päeva jooksul päripäeva suunda, pidi ennustama pikka ilusat sügist. Eks me siis näe, mis tulemas on –  sest tuul pööras päeva jooksul hoopis loodest läände, seega külmast kaarest ja vastupäeva.

Sookured ja pääsukesed läksid eelmise nädala teisel poolel kiiresti ja justkui kõik korraga. Paar päeva tagasi kuulsin veel hiireviusid, aga nüüd on nendegi poolt vaikus. Viimased päevad voorivad juba haneparved meist üle lääne poole. Kahju on nende minekust. Ainult haigrud röögivad veel tiigi taga võsas. Need võiks kah ära minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Õgivad meie kalli raha eest ostetud valgeamuure siin.

Kevadel saabusid rändlinnud üsna vara – oma märkmetest näen, et 18. märtsil kuulsin esimest korda lõokest ja hiireviud ning sookured tulid põllule huikama. Selsamal päeval oli ka esimene kevadine äikesevihm ja vikerkaar. Ja lumi oli sulanud vaevu paar päeva varem (16. märtsil olid veel lumeräbalad siin-seal maas).

19. märtsil tegin kasvuhoones esimesed külvid:spinatit, redist, salatit ja tilli, seal oli muld sulanud ja üsna soe juba. Tomatid-paprikad olid muidugi juba nädal varem tuppa karpidesse külvatud. Õues olid temperatuurinäidud mõõdukad plussid, ööd kergetes miinustes. 22. märtsil hakkasid lumikellukesed õitsema. Kuu lõpupäevadel tuli lühike väga külmade ööde periood: öösiti langes miinus kaheksani, kolm-neli päeva järjest. Vihmaga oli kevade hakul kasinasti. Pärast seda juba nimetatud äikesevihma tegi veel mõõduka saju 21. märtsil ja siis 29. märtsil.

Aprilli esimestel päevadel hakkas jälle tasapisi soojemaks minema – aga 9. aprillil läksid öised temperatuurid jälle miinustesse ning paar päeva andis lörtsihoogusid. Need möödusid, aga ööd jäid miinuskraadidesse terveks nädalaks. Igatahes 17. aprillil alles oli ilm sedavõrd paranenud, et sain külmakindlad juurikad maha külvata: porgandi, pastinaagi, avamaaredised, naerid ja mustjuure.

Sel kevadel nägin, et sügisel tuleks tõepoolest niipalju pingutada, et peenrad puhastatud ja põhu talveks peale saaks, sest suur vahe oli peenardel, mis talveks põhu peale said, ja peenardel, mis ei saanud. Pildi pealt on näha, et mustana talvitunud peenras tuli kevadel alustada rohimise ja puhastamisega. Põhu all polnud aga umbrohust haisugi.

ennekylve AM.jpg

Võtsin suure aianoa ja lõikasin külviridade kohalt põhu lahti, puistasin vahedesse natukene komposti ja külvasin sellesse.

põhupeenarread.jpg

Niipalju sain targemaks, et järgmine kevad kasutan komposti asemel poest ostetud kasvuturvast nende ridade vahele puistamiseks – sest kompostis oli palju umbrohuseemneid, mis tähendas rohimist, aga kui ma kasutaks seal kasvuturvast, siis saaks veelgi laisemalt läbi.

Kus polnud tegemist ridadega, vaid oli vaja taimi istutada, seal lihtsalt tegin põhu sisse pesad ja istutasin neist läbi mulda.

põhupeenaraugud.jpg

Aga see istutamine tuli muidugi hiljem. Kõigepealt ajasid kasvuhoonesse tunginud maakirbud suurema osa mu kastidesse külvatud kapsataimi hukka, nii et maikuu keskel tegin veel korduskülve. No kes see oskas arvestada, et maakirbud juba aprilli lõpus aktiveeruvad – aga nad tegid seda, sest kuu keskel saabus soojalaine, 15. aprillil oli juba 12 kraadi sooja, järgmisel päeval juba 15, siis 16, ja 20. aprillist alates tõusid päevatemperatuurid üle 18–20 kraadi, 27. aprillil oli 24 kraadi sooja. Samal ajal olid viimased sademed, mis me saime, 9. aprillil sadanud lörts. Siis hakkas aiamaal küll juba nutuseks kiskuma, voolikud tuli välja vedada ja pump tiiki panna.

Vihm tuligi alles 2. mail, paar päeva enne seda saabus uus öökülmalaine ja päevatemperatuurid tõmbasid tagasi kevadise harjunud 10 kraadi tuuri. 3. mail sadas LÖRTSI ja ööd läksid jälle rohkem kui nädalaks miinuskraadidesse, kuigi päevasoe hakkas juba 15–16 kraadi juurde tagasi tõusma. Vähemalt sadas nüüd vihmagi natuke.

17. mail tõusis öine temperatuur jälle üle tüki aja plusspoolele ja päevasoojust tuli taas 20 kraadi ja rohkem. Nüüd oleks olnud hea aeg aiamaal kõike teha ja külvata ja istutada – aga tädi Tötsu juba aprilli lõpus alanud haigus läks nii hulluks, et 17. mail jõudis ta opilauale. Ning siis 23. mail teist korda opilauale. Vahepeale jäid kuumad päevad, 26 ja 27 kraadi nagu südasuvel. Viimasel maikuu nädalal muutus ilm tagasi maikuiseks 16-kraadiseks. Oli küllaltki kuiv, kuigi maikuus 8 tervelt päeval sadas vihma – aga need sajud ei olnud suured ega tugevad.

Juuni esimene kümmepäevak oli kuiv ning väga soe, isegi kuum, kraadid kerkisid mitmel päeval 28–29-ni. Kõige selle küpsetamise peale saime vihma alles 11. kuupäeval, siis veel 13.-l ja siis järgmisena alles kuu lõpus pärast jaanipäeva. Päevased soojakraadid püsisid järjekindlalt üle kahekümne, paar üksikut päeva olid veidi jahedamad. Jaanipäev oli lihtsalt imeline. Nii suvist ja sooja jaaniõhtut ma ausalt öeldes ei mäletagi. Ja Tötsu oli paranenud, oli meile alles jäänud. Klambrid ja traadid võeti jaanieelsel päeval välja. Nii et jaanituli oli meil õnnelik. Ja ilusate armsate tüdrukutega.

jaanituletüdruk.jpg

Hiljem öösel ilmus meile veel tulepoiss:

tulepoiss.jpg

Juuli algus, kus tavaliselt kõik juba üsnagi lokkab,  oli aiamaal veel üsna lage lugu, sest Tötsu haiguse ja põetamise tõttu jäin kogu aeg seal oma külvide ja istutamistega hiljaks. Midagi polnud teha, Tötsu oli sel kevadel prioriteet. Aiamaa tuli alles tema järel. Ja sel aastal oli pööraselt igasuguseid kahjureid. Ka porganditele tuli kuskilt porgandi-lehekirp. Ma lihtsalt ei jõudnud nende kõigiga võidelda kogu aeg, nagu oleks tarvis olnud. Vähemalt võisin õnnelik olla, et pärast jaanipäevagi jälle rohkem aiale pühenduda  võisin, ja siis hakkas see pilt tegelikult paranema ka.

juulialgus AM.jpg

Juuli esimene pool tuli hoopis tagasihoidlikumate temperatuuride ja hoovihmadega, mis ei olnud suured, aga neid vähemalt oli. Pärast sooja jaaniaega tundus nüüd isegi jahe, oli tunne, nagu juuni ja juuli oleksid kohad ära vahetanud. Aga kuu teine pool läks kuumaks tagasi mitmel päeval lausa 30 ja 31 kraadi. Õnneks sadas aeg-ajalt vihma ka.

Kuu vahetus tõi aga kiire jahenemise ja augusti algus üllatas öökülmaohtliku olukorraga: 4.–6- augusti öödel oli meil siin sooja 2–3 kraadi. Kurgid hakkasid põdema. Kõrvitsatele ka ei meeldinud. Nad vaesekesed olid ka mul liiga hilja ju maha saanud. Nii et … üldiselt, kurki ja kõrvitsat ma sel aastal eriti ei saanud. Vaid natuke, värskelt söömiseks. Noh, päris ilma ka ei jäänud, eks ole.

Juba 6. augustil aga läks elu jälle suviseks … ja kuivaks. Seitse lühikest ja kitsit vihmahookest saime vaid. Istutada seepärast väga ei julgenudki, maa oli labida sügavuselt täiesti kuiv.

Septembrikuu hakkas see-eest üle päeva midagi natukesehaaval tilgutama, abiks ikka, eks ole, kuni kuu keskel saabusid ka tugevamad vihmad. Kahjuks järgnesid neile ka öökülmad. Esimesed öised miinuskraadid olid meil 18. septembril (-2,1 õhus), niimoodi 4 ööd järjest, siis anti kaks ööd hõlpu – kuni pööriööl tuli 4,5 kraadi miinust. Kasvuhoones tomatid ja kurgid võttis ära. Niipalju sel aastal siis neist.

Ega me ööl vastu tänastki külmast pääsenud, täna öösel oli õhus -1,6.

Oleme siin nüüd elanud viis suve, ja ükski aasta pole siin meie aja jooksul nii öökülmane olnud! Varasemad 4 sügist on öökülm saabunud lugupidavalt umbes oktoobri teise poole alguses, aga mis sel aastal toimub?

Ja siis see krahh viljapuudega.

Aianduslik hooaeg ei olnud edukas. Aiva üle kivide ja kändude ja läbi takistuste. On palju paremaid aastaid olnud.

Aga vähemalt kuivlilled kasvasid hästi ja tegid mu õnnelikuks. Pilt on muidugi totakas – spontaanselt kodustes oludes pildistatud, kui ma parasjagu juba kuivanud kimpe kasti ladusin ja nende asemele aiamaalt toodud värskeid hakkasin üles riputama.

kuivlilledega.jpg

Ebaõnnest rõõmudeni

Eile tegime Otiga ühe sõidu, mis oleks pidanud toimuma juba umbes kuu aja eest või varemgi, aga mida sai kogu aeg erinevatel edasilükkamatutel põhjustel edasi lükatud. Ei noh, nüüd on suur sügis käes, pole enam siin midagi kuhugi lükata.

Ja tegelikult tuli välja, et päris hea, et me varem minekule ei saanud. Sest siin juhtus veel asju, mille järel oleks taas kord olnud vaja sinna minna. Mulgimaale. Polli.

Nimelt on tervet viimast aastat mu noori viljapuid saatnud täiesti seletamatu ebaõnn.

2015. aasta kevadel rajasime siia väikese viljapuuaia hakatuse. Sest siin vanale talukohale täiesti ebatüüpiliselt ei olnud meid ees ootamas mitte ühtegi vana, ajast puretud õuna- ega ploomipuud. Ka mitte pirni- või kirsipuud, või taevas hoia, isegi mitte traditsioonilist kreegivõsa! Nii me siis ühe raksuga tõime aiandist kaks pirni- ja kolm õunapuud ning ühe ploomi. Nimekirjas oli mu valitud ploomisorte isegi kolm – kõik eri värvi, kõik eri valmimisajaga –, aga aiandis oli neist tookord olemas vaid üks. (Nüüd, tänasel päeval ütlen ma: õnneks!)

Istutasime nad kõik meie uude aeda ogoroodina serva: soojemasse, tüsedama ja muredama paksu huumuskihiga serva ploomi ja pirnid; külmemasse ja kõvema, savisema mullaga otsa aga õunapuud. Samal suvel lisandus neile sinna emalt saadud omajuurne kirsipuuke. Järgmisel, 2016. aastal aga kingiti mulle sünnipäevaks ploomipuu ‘Polli Emma’ istik, mis läks muidugi soojemasse otsa pirnide ja eelmise aasta ploomi, ‘Renklood Haritonovõi’ juurde. Vaikselt lootsin nende õitsemisaja kattumisele, sest ‘Polli Emma’ ei ole isetolmlev.

Istutasin, kastsin, toestasin, multšisin, kujundasin võra, tegin justkui kõik – kõik järgnevad neli aastat. Kõik näis edenevat ja kontrolli all olevat, ainult sügisõunapuuke tegi mulle natuke muret, sest tema aastased juurdekasvud jäid algusest peale imelikult lühikeseks, piirdudes umbes 5 – 10 cm-ga aastas. teised puud kosusid pealtnäha aga ilusasti.

Eelmisel sügisel juhtus esimene õnnetus. Niitmisel õnnestus murutraktoriga noorele taliõunapuule, mis juba teist suve kandis, pihta põrutada. Näis, et mitte hullusti – midagi ei murdunud, ainult kõik õunad kukkusid puu otsast alla. See ei olnud imelik, sest õunad olid valmis. Imelik hakkas kevadel – kui see õunapuu enam lehte ei läinud, ja ei läinudki enam. Kas tõesti see üks põrutus tegi niimoodi? Kurvastasime, aga leppisime. Kui oled loll, siis tuleb kooliraha maksta.

Teised puud olid aga tublid. Lehtisid ja õitsesid. Aga nagu nöök tulid pirnide, ploomide ja kirsside õitsemisajal need miinus nelja kraadised öökülmad. Kolm külma ööd. Jooksin, mähkisin nende õitsevaid võrasid ööseks kattelooridesse. Sel suvel oli ju võimalus ka oma pirnide ja ploomipuude viljad ära maitsta, nad õitsesid esimest korda! Ning suur oli mu rõõm, kui mingi hetk juunikuus nägin kõigis puudes rohkesti pisikesi viljaalgeid paisumas. Käisin neid näpuga silitamas. Kuni tuli see juunivarisemine, mille kohta ma olin seni ainult lugenu, polnud ise kunagi näinud. Aga ploomipuud lasidki end peaaegu tühjaks. Küll ma kirusin ennast, et ma polnud terve kevade jooksul tulnud selle peale, et neid kasta! Tegelikult oli ju kuiv aeg, aga enne oli ju sadanud ja mul oli multšitud ka … läksin liiga muretuks, ja palun väga. Aga noh, mõlema ploomi otsa siiski mõni jäi, nii et maitsta võis neid siiski saada.

Siis tegi 1. juulil meil siin korra kõva tuult. Selline suvetormike, edelast. Pildus lillepotte ja kattekangaid mööda aeda … ja viis jalalt meie teist suve kandva, peaaegu söömisküpsete viljade all lookas suveõunapuu ‘Pirja’.

pirja1.jpg

Ta murdus juurekaelalt, pookimiskohast. Pidasin seda imelikuks, tegelikult üldse seda, et nii vahetult juurekaelale on poogitud. Pookekoha ümber oli veider, nagu näritud või natuke mädane kitsas rant. Täpselt mullapinnal. Ma polnud seda enne märganudki!

Selle peale kiristasime hambaid, sõitsime Järvselga ja tõime omale uue taliõuna- ja suviõunapuu, istutasime need maha, sest noh … mul peavad õunapuud olema!

Paari nädala pärast läks kolmas õunapuu, sügisõun ‘Kikitriinu’ imelikuks. Pooles juulis tegi ennast kirjuks, nagu sügis hakkaks tulema. Oli ta ju algusest peale teistest hoopis äbarikum … aga neid tervemat kahte ju enam polnudki!

haigepuu1.jpg

Kaevasin ta ümbert ettevaatlikult maa lahti, vaatasin. Leidsin sipelgad. Uputasin, panin neile mürki, kadusid. Kastsin puud ja pidasin talle loenguid. Oma hämmastuseks tuvastasin maapinnal tema juurekaelal täpselt sama imeliku nähtuse, nagu näritud või natuke mädase randi. Panin seda imeks, aga ei osanud ka midagi ette võtta.

Septembri alguseks oli see puu selline.

haigepuu.jpg

Pidasin nõu mitme viljapuutargaga. Selle puuga on kõik. Pilt näeb välja nagu bakterpõletik, aga tegelikult see ta vist siiski ei ole, sest võrsetipud ei ole kooldunud ja tüvi ning oksad on ilma haavanditeta. Aga vahet pole, tulle ta läheb.

Nii et nüüd mul oli juba uut sügisõunapuud ka vaja.

Aga see pole veel kõik. Kui me läinud pühapäeval rõõmsalt Võhmas vettisime, otsustas tormituul kodus maha murda ka ühe ploomipuu, sellesama 2015. aasta kevadel istutatud ‘Renklood Haritonovõi’, mis vähemalt silmaga vaadates tundus olevat vaata et kõige tugevam ja tervem kõigist mu puudest.

Siiski ei olnud ta täiesti maas, vaid kaldu, ja mitte pookekohast mullapinnal, vaid tuulepoolse külje juured olid justkui järele andnud. Nagu kuused vajuvad terve mättaga, nii kiikus temagi mättaga mullas. Sõtkusime ta kõvasti kinni, ankurdasime ta tugevasti uue kolme tugivaia külge – aga ma ei julgeks küll sealt päriselt midagi loota … Ning mis imelik – ka tema pookekoht juurekaelal oli samasugune nagu näritud ja märja randiga.

Seepeale läksin ärevusega kõigi ülejäänute pookekohti uurima. ‘Polli Emma’ pookekoht oli ka väga madalal, samuti otse juurekaelal, aga ilus, terve ja kuiv. Mõlemad pirnid olid aga poogitud umbes 10 cm kõrgusele juurekaelast, need pookekohad olid ka ilusad ja vähimagi veata. Samuti on sel suvel Järvseljast toodud uued õunapuud poogitud labakäe kõrgusele.

Muide, 2015. aastal istutatud pirnipuudega ma olen väga rahul. Mõlemad, nii suvipirn ‘Mlejevi varajane’ kui sügispirn, lätlaste tehtud ‘Suvenirs’,  kandsid esimest aastat. Täna sõime kaks viimast kamalusuurust ‘Suvenirsi’, mis olid ülimaitsvad. Mlejevid said otsa aga juba augusti lõpus. Nende suurus ei olnud nii muljetavaldav, aga nad on siiski suuremad ja sirgemad kui meie kuulsad ‘Pepid’ ning väga mahlakad ja magusad.

Igatahes eile sõitsimegi Polli, Seedri puukooli omale nii uut sügisõunapuud kui igaks juhuks paari ploomi juurde toomas. Ma olin seal esimest korda. Ja ma ei mõista, MIKS ma seal alles esimest korda olin! See koht jättis mulle äärmiselt hea mulje. Sügisesest ajast hoolimata olid nende taimed väga heas vormis, väga hoolitsetud, väga heas süsteemis paigutatud, ja personal oli väga asjatundlik ning armas. Ma sain oma uued viljapuud, sügisõunapuu ‘Kovalenkovskoje’ (sest mul tuli tunne, et ma tahan üleni punast , lausa muinasjutupunast sügisõuna) ja ploomipuu ‘Victoria’ (sellepärast, et see sort on üks mu lemmikuid) ja ploomiväärse alõtšahübriini ‘Kubanskaja kometa’ (sest see on kõige varasem meil müüdavatest ploomidest, saab valmis juba juuli lõpus) ja siis veel kaks toompihlakasorti ning kolm erinevat söödava kuslapuu sorti, millest ma kirjutan ehk mõni teine kord. Õndsuseasjadest ei suutnud ma sinna jätta musta leedrit ‘Plumosa Aurea’, mis oli mu ammuses kujuteldavas soovinimekirjas.

Ja veel ma ei tea, miks ma seal Seedris ei pildistanud. Aga see on ehk seletatav adrenaliini ja endorfiinide tulvaga, mis mind taimeaedades tabab.

Edasi sõitsime ühe kena kaasaaluja juurde, kelle aias ma viimati olin käinud meie kokkutulekul! Väga põnev oli vaadata ja uurida, mis kõik 5 aastaga seal muutunud on. Tema vanemat parki vaadates jooksis mul vist küll ilanire suunurgast alla, sest no millal mina ometi enda pargis sellist pilti näen … Ma oleks pidanud ikka veel 10 aastat varem selle kõigega pihta hakkama.

Tagasiteele eelnes natuke veel  pakkimist, sest autos alumise korruse moodustasid juba Seedrist ostetud taimed. Need on need valgetesse kilekottidesse toppitud pottidega pikali all. Ja kõik need hindamatud taimed, mida meile nüüd kaasa pakuti, tuli sinna peale ja vahele mahutada.

pagass.jpg

Minu kujuteldavasse soovinimekirja lisandus tiivuline kikkapuu, mis mul küll kunagi ammu Haapsalu aias oli, aga mille 2006. aasta erijäle talv endaga kaasa võttis. Nüüd seal aias oli justkui taaskohtumine.

tiivuline kikkapuu.jpg

Kodus patsutasin ja paigutasin neid kaasatoodud taimi ja jagasin neile lubadusi mahaistutamise osas, mis pidi tänase päeva küll ootama. Täna nimelt oli vaja üle võtta juurviljad, sest meil on mitu ööd juba päris head miinuskraadid olnud ja sel juhul, ma kardan, ei pea paika vanarahva tarkus, et juurvili pidi kasvama mihklipäevani. Pealegi täna oligi kuu kõva aja juurepäev, loodetuulega pealekauba, nii et parim aeg säilitusjuurvili maast võtta.

Porgand on sel aastal imelikud krekud, suured küll, aga paljud sõlmes ja harulised. Normaalne sirge porgand meeldib mulle siiski rohkem. Pastinaak on ilus, olen rahul. Ei saanud selliseid poolekiloseid mürakaid kui eelmine aasta, aga kenad normaalsed viljad on. Peet on okei, aga need sordid ma vahetan järgmine aasta siiski välja. See varane väikseviljaline on ikka liiga väikseviljaline, ja see säilituspeet ‘Egipski’ on jälle uskumatud loperguned mürakad, vaata et ei mahu potti ära. Kuigi maitse on mõlemal hea, seda ma tean, mul eelmine suvi olid ka samad sordid. Ja muide, tõeline kordaminek on, et mul õnnestus siin aias esimest korda kaalikat saada!

Kolimiskevadel eakas naabriema kõneles mulle sõbralikult, et siin on külm koht ja kuiv koht ja kaalikas ei kasva. Ma võin öelda, et ta rääkis absoluutselt õigust, täpselt nii see ongi – ja kaalikas ei kasva, sest talle tuleb suve keskel klaasistumistõbi kallale, mis omakorda tuleneb pinnase booripuudusest ja millestki veel. Ma olen selle mõistatusega maadelnud nüüd viiendat suve ja neli aastat ebaõnnestunud, aga iga kord muudkui eksperimenteerinud uute lahendusvõimalustega. Ning nüüd ma tean: kaalikas kasvab siin ainult üks kindel sort, ‘Kohalik sinine’, juhul kui maakirbutõrje ilmade soojenedes on hoolikas, kui peenrakast on aasta varem saanud korralikult komposti ja kui kaalikakülvi eel mulda anda heldelt boorpulbrit.

Noh, külvasin kevadel veel mustjuurt, aga seeme oli piiripealselt vana ega idanenudki, sest mustjuure ja pastinaagi seemned kaotavad idanemisvõime üsna ruttu, pahatihti eelmisel kevadel ostetud seeme järgmisel enam ei kõlbagi, ja nii seekord läkski. Korduskülvi ei jõudnud enam teha.

Ja naeri esimese külvi hävitasid maakirbud, sest ma oinas ei kujutanud ette, et need raiped sel aastal juba aprillis aktiivseks muutuvad, ega märganud. Sügisese naerikülviga jäin riskantselt hilja peale (13. augustil!), need on praegu alles väikesed, aga kui ilma annab, siis ehk paari nädala pärast saab sööma hakata.

Juba augustikuus tulid maast üles sibulad ja küüslaugud. Mõlemad olid sel aastal imeilusad, nendega olen küll ülirahul!

sibul.jpg

küsla.jpg

Ja minu talvine südamerõõm, õlelilled – päikesetiivad, kattelehised käokullad ja parkjuured – on suve jooksul järjest ja järjest kimpudesse köidetud ning kuivatatud.

õlelilled.jpg

 

 

Võhma Vesijuurikas ja muud plaanid

Pühapäeval läksin hullust ilmast hoolimata aednike sügisele suurüritusele – Võhma Juurikale.

juurikas.jpg

Aga vat see oli sihuke käik, et pärast ei saanud isegi öelda, et mind polnud hoiatatud. Ilmateade ju hoiatas küll. Aga pärast seda kuivapoolset kevadet ja suve ma kuidagi nagu ei suutnud enam uskudagi, et NIISUGUNE veekogus ja SELLISE hoo ning tuulega võib kusagil kaela kallata.

Kõik oli märg. Saapad hakkasid esimese 20 meetriga läbi laskma. Vihmavari hoidis pea enam-vähem kuiva, aga tuule tõttu altpoolt enam eriti mitte. Tormituul lõi inimestel vihmavarjud ka tagurpidi. Kõik lirtsus ja lainetas. Kõik oli läbi ja läbi märg: taimed, käed, riided, jalad, kotid, muld, välgumihkel, raha.

Nii et ei olnud seekord sama tore kui alati. Aga rõõmu oli ikkagi küll. Aiahullud olid ju kõik kohal, jälle nagu kokkutulek. Hulk oodatud kohtumisi. Infovahetust. Nõuküsimisi. Kokkuleppeid. Nii et … jah, tegelikult olen ma rahul! Ja rõõmus! Selle hullu ilma juures olid seal kõik kuidagi ootamatult rõõmsad!

ahti.jpg

Koju jõudsin pärastlõunal läbimärja ja üdini külmetavana. Otse loomulikult  vahetasin end kuivaks ja pugesin lõdisedes sooja teki alla, koeravillased sokid jalas, aga päriselt sooja ei saanudki ma enne kui hiljem õhtul, kui läksime külla sauna. Sinna, kus on saunal saviseinad ja saviseintel saviornamendid. Ja kus hea koer Lolita karjatab kanu, lambaid ja ponisid. Ma olen heast koerast Lolitast kunagi isegi luuletuse kirjutanud. See ilmub mu järgmises lasteluulekogus “Imelood”, mille illustreerimist Ott just praegu alustab.

Aoto tõstsime taimedest tühjaks alles järgmisel päeval. Ma pean tunnistama, et selle metsiku tormi ja vihma tõttu jäid mu ostud tagasihoidlikumaks, kui alguses olin plaaninud. Aga sellegipoolest tulin tagasi kahe uue krüsanteemiga. Jälle vanad kohalikud sordid, mis avamaal talvituvad ja normaalsel ajal õitsema lähevad. Kohaliku rahvaselektsiooni sordid, millel pole nimesid. Aga need on need kõige paremad.

võhmast krüsanteemid.jpg

Ühed on valged pompoonõielised pallikesed ja teised tumepunased n-ö klassikalised krüsanteemid. Muah!

Ja siis organiseerin ma siin talguid. Ega ilma see elu siin vist parane, ja kui me nüüd seda ära ei tee, siis muidu jääbki ka sel aastal tegemata. Aga vajadus on laienenud. Ja hoopis pakilisem.

Juba eelmise suve plaanides oli laiendada allapoole keldrimäe teepoolne nõlv. Majapoolsega tegin seda juba üle-eelmisel suvel. Aga eelmisest suvest kujunes teadupärast ju kutsikasuvi ja nii mul ei jäänud kogu kasvatustöö kõrvalt lihtsalt piisavalt aega maastikuehitusele pühenduda.

Seda oli aga tõepoolest vaja teha, sest keldrimäe praegune kividest laotud serv on laotud umbes 80 cm kaugusele nõlva tõusu algusest. See tähendas, et murutraktoriga seda kaldus serva niita ei saanud, liiga kaldus oli. Aga trimmeriga ei ole me Otiga kumbki suuremad sõbrad. Järelikult tuli serv allapoole tuua, kohe tõusu algusse.

Ott kaevaski mul eile selle riba mättad välja ja vedas minema.

keldrimäe serv.jpg

Siia on nüüd vaja aluseks natukene liiva ja suuri kive, et korralik tugev serv teha. Kive, suuri ja väiksemaid, on meil külluses kuivati ees, kuhu neid ilmselt aegade jooksul lihtsalt korjatud ja korjatud on, lahtiselt, liiguvad ja logisevad – kuivati ees toimetades võib praegu jalad murda. See segab elu, sest parempoolse ukse taga oleva suuuuuuuuure ruumi tüghjendasime Otiga juba paar talve tagasi vanast kolust, et saada sinna endale materjalide ladu. Seal on ruumi laudu staabeldada jne. Kõik katuse all kenasti koos. Ainult et neid pole võimalik turvaliselt sinna sisse viia ega sealt välja tuua.

kuivatiplats.jpg

kuivati kivid.jpg

Rohi kasvab siin kivide vahelt läbi, nii et pildil ei tundugi midagi hullu, aga tegelikult on tegemist mitme kihi lahtiste kividega, millest väiksemad on umbes imiku pea suurusega ja suuremad sellised … umbes sajakilosed, ma arvan. Suur osa neist on sellelt pildilt väljas ka.

Nii et plaan oli sirge – kuivati eest tuleb kivid ära tassida … näiteks keldrimäkke. Suured servaks, väiksemad peale kivisuseks. Täitsa korralik plaan. Ainult et kuivati ees on kive keldrimäe jaoks vist liiga palju.

Aga pole paha, sest nende abil saab lahendada veel ühe probleemi. Probleem tekkis, kui Ott augusti algul võttis maha meie hoovi ja sissesõidutee vahel asuva punaseks läinud mägimännistu. Noh, need olidki juba väga vanad. Väga vanad ja väga haiged, iga aastaga järjest punasemad, kuni sel aastal oli kogu kupatus roostepunane, välja arvatud kolme mägimänni peale ainult kõige tagumise üks haru. Sellised asjad võetaksegi õue pealt maha. Kellelegi ei meeldi skelette vaadata.

Siin on see mägimännistu kolm aastat tagasi – pole veel vigagi. Kuigi ta on juba päris haige ja läheb tasapisi üha punasemaks. Nühkisin muudkui neid punaseid okkaid maha, aga ega see midagi päästa ega päästnudki. Sel kevadel oli ta tervikuna läbi ja läbi punane, rebaseks läinud. Välja arvatud üks oks.

mägimännistu õhtul.jpg

Kui Ott selle oli maha võtnud, algas aga veider probleem, õigemini kaks: õu jäi kuidagi kummaliselt lagedaks ja avatuks, ning teiseks kõik vähegi võõramad, kes varem polnud meil käinud, hakkasid oma autodega otse treppi sõitma. Ning pärast keldri ees veel ringi keerama ka. Hea küll … see ei ole ilus ega meeldi mulle, aga kuival suveajal ei tee see vähemalt kahju. Kui aga nüüd sügisel vihmadega samamoodi edasi peaks minema, siis meie hoov on peagi roopaid käis.

vaade sissesõiduteelt.jpg

Siin olid kolm vana haiget mägimändi:

mägimännistu ala.jpg

Igatahes nüüd teeme nii. Sel nädalal tuleb kopp ja koorib siit endiselt mägimännistu alalt (umbes 16 m2, ma usun) ära umbrohujuuri täis pinnase, samuti ehk veab juba siia lähedale kohale mõne kuivatiesise kõige suurema kivi, mida palja jõuga ei jaksaks mehed vist talgutel ära lohistada. Siis tellime koorma liiva ja ajame selliseks, nagu vaja. Siis tulevad talgud. Kive saab nii selle koha peale kui keldrimäe serva. Peaks vist jaguma.

Pärast talguid kasutame siit kooritud mättaid kuivati ette tekkinud mulkude ja aukude täitmiseks, pluss vana lambalauda põrandast Oti poolt väljaveetav mullakiht (sinna ta tahab nagunii hakata uut põrandat valama, seega nagunii tuleb seda pinnast sealt välja vedada). Pluss muruseeme. Ja kevadel on kuivati ees juba tasane ning haljendav rohuplats.

Sellised plaanid on.

 

 

Septembrikuu õied

Ükspäev käisin ja pildistasin ometi oma lillekesi ka – nüüd sügise hakul veel, sest hirm tuli juba nahka, et muidu pole sellest suvest mul ainsatki lillepilti. Ma ei tea, mis motivatsioonipuudus ja enesekriitilisus minus maad on võtnud, miks mulle tundub, et mu lilled pole ikka veel pildistamiseks piisavalt ilusad …? Või et peenrad on lagedad ja alles nii algusjärgus.

Kui see asi nüüd objektiivselt üle vaadata, siis pole ju viga midagi. Kui septembris veel on aed lilli täis.

Rõõmustan väga oma krüsanteemide üle! Haapsalu aias katsetasin, aga seal nad mul ei õnnestunud. Siin on hoopis teine lugu. Muld on kindlasti parem, päikest rohkem ja aednikulgi rohkem oskusi tekkinud ehk …

2017. aasta Võhma Juurikalt soetatud lilla ja oranž täidisõieline krüsanteem paraadpeenras. Pildi peal on millegipärast lilla natuke roosam ja oranž kollasem, kui  tegelikult on.

lilla krüsanteem 10.9.19.jpg

oranž krüsanteem 10.9.19.jpg

Tiilt saadud Ukraina päritolu kollane pooltäidisõieline krüsanteem:

Tii kollane krüsanteem 10.9.19.jpg

Ja eelmisel sügisel Järvseljalt toodud lihtõieline roosa krüsanteem ei õitse. Seda on ka ainult üks väike tutike veel. Eks ma püüan paljundada, aga kõigepealt tahaks ikkagi õie ära näha … aga seda rõõmu mul sel sügisel vist ei tule.

On muidugi astrite aeg.

Kõrge novi-belgii ‘Ŕoyal Ruby’:

Aster novi-belgi Royal Ruby 10.9.19.jpg

Et istutamisjärgsel kevadel ei andnud see aster endast ühtki elumärki, soetasin sama sordi teisest kohast, aga välja tuli hoopis selline (mis tähendab, et ‘Royal Ruby’see järgmine kindlasti ei ole):

Aster Royal Ruby? 10.9.19.jpg

Ja õnneks selgus, et tegelik ‘Royal Ruby’, mille olin juba kadunukeste nimekirja kandnud, oli siiski alles jäänud ja otsustas kasvama hakata.

Kollane aster, mis ei ole üldse astri õitega:

kollane aster 10.9.19.jpg

Ja Järvseljalt eelmisel sügisel toodud sinine, mis ühe aastaga uskumatult tugevaks on kasvanud ja õitseb täitsa uskumatu sinise värviga, mis foto peal jäi millegipärast kahvatulilla. Imelik. Võib-olla päike rikkus asja ära. Ma pole ju suurem asi pildistaja. Igatahes selle lillaka udukogu kõrval paremal on näha veel eelmise perenaise pärandatud ‘Hansalandi’ roosi õitsemist ja ees vasakul need roosad jumpsud kuuluvad mu väga noorukesele lumepallipõõsale ‘Amethyst’.

PP nurk 10.9.19.jpg

Ühe astriga on veel keeruline lugu, ma ei oska teda määrata. Sain selle vist 2018. aasta kokukalt kelleltki, juures oli silt, et on miski priimula, aga see ta ju ei ole. Nii et ilmselt läksid lipikud vahetusse ja nüüd ma ei tea, mis aster mu varjupeenras kasvab. Kes sellega rohkem kursis on, võiks öelda.

mis lill? 10.9.19.jpg

Sügisheleeniumiteta ei ole sügist. Mul on neid seni kõigest kahte sorti, aga seda viga annab ju parandada.

heleeniumid 10.9.19.jpg

Üks mu kallisasjake, kellega olen teisel katsel … Hubei ülane ‘Pretty Lady Diana’. See on kääbus, ei kasva kõrgemaks kui 20 – 30 cm, minul on alles väga noor taim ja veel madalam. Aga tõeline sügisele silmarõõm, see mu armsake!

Pretty Lady Diana 10.9.19.jpg

Kukesaba ‘Dropmore Purple’ on juba juulikuust saadik õitsenud ja sügist ka ei karda!

Lythrum salicaria Dropmore Purple.jpg

Aga keegi ei pane üle kaunist kuldkannust, kes ümara õitepallina on samas vaimus järjest lasknud umbes alates jaanipäevast.

kaunis kuldkannus 10.9.19.jpg

Kobarpeadel on ka veel suvi.

Britt Marie Crawfordi seemik.jpg

Ja hulk lilli on õitsemisega uuel ringil, pärast seda kui ma nende õitsenud õievarred eelmine kord maha lõikasin.

Muskus-kassinaeris on nüüd sügisel hoopis madalam ja viisakam. Teine õitsemine muidugi pole ka kunagi nii õiterohke kui esimene.

muskus-kassinaeri teine õitsemine 10.9.19.jpg

Neiusilmi olen suve jooksul maha lõiganud juba korduvalt, ning iga kord vastavad nad sellele uue õitsemisega.

neiusilm 10.9.19.jpg

Ka tradeskantsia ajas pärast lõikust end uuesti õide.

Tradeskantsia Zwanenburg Blue 10.9.19.jpg

Vana lambalauda seina ääres möllab kare päikesesilm.

PK 10.9.19.jpg

Ja keldrimäel Neljandikult saadud keramadar. Helmikpöörised on õitega läinud juba kolmandale ringile.

keramadar 10.9.19.jpg

Paraadpeenar on septembri kohta päris viisakalt õites, aga võiks siiski rohkem.

PP 10.9.19.jpg

Aga aedhortensiad – neile peaks rõhku panema. Mul seni on neid kõigest kolm. Selle pildi tegemise ajal oli küll kaks, aga ma vahepeal suutsin endale kuskilt veel ühe hankida (‘Polar Bear’). ma alles täna istutasin ta maha. Ja ei õitse eelmisel sügisel istutatud tilluke ‘Wim’s Red’, mis praegu on heal juhul umbes 20 cm kõrge. Ka pildil näidatud ‘Pinky Winky’ on alles lapsuke ja temagi kõrgus ei ole veel üldse hortensiamõõtu.

Aedhortensia Pinky Winky 10.9.19.jpg

Ka keldrimäel sügisesi õisi peaaegu ei ole. Helmikpöörised säravad küll ka õite eest, aga siiski, ma pean sinna midagi madalat ja sügisel õitsevat hankima.

Km 10.9.19.jpg

Homme lähen Võhma Juurikale ja selge see, et tühja käega ma sealt tagasi ei tule. Ehk leiab midagi ka keldrimäe heaks.

Mängud

Suvi otsa on meie aidas usinasti proove tehtud. Tuliuus muusikaline hobikollektiiv Võpser (vihjega võpsikule ja auväärsele maakaseisusele) valmistus sisustama Pangodi järve ääres peetavat muinastulede ööd.

Meie ellu tõi see palju rõõmsaid päevi täis pillimängu ja laulu. Mõni hommik isegi kohe algas niimoodi.

mänguhommik.jpg

Aga muidu käis neil aidas ikka täitsa tõsine töö.

Võpser1.jpg

Ja ma pean ütlema, et oma esimese tuleproovi läbisid nad kõik imetoredasti. Pidu oli ilus ja armas. Pangodi kaldad sobivad muinastulede öö tähistamiseks küll ja rahvast tuli kohale üle ootuste. Kui me enne arutasime, et ehk paarkümmend kohalikku perekonda ehk on tulemas, siis pärast pidu peoliste registreerimislehte vaadates selgus, et kohal olid olnud ligi kolmsada inimest!

Tegelikult oli küll palju rahvast, ma kohapealgi imestasin. Foto pealt ei ole seda küll näha, sest ma ise publiku seast võrdlemisi eestpoolt pildistasin.

muinastuled.jpg

See oli vahva kordaminek, ja bändiga peeti väike järelpidu eile õhtul meie juures. Koos sauna ja muusika ja lauluga jälle loomulikult! See äike, mis kuuldavasti õhtul mujal Eestis oli möllanud, meieni siia ei jõudnud ja ilm lasi meil rahulikult terrassil sooja õhtut ja pillimängu nautida. Alles tunnike enne südaööd hakkas meilgi sadama, kui niikuinii  plaanisime tasapisi otsi kokku tõmbama hakata. Aga siis tuli veel toas klaverile hääled sisse panna muidugi.

Nii et tore oli.

Aiaga aga olen sel aastal kuidagi nagu jännis, sügis ju juba käes, aga nagu ikka ei jõua kuidagi järje peale ja osa asju on untsu ka läinud. Sellepärast vist kipungi praegu rohkem vahtima ja imetlema teiste aedu.

Üle-eelmise nädala lõpus käisime vaatamas üht aeda, kus kunagi viie aasta eest olin viibinud, aga kuhu jäin väga tagasi tahtma. Mulle nii väga meeldib, kuidas on koos pandud mängima aiaehituslik ja haljastuslik pool. See on nii tasakaalus aed, ja samas nii hingestatud, mänguline ja fantaasiarikas. See oleks tõesti nagu võlurite aed, võlurite tehtud. Aga midagi sellist teha on mõeldav vist tõesti ainult siis, kui ühe poole hobiks on aiaehitus, aiarajatised, kivitööd, ja teise poole hobiks on taimed.

Jätkan nüüd fotodega, sest sõnad on tõesti siin liigsed.

 

Helle1.jpg

 

Helle4.jpg

Helle5.jpg

 

Helle6.jpg

 

Helle7.jpg

Helle.jpg

Helle3.jpg

Helle8.jpg

Helle9.jpg

Helle10.jpg

« Older entries