Äravigastatud käest ja muudest tegemistest

Vahepealse kümnepäevaku ülevaade tuleb. Oluline maamärk: ma sain lõpuni hekseldatud sauna kõrvale ladustatud sügisese tiigiääärse võsa. Jäid veel vaid jämedamad tüveotsad saagida, aga see tegevus lükkus ikka kuidagi järgmisesse päeva, sest kogu aeg oli kiire … Ühesõnaga, vahepeal toimetasin Sinisukale ühe beebitoitude kokaraamatu ja kirjutasin nipet-näpet, st tegelesin edasi Pintsu ja Tutsiku lugemikuga. Neljapäeval pidi tulema külaline Haapsalust, oli plaan minna koos Moostesse “Kalevipoja” etendusele. Sest ma olen sellest jätkuvalt vaimustuses. olen nüüd ka pilte juurde saanud.

Näiteks pilt proovidest.

proovis.jpg

Ja veel üks esikapilt Põlvast.

esikal.jpg

Ja etenduses Põrgupiigaga jännis Kalevipojast.

kalevipoeg.jpg

Ah jaa, ka tollest mastaapsest emakeelepäeva-ringreisist on mulle pildid saatnud ka nii Loo Kool …

emakeelepäev 2017 Lool.jpg

emakeelepäev Lool.jpg

Kui Tallinna Saksa Gümnaasium. Jah, just nii suur saalitäis mul seal oligi.

TSGs1.jpg

Ning mina kuskil seal kaugel ees.

TSGs.jpg

Nojah, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

VÄGA HEA, et me Otiga võtsime end veel kolmapäeva hilisõhtul kokku ja koristasime öö hakul maja ära (külalise tulekuks), sest järgmine päev minust enam koristajat ei olnud.

Tädi Tötsu oma jooksukaga ajas mu millalgi kuke ja koidu ajal üles ja nõudis häälekalt õue. Püüdsin ignoreerida, aga ei läinud läbi. Hea küll, läksime. Üksi teda praegu välja lasta ei saa, paneb kohe küla poole peigmehi otsima. Niisiis mina kaasa. Hommikumantlile jope lahtiselt peale, Oti kossid palja varba otsa, sest need lähevad kõige lopemalt, lips-lops, koeraga õue. Teeb oma tiirud ära, siis tahab terrassile lebasklema ja igatsevalt teele vahtima jääda. Mina tahan tuppa edasi magama. Aga tädi Tötsu ei tule kuskile. Unine inimene, kannatamatu ka, eks, tirisin ta traksepidi ukse poole, et kas või vägisi tuppa tõsta – kui komistasin Oti saapapaeltesse, terrass oli öösel sadanud vihmast märg, toetuspinda ma tagasi ei saanudki … ja lendasin jubedama mürtsuga lapiti maha. Õlavars võttis vastu põhipaugu, turi sai järgmise – ja siis ma vahtisin otse selgesse sinisesse taevase ja ei saanud esimese hooga arugi, mis nüüd juhtus.

Kirusin, ägasin, oigasin (sest valus oli), ajasin end püsti, püüdsin veenduda, kas kondid jäid terveks (jäid), ja lõpetasin oma poolelijäänud tegevuse. Sain vastupunniva pruutis looma tuppa ning läksin ise edasi magama.

Aga küll siis hakkas kurivaim valutama. Ja edasi ei olnud enam mingit elu. Juba õhtul hakkasin kahetsema, et ma EMOsse ei läinud, sest äkki tõesti luumurd siiski, või kõõlus rebenenud või midagi. Aga muidu oli külaline ja tore, ja Moostes käisime ikka ka ära, ja seal ka oli tore – ainult see õlg ei lasknud üldse elada.

Järgmine päev möödus umbes samas vaimus.

Ja laupäeval pidime Haapsallu sõitma, sest olin lubanud Emakeeleõpetajate Seltsi kevadpäevadel kolleegidele läbi viia väikese stsenaristika töötoa. Ja sõitsime, ja viisingi läbi, käsi kaltsuga kaela seotud. Näost on küll näha, et päris vormis ma pole.

Aidi Vallik õpetab stsenaariumit kirjutama.jpg

mõtted saavad skeemiks.jpg

Aga minu õnneks ja teie kõigi rahustuseks – ometi, ometi, ka see läheb mööda, ja tänase seisuga käsi enam peaaegu ei valutagi (ainult siis, kui ma kogemata kiireid ja ettevaatamatuid liigutusi sellega üritan teha). Täna suutsin seda kätt juba isegi niipalju tõsta, et endale krunni pähe teha sain. See on suur samm edasi, arvestades seda, et esimesed paar päeva mängis Ott mulle täiemõõdulist toatüdrukut ja aitas riidesse panna, sest no kuidas sa saad omale hilbud selga, kui käsi sugugi ei tõuse.

Ning olgu tänatud ja kiidetud Lendav, kes meie sõidu ajal tädi Tötsut toitmas ja pissitamas käis. Sest kõigi praeguste asjaolude juures me teda nagu tavaliselt kaasa vedada lihtsalt ei saanud.

Nojah, tõsi, aga enne veel, kui ma selle matsu sain, vist teisipäeva õhtul, külvasin lõpuks ka mina oma selleaastased tomatid, paprikad … ja siis läksin hoogu ja külvasin mitu karbitäit igasuguseid aegunud lilleseemneid kah mulda. Jdaneb, mis idaneb, ja kui ei idane, saangi need vanad seemned ära visata.

hooaja algus.png

Ja siis mahtus laupäevaõhtusse ka üks sünnipäevalkäik.

Vat nii.

Aga nüüd ma olen ametlikult väsinud juba kaks päeva. Lihtsalt väsinud. Paar arvet koostasin vaid, aga kirjatööks on pea liiga sodi. Lihtsalt vahtisin… ja mõtlesin… ja uimerdasin.. ja lugesin raamatut ja… Aga ma ei saa sel sodisusel siin kesta lasta, sest kuu lõpuks pean ikka need stsenad valmis saama, mis mul vaja. Nii et homsest alates panen jälle turbo peale.

 

Suur töö tehtud, nüüd aga kõik muu kuhjunud

Nõnda. Täpselt tähtajaks. 2016. aastal ilmunud algupärase lastekirjanduse ülevaade Loomingusse. Saate seda lugeda aprillinumbrist! Ja varuge kannatust, sest tekst tuli pikk. 12 aanelja ja 37 000 tähemärki.

Selle nimekirja andmetel, mille alusel mina töötasin, oli eelmisel aastal Eestis ilmunud 136 algupärast lasteraamatut. Värviraamatuid ja õppekirjandust ma selle hulka aga ei arvestanud ega puudutanud neid ka oma ülevaates.

Kõik see hunnik sai kahe nädala jooksul läbi loetud tohutu intensiivsusega, suhteliselt hommikust ööni, viimased kolm-neli päeva läks kirjutamisele, emakeelepäeval jõudsin kirjutamise vahepeal isegi lastele esinema.

Aga ma tahaksin jagada nüüd oma raamatusoovitusi sellest tohutust hunnikust. Nagu Kaaren eelmise postituse lõpus juba tabavalt arvas: selles hunnikus oli igasugust kraami. Paber kannatab kõike, aga päris kõike lugeda ikka ei kannata hästi. Või vähemalt, kõike soovitada ei saa.

Igatahes, Aidi Valliku soovitusnimekiri tuleb siit. Oma isiklikud erilised lemmikud panin jämedasse kirja.

Lasteluule:

Aidi Vallik, “Imelised inimesed” (no loomulikult 🙂 )

Wimberg, “Ahoi!”

Ilmar Trull, “Jänese valitud palitud”

Heli Illipe-Sootak, „Kiisu aias lehti riisus“,

Ülle Kütsen, „Tark lauajalg“

Riina Lamp, „Lumememm on linnapea“

Proosa kuni seitsmeaastastele lastele:

Heiki Vilep, „Une-Mati väga uued udujutud“

Markus Saksatamm, „Hiir, kes oskas võõraid keeli“

Kairi Look, „Sasipäiste printsesside saar“

Kadri Lepp, „Lugu hiirest, kellel polnud kelku“

Piret Raud, „Trööömmmpffff ehk Eli hääl“

Ilmar Tomusk, „Amanda patsid“

Kerttu Rakke, „Ott ja Pilts“

Eva Roos, „Kust tulevad unenäod?“ 

Helle Laas,  „Kodud“

Piret Mildeberg, „Notsu ja nälg“

Tiiu Kitsik, „Lepatriinu täpid“

Indrek Koff, „Ilusti“

Joonas Taul, „Öömõtted“

Kadri Hinrikus, „Sandra 12 kuud“

Janne Järva, „Tuuli pere“

Liis Auväärt, „Mida talv suvel teeb“

Hilli Rand, „Nipsutera ja 10 vihma ehk Nipsutera vihma-aabits“

Triinu Laan, „Vana katkine kass / Vana katskinõ kass“

Juhan Püttsepp, „Vanaema, kes muutus kutsikaks“

Kaie Ilves, „Preili Pöörane ja teised kassid“

Evelin Ilves, „Linnu lood“

Margit Saluste, „Kõik tööd on head“

Hille Kilk, „Eesti linnud“

Kertu Sillaste, „Igaüks teeb isemoodi kunsti“

Proosa 8 – 12-aastastele:

Viiu-Marie Fürstenberg, „Mitte kaotada! Ühe tüdruku päevik“

Priit Põhjala, „Mu vanaisa on murdvaras!“

Reeli Reinaus, „Kuidas mu isa endale uue naise sai“

Mika Keranen, „Jõmmu: salaselts Rampsu kaheksas juhtum“

Helen Käit, „Aardejaht Nõmmel“

Ketlin Priilinn, „Evelini uued lood“

Kadri Lepp, „Poiss, kes tahtis põgeneda“

Hugo Vaher, „Jõesaare poisid“

Margit Peterson, „Petu“

Kätlin Kaldmaa, „Halb tüdruk on jumala hea olla“

Siiri Laidla, „Meil siin Juuni tänavas“

Epp Petrone, „Hiir püksis“

Kerttu Soans, „Inimene puudlinahas“

Juhani Püttsepp, „Mustad linnud“

Maris Sööt, „Mammu hakkas reisiselliks“

Mari Teede, „Appi, me muutusime kassideks!“

Astrid Hiisjärv, „Vaimar“

Kairi Look, „Härra Klaasi pöörane muuseum“

Jana Maasik, „Frida ja Lonni üksinda kodus“

Aino Pervik, „Hädaoru kuningas“

Anti Saar, „Juturaamat“

Ilmar Tomusk, „Algaja ajaränduri seiklused“

Heiki Vilep, „Jõks Matemaatikamaal“

Mihkel Truman, „Hull Teadlane: vastused laste igasugustele küsimustele“

Noortekad:

Tea Lall, „Ära armasta mind enam“

Anett Tuisk, „Tulevikuta lootus“

Kristi Piiper, „Tõde või tegu, 2. osa: Ema saladus“

Kristi Rebane, „Aitäh elu eest“

Ene Sepp, „Vabandust, aga mis asja?!“

Reeli Reinaus, „Verikambi“

Marian Suitso, „Hobusehullud Ameerikas“

Eet Tuule „Sundsuvitaja“.

Aga emakeelepäeval esinesin kõigepealt Jüri gümnaasiumis (neli viiendat klassi), siis kaks korda järjest Tallinna Saksa Gümnaasiumis (1. – 3. klassid ja 4. – 6. klassid) ning päeva lõpuks veel Loo Koolis 7. ja 8. klassidele. Imekspandavalt armsad auditooriumid olid sel päeval. Ma küll ei tea, mis sellest noorte hukkaminemisest räägitakse, ma selle päeva jooksul käisin oma 400 lapse eest läbi ja küll mingeid hukkaminemise märke ei täheldanud. Vastupidi, oskavad kuulata, oskavad küsida, on tähelepanelikud ja naeravad õigete kohtade peal.

Jüris.jpg

Jah. Kolmapäeva hommikul lõpetasin oma lastekirjandusartikli, ja siis kirjutasin Lääne Elule kuu esimese arvamusloo. Rahvastiku uue terviseuuringu tulemuste kohta. Kui Lääne Elu selle lehte paneb, siis jagan ka. Täna, neljapäeval … las ma mõtlen … hommikul kirjutasin Lääne Elu sellelaupäevase lastelisa teksti valmis (sest homme olen ma päev otsa laua tagant ära muudes kohustustes), tegin valmis ühe lepingupõhja, vormistasin kolm arvet, tegelesin hommikusöögiteemaga ja pärast lõunat läksime utiliseerisime lõpuks ometi meie vana rohelise Sussi (lõplikult, tõesti, lõplikult amortiseerununa), sest töökoja platsi pealt tulid juba karmid korraldused, et me oma rüsa sealt ükskord ära koristaksime; siis viisin raamatukokku tagasi kaks hiigelkilekotitäit vahepeal laenatud lastekirjandust, käisin poes… ja siis sõitsime Lendavaga koos Muhedikesse, kus oli vaja teatud asjad ära korraldada.

See korraldamine läks suhteliselt hiliste õhtutundideni. Vedas, et Ott oli kodus ise süüa teinud. Nii et jõudsime veel Sussi-asjad e-ARKis ära vormistada.

Ja nii ma siis blogingi. Tekkis vaba aega lõpuks.

Justkui üle pea lööks kokku

Läheks tempo ometi jälle mõistlikumaks.

Isegi oksarisu hakkimiseks pole enam aega olnud. Või abihoonete kasimiseks.

Üleeile jõudsime “Kalevipojaga” esietenduseni Põlvas.

plakat.jpg

esikas.png

Fotograafi tehtud pildid etendusest pole paraku veel minuni jõudnud. Kui jõuavad, siis näitan mõnda sealtki!

Nüüd kevadel on Lutsu teatril anda sellega veel 3 etendust: 16. märtsil Võru “Kandles”, 23. märtsil Mooste Folgikojas ja 28. märtsil Põlvas taas. Siis tuleb vahe sügiseni, ja septembrist alates hakatakse selle etendusega siis ka mujal maakondades ringi rändama, sain ma aru.

Eile olin taas üle pea mattunud oma märtsi esimese poole kõige tähtsamasse töösse (nagu kuu esimestest päevadest saadik tegelikult). Teen Loomingule nimelt eelmisel aastal ilmunud algupärase lastekirjanduse ülevaadet. See tähendab mitmesaja raamatu läbilugemist, märkmete tegemist, struktuuri loomist, kirjutamist … ja umbes niisugust kodust miljööd, nagu järgneval kolmel pildil.

töö1.jpg

töö2.jpg

töö.png

Õhtusse pidi ära mahtuma ka üks külaskäik tulevikku suunatud tähtsate kokkulepete asjus (nii-öelda väike tootmisnõupidamine) ja tädi Tötsu õhtune ravikuur, sest tal on jälle kõrvad karmis põletikus, antibiotsid ja kõrvatilgad peal. Aga siis juhtus täitsa vastu ööd ja puruväsinuna, et tema kõrvu enne tilkade panemist puhastades tuli vatt vatipulga küljest ära ja jäi vaesele tädikesele kuhugi sinna sügavale kõrva sisemusse. Me ei saanudki Otiga seda sealt kätte.

Täna hommikul esimese asjana helistasin meie loomaarstile ja leppisime pärastlõunaks kokku, sest enne oli mul vaja käia Vastseliina Gümnaasiumis esinemas.

Pärast jah, loomakliinik.

Ja siis uus raamatukogutühjendus nii Elvas kui Nõos, viimased 30 raamatut kahes kilekotis, koju lugema.

Artikli tähtaeg on esmaspäeval.

Kui mingit jama nüüd vahele ei tule, siis peaksin olema graafikus.

Aga homme on selle minu koostatava lugemiku asjus ka Tartus-käik, pool päeva. tegelikult mul läheks seda artikli jaoks vaja, aga hilja on juba seda aega muuta ka.

Ah jaa, millalgi nädal tagasi umbes kirjutasin Lääne Elule järgmise arvamusloo, seekord töövõimereformi teemadel. Ja seekord saan pidulikult isegi lingi panna, see on siin. 

Veebruar läinud nagu vilega

Jälle avastan, et olen pausi sisse lasknud. Piinlik kohe.

Aga samas jälle olen niimoodi tööd teha põrutanud, et peale selle polegi nagu muud suurt jõudnud.

Krutib ju üles see emakeelepäevaeelsete esinemiste sari. Hoovõtt algas juba veidi enne vabariigi aastapäeva. Siis tegin pika päeva Tallinna venekeelsetes koolides, väikeste vahedega kolm esinemist. Esimene neist Tallinna Linnamäe Vene Lütseumis, teised kaks Paepealse raamatukogus Lasnamäe gümnaasiumi kahele grupile. Pildi peal olen ma selle keskmisema kambaga.

Paepealses.jpg

Enne seda olid suured gümnaasiuminoored, ning pärast seda pisikesed kolmandikud. Kes olid mulle teinud palju paberist Tutsikuid. Nad olid just seda raamatut koolis lugenud ja neile meeldis väga. nende rõõmustamiseks sain öelda, et ka “Pintsu ja Tutsiku” teine raamat on kohe-kohe ilmumas. Tänu Jelena ja Boriss Baljasnõile, kes tõlkisid ja välja annavad.

Tutsikud.png

Mitu esinemist samal päeval jutti on alati raske. Aga kui grupid on toredad, siis tegelikult see mu enda elamus on ka alati tore. Sellel pildil teeme raamatukoguesinemiste organiseerija Nadjaga natuke vigurit.

Nadjaga Paepealses.png

Vabariigi aastapäeval käisid Ivar ja Liis. Ning me Liisiga ei raatsinud justkui üldse toas passida, vaid sisustasime oma aega õuetöödega. Nimelt võtsime me, kaks kanget naist, ette sügisestest tiigitalgutest jäänud pajuvõsa purustamise. Talgutest nimelt jäi veel üks paras hunnik seda risu sauna otsa hunnikusse, võiks ju enne kevadet ära jõuda. Igatahes hunnik vähenes meie pingutuste tulemusena oluliselt.

Ning siis võttis lõpuks ka hoo üles see pikalt venima jäänud palgiveoteema. Nii et meie tänane töösaavutus oli selline. Umbes viiskümmend majapalki ühest kohast teise tuua. Neist saab uue seina nii meie hiigelait kui ka pildil nähtav lahtine kuivatiots.

palgivedu.jpg

 

palgivedu1.jpg

 

palgivedu2.jpg

Pool päeva seda palkidega müramist, ja siis oli mul ju veel päevaports kirjatööd teha. Uus arvamuslugu Lääne Elule ning kolmas ring ühe lasteraamatu toimetust. Aga tehtud sai kõik.

Ma olen ikka päris tragi, ma arvan.

 

 

Kolumn, mille viide kuhugi ei vii

Olen kuidagi jälle oma igapäevase töö käigus suutnud k…a sipelgapessa. Tegijal juhtub vahel tõesti. See on okei. Aga okei ei ole see, et paberlehest on välja võetud lihtsalt üksikud laused, ülejäänud sisu pealiskaudselt refereeritud, ja viidatud lingiga Lääne Elu veebiküljele – kus aga elektroonilisel kujul seda kolumni ei ole. Muide, see ka ei ole okei, et 10. kuupäeval kirjutatud lugu pannakse lehte alles 20. kuupäeval … ja et seda ei panda veebi üles, kui miskis üleriigilises ajakirjanduses selle kohapealt poleemika lahti läheb.

Ma räägin sellest asjakesest siin. Aga selles loos sisaldvat linki pole mõtet torkida, sellest ei saa te midagi. Ma parem kopeerin selle kolumni siia kogu täiega, nii nagu ta mul kirjutatud oli. Ning pärast selle lõppu tahan ma veel midagi selle täienduseks ütelda, vahepealse 10 päeva jooksul toimunud sündmuste valguses.

 

Presidentuuri sisu või sisutus

Aidi Vallik

 

Meie president näikse ühiskonnas mängivat nüüd üpris ootamatut rolli ja äratab sedamoodi kahtlemata huvi … ning palju vastakaid arvamusi. Peale selle võivad tema otsused ja toimimislaad juhatada meie ühiskonna sootuks presidentuuri rolli ümbermõtestamisele.

Vast esimene hämmeldus saabus seoses proua Kaljulaidi loobumisega kiriklikust ametisseõnnistamisest. Kiriklikud ringkonnad olid eufemistlikult öeldes jahmunud. Ateistlikku maailmavaadet kandvat inimesed aga tervitasid seda otsust peaaegu vaimustusega. Minule tundus kummaline, et president, kes vaid mõni nädal varem oli sõnastanud oma eesmärgi rahva ühendamise kohta, otsustas hoopistükkis midagi sellist, mis ei ühendanud ega lähendanud kedagi ega midagi, vaid hoopis vastupidi: solvas sügavalt ühtesid ja vaimustas teisi, lisades sellega tublid pintsitõmbed meie niigi juurdunud ärapanemise peisaažile.

Ning nüüd see Pätsi-teema. Ma aktsepteeriksin täiesti mõne eraisiku arvamust, kelle meelest meie riigi esimene president ausammast ei vääriks. Mis siis, et ma poleks sellega nõus. Õigus asjast midagi arvata on kahtlemata igal inimesel – senikaua, kuni ta esindabki vaid iseenda sõltumatut arvamust. President aga ei ole sõltumatu: tema arvamusavaldused kehtivad üldistuste ja sümbolitena.

Konkreetsel juhul tekkiv üldistus on see, et kui me nüüdne president keeldub avamast meie omariikluse ühe looja, Päästekomitee kolmiku liikme ja meie ajaloo kõige esimese presidendi monumenti, siis peab ta järelikult meie omariikluse saavutamist ja olemasolu tühiseks ning iseenesestmõistetavaks. Rääkimata sellest, et tema arvamusavaldus näitab elementaarse lugupidamise puudumist, respekti defitsiiti, ajaloo mittemõistmist ja teatavat desorienteeritust presidendi rollimudelis üleüldse.

Me ei tohi hinnata ajaloolisi presidente tänapäevaste mõõdupuude järgi. Kuid meediasse jõudnud ütluste kohaselt just seda Kaljulaid teeb. Täna, 21. sajandil, kui terve valge maailma arusaam demokraatiast on tollest ajast 80 – 90 aastat edasi arenenud, on rumalus eeldada, et Konstantin Päts oleks pidanud 1930.–40. aastatel valitsema tänapäevase demokraatiakoodeksi järgi. Ei tasu unustada, et nimetatud ajastut Euroopas iseloomustas üleüldse autoritaarsuse esiletõus paljudes riikides: Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Ungaris, Portugalis, Poolas, Leedus … Demokraatiad tegid diktatuuridega varmalt koostööd eriti millegi üle imestamata. Sellisel foonil valitses ka Päts, sellistest üldistest hoiakutest võrsusid tema otsused, mida me tänapäeval muidugi enam heaks ei kiida, aga mis ka ei tühista mitte kuidagi tema teeneid Eesti riigi rajamisel, diplomaatiliste suhete sisseseadmisel ja nii edasi.

Veelgi enam. Kui nüüd mõneti tagasi pöörduda Kaljulaidi loobumise juurde kiriklikust ametisseõnnistamisest, siis koos Pätsi-juhtumiga viib see vägisi mõtted selleni, kuidas ja millisena mõtestab Kaljulaid presidendi rolli ühiskonnas üldse. Me kõik teame, et presidentuur on tänapäeval siiski üdini sümboolne, eelkõige tähendust kandev amet, millega ei kaasne ju tegelikku riigijuhtimist (kui tõesti võimalikud sõjaolukorrad hetkel kõrvale jätta). President on sümbol ilma erilise praktilise tähenduseta. Presidentuur seisneb otsata hulgal sümboolse tähendusega aktides, nagu kõik need kohtumised, lindilõikamised ja muud tseremooniad. Presidentuuriga käivad kaasas ja kannavad ühist tähendust ka kõik need rituaalid, mida oleme harjunud ootama ja jälgima. Need on selle sümboli osa.

Nüüd on meil president, kes on asunud ise seda sümbolit lammutama. Võimalik, et tal õnnestub presidentuur täita siis mingi uue sisuga, anda sellele mingi uus tähendus, uus tugev sümboolne jõud. Aga ma ei näe seda praegu veel. Ma vaatan hetkel meie presidenti, ja ma ei näe presidenti. Näen lihtsalt sümpaatset intelligentset daami, kes justkui ei mõistaks, misjaoks, kus ja mis rollis ta on.

Nii, ja nüüd need paar sõna (või lauset) tänase seisuga. Vast päevake pärast selle kolumni kirjutamist ja ärasaatmist tulvas ajakirjandusse uudislugusid sellest, kuidas president Kaljulaid sirge seljaga loobus Villa Libertyst kui uuest presidendiresidentsist.  Öeldes, et tema elab Nõmmel ja temal pole eraldi residentsi vaja ja tema pärast seda Villa Libertyt renoveerima hakkama ei pea. Okei. Temal isiklikult pole vaja. Selge. Mul ka ei oleks.

Aga. Kersti Kaljulaid ei ole ometi Eesti viimane president? Või on? Eeldada võib siiski, et peale tema ikka veel mõni tuleb. Ja et presidendi kõrgeid riikliku tähtsusega külalisi on kombeks majutada mitte hotellides, vaid presidentuurile kui ametkonnale kuuluvas residentsis, see on ka maailmas väljakujunenud tava. Kaljulaidi puhul siis kus? Nõmme eramus?

Kui Villa Libertyst üldse selles kontekstis rääkima hakati, toodi argumendiks, et Kadrioru loss ei ole presidendiresidentsiks ja kõrgete väliskülaliste majutamiseks õige koht, sest hõlmab ka ametiruume, kontoriruume, ja asub keset väga avalikku ala (mis tähendab ju privaatsus- ja turvaprobleeme). Vabaõhumuuseum nõustus Villa Liberty võõrandamisega riigile (Riigi Kinnisvara AS-le) just neil kahel tingimusel: et see renoveeritakse ja et sinna tuleb presidentide residents. Võõrandamine toimus. Villa kuulub nüüd RKAS-le. Aga edasi? Kui Kaljulaid sellest loobus, siis see tähendab, et residentsi sinna ei tule, samas kui renoveerimiseks vajalikud vahendid on juba eelarvesse kantud. Kas ei juhtu nüüd mitte see, et Villa Libertyt ei anta mitte vaguralt ja viisakalt Vabaõhumuuseumile tagasi, vaid siiski renoveeritakse riigi rahadega RKAS-i poolt ning seejärel mida tehakse? Õigus. Müüakse maha. Kellele? Keegi ei tea.

See on see ahel, mis järgneb president Kaljulaidi viimasele otsusele. Ja see ei ole presidendile kohane.

Oma kolumnis ma räägingi sellest, et praegune president teeb oma otsuseid oma isiklikust seisukohast, mitte riigimehe omast. Teeb otsuseid nii, nagu need oleksid eraisiku otsused. nagu ta otsustaks vaid oma isiklikku ellu ja südametunnistusse puutuvat. See on kehv variant, ja see on ühtlasi ka põhjus, miks ma presidenti ei näe.

Kuid samas: võib-olla õnnestub tal tõesti ajapikku täita presidendi sümbol ja roll täiesti uue sisuga. Ei tea.

 

 

Plaanid ja teod

Plaanid lähevad lipates ees, teod tulevad teosammul tagantjärele.

Igatahes nüüd olen ma juba üleni jälle sellest hullusest tabatud. Muudkui joonistan ja uurin puukoolide nimekirju, ja koostan ise oma nimekirju. Ja jälle joonistan.

Ma tean, ma tean, et tänapäeval tehakse neid asju arvutiga. Aga mulle meeldib käsitsi ja pliiatsi ning kustukaga. Ma justkui mõtlen niimoodi käe kaudu. Ettekujutus tuleb tugevam, fantaasia töötab visuaalsemalt. Kui käsi liigub pliiatsiga paberi peal.

plaanid.jpg

Eile oli muidu selline sekeldamiste päev. Üks eriarstil käik – kus selgus, et õnneks mul väga tõenäoliselt siiski ei ole arenevat glaukoomi, aga üks kontrollprotseduur seisab veel märtsi lõpus ees. Et päris kindel olla.

Ning siis sõitsime palgiveomehega üle vaatama meie jaoks ladustatud palgivirna: et kuidas ja mis masinaga saab selle ära tuua. Kas saab haaratsiga võtta terve lasu korraga või läheb ükshaaval käsitsi lappamiseks. Noh, näib, et läheb lappamiseks, aga küll saab niimoodigi hakkama.

palgid.jpg

Mõne päeva eest saabunud sula on väikesed teed jälle nii pehmeks muutnud, et seegi on omaette teema, kuidas selle palgikoormaga neil sõidetakse ja kuidas mäest üles saab jne. Sellepärast ootame nüüd paaripäevast pakaseilma, mis siiski võiks ju nagu veel tulla, kui kalendrisse vaadata… või mis?

Tänased hommikutunnid kulusid aga Tartus kirjastuses, kus meil oli pikk arutamine selle lugemiku kohapealt, mille koostamisega ma tegelen. Seejärel sain kokku luuleprõmmija Jaaniga, kes orgunnib parasjagu koolinoorte esimest luuleprõmmu; ma olin talle hea tahte märgiks paar uut lasteraamatut auhindadeks lubanud. Aga siis mõtlesime veel välja sobilikku juhuluulet tänukirjadele kandmiseks … ja ühesõnaga, kõik läks veidike kauem, kui plaanisime. Pärast kaubandusvõrgustumine kah. Kõigepealt pidin kangapoest sobilikku kandiriiet ja nööpe tooma, ja seejärel otsisime omale nii lihtsat väikest asja nagu vannikardina toru, sest kaua võib niimoodi duši alla käia, et pool põrandat pärast ujub. Ometi selgus esimeses paaris poes, et meie soov on liiga suur ja vann liiga ebastandardne, ühesõnaga sobiliku toru saime alles kolmandast (ja kõige suuremast, kõige kohutavamast, kõige rahvarohkemast) kauplusest ning selle soorituse järel olin ma väsimusest igatahes poolsurnud.

Neli poodi järjest ongi vist mu võimete piir.

Mulle ÜLDSE ei meeldi poes käia. Mida suuremas, seda hullem. Mida rohkem rahvast, seda hullem. Mida rohkem ma asju vahtima ja otsima pean, seda hullem. Ja kui seejuures veel laiatarbemuusika mängib. Palju halbu tundeid ühekorraga. Ja jube väsitav on. Aga õnneks on see kõik üleelatav. Selle eest oli Ott pärast  palju halvemas tujus, kui pidi selle toru kokku panema ja lakke kinnitama. See võttis poole konkutäie tööriistadega mitu tundi koos kõva kirumisega. Aga igatahes on meil nüüd see toru olemas ja töötab.

Puukuur puhtaks

Laoruumi korrastustöödelt …

laos.jpg

 

… liikusime sel nädalavahetusel edasi puukuuri lõpliku puhastamise juurde. Sest nüüd oli laoruum selline, kuhu sai siiamaani puurkuuris vedelenud vajalikku kola ära paigutada. Näiteks selliseid täiesti korralikke ja ilusaid uksi nurgast, mis meil pildtegemise hetkel oli veel lahti lappamata. Pimeduse tulekuks oli aga sealgi puhas plats.

segi nurk.jpg

Just nagu laupäevaõhtuse seisuga saime puhtaks vastasnurga. Pildi tegemise ajal on seal veel vaid äravedamist ootavad hunnikud.

korras nurk.jpg

 

Kas kellelgi on aimu, milleks tarvitatakse 20 cm läbimõõduga 6 meetri pikkust betoontoru? Seda, mille üks ots on näha pildi alumises paremas nurgas, see jämedam. Muide, me ei jaksa seda Otiga kahekesi liigutada. Kui keegi sellele mingit mõistlikku kasutusotstarvet välja mõelda ei suuda, ilmselt väljub see kuurist tükkidena.

Ott ladustas ploki- ja kiviprahti pillikoja taha, mille põrandat ta suvel kavatseb valama hakata. Sinna saab selle kõik täiteks ära kasutada.

Ott.jpg

Aga muidu on meil siin imelised härmas päevad. Ei ole siin midagi ainult ränk töö. Ilus, ilus on eelkõige!

Elupuu on kõige kaunimalt pitsiline.

elupuu.jpg

 

Ja üldse, ah, need okkalised. Neid lihtsalt peab maja juures olema. Ja ma tahan neid juurde.

okkad1.jpg

 

okkad.jpg

 

mägimänni juurest.jpg

 

Neli tamme on nagu jääkuningad.

maastik.jpg

Ja maastik üldse. Selle platsi peale tuleb okkaliste gruppe tulevikus juurde.

20170212_135718.jpg

 

 

 

Uusaastalubadusi täitmas

Mul oli sel aastal täpselt kaks uusaastalubadust: et külastan kahte eriarsti, kelle valdkonda jäävad probleemid mulle mõnda aega natuke peamurdmist on põhjustanud. Tänase seisuga ongi mõlemad külastatud – ja ma oleks võinud ju seda ometi aimata, et nii lihtsalt see nüüd ei jää, et käin kaks korda arsti juures ära ja jälle aastaid hooleta. Oh ei, nii kui sa juba ühes kabinetis oled istunud ja üle vaadatud, siis enne kui arugi saad, on sulle juba kirjutatud saatekirjad sinna ja tänna ning mitu uut arstiaega ja uuringut tabelis kirjas. Samas kui tõesti minu meelest ei ole ju midagi katastroofilist lahti… aga noh, muidugi on hea kindel olla. Las nad siis uurivad, pärast on hea tunne, kui selgub, et see minu väike tüütu jama ongi vaid väike tüütu jama, mitte mingi suure ja hullu asja sümptom.

Tegelikult mulle tundub tõesti, et ma olen erakordselt hea tervisega keskealine inimene. Mõningad väiksed tüütused välja arvata. Mille pärast mul neid eriarste nüüd vaja läkski, aga näe. Saan lähitulevikus meditsiinisfääris lõbutseda veidi rohkem, kui alguses arvasin. Peaasi, et kevadeks nende käikudega ühele poole saaks, sest siis pole mul enam aega, siis on aed.

Aga muidu lõpetasin täna “Õnneli ja Anneli” 2. osa toimetuse. Ning siis kirjutasin veel ühe 200-sõnalise lastejutu, sest see eelmine, millest paar postitust tagasi rääkisin, kirjastusele ei sobinud. Temaatiliselt. Oli ju talvejutt. Aga selgub, et talveraamatuid müüakse vaid mõnel kuul aastas ning neid kirjastusel on nagunii juba mitu ja et nad tahaksid ikka mingit mud teemat.

No ja olgu! Küll ma selle lumememme jutu kunagi mujal realiseerin. Täna viskasin selle asemel kokku hoopis loo Piiast ja hernehirmutisest. Üks lõiguke:

„Kas hernehirmutis võib meile ööseks ka jääda?“ palus Piia. „Võib, kui ta kedagi hirmutama ei hakka,“ arvasid vanemad. „Ei hakka. Öösiti ma puhkan,“ ütles hernehirmutis.

Ma ka sätin ennast nüüd sinnapoole.

 

 

Külm ilm Onneli ja Anneliga

Töötan nüüd soome kirjaniku Marjatta Kurenniemi lasteraamatute eestikeelse tõlke toimetamisega. See peaks “Sinisukal” koguteosena ilmuma millalgi kevadel, neli raamatut ühtede kaante vahel. Esimese loo, “Õnneli ja Anneli maja”, toimetasin eelmisel kuul, selle kuu alguses töötan teise osaga, “Õnneli ja Anneli talv”, kuu lõpus võtan ette kolmanda ja neljanda osa. Või jääb neljas märtsi, ma veel ei teagi. Tõlkija on kõigil neljal raamatul meie tuntud ja väga hea lastekirjanik Kristiina Kass, Nõianeitsi Nöbinina väljamõtleja ja veel terve rea heade lasteraamatute autor. Nii et selles mõttes on tegemist väga hea tööga ja väga hea uue lasteraamatuga.

Panen natuke imeks, et tegemist on ju õigupoolest juba päris ammuse esmatrükiga raamatutega, mis Soomes tunduvad olevat väga populaarsed, aga ometi pole seni neid eesti keeles olemas. Kuigi ega tea, võib-olla on see ka Soomes selline taasavastatud vana, sest näiteks alles äsja olla neil ka film valminud sellest imepärasest Õnneli ja Anneli maailmast.

 

Muide, kõigi aednike lemmiktegelased selles raamatus ilmselt on Tingelstiina ja Tangelstiina, kes kasvatavad oma aias hoopis isemoodi asju.

Nii et jälle üks töö, mis mulle meeldib.

Ja selle kõrval alustasin täna järgmist “Suletud uste” osa, aga see pole üldse nii inspireeriv ja armas.

Kui seda koledat pakast ei oleks (meil oli ööl vastu tänast -19 kraadi, täna terve päeva -16 ja nüüd jälle langeb), siis ma ilmseks kasutaksin neid päevaseid päikselisi tunde oksapurustamiseks. See sügisestest tiigitalgutest jäänud pajuvõsahunnik sauna kõrval on ju ikka veel ootel ja tuleks mul enne kevadet pudiks teha, sest kellel kevadel enam sellega aega tegeleda on.

Aga selle pakasega ei taha nagu eriti õues olla.

Küll jõuab.

Nüüd on meil laoruum

Viisime oma töö täna võiduka lõpuni, trotsides vastsaabunud pakast. (Meil oli hommikul -12 kraadi koos tugeva kirdetuulega.) Päris tühi tuba sai!

Nagu näete, on selles ruumis kunagi laudpõrandki olnud. Taladealused kivid kenasti alles.

ladu1.jpg

Kunagi köetavast (pliit on alles ja korstnajalg ka – aga pärast 80-aastast kasutamata olekus seismist ilmselt kasutamiskõlbmatud) madalast keskmisest ruumist (tõesti ülimadal, ehk nii 1.60 vaid) toovad sellesse suurde kõrgesse ruumi niisugused 2 kandilist puust toru.

ladu.jpg

Järgmisel pildil need külje pealt, tagumise küljes ripuvad takukotid.

torud.jpg

Aga milleks neid kasutati? Mis süsteemiga üldse see sõjaeelne Lõuna-Eesti viljakuivati töötas?

Siin tiigipoolne seinaäär.

ladu3.jpg

Saviseinad on nende aastakümnete peale tõesti väga hästi säilinud. On vaid väiksemaid kahjustatud kohti ja paar pragu nurkades. Siiski peaks ühel hetkel laskma mõnel asjatundjal selle hoone üle vaadata. Vast siis, kui me ülejäänud ruumid selles hoones ka ära koristada oleme suutnud. Sest siin on ju veel see keskmine madal pliidiga ruum, kuhu pääseb hoone teisest otsast väikese pooliti maa sisse mineva ruumi kaudu -ja sealtsamast pääseb ka üles, madala ruumi kohal olevale suurele pööningule, või ma ei teagi, milleks seda kohta peaks nimetama.

Kunagi on sellel hoonel olnud laastukatus, neid laaste vedeles poolkõdunenud kujul seal põrandal hulgi. Olen nendega nüüd kaks päeva pliiti kütnud, ja jagub veel umbes nädalaks.

Ja siis muidugi need hunnikud. Sae alla minev küttematerjal, vanaraud ja prügiveopraht. Aga jätkuvalt – paari kärutäit bituumenit tahab keegi?

hunnikud.jpg

No ja kirjutuslaua taga veetsin täna siiski ka oma aja. Võtsin siin vahepeal vastu 200-sõnalise lastejutu väljakutse, mille mulle esitas Päike ja Pilv. Tahavad teha sellist ülinapi tekstiga väikelasteraamatut. Aga see on paras pähkel: mõelda välja lugu, mis oleks lugu (st huvitav, sündmustikuga, heade tegelastega jne), ja samas äraräägitav 200 sõnaga.

Hakkama sain. Võin tsiteerida loo lõppu:

“„Kevad on käes. Ma pean koos teiste lumememmedega suveks põhjamaale lendama.“ Lumememm läks õue ja lendaski minema. Aga järgmisel talvel tuleb ta kindlasti Piia juurde tagasi!”

Ja siis nikerdasin lastefilmi stsena 1. drafti viimast viimistlust. Homme hommikul peab see filmiinstituudis lugupeetavate laual olema ja hakkama otsust ootama, kas väärib elu ja arendamist.

Untitled Screenplay1.jpg

« Older entries