Pintsu ja Tutsiku lugemik. Kirjanduse õpik 5. klassile

2016. aasta maikuus tegi Mauruse kirjastus mulle ettepaneku hakata koostama nende jaoks uut 5. klassi lugemikku. Mul oli tööd tegelikult niigi juba natuke üle jõu, aga see tundus nii huvitav ettepanek. Alati on põnev ja paras väljakutse teha midagi sellist, mida enne pole teinud – ja õpiku koostamine seda minu jaoks oli.

P&T1 kaasväike.jpg

 

Pints&Tutsik Kaas väike.jpg

Lähteideena otsustasime kaunis ruttu “Pintsu ja Tutsiku” lugude edasiarendamise kasuks, sest omal ajal ilmudes oli see raamat kaunis populaarne 4. – 5. klasside laste hulgas ja algusest peale olin ma kindel, et see lugemik tuleb pigem väärtus- kui kirjandusteooriapõhine. Loodus. Inimese vastutus. Hoolimine. Ümbritsevast lugupidamine. Täisväärtuslikud ja edasiviivad suhted üksteise ja kogu maailmaga. See, kuidas lastekirjandus kõiki neid hoiakuid on peegeldanud läbi ajaloo, ja kui rikas ja suur on maailma lastekirjandus.

Lugemiku illustreeris Ott Vallik – kuidas siis teisiti, sest eks tea tema kõige paremini, kuidas Pints ja Tutsik välja nägid!

Selline oli lugemiku kaane esialgne (töö)versioon, mis rippus kirjastuse veebilehel üleval praktiliselt esimese osa ilmumispäevani:

tutsik-I.jpg

Lugemiku varustasin kahe eessõnaga, üks õpetajatele, teine õpilastele. Sest toimetaja arvas, et see on vajalik – see ei tulnud ju mingi traditsiooniline õpik, nagu neid sada aastat on tehtud. Ja neis eessõnades püüdsingi kirjeldada kõiki oma töö lähtekohti ja eesmärke. Jagan need siiagi.

Kallis õpilane!

Kas sulle meeldivad lemmikloomad? Äkki on sinulgi kodus mõni neljajalgne sõber, või linnud või akvaariumikalad? Või vahest sa alles unistad päris oma koerast või kassist? Äkki oled isegi lugenud minu poolt kirjutatud „Pintsu ja Tutsiku“ raamatuid? Kui see nii on, siis on vedanud ja „Pintsu ja Tutsiku lugemik“ meeldib sulle kindlasti. Seda sellepärast, et siin on tavalisest natuke rohkem juttu lemmikloomadest meie elus, muudest loomadest metsas, looduse elurikkusest – ja üleüldse sellest, kui väärtuslik ja oluline on kogu meie looduskeskkond. Kahjuks me inimestena kipume seda liiga tihti ohustama ja peaksime hoopis suuremat tähelepanu pöörama selle hoidmisele. Ma loodan väga, et aja jooksul õpid sinagi loodust üha rohkem märkama, mõistma, hoidma ja armastama.

Kuid samamoodi tuleb õppida hoidma inimest. See lugemik räägib ka sellest, kui suurepärased, ainulaadsed ja olulised me kõik oleme oma sarnasuste ja erinevustega. Ning see, kuidas me omavahel suhtleme, võib muuta maailma kas väga palju paremaks või väga palju halvemaks – aga seda viimast ei taha me tegelikult ju keegi.

Peale kõige muu tahtsin ma selle lugemikuga juhatada sulle teed kirjanduse võlumaailma. Tahtsin sulle näidata, kui lai ja rikas on maailma ja ka Eesti lastekirjandus – ja see on nii rikas, et tõesti igaüks võib leida sealt midagi, mis valmistab elamuse ja haarab kaasa, paneb endaga koos naerma ja nutma. Oluline on ainult osata leida enda jaoks õiged raamatud. Kui me seda oskame, siis on raamatulugemine tihti veel huvitavam kui film või arvutimäng – ning peale selle teeb meid targemateks ja paremateks inimesteks. Sellepärast leiadki sa siit lugemispalu, mis on maailmakuulsaks saanud juba rohkem kui sada aastat tagasi, ja katkendeid, mis on pärit alles vaevu kümmekond aastat tagasi kirjutatud, kuid samamoodi auhinnatud ja kuulsaks saanud lasteraamatutest. Sellepärast ongi siin lugusid nii elavatelt kui ammu lahkunud kirjanikelt nii Eestist kui mujalt maailmast. Soovin, et see kõik annaks sulle aimu lastekirjanduse suurusest ja rikkusest – ja sellest, millises suunas liikuda just sinule meeldivat raamatut otsides!

Palju lugemisrõõmu sulle, ja kui sul on kodus mõni lemmikloom, siis tee talle ka minu poolt üks pikk pai!

Aidi Vallik, selle õpiku autor

 

Kallis õpetaja!

Ma olen alati uskunud, et kirjanduse õppimine peab käima lugemise kaudu. Sellepärast on selles õpikus palju tekste ja vähe teooriat. Õpiku metoodilise osa moodustavad autorite lühitutvustused ja mõistete selgitused, mis on vajalikud lugemispalade ja nende konteksti mõistmiseks, ning küsimused ja ülesanded, mis suuremas osas suunavad arutelule, arutlusele, loovuse arendamisele, ja on peamiselt väärtuspõhised. See on kirjanduse mõistmiseks väga vajalik. Õpiku kaheksa sisuplokki on kujundatud väärtus- või teemapõhiselt: koolielu, kodu, mets, meri, töö, looming jne.

Kuid ma ei ole ülesannetes ka teooriat tähelepanuta jätnud.  Minu taotlus oli selles õpikus teooriat anda suupäraste palakestena, mis toetaksid vastavat lugemiskogemust. Tänapäeval on leidnud ju kinnitust, et inimene omandab teadmisi kõige paremini kontekstiga seotud killukeste kaupa, mitte algusest peale ühtse süsteemse plokina. Veelgi enam, tahtsin vältida tolle viimase lähenemise juures õpilastes nii kergesti tekkida võivat ja nii alamotiveerivat tüdimust. Võib-olla on teadmiste kinnistamisegi mõttes hea, kui näiteks rahvaluule eri tahkude juurde on põhjust pöörduda mitu korda õppeaasta jooksul?

Püüdsin mõelda ka nende õpilaste peale, kes alati enne teisi oma palad loetud ja ülesanded tehtud saavad. Eelkõige nende jaoks on mõeldud selle lugemiku „Kirjanduspähklid“. Samuti olen välja pakkunud ideid grupi- ja klassitööde läbiviimiseks.

Paigutasin sellesse õpikusse ilmselt tavatult palju luulet – ning seda põhjusel, et nooremas eas lihtsate kokkukõlksuvate ja lõbusate lastesalmikestega rohkem harjunud lapsed põhikoolieaski hoiaksid tugevat sidet luulevormiga. Emotsionaalselt võib see puudutada ju sügavamaltki kui proosa.

Selle õpiku jaoks kirjutatud Pintsu ja Tutsiku jutud on omal moel järjeks kümmekonna aasta eest ilmunud „Pintsu ja Tutsiku“ raamatutele. Need on ilukirjandustekstid oma ilukirjanduslike stiilivõtetega (vesteline stiil, släng, argikeel, kujundlikkus) ja on mõeldud lugemiku teemaplokkide nii-öelda soojenduseks.

Omaette riugas on selles õpikus Mari ja Maidu matkapäevikud ning lugemissoovitused. Neid luues juhindusin ise oma koolipraktikas omandatud tõdemusest, et eakaaslase soovitus on teatud vanuses igal juhul tähendusrikkam kui õpetaja või lapsevanema oma. Sellepärast vast ei tasu pahandada, et need silmaringi avardama ja lugemust suurendama õhutavad tekstid ongi kirjutatud nii-öelda lapsekäega. Andkem Maidule ja Marile andeks, lõppude lõpuks ei teinud nad seda ju hindele.

Teile alati tarkust, mõistmist ja hingejõudu soovides Aidi Vallik

Kirjastuse otsusel ilmub see lugemik kaheosalisena: ikka selleks, et laste koolikott oleks kergem. Mulle sisulises mõttes see otsus väga ei meeldinud, aga laste tervis on muidugi tähtis (mitte ei see õpik nüüd nii paks oleks tulnud, aga eks kirjastus teab paremini).

Ja lõppvariandis näeb esimese osa esikaas välja selline:

lugemik5kaas väiksem.jpg

Teine osa läheb detsembri alguspäevadel trükikotta ja jõuab koolidesse jaanuari alguseks. Tööversioonis näeb see välja selline, aga Ott joonistab ka sellele uue kaanepildi:

tutsik-I2-510x682.jpg

Ma olen selle tööga päris rahul, kuigi natuke ebakindel. Kuid veel ebakindlam olin ma need kaks aastat seda kokku kirjutades. Õnneks oli mul töö edenemise järgus võimalik saata mõni teemaplokk tuttavatele emakeeleõpetajatele arvamuse avaldamiseks. Ja mul oli sagedasti telefonitoru otsas suur lastekirjanduse ekspert Krista Kumberg, kelle asjatundlikele nõuannetele sain lugemispalu otsides ja valides toetuda. Olen teile nii tänulik, kallid inimesed! Päris üksinda oleksin tõesti justkui pimeduses kobanud.

Ma tõesti loodan, et lastel ja õpetajatel on sellest õpikust rõõmu ja kasu ja et olen kõigist kõhklustest ja kahtlustest hoolimata suutnud jälle ühe liivaterakese kanda sinna maailma paremaks muutmise mäkke.

 

Advertisements

Lehemultšieksperiment – algus

Nüüd igatahes on nii.

lehepurumultš.jpg

lehepurumultš teisalt.jpg

Projekt: lehepurumultši kasutamine iluaia peenardel.

Projekti eesmärk: takistada pinnasest niiskuse aurumist ja umbrohtude seemnekülvi ning vähendada seeläbi oluliselt aedniku töötunde sundasendites.

Projekti kirjeldus: mootor-käsiniidukiga purustatud tamme- ja vahtralehed leiavad (taas)kasutust istutusalade multšina. See on orgaaniline ja looduses lagunev, tasuta käes, ning mis peamine: umbrohu- ja seemnetevaba. Peeneks purustatuna ei peaks see hakkama ka tuule käes ringi lendama. Peaks kevadeks vajuma parajalt tihedalt kokku, et ei lase tuule toodud umbrohuseemneid idanema. Et tammeleht laguneb väga kaua, võiks üks selline kiht oma ülesannete kõrgusel püsida paar aastat vähemalt, enne kui liialt pehmeks ja kõduks muutub. Aja jooksul siiski ilmselt üsna õhukeseks vajuvat multšikihti on kavas umbes üle aasta täiendada uue koguse värske lehepuruga. Et tamme- ja vahtralehti tuleb iga sügis meeletutes kogustes, pole selle juurdehankimine probleem. Kulu sellele on vaid niidukile kuluv bensiin.

Muide, nende piltide kohta: siin paistvad terveks jäänud tammelehed ei ole mitte multši osa, vaid ma käisin pärast töö lõpetamist mururehaga rohu peenra äärtes üle, et serv piltidel ilusam jääks. Aga muidugi oli see peenraäärne muru juba jälle puude otsast alla lendavaid lehti täis. Ma pühkisin need lihtsat peenrasse multši peale.

Suur vana harilik kukerpuu, see punaselehine, meie töötoa akna all on isegi praeguses novembrihalluses nii imeline:

kukerpuu.jpg

Täna käisid mardid, üks meie oma küla väga tore pere, kellega suhtleme tihti ja väga suure rõõmuga:

mardid.jpg

Aga homme on laupäev, ja mis te arvate, mis ma homme teen?

ÕIGE! Ma lähen ÕUE MÄNGIMA!!!

 

 

Kust said?

Täna oli jälle Tartus asja ajada. Üks mu ülesanne oli pidada tõsine sõjanõu lavastaja ja teatrijuhiga selle suvise tüki asjus, mida ma neile peagi kirjutama hakkan. Ajurünnak, visioonide jagamine, arutelu karakterite ja põhisündmustiku üle jms. Materjalid selle jaoks olin loomulikult juba enne läbi töötanud, see oli umbes tuhat lehekülge erinevate tekstide lugemist. Sellest tuleb Lutsu Teatri järgmise suve vabaõhuetendus, komöödia. Meie armastatud kirjandusklassika ja rahvuslike tüvitekstide põimimise baasil. Selle kirjutamine saab põnev olema.

Teine missioon oli aga veelgi erutavam – saime trükikojast kätte minu loomalood värssides, lasteraamatu “Kust said?”, mis sisaldab pikki ja ammendavaid jutustusi selle kohta, kust meie metsade loomad ja roomajad kauges minevikus oma iseloomuliku välimuse omandasid. Umbes nagu klassikalisest lastekirjandusest tuntud Rudyard Kiplingu jutustused sellest, miks kaamel on küüruga ja kuidas kass kõnnib omapead. Aga minu omad on luuletused, õigemini värssjutustused, ja eksootilisi loomi ei puuduta.

Selliseid tekste on raamatus 21 tükki. Kirjutasin need selle aasta esimesel poolel ühekaupa – igal reedel ühe, laupäevase Lääne Elu lasterubriigi jaoks. Lihtsalt mõtlesin, et ma olen nii tüdinud nende igareedeste lasteluuletuste huupi laksimisest ja et see võiks mu jaoks teatud uue värskuse omandada, kui ma võtaksin endale mingi temaatilise või vormilise telje, mille ümber neid mingi pikema perioodi vältel joondada. Ning sellised loomalood tundusid päris hea mõte olevat.

Lääne Elu jaoks illustreeris need iga kord eraldi Ott Vallik. Vaimukalt ja naljakalt, nagu ta ikka oskab. Aga algusest peale oli selge, et raamatu jaoks peaks ta need uuesti illustreerima: põhjalikumalt, hoopis detailirohkemalt ja viimistletumalt. Sest ajaleheruum ju raamatuillustratsiooni mahtu ei võimalda. Need formaadid on liiga erinevad. Ma panen siia mõne näite Oti töödest.

 

 

jänku saba.png

 

rästiku siksakk.png

 

valge hunt.png

 

Plaanisime selle raamatuna välja anda sügise jooksul. Aga Otil olid kevadest saadik käed juba niigi tööd täis. “Kust said?” ei mahtunud enam kuhugi. Koos pidasime nõu ja ühel meelel olles otsustasime paluda Urmas Nemvaltsi, “Mürakarude” ristiisa ja geniaalset karikaturisti. Meie suureks rõõmuks oli Urmas nõus, sest talle mu loomalood meeldisid. Ja siis läkski lahti.

Järgmise pildi peal peavad kunstnikud isekeskis aru, “kuidas seda lavastada”.

kunstnikud.jpg

Ja siis hakkas tulema.

mager vaike.jpg

karu varbad.jpg

Kujundaja Tom, kes on üks neist kolmest mehest, kellega Ott siin bändi ja karmi hevi teeb, pani kokku pildid ja tekstid ning andis raamatule tema näo.

KustSaid_paigutus1_spr.png

KustSaid_paigutus1_spr1.png

Kaas tuli raamatule selline.

KUST SAID esikaas väiksem.png

Siin on 21 lugu ja 56 lehekülge, värvilist pilti jagub igale leheküljele. Raamatu mõõdud on 17 x 24 cm, nii et pole suur ja pole ka väike.

Ja ma olen nii ülirahul Urmase tehtud piltidega, see on nii äge ja nii tore, et ta selle projektiga kaasa tuli ja tegi sellest raamatust midagi täiesti erilist.

See raamat on tegelikult vist Eesti lastekirjandusmaastikul muidu ka natuke eriline, sest värssjutustused ei ole meil kuigi levinud žanr. Neid ei kirjutata just palju. Aga mulle meeldib selliseid teha. Need minu praegused imelood, mida ma Lääne Elule kirjutan ja mida ka sageli facebooki üles panen, on ka oma olemuselt ju sellised sündmustikuga värsstekstid.

Igatahes, nüüd on mu loomalood värssides saanud üdini vahva vormistuse ja nii-öelda lõpuni valmis. Ja te saate neid osta Apollo poodidest ja nende veebist ning Rahva Raamatu poodidest-müügipunktidest ja veebist. Autogrammi ja pühendusega saab aga ka minu käest otse, nii et palun ainult vastavast soovist teada anda! Mu meiliaadress on endiselt aidi.vallik@mail.ee.

 

 

Juhtub kogu aeg

Enne kui kuu aega mu viimasest postitusest mööda saab, annan endast natukene märku jälle. Sügis on, sügiseti võiks eelduspäraselt ju tempo natuke tasasemaks minna, aga. Minul kuidagi ei ole niisugust asja. Mul veel hulk sügistöid aias lõpule viimata ja mitu pirakat projekti korraga teoksil.

Kõigepealt aiast. Sellesügisesed rõõmud:

spargel okt.jpg

kõrvitsad.jpg

pastinaagid.jpg

Viimase pildi peal olevad pastinaagid on sordikirjeldusel öeldust kolm korda suuremad. Ma olen tohutult üllatunud, need jurakad on poole kilosed kuni kilosed. Põuakahjustuse märke ei näe ühtegi, neil nagu polekski põuda olnud. Aprilli lõpus nad külvasin. Ja nende peenrakast polnud enne kaks aastat saanud ei väetist, komposti ega sõnnikut, ainult põhumultš oli sel suvel nende külviridade vahel. Ja siis tulevad sellised purakad.

Oktoobris on jagunud lilligi aiast tuppa tassida ja vaasid täis hoida.

oktoobri lilled.jpg

Jaapani lehis “Blue Dwarf” värvub nii põnevalt osakaupa:

lehis.jpg

Üldse püsib keldrimägi veel nii hilja sügiselgi päris ilus. Minu meelest.

KM okt lõpp.jpg

Töö, millega kolme päeva õhtupoolikuid olen sisustanud, on suure paraadpeenra multšimine. Purustatud tamme- ja vahtralehtedega.

PP otsa multšimine.jpg

Olen seda mõtet omaette haudunud siin mitu aastat: et mis oleks, kui kasutada istutusalade multšiks just isetehtud lehehaket. Neli vana tamme ja kaks väravavahtrat annavad iga sügis meeletus koguses lehti, koristamata neid jätta ei saa, sest nad katavad murupinna tihedalt nagu koorik ja pealegi siis lendab enne lund iga suurema tuulega neid üksikuid lehti muudkui mööda aeda laiali. Ja just sinnasamasse paraadpeenrasse, mis on neile suurtele puudele kõige lähemal. Nii lehed me kokku koristama peame. Aga kuhu need siis panna? Nende kuue vana suure puu pealt tuleb neid ju tõsiselt palju. Esimene aasta riisusime kokku ja vedasime ühe augu täiteks siit kaheksa kuupmeetrit tamme- ja vahtralehti. Ma tean, sest meil on kuupmeetrine transpordikott, millega neid lehti ühest kohast teise veame. Komposti ju tammelehti ka ei pane, need kõdunevad seal terve igaviku, kuni 8 aastat. Põletada saaks, aga ma eelistaks seda mitte teha – sest ma vajan multši.

Sellesuvise põuaga kasvas minu veendumus, et kõik, mis võimalik, peab multši alla minema – nii suur vahe oli selles, kuidas elasid põua üle seni multšitud taimed, põõsakesed ja noored okaspuud, ja kuidas elasid põua üle multšimata istutusalade taimed. Vihje: multšitutest ei läinud looja karja ükski, taimed olid terved ja tugevad. Mittemultšitutest kaotasin mitu puukest ja põõsakest, ning osa jäi siiani põdema. Ning minu teine põhjus, miks kindlasti multš, on soov suvist rohimisvaeva otsustavalt vähendada. Ogoroodinal, kus peenrakastid juba kevadel põhu peale said, sain maitse suhu.

Nii ma siis leidsin, et hakin need tamme- ja vahtralehed Trummi meetodil muruniidukiga ära ja teen suurte peenarde multšiks. Las need tammelehetükid mul seal peenras siis lagunevad kaheksa aastat. Ongi hea, kui liiga kiiresti ei lagune. Ja kui ma männikooremultši ei pea koormate kaupa ostma hakkama.

Kui ülalpool seda fotot vaadata, kus ma põhimõtteliselt alles töö alguses olen, siis minu meelest ei jää pilt sugugi kole. Ehk silmale harjumatu, aga mitte inetu. Ja suvel pealegi kasvavad püsililled selle nagunii kinni. Nii et ma arvan, et nii saab küll. Aga muidugi lõpliku järelduse saan teha alles paari aasta pärast.

Karlova Seltsi kutsel käisin laste kirjandusõhtul Tädikakuna oma loomaluuletusi lugemas.

tädikakk.jpg

Siis käisime Tsiili võsatalgutel. Kohutavamat ilma poleks talguteks välja saanud mõeldagi – aga omal moel oli see pööraselt lõbus, tihedas vesises lörtsis võsa menetleda. Tsiil kirjutab sellest päris ülevaatlikult oma blogis.

See lumi jäi maha tervelt paariks päevaks. Umbes siis toimus meil siin aktsioon teistre koeraga, kes viimasel ajal tahab kangesti meie daamidele külla pressida, kuigi neil pole siin pulmi ega midagi. Onneks on see koer sõbralik ja südamlik, kuigi ta võiks seda rohkem omas kodus olla. Ta on nimelt isane ja ma kardan oma noorte okaspuude pärast. Tean väga hästi, mida üks isase koera uriin võib korda saata, ja ma võimalusel väldiksin seda.

Tuksiga.jpg

 

Kirjastus Maurus sai trükikojast kätte minu tehtud lugemiku ja koolid saavad seda nüüd kõik ostma hakata.

lugemik5kaas väiksem.jpg

Sellest ma kavatsen lähipäevil veel terve eraldi postituse teha.

Ja me saime trükikojast kätte Anni-sarja teise osa “Mis teha, Ann?” uustrüki.

Mis teha Ann KAAS veel väiksem.png

Seda müüb Apollo Kauplused siin ja Rahva Raamat siin. Minu käest otse saab ka, paar eurot odavamalt ning pühenduse ja autogrammiga – ainult helistage ja kirjutage mulle sellest soovist!

 

Esinemishooaeg on alanud ja üks auk jälle lapitud

Esmaspäeval oli mul kaks toredat kohtumist oma noorte lugejatega Abja-Paluojas Abja gümnaasiumis. Alguses algkooliosale ja pärast vanematele.

Abja-Paluojas.jpg

abja suuremad.jpg

Ma hakkasin siin mõtlema, et ma isegi ei tea, kummale vanusegrupile mulle rohkem meeldib kõnelda. Mõlemal otsal omad eelised ja omad trikid, huvitav on ikkagi ju mõlemaga, mõlemad on omamoodi armsad. Lihtsalt mul on neile erinevad jutud.

Laua-taga-töö on sel nädalal seisnenud Heliose kirjastusele ühe tõlkelasteraamatu toimetamises. See oli kuidagi hoopis tüsedam purakas, kui ma algul arvasin. On selline omamoodi lasteraamat, poisteraamat, otsapidi ehk liigitub ka aime alla. Praegune (töö?)pealkiri on “Lood poistele, kes julgevad teha teisiti”. Ja see on ka sedasorti lasteraamat, et võib ilmudes palju poleemikat tekitada meie ühiskonnas teatud tundlike teemadega seoses. Ootan põnevusega. Eile sain selle enda mõõdupuude järgi korda ja see läks tõlkijale ülevaatamiseks, uuel nädalal tuleb veel korraks minu kätte tagasi, siis on vaja muudatused ära kinnitada ja käsikiri puhastada ja kirjastus võib küljendaja tööle panna.

Samuti on viimased kaks nädalat läinud jälle ühe minu enda raamatu küljendamise ja trükifailide ettevalmistamise tähe all. Üks pisike muudatus veel kaanefaili salvestada, ja siis ma saan trükimaterjalid täna üles laadida ja trükikoda saab trükipressi (või hiigelprinter :D) huugama panna. Ja siis on kuu lõpuks müügis ka minu hullude loomaluuletuste kogu “Kust said?” koos Urmas Nemvaltsi illustratsioonidega! Selline tuleb kaanelaotus (esi-ja tagakaas koos):

KUST SAID kaaned väiksem.png

Selle nädala suurte saavutuste hulka tuleb kahtlemata arvata ühe suure augu likvideerimine. Kes meil on käinud, need teavad, et meil on õue servas selline vana vabariigiaegne savist kuivati (pilt ongi tehtud kohe kolimise järel talvel) …

savimaja.jpg

… mille teises, sissesõiduteepoolses otsas haigutas üüratu auk. On haigutanud siiamaani.

algul.jpg

Nüüd õnnestus leida hea ja osav inimene, kes oskas selle augu ja läinud aastal hangitud palgid omavahel kokku panna. Nii et kolmapäeval läks lahti …

esimene päev.jpg

ja eile edenes …

teine päev.jpg

… ja nüüd on pilt hoopis parem! Rääkimata sellest, et vihm ja lumi ei saja sealt enam sisse, mis on savimaja tervisele märksa kasulikum.

valmis.jpg

Kaks lauda jäi sinna üles veel Otile paika naelutada.

Ja see pilt muutub tulevikus veel niipalju, et need valged Narva plokkidega enne meie tulekut lapitud kohad ja see alumine tsemendiga kaetud kiviosa lähevad punase savikrohvi alla. Et jääks mulje, nagu need palgid kinnituksid savisse. Et meil ka suur ait kohe selle vastas on palgi ja punase savi kombinatsioon, siis peaks see päris kenasti ansamblisse minema.

Väga hea tunne on, kui üks ammu planeeritud asi lõpuks tehtud saab!

Kui nüüd tänase Lääne Elu töö ka tehtud saaks, ja raamatu trükikotta. Sest tahaks ju täna veel õue ka mängima minna, ilm on ju imeline!

 

 

 

Sügisene botaanikaaed

Läinud nädalal kasutasin ära üht harvaks jäänud päikselistest päevadest, kui Ott nagunii linna arsti juurde pidi minema, ning sõitsin mehega kaasa. Mees läks arsti juurde, mina botaanikaaeda, sest kiskus nii hirmsasti. Mõtlesin, et heidaks enne veel pilgu peale, kui sügise kole järk kohale jõuab või külm kõik ära võtab.

Jalutasin ja uurisin ja mõtisklesin seal mitu rahulikku tundi. Hing lõi nurru ja silm sai nuumatud.

Püsikuala ei ole kesksügisel muidugi enam nii heas vormis, aga madal päike annab kõigele oma erilise sooja sära. Eriti kõrrelised on sügiseti just need särajad, päikesepüüdjad.

BAtiik.jpg

Roosamarjaline lumimarjapõõsas selja taga otsekui laiendab ja hajutab tugevroosa päevakübara mõõtmeid ja piirjooni. Minu meelest väga ilus. Kui lumimari suuremaks kasvab, siis läheb ilmselt väga võimsaks see vaatepilt (kui külm päevakübarat muidugi enne ära ei võta).

BApäevakübar.jpg

 

Metsataimede ala oma rahulikus korrastatud lummuses.

BAmetsaala.jpg

Niiske püsikuorg on suures osas tänu kõrrelistele veel sügiselgi nii lopsakas.

BA püsikuorg.jpg

 

Ja botaanikaaia kivila on alati kaunis. Igal aastaajal ja iga ilmaga. See mastaapne kallak ja kivid loovad niivõrd tugeva struktuuri, et see oleks juba iseenesest vaatepilt. Aga muidugi taimestus teeb selle lõpuni valmis.

BAkivila.jpg

 

Iiriste nõlv oma sügiseses vaikelus.

BAiiriste nõlv.jpg

Peeaegu et bonsai. Ma mäletan, et vaatasin küll sildi pealt, mis puuga tegemist on – aga või ma nüüd enam mäletan. Kas oli miski läätspuu? Eks teinekord uurin jälle, ükskord peab ju meelde jääma.

Bavarjuala.jpg

 

Varjunõlv. Ükskõik, mis ma selle kohta ka ütleks, poleks see piisav.

BA varjunõlv.jpg

 

Sügis suure tiigi ääres.

BAsuurtiik.jpg

Ja ma leidsin sealt ühe suhteliselt hiljuti istutatud lehise, millel oli veel valge lipikki kaelas. Sain teada, et see jääbki kääbusjaks. Ja ta on oma võrsetega nii tohutu armas. Ma peaks endale ka sellise nunnu hankima. Ainult et miks ma tobu seda valget lipikut ei pildistanud? Jälle ma arvasin, et sordinimi jääb meelde. Aga läks nagu ikka.

BAkääbuslehis.jpg

Pärast sain linnas tütrega kokku, Ott tuli ka lõpuks arsti juurest tagasi ja organiseerisime endale sulni perekondliku lõunasöögi.

Vahel võib aga tütre poole sattudes avastada, et ukse avab sulle ükssarvik.

ükssarvik.jpg

Kodus tegelen endiselt saagikoristusega ja ogoroodina talvevalmis seadmisega. Ei midagi uut. Peamiselt rõõmud.

kõrvitsad.jpg

 

Kapsastel ma lasen veel olla. Ma külvasin nad sel aastal hilja, alles maikuus, sest olin nii hõivatud oma filmiprojektiga ja siis veel see mai esimese poole Prantsusmaa-sõit. Aga kapsastele ei tee sellises kasvujärgus väiksemad öökülmad midagi. Las kosuvad veel.

punakapsas.jpg

Kuigi ühe sellise kena punakapsa (ainult et suurema) tõin ma üleeile siiski tuppa ja valmistasin sellest suurepärase magushapu kapsaroa. Hautasin koos õunte, punase sibula, punase veini ja palsamiäädikaga. Ahjust võetud lihakäntsaka kõrvale imetore.

See suvi. Vanaema lahkumise suvi

19. juuli hommikul, kui ma päikesepaistes terrassil istusin ja alanud päeva jaoks peas plaani kavandasin, helistas mu vend ja andis teada, et mõne tunni eest oli surnud mu vanaema. Seesama Palivere vanaema, kes mind ja venda kasvatas kõik need aastad, kui ema ülikoolis käis, kelle juures oli minu lapsepõlvekodu. Minu vanaema.

vanaema .jpg

Vanaema elas erakordselt pika elu. Ta on sündinud 1918. aastal, oktoobris olekski saanud 100-aastaseks. Aga ta jaks oli juba paar aastat üsna otsas. Kui ta veel 95-aastasena veetis pikad päevad kõplaga aias, siis viimased aastad möödusid tal juba tubases tugitoolis ja päris lõpus lausa voodis.

Selles mõttes ei olnud tema lahkumine ju ootamatu. Aga see oli ikkagi … ootamatu. Ikkagi olin oma lapselikul moel oma peas kujutlenud teda justkui igavesena. Kellenagi, kes oli alati olemas olnud, ja jääb alati olema.

Vanaema oli see, kellele ma verinoore 20-aastase abielunaisena jooksin telefoniputkast helistama, et küsida, kuidas tehakse jahukastet või peedisalatit, või mida teha, kui ma olen riidekapis avastanud koid või jahukotist kuivaputukad. Kuigi ma lapse ja teismelisena mässasin tema sirgjoonelise ja kõikvõimsa perekonnajuhtimise vastu kõvasti, oli just vanaema see, kellelt ma täiesti teadvustamatult võtsin omaks ettekujutuse, kuidas perekonnaelu välja peab nägema ja milline olema perenaiseroll ühes majapidamises. Vanaema oli tugev ja jõuline naine, kuigi ise kasvult nii pisike. Aga tema juhtis kogu elu. Tema otsustas, tema ütles. Ja isegi kui vanaisa oli see, kes tegelikult ütles, siis ma ikkagi nägin seal taga niite, mis jooksid vanaema tarkadesse ja töökatesse kätesse.

Ta oleks võinud olla suure talu perenaine ja ta oleks sellega hiilgavalt hakkama saanud. Oma tarkuse ja töökusega.

Tema ja vanaisa pealt ma õppisin, kuidas ollakse pikaajalises õnnelikus abielus.

Tema pealt ma õppisin, kuidas vastutatakse oma perekonna eest.

Tema pealt ma õppisin tegema tööd, nagu homset päeva ei tulekski.

Tema pealt ma õppisin, kuidas hoitakse inimesi, kuidas hoolitakse. Kuidas võõrustatakse külalisi ja toidetakse oma tööväge. Kuidas toimivad õmblusmasin, kudumisvardad, sahver, kelder ja peenramaa. Kuidas pestakse pesu ja koristatakse tuba. Kuidas vikatiga küülikutele rohtu niita, puhastada seeni ja marju, keeta moosi, marineerida kurke ja kuidas sõtkuda saiatainast.

Kuigi ma jonnisin tema vastu tihti ja trotsisin teda teismelisena, küpsetas ta mulle ikkagi pannkooke, kui koju tulin, ja ma ei tundnud end nende väärilisena.

Tema marineeritud praeräimed olid maailma kõige paremad.

Kui me veel päris väiksed olime, siis ma mäletan, et vanaema lesis meie juures voodis, kuni me magama jäime. Et me omapead teisel korrusel ei kardaks.

Vanaema luges eluaeg palju, ilma raamatuta ei läinud ta õhtul voodissegi. Ta armastas raamatuid. Ja ma tean, et ta lapsena oli katsetanud ka kirjutamist. Olen oma silmaga näinud ühes esimese vabariigi aegses Laste Rõõmus üht tema kirjutatud jutukest – ajast, kui ta käis veel Kasti algkoolis. See ajakirjanumber peaks praegu veel Paliveres vanaisa toas kapis alles olema. Aga vanaema ei rääkinud ise oma kirjutamisest küll kunagi. Ma usun, et tema elu lihtsalt läks nii, et kirjutamisele pühendumine ei olnud võimalik. Aga võib küll olla, et kuidagi on minu geeniahelas kombineerunud vanaema lapsepõlveaegne kirjutamisharrastus ja teise suguvõsapoole pealt vaarema Kata loomusund lugusid välja mõelda ja rääkida.

Minu ja vanaema ühine saladus oli see, et mõnikord me kahekesi kuulsime või nägime midagi, mida teised keegi ei kuulnud ega näinud. Aga me ei rääkinud sellest ka omavahel kunagi, ainult vaatasime teineteisele siis otsa. Ja teadsime pilgust, et teine kuulis või nägi seda ka.

Ma mõtlesin kogu aeg, et kui vanaema siitilmast ära läheb, tuleb ta mulle seda kuidagi ütlema. Kui isa suri, siis koputati ju tugevasti nii eesukse kui meie magamistoa akna peale, me mõlemad Otiga kuulsime seda. Aga vanaema ei tulnud märku andma. Ma ei näinud isegi seda unes ette, ei saanud ühtegi märki. Hoopis vend helistas paar tundi hiljem.

Matusetalitus peeti järgmise nädala lõpus kahes osas, alguses tema ja vanaisa poolt Palivere liivadele rajatud kaunis koduaias ja pärast Lääne-Nigula kirikus. Ta sängitati Leediküla kalmistule vanaisa kõrvale.

 

haud.jpg

Peielauas rääkis tema kadunud õetütre poeg mulle, et vanaema lapsepõlvekodus Nõmmel on veel alles ja elus see õunapuu, mille vanaema isa tütre sünni puhul istutas. Sinna perre sündis kolm tütart, igaühe sünni puhul istutanud minu vaarisa Jaan õunapuu. Vanaema oli õdedest viimane, kes elus – samuti tema õunapuu oli veel ainsana teiste hulgast alles.

Saate aru, ligemale 100-aastane õunapuu! Õunapuude tavapärane eluiga on ju hoopis lühem. Enamasti 60 – 70 aastat. Aga see õunapuu elab ja kannab veel.

See andis mulle põhjuse järgmise Läänemaa-sõidu ajal Nõmmelt läbi minna. Ma polnud seal käinud üle kümne aasta. Ka vanaema ise polnud sinna oma elu lõpus enam aastaid saanud, tervise pärast. Aga Nõmmel elab praegu tema noorima õe tütrepoja pere.

Vanaema puu oli alles.

memmepuu.jpg

Et vilja olevat ta hakanud ikkagi järjest vähem kandma, siis minu külaskäigu ajaks oli puu otsa jäänud veel vaid viimane herilaste poolt sissesöödud auguga õun. Pererahva lahkel loal sõin ma selle lõpuni. Ja siis võtsin mõne selleaastase vesivõsu, et lasta see ühel oskajal pookida või silmastada uuele alusele. Et istutada see enda aeda. Et vanaema oleks oma õunapuu kaudu veel minuga.

Mis sorti see õunapuu on, ei oska küll arvata. See on sügisõun, viljad  väga suured. Kuju meenutab ‘Härjasüdame’ tomatit, maitse meenutab natuke ‘Valget klaari’. Aga see ta kindlasti ei ole. Õun on roheline, ilma punaseta. Õhukese koorega. Viljaliha väga mahlane ja magushapu.

Võib-olla järgmisel aastal õnnestub sealt puu otsast ka mõni terve vili kätte saada ja Pollisse määramisele viia. Mis sort see võib olla, mida istutati 100 aasta eest tütre sünni puhul taluaeda? Tunneks keegi üldse selle ära? Sest arvata võib, et see sort on juba üsna tundmatuks muutunud, paljundusest ja levitamisest ammu väljas.

Nõmmel kasvab ka väga, väga vana elupuu. Ilmselt samuti istutatud vaarisa Jaani poolt umbes 100 aastat tagasi.

elupuu1.jpg

 

Selle tüved on nii jämedad, et isegi ei usuks, et need elupuule kuuluvad.

elupuu.jpg

Viimastel aastatel rääkis vanaema Nõmmest ühtepuhku, igatses sinna tagasi, igatses vaatama minna. Ei saanud ju enam. Jalad ei kandnud ja jõudu ei olnud. Aga ma olen kindel, et tema hing oleks rõõmustanud, nähes, kui ilus on Nõmme praegu. On veel palju ilusam kui mu lapsepõlveaastatel, kui seal elas vanaema poissmehest vend üksinda. Vanaema oleks väga õnnelik olnud, teades, et Nõmme praegune noor perenaine on samuti pühendunud aednik nagu tema ise oli, nagu mina olen, ja et Nõmmele on rajatud suur iluaed.

nõmme.jpg

Ka noor perenaine on köögiviljamaa osas kastide usku. Ja veel milliste kastide! Imeilus!

kastpeenrad.jpg

Mu hing oli kerge ja rõõmus, kui sealt õunapuuokstega kodu poole edasi sõitsime. Maailmas on asjad korras. Vanaemaga on hästi.

Ja millalgi ma nägin teda ka unes, üks ja ainuke kord. Ainult ma ei mäleta, kas see oli enne või pärast meie Nõmmel-käiku. Kas see oli augusti lõpu- või septembri alguspäevadel. Ma nägin unes, et olin Paliveres, istusin vanaema voodi kõrvale temaga juttu rääkima nagu ikka viimastel aegadel seal käies, aga vanaema tõusis voodis oma öösärgis neljakäpakile ja upitas, tagumik ees, jalad voodist põrandale – nagu lapsed voodist välja tulevad. Ise ütles asjaliku ja täiesti selge häälega: “Ma mõtlesin, et tõusen nüüd üles, lähen välja.”

Ma olin nii üllatunud ja nii rõõmus.

Vanaemaga on vist tõesti kõik hästi.

 

 

 

 

Läbi põlenud, kuid taas toibumas

Ma olen hulk aega juba mõelnud, mis mul sel suvel ometigi viga on olnud. Kevadest saadik on ainult mingi nüri pusimine iga asjaga, miski pole käes lennanud ega vuhinaga edenenud, nagu võiks ju. Eks see kukkumine on ka mu blogist väga selgelt näha. Ja ma usun, et see oli ikkagi siiamaani mu kevadine läbipõlemine, kui ma end paljude väga mahukate ja intensiivsete kirjatöödega läbi küpsetasin (filmiprojekt, filmikoolitusprogramm, lugemiku lõpetamine, seriaalid …). Kevadel, millalgi mais, ütlesingi lõplikult üles oma koostöö “Suletud uste” asjus, “Saladused” oli juba veidike varem lõpetatud. Siis ma tundsin läbipõlemist väga selgesti ja selle ka oma äraütlemise põhjenduseks tõin. Aga ma poleks uskunud, et see ei lähegi niisama lihtsalt ja ruttu üle, kui ma arvasin, vaid kestab jõuetuse, tahtetuse ja loiduse näol läbi terve kuuma ja kauni suve.

Tegelikult sattusin lugema üht põhjalikumat artiklit läbipõlemissündroomist ja seal väideti, et sellest taastumiseks võib minna isegi kuni aasta.

Ma siiski loodan, et nii hull see asi minuga ei ole. Seda enam, et nüüd, sügise hakul, ma tunnen, et olen ennast ikkagi taas üles leidnud ja hoog on sisse tagasi tulnud. Või on see hõiskamine enne õhtut?

Igatahes olen ma suutnud ennast taas igal rindel kätte võtta ja tunnen jälle, et mu asjad on mu kontrolli all tagasi. Mitu raamatut on sel sügisel ilmumas, ja aias tuhnimine ja möllamine on jälle nauding ning mäng.

Aiale ei olnud see suvi muidugi hea. Kevadel need vesirotid … ja 1. mail läks uskumatult soojaks ja mõnusaks. Ja kuivaks. Meie kandis tuli maikuus ainult üks korralik umbes kaheteisttunnine vihm, ja edasi kahel päeval vaid lühikesed sahmakad. Juunis tundus, et läheb niiskusega siiski paremaks: kuu esimesel dekaadil tuli algul küll vaid lühike vihmahoog, aga dekaadi lõpus andis lausa kolmel päeval järjest äikesevihma. Siis aga temperatuur kukkus ja saabus aiapidajate õudusunenägu: hilisöökülm. 13. juuni hommikul oli mul siin maa kahutanud ja mul oli väga hea meel, et ma kõrvitsaid veel kasvuhoonest välja polnud istutanud. Sel ööl võttis külm ka mõne juba õue suvitama viidud toataime. Enne seda oli mai algusest saadik ju nii soe olnud!

Järgmised vihmad saabusid jaanipäeva paiku – klassika. 21., 22. ja 24. juunil sadas korralikult. 25., 29. ja 30. juunil sadas veel üksikuid lühikesi hooge. Juulikuus aga läks asi käest ära. Sadas küll tervelt kuuel päeval juulikuus – aga iga kord vaid umbes 15- minutilise tagasihoidliku sagara. August jätkas samamoodi kuival ja kuumal kursil kuni kuu keskpaigani, mil saabusid vihmad, millel oli juba vihma nägu.

Aga kahju oli muidugi juba sündinud. Hoolimata sellest, et ma lohistasin vihmutit mööda aialahmakat ringi nagu segane, läksid paar noort sellesuvist istutust ikkagi looja karja. Ja mõni eelmisel aastal aeda toodud pisike okaspuu, millest mul on väga kahju. Näiteks Serbia kuusk ‘Pimoko’ ja hall nulg ‘Archer’s Dwarf’. Vihmutist jäi väheks.

Noh. Aastad ei ole vennad. Vast õnnestub järgmisel aastal paremini.

Ka pildistama olen sel suvel laisk olnud. Juunikuiseid pilte olen natuke näidanud eespool, aga siin ka mõned juulikuust, kui puhkesid monardad ja varasemad floksid, liiliad ja päevaliiliad. Kuiva tõttu olid nad kõik aga hoopis madalamad ja lahjemad kui muidu. Vorm oli nõrgavõitu. Ja mu paraadpeenras on ikka veel pilt hõredavõitu, sest paljud taimed seal on alles õige pisikesed või neid polegi veel.

liiliate aeg.jpg

Sauna ees õitseb elulõng ‘Huldine’, mille kolides Haapsalust kaasa tõin, seal on ka Futult saadud valge astilbe ja samuti Haapsalust kaasa kolitud hosta ‘August Moon’, mis kannatab täispäikeses elamist üsna hästi.

saun.jpg

PK suvel.jpg

südasuvi PPs.jpg

Esimesed gladioolid sain kahe kasvuhoone vahelt sünnipäevale minnes kaasa korjata 1. augustil.

gladioolid.jpg

See ongi see vahe, mida ma aprillikuus katsin ja matsin, nii et põlved ära külmetasin.

KH vahe.jpg

Südasuvised udud on nii imelised.

südasuve udu.jpg

juuniöö.jpg

Ogoroodinat vaadates hakkab natuke imelik, kui meenutan, et kolm aastat tagasi kevadel oli see veel täiesti metsik, künklik ja üdini umbrohtunud kesa. Aga sel aastal saime esimesed üksikud õunadki.

ogoroodina.jpg

See suvi meeldis soojalembestele köögiviljadele muidugi eriti. Lattoad ei ole aastaid juba mul nii hästi elanud.

Blauhilde.jpg

Eelmise aasta arbuusovka kaevasin omale puukoolipeenraks, kus juurdunud pistikuid edasi pisikesteks puudeks-põõsasteks kosutada, nii et neid parki või mujale murusse istutada annaks.

puukoolipeenar.jpg

Septembris on aga elu selline, et paraadpeenras möllavad nüüd astrid, krüsanteemid ja lilltubakad, saialilled ja kukesabad. Ja veel üht-teist.

PP sept.jpg

septembriPP.jpg

Keldrimäel on aga praegugi vähe õitsejaid. Ma pean selles osas midagi ette võtma, et seal pärast kevadet ka midagi vastu säramas oleks.

keldrimägi septembris.jpg

Siia ma tahtsin tekitada sellist halli ja punase liikumist. Aga paremal ja vasakul olevad hallid roomavad kadakad on praegu selle mulje tekitamise jaoks siiski veel liiga väikesed. Las kasvavad. Mõni punane õitsev tutt oleks aga nende vahele tõesti väga vajalik.

hallpunane.jpg

KM uus osa.jpg

Nulgude eest peenrast tuleb mul need koledaks läinud habenelgitüükad välja kaevata. Järgmisel aastal on neil õitsemine nagunii juba kehv. Nad annavad oma parima siiski noorte taimedena, oma elu teisel aastal. Kui ma nad eest reast ära võtan, siis paistaks jorjenite möll hoopis paremini välja.

NE septembris.jpg

Lõkkeplatsipeenras on püsikud veel väiksevõitu ja hõredalt. Sellepärast istutasin kevadel siia lilltubakad ja kalifornia magunad. Vasemal pool on ainult mu noorukesed püsikud. On ikka hõre lugu küll. Tagapool paistavad pisikesed okaspuud, kõik alles allameetrimehed. Läheb veel mitu aastat, enne kui nemad oma nägu ja tegu hakkavad näitama. Aga nende selja taga olevale põllule külvatud talivili on tõesti ilusasti idanenud.

LP sept.jpg

Iiriste tapalaager. Lõikasin nad tagasi, aga huvitav, palju neid siis sellel talvel välja läheb? Igatahes seni, kuni ma pole oma uut iiriseala valmis teinud, ei tule siia majapidamisse enam ühtegi suureõielist aediirist suretamisele. Sest nagu välja tuli – see koht hoiab niiskust. See on tõeline anomaalia, sest on ju kallak, aga näe. Muld on seal peaaegu alati niiske. Tõsi, sellesuvise suure põua ajal läks ka siin kuivaks. iiristele meeldis. Aga nüüd ei ole juba mitu nädalat siin pinnas kuivanud hetkekski.

iiriste ala.jpg

Aiamaal koristan vaikselt saaki ja valmistan kasutusest maha läinud peenraid talveks ette.

AM septembris.jpg

AM sügiseks valmis.jpg

Kavatsen kõik peenrakastid, millest saak koristatud, talveks põhu alla panna. Ma kujutan ette, et see hoiab ära salakavala umbrohukasvu hilistel sügis- ja varastel kevadkuudel, ja kevadel võib olla hirmus hea,kui ei pea alustama kaevamisega, vaid võib fokini kohe pehmesse ja niiskesse maasse lüüa. Sest põhukate takistab ka kevadise lumesulavee äraauramist.

Näide põhumultši otstarbekusest. See on koristatud põldubade peenrakast. Külviridade vahed olid multšitud, aga külviread ise mitte. Ja kohe on näha, kuhu umbrohi kasvab ja kuhu ei. Paremal pool olen poeaaegu terve rea juba ära rohida jõudnud, fokin on ka vartpidi näha.

multsiga ja ilma.jpg

Üks mu kallisasjake, pisike valge mänd ‘Louie’ läheb sügise edenedes järjest kollasemaks. ta peabki niimoodi tegema, sellepärast ma teda ju tahtsingi.

Louie.jpg

Drummondi vaher võtab vist eeskuju tagantpoolt paistvast vanast vahtrast ja arvab, et kasvada tuleb ühele poole.

ühele küljele.jpg

Täna õhtul, kui end vihmahoo puhkedes aiast tuppa sättisin, ilmus taevasse vikerkaar head õhtut soovima.

vikerkaar.jpg

 

 

See suvi. Kutsikasuvi

Ma ei hakka parem jälle vabandama, sest igasugused vabandused mitteblogimise pärast on minu puhul ilmselt ammu devalveerunud.

Sel suvel ei jõua lihtsalt oma asjadega mitte kuidagi, ja pange tähele, ma ei räägi ainult blogimisest. Projektid, mis kevadel plaanisin see suvi aias lõpule viia või ära teha, on tegemata. Isegi korralikumatele taimeostudele ei ole jõudnud. Tööasjad kuhjuvad ja käivad üle pea, ei püsi järjel nendegagi, nii nagu peaks. Hoidistega pole veel alustanudki, sest vesirotirünnakud on suures osas ka mu teise lavakurgikülvi hävitanud ja sealt mõne taime pealt tuleb nii natukesehaaval, et pole hakanud ette võtmagi. Kutsikas läheb igal võimalikul juhul ülekäte, ja sellepärast, et ei läheks, peab temaga siin kord olema nagu Viiburi sõjakoolis, aga kesse jaksab.

Mõtlesin, et hakkaks nüüd ikka seda suve algusest peale lahkama, nagu ta olnud on – ja et kutsikas Leenu on juuni algusest saadik olnud siin väga tooniandev element, siis temast alustakski.

Ta on hoopis, hoopis teistsuguse iseloomuga koer kui meie malbe ja leebe tädi Tötsu. nagu välja tuli, saime endale sellise dominandi ja alfa, et ohohoo, aga et mitte koer ei pea siin majas peremees olema, siis tuleb tema suhtes tegelda vahetpidamata teadliku enesekehtestamisega, valvsust kaotamata. Tädi Tötsule astus ta KOHE pähe, ja et alfa valitseb toitu, siis hakkas ta vaesel vanal tädikesel söömist keelama ja mitu korda ründas teda kohe väga kurjalt isegi, hammastega lõrisedes turja muudkui. Tädike ei osanud esimesed korrad isegi vastu anda, sest siiamaani ma kahtlesin ise ka, kas ta üldse teab, et tal hambad suus on.

Noh, nüüd on selgunud, et ikka teab, aga see muidugi tähendab seda, et kui üks ründab, siis tuleb vastastikune purelemine, ja kui kaks emast kaklevad, siis see on tõsine asi ja eksistentsiaalne küsimus, mitte nagu isastel koertel mingi faa-faa. Nii et me ei saa ega tohi neid mingil juhul tõsiselt purelema lasta ja mõlemad peavad elama teadmises, et kaklemine on siin majas rangelt keelatud. Et Leenu on alati see, kes alustab, siis kohe pärast tema hammaste Tötsu turjast väljakangutamist läheb ta pisikesse ja pimedasse majapidamiskonkusse kartsa ja jääb sinna mitmeks tunniks järele mõtlema. Peab ütlema, et see on aidanud. Ja ma usun, et me saame sellest söögi või kondi või käbi pärast ründamise kombest ükskord täiesti lahti ka.

käbiga

Igatahes tema kasvatamine on üksjagu keerulisem kui Tötsuga omal ajal, sest ta on palju tugevam ja võimukam natuur, ja palju aktiivsem. Palju-palju aktiivsem. Mis tähendab, et ta suudab leiutada uusi ja uusi võimalusi pahandust teha. Tõeline rüblik. Et seda kõike kuidagi tasandada, muudkui tegeleme ja treenime, sest pidev ja järjekindel üldise kuulekuse trenn on sellise iseloomuga koera juures lihtsalt hädavajalik, kui ei taha endale 10 aastat kestvat probleemi. Et me oma varasematest koerapidamistest oleme ikka midagi õppinud ka, siis õnneks me päris pimeduses ei koba, aga vahel saab mõistus otsa küll ja käed langevad jõuetult rippu.

lillega.jpg

Kui enne sai pärast ärkamist tunnike toibuda ja kohvi juua ja siis paariks tunniks aeda tööle minna, ning seejärel tuppa lauatagatööle tulla, siis nüüd on need hommikused tunnid sisustatud Leenu kantseldamisega. Et meil krunt piiratud ei ole ja tema iseloomu juures ei saa teda veel niipea ilma rihmata aeda jooksma lubada, siis näeb mu elu välja nii, et enam-vähem otse voodist kutsikaga õue pissile ja esimesele ümberkrunditiirule, siis trenn ja sõpruse kinnitamiseks natuke mängu, siis kutsika hommikusöök, siis uus pissiring, ja alles siis saan aeda tööle – aga tegelikult peaks juba kirjutuslaua taha hakkama suunduma. Nii on kõik see elu seoses kutsika tulekuga mul mitu tundi napimaks nihkunud ja ime siis, kui ei püsi järje peal enam millegagi.

Igatahes me oleme tema argusest (sest algul, kui ta tuli, kartis ta igasuguseid asju, niitmist ja kasvuhoone ust ja voolikukäru ja punast ämbrit ja kurge ja küünarkarguga Muhedikupapat ja nii edasi) suutnud väga ilusasti jagu suutnud saada – käisime paar õhtut tagasi päris lähedalt isegi seisvat kombaini vaatamas –, oleme õpetanud ta rõõmuga autosõite tegema ja profülaktiliselt oleme käinud ka loomaarsti juures teda selle olustikuga ja laua peale tõstmisega harjutamas, sest kui ükskord tõesti arstiabi vaja on, siis peab koer ju laskma arstil endaga igasuguseid asju teha. Leenu tunneb ja motiveerituse tasemest olenevalt täidab kenasti seitset elementaarset käsklust ja suhtub inimestesse sümpaatiaga ning sõbralikult ning nendega suheldes enam oma kutsikahambaid ei kasuta. (Kuigi peab ütlema, et nädal tagasi sai Ott siiski täkked sõrmedesse, kui riidu läinud koeri lahutas, ja mind üritas Leenu nädal tagasi küünelõikamise ajal peast hammustada. Tema vabanduseks peab ütlema, et mõlemal juhul oli ta afektiseisundis ja täiesti endast väljas. Kuidas ta küünelõikuse ajal õpetada rahulik olema, seda me pole veel välja raalinud.)

papagoidega.jpg

Harjutame teda ka kammimise ja tabletivõtmistega – kõik on eluliselt vajalikud oskused, mis ei tule niisama.

Ja nagu kasvataja ütles: see koer vajab nüüd küll regulaarset pesemist, mitte ei ole nagu lühikarvalise tädi Tötsuga. Nii et käisime kasvataja juures ka korralikku koerapesu õppimas. Siin on ta just duši alt tulnud, märg nagu rääbis, ja ootab föönitamist, kuigi tahaks hoopis meelsamini koos oma vana karjaga õue möllama minna.

märg.jpg

akna taga.jpg

See on hästi hea asi, et me kasvatajaga nüüd nii üsna lähestikku elame, et vajaduse korral saab Leenu sinna hoidu ja vana karjaga mängima viia. Kasutasimegi seda võimalust, kui juuli lõpupäevil Läänemaale vanaema matustele pidime minema. Aga mu vanaemast järgmises postituses. Kui ma suudan sellest kirjutada.

Igatahes selle pildi peal on Leenu koos oma ema Titaga. Nad on juba üsna ühesuurused.

emaga.jpg

Ja ühekorra käis kasvataja meil ise ka külas koos Leenu vennakesega. Nad on ikka väga, väga sarnased. Nagu õde ja vend 😀

vend külas.jpg

Tegelikult põhiprobleemid praegu ongi see toidu ja kondiga seonduv suhtlemine tema ja tädi Tötsu vahel, ning see, kuidas ta õpiks krundi piires püsima ka siis, kui rihma otsast lahti saab. Aga selle viimaseni on meil veel pikk tee minna ja palju harjutamist ees.

Täna sai Leenu kuus kuud vanaks ja ühtlasi on tal esimene jooksukas. Suur tüdruk juba.

leenuga augustis.jpg

 

 

Juhtub kirjutamise jaoks lihtsalt liiga palju

Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.

Nii ongi nüüd kuu aega jälle olnud.

Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,

Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.

koertega jäätist söömas.jpg

ja Leenu, kes siis veel oli Helena, magab õndsat und oma venna Henry kõrval.

HelenajaHenry.jpg

Siis ta mahtus hoopis vabamalt sülle kui nüüd kolm nädalat hiljem.

Leenu toomine.jpg

Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.

Leenu terrassil.jpg

Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.

Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?

kui selle Kata kätte saaks.jpg

Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.

lõpetamine.jpg

Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.

MariNelsoniga.jpg

Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.

Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.

Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.

PPjaanipäeval.jpg

Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.

KMjaanipäeval.jpg

Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.

2jaan18.jpg

3jaan18.jpg

Selle pildi tegin terrassilt paraadpeenra suunas täpselt südaööl.

jaaniöö18.jpg

Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.

autorite laat.jpg

1autoritelaat.jpg

Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)

 

 

« Older entries