“Hilja novembris”

“Hilja novembris” on Tove Janssoni suurepärane raamat hääbumise ja pimeduse saabumise ajast, igatsusest, turvalisusest ja lähedusest ning nende otsimisest. Ma ikka loen seda uuesti ja uuesti üle, ikka hilja novembris.

998555020X.jpg

Olenevalt sügisest, võin ma olla mõni aasta pumps Toft, kes jutustab endale lugusid õnnelikust perekonnast ja Mammast ning kõneleb oma peas üksildase loomakese nummuliidiga, kes sarnanes Noctilucaga ja kellele meeldis elekter. Või Filifjonka, keda haarab aknaid pestes kõikevaldav eksistentsiaalne hirm. Või Koduvana, kes kõigest hingest püüab kuhugi kuuluda. Või Krõbivana, kes kahtlustab, et sel ajal kui tema magab, kõik ülejäänud salaja lõbutsevad. Aga sel aastal olen ma Nuuskmõmmik, kes kuidagi ei leia üles oma viite takti.

Tötsu on meil nüüd roosa lindiga koer. Rinnanäärmekasvajast võetud biopsia näitas pahaloomulist. Röntgenipildid mitmes vaates näitasid, et metastaase ei ole, aga küll on südame suur laienemine, mis näitab südamepuudulikkust, ja selgroos tugev artroos. Ning arvesse võttes sedagi, et 5. jaanuaril saab Tädi 12 aastat täis, soovitas arst siiski mitte opereerida. Valu teeb talle praegu eelkõige selg, seega keskendume tema ravimisel ta valuvabana hoidmisele ja glükosamiinile, ning ma joodan talle iga päev musta pässiku vesileotist, mis rahvameditsiini arvates võiks omada vähi arengut pärssivat toimet. Kuni ta veel ennast enam-vähem hästi tunneb, seni midagi radikaalset ette ei võta. Kui ta seisund kiiresti halvenema peaks, siis võtame vastu uued otsused.

Eile käisime Tartu bluusiklubi üritusel, see oli meeleolukas õhtu.

bluusiklubi1.jpg

bluusiklubi 20.11.19.jpg

Ja “Minu kõht” jõudis lõpusirgele, mitu päeva olin arvuti taga kinni, et vahetada küljendaja ja illustraatoriga iga tunnikese tagant igasuguseid faile ja arutada lehekülgede, piltide, kaanekujunduse jmt üle. Tegin ka Kulkasse taotluse selle avaldamise toetamiseks. Ehk aitavad.

KÕHUraamat-ESIKAAS_väiksem.png

Samas vorpisin neile järjest ka kaks aruannet, “Seebu maailma” ja “Minu pea” kohta. Oh neid töötunde, mis taolise paberimäärimise peale kulub … aga eks ta ole. See, et meie riigis on olemas Kulka, et ikkagi erakordselt hea ja kasulik, sest nii paljud head raamatud on meil võimalikud väga tihti just tänu Kulka toetustele. Muu maailma kirjanikud on meie Kulka peale kadedad, sest üldiselt mujal kultuurile niisugust tugistruktuuri ei ole.

Aga oma viit takti ei leia ma ikkagi üles. Ei tule kuidagi. Aga nii väga tahaks jälle kirjutada suuta.

 

 

 

 

 

 

Kuu on konnas või Merkuur raudselt retrograadne

Pealkirjas kirjeldatud viisil nimelt olen ma ennast tundnud suhteliselt oktoobri keskpaigast saati. Ilmselt kõiki nende oktoobrikuiste ehmatuste ja jamade mõjul, millele tavapärane sügisrusutus veel hagu annab. Nojah, aga pea see märtsikuu juba ei tule, eks ole, siis on kindlasti juba hoopis teine tunne.

Tehtud olen midagi nüüd novembri alguses ikkagi saanud, kaevasin läbi ja puhastasin mättast ning umbrohujuurtest keldri uksest vasakule jääva riba kuni noorukese iluõunapuuni (‘Royalty’) ning ääristasin kividega, et teise poolega paremini kokku kõlaks. Istutasin sinna ümber kaks valget pojengi, mis mõne aasta eest valesse kohta oskasin istutada, mõne liiliasibula, paar lõokannusesorti, kanakoolme ‘Flore Pleno’  ja tagatipuks kõige madalamasse ossa suure kugarpea ning lursslille kah,et sinna kõrgust tekitada.

Samuti kaevasin lahti kivila otsa alles jäänud vana-vana roosa pojengi ümbrust, et sealt nõgesed välja saada, ja torkasin sinnagi mõne liiliasibula ja Alberti kuslapuu kah. See vana pojeng on nimelt uskumatult kõrgekasvuline, õitsedes umbes nii 1.30, nii et Albertiga neil mingeid lahkhelisid ei tohiks tekkida.

Sebisin aida katuse lappimiseks välja 20 vanaaegset eterniitplaati sobiva lainesuurusega (selgus, et neid tehti nõukaajal mitmes erinevas suuruses mitme erineva lainesügavuse ja -laiusega!). Tänud vana metsavahitalu perele! Sorteerisime ja panime need nende õue äraviimiseks valmis, pidime Elvast haagise tooma, aga siis selgus, et haagised kõik välja renditud. Kaubikuga omakülamees jälle oma masinaga kusagil Tallinna ja Tartu vahel alles (oleme temalt vahel ennegi seda kaubikut suuremateks vedudeks laenata tohtinud). Nii et kaubiku lubas ta alles õhtuks. Vahepeal hakkas vihma kallama ja läks pimedaks. Vana metsavahitalu pere oli juba linna sõitnud, kui me Oti ja kaubikuga läksime sinna neid eterniite ära tooma. Oli märg ja pime küll. Paksu metsa sees pealegi.

Tõstsime kahekesi ükshaaval need tahvlid kaubikusse (sest mina kahte korraga tõsta ei jaksanud) ning valmistusime rõõmsalt ära sõitma, aga vahepeal oli sadanud ja sadanud. Ja me jäime kinni. Koos omakülamehe kaubiku ja metsavahitalu pere eterniitide ja kõigega. Ametlikult istusime seal metsa vahel kinni, no tore on.

Lappasime siis algul pooled eterniidid kaubikust välja, et ehk läheb kergemaks ja saame paigast minema. Aga kus sa sellega. Siis tõstsime ka ülejäänud eterniidi välja tagasi, aga ikka veel käisid rattad mudas lihtsalt ringi ja isegi metsast võetud oksad rataste all ei aidanud. Mis siis ikka. Tuli omakülamehele helistada ja üles tunnistada, et oleme tema bussiga metsas mudas kinni ja mis me nüüd teeme.

Ta tuli maasturiga ja tiris bussi välja. Siis laadisid nad Otiga kahekesi eterniidi uuesti bussi ja sõitsime meile. (Vahepeal oskas üks kits veel meie “kolonnile” ette koperdada, aga kaubikuomaniku kiire reaktsioon päästis ta elu.) Meil aga jälle eterniit välja ja edasi kaubikutallu bussi ära viima. Sihuke lugu. See trall käis üle-eelmise laupäeva õhtul.

Hiljem selgus, et kui me too õhtu oleks oma eterniidiveo katki jätnud (nagu me selle õhtu jooksul tegelikult mitu korda vahepeal mõtlesime), siis oleks see sinna metsa jäänudki, sest tugevat vihma sadas kaks ööpäeva katkematult järjest, meie keldris kerkis vesi poolde sääremarja ja isegi meie õu (künka otsas) oli nii pehme, et vajub jala alt ära. Metsas poleks olnud autoga võimalustki.

5. novembril muutus vihm sujuvalt lumeks ja ööseks lörtsiks tagasi. Igatahes 6. novembril oli meil umbes 5-cm lumi maas ja kraadid nullis.

esimene lumi 2019.jpgSee seis kestis veel järgmisegi päeva, enne kui taas kraadid plussi tõusid ja maa jälle mustaks sulas. Päästsin aiamaalt oma viimased kapsad, aga need olid kaks päeva ikkagi miinuskraadides ja ilmselt peaksin nad kiiresti hapnema panema, et neist veel asja saada.

Eelmisel nädalavahetusel aga tuli abimees ja neil Otiga läks aidakatuse lappimiseks.

katuseparandus.jpg

Ott oli enne juba eeltöö ära teinud, st veel kinni eterniidikillud ja vana laastukatuse jäägid selle alt välja puhastanud ning roovitist tugevdanud. Igatahes laupäeva õhtuks olid need 20 tahvlit eterniiti kenasti katusel ja mu aiakuuri otsa enam sisse ei saja.

Uue nädala algul tegime pika sõidu: esmaspäeval esinesin Saaremaal täiskasvanutele (Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi õhtune üritus), ööbisime Paliveres, järgmisel päeval edasi Tallinna, kus mind ootas kaks esinemist, üks eesti, teine kahe vene kooli teismelistele õpilastele. 7.–8. klassid. Loomulikult sai seal rääkida põhiliselt Anni-juttu.

Edasi jäi kõigest sõita tagasi siia Lõuna-Eestisse, tuua hoiust tagasi Leenu, patsutada Tötsut ja natukene hinge tõmmata. Ja siis asusin päästma kõikvõimalikke vahepeal kuhjunud asjatoimetusi, nagu kaks Kulka aruannet, üleajav meilboks, eelmise kuu majandusdokumendid jne … millega olen nüüd sisustanud paar viimast päeva.

Ja see Leenu-asi ka veel – eile oli tema steriliseerimislõikuse päev. Nii et nüüd põetan teda ka.

“Ka” sellepärast, et Tötsugagi on viimasel ajal jälle arstide vahet käimist. Tädil on nüüd kasvaja piimanäärmes ja biopsia vastus ei ole paljulubav. Arst ütleb, et analüüsid on nii head, et ta soovitaks lõigata, kui siirdeid ei ole, aga kas neid on või ei, selgub homme röntgenipildilt.

T6tsu 11a 10k.jpg

Nii läheb meil siin viimasel ajal.

 

Mitu raksu esinemist

Selle nädala tooniandjad on olnud kooliesinemised: teisipäeval olin laste ees Kohilas ja Hageris, täna aga Kadrina keskkoolis. On hea, et kiire on, see ei lase mul ära vajuda. Homme kirjutan nagunii Lääne Elu töid, aianduskolumni ja lullamillat. Lullamilladega alustasin just uut sarja, seekord on teemaks “Meie tänavas”. Ma ühekorra varem, aastate eest, üritasin seda juba, aga siis üle paari luuletuse ei tulnud enam kuidagi. Nüüd aga edeneb täitsa ilusasti.

See sari räägib väljamõeldud inimestest, kes elavad väljamõeldud linna väljamõeldud tänavas ja on kõik imelikud. Väike stiilinäide eelmisest nädalalõpust:

 

PIRUKA-PIIA

 

ÜLEJÄRGMISES MAJAS MEIL ELAB PIIA.

TA KÜPSETAB PALJU. VIST ÜLELIIA.

ÜKSKÕIK MIS KELL MA MÖÖDUN TA AIAST,

LÕHN REEDAB, ET JÄLLE TA KÜPSETAB SAIA

VÕI PIRUKAID, KOOKE VÕI KÜPSISEID

JA SÜÜA EI SUUDA TA ÜKSI NEID.

MUIDU OLEKS TA AMMU

SUUR JA PAKS NAGU MAMMUT!

 

AGA TA POLE!

SEST OLLA EI TAHA TA KOLE,

VAID ALATI SILE JA SALE.

SEEPÄRAST TA AHJU EEST

TÕTTAB KAUSIGA TÄNAVALE

JA KARJUB KUI KÜMME MEEST:

„SAIALE! PIRUKALE!“

MUIDUGI JOOKSEME NAABRID ME KÕIK,

KUI KUTSUB MEID PIIA HÕIK.

 

HOMMIKUL KOOLI VÕI TÖÖLE MINNES

PIIA PIRUKAS KAASA ON KINDEL.

ÕHTUL JÄLLEGI KOJU JÕUDES,

KUI KÕHT ON TÜHI MIS ÕUDNE,

PAKUB PIRUKA-PIIA ME TÄNAVAS:

„ SÖÖ SEE VIIMANE KEEKS VEEL ÄRA KA!“

 

MUIDUGI SÖÖME ME NAABRID KÕIK,

KUI KUTSUB MEID PIIA HÕIK.

JA ME KEEGI EI ÜTLE TALLE, ET: PIIA,

TEAD, SA KÜPSETAD ÜLELIIA.

 

Noh, ja siis on muidugi väga mõnus, et ma saan homme magada oma bioloogilise-kella-ärkamisajani, see tähendab minu puhul ärkamist teatava kõikumisega kaheksa ja üheksa vahel. Ma kavatsen seda nautida, sest sel nädalal nende pikkade sõitudega seoses olen pidanud üles tulema kellaaegadel, nagu 5.15 või 6.00 ja minu aju ja muud süsteemid üldiselt ei fänna niisugust asja.

Kuigi esinemas mulle ju meeldib käia küll ja koolid on kõik nii erinevad ja põnevad.

Hageri koolimaja:

Hagerikoolimaja.jpg

Selle tiiva kumeras osas asuvas ruumis ma esinesingi.

hageri koolimaja.jpg

Sama hoone külguksest saab raamatukokku.

HageriRmtk.jpg

Ka Kohila raamatukogu asus muljetavaldavas hoones – kunagise mõisa ait-kuivatis, kus sees on eksponeeritud ka kunagine veskisüsteemi osa koos kiviga.

Kohilas.jpg

 

KohilaRmtk.jpg

Käisime veel Tallinnas, viisin Lumimarjale lõpuks tema hunniku “Seebu maailmaid” ära.

Seebu-kaas_v2iksem.png

Ja siis läksime Sildrete poole, et neilegi hunnik raamatuid viia, “Minu pead” nimelt …

PEAraamat-esikaas–veel-väiksem.png

… ja arutada Elinaga “Minu kõhu” illustreerimise ja tekstiga seotud asju. Mõistetavatel põhjustel pole selle raamatu esikaant meil veel ette näidata.

Täna olime Kadrinas, kus mul kõigepealt oli saalitäis algklasside lapsi ja seejärel saalitäis seitsmendikke ja kaheksandikke. Mulle meeldisid mõlemad seltskonnad. Ning raamatukogutöötajad muidugi ka.

KadrinaKKs1.jpg

KadrinaKKs.jpg

Koolimaja enda pildi pätsasin internetist. Ma tahaks loota, et see teemantpuurimisfirma, kelle teostatud tööde galeriist see pilt pärineb, lubab mul lahkesti seda näidata. Sest see oli jälle nüüd see juhtum, kus ma unustan midagi pildistada, mida peaks.

Kadrina-Keskkool.jpg

Igatahes nii on meil viimasel ajal.

Ja pealegi – selgus, et mu tormi poolt kokkukägrutatud kasvuhoone kvalifitseerub siiski mu kindlustuse jaoks kindlustusjuhtumiks. Ja selgus, et imekombel oli mul tõesti alles selle kasvuka kuue aasta tagune ostuarve ning maksekviitung, et ma imekombel leidsin need pärast umbes neljatunnist otsimist üles, ja et mu kindlustus on nii vastutulelik ja operatiivne, et kahju hüvitamise otsus tuli veel sama tööpäeva lõpus.

Nii et uue kasvuhoone jaoks tuleb mul endal  välja käia vaid kindlustuse omaosaluse summa ning võib-olla transport ja võib-olla tööraha – oleneb, kuidas asjad õnnestub seada.

Aga Salva kindlustust mina kiidan ja tänan ja pean ütlema, et olen nende klient juba umbes aastast 2000 ja jään selleks loomulikult edasi.

 

Võitlus loodusstiihiatega

Mul on päris hea meel, et tänasega algas uus nädal, sest ega see eelmine olnud meil siin suurem asi. Eks osa mu sõpru juba teavad ka, või on kuulnud või on kursis, aga igatahes on vist lausa kohustuslik see šokkide nädal kuhugi üles märkida. Lootuses, et enam elus niisugust ei tule.

Sissejuhatava info mõttes pean ma ütlema, et olen tule suhtes alati olnud aukartlik ja hoolikas. Kes meiega siin suveõhtuti tuld on teinud, see teab, kui väga ma erutun igasuguste ringilendavate sädemete ja selle peale, kui mu ettekujutuse viisakast ja mõõdukast koduaialõkkest leegid siiski natukene kõrgemaks tõusevad. Muidugi käib meil korstapühkija kindlasti kord aastas ja meil on plekid ahjude ees maas, suitsuandurid laes, vinguandur seinal ning kehtiv tuleohutuse akt. Korstnapühkija käis meil viimati eelmise aasta oktoobris ja tema järgmise visiidi aeg on juba septembrist saadik kirjas.

Ühesõnaga, kõik on tehtud, ja ometi seisan ma ühel pimedal õhtul paanikast värisedes keset oma õue ja helistan 112, sest korsten põleb. Õigemini tahm korstnas põleb. Vihmakübarad suunavad sädemeid ja leegikeeli allapoole, meie sindelkatuse poole. Mis on ju puidust. Ja mitu päeva pole sadanud. Mul läheb praegugi veel süda pahaks ja vererõhk lakke, kui ma selle peale mõtlen. Igatahes meid päästeti ära. Maja ka. Isegi katus päästeti ära. Nii et ma olen tõesti silmini tänulik ja õnnelik, et see hirmus kole, mis juba pidi juhtuma hakkama, hoiti ära. Olgu teil kaua tervist, jõudu ja rõõmu, Elva päästekomando mehed.

korstnapõleng.jpg

See juhtus eelmisel esmaspäeval. Kogu see šokk oli üsna suur, nii ma siin muudkui üritasin ennast kätte võtta, aga ega must mingist suurt kasu inimkonnale vist küll ei olnud. Reedel juba hakkas nagu looma, aga terve laupäeva sadas tugevat vihma ja sellega ma ju ometi aiatöödele ei lähe. Lootsin pühapäevale, aga eile – nojah, eks te kõik juba teate, milline torm eile oli. Lõuna-Eestis oli hullumaja, Põhja-Eestis vist polnud suurt viga midagi, nagu ma aru olen saanud. Aga meil mürises siin lõunast alates ja läks järjest hullemaks. Ott läks toast mingil põhjusel aiamaale ja kui ta tagasi tuli, siis ma küsisin ta käest veel ärevusega: kas mu kasvuhooned on alles. “On alles,” vastas Ott ja umbes sekund pärast seda nägin ma elutoa aknast, kuidas polükarbonaat lippadi-loppadi üle põllu oja poole põrutab. Umbes samal ajal juhtis Ott teise akna all mu tähelepanu sellele, mis aida katusega toimub.

Keeris oli õue peal, teine keeris maja ja tee vahelisel platsil, lipuvarras paindus nagu Pljuštšenko pirueti ajal, ümber maja tuiskas tammelehti nagu taevast ja see tundus tegelikult täiesti ulmeline, aga kui see mürgel veel mitu tundi kestis, enne kui pimeda eel maha rahunema hakkas, oli tulemuseks järgmine pilt.

tormikahju.jpg

Ühel pool aidakatust tuleb nüüd asendada 2 rida ja teisel pool kolm rida eterniitplaate. Aga mu tomatimajaga ei tee küll enam midagi.

kasvukas.jpg

kasvukas seest.jpg

Et mitte lõpetada väga minoorsetes toonides, siis põhjust on olla rõõmus selle üle, et tormi ajal riisus keegi tervest aiast kõik allalangenud puulehed põllu taha oja äärde võsasse ja meie muru nii siin- kui sealpool maja on puhas nagu lakutud. See on hea, sest nii ma ei pea ennast süüdi tundma, et ma ei viitsi lehti riisuda. Pealegi jätab õu nüüd mulje, et siin elab uskumatult puhas ja töökas perenaine, kes suudab isegi nelja üüratu suure tamme ja kolme vana vahtra lehed likvideerida, nagu poleks neid kunagi olnudki. Hahaa.

Ja siis mul on hea meel veel sellest, et enne seda nädalavahetust ja tormi jõudsin ma alt ära puhastada meie noorendamisprotsessi läbiva vabakujulise sireliheki (mis muide on noore, umbes  viieaastase põõsarivina peal juba ühel 1910. aasta paiku siin tehtud vanal fotol). Igatahes meie eesmärk oli seda tugevalt noorendada, aga heki mahalõikamine selle tarbeks ei olnud sobiv variant, sest see sirelirivi on ainuke, mis meil edelast-läänest tulevaid valdavaid tuuli üldse natuke kinni peab. Pealegi kasvasid seal sirelite sees omavoliliselt end sinna külvanud noored vahtrad, mis kõrgeks kasvades võtavad mu noortelt õunapuudelt ja ka akendest valguse ära.

Suur arapp selle hekiga oli meil eelmisel aastal, kui me vahtrad sealt seest välja saagisime, et noortel sirelivõsudel oleks ruumi ja valgust kasvada. Nüüd oli rõõm näha, et nad on tõesti kosunud ja seal all on tekkinud ilus noorte sirelite rinne. Järgmisel sügisel saame selle projektiga liikuda järgmisse etappi: saeme välja kõige vanemad ja jämedamad ja osaliselt juba kuivavad sirelitüved. Aga sel sügisel oli mul plaanis vahepeal tärganud vahtravõsud sealt jalust ära võtta.

sirelihekk.jpg

Praegu oligi hea aeg seda teha, sest sirel on raagus ja seal võsas selle võrra lihtsam ragistada, aga samas vahtravõrsed veel lehes ja eristuvad selgesti.

Nüüd neid seal enam ei ole. Lõikasin maha. Ja hea, et jõudsin selle töö ära teha, sest pärast seda tormi ei ripu kuskil enam mitte ainsatki lehte ja hoopis aeganõudvam oleks hakata uurima, mis on mis.

See, et ma veel ka liiliasibulaid maha panin, ei kvalifitseeru aga enam kuidagi loodusstiihiatega võitlemise alla, seepärast ma sellest ei räägigi.

30 aastat hiljem

Üks väga suur ja oluline tükk minu kujunemisaastatest, minu teismeliseeast ja noorusest, läks laupäeval koos Liisiga maamulda.

Seda pilti Liisist nägin alles nüüd, kui Pill FB-s selle mu lõime pani, aitäh! Ma ei tea, miks mul seda ei olnud, aga just nii ma teda mäletangi meie omavahelistest olemistest.

liisi väiksem.jpg

Olime väga lähedased sõbrad 1989. aasta kevadest kuni varaste kahetuhandendateni, mil kolmekümneste inimeste asjalik pere- ja töökeskne elu ja geograafiline vahemaa tegi oma ja meie elud hakkasid minema teineteisest mööda.

Ma poleks pidanud laskma sellel juhtuda. Ja ma oleksin pidanud varem mõistma, et sellest on vähe, kui hoida kedagi lihtsalt oma südames, armastusega, ja vahel helistada ja kõnelda. Ma oleksin pidanud hoopis mõistma, et mitte midagi ei tohi hakata edasi lükkama, et küll on veel aega, küll me jõuame veel.

Vahepealsed kolmkümmend aastat oleks pidanud mulle ju ometi õpetama, et me keegi ei ole kuulikindlad. Nagu tookord tundus.

posti peal.jpg

Liisi on meie lõbusas rivis eelviimane, mina tema ees. Ja kui kellelegi sellest kambast ei sobi siin oma aastakümnetetagust nägu näha, siis andke mulle teada ja ma fotošopin anarhiamärgi tema näo peale 😀

poodium.jpg

Siin on Liisi üleval paremal kõige äärmine, tema nägu on peaaegu äratuntamatu, aga ta on seal olemas. Ta oli kogu aeg olemas. Ja muidugi me tegime igasuguseid tükke. Sest 18-aastane olla ei ole tegelikult alati kerge.

Aga nüüd on nii palju rääkimata jutte me vahel, ja nii raske hüvasti jätta. Ja ma ei suuda kuidagi leppida. Me ju jagasime kunagi tervet elu. Meil olid meie ühised sõbrad, meie seltskond, meie raamatud, meie pardakas, meie kirjutatud tekstid. Me kasvasime koos kirjanikeks. Ja nüüd ma loen üle tema vanu luuletusi ja otsin karpidest vanu pilte temast, ja nii palju tuleb meelde.

See luuletus oli minu jaoks eriline juba siis, kui Liisi selle alles kirjutanud oli.

loojangulapsed.jpg

Värve otsimas

Juba enne pööripäeva alanud öökülmad on siin hooti olnud päris karmid, õige mitu miinus nelja-viie kraadist ööd on lilled aias ära süldistanud. Nii et peenrad on jäänud tõepoolest kurvalt õievaeseks. Aga õnneks on sügisel selle korvamiseks varuks värvid! Paljudes aedades on see sügisene värvilõõm tõepoolest veel uhkem kui aia südasuvine õitsemine – kuigi üürikesem. Mis siis.

Minu aia värvipõõsad on suures enamuses alles pisikesed. Olen neid teadlikult muudkui istutanud siia ja sinna, aga eks kasvamine suuruseni, kus nad juba muljet looma hakkavad, võtab aastaid.

Siiski rõõmustan juba praegu oma noore pihlaka ‘Dodongi’ üle. Pilt on tehtud küll juba rohkem kui nädala, peaaegu kahe eest – vahetult enne talguid. Kopatööde jaoks pidin ta korraks üles kaevama ja hiljem natuke teise kohta istutama. Loodan kogu südamest, et ta seda tralli vahetult enne ilmade külmenemist südamesse ei võtnud ja kahjustada ei saanud! Ja et ta ikka enne talve jõuaks kuigipalju juurduda …

Dodong.jpg

Mandžuuria forsüütia, mida peetakse üheks kõige külmakindlamateks ja millega ma juba Haapsalust kolisin:

forsüütia.jpg

Musani abeelia:

abeelia.jpg

Nooruke kontpuu ‘Regnzam’ võtab suurepärase tumepunase värvi.

Regnzam.jpg

Kaselehine enelas on oma värvikuues nii lõbusaks muutunud!

kaselehine enelas.jpg

Musta lõhislehise leedri marjad säravad põõsas nagu pisikesed söetükid.

must leeder.jpg

Üks vana nimetu pojeng (tugevroosa täidisõiega) omandab aastast aastasse kummalise punase sügisvärvi. Teistel pojengidel pole ma seda kunagi täheldanud, ainult see üks teeb seda. Võib-olla on see märk mingist haigusest?

pojeng.jpg

Pirnipuu ‘Suvenirs’ värvub minu suureks hämmastuseks samuti päris suurel määral.

Suvenirs.jpg

Ja veel üks üllataja on kõige tavalisem valge täidisõiega näärelehine roos. Ma pole kunagi varem märgata osanud, kui ilusad nad ka sügiseti on.

näärelehine.jpg

Kuulus Mitšurini aretatud kultuurpihlakas ‘Granatnaja’ on samavõrd dekoratiivne kui kasulik. Marjad ju ammu mahlana purgis. Tema taga aga kollendab nooruke üle-tee-vaher.

Granatnaja.jpg

Mis puutub kasulikkuse ja dekoratiivsuse ühendusse, siis ka kõige tavalisem must aroonia on selles tugev.

aroonia.jpg

Väravavahtrad on suure osa oma kasukast juba maha heitnud. Nüüd saab kuldses vaibas jalgu sahistada.

lehevaip.jpg

Nagu igal sügisel, on väga võimas iidvana harilik kukerpuu ‘Atropurpurea’. See põõsas püsib sageli uue aastani punase marjakoorma all, enne kui linnud sellega lõpuks ühele poole saavad, ja vahel ei saagi.

kukerpuu.jpg

Aias on mul enne talve tulekut muidugi veel palju teha. Praegu tegelen ogoroodina peenarde puhastamise ja põhu alla panemisega, et kevadel otsekohe külvama ja istutama saaks hakata. Siis on vaja keldrimäe vana serv lahti võtta ja umbrohujuured läbi kaevata … ja siis on veel mõned väiksemad plaanid. Homsest läheb ilm jälle soojemaks, siis on hoopis meeldivam aias mütata kui mingi kolme-nelja plusskraadi juures, nagu meil siin viimane nädal püsinud on.

Täna hommikul sain ühe surmasõnumi, mis mind peaaegu hingetuks võttis. Väga ootamatu lahkumine. Minuvanune inimene, üks mu kunagisi parimaid sõpru, kellega koos kirjanikeks kasvasime. Aga nüüd on siis nii.

 

Jalad ja käed on pea otsa saanud

Lõppeval nädalal jõudis poodidesse ja ehk juba ka raamatukogudesse minu uusim väikelasteraamat “Minu pea”. Täpselt nii nagu kõlabki, on see samalaadsete raamatukeste “Minu jalad” ja “Minu käed” nii-öelda järg. Etteruttavalt võin öelda, et kunagi kevadel ilmub ka “Minu kõht”, ja võib-olla seejärel veel “Minu selg” ja/või “Minu aeg”, igatahes plaanid on, aga veel udused.

PEAraamat-esikaas–väiksem.png

Rääkigem praegu aga kindlalt sündinud asjadest, ja seda “Minu pea” kahtlemata on! Eks ta on üsna sarnase struktuuri ja ülesehituse ja põhimõttega kui kaks eelnevat. Ajendatud ikka mu tähelepanekutest, kuidas väikese lapse jaoks on tema enda keha veel hiiglama huvitav asi ja kuidas väikelastele meeldib, kui väga elementaarsed asjad neile üle selgitatakse, kirjeldatakse või jutustatakse. Ma mäletan endagi lapsepõlvest, kuidas ma võisin tädiga koos lõpmatuseni põrandal istuda ja kuulata põhimõtteliselt igavesti, kuidas ta mulle pildiraamatu pilte ümber jutustab. Kuigi ma nägin samal ajal piltide peal täpselt sedasama. Aga see oli nii huvitav!

24.png

26.png

Ja siis oli mul veel see väike kaalutlus, et kuidagi pakkuda lapsele natuke laiemat sõnavara ja mõtlemisruumi, kui kodune olmesuhtlus mõnikord võimaldab. Kui palju me igapäevases koduses suhtluses siis ikka viitsime lapsega arutada tema kehaosade üle või kui palju nimetame rannet või küünarvart. Sellepärast ma arvan, et taolised raamatud kõige elementaarsematest asjadest on väikelastele üpris vajalikud, kasulikud ja meeldivad neile ka.

Kasvatuslikku ka.

40.png

Ning ilusatest unenägudest, mida aju inimesele magamise ajal näitab.

47.png

Pearaamatut müüvad Apollo ja Rahva Raamat nii oma poodides kui veebis. Ja minu käest otse saab ka osta, kui mulle teada anda.

Kevadel juba ilmus selle algajate kehateaduse eelmine raamatuke, “Minu käed”. Avastan praegu üllatusega, et blogis ma sellest polegi veel juttu teinud, ainult juuli algul olen korra maininud.

 

Minu_käed-esikaas–väiksem.png

Selle kohta kehtib samuti kõik see, mis eespool juba ütlesin.

Käeraamat lk 29a.jpg

Käeraamat lk 30.png

Käeraamat lk 16.jpg

Käeraamat lk 15.jpg

 

Mõlemad on illustreerinud Elina Sildre, kavatseme niiviisi veel mõnda aega koos jätkata. Mulle väga meeldib, et tema stiil ei ole neis raamatukestes liigselt nännutav, vaid on selline veidi väljakutsuv. Väikelastepärane, selge, arusaadav – ja nii lõbus ja omapärane!

Mis ma rohkem ikka oskan öelda: julgen neid väikelasteraamatuid igati soovitada!

“Minu käsi” saab samamoodi osta siit ja sealt. Ja minu käest ka. Soovi korral kirjutage mulle või saatke FBs sõnum!

 

Kivi- ja palgitalgud

Septembri keskel kirjutasin ülevaatlikult meie plaanidest endise mägimännistu alaga. Ja sestpeale ongi siin käinud kibe töö selle nimel, et tõepoolest mihklipäevaks selle ette valmistatud ja ära tehtud saaks.

Pidi tulema kopp– tuligi! Juuris need 3 igivana mägimännukontsu maa seest välja ja kooris sealt pinnase ühe tõupuhta kivila jaoks, kus tõepoolest kasvatada kõige kuivalembesemat ja kõige lahjemat maad armastavat alpitaimede seltskonda..

kivila alus.jpg

Ning kopp juuris meil välja ka vana kuivatiesise pihlakakännu. Too vana puu kuivas meie kolimiskevadel, samal suvel sai tema skelett maha saetud, aga kännule ei hakanud jõud peale. Mehed otsustasid, et tõmbavad kopaga kuivati eest maast lahti ja toovad uue kivila äärde valmis ka kolm-neli kõige suuremat kivimürakat sealt. Plaan oli väga hea, aga kui kopp korra tõmbas, tuli sealt kuivati eest maast lahti veel PALJU kive. Tonnide kaupa kive. Mis tähendas, et meil oli nüüd talgutööd kohe kõvasti juures.

kividjakopp.jpg

Samuti ei vastanud minu ootustele see, et isegi kui pinnas oli 30 cm sügavuselt kooritud, oli seal IKKA VEEL kinni mingeid jäledaid umbrohijuuri – sügavamal, kui mu kujutlusvõime lubas oletadagi! Mulle tundub, et kõrvenõges.

Igatahes polnud siis enam kahtpidi mõtlemist, vaid see auk oli siiski vaja täiendavalt ära vooderdada miski juuretõkkega. Mõningate alpitaimede väga sügavale tungivate sammasjuurte pärast ei olnud mõeldav tekstiilmultši kasutamine saabuvate liivakoormate all. Seega ainsa võimalusena jäi makulatuur. Vedasin aiakuuri oma varudest tühjaks, ja olgu tänatud eelmine pererahvas, kes meile kastitäite kaupa vanu ajakirju siia jättis!

makulatuur.jpg

Loodan tõesti, et seda kraami sai piisavalt paljudes kihtides. Kuigi kindel ei saa kunagi olla, ja eks kui liivakoormaid auku kallati, võis osa kihte ka paigast nihkuda. Seemäng käib hea õnne peale ka. Liiv toodi siitsamast lähedalt karjäärist. Kõigepealt üks koorem, 16 tonni …

toodiliiva.jpg

… ja siis selgus, et sellest ei jagugi ning otsemaid tõi veomees meile veel teisegi koorma kohale.

liiv.jpg

Ühe hunniku kaevasin mina laiali, teise Ott. Selle tegime ühe päeva sees.

Siis oli veel vaja umbrohujuurtest puhtaks kaevata ja natukese liivaga vooderdada keldrimäe serva pikenduse ala. Sellega tegelsin toosama õhtu, kui Kuldrest ja Antslast esinemast tulin.

talgueelne KM.jpg

Selle laienduse põhjuseks oli, et keldrimägi hakkas tõusma umbes 80 cm madalamalt, kui senine, vana serv kunagi kaotud oli, ja selle kalde pealt oli võimatu murutraktoriga niita, see oli tüütu trimmerikoht.

Ja talgute ajaks olime Otiga vorminud oma kivila aluse selliseks:

uue K algus.jpg

Ilmateade oli terve nädala lubanud pühapäevaks igasuguseid jõledusi, st vihma, vihma ja vihma, aga juhtus talguime ja pärast hommikust udu me saime hoopis imeilusa sooja, kuiva ning poolpäikselise sügispäeva.

Kuivati ees alustas kivitõstebrigaad.

kuivatibrigaad5.jpg

 

kuivatibrigaad.jpg

Ja liikvele läks veobrigaad. Käiku läksid kõik meie 2 käsikäru, murutraktori käru ja siis suurem sinine käru.

lükatõmba.jpg

Tsiiliperel oli kaasas nende spets-kiviveokäru …

veobrigaad4.jpg

… ja vanast autokapotist tehtud ning mootorvintsi abil liigutatav lohisti, millest oli kohutavalt palju kasu!

kapotiga.jpg

Tubli hilinemisega jõudsid kohale ka kõige nooremad mehed, kes liigutasid tohutuid kivimürakaid palja ihurammuga!

vedamine K.jpg

suursuurkivi.jpg

Ja ladumisbrigaad. Nii ta läks – alguses keldrimägi, siis uus kivila – ühed vedasid ja teised ladusid!

kividKM.jpg

 

K kivistamine.jpg

tugevad poisid.jpg

kärtjagerli.jpg

Muhedikupapa tegi keldrimäe suurte kivide servas väikeste lamedate kividega väga peent tööd. Selline serv tuli sellepärast, et niisugust on kõige parem niita: murutraktori või niiduki ratas sõidab peal, kõik jääb pärast puhas, ei mingit äärte ületrimmerdamist ja lisatööd.

papa teeb.jpg

papatöö.jpg

Lõpuks said isegi palgid plaanitult varju alla!

palgid.jpg

Ilm soosis, tuju oli kõigil hea, tõeline hoog oli sees!

Ott1.jpg

Ja kolmandad tegid süüa köögis ning toas. Eelmisel päeval olin läinud ja ostnud lamba, olime selle tükeldanud ja puljongi õhtul valmis keetnud. Köögitoimkond jätkas pühapäeval ilma minuta. Supp valmis köögis, pilaff lõkke kohal pajas.

pilafikeetjad.jpg

pada tulel.jpg

keeb.jpg

Magustoidu tõi üks talgulistest, nii et selleks ajaks, kui kivide ja liivaga mängimise lõpetasime, ootas meid pikk laud, nagu peab! Ilusa ilma pärast otsustasime selle ikkagi õue katta.

talguvägi.jpg

natüürmort koogiga.jpg

supp.jpg

pilaff.jpg

Saun ja. Võimas! Ja oli see alles tegemine! Eks meil siin endal jäi ka veel natuke edasi nokitseda, aga sellega saab juba tasapisi ise hakkama.

Täna hommikul, kui käisin ja vaatasin, oli endal ka täitsa uskumatu tunne. Keldrimäel:

KM2.jpg

KM.jpg

Ja kivilas:

K tehtud Anne pilt.jpg

uusKidast.jpg

uusKloodest.jpg

See oli üks pöörane ja väga, väga lahe päev! Olen tõsiselt õnnelik. Ja tänulik. Tänan südamest ka piltide tegijaid, sest kasutasin selles postituses nende omi kõrvuti enda tehtutega. Üks pildistaja, kes samal ajal ka töötab, ei jõua ju kunagi fotokaameraga jälgida tervet protsessi, aga kamba peale kokku saab ikka algusest-lõpuni-pildi kätte. Aitäh!

Selle postituse lõppu sobib panna üks väga õnnelik talgulisenägu.

Ott.jpg

Esinemishooaeg nüüd sisse juhatatud

Lastekirjanike tööst moodustavad päris olulise osa sügisest kevadeni käivad esinemised ning kohtumised lugejatega. See hooaeg algab enamasti septembri lõpus, kui koolid on uude õppeaastassse sisse elanud ja ürituste ning tööplaanid valminud, ja kestab kevadeni, suvevaheaja alguseni. Juba aastaid rändan niisiis sügisest kevadeni mööda koole oma raamatutega nagu kass poegadega, tavaliselt on ühes kuus kaks-kolm esinemist ikka.

Selle hooaja avapauk kõlas eile Antsla raamatukogus ja Kuldre koolis, kuhu oli Lastekirjanduse Keskus organiseerinud minu, Jaanus Vaiksoo ja Sulev Olli ühisväljasõidu. Kolmekesi lugesime lastele ohtralt luulet, ja mina lugesin oma “Imelugude” tekste, mis pole veel raamatuks saanud, aga käsikirjaks küll, ja Ott Vallik on selle illustreerimist ka juba alustanud. See peaks raamatuna ilmuma järgmisel kevadel. Seega muidugi tahtsin neid värssjutustusi laste peal testida – ja mulle näis, et eksami sooritasin “viiele”: lastel oli nalja küll, elasid kaasa ja naersid õigete kohtade peal, nii et mina olen rahul! Ja mis veel parem, nägin, et sellest tuleb õnneks tõesti taas üks raamat, mis noori lugejaid külmaks ei jäta.

Antsla raamatukogus olime algklassilaste ees, 1. – 3. klass.

Antslassss 25.9.19.jpg

Antslass 25.9.19.jpg

Antslasss 25.9.19.jpg

Ja Kuldres kuulasid meid suuremad, 4.–9. klassi õpilased.

Kuldres 25.9.19.jpg

Pärast käisime lõunat söömas ühes toredas külakohvikus, mille kõrval oli niisugune tore vaatekoht. Taga paistab nii armas ja mänguline Lõuna-Eesti maastik ja Urvaste kirik.

Urvaste vaatepunkt.jpg

Pildid on tehtud Lastekirjanduse keskuse poolt ja ma südamest tänan neid lahke loa eest neid oma blogis kasutada!

Minu järgnevate kokkulepitud esinemistega püsite aga kursis siitsamast blogi avalehelt “Kalendri” rubriiki vaadates.

Mis siis veel. Samal ajal kui ma Urvaste kandis kaunist päeva veetsin, oli mu postkasti laekunud üks hea ja üks halb uudis. Hea uudis on see, et “Minu pea” on trükikojas valmis saanud – teen sellest lähemal ajal ka terve omaette postituse. Halb uudis oli aga see, et Kulka otsustas minu jõulujuttude raamatu avaldamist mitte toetada. See on paha, sest mul on selle jaoks täiesti geniaalne kunstnik Marge Nelk juba töös ning arvatavasti omadega vähemalt poole peal, samuti on mul temaga juba sõlmitud leping, mis seob mu tema ees päris korralike rahaliste kohustustega. Nii et taganemisteed mul enam tegelikult ei ole, see raamat peab ilmuma, aga mis vahenditega ja kust need võetakse, tuleb mul nüüd välja nuputada.

Pööripäevajutud

Eile oli sügisene pööripäev. Päev on juba kuus tundi lühem kui jaaniajal … ja jõuab jõuludeni veel kuus tundi lühemaks minna. Kui ma külmadega isegi suudaks leppida, siis see valgusolude halvenemisega mitte. Minu lemmikaeg on ikka see, kui päike lõõmab öötundidest öötundideni ja vaevu jõuab loojuda. Oh, jaaniaeg … kaua tuleb sind nüüd jälle oodata!

Vanarahvas uskus, et sealt, kust sügisesel pööripäeval tuul puhub, puhub ta valdavalt jõuludeni välja. Ning lõunakaarte tuul, mis keerab päeva jooksul päripäeva suunda, pidi ennustama pikka ilusat sügist. Eks me siis näe, mis tulemas on –  sest tuul pööras päeva jooksul hoopis loodest läände, seega külmast kaarest ja vastupäeva.

Sookured ja pääsukesed läksid eelmise nädala teisel poolel kiiresti ja justkui kõik korraga. Paar päeva tagasi kuulsin veel hiireviusid, aga nüüd on nendegi poolt vaikus. Viimased päevad voorivad juba haneparved meist üle lääne poole. Kahju on nende minekust. Ainult haigrud röögivad veel tiigi taga võsas. Need võiks kah ära minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Õgivad meie kalli raha eest ostetud valgeamuure siin.

Kevadel saabusid rändlinnud üsna vara – oma märkmetest näen, et 18. märtsil kuulsin esimest korda lõokest ja hiireviud ning sookured tulid põllule huikama. Selsamal päeval oli ka esimene kevadine äikesevihm ja vikerkaar. Ja lumi oli sulanud vaevu paar päeva varem (16. märtsil olid veel lumeräbalad siin-seal maas).

19. märtsil tegin kasvuhoones esimesed külvid:spinatit, redist, salatit ja tilli, seal oli muld sulanud ja üsna soe juba. Tomatid-paprikad olid muidugi juba nädal varem tuppa karpidesse külvatud. Õues olid temperatuurinäidud mõõdukad plussid, ööd kergetes miinustes. 22. märtsil hakkasid lumikellukesed õitsema. Kuu lõpupäevadel tuli lühike väga külmade ööde periood: öösiti langes miinus kaheksani, kolm-neli päeva järjest. Vihmaga oli kevade hakul kasinasti. Pärast seda juba nimetatud äikesevihma tegi veel mõõduka saju 21. märtsil ja siis 29. märtsil.

Aprilli esimestel päevadel hakkas jälle tasapisi soojemaks minema – aga 9. aprillil läksid öised temperatuurid jälle miinustesse ning paar päeva andis lörtsihoogusid. Need möödusid, aga ööd jäid miinuskraadidesse terveks nädalaks. Igatahes 17. aprillil alles oli ilm sedavõrd paranenud, et sain külmakindlad juurikad maha külvata: porgandi, pastinaagi, avamaaredised, naerid ja mustjuure.

Sel kevadel nägin, et sügisel tuleks tõepoolest niipalju pingutada, et peenrad puhastatud ja põhu talveks peale saaks, sest suur vahe oli peenardel, mis talveks põhu peale said, ja peenardel, mis ei saanud. Pildi pealt on näha, et mustana talvitunud peenras tuli kevadel alustada rohimise ja puhastamisega. Põhu all polnud aga umbrohust haisugi.

ennekylve AM.jpg

Võtsin suure aianoa ja lõikasin külviridade kohalt põhu lahti, puistasin vahedesse natukene komposti ja külvasin sellesse.

põhupeenarread.jpg

Niipalju sain targemaks, et järgmine kevad kasutan komposti asemel poest ostetud kasvuturvast nende ridade vahele puistamiseks – sest kompostis oli palju umbrohuseemneid, mis tähendas rohimist, aga kui ma kasutaks seal kasvuturvast, siis saaks veelgi laisemalt läbi.

Kus polnud tegemist ridadega, vaid oli vaja taimi istutada, seal lihtsalt tegin põhu sisse pesad ja istutasin neist läbi mulda.

põhupeenaraugud.jpg

Aga see istutamine tuli muidugi hiljem. Kõigepealt ajasid kasvuhoonesse tunginud maakirbud suurema osa mu kastidesse külvatud kapsataimi hukka, nii et maikuu keskel tegin veel korduskülve. No kes see oskas arvestada, et maakirbud juba aprilli lõpus aktiveeruvad – aga nad tegid seda, sest kuu keskel saabus soojalaine, 15. aprillil oli juba 12 kraadi sooja, järgmisel päeval juba 15, siis 16, ja 20. aprillist alates tõusid päevatemperatuurid üle 18–20 kraadi, 27. aprillil oli 24 kraadi sooja. Samal ajal olid viimased sademed, mis me saime, 9. aprillil sadanud lörts. Siis hakkas aiamaal küll juba nutuseks kiskuma, voolikud tuli välja vedada ja pump tiiki panna.

Vihm tuligi alles 2. mail, paar päeva enne seda saabus uus öökülmalaine ja päevatemperatuurid tõmbasid tagasi kevadise harjunud 10 kraadi tuuri. 3. mail sadas LÖRTSI ja ööd läksid jälle rohkem kui nädalaks miinuskraadidesse, kuigi päevasoe hakkas juba 15–16 kraadi juurde tagasi tõusma. Vähemalt sadas nüüd vihmagi natuke.

17. mail tõusis öine temperatuur jälle üle tüki aja plusspoolele ja päevasoojust tuli taas 20 kraadi ja rohkem. Nüüd oleks olnud hea aeg aiamaal kõike teha ja külvata ja istutada – aga tädi Tötsu juba aprilli lõpus alanud haigus läks nii hulluks, et 17. mail jõudis ta opilauale. Ning siis 23. mail teist korda opilauale. Vahepeale jäid kuumad päevad, 26 ja 27 kraadi nagu südasuvel. Viimasel maikuu nädalal muutus ilm tagasi maikuiseks 16-kraadiseks. Oli küllaltki kuiv, kuigi maikuus 8 tervelt päeval sadas vihma – aga need sajud ei olnud suured ega tugevad.

Juuni esimene kümmepäevak oli kuiv ning väga soe, isegi kuum, kraadid kerkisid mitmel päeval 28–29-ni. Kõige selle küpsetamise peale saime vihma alles 11. kuupäeval, siis veel 13.-l ja siis järgmisena alles kuu lõpus pärast jaanipäeva. Päevased soojakraadid püsisid järjekindlalt üle kahekümne, paar üksikut päeva olid veidi jahedamad. Jaanipäev oli lihtsalt imeline. Nii suvist ja sooja jaaniõhtut ma ausalt öeldes ei mäletagi. Ja Tötsu oli paranenud, oli meile alles jäänud. Klambrid ja traadid võeti jaanieelsel päeval välja. Nii et jaanituli oli meil õnnelik. Ja ilusate armsate tüdrukutega.

jaanituletüdruk.jpg

Hiljem öösel ilmus meile veel tulepoiss:

tulepoiss.jpg

Juuli algus, kus tavaliselt kõik juba üsnagi lokkab,  oli aiamaal veel üsna lage lugu, sest Tötsu haiguse ja põetamise tõttu jäin kogu aeg seal oma külvide ja istutamistega hiljaks. Midagi polnud teha, Tötsu oli sel kevadel prioriteet. Aiamaa tuli alles tema järel. Ja sel aastal oli pööraselt igasuguseid kahjureid. Ka porganditele tuli kuskilt porgandi-lehekirp. Ma lihtsalt ei jõudnud nende kõigiga võidelda kogu aeg, nagu oleks tarvis olnud. Vähemalt võisin õnnelik olla, et pärast jaanipäevagi jälle rohkem aiale pühenduda  võisin, ja siis hakkas see pilt tegelikult paranema ka.

juulialgus AM.jpg

Juuli esimene pool tuli hoopis tagasihoidlikumate temperatuuride ja hoovihmadega, mis ei olnud suured, aga neid vähemalt oli. Pärast sooja jaaniaega tundus nüüd isegi jahe, oli tunne, nagu juuni ja juuli oleksid kohad ära vahetanud. Aga kuu teine pool läks kuumaks tagasi mitmel päeval lausa 30 ja 31 kraadi. Õnneks sadas aeg-ajalt vihma ka.

Kuu vahetus tõi aga kiire jahenemise ja augusti algus üllatas öökülmaohtliku olukorraga: 4.–6- augusti öödel oli meil siin sooja 2–3 kraadi. Kurgid hakkasid põdema. Kõrvitsatele ka ei meeldinud. Nad vaesekesed olid ka mul liiga hilja ju maha saanud. Nii et … üldiselt, kurki ja kõrvitsat ma sel aastal eriti ei saanud. Vaid natuke, värskelt söömiseks. Noh, päris ilma ka ei jäänud, eks ole.

Juba 6. augustil aga läks elu jälle suviseks … ja kuivaks. Seitse lühikest ja kitsit vihmahookest saime vaid. Istutada seepärast väga ei julgenudki, maa oli labida sügavuselt täiesti kuiv.

Septembrikuu hakkas see-eest üle päeva midagi natukesehaaval tilgutama, abiks ikka, eks ole, kuni kuu keskel saabusid ka tugevamad vihmad. Kahjuks järgnesid neile ka öökülmad. Esimesed öised miinuskraadid olid meil 18. septembril (-2,1 õhus), niimoodi 4 ööd järjest, siis anti kaks ööd hõlpu – kuni pööriööl tuli 4,5 kraadi miinust. Kasvuhoones tomatid ja kurgid võttis ära. Niipalju sel aastal siis neist.

Ega me ööl vastu tänastki külmast pääsenud, täna öösel oli õhus -1,6.

Oleme siin nüüd elanud viis suve, ja ükski aasta pole siin meie aja jooksul nii öökülmane olnud! Varasemad 4 sügist on öökülm saabunud lugupidavalt umbes oktoobri teise poole alguses, aga mis sel aastal toimub?

Ja siis see krahh viljapuudega.

Aianduslik hooaeg ei olnud edukas. Aiva üle kivide ja kändude ja läbi takistuste. On palju paremaid aastaid olnud.

Aga vähemalt kuivlilled kasvasid hästi ja tegid mu õnnelikuks. Pilt on muidugi totakas – spontaanselt kodustes oludes pildistatud, kui ma parasjagu juba kuivanud kimpe kasti ladusin ja nende asemele aiamaalt toodud värskeid hakkasin üles riputama.

kuivlilledega.jpg

« Older entries