Riskide hindamisest

Võid ju teha plaane ja ennast kindlustada eest ja tagant, aga see, et inimene teeb plaane ja jumal naerab, on sellest hoolimata puhas tõde.

Ma olin väga kalkuleeriv ja ettevaatlik. 8. märtsil kirjutasin ma, et kavatsen emakeelepäeva ümbruse esinemisi tühistama hakata. Ikka seda Eestiski levima hakanud koroonaviirust silmas pidades. Jälgisin nakatumiste arvu Eestis ja vastavaid piirkondi. Uue nädala algul siis tühistasingi Tallinnas ja Harjumaal toimuma pidanud esinemisi, sest seal oli neid rohkem. Ohutuks pidasin Lähte raamatukogu 11. märtsil ja Jõhvi raamatukogu kaht esinemist 12. märtsil. Pealegi oli 11. märtsi hommikul Tallinnas 10, Lõuna-Eestis vaid 2 Tartu linnas diagnoositud nakatumist. Tundus piisavalt ohutu, et riskida ja minna.

Aga. Nagu kõik nüüd tagantjärele targana juba teavad: https://tartu.postimees.ee/6925590/koroonasumptomid-on-vahemalt-17-l-lahte-kooliga-seotud-inimesel-keda-aga-ei-testita

Kolmapäeval esinesin saalitäie mõnusatele teismelistele. Neljapäeval haigestus mind vastu võtnud töötaja, laupäeval õnnestus tal ka proov anda, ja esmaspäeva õhtul sain temalt e-kirja teatega, et olen nüüd lähikontaktne.

Nojah, eks ta ole. Ja mina veel mõtlesin reedel, miks mu kurk sihuke kare on, arvasin, et veebruari lõpus saadud maheviirus ikka veel üritab midagi. Pühapäeval tuli niisugune imelik on-nagu-nohu-aga-ei-ole-ka. Ja esmaspäeval tuli see meil, mis esimese hooga jalust nõrgaks võttis. Siis toimus perekondlik kiirnõupidamine, plika pakkis end poole tunniga uuesti kokku ja Ott viis ta linna tagasi – et äkki, äkki ma pole veel nakatumisohtlik ja ta pääseb terve nahaga. Otsustasime, et plika jääb nüüd Tartusse oma korterisse uue kolmapäevani, siis peaks minu kontaktist olema 2 nädalat möödas ja kui ma haigeks jäänud ei ole, siis võib loo lugeda lõppenuks ja plika tagasi tuua. Kui keegi meist kolmest haigeks jääb, siis korraldame vastavalt edasi. Kui kõik kolmekesi haigeks jääme, siis tome plika ka maale tagasi, sest seltsis ikka lõbusam.

Noh, ma täna (7 päeva kontaktist) võin öelda, et haige ma küll ei ole. Aga samas justkui see kurk ju ikkagi oli paar päeva imelik, ja siis paari päeva eest nina ja põskkoopad valutasid, aga see ju ei ole sümptom? Ja siis tuli see nohu moodi asi, mis nohu tegelikult ei ole. Köha on mul kogu aeg viimased 20 aastat halbade elukommete tõttu, mingit vahet tavalisega ma ei tunne. Palavikust pole ka haisugi. Lõhnu ning maitseid tunnen ma ka suurepäraselt, kuigi väidetavalt pidi lõhna- ja maitsetundlikkus koroonanakkuse puhul üsna ruttu kaduma. Ka Ott on täiesti kombes. Plika ka.

Olime siin juba nädala jagu kannutäite kaupa leedriteed larpinud immuunsuse tugevdamiseks, mis peaks aitama immuunsusrakkude kaitsekihti tugevamaks muuta, et see viirusesunnik läbi tungida ei suudaks. Ja meie Otiga kui kaks vanemat, n-ö eite-taati, võtnud lisaks ka hõlmikpuud, mis aitab vanemas eas kaasa immuunsusrakkude paljunemisele – et see tulemüür ikka tihe saaks. Äkki oli abi? Loodame.

Igatahes esmaspäeval, kui see kole uudis tuli ja nina koos põskkoobastega millegipärast valutama oli hakanud, kraamisin välja oma koroonatõrje raskekahurväe ja otsustasin minna immuunsusekloppimiselt üle nakkusjärgsele haiguse esimese etapi ravile … mis võiks selle viiruse äkki kahjutuks teha enne, kui ta jõuab kopsu ronida ja ennast seal sisse seada. Hoidku ta alt.

koroonatõrje.jpg

Kahjuks ei saa ma arvatavasti kunagi teada, kas ma siis tegelikult nakatusin või ei, sest nad ei testi ju enam, kui sa just pole staažikas diabeetik, astmaatik, südamehaige või pensionär. Mis siis, et mul oli täiesti kindlalt tuvastatud pooleteisttunnine kokkupuude täiesti kindlalt tuvastatud koroonahaigega suletud ruumis. Me vist üks hetk vaatasime isegi samast telefonist (minu omast) infot. Ja ma andsin tema raamatutesse autogramme. Ja ta ulatas mulle vitriinist raamatuid. Ja sama nädala lõpus haigestus 17 temaga seotud olnud inimest.

Mina olen terve. Noh, kui ma ei arvesta seda tunnet, kuidas viirus justkui mu kehas ringi kolistaks ja otsiks, kustkaudu kangutada. Alguses kurgus ja siis sügaval ninas … ja eile hilisõhtul tundsin, et nüüd hakkab juba nagu bronhe umbe tõmbama. Küpsetasin, õigemini suitsetasin (Rohunaise nõuandel) talle selle peale piibutäie üheksavägist otsa, läks kohe paremaks. Hommikul ja täna päeval veel paar piibutäit. Et oleks kadunud kui paha hais ihust.

Aga ikka ma ei tea, kas ma nakatusin, kas see on nüüd koroona või ei ole, kas ma peaksin oma tütre  ja Oti pärast mures olema (mis siis, et ma ka nemad olen juba ürtide ja droogidega läbi leotanud) ja millal ma võin oma tütre tagasi maale tuua, sest tal on ometigi üksinda linnas ju üksik ja kurb isolatsioonis püsida! Kui kas või tasuliseltki jälle testida saaks, ma läheks teeks seda hommepäev, just sellesama pärast, ja selle pärast ka, et kui ei ole koroona, siis ma hea meelega ei kulutaks oma nappe spetsiaalselt  koroonavastaseid ravimtaimevarusid, vaid hoiaksin neid selleks päevaks, kui tõepoolest seda raskekahurväge vaja läheb. Suvalist-tavalist maheviirust võin ma pärnaõite, küüslaugu ja nõmm-liivateega ka ravida.

Kas ma pean ennast pendliga diagnoosima hakkama või?!? No tule Terviseamet appi.

vaikelu koroonakahtlusega.jpg

 

 

 

Igatahes mina olen valmis

Eelmisest blogipostitusest möödunud kaheksa päevaga on muutunud nii mõndagi, nagu te kindlasti juba isegi olete märganud – diagnoosiga haigestunute arv Eestis on tõusnud kümnelt kahesaja viiele, ületades kõvasti koroonahaiguse enamikus teistes riikides ilmnenud eksponentsiaalset mustrit, et haigusjuhtumite arv kahekordistub iga nelja päeva tagant. Selle järgi peaks meil praegu olema umbes 30 haigestunut, aga on 205. Mis tähendab, et seltsimees koroona läks siin käest ära KOHE, kui kohale sai, ja seda meie inimeste muretu meele ning Terviseameti vastutust vältiva kommunikatsiooni tõttu (eks ikka see kurikuulus võrkpallimäng Saaremaal 1200 pealtvaatajaga) ja ühtlasi valitsuse liiga leebe ja aeglase astumise pärast. Sellel ajal, kui tegeldi “paanika ärahoidmisega” ja rahva rahustamisega ja voldikute sisu loomise ning trükkimisega, oleks pidanud hoopis  tegema kõik meedikute kaitsevarustuse ja testkomplektide ning kiirtestide hankimiseks. Nüüd tuleb juba praegu signaale, kuidas kiirabimeeskonnad on alavarustatud, ja nagu kõik teavad, lõpetati eilsest viirushaigusjuhtumite testimine koroona suhtes, testitakse vaid meedikuid, diagnoositud haigestunutega kontaktis olnuid ja neid, kelle haigus on võetud nii tõsise pöörde, et tarvis haiglasse viia. Aga, ma tuletan meelde, meil on haiglasse viidud alles kõigest kolm inimest. Testitud veidi üle tuhande. Ja kui juba nüüd on varustusega häda käes, siis tähendab see ainult seda, et õigel ajal ei tehtud, mida vaja. Ja selle hinnaks on paari-kolme nädala pärast inimeste elud.

Oeh, ma ei kavatsenud alustada vihaselt, aga lihtsalt tuli nii välja. Vabandust.

Nagunii on praegu vale aeg süüdlaste otsimiseks. Praegu on hoopis aeg tõmbuda oma urgu ja püsida seal paigal, et mitte osaleda enam selle viiruse levitamises ja et mitte seda endalegi kuskilt külge saada. Selles suhtes ma olen tõesti sügavalt tänulik, et meie perel on see võimalus olemas. Nagunii töötame juba aastaid kodust. Selles mõttes muudab praegune eneseisolatsioon meie rutiinis vähe. Jäävad ainult ära mu esinemised, koosolekud, castingud … kahjuks ka Oti bändiproovid ja läbikäimine sõpradega, nii nagu me harjunud oleme. Selle sotsiaalse elu katkemist põen ma kõige rohkem, sest ma ei saa midagi teha – mul on palju sõpru ja häid tuttavaid, kellega tihedalt läbi käin, mulle meeldivad peod, külaskäigud, külalised, teater ja kontserdid, ma olen inimeste inimene. Aga nüüd tuleb harjuda teisiti. Eks ma harjungi. Ma õnneks suudan üsna kergesti muutusi taluda.

Ja mul on tegelikult süda päris rahul. Pärast eriolukorra väljakuulutamist ja ülikoolide sulgemist saime ka tütre Tartust kätte ja tõime ära maale. Nii et meil on pere koos. Varud olid mul juba enne, sest masu õppetundide põhjal harjusingi kodus varusid hoidma. Ning koroonakriisi jaoks täiendasin neid varusid märtsi esimesel nädalal veelgi, rahulikult, ajapikku, mitmes jaos, nii et nüüd, kui eelmisel nädalal ostupalavikus rahvas toidupoode täitis, ei pidanud vähemalt meie enam sellesse möllu oma osa andma. Retseptiravimid on välja ostetud, tavapärased külmetushaiguste ravimid ja palavikualandajate varud ka täiendatud … Ma usun, et kuu aega saame me kindlasti kodust väljumata siin läbi, võib-olla kauemgi. Pealegi tuleb ju kevad. Seemned lähevad mulda. Kasvuhoonest hakkab juba järgmine kuu ka rohelist kraami saama. Saab uusi ravimtaimi korjata. Praegu muidugi tellisin kõik vajamineva … sest ma olen ravimtaimenduse kohapealt aastatega laisaks läinud, tervised on ju üldiselt meil korras püsinud, kuigi eks midagi ma ju ikka suve jooksul korjan ja kuivatan nagunii. Aga seekord, ma arvan, on eriti oluline esiteks oma immuunsussüsteem võimalikult ruttu täide töökorda ja valmisolekusse seada, ja teiseks, kui nakkus peaks meile ligi saama, siis ma tahan, et mul oleksid kodus olemas taimed, millest selle puhul võib abi olla. Ja osa neist ei ole meie mail tavalised.

Nii et ma siin märtsi esimesel nädalal tellisin netist loodusravimimüüjatelt kõiki neid taimi, mida võib vaja minna, ostsin omaenda taimetinktuuride tegemiseks mitu pudelit 80%-list viina ja täna käisin veel kaevamas ühe taime juurikaid maa seest välja, et neid sinna viina sisse likku panna.

Mu Taimenaine saatis mulle umbes nädala eest ka ühe ingliskeelse materjali, mille koostas spetsiaalselt nüüd Covid-19 jaoks üks Hiinas resideeruv briti taimeraviarst, kes ka mitme taimeraviraamatu autor. Oma sõnutsi kujundanud ta selle protokolli välja jaanuaris ja veebruari algul Wuhanis tegutsemisel saadud kogemuste põhjal. Ei tea, ei saa ju kontrollida. Igatahes sain sealt mitu väärt nippi teada. Noh, ma loodan väga, et tegelikult mul ei lähegi neid vaja … igatahes, ma olen nüüd valmis.

Olen hetkel kuidagi suutnud oma peas ja hinges rahu teha sellega, mis tuleb. Ma tean, et see ei saa olema ilus, et tuleb veel väga raskeid emotsioone ja olukordi ja elu läheb päris keeruliseks … aga ma olen saanud mingeid endeid ja märke endale loetavas vormis, ja need teevad asjad hoopis selgemaks. Ja ma olen tänaseks leppinud juba sellegagi, et ma ei saa toimuva juures kuidagi aidata kedagi, kes mu abi ei taha või mu nõuandeid ei usu. Nii lihtsalt on. Töötan edasi, aias ja toas … ehk õnnestub nüüd senisest rohkem süveneda neisse suurtesse töödesse, mis mul praegu laual ees on.

 

 

 

 

 

 

Nagu lubatud

Eelmise postituse lõpus lubasin natukene selgitada enda suhtumist koroonaviirusesse – ja oma mõtet  eesseisvaid esinemisi ja osalemisi vajadusel tühistama hakata. Loomulikult on neist otsustest raske aru saada inimestel, kel on kindel veendumus, et koroona on lihtsalt mingi natuke teistmoodi gripp ja kogu teema ei vääriks tegelikult üldse niipalju kajastamist ja reageerimist, nagu praegu on. Olen taolisi seisukohti kuulnud viimasel ajal palju, ka oma lähedaste sõprade suust, ja ausalt öeldes see suhtumine teeb mind pigem murelikumaks, kui rahustab.

Sest koroona ei ole kindlasti gripp. Oma struktuurilt sarnaneb see viirus hoopis kõige rohkem SARSI-viirusega, seejärel ebola ja HIV-ga. Gripiviiruse tüvedega ei ole sel midagi ühist, kuigi haiguse sümptomid alguses on gripi omadele sarnased.

Olen seda teemat jälginud nüüdseks nädalaid, väga erinevatest allikatest, põhiliselt võõrkeelsest meediast, ja püüdnud end võimalikult asjakohaselt kurssi viia kõigega, mis praegu selle viiruse kohta teada on. Kahjuks ei ole seda just väga palju, sest tegemist on uue haigusega, teadusele seni tundmatu viirusega, ja selle uurimine on pidanud algama koos haiguspuhangutega. Hiina teadus ongi seetõttu täiesti loomulikult koroonauuringute esirinnas, kuid kõigest jõust püüavad oma osa anda ka teiste riikide viroloogid, epidemioloogid, teised meditsiiniteadlased. Ses mõttes  tundub olevat maailmas praegu haruldane olukord, kus riigid ei varja üksteise eest andmeid ega püüa üksteist selles teaduslikus võidujooksus edestada info varjamise hinnaga, vaid tehakse uskumatult intensiivset koostööd, et õppida võimalikult paremini tundma seda agressiivset viirust ja võimalikult kiiresti leida sellele ravim(id) ja/või vaktsiin. Maailma meditsiiniajakirjade ingliskeelsed portaalid on sellele teemale pühendatud artikleid juba kubinal täis, ja nii kiiresti ja palavikuliselt pole vist tõesti kunagi varem teadust tehtud. Ma tõesti loodan, et selline erakordne koostöö viib lõpuks ikka ka tulemustele.

Hetkel, kui ma seda postitust kirjutan, on maailmas diagnoositud 106 482 koroonajuhtumit, kriitilises seisus on sellega haiglas 6040 inimest ja surnud on sellesse jaanuarist alates 3600. Maailma mastaabis ei tundu seda olevat üldse palju, eks ju. Tavalise gripihooaja statistika on üldiselt ju palju hirmuäratavam. Aga siin on nüüd konks, nagu võiski oodata. Maailmas ei ole seljataga koroonahooaega, vastupidi, koroonahooaeg on alles alanud, just äsja alanud. Kõigest kaks kuud tagasi. Mis selle “hooaja” lõpus, näiteks aasta pärast, statistika numbrid ütlevad, seda me ei tea veel keegi, ka hiinlased ei tea.

Koroonast on praeguseks üldjoontes teada niipalju, et tegemist on alumisi hingamisteid ründava viirushaigusega, mis põhjustab raskestiravitavat viiruslikku kopsupõletikku (see tähendab, et antibiootikumidele ravi hästi ei allu), mis on praegu teadaolevatel andmetel  2 korda nakkavam kui gripp (tegelikult siin ongi see koht jälle, mida veel väga täpselt ei teata, sellepärast olen artiklites kohanud nakkuvuskordajate numbreid kahest neljani) ja mis lõpeb surmaga 20 korda sagedamini kui gripp, st kui gripisuremus keskmiselt kõlgub seal 0.1% kandis (olenevalt parajasti ringlevast gripiviiruse tüvest), siis koroonasuremus on praegustel andmetel 2% kandis. See on riigiti erinev (näiteks Hiinas oli see 2%, aga Itaalias väidetakse olevat 3,5%, samas Saksamaal pole hetkel 847 haigestumise kohta ühtegi surmajuhtumit), ning ilmselt sõltub see mitmest asjaolust, millest meditsiinilise abi tõhusus ja intensiivravi kohtade kättesaadavus pole sugugi viimasel kohal (näiteks Saksamaal on see väga hea, kuigi praeguseks juba ka teatava jätkusuutlikkuse piirini ära kurnatud). Itaalia surmade suurt arvu seletatakse asjaoluga, et seal pääses viirus üsna kohe hooldekodudesse ja hakkas vanainimeste seas lõikama. Samuti on hiina teadlased teada andnud, et neil alguses möllama hakanud viirus on tänaseks juba jõudnud ka muteeruda, nii et praegu liigub koroona juba kahe tüvena, millest see teine, hilisem, on agressiivsem ja raskema kuluga. Ilmselt sõltub surmajuhtumite arv ka sellest, kumb tüvi piirkonnas möllab.

Koroonasse haigestunute kohapealt on praeguseks välja joonistunud, et mida noorema inimesega on tegemist, seda väiksem on tema haigestumise tõenäosus ja seda kergemalt ta seda põeb. Kuid samas on haigestunute hulgas ikka ka lapsi. Põhimassi haigestunutest moodustavad inimesed vanuses 25 – 65, kuid surmajuhtumite statistikat juhivad eakad, üle 65 aasta vanused. Samas jällegi on surnud ka ilma eelnevate krooniliste haigusteta nooremas keskeas inimesi, nii et ka seda ei saa öelda, et noorematel surmaohtu üldse poleks. Ja muidugi on eelnevate krooniliste haigustega rahvas erilise löögi all nagu ikka.

Koroonasse haigestunutest 80% saab selle läbi põdeda kodus, 20% vajab haiglaravi, neist omakorda 6% vajab intensiivravi ja juhitavat hingamist, ning neist viimastest omakorda surevad veidi alla poolte. Nii et 100 inimest jäävad haigeks, neist 80 põevad kodus, 14 satub haiglasse tavaravile ja 6 intensiivi. Neist sajast inimesest sureb umbes kaks. Või kui lihtsam on ette kujutada 50-pealist kollektiivi, siis neist viiekümnest 40 on kodusel ravil, 7 lihtsalt haiglas ja 3 intensiivis ning kogu selle kamba peale üks ei ela seda matsu üle.

Võrdluseks vaatasin Terviseameti kodulehe materjalidest, kuidas Eestis on möödunud paar viimast gripihooaega, mis nende protsendid näitavad. Leidsin andmed 2016./2017. aasta kohta, mil Eestis haigestus grippi umbes 50 000 inimest, kellest vajas haiglaravi 1459 inimest ja suri 47. Protsentides teeb see, et haiglaravi vajas 2,9% ning suri 0,09% haigestunutest. 2017./2018. aasta talvisel poolaastal aga haigestus grippi umbes 57 000 inimest (Terviseameti dokumendis öeldakse “hinnanguliselt 55 000 – 60 000, nii et ma võtsin siit umbes keskmise suuruse), kellest hospitaliseeriti 3,4% ehk 1946 inimest ja kellest suri 0,16% ehk 94 inimest.

Kui nüüd arvestada, et koroona on 2 korda nakkavam kui gripp, siis poole aasta jooksul võib haigestuda meil umbes 100 000 inimest, kellest 20 000 vajaks haiglakohta (Eestis on need haiglakohad ikka tavahaigete kõrvalt muidu olemas, jah? Tõesti?), neist 1200 intensiivravikohta (Mõelda, Eesti peale olevat neid kohti tervelt 90!) ja sellesse sureks  poole aasta jooksul 2000 inimest. Nii et ei, koroona ei ole gripp. Gripp on selle asja kõrval suht poisike ju.

Ja mis siis veel, kui arvestada seda, et gripp lõpeb kevadel soojade ilmade saabumisega ära (mis tagabki gripi hooajalisuse), aga koroona võib-olla mitte. Iraanis on meie mõistes juba varasuvised temperatuurid, aga samas on see hetkel ka üks maailma suuremaid koroonakoldeid. Nii et ma ei usuks seda meie terviseametilt täna tulnud arvamust selle kohta, et loodetavasti soojade ilmade tulles see laine siiski möödub. Iraanis ju ei möödunud, vaid kogub jätkuvalt tuure. Optimism on tore asi ja vaimsele tervisele kindlasti kasulik, aga kriisiennetamise juures väga ohtlik. VÄGA.

Muidugi see seletab väga hästi, miks nii Eesti kui teiste Euroopa riikide adekvaatne reageerimine on järjepidevalt koroona levikust kaks sammu maas. Eriolukorrad ja karantiinid kehtestatakse siis, kui reeglina on juba hilja, karantiini ajal kodust väljas liikujatele pole kehtestatud ühtegi sanktsiooni (välja arvatud Tšehhis), lennujaama ja sadamatesse pandud termokaamerate abil sõelutakse välja vaid need nakkuskandjad, kes ise on juba haiged. Kuigi mida päev edasi, seda kindlamaks muutub maailmameditsiini konsensus selles osas, et koroona on nakkav ka peiteajal, sümptomiteta – kuigi mõistagi vähemal määral kui siis, kui inimene juba reaalselt köhib.

Ja muide, et tegemist on zoonoosiga (loomadelt inimesele kandunud haigusega), siis oleks tark arvestada võimalust, et ka lemmikloomad võivad nakatuda ja/või saada nakkusekandjateks. Siiamaani on testitud vaid ühte looma – ühe haigestunud peremehe koera Hiinas, ja koer andis positiivse koroonaproovi, kuigi ise oli sümptomiteta. Samas, kes luges paar päeva tagasi ajalehtedes ringelnud briti noormehe haiguspäevikut, see võis sealt märgata, et ka kass haigestus inimese haiguse ajal, ja suri. Et see haigus on nii värske ja uus, siis muidugi pole seda loomade asja jõutud uurida, aga senised napid signaalid manitsevad ettevaatlikkusele.

Koroonahaiguse kulu kohapealt olen leidnud selleised kattuvad andmed:

Kõigepealt tekib palavik, mis enamasti on üle 38 kraadi (ja püsib päevi), üsna pea järgneb kuiv köha ning viirushaigustele tüüpilised lihasvalud. 5.–7. haiguspäeval ründab viirus kopsusid, mis tekitab hingamishäireid, õhupuudust, valusid rinnus. Enamik hospitaliseerituid on haiglasse sattunud 6.–9. haiguspäeval. Kergematel juhtudel ei pruugi kopsupõletikku aga tingimata tulla ja teisel nädalal hakkab tasapisi paremaks minema. Kergemate juhtude haigusaeg ongi 2 nädalat, raskematel 3–4 ja kõige raskematel 4–8 nädalat. Kui haigusse surrakse, juhtub see enamasti kolmandal nädalal. Nii et see ei ole mingi tavaline tativiirus, mis kolme päevaga üle läheb. Muide, nohu käib koroonaga kaasas kõigest umbes 5%-l juhtumitest, nii et tatine nina üldjuhul näitab pigem mingit muud viirust, mitte koroonat. Koroona läbipõdemine ei anna kahjuks ka immuunsust ning on juba registreeeritud hulk korduvnakatumisi … mille üle tegelikult vaieldakse, kas need on korduvnakatumised või oskab see viirus inimese kehas pärast haigust niimoodi peitu pugeda (sarnaselt HIV-le või ka näiteks borreliabakterile), et analüüsid teda ei näita, ja sobivatel tingimustel vallandub taas. Korduvnakatumiste kõik juhtumid mis tahes vanusegruppides on lõppenud surmaga.

Üleval on ka kahtlused (mis tuginevad paranenute röntgenülevõtetele ja surmajuhtumite puhul lahkamisele), et läbipõetud raskema kuluga koroona jätab kestvad suured kopsukahjustused, aga kui kestvad, seda pole praegu kahe kuu jooksul lihtsalt võimalik olnud teada saada.

Kõik need andmed, mis mina olen kogunud, näitavad, et koroona on pika kuluga ja ohtlik haigus, millesse peaks suhtuma tõsiselt, mille ohtlikkust ei tohiks pisendada. Ma saan aru, et Terviseamet ja valitsus üritavad oma viirusennetustegevuses vältida ka ühiskondlikku paanikat – aga kui selle haigusohu tõsidust avalikkusele ei teadvustata, siis suhtubki enamus inimesi sellesse kaunis kergemeelselt. Reisilt tulijad lähevad kohe edasi tööle, kooli, kontserdile, teatrisse, sugulase sünnipäevale, sõpradega aega veetma jne – ning need, kes manitsevad ettevaatlikkusele, eemaletõmbumisele ja valmistumisele, tembeldatakse närvihaigeteks paniköörideks, mis omakorda kütab takka üldsuse muretut meelt ja üleolevat suhtumist selle haiguse levikusse. Aga tegelikult peaks endale juba hetkel aru andma, et haigusstatistika Saksamaal ja Prantsusmaal on näiteks juba samas suurusjärgus, kus see oli Itaalias veebruari lõpul, kui sealt esimesed viirusetoojad Eestisse koju tagasi lendasid. Mis tähendab, et reisimine ka Euroopa läänesuunda ei ole enam kaugeltki ohutu. Eestis saaks veel puhangut tagasi hoida ainult sel juhul, kui peale haigestunute ka kõik nende vähegi tuvastatavad kontaktsed oma võimaliku peiteajaga üles leida ja karantiini panna, ning karantiini rikkumise eest ähvardada hirmsate karistustega, sest näib, et see on ainus asi, mis vastutustundetumaid kodanikke vaos suudab hoida.

Reedese seisuga oli Eestis 10 kindlalt teadaolevat nakatunut. Laupäeval ja pühapäeval laborid meil ilmselt ei tööta (kuigi puhangu levides peaksid selle ümber mõtlema), aga ma pakun, et homme, esmaspäeval, lisandub sellesse statistikasse veel vähemalt 5 diagnoosi. Ja kui algab juba selle tõve kohapealne levik (mitte ainult reisilt tulijatel), siis on nakkuse ja selle edasikandmise vältimine kõige olulisem asi üldse. Ärme ronime seiklushimuliselt nakkuskolletesse, loobume välisreisidest, väldime rahvakogunemisi ja üritusi kinnistes ruumides, väldime mõne nädala jooksul kontakti välisreisidelt tulnutega (kuni on selge, mis neil kaasas on või ei ole), peseme hoolega käsi (palju sagedamini ja põhjalikumalt, kui seni harjunud), võtame ühiskondlike hoonete uste avamisel abiks taskuräti või varrukaotsa, köhime ja aevastame taskurätikusse, ja linnaliinibussis jätame torust hoides kindad kätte või piirame üldse ühistranspordi kasutamist. Hoiame ennast. Sest aeg räägib meie kasuks. Meditsiiniteadlased töötavad lahenduse leidmiseks praegu väga intensiivselt, ja ehk saadab neid (ja meid) õnn.

Ja muidugi Päästeameti poolt ammu nõutud kahenädalaste varude soetamine majapidamisse on nüüd muutunud ilmselgeks vajaduseks. Lihtsalt selleks puhuks, kui ise oma perega sellesse kahenädalasse karantiini peab tõmbuma.

Villased sokid ja hanerasv ei tee kah muidugi paha, kuigi vajadus nende järele tekib siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Hanerasvaga on mul isiklikult küll ikaldus, aga selle eest sokke on. Neid tuleb justkui kogu aeg juurde. Ja üks kindapaar kah.

kudimust 2020 jaan-veeb.jpg

Kudusin lõpuks sokkideks ka oma esimese endakedratud koeravillalõnga kerad (mis ma eelmisel talvel ketrasin, kui alles koeravillaga katsetama hakkasin). Kohe näha, et esimene katse. Aga vähemalt on nad soojad, oi kui soojad! Ja neis sokkides on meie Leenu ja Leenu ema Tita karv.

koerasokid 20.jpg

Nojah. Viirus viiruseks ja haigus haiguseks, aga omaette teema on veel sellega kaasas käiv inimkäitumine oma tavaliste seaduspärasustega, ning samuti selle koroonapuhangu kannul kõndiv majanduskriis. Aga neist asjadest püüan kirjutada mõni teine kord.

 

 

 

 

 

Esinemistest ja ringipaarutamisest

Märtsikuu on mul viimased viisteist aastat olnud üsna esinemisrohked. Emakeelepäevaga seoses kutsutakse mind kogu aeg iga poole “kirjanikku jooksma”, mis ühest küljest tähendab palju pikki sõite, aulatäite kaupa koolilapsi, kähedaks kõneldud häälepaelu ja pärast seda perioodi peale langevat üüratut väsimust. Mündi teine pool on aga paljud, paljud rõõmsad, toredad, huvilised lapsed ja noored, paljud kaunid ja ajalooga koolid, sümpaatsed õpetajad ja raamatukogutöötajad, meeldivad ja kasulikud kontaktid ning kuu peale kogunev päris kena teenistus.

Sel varakevadel sain hooaja avatuks lugeda kolmapäevase esinemisega Haapsalu lasteraamatukogus. Üritus oli korraldatud Kulka aastapreemia lastekirjandusnominentide tutvustamiseks. Kuuest nominendist olime kohal siiski vaid mina ja Jaanus Vaiksoo. Ülejäänud neli puudus kes ühel, kes teisel põhjusel – ilmselt mitmel oli samal ajal juba varem mujal esinemine kokku lepitud. Nimelt see Haapsalu-esinemine selgus küllatki hilja, kõigest kümme päeva varem.

Jaanusega Haapsalus.jpg

Aga vähemalt meil Jaanusega oli lõbus, ja kohale tulnud Haapsalu linna algkooli lastel oli ka minu meelest huvitav, ja üldse oli nii imetore jälle kohtuda selle suurepärase vana majaga, kus ma juba ise lapsena raamatukogus käisin, kus ma oma tütrega raamatukogus käisin, mille renoveerimisele ma tulihingeliselt kaasa elasin ja üldse.

kogu.jpeg

(Palun vabandust, Ivar, et ma pätsasin selle pildi Läänlase veebist. Mul endal ei olnud ja ma arvan, et sa ei keela.)

Pealegi “elab” seal majas Tädi Krista, kes on vist kõige kõvem lastekirjanduse asjatundja Eestis üldse ja on saanud lastekirjandusega tegelemise eest mitu auhinda ning nüüdsama presidendi teenetemärgigi.

kumberg.jpg

(Palun vabandust, Arvo ja Lääne Elu, et ma pätsasin selle pildi teie veebist. Mul endal ei olnud ja ma usun, et te ei keela.)

Nii et see oli järjekordne hirmus tore käik, aga et sõitma hakkasime kodust vara hommikul ja õhtul tulime veel Haapsalust tagasi, siis pärast selle ligemale 600 km mahasõitmist olin ikka üsna koomas. Kuigi polnud aega olla, sest öötundidel selgus, et aalujate ühistellimus Poola õuealpikannide asjus oli kohale jõudnud, ja veelgi enam, Lõuna-Eesti liikmete karbitäied pidid juba järgmisel päeval jõudma Kuutsemäele, kuhu neile tuli ilmtingimata vastu minna.

Nii me Muhedikupapaga järgmine päev sõitsimegi. Ma alpikannide pilti praegu ei pane, sest loomulikult unustasin ma valges seda karbitäit pildistada, aga igatahes mul on neid nüüd 8 erinevat. On liike ja sorte. Ilusad suured taimed, osa lausa õitsevad uhkesti. Ja ma kavatsen nad homme maha istutada. Küll siis saab pilti kah. Igatahes suur tänu Tiile, kes viitsis vedada!

Pärast viisime kuus pakki tellitud raamatuid Tartusse, et need uue nädala algul kenasti Tallinna Apollo lattu jõuaksid, ja käisime poes ja apteegis ja sekeldasime muid sekeldusi, nii et õhtul pidin ma nentima, et Petronele “Minu Haapsalut” edasi kirjutada ma jälle ei jõua, küll aga jõuaks ma kuuskümmend lehekülge lugeda Hancocki seitsmesajaleheküljelise raamatu küljendi korrektuuri. Jah, see tellis jõudis küljenduse läbinuna minu kätte tagasi ja nüüd ma pean selle veel kord läbi lugema, et leida üles viimasedki kahe silma vahele jäänud vead. “Minu Haapsaluga” tegelen homme. Noh, täna ju ei saanud üldsegi, täna oli Lääne Elu tööde päev. Kirjutasin luuletuse arstionu Aarest, kes elab meie tänavas ja on tõeline aare, sest ta ei tee iialgi süsti, vaid tal on selle asemel kõike ravivad plaastrid. Ning siis kirjutasin neile ka “Käsi mullas” 91. osa. Kui ma pärast blogimist jõuan veel kuuskümmend lehekülge Hancocki edasi lugeda, oleks ma tänase päevaga rahul.

Uuel nädalal ootab mind mitu esinemist Eesti erinevates kohtades, kuid kas need praegustes oludes ka tegelikult aset leiavad, seda hakkan otsustama uuel nädalal igaüht eraldi. Võimalik, et pean neid tühistama hakkama. Oleneb uudistest. Oleneb, kuidas koroonapuhang paisub ja kuhu levib. Sest seda, et Eestisse see puhang ei jõua ja siin see haigus ei levi, seda ei usu vist enam ka need Terviseameti kõneisikud, kes veel nädala eest kinnitasid, et ohtu pole.

Aga see teema väärib juba eraldi postitust, sest mul on tegelikult selle kohta nii mõndagi öelda. Ehk homme. Või ülehomme.

 

 

 

 

 

Üks suur töö valmis, kaks ees ja kolmas võtab tuure üles

Täiesti tähtajaliselt lõpetasin ühe oma päevakorral olnud suure töö  – Silvia Rannamaa “Kasuema” dramatiseeringu Emajõe Suveteatri suvelavastuse jaoks. Nagu ikka kõige intensiivsemas tööjärgus, istusin selle sees hommikust kuni kella üheni öösel ning mitu viimast nädalavahetust kaasa arvatud. Ei olnud aega töörütmi mõistusega võtta, sest tähtaeg veebruari viimasel päeval säras pimeduses nagu kurituli. Ja nüüd on lihtsalt: oeh. Valmis. Puhh. Lõõtsutame natuke.

“Kasuema” hakatakse tegema sellesama noorteseltskonnaga, kellega tehti “Kadrigi”. “Kadrit” mängitakse veel kümmekond korda juunikuus, et siis augustis jätkata juba “Kasuema” etendustega.

Oeh. Puhh. Tõesti. Rannamaad on  NII raske dramatiseerida. Täiesti kohutav. Ma saan nüüd nii hästi  aru, miks teda nii vähe meie teatrites dramatiseeritud on, õigemini “Kadrit” ju polegi üldse (enne seda nüüdset) ja “Kasuema” mängis kunagi 60ndatel vist Viljandi teater, ja 80ndatel tehti film, mis on ainult selle ainetel … ja minu teada rohkem ei olegi.

Ja raske on Rannamaad dramatiseerida sellepärast, et ta on nii  laiavalguv ja pidevalt kuhugi kõrvale põikav fabuleerija, ja see ei tee dramaatilise pinge loomist üldse lihtsaks. Ma pidin ta jutustused praktiliselt algosakesteks lammutama, et siis need jupikesed jälle, aga hoopis teistmoodi, kokku panna – nii et tulemus on ikkagi puhas Rannamaa, ainult sidusama ja pingelisema süžeearenguga. Panna järgmised sündmused välja kasvama eelnevatest, tegelaste järgnevad sammud lähtuma eelmistest, ühtede asjade tagajärjed saama järgmiste asjade juhtumise põhjuseks jne. Seejuures kogu aeg jälgida, et juhuslikult ei saaks hoope ei sündmus- ega karakteriloogika, või kuidas need just tekitada või kuidas need veel paremini välja tuleks.

Oeh. Puhh.

Niisiis laupäeva pärastlõunal lõpetasin “Kasuema” ja pühapäeva hommikul sõitsin  rongiga Tallinna, et stsenaristina teha kaasa “Tagurpidi torni” viimastel laste-casting’ul. See oli väga põnev ja sisukas ja tulemuslik päev, kahtlemata, aga pikk ikkagi, ja mu energiavarud tunduvad pärast intensiivset “Kasuema”-tööd natukene haprana.

Igatahes on mul nüüd meie tegelaste näod ja selle lastekamba olemus nüüd üsna kindlalt silme ees ja selles valguses tuleb tasapisi hakata stsenaariumit kohendama. Produktsioon hakkab tegelema lastest osatäitjate töötubadega, lapsevanematega suhtlemisega, lubade ja kooskõlastuste hankimise ja muu seesugusega. Ja kõik muud ettevalmistused, mida on filmi puhul KOHUTAVALT PALJU. Võttesse lähme juuli algusest, nii et … aga me oleme kiirusega harjunud.

casting.jpg

Laste viimane casti’mine nägi nagu eelmisedki välja nõnda, et meil on seal üks suurepärane lastemängitaja-tädi, kes mängib nendega igasuguseid erinevaid toredaid mänge, aga kõik need mängud on kavalalt mõeldud just selleks, et näha laste grupikäitumist, omavahelisi jõujooni, nende karakterite omapärasid ja nii edasi – ühesõnaga seda, mida meil vaja on. Sest me mõtleme, et parem on, kui ei pane lapsi näitlema, vaid nad saavad mängida siiski põhiliselt iseennast, st on oma tegelasele loomu poolest ja juba eos sarnased.

casting11.jpg

Sama eesmärki kandsid situatsioonilahendamise mängud väiksemate gruppidega.

casting1.jpg

Ja päris lõpus tegime nendega juba ühte stseeni ka, vahetades rollitäitjaid ja mõeldes, kes neist ja kuidas ja …

Õhtul rongiga tagasi sõites ma mõtlesin nende laste peale ja mul hakkas hing kripeldama. Kas see on tegelikult nende jaoks nii tore, kui nad tegelikult ei hakka mängima eriti häid lapsi. Sest see ei ole ju kahjuks teine “Eia jõulud” või “Supilinna salaselts”. See film tuleb hoopis teistmoodi, see juba räägibki hoopis teistsugustest asjadest … lapsepõlve hämaratest nurgatagustest, kui nii võib öelda. Ma kirjutasin ju loo sellest, kuidas ja kust sünnib vägivald. Ja see on väga hea ja õige lugu. Aga kindlasti ei meeldi see paljudele. Ja kui see on film, siis keegi peab seal mängima. Ja mina ja režissöör ja produtsent saame ilmselt paljude lapsevanemate pahameele osaliseks, sest paljude meelest on lapsepõlv pilvitu ja päikseline aeg, mida ei tumesta ükski vari, ja nad kindlasti ei taha neid varje nähagi ega teada, kust need tulevad.

Niisugused natuke ärevad mõtted selle lastefilmiga, mida nüüd kolm aastat on edasi-tagasi veeretatud, aga mis lõpuks sellel aastal tootmisrahastuse sai. Vähemalt midagi realiseerub. Teeme oma parima ja vaatame, mis välja tuleb. Nagu loomingulise töö puhul see ikka on.

 

 

 

 

 

Et nüüd jälle pausi sisse ei tuleks

Kisub vägisi jälle vasakule ära – ses mõttes, et postituste vahe hakkab taas venima. Nii juhtubki, kui sündinud asjadest otsekohe ei kirjuta, olgu need siis nii väiksed ja tühised kui tahes, sest üksteise otsa kogunedes muutuvad need ühel hetkel juba hoomamatuteks puntrateks, millest kirjutamine tundub liiga suure väljakutsena, ja siis puhtalt pealehakkamise kartusest ei suuda enam seda teha. Sellised protsessid üldiselt ongi mu pikemate blogipauside peapõhjuseks, aga kuna ma nüüd juba olen nii tark, et selle olukorra läbi näen, siis ma vähemalt üritan seekord asjade loomulikku kulgu sekkuda ja pausileminekust hoiduda.

Vahepeal olen ma ju tahtnud kirjutada mitmelgi puhul. Näiteks tahtsin kirjutada oma järgmisest raamatuvapustusest, Hiro Arikawa raamatust “Rändava kassi kroonikad”.

arikawa.jpg

See raamat sobib une-eelseks lektüüriks umbes viimase viiekümne leheküljeni. Edasi juhtub see, et lugeja löriseva nina ja allasurutud ohete ja nuuksatuste peale hüppab voodisse Leenu, kes isegi oma hämmeldumishetkedel teab, et tubli näolakkumine aitab alati, ja siis enam ei tea, kas põsed on märjad sellepärast, et pisarad, või sellepärast, et koeraila.

Igatahes see raamat liigutas mind väga. Vormilt ja struktuurilt väga lihtne, aga … Jah, mulle meeldis. Ja ma tahan seda raamatut päriselt omada (see, mida praegu lugesin, oli raamatukogu oma), nii et ma hangin selle endale päriselt. See on raamat inimestele, kes armastavad oma kasse … ja armastavad inimesi. Sest see räägib mõlemast. Kuid eelkõige siiski kassist, kes armastab oma inimest.

Samas, et te nüüd ettevaatamatult seda kõik endale koju tooma ei tormaks, tahan ma mainida, et see raamat teistele blogijatele jällegi pole eriti meeldinud. Hoopis teisest vaatenurgast kirjeldatakse seda siin ja siin. Nii et pange tähele.

Tahtsin veel vahepeal kirjutada sellest, kuidas mu eelmises postituses mainitud viirustõbi justkui paraneski ootuspäraselt kahe päevaga ja siis oli kaks ja pool päeva kõik päris hästi. Kuni reedel läks kõik ootamatult hoopis hulluks ja siis möödus paar päeva valust üsna oimetuna ja pideva ibukalaksu all (kuigi ma pean tähendama, et ega see eriti aidanud). Oi, need olid koledad päevad, ja perearst oli kättesaamatus kauguses, sest reede õhtu, laupäev ja siis pikad pühad, eks ole. Aga vist lõpuks rahvameditsiin aitas, igatahes üleeilseks sain end enam-vähem vormi, ja väga hea, et sain, sest mu videointervjuu uus aeg oli määratud kolmapäevale, st eilsele, ja ühtlasi olin juba hoopis varem lubanud esineda sama päeva õhtul ka Liisi mälestusüritusel Kirjanike majas.

Nii veetsingi eile Tallinnas pika päeva, mis algas Kadriorus Mati Undi muuseumis, kus mind filmiti ERRi poolt seoses “Seebu maailma” nomineerimisega Kulka aastapreemiale lastekirjanduse vallas. Intervjuud saab juba tänasest vaadata selle lingi alt. Aga ma pole nende pealkirjapanemisega seekord sugugi rahul. Seda lauset, mis nad mulle omistavad, ma öelnud ei ole, ja üleüldse on see juba ülemõõduline lihtsustamine. Et isegi ERR on hakanud pealkirju klikimagnetiteks moondama!

Pärast sain kokku ühe väga vana sõbraga, Seltsimees Kunstiteadlasega, kellega koos rändasime mööda tuulist, rõsket ja lumelörtsist Tallinna, käisime lõunat söömas ja veetsime kolm ja pool tundi Eesti Ajaloomuuseumis, kus jõudsime lõbutseda kõikide hetkel ülevalolevate ekspositsioonide juures kolmes hoones. Selle käigus sain proovida, mis tunne oli istuda krahv Orlovi autos umbes aastast 1910.

orlovi auto.jpg

Ma arvan, et sellega oleks väga edev liigelda ka, kuigi ma ilmselt seda ei prooviks, sest kiiremini kui 20 km/h sellise diivaniga küll sõita ei julgeks. Aga need vist oluliselt kiiremini ei sõitnudki?

Õhtu hakul saatis Seltsimees Kunstiteadlane mu Kirjanike majja, kus mind ootas etteaste Liisi mälestussünnipäeval, Väikse Hipi õhtul. Oma tobeduses ma kahjuks ei palunud kellelgi end pildistada, kui ma seal seisin ja Liisi tekste ette lugesin, aga see-eest pildistasin enne mind esinenud Jürgen Roostet sama ülesannet täitmas, nii et parem see pilt kui mitte midagi.

liisi mälestusõhtul.jpg

Facebookis on muidugi üleval terve selle ürituse videosalvestus, kus lõpuosas ka minu veerand tundi kuulsust. Sealt saab selle ära vaadata. Ja sealsamas  eelnevas postituses on ürituse fotosid ka.

Pärast seda kõike jõudsin koos oma teise väga vana sõbraga, Ühega (see, kellega paaris me moodustasime ja moodustame nüüd 25 aastat hiljemgi kehaehituse järgi ilusa numbri 10, millest Üks on tema ja Null olen mina), ühe kokteili juua ja kolmveerand tundi lobiseda, enne kui ta mu Balti jaama rongi peale saatis (see teeb veel veerand tundi õnnele lisaks), ja pärast kahetunnist rongisõitu ootas mind veel ees sürr seiklemine Tartus Ropka tööstusmaastikul, kus mul oli vaja üles leida see hoone, milles Ott oma hevikollidega metal-bändi proovi teeb, et siis selle lõppedes koju sõita.

Niisugune tihe andmine käis eile. Mõtlesin, kas ma täna olen pärast seda metsikut sotsiaalsust ja esinduskohustusi üldse elus – aga enda üllatuseks olen isegi täiesti töövõimeline. Imetore.

Vanu kirju sorides …

Pidin täna Tallinna minema, et ühena Kulka kirjanduspreemiate nominentidest end kaamera ees intervjueerida lasta, aga plaanidesse sekkus öötundidel ilmnenud viirustõbi, mis muutis tualettruumi vahetu läheduse väga oluliseks teemaks ja enesetunde nii hulluks, et kella kuue paiku hommikul müüsin Elronile tagasi oma rongipiletid ja saatsin asjaomastele teated välja, paludes meie üritus edasi lükata.

Ja ei läinud ma kuskile. Otsustasin püsida kodus soojas toas ja vetsu läheduses, lürpida köömneteed, toimetada edasi raamatut ja nikerdada veidike “Kasuema” kallal …

… aga enne veel püüda täita oma lubadust ja natuke vaadata, ega mingeid Liisi Ojamaa varasemaid või hilisemaid suvalistele paberilehtedele soditud luuletusemustandeid ole minu kätte jäänud. Perekond nimelt püüab tema loomingulist pärandit kokku koguda, nii palju kui annab.

Oli põhjust avada sodi-arhiivikapi uksed ja vaadata, mida kõike seal on.

Ja jumaluke. Kõigi sealsete kuhjade hulgast leidsin ka paki kirju aastatest 1988–1991. Selliseid maailm enam ei tunne, noor põlvkond kindlasti ka ei mäleta. Minu kõige kallimad kirjad.

kirjad.jpg

Muidugi on nad seismisest juba päris pudedad, ümbrikud enam ei püsi koos, kirjade murdekohad pudisevad – aga nad viisid mu uskumatule mõtte- ja emotsioonirännakule ühte olnud maailma. Maailma, mida enam ei ole, millest kõik me nende kirjade kirjutajad oleme ammu välja kasvanud … aga mis ometi on kusagil jätkuvalt olemas, päris ja elav.

Ja ma olin hingepõhjani liigutatud ning armastusest tulvil, kui ma neid avasin, ettevaatlikult lahti voltisin ja kord jahmatusega, kord rõõmsa meenutusega, kord sügava äratundmisega lugesin. Minu sõbrad. Mu vanad, armsad, kallid sõbrad. Kunagi kõige lähedasemad inimesed mu elus.

Ei tea, kust ma lugesin või kuulsin mingit mõttetera, mis rääkis umbes sellest (tõmmates paralleele perekonna ja ürgkarja käitumise vahel), et kui sa ei näe omale kohta oma päritolukarjas või sind sealt tõrjutakse, siis on paratamatu karjast eralduda (kas äraaetuna või ise minnes), mille juures ainuke ellujäämisvõimalus on luua omaenda hõim, luua omaenda kari.

Vaat selle kunagise seltskonnaga, kunagiste sõpradega, oligi mul see omaenda hõimu tunne. Väga tugev, väga veendunud, väga lähedane. Ja nüüd, kui ma mõtlen, et päris mitmega neist olen ma ju sõber praeguseni, nüüd veel 30 aastat hiljem, siis see tähendab tõesti palju. Ja kohati tundub nagu ulme, et kas see kõik tõesti oli, toimus. Ühes kollektiivses Pikast Jalast mulle saadetud kirjas on kõige muu sees võib-olla kollektiivse loominguna sündinud lorilauluke:

Hoiu-kassa uxe taga

oli 300 meetrit saba

Toombetoon oli tee peal ees

et kofi ei joox sõjamees

Pikk pandi 4 paiku kinni

rahwas jooxeb linnas ringi.

Või siis mõtisklus teemal, et kui Wehrmachti brigaadikindral Gilbert Wolzow annaks Time’i peatoimetajale Peter Wiesele intervjuu, siis kas peale Pärsia lahe ja N.Liidu sõjajõudude räägiks emb-kumb ka poodust, kelle käed on kollase ohvitseririhmaga seotud, ning kui Peter lõpetuseks küsiks, kas ta võiks veel kunagi “Roosikavaleri” mängida või Wolzow brigaadikindraliks saada, siis saaks ta ilmselt eitava vastuse. (Arutlus ajenes minu ja ühe mu sõbra ühisest kultusteosest “Werner Holti seiklused.”)

kirjad1.jpg

Sekka ema õpetussõnad, kuidas talonge kasutada:

talongijutt.jpg

Ja siis üks väga veidra unenäo kirjeldus, mis nüüd, 30 aastat hiljem, tundub veelgi veidram, kui algselt seda oligi, arvestades, et umbes aastal 1989 ei olnud isegi mu luuletusi veel ilmunud, rääkimata lasteraamatutest. Täiesti kummaline juhus, et selles unenäos lastekirjandusega seostun.

“Suveaeg oli & kuskil suvalises maakolkas oli pungikontsert. Mul olid neoonpunased juuksed ja kaltsud seljas. Igatahes hakkas varsti vihma sadama ja me jooksime (meid oli palju) telefoniputkadesse, ainult telefone neis polnud. Otsustasin üldse sealt ära minna, tee peal juhtusin sinuga kokku, sa kutsusid mu enda poole. Jõudsime äkki linna (oli just nagu Annelinn) ja kuskilt ilmus välja sinu suur sõbranna Astrid Lindgren. Kaugelt nägime bussi ja hakkasime bussi peale jooksma. Mul olid järsku ühed lollakad valged saunapeoplätud jalas, mis jalast kogu aeg ära tulid. Te jõudsite kahekesi bussi peale, kuna minul lendas üks suss bussi alla ja kui ma ta lõpuks kätte sain ja bussile tormasin, hakati bussis karjuma, et tagumisest uksest ei tulda.

Ja nii ma maha jäingi. Teie sõitsite ära. Egas midagi, asusin siis jalgsi teele. Sinu maja oli kõrge pilvelõhkuja ja sinna pääses erilist silda mööda. Selle lõpus oli lift, sõitsin sellega sinu juurde.

Sina jõid Lindgreniga kohvi. Kui ma tuppa astusin, ütlesid sina, et nüüdsest võib sulle nimeks panna E.T, mis tähendab Eriti Tubli. Ja Lindgren rääkis parasjagu Roosist (tead, see kiilakas Roosi). Rääkis jah, et Roosi oskab väga toredaid jutte kirjutada, eriti pühapäeviti, aga vahel kirjutab ta jaburusi. No aga see tuleb sellest, et ta suitsetab. Oli muideks pühapäev. Uni lõppes.”

Selline nostalgiline hommik oli täna. Mõtlema- ja heldimapanev. Ma pole küll päris kindel, kas juba ka eakohane, aga keda huvitab.

Elamused

Viimasel ajal on elu justkui juhuslikult läinud ootamatult kultuuritihedaks ja elamusi sajab sisse nagu uksest ja aknast. Näiteks raamat, mis ma siin viimati lugesin … Ma voodisse minnes tavaliselt võtan ikka raamatu kaasa ja loen, kuni silm fookusest välja vajub, sest muul ajal pole selle jaoks aega leida väga lihtne. Võiks ju mõelda, et uneraamat on midagi südamlikku, sooja ja lihtsat nagu kassipoja kasukas, aga vahel ei lähe üldsegi nii. Vastupidi, une-eelse lugemise suur risk on, et raamat ei lase ennast kuidagi käest panna, kuigi väärtuslikud unetunnid aina kuluvad …

aja-oma-atra-läbi-koolnute-kontide.jpg

Selle raamatu algus oli kena ja rahulik. üsna pikalt oli rahulik, lugu jutustas ühest veidrast vanainimesest, kes elab üksinda Poola-Tšehhi piiri ääres mägedes, on taimetoitlane ja kõneleb kõigist elusolendtest suure tähega. Peale selle on ta all külas inglise keele õpetaja ja kinnismõtteline hobiastroloog. Väga veider tädi.

Siis kui tema naabruskonnas leiab aset salaküti kummaline surmajuhtum, ei oska ikka veel sellest raamatust eriti midagi arvata, peale selle et autor maru hästi kirjutab (nagu ootus oligi, eks ole, sest tegemist on nobelisti Olga Tokarczukiga) ja tõlge on suurepärane (Hendrik Lindepuu). Kui surnukeha leitakse, on maja juures metskitsekari. Nonii. Kui siis leiab aset järgmine veider surm – kohalik jahiseltsi aktiivliige on peahaavaga kukkunud metsas madalasse kaevu ja sündmuspaigal on vaid palju metskitsede jälgi –, siis on selge, et ahaa, tegemist on krimkaga. Aga oodake ainult. Kui midagi sarnast juhtub veel ühe järgmise, jällegi kohaliku jahiseltsi aktiivse liikme ning karusloomafarmi pidajaga, nii et asjasse tunduvad segatud olema rebased, siis tundub vägisi, et ei, see on ikka mingi ulmekas.

Aga lõpu eel toimub veel surmi, ja autor keerab kõik veel kord pea peale, ja tillitab lugeja korralikult ära, nii et lõpuks ei saagi raamatut enam käest panna ja ahmid lugeda, silmad punnis, ning avastad, et armastad seda sarimõrvarit.

See oli suurepärane, väga elamuslik raamat. Autorist on veidi juttu veel selles uudisloos .

Ja eile kuulasime vanemuise kontserdimajas imepärast löökpillimängijat Evelyn Glenniet koos ta saateansambliga, see kõik oli geniaalne, virtuoosne, vapustav. Nojah, tegemist on jälle ühe maailmakuulsa tädiga, eks ole. Kusjuures ta on kurt. Aga see ei sega teda olemast suurepärane muusik. Tal oli Eestis kolm kontserti. Aga selle pildi näppasin internetist, vabandatagu mind väga.

evelyn-glennie.jpg

Pärast läksime oma väikese vahva seltskonnaga elamuste tiivul veel edasi õhtust sööma ja veini jooma, nii et terve see õhtu kujunes väga armsaks ja meeleolukaks. Mul on järjekordselt hea meel, et ma selle päevani olen elanud.

Aga muidu – täna kingin ära enda kootud Haapsalu salli number viis. See läheb ühele lähedasele prouale juubeliks. Kootud maavillasest ühekordsest, sellepärast pole nii õhuline ja kerge, kui ideaalis Haapsalu sall võiks olla, aga vanasti kooti sellest igatahes ka.

Haapsalu sall nr 5.jpg

Selle lõnga värvisin ise põdrakanepiga. Imetaoline rohekashall värv. Kudumisel kasutasin üht kena nuppudega vausabakirja, mis on lihtne, aga ilus. Traditsiooni eirab äärepits – see pole mitte eraldi kootud ja külge õmmeldud, nagu kaanon käsib, vaid ma kudusin selle servapidi otse salli külge. Nii et pits on kootud pikkupidi, lühikeste ridadega, sakid tulid ühest servast kasvatades ja kahandades. Oma sallil nr 4 tegin samamoodi ja leidsin, et niiviisi on hää ja hoopis vähem tüütu, kui selle pitsiga eraldi jahmerdada.

Aga nüüd peab sättima hakkama. Juubilar ootab.

 

 

Talveke veereb

Juba jälle olen suutnud tekitada blogisse mitmekuise lünga ja ma ise ka ei tea, millest see tuleb. Niimoodi võib mulje jääda, et mu elus enam mitte midagi huvitavat ei sünnigi– eks ta ole, vanus ka kisub järjest esimese auväärse juubeli poole, mil vanas juudi riigis orjad vabaks lasti ja võlad tühistati, aga sinnani on siiski veel veidi üle aasta aega. Ja õnneks tänapäeval ei tähenda see enam ka mitte just otseselt vanadust, nii et pole mul mõtet end sellega õigustada.

Talv on veerenud muidu kenal rahulikul kursil – mis töötegemisse puutub. Ja mis aeda puutub. No ma ei suuda end ajada märga, kõledasse, tuulisesse aeda … kuigi saaks ju kaevata ja igasuguseid muidki aia-asju teha sel talvel. Aga … mäh.

Sotsiaalsel rindel see-eest tegevust jagub. Näiteks muutub meie elutuba aeg-ajalt prooviruumiks ja maja saab täis kitarrihelisid, trummipõrinat, klaverimängu ja laulu.

proov.jpg

Kokanduskatusetused tütrega. Et ta on vegan, üritasime teha verivorsti vetikatest ja tangudest. Üks mis kindel – seda ei tee me enam kunagi.

vetikarullid.jpg

Kõssa ja Leenu vahel on suur armastus.

k6ssa&leenu.jpg

Õhtuti ketran. Hall lammas, millega Leenu villa kokku ketrasin, sai otsa, valget veel on. Olengi kedranud nüüd Leenut ja Darling Celly’s punaseid ja musti chow‘sid, aga hakkas juba natuke tüütama. Siis leidsin kirstust kotikese Punksu eluajal temalt kammitud karvaga … ja ketrasin ka kassi. Palju seda polnud, kass ju väike loom. Muinasnaine tõi mulle nüüd veel angoorajänku villa, parasjagu on see töös. Tuleb väga ilus hele-hõbehall.

voklemine.jpg

Oma esimestel hommikustel tundidel, kui pea pole veel päevaks piisavalt selge, koon kohvijoomise kõrvale. Nii et sokke meil on.

sokid19.jpg

Ja praegu nikerdan karukellakirjalise Haapsalu salli kallal, see on mul kuues Haapsalu sall teha.

sall20.jpg

Enne salli kudusin kaks kirjatud baretti ka, millest üks sai minu krunni mahutamiseks natuke liiga napp ja sellepärast kinkisin selle Muinasnaisele, kes meie juures laulmas käib ja oma vabapidamiskanade mune toob. Endale kudusin uue, suurema, samade värvidega, aga teise mustriga.

barett20.jpg

barettalt20.jpg

Päeviti teen oma kirjatööd ja toimetan raamatuid. Näiteks niisuguse paksu, ligemale tuhandeleheküljelise tellise tõlke toimetasin siin Sinisukale vahepeal ära, see peaks eestikeelsena ilmuma millalgi kevade hakul, ma pakuks.

hancock.jpg

“Tüdruk naabermajast” toimetus läks Rahva Raamatu kirjastusele, peaks ka nüüd varsti ilmuma. Psühhotriller.

tydruk.jpg

Ja praegu on töös Heliosele “Päev, mil me kadusime”, ilmselt sobiks liigitada samamoodi psühholoogiliseks põnevikuks. 

päev.jpg

Omaenda asjadest sain koostatud “Unelauluraamatu” käsikirja, seda lasteluulekogu hakkab taas illustreerima Lumimari.

Nokitsen tasapisi Emajõe Suveteatri “Kasuema” vabaõhulavastuse kallal. Tasapisi seepärast, et olen selle materjali kohapealt teatavas nõutuses. Mõtted pole veel lõpuni selged, sellepärast võtab aega. Umbes sama teema on ühe Petrone Prindi tellitud käsikirjaga … ja Mauruse VI klassi lugemikuga ka. Aga ma tean, et tuleb see hetk, kus peas saab kõik klaariks ja ma tean täpselt, kuidas ja mis, ja siis tuleb kõik juba kohinaga nagu kosest.

Just jõulude eel ilmus neljas lugu mu väikelastesarjast. Nii et nüüd on olemas “Minu jalad” (mis on küll läbi müüdud ja oleme otsustanud märtsis kordustrüki teha), “Minu käed”, “Minu pea” ja “Minu kõht”!

KÕHUraamat-ESIKAAS_väiksem.png

Nüüd lasen Elinal natuke muude asjadega ka tegeleda, aga siis tahaks seljaraamatu veel teha. Ja ajaraamatu kindlasti ka, sest aeg on väikelaste jaoks uskumatult keeruline asi. Mis on eile ja mis on homme …

Jõulud on jäänud juba poolteise kuu taha. Porised küll, aga nad olid! Meil kodus ja …

j6ulud19.jpg

… järve ääres koolimajas, kus kogukonna pidu toimus.

j6uludkoolimajas19.jpg

Ott sai seal tantsuks mängivale karmoskale rütmi lüüa. See kast, mille peal ta istub, ei ole mitte lihtsalt kast, vaid löökpill nimega cajon.

Ottcajon.jpg

Enne jõule oli veel Lastekirjanduse Keskuse tänupidu, kus ka sain Otist ühe kena klõpsu teha.

ELKt2nupidu19.jpg

Ja siis käisime jälle mööda jõululaatasid oma raamatuid müümas. Näiteks Haapsalus ja Põlvas. Mujale tegelikult ei jõudnudki, sest mingi viirus võttis mu maha.

P6lvalaat19.jpg

Teatris käisime. Vanemuise “Elamise reegleid” vaatamas. Nojah. Tegelikult ei olnud parim asi, mis ma oma elus näinud olen, aga mis sa jõulutükist ikka nii väga tahad. Samas oli seal lahedaid pöördeid ja paar kohutavalt naljakat üllatust, nii et otse kurvaks kah ei teinud.

Ja siis käisime Peetri kirikus kontserdil Moskva patriarhaadi meeskoori kontserdil. On ikka kaunis saal seal Peetri kirikus. Ja ma ei saa midagi parata, aga vaimulikest lauludest hoopis rohkem kõnetas mind kontserdi see plokk, kus Poola ja Ukraina meeleolukate ja lärmakate joomalauludeni jõuti.

Peetri kirik.jpg

Aasta algul sai meie Tötsu 12-aastaseks – oma haiguste ja hädade kiuste.

T6tsu12.jpg

Ja siis on olnud veel hulk külaskäimisi, kinnogi jõudsin tütrega “Olemise ilu” vaatama, ja see oli ilus küll. Tegelikult peaks lähemal ajal veel mitu korda kinno minema, seal jookseb mitu head filmi praegu, millest mõni sai ka just Oscari. Küll ma lähen ka.

Reede õhtul aga käisime ERM-is muinasjutunäituse avamisel. Väga uhke üritus. Eeskava, kõned, muusikud, jutuvestjad ja pikad lauad muinasjutuliste suupistetega. Näitus ise ka väga vahva.

muinasjutun2itus.jpg

Järgmise pildi pätsasin ERRi galeriist ja see kujutab salapärast seeneriiki.

seeneriik.jpg

Rohkem pilte ja infot saab ammutada meediast, näiteks Tartu Postimehe uudisest.

Aga nüüd ma lähen ja tellin omale kevadeks köögiviljaseemned ära ja siis saab tänasesse kirjatöösse ka lõpuks süveneda.

 

“Hilja novembris”

“Hilja novembris” on Tove Janssoni suurepärane raamat hääbumise ja pimeduse saabumise ajast, igatsusest, turvalisusest ja lähedusest ning nende otsimisest. Ma ikka loen seda uuesti ja uuesti üle, ikka hilja novembris.

998555020X.jpg

Olenevalt sügisest, võin ma olla mõni aasta pumps Toft, kes jutustab endale lugusid õnnelikust perekonnast ja Mammast ning kõneleb oma peas üksildase loomakese nummuliidiga, kes sarnanes Noctilucaga ja kellele meeldis elekter. Või Filifjonka, keda haarab aknaid pestes kõikevaldav eksistentsiaalne hirm. Või Koduvana, kes kõigest hingest püüab kuhugi kuuluda. Või Krõbivana, kes kahtlustab, et sel ajal kui tema magab, kõik ülejäänud salaja lõbutsevad. Aga sel aastal olen ma Nuuskmõmmik, kes kuidagi ei leia üles oma viite takti.

Tötsu on meil nüüd roosa lindiga koer. Rinnanäärmekasvajast võetud biopsia näitas pahaloomulist. Röntgenipildid mitmes vaates näitasid, et metastaase ei ole, aga küll on südame suur laienemine, mis näitab südamepuudulikkust, ja selgroos tugev artroos. Ning arvesse võttes sedagi, et 5. jaanuaril saab Tädi 12 aastat täis, soovitas arst siiski mitte opereerida. Valu teeb talle praegu eelkõige selg, seega keskendume tema ravimisel ta valuvabana hoidmisele ja glükosamiinile, ning ma joodan talle iga päev musta pässiku vesileotist, mis rahvameditsiini arvates võiks omada vähi arengut pärssivat toimet. Kuni ta veel ennast enam-vähem hästi tunneb, seni midagi radikaalset ette ei võta. Kui ta seisund kiiresti halvenema peaks, siis võtame vastu uued otsused.

Eile käisime Tartu bluusiklubi üritusel, see oli meeleolukas õhtu.

bluusiklubi1.jpg

bluusiklubi 20.11.19.jpg

Ja “Minu kõht” jõudis lõpusirgele, mitu päeva olin arvuti taga kinni, et vahetada küljendaja ja illustraatoriga iga tunnikese tagant igasuguseid faile ja arutada lehekülgede, piltide, kaanekujunduse jmt üle. Tegin ka Kulkasse taotluse selle avaldamise toetamiseks. Ehk aitavad.

KÕHUraamat-ESIKAAS_väiksem.png

Samas vorpisin neile järjest ka kaks aruannet, “Seebu maailma” ja “Minu pea” kohta. Oh neid töötunde, mis taolise paberimäärimise peale kulub … aga eks ta ole. See, et meie riigis on olemas Kulka, et ikkagi erakordselt hea ja kasulik, sest nii paljud head raamatud on meil võimalikud väga tihti just tänu Kulka toetustele. Muu maailma kirjanikud on meie Kulka peale kadedad, sest üldiselt mujal kultuurile niisugust tugistruktuuri ei ole.

Aga oma viit takti ei leia ma ikkagi üles. Ei tule kuidagi. Aga nii väga tahaks jälle kirjutada suuta.

 

 

 

 

 

 

« Older entries