See suvi. Kutsikasuvi

Ma ei hakka parem jälle vabandama, sest igasugused vabandused mitteblogimise pärast on minu puhul ilmselt ammu devalveerunud.

Sel suvel ei jõua lihtsalt oma asjadega mitte kuidagi, ja pange tähele, ma ei räägi ainult blogimisest. Projektid, mis kevadel plaanisin see suvi aias lõpule viia või ära teha, on tegemata. Isegi korralikumatele taimeostudele ei ole jõudnud. Tööasjad kuhjuvad ja käivad üle pea, ei püsi järjel nendegagi, nii nagu peaks. Hoidistega pole veel alustanudki, sest vesirotirünnakud on suures osas ka mu teise lavakurgikülvi hävitanud ja sealt mõne taime pealt tuleb nii natukesehaaval, et pole hakanud ette võtmagi. Kutsikas läheb igal võimalikul juhul ülekäte, ja sellepärast, et ei läheks, peab temaga siin kord olema nagu Viiburi sõjakoolis, aga kesse jaksab.

Mõtlesin, et hakkaks nüüd ikka seda suve algusest peale lahkama, nagu ta olnud on – ja et kutsikas Leenu on juuni algusest saadik olnud siin väga tooniandev element, siis temast alustakski.

Ta on hoopis, hoopis teistsuguse iseloomuga koer kui meie malbe ja leebe tädi Tötsu. nagu välja tuli, saime endale sellise dominandi ja alfa, et ohohoo, aga et mitte koer ei pea siin majas peremees olema, siis tuleb tema suhtes tegelda vahetpidamata teadliku enesekehtestamisega, valvsust kaotamata. Tädi Tötsule astus ta KOHE pähe, ja et alfa valitseb toitu, siis hakkas ta vaesel vanal tädikesel söömist keelama ja mitu korda ründas teda kohe väga kurjalt isegi, hammastega lõrisedes turja muudkui. Tädike ei osanud esimesed korrad isegi vastu anda, sest siiamaani ma kahtlesin ise ka, kas ta üldse teab, et tal hambad suus on.

Noh, nüüd on selgunud, et ikka teab, aga see muidugi tähendab seda, et kui üks ründab, siis tuleb vastastikune purelemine, ja kui kaks emast kaklevad, siis see on tõsine asi ja eksistentsiaalne küsimus, mitte nagu isastel koertel mingi faa-faa. Nii et me ei saa ega tohi neid mingil juhul tõsiselt purelema lasta ja mõlemad peavad elama teadmises, et kaklemine on siin majas rangelt keelatud. Et Leenu on alati see, kes alustab, siis kohe pärast tema hammaste Tötsu turjast väljakangutamist läheb ta pisikesse ja pimedasse majapidamiskonkusse kartsa ja jääb sinna mitmeks tunniks järele mõtlema. Peab ütlema, et see on aidanud. Ja ma usun, et me saame sellest söögi või kondi või käbi pärast ründamise kombest ükskord täiesti lahti ka.

käbiga

Igatahes tema kasvatamine on üksjagu keerulisem kui Tötsuga omal ajal, sest ta on palju tugevam ja võimukam natuur, ja palju aktiivsem. Palju-palju aktiivsem. Mis tähendab, et ta suudab leiutada uusi ja uusi võimalusi pahandust teha. Tõeline rüblik. Et seda kõike kuidagi tasandada, muudkui tegeleme ja treenime, sest pidev ja järjekindel üldise kuulekuse trenn on sellise iseloomuga koera juures lihtsalt hädavajalik, kui ei taha endale 10 aastat kestvat probleemi. Et me oma varasematest koerapidamistest oleme ikka midagi õppinud ka, siis õnneks me päris pimeduses ei koba, aga vahel saab mõistus otsa küll ja käed langevad jõuetult rippu.

lillega.jpg

Kui enne sai pärast ärkamist tunnike toibuda ja kohvi juua ja siis paariks tunniks aeda tööle minna, ning seejärel tuppa lauatagatööle tulla, siis nüüd on need hommikused tunnid sisustatud Leenu kantseldamisega. Et meil krunt piiratud ei ole ja tema iseloomu juures ei saa teda veel niipea ilma rihmata aeda jooksma lubada, siis näeb mu elu välja nii, et enam-vähem otse voodist kutsikaga õue pissile ja esimesele ümberkrunditiirule, siis trenn ja sõpruse kinnitamiseks natuke mängu, siis kutsika hommikusöök, siis uus pissiring, ja alles siis saan aeda tööle – aga tegelikult peaks juba kirjutuslaua taha hakkama suunduma. Nii on kõik see elu seoses kutsika tulekuga mul mitu tundi napimaks nihkunud ja ime siis, kui ei püsi järje peal enam millegagi.

Igatahes me oleme tema argusest (sest algul, kui ta tuli, kartis ta igasuguseid asju, niitmist ja kasvuhoone ust ja voolikukäru ja punast ämbrit ja kurge ja küünarkarguga Muhedikupapat ja nii edasi) suutnud väga ilusasti jagu suutnud saada – käisime paar õhtut tagasi päris lähedalt isegi seisvat kombaini vaatamas –, oleme õpetanud ta rõõmuga autosõite tegema ja profülaktiliselt oleme käinud ka loomaarsti juures teda selle olustikuga ja laua peale tõstmisega harjutamas, sest kui ükskord tõesti arstiabi vaja on, siis peab koer ju laskma arstil endaga igasuguseid asju teha. Leenu tunneb ja motiveerituse tasemest olenevalt täidab kenasti seitset elementaarset käsklust ja suhtub inimestesse sümpaatiaga ning sõbralikult ning nendega suheldes enam oma kutsikahambaid ei kasuta. (Kuigi peab ütlema, et nädal tagasi sai Ott siiski täkked sõrmedesse, kui riidu läinud koeri lahutas, ja mind üritas Leenu nädal tagasi küünelõikamise ajal peast hammustada. Tema vabanduseks peab ütlema, et mõlemal juhul oli ta afektiseisundis ja täiesti endast väljas. Kuidas ta küünelõikuse ajal õpetada rahulik olema, seda me pole veel välja raalinud.)

papagoidega.jpg

Harjutame teda ka kammimise ja tabletivõtmistega – kõik on eluliselt vajalikud oskused, mis ei tule niisama.

Ja nagu kasvataja ütles: see koer vajab nüüd küll regulaarset pesemist, mitte ei ole nagu lühikarvalise tädi Tötsuga. Nii et käisime kasvataja juures ka korralikku koerapesu õppimas. Siin on ta just duši alt tulnud, märg nagu rääbis, ja ootab föönitamist, kuigi tahaks hoopis meelsamini koos oma vana karjaga õue möllama minna.

märg.jpg

akna taga.jpg

See on hästi hea asi, et me kasvatajaga nüüd nii üsna lähestikku elame, et vajaduse korral saab Leenu sinna hoidu ja vana karjaga mängima viia. Kasutasimegi seda võimalust, kui juuli lõpupäevil Läänemaale vanaema matustele pidime minema. Aga mu vanaemast järgmises postituses. Kui ma suudan sellest kirjutada.

Igatahes selle pildi peal on Leenu koos oma ema Titaga. Nad on juba üsna ühesuurused.

emaga.jpg

Ja ühekorra käis kasvataja meil ise ka külas koos Leenu vennakesega. Nad on ikka väga, väga sarnased. Nagu õde ja vend 😀

vend külas.jpg

Tegelikult põhiprobleemid praegu ongi see toidu ja kondiga seonduv suhtlemine tema ja tädi Tötsu vahel, ning see, kuidas ta õpiks krundi piires püsima ka siis, kui rihma otsast lahti saab. Aga selle viimaseni on meil veel pikk tee minna ja palju harjutamist ees.

Täna sai Leenu kuus kuud vanaks ja ühtlasi on tal esimene jooksukas. Suur tüdruk juba.

leenuga augustis.jpg

 

 

Advertisements

Juhtub kirjutamise jaoks lihtsalt liiga palju

Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.

Nii ongi nüüd kuu aega jälle olnud.

Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,

Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.

koertega jäätist söömas.jpg

ja Leenu, kes siis veel oli Helena, magab õndsat und oma venna Henry kõrval.

HelenajaHenry.jpg

Siis ta mahtus hoopis vabamalt sülle kui nüüd kolm nädalat hiljem.

Leenu toomine.jpg

Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.

Leenu terrassil.jpg

Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.

Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?

kui selle Kata kätte saaks.jpg

Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.

lõpetamine.jpg

Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.

MariNelsoniga.jpg

Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.

Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.

Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.

PPjaanipäeval.jpg

Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.

KMjaanipäeval.jpg

Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.

2jaan18.jpg

3jaan18.jpg

Selle pildi tegin terrassilt paraadpeenra suunas täpselt südaööl.

jaaniöö18.jpg

Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.

autorite laat.jpg

1autoritelaat.jpg

Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)

 

 

Aiast, vahepealsetest nädalatest ja Viirelaiust

Kõik hakkas selles soojas maikuus üle pea käima, sellepärast polegi hulk aega teile midagi kirjutanud. Ligi kaks nädalat maikuus suurest aiast eemal olla tähendab peaaegu katastroofi, selles mõttes, et kaks nädalat jääd oma töödega graafikust maha ja kahe nädala jooksul tuleb ka metsiku hooga tööd juurde, sest ega umbrohi siis põuast hooli, see kasvab ikka, aga samas kogu kultuurtaimestus lihtsalt anub natukesegi hoolimise ja hoolitsuse järele.

Nii ma siis olengi siin nüüd mitu nädalat vehkinud ja võimelnud, et olukord õuel ja ogoroodinal kontrolli alla tagasi saada ja oma köögiviljapeenrad lõpuks valmis teha ning taimed kasvama. Tänase seisuga olen peaaegu mäel. välja arvatud selles osas, et kõrvitsaid ja suvikõrvitsaid veel välja istutada ei julge ja et üleeile liikus SIISKI mingi öökülmalaam üle ogoroodina lagedama osa ja näpistas tuntavalt mu lillkapsaid, brokoleid ja käharkapsaid. Samasse vööndisse jäid ka maasikapeenrad, ja nüüd mind huvitab tõesti, mis seal juhtus. Silmaga vaatlemisel praegu otsest kahju seal näha ei ole, aga nad on siiski lõpetamas õitsemist ja palju-palju väikesi marjaalgeid on juba peal, mis siis, kui külm need nüüd ära näpistas ja ma lihtsalt ei saa aru praegu?

Noh, kui nii juhtus, siis on lihtsalt saapasti.

Ja neil külmadel päevadel õnnestus mul puhtast hajameelsusest peaaegu loojakarja saata ööseks kasvuhoonesse tõstetud alusetäis peakapsataimi, keskvalmivat ja hilist. Sest hommik oli nii külm ja ma ei läinud mitte kasvuhooneid lahti tegema, vaid mõtlesin, et liiga vara ja liiga külm … ja hakkasin laua taga kirjatööd tegema ning unustasin nad kuni hilishtuni. Et aga kapsataimed olid juba oma kassettides niigi ülekasvanud, ootasid viimaseid hetki peenrasse istutamist, siis ammendasid nad kasvuhoone soojuses oma niiskusevarud ruttu ja hilisõhtul, kui mulle kasvuhooned meenusid, tervitasid mind täiesti lääbakil ja osalt lausa krõbedaks kuivanud taimed. Sest ilm oli siiski olnud päikseline.

Ma ei tea, palju neist mul nüüd veel elule tõuseb, ja uusi külvata on hilja.

Ühesõnaga, niimoodi ma siin siis soperdan ja keeran kõik tuksi.

Tahaks keldrimäe teemaga edasi liikuda, teha midagi nende ‘Robustadega’, mis seal täiesti roosivaenulikus kohas keldrimäe katusel tuules õõtsuvad, ja liikuda edasi eesserva laiendusega kallaku lõpuni välja. Jätkata sealt, kuhu eelmine suvi pooleli jäin.

järg keldrimäel.jpg

Seda peab küll ütlema, et Muhedikult saadud madalate aediiriste õitsemise ajal on keldrimägi siiski juba praegu päris kena vaatepilt, eriti õhtuti, kui madal päike sinna peale paistab.

õhtul keldrimäel.jpg

Heameelega liiguksin aga nüüd ajas mõne nädala tagasi ja räägiks sellest reisist ka, kuhu peaaegu kohe pärast Cannes’ist naasmist kallil kodumaal siirdusin. Viirelaid!

vaade merelt.jpg

Sellel reisil oli õigupoolest terve eellugu. Lubatagu meenutada seda aprillikuist postitust siin, sest sellest sai kõik alguse.

Selles postituses kirjeldatud kokk Alar võttis nimelt samal õhtul täitsa ootamatult minuga ühendust, tänas heade sõnade eest ja kutsus mu maikuus Viirelaidu peakoka õhtusöögile, et saaksin tema toidusümfooniat nautida veel laiemas ulatuses, kui tookord Kuressaare GoSpas. Ja loomulikult ma võtsin kutse vastu.

Selle sümfoonia partituur oli niisugune.

menüü.jpg

Ja miljöö nägi välja selline. Ootame algust.

lauas.jpg

Ning loomulikult nautisime taas meistriteost. Jah, täpselt nii, nagu veedad õhtul mitu tundi teatris või kontserdisaalis elevusest ja naudingust hinge kinni hoides, saab nautida tõelist elamust andekalt ja oskuslikult tehtud toidust kõigi kaheksa käigu jooksul.

Viimane magustoit oli isetehtud kompvekid, serveeritud paekivil. Ja sõnum mu kohvitassil on väga õige.

magustoit kivil.jpg

Loomulikult ei saanud ma teisiti, kui pidin pärast peakokaga pilti tegema.

Alariga.jpg

Ööbisime sinnasamma majakavahikompleksi ehitatud külalistubades ja hommik saabus päikseline ning soe.

majakas.jpg

vaade merele.jpg

Oh, kui hea, et ma lõpuks sellest Viirelaius käimisest kirjutada sain. Tahtsin seda ju kojujõudmisest peale, aga nagu ma juba ütlesin – kõik lihtsalt hakkas üle pea käima. Nüüd aga saab ehk jätkata tavapärases rutiinis, ma loodan.

Olen tagasi

Pikk lünk on siia blogisse tekkinud, sest teate, Cannes’ist ei olnud sugugi aega raporteerida, mis ja kuidas. Sellega ma õigupoolest teadsin juba ette arvestada, et meie ajakava on niikuinii seekordki peaaegu lõhkemiseni täis tuubitud, ja enam-vähem nii oligi. Jutt käib loomulikult stsenaristikakoolituse ja stsenaariumiarenduse kolmandast ja viimasest sessioonist, mis äsja Cannes’is filmifestivali ajal toimus. Sügisel mäletatavasti oli esimene sessioon Poolas Sterdynis, teine oli veebruaris Berlinalel ja nüüd Cannes’is see viimane.

Ühtlasi oli see mul esimene kord üldse Prantsusmaal ja Vahemere ääres käia. Aga paraku vaatamisväärsuste ja ringisõitmiste osa meie ajakavas ei olnud. Mis siis, sellegipoolest oli tohutu tore. Kuigi väsitav ja kurnav. Jagasime taas ennast loengute, töötubade, isikliku juhendaja konsultatsioonide ja festivalifilmide vahel. Ning loomulikult öine sotsiaalse suhtluse osa mererannas, linna kohvikutes-baarides, hotelli õues ja meie tubade rõdudel.

Hotell oli armas ja väike, kõrge trepiga sissekäik kauni haljastusega ümbritsetud.

hotell.jpg

Üldse avastasin paljudest väikestest suletud siseõuedest paiknevatest kohvikutest-kohtadest imeliselt kauni, läbimõeldud ja hoolitsetud haljastuse.

mina.jpg

Hotell asus kesklinna äärel, meie loengu- ja töötubade koht aga sellest poolteist kilomeetrit allamäge, peaaegu mere ääres. Iga päev sai seda vahet käia edasi-tagasi vähemalt kaks korda, mõni päev ka kolm või neli, nii et hakkas juba jalgades tunda andma. Nende rannaäärne puiestee, Croisette, oli festivalimelu oluline asupaik.

Croisette.jpg

Festivali palee ise külje pealt (hulk saale, filmiturg, seal linastus ka enamik filme):

palee.jpg

Ja ees see kuulus punase vaibaga kaetud peasissekäik ja trepp:

punase vaiba koht.jpg

Punase vaiba ümbrust püüdsin õhtuti vältida, sest seal käis metsik trügimine; uskumatud rahvamassid kogunesid piirete taha passima ja vahtima, et mõnd kuulsust näha ja pildistada … ja jumala eest, see ambitsioon ei olnud küll minu jaoks. Ma sain ühe õhtuse linastuse pileti, aga kinkisin selle südamerahuga ühele oma kaasõpilasele, sest esiteks ei fänna ma nagunii selle režissööri loomingut eriti (ei ütle, kellest räägin), teiseks tahtsin vältida kontsade kandmise kohustust (sest õhtustel linastustel Cannes’is on daamidel pidulik kleit ja kõrged kontsad kohustuslikud, turvateenistus ei lase ilma nendeta ei sisse ega vaibalegi), kolmandaks oli see igaõhtune rahvamass seal minu jaoks liig.

Päevasi linastusi käisin küll vaatamas, sest nende puhul taolisi etiketipiiranguid polnud ja rahvahulk püsis ka hoomatavas suuruses.

Meie koolituse viimase päeva õhtu tseremoonial pidime kõik ükshaaval avalikult üles astuma ja tutvustama end ja oma filmiprojekti kaheminutilise kõnega. See oli tõsiselt õudne, sest tseremoonial viibis sadakond või sinnakanti täiesti võõrast produtsenti, talendiotsijat, projektijahtijat jne. Selle tehtud pildi pealtki vib aru saada, kuidas ma värisen nagu sült ega julge isegi oma kahele juhendaja otsa vaadata. Aga oma kaks minutit rääkisin ma täis ja tegelikult vist tuli välja küll.

esinemine.jpg

Ning pärast tseremooniat vastuvõtu ajal ilmus meie kohale taevasse lendav mees nagu ulmefilmis. See polnud muide ettekavatsetud. Lihtsalt selle lennuriista omanik tõusis ühelt reidilt seisvalt jahilt õhku ja otsustas natuke lõbutseda ja ennast näidata. Vaatasime vaimustusega! Seda lõbusat õhulendu võite näha siit.

Ilmaga sain osaliselt tünga. Esimesed kolm päeva Cannes’is olid tõesti sellised, nagu vahemereliselt maikuult eeldaks, kuum ja kaunis. Siis aga vahetas ilm vist Eesti ja Prantsusmaa vahel kohad ära ja ülejäänud päevadeks tuli seal 14 – 17 kraadi sooja ja seejuures veel kaks lausa vihmast päeva ka. Hakkasin igatsema oma kojujäänud suvekinnaste ja kampsunite järele ning piidlesin tohutu kadedusega kodupaiga ilmateadet, kus ilutsesid kaunid 25 – 28 kraadi sooja.

Aga nii kokkuvõtlikult, mulle see Lõuna-Prantsusmaa, tundub et sobib ja meeldib. Tundsin end seal ootamatult koduselt ja rahulikult. Mulle meeldis see inimeste rahumeelsus ja aeglane kulgemine, ei olnud sellist pinget, kiirustamist ja närvilisust, mis Eesti linnade tänavapildis tooni annab. Liiklus oli festivali ajal loomulikult hullumaja, aga keegi ei tõmmelnud ega tuututanud.

Igatahes ööl vastu eilset jõudsin ma tagasi. Ja hommikul tervitas mind rõõmsalt mu edukalt talvitunud ja õidepuhkenud punaselehine kirsipuu, Prunus cistena.

prunus cistena.jpg

Sibullilledel külas

Lubage tsiteerida klassikuid: “Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi!”

Minu tänane hommik möödus sibullillede maailma külastades. Eks ikka naaberküla sibullillekasvataja juures, sest seal näeb tõelisi imeasju.

Sinililled.

sinilill1.jpg

sinilill2.jpg

sinilill.jpg

Ülased.

ülane1.jpg

 

ülane2.jpg

ülane.jpg

 

ülane3.jpg

 

ülane4.jpg

ülane5.jpg

Püvililled.

püvilill5.jpg

püvilill6.jpg

püvilill4.jpg

püvilill3.jpg

püvilill2.jpg

püvilill1.jpg

eduardi püvilill.jpg

püvilill.jpg

punane.jpg

Sillad. Me kõik teame seda neetud sinist umbrohtu. Aga need!

 

silla2.jpg

silla.jpg

silla1.jpg

Üks imesilla, kelle liik mulle meelde ei jäänud, koos koerahambaga:

silla ja koerahammas.jpg

Juunod.

juuno1.jpg

juuno.jpg

Kirgaslilled.

kirgaslill1.jpg

kirgaslill.jpg

Ülimadal nartsiss. Jällegi, liik ei jäänud meelde.

nartsiss.jpg

Kui nüüd sügisel ometi kõik see nähtu meeles oleks, et neid ostma minna… Sest praegu paraku on peremehe müügiplats üliõhuke. Vaid adoonised, mida mul juba on niigi. Nii et tulin sealt tühjade käte, aga täienenud teadmiste ja nuumatud silmaga.

Kodus pikeerisin tomateid.

pikeerin tomateid.jpg

Ja Bauhofis käies ostsin omale lohutuseks kolm karukella.

karukellad.jpg

 

 

Isegi volber on aianduslikuks muutunud

Kui ma kunagi tormilistel nooruspäevadel (appi, see kõlab tõesti juba nagu saja-aastase jutt) kahekümnendates eluaastates ei kujutanud ette volbriõhtut ilma nõiaks kostümeerimiseta, meeleoluka ning ägedaloomulise hilisõhtu veetmiseta ning olulise väsimuseta järgmisel päeval, volbripäeval, 1. mail, siis ma pean tunnistama, et minu nüüdses eluetapis tundub hoopis meeldivam, kui seltskondlik õhtu ei veni liiga pikale ja järgmisel päeval täie energia ja elujõu juures olles ootab ees veel hunnik rõõmsaid üllatusi! Nagu täna!

Muide, eile me volbrituld ei teinud ega läinud ka kuskile, sest kui me sügavas videvikus võsa- ja aiatööd lõpetasime, olime nii väsinud, et ei jaksanud isegi oma lõket põlema panna ning otsustasime Otiga õige üksmeelselt tuppa suunduda ning veeta volbriõhtu ülejäänud osa diivanitel lamaskledes.

Täna hommikul ärgates ja kohvi kõrvale telefonist Facebooki sirvides avastasin sõber Vilepi teadaande, et ta müüb täna Konguta laadal raamatuid, ja nii sündis spontaanne plaan minna ja see laat ise ka üle vaadata ning lahutada raamatumüümise juures natuke meie lugupeetud kirjanikuhärra meelt. Et mul oli ühe siinkandi aaluja käest saada ka veel ports mõistlikul ajal külvatud tomatitaimi (mitte nagu minu omad, mis märtsikuise tohutu ajapuuduse tõttu alles paari nädala eest mulda said ja nüüd alles sõrmepikkusena esimest pikeerimist ootavad), sündis plaan, ootasin ära Oti ärkamise, viisin ta kurssi, siis veel toimetasime siin natuke tühja-tühja ja läksimegi.

Noh, laat oli päris väike ja pretensioonitu, nii et mis sest. Heikiga lõõpisime natuke aega, siis otsustasime tomatitaimede järele minna – aga tee pealt helistades selgus, et nende perenaine on kodust väljas ise ringi sõitmas ja tuleb alles poolteise tunni pärast tagasi. Helistasin siis ühele omakandiaalujale veel, kas saaksime seeaeg hoopis talle korraks külla hüpata, ja saime kuulda, et tema on omakorda teise omakandiaaluja juures külas, kus lisaks temale on veel Rahutu Rahmeldaja, Futu, Tii Pohlavars … ühesõnaga osa meie harvakohatavast Tallinna-rakukesest. Nemad tulnud ühe ühistellimuse taimi kohale tooma. Minul selles ühistellimuses küll osalust ei olnud, aga loomulikult kimasime Otiga sinna teise omakandiaaluja juurde, kus kõik teised ka nagunii juba külas olid, ja see oli üks lõpmata tore, rõõmustav, lendutõstev kohtumine jälle!

Esimene asi loomulikult olid taimekastid. Hakkab jälle pihta … ja kuigi ma ühistellimuses EI osalenud, olen ma ikkagi nüüd suure rõõmuga kahe epimeediumi, kollase täidisõielise priimula, koerahamba ja kirjulehelise iileksi värske omanik.

hakkabpihta.jpg

Ärkavad aiad on lummavad oma ootusärevuses ja värskuses. Kivila ja iirisepõld …

Kulbilohu.jpg

KulbilohuOtiga.jpg

Kulbilohukivila.jpg

Sealt sõitsime kogu kambaga edasi ühte ütlemata põnevasse kohta, mida hakkab peagi ümber kujundama ja kultuuristama ühe kolmanda osava omakandiaaluja käsi.

Tondilossi1.jpg

Ilm oli imeline, 21 kraadi ja päikesepaiste … Ma olen pool aastat unistanud sellisest ilmast!

Tondilossis.jpg

Krunt on fantastilise aiakujundusliku potentsiaaliga, seda ma ütlen. Anname viis aastat aega ja siis läheme imetledes õhku ahmima. Suurepärane koht. Kuid noh, paraku ka nurgataguse olemusliku kultuuri- ja vanarauakihistusega, mis enamiku vanema kinnisvara juurde kuulub. Aga nad saavad hakkama.

Ning lõpuks sõitsime kogu kambaga veel minu tomatitaimede järele.

Käo.jpg

Käo1.jpg

Ja seal on lummavad lavad. Mul on oma arbuuside jaoks ka midagi sellist vaja, umbes kolme. Sest meil on kogu aeg tuul, mis lõhub kevadel tehtud kiletunneli hiljemalt juuli alguseks laiali – vähemalt kolme hooaja kogemus on selline. Nii et ma hea meelega soetaksin arbuuside jaoks midagi kindlamat.

lavad.jpg

Kuidagi isenesest täienes mu saak seal peale tomatitaimede veel mitme tõhusa tükiga Prževalski kobarpeast. Ma usun, et neile meeldib mu tiigi ääres küll. Seal on paar lappi juba kaks aastat katte all olnud, vast on selle all keset naati ja nõgest moodustunud siiski paar lapikest, kuhu midagi istutada saab.

Nagu õhtul selgus, saigi. Kuigi kaevamisel ilmus siiski välja veel mõni ellujäänud naadijuur – pärast kahte suve vaiba all. Vat selline vilderjaldermann on siin.

 

Rabarber jälgimisele jätta

Ma oma eilses postituses mainisin, et kahtlustan oma rabarbritel mingit haigust, aga kui ma seal nendega tänagi aega veetsin (nimelt otsustasin nende ümbruse uuesti kinni katta ja üles multšida, sest no tõesti seda vilderjaldermanni ei jaksa muudkui rohida ja rohida), siis mõtlesin, et tegelikult peale veidrate värvilaikude pole neil puhmikutel ju häda midagi, elavad nagu loomad, on oma kolme eluaastaga nii jõuliselt laienenud ja puha. Istutasin nad ju siia 2015. aasta kevadel. Üks oli mu enda Haapsalu-rabarbri tükk, kaks sain Kaarna vanast aiast ja kaks väikest rabarbritaime leidsin lõkkeplatsi üleskündmise ajal sealt nõgeste ning pujude seest ning istutasin teistega samma ritta ogoroodinale.

Aga eelmisel suvel hakkas mind hämmastama see, et algul üks, siis teised järel, hakkasid nad leheservades punast värvi näitama. Seda küll suve teisel poolel, aga ikkagi suhteliselt massiliselt, ja mida sügise poole, seda rohkem  nad punaseks läksid. Mingi haiguse kartuses siis muudkui võtsin ära neid punaseks läinud lehtedega varsi ja hakkasin netist infot otsima, millega tegemist võib olla.

Sel kevadel aga üllatas mind, et juba maa seest tulles on otsustatud punaste toonide kasuks! Palun – siin nad on!

Esiteks see kõige punasem, mis neist kõigist üldse ülemöödunud aastal kõige esimesena ja kõige hullemini punastuma hakkas. Pilt on õhtune ja tuhm, aga seekord ta tuli maast lausa tumepurpursena.

rabarberpunane.jpg

See on toonides oluliselt mõõdukam. Kenad roosad servad.

rabarber2.jpg

See on see rabarber, mis mul Haapsalus kindlalt roheline oli.

rabarberH.jpg

Ja selline on lõkkaplatsi kündmisel leitud ja ümberistutatud raberber. Justkui teistest tervem, aga siiski.

rabarbersiinne.jpg

No ja oma internetiotsingutel sattusin ma Maakodu artiklile, mis tekitas minus kerge paanika. Refereerin lühidalt: autor Väino Pallum kirjeldab tõsisemaid rabarbrit kimbutavaid haigusi tuhklaiksust (põhjustaja seen Ramularia rhei, sümptomiteks suve teisest poolest alates lehtedel tasapisi suurenevad pruunikaspunased laigud, piklikud  veidi sissevajunud laigud ka rabarbrivartel ning kummivoolus, kuni lehed kuivavad.); rabarbri ebajahukaste (tekitaja Peronospora rumicis, kollakad ja hiljem pruunistuvad ebakorrapärased laigud lehtedel, nende all lehe alaküljel hallikas kirme); rabarbri-askohütoos ( tekitaja Ascochyta rhei, haiguslaikudele ilmuvad mustad täpid); aga lehtede punakaks värvumist ja lõpuks taime kärbumist põhjustab lillamädanik, mida tekitab mullas elav  ja rabarbri juuri nakatav patogeen Helicobasidium purpureum syn. Rhizoctonia crocorum. Selle seene violetjas niidistik olla ka näha nii juurtel kui varre alumisel osal. Ja selle viimase puhul ei olegi midagi muud teha, kui taim suure mullapalliga välja kaevata ning põletada ja istutada uued rabarbrid hoopis teise kohta, sest see seen elab mullas 4 – 5 aastat.

Ma täna siis uurisin neid tärganud rabarbreid õige hoolikalt, ja et ma naate nende ümber välja kaevates ka ühele juurele pihta sain, avanes mul võimalus ka juurt uurida. ma ei ütleks, et seal midagi haiguslikku näha oli. Terve ja ilus jumakas rabarbrijuur.

Nii et ma kohe ei tea.

Sest samas ma leidsin netist ka peaaegu täpselt selle pildi, kuidas mu rabarbrid servadest alates sissepoole punetama on löönud, ja selle juurest pika seletuse, kuidas see polevat õigupoolest midagi hullu. Vastupidi, seda juhtuvat rabarbritega, mis kasvavad täiskäikeses (nagu minu omad) ja näitab, et taimel on mingisugune stress või probleem (huvitav, mis minu omadel siis on?), mis tekitab neil klorofüllitootmise juures häireid. Aga selles artiklis peetakse seda ikkagi suve teise poole nähtuseks. Mida siis arvata, kui nad sellistena juba maa seest tulevad? Et siis miski VÄGA suur stress või??? 😀

Rabarber on ju nii vähenõudlik. Nad tahavad kasvada parasniiskes vett ilusti läbilaskvas pinnases, mitte liiga kuivas ja mitte liiga märjas. Või siis ikkagi päike? Sest rabarbri esimene eelistus on ju poolvari või hõre liikuv vari. Aga ma pole veel varem kuulnud, et kellelgi rabarber päikesest haigeks oleks jäänud!

Nii et ma praegu ei võtta mitte midagi ette peale tavahoolitsuse. Kuni nad muidu tunduvad tugevad ja kasvavad hästi ega näe välja, nagu nad kärbuksid või maha mädaneksid, seni ma hästi ei usu ka seda lillamädaniku asja. Ja noh, kui kärbuvad, eks siis tuleb kuskilt leida terved taimed ja neile kasvamiseks täiesti teine koht. Praegu veel ma selle pärast muretsema ei pea.

Lääne Elus hakkas sel laupäeval ilmuma mu aianduslike kolumnide sari “Käsi mullas”, kus ma jutustan oma aiandushaiguse arenemisest ja etappidest, erinevatest taimedest, kellega elus kokku olen puutunud, ja enda kogemustest nende kasvatamisel. Minu jaoks uus ja väga põnev töö. Vahetan hea meelega arvamuslugude kirjutamise  aianduslugude vastu! Pealegi teen seda väikese plaaniga nendesamade lugude põhjal kunagi tulevikus oma aiaraamat kokku panna.

Seni saab neid kolumne lugeda Lääne Elu paberlehest laupäeviti või siis veebist tasu eest – sest leht pani need tasuliseks. Seetõttu ei sobi ka minul oma tööandjale käru keerata ja neid tükke oma blogisse kopeerida. Vabandan kõigi ees, kes siit oleks neid lugeda tahtnud. Tuleb kas tulevane raamat ära oodata (ehk nii kolme aasta pärast…) või maksta Lääne Elule senti lugemise eest.

Saime esimese äikese

Milline mõnus pühapäev. Mina mängisin mulla ja taimedega, mehed mängisid aidas pilli. Ja äikesetorm lähenes.

Pikeerisin esimese külvi kapsalisi, siis tegin kapsaliste teise külvi, lisaks veel basiilikut ja peterselli ja varssellerit. Puhastasin rabarbrite ja sparglite rea, kuhu metsikult jälle vilderjaldermanni sisse on ajanud. Fokin ja labidas ja mitu ämbritäit vilderjaldermanni juurikaid. Rabarbritel on pealegi arvatavasti üks kole haigus küljes, tegelikult hakkasin seda juba eelmisel aastal kahtlustama, aga nüüd muutun järjest kindlamaks. Aga ma teen sellel teemal postituse siis, kui taipan sümptomid üles pildistada.

Aga siis õhtu hakul saabus äikesetorm, mille tulekut on ka videost näha. Ja kui tuli, siis kangutas mu kasvuhoone ühe otsapaneeli lahti. Nii et ma pidin oma vaese abikaasa pärast vihma veel välja saatma seda parandama … peaasi, et terve kasvuhoone tükkidena üle põllu metsa poole ajama ei pane, eks.

 

 

 

Võsatöömõtted

Lõpuks oleme jõudnud sellesse varakevadesse planeeritud töö juurde, mida Oti pimesoolelõikus oma kuu aega edasi lükkas ja mis nüüdki veel mõne päeva vahepeal toppama jäi, sest mõlemad meil olemasolevad saed läksid puruks ja nende seisukorra kaardistamine ja uue sae hankimine nõudsid kah oma aja.

Jutt käib meie aia lõunaservast, mida tammedest köögiviljaaiani palistab vana vabakujuline sirelihekk. Hea küll, sirelid on toredad. Aga probleem seisneb selles, et aastakümnete eest ennast sellesse hekki sisse külvanud vahtrad (põhiliselt), pihlakad ja saared hakkasid sirelite kõrgust ületama juba paari meetri jagu ning on võtnud sirelitelt ära tiheduse, tugevuse ja jõu. Ja valgust loomulikult ka. Valgust hakkasid need järjest kõrgemaks kasvavad lehtpuud röövima muidugi ka meie kolm aastat tagasi istutatud noortelt õuna- ja kirsipuudelt, ning veel kolme aasta pärast arvatavasti poleks läbi nende tihedate võrade päikesevalgust ka meie akendesse enam jõudnud. Seetõttu oli selge, et sel olukorral ei saa lasta enam edasi kesta ja sirelihekk tuleb kõrgekasvulistest lehtpuudest puhtaks rookida, enne kui tõesti hilja.

Selle foto peal oleme heki puhastamisega peaaegu poole peal, tööjärg on vana suitsuahju taga, kust edasi kõrguvad üle sirelite nood noored vahtrad ja pihlakad.

sireliheki puhastamine.jpg

Nagu näete, võsa tuleb sealt HIRMSASTI. Ja sirelihekk, millest lehtpuuvõsa välja on saetud, näeb ootamatult hõre välja – aga nüüd on noortel võrsetel vähemalt ruumi kasvada ja ma usun, et järgmisel kevadel on pilt juba hoopis parem.

Iseküsimus on, kuidas edaspidi teostada nende mahavõetud vahtrate ja pihlakate järelkasvu üle järelevalvet, sest kindlasti hakkavad nad rõõmsalt võsu ajama ka edaspidi, ja äkki isegi hullemini kui enne, sest valgust on heki all nüüd oluliselt rohkem ja juurdekasv lõikusega ju samuti stimuleeritud.

Kas peabki iga kevadet alustama heki all oksakääridega ringi ragistades või on veel mõni muu võimalus? Kutsuda keegi kännufreesiga mees ja lasta tal need tüükad maatasa lihvida – kas aitab? Või katta need haralised kännutüükad vana presendiga ja vedada mulda raskuseks peale ja loota, et sealt läbi ei tule? Veel midagi?

2017. aasta soovitavat lastekirjandust

Olen valmis saanud nüüd ka omaenda nimekirja, mis tasub lugemist 2017. aastal ilmunud eesti lastekirjandusest. Kogu sellest jorust olen allakriipsutustega eristanud veel soovituslikud raamatud. Seda võib võtta umbes nii, et allakriipsutustega on hinne “5” ja teised hindele “4”. Nii et siis  millegi poolest väga head ja lihtsalt head … või noh, normaalsed. Siin on niisiis 73 raamatut läinud aastal ilmunud saja kahekümne viiest. Ja ma vaatan praegu, et see kvaliteediprotsent ei olegi vist nii paha.

LASTELUULE

Viiu Härm „Pallimäng“ (väiksematele)

Heljo Mänd „Päike, kuu ja tähed“ (keskastmele)

Heljo Mänd „Meie lapse jõulusalmid“ (väiksematele, valikkogu)

Aime Paeveer „Põrsapere lood“ (väikestele)

Milvi Panga „Mesikäpa esikäpad“ (algkooliealistele)

Milvi Panga „Jõulust jaani“ (väiksematele, valikkogu)

Paul-Eerik Rummo „Tihane tõstab tiibu“ (mahukas valikkogu)

Joel Sang „Tulge eile meile“ (mahukas valikkogu)

Ilmar Trull „Mannekeeni talu“ (pigem koolilastele)

Leelo Tungal „Halloo“ (nii väiksematele kui suurematele)

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“ (koolilastele)

Jaanus Vaiksoo „Laul Eestimaast“ (väiksematele)

Heiki Vilep „Tähesära“ (väiksematele)

Wimberg „Kodused lood“ (väiksematele)

VÄIKELAPSED JA KOOLIEELIKUD

Helen Eikla „Sennahoi ja Nurrnopsu“

Piret Jaaks „Kadunud soki saladus“

Venno Loosaar „Eitahalood“

Indrek Noormets „Moosisai“

Jaana Ojakäär „Minu armas südameloom“

Aino Pervik „Sinivant joonistab“

Aino Pervik „Tähenärija raamatukogu“ (juttude valikkogu)

Epp Petrone „Lennukiga lõunamaale“

Marko Pikkat „Trulla ja Tralla lõbusad jutuajamised“

Marko Pikkat „Trulla ja Tralla arukad vestlused“

Reeli Reinaus „Suusi ja kadunud uni“

Anti Saar „Pärt ei oska saltot“

Anti Saar „Külaskäik“

Olivia Saar „Kippu ega kõppu“

Mari Saat „Maa ja taevas“

Liis Sein „Kuidas Saara suureks kasvas“

Tiia Selli „Pelle parim päev“

Ilmar Tomusk „Triinu tomat“

Ilmar Tomusk „Isamoodi unejutud“

Leelo Tungal „Delfiin Delila suur sõber“

Ülle Tõnumaa „Onu Atsi ametid“

Kätlin Vainola „Poiss, kes joonistas kaarte“

Merle Veesalu-Rand „Päev isaga“

ALGKLASSID

Reet Bobõlski „Mustikavõõpaja ja teised lood“

Peep Ehasalu „Hambad ja haldjad“

Kadri Hinrikus „Katariina ja herned“

Heli Illipe-Sootak „Saada õps kuu peale“

Indrek Koff „Kooliraamat“

Kadri Lepp „Tüdruk, kellel oli saladus“

Tiina Männapsoo „Lemmiklooma teine elu“

Epp Petrone „Võlusõnad“ (muinasjuttude ümberjutustused)

Juhani Püttsepp „Kodu täis nukkude jutte“

Heidi Raba „Härra Hopsti“

Hilli Rand „Esimene A klass ja jõuluaeg“

Jürgen Rooste „Lendrebased ja teised“

Mari Saat „Kuu king“

Tiia Toomet „Vingus näoga klouni pihtimus“ (juttude valikkogu)

Kätlin Vainola „Nähh Pariisis“

Wimberg „Salasõna“

„Kaval-Ants ja Vanapagan: Eesti igihaljad rahvajutud koos sõnaseletuste ja küsimustega“

KESKASTMELE

Mika Keränen „Fantoomrattur“

Helen Käit „Kristiine poisid tegutsevad“

Tiit Kändler „Läbi musta augu“ (aimeraamat universumist ja kosmosest)

Loone Ots „Kasvuhoonekoerad“

Inga Raitar „Väikese taimetarga 12 saladust“ (aimeraamat ravimtaimedest)

Piret Raud „Kõik minu sugulased“

Reeli Reinaus „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“

Reeli Reinaus „Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid“

Kaja Sepp „Kassiiseloom“

Ilmar Tomusk „Seiklused paralleelmaailmas“ (järg raamatule „Algaja ajaränduri seiklused“

Hugo Vaher „Vääna jäljekütid“

NOORED

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu“

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“

Eliis Grigor „Teibitud suu“

Agnes Kolga „Varjajad“

Reet Made „Peidust välja“

Reeli Reinaus „San Agustini vereohvrid“ (NB! Kolmas osa triloogiast!)

Reeli Reinaus „Mõõkade äss“

Margit Sarapik „Õhku joonistatud naeratus“

 

 

« Older entries