Ja me songa ei saa, ja me songa ei saa

Kellel nüüd meeles on 2010. aasta Eesti  Eurovisiooni vaheklippidest see suitsutegemise lauluke, siis praeguse postituse pealkiri käib umbes samal viisil. Sest meil pool tänast päeva möödus selle tähe all, et me songa ei saa. Vedasime tormis murtud vana vahtra haru juppe põllutee pealt eest ära oma puuplatsile, jupid saagis Ott ju üsna pikad, sest meil on nende kasutamisega üks oma plaan… mis tähendas, et igaüks neist kaalus tõenäoliselt terve tsentneri või sinnakanti, tuli sellisena Turboapelsini kasti upitada, kasti ja notti pöörangute ajal toetades puuplatsini jõuda, seal maha lükata ja veeretada ning upitada seisma seal, kus nott seisma peab. Kuni me kord selle järguni jõuame, et nottidest midagi muud head peab sündima.

Oli vaja teha teed ja ruumi, et saaks tulla traktor ja üles künda meie lõkkeplatsi ala. Sarnaselt tiigiäärega oli see siiani üks murekohtasid – sest see oli nii mühklik, kühmlik, roopas ja ebatasane, et seda ala ei olnud võimalik murutraktoriga niita. Samas sagedaseks trimmerdamiseks on see jälle justkui liiga suur – umbes 400 – 500 m2. Ja samas jällegi on see lõkkeplatsiks ja seltskondlikeks murumängudeks kõige õigem koht krundil, sest on tuulevaikne, elumajast ja muudest tundlikest laastukatusega hoonetest piisavalt eemal, kuid köögi vahet jooksmiseks samas mitte liiga kaugel.

Nii et selge, et see ala tuli saada hallatavaks. Turboapelsiniga niidetavaks. Piisavalt tasaseks, et pingid panna. Ja nii edasi.

Jutt käib sellest alast tulevase pillikoja tagant (selle pildi peal on seal kõrge hein) alustades kuni puuplatsini välja. Lõke jääb pigem puuplatsi poolsesse kolmandikku.

jaanituli ingliga.JPG

Selline kuumaastik oli seal muidu, ja mida pillikoja poole, seda hullemaks.

3. jaanik2.jpg

Pillikoja seina äärses kolmandikus olid iidsed maasikapeenrad. Eelmisel suvel püüdsin neid veel välja puhastada, aga see oli nii tulutu ettevõtmine. Nimelt on need maasikakiled juba aastate eest umbrohumätaste alla kinni kasvanud. Sellelt pildilt on olukord näha. kas tuvastate kuskilt musta maasikakilet? Aga see on seal.

iidne maasikapeenar.jpg

Järgmise pildi pealt paistab see kõnealune haljasriba palju kitsam, kui ta tegelikult on. Pilt ausalt öeldes on kaunil suveajal tehtud selle ilusa kombaini pärast. Kombaini ja kenasti hooldatud muru vahel paistab aga probleem.

kombain.jpg

Eile puhastasime kogu selle lõkkeplatsiala kividest ja musta kile tükkidest ära nii palju, kui võimalik oli, Ott trimmerdas seal kasvanud nõgesed ja naadid maha, lõkkease sai laiali loobitud, ja täna oligi see päev, õigemini juba õhtu, kus tuli päris traktor.

künd.jpg

künd1.jpg

Kahjuks selgus, et kultivaatoriga seda platsi siiski tasandada ei saa. Selleks oli mitu põhjust. Muide, ma olen õnnelik, et põllumehe ader terveks jäi, sest selgus, et peaaegu terve selle ala all on massiivina mingite kunagiste siin olnud hoonete vundamendi- ja aluskivid. Loomulikult ei olnud meil nende olemasolust aimugi, enne kui ader hirmsa kolinaga kogu selle kupatuse pahempidi tõmbas.

Igatahes nüüd on nii, ja lähemad päevad kuluvad nüüd nende kivide äratassimiseks, mättajuppide ja juurepuntrate väljakorjamiseks, rehadega tasandamiseks… enne kui saab siia muru külvata ja ühe istutusala piirjoone maha märkida. Noid kive tassisime juba täna õhtulgi, nii kaua kui silm vähegi seletas. Ja osa kive on seal ikka metsikult suured. Kuid me songa ei saa, kuid me songa ei saa.

Vähemalt on üks asi jälle sedamoodi, et hakkab tasapisi korda saama.

Sa pead rautama kõik hobused, kes tuuakse

Ma lugesin kunagi jube ammu üht (vist Terry Pratchetti?) raamatut, kus keegi teadja lubas sepa õpipoisile, et temast saab maailma parim sepp – kuid selleks peab ta ära rautama kõik hobused, kes tuuakse. Valimata ja pirtsutamata. Nüüd viimasel ajal on mul tunne, et mina käitun umbes niisama arutult. Nagu oleks keegi mulle lubanud, et kui mina ka niimoodi kõik ette võtan, mis tuul kohale kannab, saan õndsaks või midagi. Või kümme korda kuulsamaks.

Ma olen suutnud endale hankida kohutava hunniku töid, mille ajagraafikusse mahutamine on juba kunsttükk omaette. Mul on nood vanad asjad televisioonile, ja siis tegelen selle täispika filmiga, ja siis käib kibe eeltöö ühe uue teleasjakese ettevalmistamisel (jah, üks uus seriaal jälle, ja kahjuks küll jälle mitte minu oma materjali peal, vaid taas kellegi “ainetel”), ja siis on “Pintsu ja Tutsiku” lugemiku tegemine ühe õpikukirjastuse soovil, ning nüüd just äsja andsin nõusoleku veel ühe näidendi kirjutamiseks. Peale selle valmistan ette oma uue lasteluulekogu trükkitoimetamist, jätkan iga kuu kahe arvamusloo ja igalaupäevase “lullamilla” kirjutamist Lääne Elule ja … Ma olen ilmselt täiesti hull.

Ma olen kõik need uued tööd vastu võtnud, sest ma olen tahtnud neid teha, minus on tekkinud ideed ja inspiratsioonipuhangud, huvi ja hoog. Need uued asjad on kõik sellised, et täpselt taolist formaati või lähenemissuunda pole ma varem tegema pidanud, ja sellepärast ongi ehk huvi ja hasart niisugune, et kainele mõistusele ruumi ei jäta.

Lihtsalt kui ma kogu selle lubaduste ja kohustuste koormale mõtlen, siis tunnen hirmu. Ma pean õppima oma aega planeerima tõhusamalt kui eales. Kui ma seda kõike teha tahan. Pluss kodune majapidamine ja sügistööd aias. Sest mihklipäev on kohe käes, mihklipäeval lõpetavad juurikad kasvamise ja peab hakkama neid üles võtma.

Täna puhastasin oma sibulad, ma ei kasvatanud neid küll palju, aga umbes nii seitse kilo sain korvi hoiule panna. Koos Puusepa talust ostetud sibulatega kärab kevadeni küll.

Näidendi asjus käisin täna Tartus kokkusaamisel, arutasime kontseptsiooni, see, mis ma välja pakkusin, pälvis poolehoidu, kaasaelamist ja heakskiitu. Ning siis külastasin raamatukogu, visiteerisin Tsiili, viisin talle ära talgutele mahaunustatud kola ja tema lõunapausi veetsime kahekesi mõnusasti botaanikaaias päikesepaistel jutustades, taimi imetledes ja piknikku pidades. Ah kui armas oli see.

Ning õhtul veetsime Otiga tunnikese kive tassides. Mul õnnestus hea hinnaga saada ilusaid ja sobivas mõõdus sillutisekive, peaaegu terve alusetäis. Neist saavad mu mugavad, muruga tasapinnas peenraääred, mida mööda muruniitja ühe rattaga saab sõita. See hoiab hea hulga hooldustööde aega kokku, kui ei pea istutusalade servi eraldi trimmerdama või murukääridega näksima. Haapsalu aias olid mu peenraservad laotud täpselt samal eesmärgil lapikutest paekivitükkidest, mis täitsid oma otstarvet igati. Siinkandis pole aga piisavas koguses paekivitükke eriti kuskilt võtta, sellepärast mõtlesin ammu, et hakkan kasutama võimalikult loodusliku väljanägemisega sillutiskive. Ning täna õhtul veereski koorem õuele. Suurepärane.

Vahepeal, muide, on mainimata jäänud, et pühapäeva hommikul enne meie tiigitalgute alustamist saime osa jälle ühest väga loomingulisest ja rõõmsast sündmusest. Lähemale seltskonnale esitleti nimelt aalujate Anni järjekordset imetegu. Rõõmsat prisket haldjapiigat, kes tuleb üle mägede Muhedikumaale.

kuju.jpg

 

Tiigitoimetuste võimas finaal

Selleks aastaks on tiigisättimisega ühele poole saanud. Talu tiik, mis meie esimesel suvel nägi välja selline,

tiik enne.jpg

on aasta hiljem otsekui ümber sündinud.

uus tiik.jpg

Siinkohal ma palun alandlikult vabandust ja luba need pildid teinud sõprade käest, et ma oma blogis neid kasutada võtan. Eilsete suurte talgute korraldajaisikuna meenus mulle fotoka kättevõtmine ainult vahetevahel, ja isegi siis läks pool piltidest untsu.

Suurte talgute sisu ja eesmärk oli nüüd ka kaldad korda saada. Vedada välja tiigitööde ettevalmistusjärgus mahavõetud pajuvõsa, muuta tüsedatesse nõgestesse ja pujudesse mattunud kaldad edaspidi niiduki ja jõhvtrimmeriga hooldatavaks, panna katete alla hauduma kaldaäär, mis tulevikus (u kolme-nelja aasta lõikes) läheb teadlike istutuste alla, ja hakkida kokkuveetud paljuvõsa multši tarbeks peeneks. Mul on juba ju peenrad, mis hea meelega multši taimede vahele saaksid, et rohimistööd vähemaks võtta.

Ja seda võsa kokku vedada jagus, oo, kuidas jagus. Paremkaldalt sauna tagant vedasime käsitsi, teise kalda vahet sõitis Ott päev otsa traktoriga. Hakkimisbrigaad andis saunaplatsil minna nelja oksahakkimismasinaga. Võsa muudkui tuli ja tuli ja tuli.

OttJanno.jpg

hakkeplats2.jpg

hakkeplats.jpg

Kolmemeheline trimmeribrigaad võitles kaldaäärsete nõgeste ja pujudega, mis teab kui kaua oma kohal kasvades on saanud võimsad juurekaelatüükad, millele tavaline kodune jõhvtrimmer peale ei hakka. Võsalõikuritele aga pidid nad alla vanduma ja senine jõledus..

tiigiplats enne.jpg

… asendus “õppind meeste ja rootsi riistade” töö tulemusena …

trimmerdajad.jpg

Veljo.jpg… päeva lõpuks täitsa tsiviliseeritud rohumaaga. Välja ilmus jupp vana kivimüüri, kuivatiesine vana munakivisillutis, rauast ader ja liivahunnik. Avanes lausa traktoriga läbitav otsetee tulevasele pargialale.

korrastatud tiigiplats.jpg

Kivimüüri ja sillutise tahan kuidagimoodi välja puhastada, aga et need kivialused ja -vahed on nõgese- ja naadijuuri umbselt täis kasvanud, on vist mõistlik plaan neilegi umbes kaheks aastaks umbne must kile tuugalt peale tõmmata ja see mudru sinna alla ära suretada. Kui ma mürgitama ei taha hakata. Ja ma ei taha. See kogus oleks riskantselt suur ja tiik on liiga lähedal ja meil elab siin väga palju konni, kellele see mürgitamine võib saatuslikuks saada.

Kaldaäärse tulevase istutusala jaoks olin kilesid ja katteid suvi otsa kogunud. Siia surgu see nõges ja naat, et paari aasta pärast midagi kenamat istutada saaks. Põõsakesed ja siberi iirised… või siis teeks nalja ja laseks katkujuure lahti (okei, tegelikult oleks see juba liiga must huumor, sest kes see võitleb pärast sellega, kui ta otsustab kinni kasvatada ka tulevase pargiala, saunaplatsi ja kuivatiplatsi takkapihta).

katmine.jpg

Sauna ees tegutses “osalise töövõimelisusega” aalujate brigaad, kes hooaja lõpuks on suutnud ennast juba vigaseks töötada ning seetõttu tegelesid traadist U-klambrite lõikamise ja painutamisega, et katteid maa külge kinnitada saaks.

Väga, väga palju tööd sai eile tehtud. Me oleme üks uskumatu kamp ja tõeline löögijõud!  Meid oli kohal 16 täiskasvanut ja 3 last, kes ka iga töö juures kaasa lõid ning lõpuks jooksid mul veel söökide ja toidunõudega köögi ning aida vahet, kuhu laua katsime. Saun läks kütte, supipada soojaks, seened, kurgid ja tomatid kaussidesse, ning kevadel korda tehtud aidasaal õigustas oma olemasolu sel hooajal juba umbes viiendat või kuuendat korda. Õhtusöök, saunatamine ja lõkketuli venisid sügavasse õhtusse, viimastest vapratest läksime lahku alles südaöö paiku.

Aitäh teile kõigile.

 

Kirjand teemal: minu suvi

Ma olen elus. Ja teen igasuguseid asju ning kohutavalt palju. Ainult et suvi ise kipub kuidagi liiga kiiresti kulgema. Ja aega üldse ei ole. Nii et see on ka pigem pildipostitus sellest kõigest, mis mulle blogimiseks üldse mahti pole andnud.

saagikoristus.jpg

 

brokolid.jpg

 

iiriseala rajamine.jpg

 

keldrimägi.jpg

 

hoidised3.jpg

 

nulupeenar aug.jpg

 

kaarnatalgud.jpg

 

hoidised4.jpg

 

aiavisiit.jpg

 

hoidised1.jpg

 

hoidised.jpg

 

hoidised2.jpg

 

Hallani pool.jpg

Ja terrass on meil nüüd lapitud ning parandatud, keegi ei vaju enam läbi laudade.

terrass.jpg

Ning selle suve suurprojekt – tiigipuhastus, milleks nii metsikult eel- ja infotööd sai tehtud – teostus oma põhiosas eile. Ei läinudki vaja kolme kuni kuute kopapäeva kuni kahekümne nelja meetrise nokaga koppmasinaga tuhandete eurode eest, vaja läks vaid amfiibiga meest, kes sõitis ühest kaldast alla ja teisest üles ning vee peal ka, tõstis veetaimed koos juurtega põhjast üles ja ladustas sellest mulle kenad kompostihunnikud. Aega kulus 1 päev ehk 8 tundi, ja nüüd anname veele aega selgineda, siis saab valgeamuurid edasiseks hoolduseks sisse tuua ja kõik peaks siis bueno püsima.

Tiik hommikul:

tiik hommikul.png

 

Tubli masin töötab.

amfiib.jpg

 

tiik päeval.png

Ja õhtul oli pilt säherdune, kõik sada meetrit oma kauniduses. Ainult vesi peab nüüd tagasi selgeks settima, ma usun, et see juhtub umbes nädalaga.

tiik õhtul.png

Aitäh headele inimestele, kes mu mõtted koppadelt üldse amfiibile suunasid. Ja infot andsid. Ja infot vahendasid. Suur, suur asi on tehtud saanud, aitäh!

 

Põhiprojekt paraadpeenar – kõige muu kõrvalt

Me ju kõik teame, kuidas tehakse lillepeenart. Kõigepealt valmistatakse ette maa… ja kas kaevatakse läbi või eelneva pikaajalise kinnikaetuse korral isegi ei kaevata, vaid ainult kobestatakse veidi… ja siis istutatakse sinna sisse seda, mida tarvis on.

Noh, mina ei suutnud sellist väikest asjagi teha mõistlike inimeste kombel. Protsess ja sellega kaasnev kimbatus algas juba eelmisel aastal, kui mul oli vaja kõik need kevadel Haapsalust äratoodud püsililled kuhugi istutada, aga polnud sellist haritud kohta, kuhu. Justkut hakkasin otsast kaevama, aga et esimesel suvel ikkagi peaaegu kogu aur ja energia läks aiamaa rajamise peale (sest kõhutäis ja talvevarud on olulised), siis hakkas sügis juba vaikselt ähvardama ja nõnda ma siis peaaegu et meeleheitega istutasin suure osa oma taimi otse murumättasse. Plaaniga, et pärastpoole aega küll seda mätast juba juurdunud taimede vahelt ära kaevata.

Sügisel ja sel kevadel õnnestuski sooritus nulgudealuses istutusalas. Osa tollest peenraalast panin järgmise kevadeni katete alla, istutatud taimede vahelt kaevasin läbi, ja see isegi juba näeb välja nagu peenar. Ott sai sealt varasuvel ka mõne kena pildi juba.

kurerehad.jpg

kobarpea helmikpöörisega.jpg

Võrrelgem näiteks selle pildiga, mis on tehtud pillikoja otsast, kuhu ma ilmselt enne sügist küll kaevama ei jõua…

lupiinid rakvere raipega.jpg

… sest kuidagi olulisem tundus sissesõiduteed ääristav lai ja pikk paraadpeenar enam-vähem korda saada. Nii ma siis tegutsen.

paraadpeenar.jpg

Vähe suuremad ja loogilise kujuga lapid taimede vahel saab katte alla kinni matta, et järgmisel aastal oleks labidaga juba hoopis kergem läheneda.

Aga see mätta kaevamine ja puhastamine taimede ümbert on üks päris hirmus töö. Ja võtab kohutavalt aega. ja tekitab palju mättaid. Ott vaevu jõuab neid ära vedada. Minu osaks muidugi on kaevamine. Labidas, teadagi, on tüdrukute parim sõber.

paraadpeenar1.jpg

Haapsalust kaasasaanud liiliad on selles mättas igatahes rõõmsasti õide puhkenud, ja see ei tee nende vahelt kaevamist sugugi kergemaks.

paraadpeenar2.jpg

Praeguseks hetkeks, mul on rõõm seda öelda, on tööjärg nihkunud neil piltidel nähtavast siiski veel kaugemale. Nüüd on jäänud kaevata ja puhastada sealt vaid umbes 8 m2 ja see tundub juba peaaegu nagu käkitegu. Kuigi senine kogemus ütleb mulle, et see on veel 2 – 3 labidatööga täidetud õhtut.

Aga õhtud on siin muidu ikkagi imelised, olgu labidaga või ilma.

õhtud.jpg

loojang1.jpg

loojang.jpg

Meil elas muide kuivati korstnas üks hakipere. Kuni ühel päeval tuli kurg. Passis seal korstna otsas pool päeva, võttis sõjakaid poose ja plagistas nokka… ja pärast seda pole me enam ühtegi hakki näinud. Ka seda kurge mitte, taevas tänatud. See oli suur nagu elajas. Me ei julgenud ise kah sinna kuivati ligi minna.

kurg.jpg

No aga aiamaatandril – saagikoristus käib täie hooga! Poetusherneid on sügavkülma saanud juba umbes 4 liitri ümber, suhkruherneid veidi rohkem, spinatid on seal ammu juba… ja nüüd just tuli 8 liitrit lillkapsaõisikuid, sama palju brokolit, tavaline nuikapsas sai paraku suuremas mahus enne toorelt nahka pistetud, kui sügavkülma jõudis, aga pole viga.

brokolid.jpg

nuikapsad.jpg

Umbes homme (kui ei saja) tuleb ära korjata samuti valmis saanud hiid-nuikapsad, millest ühe eksemplari eile prooviks tuppa vedasin, et kas on paras aeg. Nimelt on nuikapsastega see teema, et neil ei tohi lasta üle kasvada, siis hakkavad puituma. Aga neile hiid-nuikapsastele on praegu täiesti õige aeg. Nad on õrnad, mahlakad ja magusad. Ja jube suured. See siin järgmise pildi peal kaalus sellisel kujul 2kg 200g.

hiidnuikapsas.jpg

Olgu kiidetud ja tänatud. Nende nuikapsaste saagist jõuab kindlasti enamus sügavkülma, neid me ometi ei jaksa kõiki toorelt nahka panna.

 

 

 

Postapokalüptiline ekspeditsioon

Eile oli sõidupäev. Käisime režissööri ja Otiga ekspeditsioonil oma tulevase filmi ühte võimalikku (ma rõhutan: võimalikku) tegevuspaika. See hoonestu on valminud eelmise sajandi kaheksakümnendatel  keset paksu metsa uskumatult suurejoonelises vaimus, ning uskumatult ruttu, juba millalgi 1990-ndate keskpaigas tühjaks jäänud ning hüljatud. Väga tõenäoliselt oli selle kombinaadi mahajätmise ja tootmise lõpetamise põhjuseks avara Nõukogude turu sulgumine.

Nüüdseks on loodusel umbes 20 aastat aega olnud seda linnakut tagasi võtta. Ja see on imeliselt lummav vaatepilt. Ma arvan, et uue ja terve ja hooldatuna ei meeldiks see hoonekompleks mulle eriti, oleks liiga pretensioonikas, liiga veider, liiga stiilitu ja eklektiline (kuigi liigitatakse küll Nõukogude Eesti postmodernistliku arhitektuuri alla). Aga nii nagu praegu, loodusele võla tagasimaksmisega poole peal, jahmatab see mind oma kummalise kaunidusega. Dekadents ja ilu.

Ma oleksin väga õnnelik, kui saaksime selle oma filmi sisse panna.

Omedu kaaristu.jpg

 

Omedu torn.jpg

 

Omedu galeriitrepp1.jpg

 

Omedu galeriitrepp.jpg

 

Omedu galerii.jpg

 

Omedu trepiaken.jpg

 

Omedu trepikäik.jpg

Omedu klaasseinad.jpg

 

Omedu samblaga toad.jpg

 

Omedu sõnajalad.jpg

 

Omedu katusel.jpg

 

Omedu katlamaja.jpgOmedu torn1.jpg

 

Omedu aknad.jpg

 

Omedu lill.jpg

 

Tagasivaated juunikuusse. 2. osa

Et meil siin on vihm otsustanud, et sajab siiski terve õhtu ja ilmselt pool ööd takkaotsa, heitsin ma igasugustest kiusatustest hoolimata nurka mõtte koos Fokiniga aeda minna (sõnaseletusi algajatele: Fokin on maailma parim kõblas, venelaste tehtud, kõva kui kurat ja õige nurga all… kusjuures palun viimaseid fraase lugeda ilma igasuguse tagamõtteta. Mis siis, et meil aalujate hulgas öeldakse, et kes korra on Fokinit proovinud, see muud kõblast enam ei taha. Fokin on väärt tööriist. Pilt, muide, on interneti avarustest, palun mitte pahaks panna. Pean ometigi näitama, milline see välja näeb. Enda oma pole pähe tulnud pildistada. Mul on pidevas kasutuses see väiksem, mille Ott pani ka lühikese varre otsa. Lühinägeliku inimese silmad peavad maapinnale lähemal olema, et kogemata mitte mõnd sihipäraselt kasvavat taime välja rohida.

fokinid.JPG

Igatahes, tänaõhtused rõõmud Fokiniga jäävad ära, seevastu on tekkinud moraalne kohustus pesu triikida… nii et mul on aega blogida küll.

Niisiis olime oma ühe autotäiega keset Eestit ühes ilusas aias Mõnetunnine aiaring vihmas päädis tavapärase “Kaevame välja” finaaliga, pagasiruum hakkas nutsakute ja totsikutega täituma. Toas kohvid ja kehakinnitus ja esimene laenatud kuiv riideese, aitäh.

Edasi liikusime kahe autoga, sest juba oli meid rohkem saanud. Ees ootas imetabane aed, mille suhtes uudishimu oli seda suurem, et netis seda aiandit ei ole, ei pilte ega sortimenti ega müüginimekirju. Oli teada vaid, et väike perevärk, spetsialiseerunud sõnajalgadele ja varjutaimedele… ning eesootav ületas kõik ootused ja eeldused.

sõnajalaaed.jpg

sõnajalaaed1.jpg

sõnajalaaed2.jpg

sõnajalaaed3.jpg

sõnajalaaed4.jpg

sõnajalaaed5.jpg

sõnajalaaed6.jpg

sõnajalaaed7.jpg

sõnajalaaed8.jpg

Seal oli ka väga põnev müügiplatsike ning veel huvitavam kasvuhoone, kus kogu seda ilu paljundati ja poputati. Auto pagasiruum täitus potsikute ja nutsakutega veel rohkem. Seal sõnajalatalus liitusid meiega teisest suunast sõitma hakanud seltskonnad, nii et edasi sõitsime juba märksa uhkema  kamba ja tervelt nelja autoga. Ja ühtlasi märjemalt. Ma ei kujuta ette, kui märjad me siis veel oleksime olnud, kui Milda poleks tervet oma perekondlikku varu vihmakeepe kaasa vedanud ja laiali jaganud!

Igatahes trotsisime vihma ja tuult, sest ees ootas veel üks õnnemaa!

Nurgal1.jpg

Nurgal.jpg

Meie seltskonna auto pagasiruum läks juba mõningasele ümberkohendamisele, et kõik need arvukad totsikud, mida üha juurde kippus tulema, ikka ära mahuks. Minu kodutööna valmis tehtud nimekiri, mida mul sealt Nurga puukoolist väga vaja on, vettis kümne minutiga läbi ja muutus loetamatuks. Ja mis sellest. Ikkagi sain ma ühe edeva korea nulu ja nunnu elupuuvormi õnnelikuks omanikuks. Võimalik, et midagi oli veel.

Ühtlasi oli kergendav mõelda, et ees ootas taas kohvilaud, soe tuba ja ehk ka külapoes paarike kuivi retuuse…? Noh, poes paraku retuuse ei olnud, aga lahke perenaine oli valmis oma viimased ja eelviimased trikotaažpüksid meie läbivettinud seltskonnale laenama. Aitäh!

Igatahes enne kohvilauda ja kuivi pükse veetsime taas tunnikese vihmases aias, sest teisiti ju ei saagi.

Selle tüseda Pskemi lauguga on mul oma teema. Iga kord, kui ma Sulev Savisaare pool käima satun (sel hooajal kolm korda), mõtlen, et ah, ma ju ostsin selle eelmine kord… ja siis kodus istutusala valminud osa silmitsedes tabab mind õudne äratundmine, et ei, oh ei… Igatahes on absurd, et mul seda sümpaatset tüsedikku ikka veel ei ole! Aga ma pean ta endale saama!

Triin.jpg

See aed on Läänemaa kuivas kruusases rähas männimetsa all. Pole kerge pinnas. Seda kohta teades – kimbutavad ka kolme suure raba lähedusest tingitud ootamatud ja salakavalad öökülmad ja külmahoovused. Paras väljakutse aednikule! Aga see kõik, mis seal on, on nii ilus ja armas.

Selle aia kivila:

Triin1.jpg

 

Ja lilled.

Triin2.jpg

 

ja “kribud”.

Triin3.jpg

Triin5.jpg

ja see kividega kujundamine meeldib mulle tõesti väga.Triin4.jpg

 

Muide, sinna aeda pool seltskonda siiski enam ei jõudnud. Kahjuks. Üks autotäis pidi Tallinna suunas ajama panema, sest miskid muud kohustused ja värgid… ja teine ekipaaž kaotas meid Nurgale sõidu ajal silmist ja lihtlabaselt öeldes eksis jäägitumalt ära.

Mis omakorda viis meid mõttele suunduda päästemissioonile, sest kaotsiläinud aaluja taimed olid meie autos.

Mõeldud-tehtud. Mis see siis Läänemaa servast sinna Järvamaa südamesse ikka ära ei ole, on ju?

Aga vott, selles aias siis ma tõesti enam pilti ei teinud, sest kaamera oli jäänud märgade pükste taskusse, mu märjad riided vedelesid aga kilekotiga kuskil seal silmini täis pagasiruumis taimede vahel ja ühesõnaga, läks nii.

Kuigi oleks seal mõndagi pildistada tahtnud.

Mis siis ikka. Teine kord.

See oli üks pööraselt lõbus sõit. Ma laheks selle seltskonnaga lausvihmas ja tormituulte käes reisile teinekordki. Muide, Tartule lähenedes hakkasid telefonidesse saabuma murelikud uudised kodustelt murdunud viljapuude jms kohta. Noh, saabus ka raport meie vahtrast.

Põltsamaal saabus aeg ühe kambajõmmiga hüvasti jätta. Muide, ei saanud me nüüdki ilma aiaekskursioonita läbi! Päev polnud veel päris loojas, näha oli paljugi. On jugapuuhekk ja põnevad männid… ja ikka jälle ühte ja teist ja kolmandat.

Aa. ja siis meil oli vaja veel südaöösel üht kambaliiget Elvas maha pannes minna pimedas tema aia tormikahjusid üle vaatama. Vaatasime siis muudki aeda… niipalju kui selles juuniöises hämaras näha oli. Noh, ega suurt midagi enam ei olnudki.

Peaasi, et seni kuni näha oli, seni nägime kõike! Suure vaimustusega pealekauba.

Tagasivaated juunikuusse

Tuhka mulle pähe, ma ütlen, blogimine on kuu aega olnud tühi koht mu elus, sest lihtsalt ei jõua ja ei jõua ja siis on väsimus ja ikka ei jõua… aga sündmused kuhjuvad, elu tormab muudkui omasoodu edasi ja juba ma olengi kõige kajastamisega hiljaks jäänud.

Või noh, peaaegu. Põllumeest siiski minust ei saaks, sest kui sel õigel ajal miski tegemata jääb, siis tuleks talveks hambad varna panna. Blogimisega on selle võrra lihtsam, et blogitandril jokutamine nälga kaasa ei too, küll aga sotsiaalset survet ja piinlikke küsimusi.

Nii et ei, ma ei ole haige ega surnud ega midagi sellist. Vaid nagu ikka: juunikuu, see matk kevadest suvesse, lihtsalt vajab aednikku korraga nii tarbe- kui iluaias, ja kui see kõik on ikkagi veel alles ka loomisel, siis tõmbadki valgest pimedani väljas, kuni selg ja jalad jaksavad, ja millalgi ööpimeduses saad hakkama ka kirjutuslauataguste päristöiste sooritustega.

Paar ilusat pilti meie juuni alguse “murust”.  Võilillede seemnepallid – selles on nii poeesiat kui ähvardust. Õõv ja kaunidus.

muru juuni algul.jpg

muru juuni algul1.jpg

Juuni alguseks oli ogoroodinal peaagu kõik maas, mis pidi maha saama. Hoolimata rohkem kui kuu kestnud põuast. Nojah, tegelikult mõned tited kosusid veel pikeerkastides kah, aga enne jaani leidsid nemadki oma koha toitvas peenramullas.

2.juuni aiamaal.jpg

2.juuni aiamaal1.jpg

Eelmise aasta arbusovka oli katete all mõnusalt tümaks muutunud, nii et sai see kergelt läbi kaevatud, viimased vilder-jaldermanni-juurikad sealt välja urgitsetud ja tehtud mõnusad kohad aedubadele ja teisele hernekülvile.

eelmise aasta arbusovka.jpg

 

Muide, see vaher, mis meie ogoroodina nurgas kasvab, üks viimasest viiest säilinud vana alleepuust…

 

13482834_1064953320207033_7786300674567348406_o.jpg

18. juuni tormituultes murdus parempoolne kõrge haru. Mul oli sellest tõesti kahju. Kohe väga kahju oli. Ma nii väga tahaks seda puud seal säilitada, aga tõsi ta ju on, et ilma selle kõrge ladvaharuta pole tal enam erilist väljanägemist. Igatahes ma mõtlen veel.

Sel päeval, kui too torm siin möllas, polnud mind isegi kodus. Olin koos autotäie kaasaalujatega väiksemat mõõtu aianduslikul huvireisil, mis hõlmas lõppkokkuvõttes nelja kaasaalujate aeda Kesk- ja Lääne-Eestis ja ühte sõnajalgade kasvatamisele pühendunud aiandustalu. Me poleks põnevamat päeva oma reisi jaoks saanud leidagi. vahetpidamata kallas tugevat vihma, puhus tõeliselt vali tuul ja õhusooja oli umbes 9 kraadi. Kõige selle juures (või sellest hoolimata, vi just tänu sellele) oli meil kogu see aeg eufooriliselt hea tuju ja koju jõudsin ma igatahes laenatud pükstes ja võõra pulloveriga, sest märjad riided oli vahepeal vaja ju kellegi kuivemate vastu vahetada.

Meie esimene peatus oli Rapla lähistel. Näe, sellises aias.

Mildaaed.jpg

Milda vana vundament.jpg

 

Milda aias mägisibul.jpg

Milda aias kuurinurk.jpg

Milda kuurinurk lähemalt.jpg

Ja seal aias see varjuline keldrimägi – see on tõeline vaatamisväärsus! Lihtsalt lummav. Midagi sellist mina omale siia aretada siiski ei saaks, sest minu keldrimägi saab päikesetõusust loojakuni lagedat päikest. Aga see ometi ei takista mind varjuaia-keldrimäge nii väga imetlemast!

Milda keldrimägi Evaga.jpg

Milda keldrimägi teine pool.jpg

 

Milda keldrimägi teine pool1.jpg

 

Milda keldrimägi kolmas pool.jpg

Milda keldrimägi.jpg

Aga see oli alles algus.  Nii et ülevaade tolle päeva teistest käikudest tuleb pärast reklaamipausi… võib-olla homme.

Laupäevased käigud

Ilm on hukas (st meil siin on hirmus põud alates 28. aprillist, mil siin viimati vihma sadas, ja nüüd veel keeras ilm nii külmaks ja tuuliseks ära, et jäänud on vaid lein möödunud maisoojuse mälestuseks), aga laupäev oli imeline. Botaanikaaed on alati meeliülendav – eriti nüüd veel ühenduses püsikupäevaga ning paljude rõõmsate aiainimeste-kohtumistega, kastitäie uute taimede ja meeleoluka istumisega pärast üritust Muhedikumaal.

Igal pool õitsevad pojengid, ka seal.

M pojengid.jpg

 

Aga botaanikaaias eriti! Midagi pole teha. Muusikas meeldivad mulle kellad ja viled, timpanid ja trompetid, sest siis on uuuuhhhhhh! Nii et ka aianduses teevad suured punased tutid mu rinna rõõmsaks.

 

BA pojengid.jpg

 

BA pojengid1.jpg

 

BA pojengid2.jpg

Aga pojengid pojengideks. Botaias on peale punaste tuttide veel hulga ja hulga kauneid ning otse nõiduslikke kohti, vaateid, taimi…

BA tiik.jpg

BA üleminek.jpg

 

BA kivila.jpg

 

BA kuju.jpg

 

Viimane pilt annab vastuse mu vanale mõtisklusele. kuskohas kasvatada ronivat hortensiat, nii et saaks õilis ja hea. Ainult et mul on nüüd säherdust kuue kuni kümnemeetrist kuju vaja. Huvitav, kust ma ta saan. Roniva hortensia kohta ma juba tean, aga kuju, see on nüüd nõrk lüli.

Pole hullu, perspektiivid peavadki avarad olema. Ja unistada tuleb suurelt.

Mõtlesin siin praegu, et…

… no muudkui kaevan oma istutusalasid. Üks kahe suure nulu ümber, umbes 150 m2, ja teine tuleb suur paraadpeenar sissesõidutee otsast mööda selle äärt majani.Umbes 250 m2, ma pakuks silma järgi. kaevamine võtab aega, eks ole. Ühest otsast alustasin, meetrikesekaupa edenen… ja täiesti imelikul moel täituvad kõik need mättavabad ruutmeetrid paari loetud päeva jooksul taimede ja taimedega.

Ma ei usu oma silmi. Ma ei jõua seda mätast nii palju eest ära kaevata, kui neid taimi siia tekib. Just nagu oleksidki need potikesed ja nutsakukesed isetekkelised. Kurikuulus Kesse käib vist ja sokutab mulle neid igale poole nurkadesse ja nurgatagustesse. Aga et üleüldse, kuidas see võimalik on, et ikka ei ole taimede jaoks ruumi? Nüüd, kus ainuüksi mu kaks esimest istutusala tulevad oluliselt suuremad, kui oli terve mu Haapsalu krunt kokku koos maja ja kuuriga.

Ja et kui nii on, siis taeva pärast, mis edasi saab.

Vähemalt on siin olemas pideva laienemise võimalus. Nii nagu Haapsalus peenrad muudkui laienesid labidalaiuse võrra igal kevadel, ja murupind muudkui vähenes ja vähenes, nii hakkab tõenäoliselt olema siingi. Ainult et labidatäite kaupa laienemiseks on mul siin ruumi mitme hektari jagu.

Nii et ma ei pea ju üldse muretsema.

Ja see on väga hea.

 

« Older entries