Igaühel oma töö

Pühapäev on vahel ka selline päev, kus tugev naine laob terve päev puid, umbes viis ruumi saab õhtuks riita. Kannustav on seejuures teadmine, et juba homme saabub järgmine viis ruumi, ja ülehomme veel üks selline koorem, ning et seega jagub puudega mängimist veel õige mitmeks täispikaks tööpäevaks.

puukuuris.jpg

Samal ajal tehakse aga sama hoone teises otsas samamoodi kogu päeva pühendunud muusikatööd. Ott lasi omal augu pähe rääkida ja mängib ühes lühiajalises noorte meeste suveprojektis. Nüüd nad harjutavadki, ja pagana intensiivselt harjutavad. Ma olen alati imetlenud ja imestanud muusikute kannatust näiteks tund aega järjest üht ja sama käiku tampida, kuni see kord korralikult välja tulema hakkab.

proov.jpg

Sellele rõõmule eelnes aga hommikune niitmiskatsetus, mis lõppes pea. Sest Turboapelsini niiduki alt murdus ära miski jäme võll, selle küljest miski jubin lõikus omakorda tolle jubina peaaegu pooleks, mis niiduki pidurisüsteemi juhib, ja ühesõnaga pärast seda, kui masina alt sädemeid purskama hakkas ja Ott juhtunu avastas, enam niita ei saanud.

Maikuu lõpus on väga traagiline, kui enam niita ei saa, eks ole. Sest muru kasvab meeter minutis või umbes nõnda.

Ja niisiis tänases päevakavas oli retk Tartu kaubandusvõrku, et leida Turboapelsini niidukile uued jupid ning keevitus vajalikku kohta. Ja veel ühte ja teist asja korraldamas, näiteks isa hauakivi kohta maad kuulamas jmt.

Aga edasi kodus seda masinat parandades juhtus õnnetus. Selle koha peal peaksite kõik tegema liigutuse, mida teie usulised veendumused ette näevad (kas ristimärki või üle õla sülitamist, sajatust koos jalahoobiga või muud sarnast tavamaagiat), et väljendada suurt tänulikkust selle üle, et Ott Valliku parema käe sõrmed ikka tema külge jäid ning et ta seetõttu võib maailmale veel nii mõnegi toreda pildi joonistada või trummi mängida.

Kuigi mitte küll veel see nädal, ma arvan.

Ning juhtunut arvesse võttes mõistan ma nüüd hästi, miks traumapunktid niitmishooaja algul raskete käe- ja jalavigastustega mehi täis on. Pole vaja plätudega trimmerdama minna ega näppe liikuvate masinavärkide vahele toppida. Või sellel konkreetsel juhul masinavärgi rihma vahele.

Selle pildi peal annab Ott Vallik oma naisele ja Turboapelsinile vigastatud käega vannet, et ta enam kunagi nii ei tee. (Ee… nii oli lihtsalt tore kirjutada; aga tegelikult näitab see pilt, kuidas eesti mees ronib jonnakalt isegi vigastatud ja jubedalt valutava käega tagasi oma poolelijäänud töö manu. Muide, õhtuks oli Turboapelsini niiduk tõepoolest taas töökorras!)

remont.jpg

Aga kui veel paar päevakest ajas tagasi liikuda (kui Oti näpud veel terved olid), siis ei saa maha vaikida, et ta tegi korda meie toreda grilli, mille Tom mulle 2011. aastal sünnipäevaks kunagi kinkis (selles postituses on juttu) ja mis nüüd kuus pikka suve on võõrustanud kõiki meie armsaid külalisi ja meid endid. Aga kuus aastat tihedat tööd võib grillile olla päris laastav.

grill.png

Ning et meil on praegusel ajal lihtsalt nii paljudesse muudesse kohtadesse raha vaja investeerida, otsustas Ott mitte uut grilli osta, vaid sellesama ära parandada.

grill1.png

Õnneks on majapidamisest leitud vanametall meil veel ära viimata.

grill2.png

grill3.png

grill4.png

Ja töötab jälle. Selle suve kindlasti, aga ehk koguni 2 hooaega.

Mis siin vahepeal tehtud on

Kuus päeva jälle käest kadunud nagu niuhti.

Aga need olid väärtuslikud päevad. Nende jooksul kirjutasin lõpuni filmistsena 2. versiooni, millega nüüd kohesama küsime kulkast arendusraha. Ning kui suve jooksul saame asjaga plaanipäraselt edasi liikuda, siis sügisel tuleb ehk sellega töötuba Tšehhimaal ning siis casting’ud Tallinnas, ja järgmisel suvel läheme võttesse.

Pean täna või homme hommikul tegema kulkale loometoetuse taotluse ka ühe oma väikelasteraamatu peale, mida Päike ja Pilv tahab välja anda. “Minna ja hernetont” on selle pealkiri, ning Katrin Ehrlich teeb sinna pildid. Eile nägin kulka jaoks tehtud illustratsiooninäidiseid! Aga need saadeti mulle pdf-s ja need ei lase end millegipärast piltidena siia üles vedada, ainult linkidena. Ilmselt ma lihtsalt ei oska. Aga näha saate ikka, kui klikite.

hernetont1

hernetont2

Ah jaa. Lääne Elu sai veebi üles pandud mu aprillikuu teise arvamusloo. See on kolmas, mis ma RB teemaga seonduvalt kirjutanud olen, esimese kirjutasin juba 2013. aastal, kui tegelikult see asi veel mitte kedagi eriti ei huvitanud.

Muide, mu märtsikuus hirmsa intensiivsusega tehtud lastekirjanduse ülevaadet ei ole ka maikuisesse Loomingusse pandud. Ma ei saa aru, mis neil toimub? Ei tea, kas jaanipäevaks ikka ilmub ära? Sest lepingud ju kõik meil tehtud ja puha.

Muudest nädala mölludest:

mu aiakuuri palgivahed said takutatud ja Ott parandas servadest kõikuva põranda ära. Selleks tuli alla talade külge abiprussid panna. Ma ütleks, et lahendus sai omamoodi võluv ja kunstipärane, need vabakäe-saejäljed …

kuur1.jpg

kuur.jpg

kuur3.jpg

Ja otsekohe, kui põrand lubas, sai ka peoaidast kogu mu kolu sinna tagasi tassitud, sest ilmad läksid soojaks ja peoaita sai trummikomplekti üles panna ja põristama hakata!

Kasvuhooned kaevasin järjekordselt naadi ja orasheinajuurtest puhtaks, tassides seejuures oma istikualuseid edasi-tagasi nagu kass poegi.

kh.jpg

Puukuuri lagi ja laepealne sodi (vanad kõdunenud katusesindlid ja hein) sai lõpuks välja veetud ja ära põletatud, et saaks tulla meie küla Ilmar ja tuua meile esimese koorma talvepuid. Pildi peal on Ott juba jõudnud pool koormat sisse ära loopida.

puud.jpg

Istutasin ema juurest toodud ja Harjumaa-aalujate toodud (Aitäh! Aitäh! Aga mul on üks küsimus: kes või mis on Red Jewel? Ma ilmselt olen seda tahtnud, aga ma enam ei mäleta… Ja see taim, mille potis oli Pyracantha silt, on päriselt see Pyracantha?) )ja siin külmade ilmade tõttu mõnda aega juba ootel olnud taimi. Näiteks sai korralikult mulda mu sellekevadine kallisvara Prunus cistena ehk punaselehine kirsipuu. See oli pikalt soojemate ilmade ootel, sest ta juurepall tahtis harutamist ja läbisorimist minu vanade sõprade kollaste munade tõttu.

Ma ei pääse jah kuidagi sellest kollaste munade teemast mööda. Jauran selle ümber juba mingid kümme aastat, alates ajast, kui mõned ilusad ja armsad taimed nende tõttu kaotasin, ja kui püüdsin meeleheitlikult saada aru ja otsa, misasi see ometi on. Tegelikult ei võeta siiani seda kollaste munade teemat eriti tõsiselt, sest see öeldakse olevat osmokootväetis. Tõsi, see näeb väga sarnane välja. Sama kuju, sama suurus, sama värv. Erinev on see, et kui aiandites osmokoot on mulla hulka siiski segatud teatud hõredusega, siis need kollased munad paiknevad kobarate, kogumike ja kolooniatena. Mullas olnud osmokoot laguneb näppude vahel pigistades pudiks, kollased munad aga plaksatavad välja oma vedela sisu nagu … nagu munad. Aga kelle või mis eluka munad need on, selle kohta olen asjatundjatelt siiani saanud 2 arvamust: ühe järgi on need kartuli-kiduussi munad, ja teise järgi juure-pahklesta (Ma ei suuda netist pilti ega infot leida …) omad. Ühed rõvedad mõlemad ja taime juuri söövad mõlemad, ja mina olen näinud, mis taimega juhtub, kui need munakolooniad sinna juurepalli sisse alles jätta ning enam ei tee.

Sellepärast nii kui taime juurte juurest need munad avastan, nii leotan, harutan ja puhastan kõigest väest.

Ma loodan, et sain puhtaks.

kirsipuu ist.jpg

Iiriste alaga, kus nad millegipärast kasvada ei taha, kestab arusaamatus edasi.

iiriste ala.jpg

Eelmisel suvel kaevasin peenraks osa keldrimäe tagaküljest, kus oli juba peale astudes läbi rohukamara tunda, et see koht on eriliselt pehme. Eelmine perenaine ütles vastuseks mu küsimustele, et sinna on täiteks mulda toodud. Hea küll. Istutasin läinud juulis sinna terve posu uusi iiriseid, mis ma sain, ja sügisel oli juba näha, et asi on mäda. Et nad ei juurdu normaalselt, ei ole normaalselt kasvama läinud. See oli juba alarm, aga muid töid oli nii palju ma ma ei süvenenud, lootsin ikka, et laheneb kuidagi ise … Kuni sel kevadel pidin 2/3 eelmisel aastal istutatud iiristest sealt lestaks kuivanud kontsudena minema viskama.

Mullaproov näitab, et seal on leeliseline.

aluseline.jpg

Aga iiristele pidada leeliseline sobima.

Hoopis alarmeerivam on, et seal puudub mullaelustik. Ei satikaid, ei vihmausse.

Ma lihtsalt ei saa aru. Vana kõdunenud tuhk? Briketipuru jäägid? Mis? Kui te ülemist pilti vaatate, siis välja näeb see muld ju täiesti normaalne ja ilus.

Minu plaan on nüüd selline, et üritada sinna natukesehaaval komposti sisse segada ja kasta järjepidevalt rohelise kokteiliga, mis peaks igasuguse mullaelustiku ellu äratama KOHE. Panin juba pütitäie käima ja käärima.

kokteil.jpg

Ning kui teil, kallid kaasaednikud, veel häid ideid tuleb, kuidas ja mispidi seda iiristeala probleemi lahendada võiks proovida, siis ma olen avatud igasugustele ideedele, ettepanekutele ja arvamustele.

Nädalavahetus sõidus

Laupäev ja pühapäev möödusid ratastel ning seltskondlikult. Käisime Läänemaal ema juubelil ning pühapäeval surnuaias koristamas ning mu “teise ema” juures väikestviisi minu enda sünnipäeva järeltähistamas. Ning millised ilmad! Lõpuks ometi tundub see kevad ka kätte jõudnud olevat. Laupäeva hommikul, kui enne sõitu kasvuhoones taimi ja värki sättimas käisin, kuulsin esimest korda sel kevadel kägu, ning pääsukesed olid kohale jõudnud.

Tomateid ei julge praegu maha istutada siiski, mine tea. Pikeerisin nad läinud nädalal enne sõitu teist korda ümber ja julgesin jätta kasvuhoonesse kahekordse katteloori alla. Kui jälle mingi jube öökülm peaks peale tulema, saab nad kastiga vähemalt tuppa ära tuua.

Sest pooled mu kapsataimedest langesid läinudneljapäevase öökülma ohvriks, kusjuures kah kahekordse katteloori all ning kasvuhoones. Sel ööl, kui Tõraveres (mis ei ole ju üldse kaugel meist) mõõdeti -8 kraadi enne koitu.

Kahju muidugi, aga mitte katastroof. Pooled taimed kõigist sortidest jäid siiski ju alles. Saame hakkama.

Aga ma tahan teile näidata mu ema aias kasvavat ronivat hortensiat. See põrutab otse mööda männitüve aina üles- ja ülespoole, silma järgi tundub tema kõrgus olevat juba 7–8 meetrit. Võimas!

roniv hortensia.jpg

Ilm oli selline, et isegi mu peaaegu 100-aastane vanaema enam ei külmetanud ja tuli üle väga pika aja õue istuma.

vanaema.jpg

Ning sel ajal, kui maja ees selline lebo toimus …

lebo Paliveres.jpg

… tegime vennanaisega emale ära mõne väiksemat sorti aiatöö, näiteks mina riisusin maja taga ja muud sellist nipet-näpet.

Tädi Tötsu ja mu venna Potsu said seekord kiiduväärselt hästi läbi (sest üleval ei olnud ei jooksuka ega ebatiinuse ega nähtavasti ka mitte ühtegi muud huvitavat ja intrigeerivat lõhna).

koerad.png

Edasi kaevasime üles natuke lilli ja pakkisime kokku, et ma saaksin need kaasa võtta … nii et täna ma siin õhtu otsa istutasingi.

Aga päevane kirjatöö ei sujunud (tegelen filmi stsena 2. draftiga, millega nüüd on ikka päris kiire juba, just peaksin täie auruga põrutama …) ja polnud täna üldse erilist hoogu, ainult metsik väsimus. Jõudsime eile õhtul koju alles millalgi kümne paiku, ja see reisiväsimus istub mul sees siiani. Aga ehk on homme parem.

Sünnipäev

Mul on täna olnud eriliselt ilus päev. Sest mul on selline mees, kes varahommikul toob sinililli ja päeva peale viib mu nutisajandisse … Nii et jah, tõesti  – hoolimata mu aastatepikkusest vastutõrkumisest ja ignorantsist olen ma nüüd lausa moraalselt kohustatud loobuma vanast armsast klapiga ja nuppudega telefonist ning hakkama kasutama samasugust telefoni, nagu kõik teised inimesed.

Ning pärast tööpäeva (küljendi korrektuuri lugemine) käisime natuke asjatoimetustel ehituspoes ja raamatukogus ja mujal, ja seejärel pidasime oma väikest pidu kahekesi Pangodi kalarestoranis, mille köök meeldis mulle väga. Nende praetud koha seente ja juustu ja aurutatud köögiviljaga oli imeline.

Harjutasin seal uue telefoniga pildistamist. Pildistasin oma armastavat ja püüdlikku  meest.

Ott.jpg

Aplaus sünnipäevalapsele:

Ott1.jpg

Nii et siis mulle.

mina.jpg

Ning mina tegin oma elu esimese selfi.

selfi.jpg

Ja pärast kodus tuli välja, et üks sünnipäevakingitus on veel. Täitsa juhuslikult ja nii-öelda universumi poolt. Ajalooline nukk arvatavasti kahe suure sõja vaheliselt Saksamaalt. Riidest. Maalitud näoga. Ma veel ei tea, mis ta nimi on.

nukk.jpg

 

Siimustis lumesajus

Kui ma pärast Tallinna-päeva mõtlesin, et nüüd saan rahus keskenduda filmistsena teise drafti kirjutamisele, siis ma panin sutsuke puusse, sest olin ära unustanud tänase esinemise Siimustis … Ja samuti ei osanud arvestada sellega, et tõsiselt paksu põneviku küljendus võib toimuda kõigest ühe päevaga, nii et juba õhtul ootab mind arvutis ees 320 lk korrektuuri lugemine valminud küljendilt. Ning samuti saabus teatav valgustus, mõistes, et juba on kogunenud mu arvutisse ka kuhi vastamata töömeile ning vahepeal ripakile jäänud dokumenditööd ootavad samuti tegemist. Ning Lääne Elu selle kuu esimene arvamuslugu kirjutamist (aga sellega ma tegelen reedel, tõesti).

Nii et jah, lõõgastumiseks siiski ei piisa sellest, et parasjagu ükski tähtaeg ei põle ereda leegiga.

Õnneks (või tegelikult ka kahjuks) on ilmad olnud nüüd jälle külmad, tuulised, lörtsised ja lumesajused, nii et aeda pole eriti kippunud. Kuigi tarvidust oleks. Aga ennast päris piinama ka ei taha hakata. Seda enam, et ma esmaspäeval Tallinnas käies ja ilmselt seal Kurna tee otsas valju tuule käes Otti oodates oskasin ka külma saada ja olen nüüd selline … kangekaelne. No ei taha eriti vasakule poole liikuda see pea enam. Lihaste närvipõletik jälle, aga täna helistasin perearstile ja krõbistan nüüd diklofenakki ja paari päevaga peaksin oma kaela jälle korda saama.

Noh, küljendi lugemist ja esinemas käimist see ei sega.

Täna Siimustis oli väga tore auditoorium. Lapsed esimesest kuuenda klassini. Väga head ja huvilised kuulajad ning õpetajate ja raamatukoguhoidja poolt oli ka nii soe ja armas vastuvõtt. Ilus käimine oli.

Siimusti.jpg

Siimusti3.jpg

Siimusti2.jpg

Pärast tagasisõidul käisime Vasula lihapoest läbi ja nüüd oleme jälle umbes kaheks kuuks igasuguse lihakraamiga varustatud. Nii et kodus oli tunnike tükeldaist, sorteerimist, pakendamist ja sügavkülmutamist.

Ning teist päeva otsisime mööda Tartu linna mu emale väärilist sünnipäevakingitust taga. Kõik kohad on igasugust kaupa silmini täis, aga nii kui sa täpselt tead, mida sul vaja on, siis seda lihtsalt ei leia. Õudne.

Ootan maikuu Loomingut, sest selles pidi lõpuks siiski mu märtsikuus kirjutatud suur töö sees olema. Aga see number pole ikka veel ilmunud! Samuti Lääne Elu pole tahtnud veel sugugi üles panna mu eelmise kuu lõpus kirjutatud arvamuslugu. Nii et praegu saan viidata ainult ühele väikesele asjakesele, mis ilmus maikuu Lastekirjanduse Uudistajas.

Päevaplaan

Ma täna pikalt ei jõua, olen ühtki tilka võtmata nagu purjus juba, puhtalt väsimusest. Sest milline nädalavahetus.

Laupäev

01.00 – 06.00. Öörahu

06.00 – 07.00. Mehe lähetamine Tallinna suunas kolmepäevasele koolitusele (äratus- ja toitlustusrituaalid).

07.00 – 08.00. Hommikused hügieeniprotseduurid ja meditatsioonihetked kohvitassiga küdeva pliidisuu ees ja terrassil päikesekiirtes. Elukate hommikune hoolitsusring ja ooberdamine-šveitserdamine.

08.00 – 12.00. Keeletoimetustöö esimene lugemine. 40 aanelja.

12.00 – 13.30. Iluuni. Söömahetked.

13.30 – 17.30. Keeletoimetustöö esimene lugemine. 39 aanelja.

17.30 – 21.30. Ogoroodinal esimesel aastal Haapsalust toodud iirised peenrast välja võetud, et juurikatele ruumi teha. Kolme peenra läbikaevamine ja kompostiga rikastamine, varase porgandi, pastinaagi, redise ja naeri külvid.

21.30 – 02.00. Pärast elukate õhtust hoolitsusringi keeletoimetustöö teine lugemine, 40 aanelja.

Pühapäev

02.00 – 07.30. Öörahu.

07.30 – 08.30. Hommikused hügieeniprotseduurid ja meditatsioonihetked kohvitassiga küdeva pliidisuu ees ja terrassil päikesekiirtes. Elukate hommikune hoolitsusring ja ooberdamine-šveitserdamine.

08.30 – 12.30. Keeletoimetustöö teine lugemine, 39 aanelja.

12.30 – 15.30. Aiatöö: eelmisel aastal rajatud iiristeala puhastamine, kust 8/10 eelmisel aastal istutatud iiriseid täiesti müstilisel moel on välja läinud – aga see polnud tegelikult uudis, sest märkasin seda tendentsi juba läinud sügisel. Olen kindel, et istutatud sai õigesti, toimunu on minu jaoks müstika. Midagi peab selles kohas mullaga kapitaalselt valesti olema. Praegu panin need eelmisel õhtul üles võetud juurikad küll sinna sisse (sest mujale ei olnud praegu panna), aga hoian teraselt silma peal ja juba homme kavatsen testida selles kohas mulla pH-sisaldust (ostsin täna testri), ning siis saab ette võtta, mis ette võtta vaja, kas hakata lupjama või hapendama. Muide, selle koha peal ei näinud ma ka mitte ainumast vihmaussi ega muud mullaelukat, mis näitab samuti, et asi on seal mäda.

15.30 – 17.30. Iluuni ja söömahetked.

17.30 – 01.00. Keeletoimetustöö kolmas lugemine, 79 aanelja. Töö võidukas ärasaatmine täpselt tähtaja esimesel tunnil.

Esmaspäev

01.00 – 06.00. Öörahu.

06.00 – 07.25. Hommikused hügieeniprotseduurid. Meditatsiooniminutid jäid ära, st kulusid enese lille löömisele ja varustuse kokkupanekule.

07.25 – 10.54. Bussiühendus Tartuga ja rongiühendus Tallinnaga. Muide, rong oleks kusagil seal Tamsalu kandis äärepealt otsa sõitnud pojaga karule. Pidurdas nii järsku, et selge oli, et midagi juhtus – ja kui siis tasasel käigul edasi sõitis, nägime karu oma pojakesega metsa suundumas. Hea, et terveks jäid!

11.30 – umbes 15. Tootmisnõupidamine filmi asjus. Olime mina, produtsent, operaator ja režissöör. Olemasolev stsenaariumivariant sai pulkadeks lahti võetud ja sündmustik paremini, hoopis paremini konstrueeritud, samuti kõik pea- ja põhitegelased läbi arutatud, kuidas nende karakterid avame ja nende omavaheliste suhete dünaamika kujundame, sai tähenduslikud ja olulised detailid selles loos läbi arutatud ja mõeldud, mis võtmes ja mis situatsioonis need esile tuua … ühesõnaga kõike, kõike, kõike. Sisuliselt peaaegu stseen stseeni haaval käisime kõik läbi ja mõtlesime koos, kuidas saaks aina parem. Sest 20. maiks tahame kulkasse raha küsima minna juba stsena 2. draftiga. Igatahes kulus selle töökoosoleku peale umbes kaks korda nii palju aega, kui olin plaaninud, ja nii ma ei jõudnudki enam ühe kena aalujaga koos lõunale, nagu tegelikult meil eelmisel päeval mõte ja kokkulepe oli.

Nii et lõunat sõin millalgi kolme ja nelja vahel hoopis meie projekti operaatoriga, ning mul on nii hea meel, et just tema meie filmi tegema tuleb. Ma nimesid ei julge hetkel veel nimetada, aga üleüldse mulle seekord meie meeskond hirmsasti meeldib, no on kohe kuidagi selline klapp ja haakumine.

Aga siis sõitsin bussiga linnast välja ja tulin maha huvitavas peatuses nimega Kurna tee, sest pidin koolituselt tuleva Otiga seal kokku saama, et siis koos koju sõita. Pärast minu mõningast tagaotsimist mööda suurt ja laia Harjumaad leidis ta mu lõpuks ka üles. Polnudki külm mind veel ära võtnud, sest päike õnneks on üsna soe siiski juba.

Seal koolitusel, kus Ott kolm päeva oli, tehti umbes selliseid asju:

savi.jpg

Mina poleks küll pildi pealt aru saanud, mis asi see on, kui Ott poleks öelnud. Aga vott, olen kiuslik ja teile ei ütle, arvake ära!

Nii et siis 17.30 – 21.00 kojusõit, millesse mahtus Tartus ka Bauhofi külastamine pH-testri ostmiseks ja toidupoe külastus.

Aga täna ma seda pH-d testima ei hakka. Pime on juba, ja jõud lõpeb, ei jaksa enam.

Ah jaa, 21 miskiga õhtusöök ja elukate õhtune hoolitsusring …

… ja siis hakkasingi blogima.

Karl Eduard Söödi lasteluulepreemia

Täna oli võimas päev. Keskhommikul alanud auhinnatseremoonial Luunjas anti mulle ja Otile üle 2016. aasta preemia lasteluulekogu “Imelised inimesed” eest. Otil oli see kolmas kord seda saada, minul teine (esimesel korral võitis Ott selle koos Heiki Vilepiga “Tere!” eest 2002. aastal, koos võitsime 2010. aastal “Mina, kana, lehma ja krati” eest), ja nagu eelmisegi korral, oli tseremoonia väga läbimõeldud, hästi korraldatud ja väga ilus.

sööt 2016.jpg

Mul on seekordse auhinna kohapealt isegi natuke kummaline tunne, sest tegelikult ilmus ju peale minu “Inimeste” eelmisel aastal veel mitu hästi tugevat lasteluulekogu, Wimbergi ja Trulli omad. Et just minu oma seekordse võidu tõi, see on kohe kuidagi selline ootamatu. Aga väga, väga tore!

Tartu Postimees jõudis juba täna veebi sellest asjast loo ka teha. Aga pilt on neil vana võetud, aastast 2011. Ma ei tea, miks, sest fotograaf oli täna ju täiesti kohal seal.

Ja homme tuleb Lääne Elus ka lugu sellest, eks ma panen lingi siis.

Ning lillekimbud, mis me saime, olid klass omaette. Isegi Kata pühendas neile vääriliselt tähelepanu. Eriti Oti omale.

Otikimp.jpg

Aga minu oma oli tegelikult ilusam:

minukimp.jpg

Igatahes meil on nüüd toas PALJU lilli.

kimbud.jpg

Paraku pärast seda ilusat üritust ei saanud me Otiga pikalt ilulema jääda, sest juba ootasid asjaajamised ja tööpäev. Nii tõime Tartust Seemnemaailmast ära minu tellitud posu järjekordseid seemneid (suvelilli ja köögivilju), turult Kõssale räime ja tädi Tötsule seapead, Pakendikeskusest jõupaberit ja paberkotte (sest kui meile jälle suitsukala tuuakse või me talusinki ostame, siis selle säilitamiseks on jõupaber parim variant ning seetõttu meie majapidamises seda ka kulub), Akukeskusest murutraktorile uue aku (sest jumala eest ei viitsi seda trakatsit iga päev auto pealt “krokodillidega” käivitada jälle), otsisime Oomipoest mu õmblusmasinale uut pirni (sest üks õhtu ajasin ma oma uue Janome nii õnnetult uppi, et pirn läks katki), aga ei saanud, ja käsitööpoest paar olulist õmblustarvikut, mida mul kodus puudu kippus olema. Tegelikult oli plaanis Bauhof ka, aga jõud lõppes ja Lääne Elu homsed asjad ootasid kodus tegemist.

Ning nüüd õhtul pesin ma ära mõned vanad majaaknad, mis nüüd kuuri akendeks pidid minema, ja paigaldasime neid (sest ilmateade lubab jälle peagi saabuvaid sadusid ja minu meelest ei ole hea, kui need lahtistest aknaaukudest kuuri sisse peksavad).

aknad ees.jpg

aknad ees1.jpg

See võttis ka paar head tundi, ning siis lõhkus Ott mulle siin puid ette, et ma tema äraolekul mitte külmetama ei peaks (sest paar lähemat päeva siin pean ma ilma temata läbi ajama, ta läheb Tallinna kanti mitmepäevasele koolitusele, kust pole eriti mõttekas iga päev edasi-tagasi kodu vahet tõmmata).

Selline õnnelik päev oli täna. Antagu selliseid elus veelgi!

Kolmanda päeva õhtuks

Aidaotsa projekt läks eile jõudsalt edasi:

2.päev.jpg

Ja jõudis eile õhtuks sellisesse järku:

2.päeva õhtu.jpg

Ning tänaõhtuse seisuga võis meistrimees oma tööriistad kokku pakkida ja siirduda oma suuremate tööde juurde tagasi.

3.päeva õhtuks.jpg

Edasisega saame mina ja Ott juba kahekesi hakkama. Vaja on nende külgmiste “hammaste” peale leida laiad kattelauad, et see pilt ilus ja viimistetud jääks, vaja on toppida palgivahedesse takku, alumise palgi all kive korrastada ja segu vahele visata, akende alla veeninad meisterdada, ruumi põranda selle seina poolne serv uuesti kinnitada, ja muidugi aknad ise pesta ning ette tõsta.

Nii et omajagu müramist on veel ees, enne kui selle projekti lõppenuks saab lugeda ja järgmiste ürituste juurde siirduda. Sest need juba ka pressivad järjest peale. Ning enamus puukuuri laest alla aetud sodist ootab ju ikka ka veel väljavedamist ja ärapõletamist, sest vahepeal pikalt püsinud tuulised ilmad tundusid tulemängude jaoks riskantsevõitu ja jätsime need siis parem ära.

Aga sellega peab nüüd ka kohe kiiresti tegelema, sest järgmise talve puud ootavad äratoomist, selleks hetkeks peab kuuris puhas plats ju olema.

Peale muude toredate asjade tegelesin täna ka intensiivselt külvitöödega, sain esimese satsi herneid ja põldube maha, kasvuhoonesse pottidesse idanema ka kurgid, kõrvitsad, arbuusid ja lattoad. Kui järgmine nädal ilm jälle hulluks läheb, siis saan neile totsikutele lihtsalt kas suurema puntra katteloore peale visata või suure õuduse korral ka lausa tuppa tassida. Ning kui pärast seda saabuvat külmalainet mai keskel uuesti soojaks pöörab, ongi kõik need seltsimehed kenasti idanenud ja saavad kasvama hakata.

Kirjatöö osas jõudsin eile keskpäeval juba korraks meeleheitesse sattuda, sest kogu selle möllu juures siin ei ole lihtne oma stsenaariumidesse süveneda. Aga siiski sain sellegagi kuidagi ühele poole, ja nüüd on juba kibekiire juba korra ühes eelnevas postituses mainitud põneviku teise osa toimetustööga – mille tähtaeg on esmaspäeva hommik. See tähendab, et ei saa lõdvemalt võtta, ei saa.

Hommikul ja õhtul

Üks pikalt plaanitud ja ettevalmistatud projekt läks täna käima.

Aida ots hommikul:

aida ots.jpg

Ja mis siis sündima hakkas.

saega mees.jpg

lammutus.jpg

lammutus1.jpg

Jah, ma tean, et niiviisi palkhooneid tegelikult ei parandata. Tegelikult tõstetakse kogu kupatus tungraudadega üles ja harutatakse nurgad lahti ja varatakse uute palkidega ristid uuesti kokku – ja selle töö peale olin ma ju ometi kah hinnapakkumisi võtnud ning leidnud, et abihoone puhul ei ole need tuhanded otstarbekas investeering. Oleks, et me räägiks eluhoonest. Kuuri puhul on aga oluline peamiselt see, et püsti püsib, külgi koos hoiab ja väga mädanenud välja ei näeks.

Ja siia need veebruaris toodud palgid käiku läksidki!

alt pihta.jpg

Vahetuspalgid kinnitati “hambaga” allesjäävate otste “hammaste” külge. Nii on küljed fikseeritud ja midagi ei hakka seal laiali veerema.

sidumine.jpg

Ning et tegemist on minu aianduskuuriga ja potistamistoaga, otsustasime rikkuda selle hoone ajaloolise välisilme vanade majaakende taaskasutusega. Sest nimetatud aednikutöödeks on valgust vaja. Samuti võiks ehakumas väsinuna aiast tulles ja kuuri astudes näha olla, kuhu oma labida riputad ja oksakäärid torkad.

aknad.jpg

Nii ongi esimese päeva õhtuks pilt säherdune.

õhtuks.jpg

Aga see pole veel kõik.

Hommikul oli kuivati ees 3 hunnikut.

hunnikud.jpg

Kuid õhtuks neist alles vaid kaks! Kuhu sai see esimene?! Ära viidud!

hunnikud1.jpg

Ning mina sain lõpuks end niipalju kokku võetud, et kasvuhooned seestpoolt puhtaks küürida ja hooajaks valmis seada. Sest kapsataimed ei taha tõesti enam toas elada ja lihtsalt nõuavad valgus- ja õhurikkamaid olusid. Siiamaani ei julgenud ma taimede kasvukasse kolimise peale mõeldagi, sest peaaegu iga öö kuni siiani on olnud miinuskraadides. Nüüd aga, nüüd võib juba üritada küll! Heldeke, eelmisel aastal samal ajal olid mul kapsataimed kasvuhoones olnud juba paar nädalat.

Seda ma pean küll ütlema, et järgmisel sügisel kasvukaid koristades lähevad mustad katted või papilatakad mullale katteks peale. Sest mulle tõesti ei meeldi, kui kevadel avaneb selline pilt:

kh.jpg

Ja ometi on see kahe aasta jooksul kolm korda läbi kaevatud ja umbrohujuurtest puhastatud muld juba.

Õudne, ma ütlen.

Muide, mu tänane kirjatöö on veel tegemata. Appi, appi, kass läks kappi … ma pean vist täna kauem üleval olema, kui mulle meeldiks.

Lorelei tuunimine

Lorelei on tüdruk, kes tahtis hirmsasti ilus olla.

Sellest tuleb tegelikult kunagi ka üks lastejutt.

Aga praegu seisud sellised. Lorelei sattus mu juurde hiljuti üsna peetud ja katkutud kujul ja veidike räpasena. Tal oli seljas ainult mingi vana kulunud kleidilirakas, mis ilmselgelt kunagi oli umbes 2X suurema nuku oma olnud ja Loreleile siis kuidagimoodi kurtega ümber tõmmatud. Pildi peal näeb see kleit palju parem välja, kui tegelikult oli. Tegelikult ei ole see kleit ka valge, vaid värvituks pleekinud roosa. Aga see, et nukkudel suhteliselt esimese asjana kaovad jalast kingad ja aluspüksid, on täiesti tavaline.

Lorelei tulles.jpg

Kui oleks tegemist nukkude varjupaigaga, võiks öelda, et läbisime tavapärase protseduuri. Puhtakspesu, ussirohi, vaktsineerimine, steriliseerimine … 😀

Aga tegelikult nõuab ühe nuku eneseväärikus siiski aluspesu kandmist.

susped.jpg

alusseelik.jpg

Ja jalavarje ning uut kleiti. Kleidiõmblemise juurde käib ikka proovimine ka.

 

lorelei kleidiproovjakingad.jpg

Kleit.

kleit.jpg

Ning aksessuaarid igatahes.

valmis.jpg

valmis1.jpg

Nojah, aga ilm on olnud siiski ka selline, et aeda ei meelita. See üksik soe ilus päev, mis siin oli – neljapäeval? –, möödus minu jaoks paraku ka tööasjus Rakvere-sõidul.

Või mis vahet seal on. Tahan, söön kisselli, tahan, kuulan transistorit… tahan, mängin nukkudega.

« Older entries