Selleks aastaks siis töö tehtud. Lõpetasin just praegu ülelugemise ja panin meili peale. Huhh! Väga lõbus oli. Viimase kahe päevaga sai siis valmis kaks “Saladuste” loo stsena, mis kevadisel hooajal mahamängituna eetrisse lähevad. Eks ma käisin ja mõtlesin nende kahe loo peale oma paar nädalat, kuni need mu ajus piisavalt lugudeks formeerusid, nii et nüüd jäigi ainult üleskirjutamise vaev. Või mis vaev, ainult alustamise ja kättevõtmise asi, niipea kui sisseelamine saabub, läheb kõik juba ludinal ja jutuke muudkui veereb.
Uskumatult keeruline on tegelikult inimeste kirju, lihtsalt kirjutatud kirju, lugudeks vormida. Konkreetseteks lugudeks, milles on õige algus, status quo, intriig, pingestatus õigel kohal, puänt ja kõik see muu, mis ühes korralikus tihedas loos käib. Lihtsalt oma elust kirja kirjutades reeglina ei mõtle inimene sellest kui loost, vaid ta lihtsalt kirjutabki kirja, millest siis tuleb udujutt ära unustada, vajalik välja nokkida ja süsteemseks seada, üleliigne ning vähetähtis välja jätta. Pluss see mõte, et kui palju võin ma siin või seal mängida, kui palju juurde luuletada, et asi muutuks asjaks; mis episood on tõepoolest küllalt ebaoluline, et see välja visata… Ja siis arvestada lugu konstrueerides veel formaadiga, mis on minu jaoks iseäranis raske ülesanne. MA TEAN, et ma pean piirduma ühe loo juures viieteistkümne leheküljega. Aga ei tee muidugi paha, kui Tuuli seda mulle aeg-ajalt ikka meelde tuletab.
Tänane lugu meeldis mulle iseäranis, sest tegemist oli taas teismeliste eluga ja see teema huvitab mind jätkuvalt ja jätkuvalt. Kirjutamisele tuleb kohe iseäralik vunk sisse, kui asi puudutab pubekaid. Nad ikka meeldivad mulle jubedal kombel. Nad on lihtsalt nii huvitavad: kõik on selles eas nii üürike, nii arenev, nii kiiresti muutuv, et iga hetk nende aja sees on põnev jälgida. Ei varem ega hiljem muutu inimene vaimselt, psühholoogiliselt ja eluvaadetelt nii kiiresti, kusjuures neis muutustes on oma, väliskeskkonnast tingitud põnev loogika ja seaduspära. Aga kuivõrd kõik teismelised siirduvad sellele “suurele hüppele” väga erinevatelt platvormidelt ja väga erinevate taustateguritega, siis on see kõik tegelikult veel palju komplitseeritum ja huvitavam, kui siin kirjutades kõlab.
Noh, ka eilses loos oli tegemist ühe teismelisega, aga probleemiasetus oli mujal. See eilne oli mõnes mõttes hästi trafaretne lugu, selletaolisi mälestusi on ilmselt paljudel alkohoolikute lastel. Minu jaoks andis eilsele asjale mündi tegevuse toimumine varastel 60-ndatel maakohas. Kogu see olustik, tõekspidamised ja väärtushinnangud… vaat see oli huvitav, ja ma püüdsin neid detaile stsenaariumisse panna. Muidugi, ma ei või ju teada, kas tiim minu visiooni jagab, ja kui jagab, siis äkki 1980. aastatel sündinud inimeste moodi, kes sotsialistliku reaalsuse tingimustes olid paraku veel liiga noored, et sellest adekvaatseid mälupilte oleks. Hirmus lihtne on minna kas liiga traagiliseks, või siis vastupidi kohatult groteskseks. Siinkohal kuluks kangesti ära põhjalik konsultatsioon ka mõne sellise inimesega, kes ise 1960. aastatel mõnes Eesti kolhoosis elust tähelepanekuid tegi.
Mis siis veel tänasest… Töö vahepeal jõudsime Otiga külastada üht minu tädidest, kes viimasel ajal on lausa paaniliselt soovinud, et me talle külla läheks, ning siis käisin ma harjutamise mõttes autoga sõitmas, kuni tuli rumal mõte lasta Otil ka vahepeal juhtida. Aga anna rool mehe kätte, ja tagasi seda enam nii lihtsalt ei saa.
Ning muidugi koerad said täna kena ringi jalutada. Ellil on ilmenud vististi ebatiinuse või ma ei tea mille tundemärgid: tassib pidevalt hambus oma piiksuvat mõmmit ja ilma selleta ei lähe õue pissile ka mitte. Ikka koos mõmmiga. Küsib tuppa, lasen, tuleb – mõmmi ikka hambus. Siis topib oma mõmmit mulle ja Otile ja Hermannile, et mängime nüüd kõik mõmmiga. Eile õhtul magama minnes avastasin, et mõmmi oli juba minu voodisse tudule toodud. Kui see nii edasi läheb, siis ma peidan selle mõmmi üldse ära, sest ei ole ju normaalne, kui sa ei näegi oma koera enam muidu kui mõmmi suus.
Aidi Vallik avalikult 