Teismelised ja ebatiinus

Selleks aastaks siis töö tehtud. Lõpetasin just praegu ülelugemise ja panin meili peale. Huhh! Väga lõbus oli. Viimase kahe päevaga sai siis valmis kaks “Saladuste” loo stsena, mis kevadisel hooajal mahamängituna eetrisse lähevad. Eks ma käisin ja mõtlesin nende kahe loo peale oma paar nädalat, kuni need mu ajus piisavalt lugudeks formeerusid, nii et nüüd jäigi ainult üleskirjutamise vaev. Või mis vaev, ainult alustamise ja kättevõtmise asi, niipea kui sisseelamine saabub, läheb kõik juba ludinal ja jutuke muudkui veereb.

Uskumatult keeruline on tegelikult inimeste kirju, lihtsalt kirjutatud kirju, lugudeks vormida. Konkreetseteks lugudeks, milles on õige algus, status quo, intriig, pingestatus õigel kohal, puänt ja kõik see muu, mis ühes korralikus tihedas loos käib. Lihtsalt oma elust kirja kirjutades reeglina ei mõtle inimene sellest kui loost, vaid ta lihtsalt kirjutabki kirja, millest siis tuleb udujutt ära unustada, vajalik välja nokkida ja süsteemseks seada, üleliigne ning vähetähtis välja jätta. Pluss see mõte, et kui palju võin ma siin või seal mängida, kui palju juurde luuletada, et asi muutuks asjaks; mis episood on tõepoolest küllalt ebaoluline, et see välja visata… Ja siis arvestada lugu konstrueerides veel formaadiga, mis on minu jaoks iseäranis raske ülesanne. MA TEAN, et ma pean piirduma ühe loo juures viieteistkümne leheküljega. Aga ei tee muidugi paha, kui Tuuli seda mulle aeg-ajalt ikka meelde tuletab.

Tänane lugu meeldis mulle iseäranis, sest tegemist oli taas teismeliste eluga ja see teema huvitab mind jätkuvalt ja jätkuvalt. Kirjutamisele tuleb kohe iseäralik vunk sisse, kui asi puudutab pubekaid. Nad ikka meeldivad mulle jubedal kombel. Nad on lihtsalt nii huvitavad: kõik on selles eas nii üürike, nii arenev, nii kiiresti muutuv, et iga hetk nende aja sees on põnev jälgida. Ei varem ega hiljem muutu inimene vaimselt, psühholoogiliselt ja eluvaadetelt nii kiiresti, kusjuures neis muutustes on oma, väliskeskkonnast tingitud põnev loogika ja seaduspära. Aga kuivõrd kõik teismelised siirduvad sellele “suurele hüppele” väga erinevatelt platvormidelt ja väga erinevate taustateguritega, siis on see kõik tegelikult veel palju komplitseeritum ja huvitavam, kui siin kirjutades kõlab.

Noh, ka eilses loos oli tegemist ühe teismelisega, aga probleemiasetus oli mujal. See eilne oli mõnes mõttes hästi trafaretne lugu, selletaolisi mälestusi on ilmselt paljudel alkohoolikute lastel. Minu jaoks andis eilsele asjale mündi tegevuse toimumine varastel 60-ndatel maakohas. Kogu see olustik, tõekspidamised ja väärtushinnangud… vaat see oli huvitav, ja ma püüdsin neid detaile stsenaariumisse panna. Muidugi, ma ei või ju teada, kas tiim minu visiooni jagab, ja kui jagab, siis äkki 1980. aastatel sündinud inimeste moodi, kes sotsialistliku reaalsuse tingimustes olid paraku veel liiga noored, et sellest adekvaatseid mälupilte oleks. Hirmus lihtne on minna kas liiga traagiliseks, või siis vastupidi kohatult groteskseks. Siinkohal kuluks kangesti ära põhjalik konsultatsioon ka mõne sellise inimesega, kes ise 1960. aastatel mõnes Eesti kolhoosis elust tähelepanekuid tegi.

Mis siis veel tänasest… Töö vahepeal jõudsime Otiga külastada üht minu tädidest, kes viimasel ajal on lausa paaniliselt soovinud, et me talle külla läheks, ning siis käisin ma harjutamise mõttes autoga sõitmas, kuni tuli rumal mõte lasta Otil ka vahepeal juhtida. Aga anna rool mehe kätte, ja tagasi seda enam nii lihtsalt ei saa.

Ning muidugi koerad said täna kena ringi jalutada. Ellil on ilmenud vististi ebatiinuse või ma ei tea mille tundemärgid: tassib pidevalt hambus oma piiksuvat mõmmit ja ilma selleta ei lähe õue pissile ka mitte. Ikka koos mõmmiga. Küsib tuppa, lasen, tuleb – mõmmi ikka hambus. Siis topib oma mõmmit mulle ja Otile ja Hermannile, et mängime nüüd kõik mõmmiga. Eile õhtul magama minnes avastasin, et mõmmi oli juba minu voodisse tudule toodud. Kui see nii edasi läheb, siis ma peidan selle mõmmi üldse ära, sest ei ole ju normaalne, kui sa ei näegi oma koera enam muidu kui mõmmi suus.

mommi-kaisus

Advertisements

Kasvatusküsimused ehk Individuaalne lähenemine

Elli, va ignorant, võtaks kutsikakoolis kõik teised sappa ja kaoks aga aina metsa poole, halvemal juhul suure tee poole. Oktoobrikuus tegi ta ühekorra samasuguse nalja ära. Lihtsalt kui tal igav hakkab, ajab taguotsa uppi ja muudkui nühib edasi, nina maas, ise kurdiks muutunud. See tähendab – kui tal igav hakkab. Nii iseseisva loomuga koera pole ma varem näinud. Ning seejuures ei saa rääkida olulisel määral paigast ära olevatest karjasuhetest – need ju töötavad, ta jälgib mind, ta ootab oma reaktsioonidega, et näha, mida mina enne teen, ta ei istu mulle pähe, ta kuuletub kenasti. Välja arvatud juhud, kui ta ühest tegevusest tüdineb ja otsustab mingit uut tegevust otsida.

Nimelt ta tüdineb ühelaadsest tegevusest suhteliselt kiiresti. Tahab vaheldust. Teiste koertega on ju väga lahe möllata ja joosta, aga nii veerand tunni pärast kaob huvi teiste vastu ja ta irdub… vaikselt metsa poole, et omaette vaikselt mõnd huvitavat jälge ajada.  Isegi mina ei ole seejuures kuigi oluline, ta tahab lihtsalt eemale tõmbuda – aga ma ei saa ju seda lubada. Täna püüdis ta irduda kahel korral. Esimesel korral marssisin talle järele ca 200 m, enne kui ta seisma jäi ja lasi mul end kinni võtta. Siis panin ta rihma ja keerasin temaga metsa, tegime niisuguse veerandtunnise vaikse omaette jalutuskäigu. Platsile tagasi minnes kiskus tal teistega taas müramiseks, nii et võtsin rihma ära – aga taas nii 10 minuti pärast oli plikal valge pepu minu poole ja siht mujal silme ees. Lõpuks tuli kutsumise peale ikka tagasi, aga mitte kohe, nagu peaks. Ja siis ma pakkisin ta autosse ja me läksime minema. Ning minul küpses otsus temaga ikkagi päris-kooli ka minna, mis siis, et chow-chowdel on see treenitavus selline komplitseeritud küsimus. Ühed isemõtlevad jurakad, vaat mis nad on.  Sihukest püüdlikku suhuvaatamist nagu SLK-del ja dobermannidel ja teistel tublidel töötõugudel, chowga nagunii ei saavuta, aga seda ma ju ei tahagi, muidu ma poleks endale chowd võtnud. Kuid äkki vähe forsseeritum koolitus mõjub vähemalt niipalju, et ta ei oleks iseendale ohtlik. Pagan küll, mõnikord ON VAJA, et koer kohe esimese hüüde peale paigale tardub või tagasi tuleb.

Hermanniga mul sellist probleemi pole enam aastaid olnud. Aga eks temaga on ju ka kaua harjutatud. Ja Elli on veel väga noor. Meil on aega õppida.

Elliga on ju see, et valdava enamiku ajast käitub temagi väga kiiduväärselt ja koduaias pole täiskuuletumise osas ühtki kahtlust. Ja siis on nii kerge ka mujal tulema see muretu meel, et ta on ju nii hästi käituv mõmm, miks ei võiks teda usaldada… aga ei või. No ei või. Hermanniga on teisiti, jah. Hermanniga saab metsas ringi kolada, nii et mingi rihm ja kuuletumine ei ole üldse probleem. Ma tahaks väga Elliga ka ühekorra niikaugele jõuda.

Jah, haridus on meie plikal veel poolik.

Tänastest tähelepanekutest veel – auto on tõepoolest saatanast, ja kui ma veel kuu aja eest olin kindlalt veendunud, et Haapsalu-suuruses linnas ma küll lihtsalt poeskäimiseks Sussile hääli sisse ajama ei hakka, siis kipub elu niimoodi välja nägema, et teen seda siiski. Häbi-häbi. Ja see, et poodide sulgemiseni oli aega ainult 20 minutit, on ka ainult eneseõigustus, sest jalgsi jõuaks ma sellesse poodi, kus täna autoga käisin, päris rahulikult kümne minutiga kohale. See, et Potteri-filmil telekas algas just reklaamipaus ja ma tahtsin pausi lõpuks poest tagasi jõuda, on vähe parem argument, eks?

Tänu ja kiitus

… meie sõpradele, kes jõulu teisel pühal tulevad, maja naeru ning valju juttu täis ajavad, lõbusa tujuga kõik selle ära söövad, mis ma neile kokku olen vaaritanud, aitavad muuta pika talveöö lõbusaks ja lustiliseks ning lahkuvad varastel hommikutundidel, jättes endast maha taaskinnitatud usu sellesse, et mitte miski ei saa lõplikult halvasti minna, kuni üksteisest hoolitakse.

Koerad on täna väsinud ja maganud kogu päeva nagu rondid. Mina olen ka ainult uimerdanud, telekat vahtinud, netis konnanud, majas tasamisi ringi koperdanud ja koristanud. Ning muidugi taevast tänanud, et mu töögraafik on ainult minu enda seada… mis tähendab, et võisin endale tänaseks lubada mõttetu päeva luksust. Homme hakkan taas tööle. Enne aasta lõppu on paar tööd vaja valmis saada.

Muide, oli geniaalne mõte allkorrusele endisesse elutuppa hoopis suure lauaga söögituba teha. See on osutunud majas äärmiselt vajalikuks ruumiks. Ja just ovaalne laud on tegija. Nurkadeta laua ümber saab sujuvalt mahutada peaaegu piiramatul arvul külalisi – kõik sõltub sellest, kui laiaks ning lauast eemale venitada laua ümber istujate ring. Ühel hetkel jäävad muidugi seinad ette, aga eile see piir küll veel käes ei olnud.

Eile sündis päike uuesti

Jah, ja näitas õhtupoole oma näogi jälle Väikese Viigi peal ära. Ning tänagi – madal päike vahtis just äsja aiatoa klaasuksest sisse, ere valgusetriip jooksis kööki välja, vahtisin seda kui ilmutust. Paar kuud veel ja siis tuleb jälle kevad! (Ja hirmsasti tahaks juba midagi rohida, taguots sooja päikese poole püsti!)

Eile olime Elliga telepurgi sees. ETV “Jõulutunneli” saate esimeses osas, mida võeti üles Tšaikovski pingi juures. Võtsin Elli kaasa, sest ilm oli ilus ja kuiv ning pealegi polnud meie vaesekesed juba mitu päeva jalutama saanud, mis sa selle vihma ja sopa sees ikka ringi müttad. Tuletan meelde, et erinevalt muust Eestist meil siin lund veel ei ole – mis viis saadet vaadanud ja mulle pärast helistanud inimesed mõttele, et see kõik oli juba varem ära filmitud. Aga ei olnud, ehhee!

Margus Saar tahtis, et räägiksin Haapsalust ja depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Aga mis sellest ikka on rääkida, depressiivsus pesitseb ikka inimese enda, mitte süütu linna või küla sees. Igatahes tuli juttu teha sellestsamast vanast teemast, mis tegelikult mõnigi kord mind häirib, kui Tallinnas asju ajades ikka ja jälle need esimese-põlve-tallinlased, silmad suured, avaldavad imestust, miks ma ometi ikka veel mingis Haapsalus elan. Aga… aga minu jaoks ei ole Tallinn see koht, kus ma tahaks elada. Minu jaoks pakub Haapsalu märksa suuremat elukvaliteeti. Inimesed on väikeses kogukonnas inimesed, nad suhtlevad omavahel, päevad on täis väikesi vahvaid positiivseid kontakte müüjate, taksojuhtide ja suvaliste inimestega kohvikus, pangaautomaadi järjekorras jne. Inimesed on eelkõige inimesed, alles teises järjekorras müüjad, taksojuhid, politseinikud, teenindajad ja teenindatavad. Seetõttu on inimesed siin vist omavahel ka usaldavamad. Teatakse enam-vähem, mida kellestki on oodata, ja see lisab oluliselt turvatunnet. Ja samas andestatakse palju, sest üksteise kõrval on vaja edasi elada ja läbi saada.

Haapsalus juhtub asju, mis Tallinnas on mõeldamatud. Näiteks peatub meie väravas politsei patrullauto, väljub politseinik, triibuline kass süles, tuleb küsima: ” Teil siin sellel soome papil pidi kass kadunud olema, kas on seesama?”  Jaanuaris, kui meil Hermann jooksu sai, jagas Ott taksojuhtidele tema fotosid, et kui sellist koera nähakse, kutsutagu autosse ja toodagu koju. Kõik olid nõus aitama. Elu on siin selliseid väikesi vahvaid lugusid täis.

Eile õhtul hilja läksime veel oma naabritele häid pühi soovima. Uutele naabritele, kes jõululaupäeval päkapikkudena meie ukselingi külge kingikoti jätsid (sest meie olime samal ajal Lihulasse hooldekodusse minu isa vaatama sõitnud ja pärast seda oli juba kiire maale vanaema juurde minekuga.) Nii vahva oli. Mõtlesime küll, et ainult korraks lähme, anname oma kotikese ukse vahelt sisse ja kõik, aga lõpuks istusime hõõgveini ja konjaki saatel kella kaheni öösel. Muu jutu seas küpses plaan, et vahetaks majade võtmeid, sellisteks puhkudeks, kui ollakse ära sõitnud ja tuleb meelde, et triikraud jäi sisse või juhtub midagi muud taolist, mis vajaks kiiret sekkumist. Või saab teise äraolekul käia koerte eest hoolitsemas. Neil naabritel on ka ju koer, tiibeti mastif. Peamiselt tubasel pidamisel, nagu meiegi omad.Selles suhtes langevad meie vaated koerapidamisele ka kokku: koerad EI KÄI aia tagumise otsa üksinduses kuurinurga küljes ketis, vaid elavad oma elu koos inimestega.

Täna õhtul tulevad meile sõbrad külla. Kes just täpselt, seda ma tegelikult praegu veel ei teagi. See on igiammune traditsioon, mis algas umbes aastal 1990 või nii, et head sõbrad tulevad mulle teise püha õhtul külla ja ma teen neile midagi head süüa. Seekord on menüüs sealihast pajapraad ploomidega ja šokolaadikook. Kuidas kõlab?

Jõuluvana ongi käinud

Milline suurepärane aeg on jõulud! Rõõmustan nagu väike laps, kui vaatan ehitud kuuske sööögitoas või jõulukaunistustega puid linnas. Kingitused – see on puhas rõõm nii teha kui saada. Küünlatuledega ülekülvatud surnuaiad, mälestused lahkunud kallitest inimestest, õhtusöök vanaema juures… rõõm, rõõm, rõõm, et ta ikka on meil veel oma üheksakümne eluaasta juures olemas ja et tema juurde saab minna, ja kuidas ta alati rõõmustab. Ise pisike ja hallist juba üleni valgeks läinud, lühikeseks kokku kuivanud nagu päkapikk. Seal puhkes tõsine arutelu, millal jõulupuu ehtimise traditsioon Eesti talutaredesse jõudis, st et millal olid ainult õled ja millal hakati kuuske tuppa tooma. Vanaema lõi selguse majja ja ütles, et nii kaua, kui tema oma lapsepõlve mäletab, oli alati ikka kuusk ka toas. Heinad, õled küll põrandal, aga ka kuusk püsti, ehitud präänikute, kommide ja õuntega.

Arutelu puhkes minu küsimusest, kui vanad täpselt on ühed teatavad kuuseehted meie perekonnas. Tegemist on pisikestest klaasmunakestest ja klaastorukestest koosneva neljaks hargneva “ketiga”. Perekonnas on neid kaks –  üks vanavanemate majas ja teine minu käes, mulle andis selle kunagi vanaisa ja käskis hoolega hoida, sest need olevat veel tema isa ja ema omad olnud. Kas võib siis olla, et isegi veel tsaariaegsed? Ajaloolastest sugulased aga ütlesid, et jõuluehete tööstuslik tootmine alanud alles 1920-ndatel aastatel. Seega pärinevad need siis minu vanavanemate lapsepõlveaegadest ikkagi. See minu käes olev kaunistus on aga mu jõulupuu otsas iga aasta, ja iga kord ma mõtlen seda vaadates oma vanavanaisale, keda ma mäletan ainult väga ähmaselt ja pigem tema memuaaride kui otsese mälestuse järgi, ja vaarema Lillile, keda ma pole kunagi näinudki. Kellest kõnelevad mulle ainult perekonnalegendid.

Minu vanaisa sünnipäev oli 24. detsember. Kui vaarema Lilli aastal 1922 teda ilmale tuues tagatoas lapsevoodis oli, tõi vaarisa koju mitte ühe, vaid kaks kuuske. Ühe suure elutuppa ja teise, tillukese jõulupuu, ehtis ta vaarema tuppa öökapi peale. Kas saab maailmas olla veel lühemat, kuid suuremat lugu armastusest ja hoolimisest?

Aga enne vanaema juurde sõitmist “jõulutasime” omas kodus koos koertega, kelle rõõm toimuvast oli sama ilmne ja ilmekas kui inimestegi oma:

ootus

koik-tahavad-kinki1

koer-peab-salmi-lugema2

elli-saab-paki

Kallist jõulurõõmu kõigile teilegi!

Saiad ahjus, aga kingitused veel pakkimata

Nii ongi. Täna oli klassikaline jõulueelne päev, just umbes selline, nagu lasteraamatutes kirjeldatakse: Mees toob turult kuuse, aga Naine tegeleb tuhande muu asjaga, sealhulgas ka paanikakeskuse käigus hoidmisega. Nimelt täna lõunase seisuga ei olnud mul veel mitte ühtegi jõulukinki mitte kellelegi ostetud, sest olin otsustanud jõulude eel selle teema ümber mitte stressata ja võtta rahulikult… mis tähendas, et ma ei viitsinud lihtsalt selle kingituste teemaga üldse tegeleda. Täna aga kaheteistkümnes tund käsil ja põgeneda polnud enam kuhugi, nii et kõigepealt oli vaja mees jalust ära saata, et ma siis saaks üksi linna minna. Sest ega mul talle ju ka kingitust ei olnud.

Nii läks Ott kuuske otsima ja mina poetuurile. Esialgu paanika vaid süvenes, sest Haapsalu kaubandusvõrk tundus lootusetum kui kunagi varem. Siis aga, kui ma ökopoodi astusin, muutus elu kohe märgatavalt ilusamaks. Vetapteegist läbi käinuna oli elul juba kelmikat jumetki, sest otse loomulikult leidsin ma oma põhjalikkuses, et kui ma juba täna kingituste peal väljas olen, siis las koerad saavad ka. Ning lõpuks veel üks kena kaootiline kohalike memmede käsitööpood…mmm! Võttis kohe mõtlema, kellele veel midagi võiks kinkida, aga see mõte õnneks ei kestnud kaua. Ainult selle hetkeni, kuni ma meenutasin, milline number mulle sularaha automaadist välja võttes kontojäägina vastu vaatas.

Hea, et mul nende jõulude eel ei tule kassi opereerida. Vedas.

Pärast, kui kingitused olin koju viinud ja viisakalt ära peitnud, ajasime Sussi tukastusest üles (Suss on meie auto) ning läksime sõitsime tiiru toidujahile. Ikkagi jõulud ju tulemas, siis süüakse palju, teate. Ning nüüd olen ma siin juba üht-teist homseks valmis küpsetanud, ahjust on kohe-kohe tulemas seene-singipirukas ning Mari poolt kokkumätsitud kirju koer aklimatiseerub külmkapis fooliumi sees. Teate küll kirjut koera, mida kunagi onu Raivo telekas tegema õpetas. Vat, mul on see lapsena üles kirjutatud retsept alles. Ja sellest tuleb päris kirju koer, mitte see, mida tänapäeval marketites mõnikord müüakse.

Ott püstitas elutoas seeaeg kuuske, mis oli kõrgem kui iganes varem. Latv on laes ja meil on 2.90 laed. vat selline jõulupuu! Selleaastane jõulupuu on eriline veel ühes suhtes – täiesti erandlikult läks Otil selle kuuse püstisaamine ilma ropu sõimu ja vandumiseta. Me arutasime, et see on tema poolt juba kümnes kord meie ühist jõulupuud tuppa püsti panna. Ja kogemused pidid olema töö kvaliteedi aluseks, ütles kunagi sõber Kadi.

Huvitav, kas koerad jooksevad müramishoos kuuse pikali või ei jookse? Või teevad nad sellega midagi muud huvitavat? Merilini dogi Ellu võttis eelmiste jõulude ajal nende pere jõulupuu pealt igatahes kõik ehted maha. Kuidas ta seda täpselt tegi, ei tea keegi, aga puu ise oli viisakalt püsti jäänud.

Nüüd kinke pakkima. Hmm. Kas koerte kingitused tuleks ka ära pakkida?

Tulbisibulad jõuluks maha!

Saan uhkusega nentida, et lõpuks ometi jõudsin tulbisibulate muldapanemisega ühele poole. No mis ikka teha, sel ajal, kui normaalsed perenaised aias sügistöid teevad ja oma lillesibulaid maha panevad, oli minul niijubekiire ja pealegi oli ju oktoober ning november veel ees. Ühel hetkel oli aga november ka läbi ja minul ikka veel tulbid panemata. Kirusin maapõhja oma suvist tublidust, mille raames ma need sibulad maa seest välja koukisin, ära kuivatasin ja  korralikult etikettidega varustatud paberkottidesse sügiseni tallele panin. Nii varitses detsembrikuus juba päris suur oht, et niiviisi etikettidega varustatult kõik need sibulad mul ilusti kevadeni kuivavadki, kuni ainult krõbisevad kestad järel ning aias ei õitse ainukestki tulpi.

Noh, nüüd detsembris ikka jupikaupa panin neid. Haapsalus ju lund ei ole ja maa on ka pehme. Täna läksid mulda viimased sordid: miski igivana taluaia punane darwinhübriid suuremas koguses, sama igivana kollane veidi väiksemas koguses, ja Mrs Moon’s Garden, kenake ja tagasihoidlik rohelise südamikuga valge varane tulp. Mu hinges elab lootus (võib-olla rumal, kuid siiski elab, ja on lootus), et vähemalt osa neist sibulatest siiski veel juurduvad kaheteistkümnendal tunnil ja äkki mõni kevadel õitseb ka?

Pildikesi eelmisest kevadest, sest ega ju tea, kas järgmisel kevadel mul taolisi vaateid aias tekibki:

mais-08

tulbid-ii

Kaamose haripunktis on kohe kaunis mõelda, et kunagi on õues nii valge ja päikseline olnud…

Aga et nüüd jõulueesmärk on täidetud, siis püstitaks kohe uue: kuidas oleks, kui roosid uueks aastaks ära katta?

Exoduse teema jätkub

Lääne Elu eilse jõulupeo avaosa möödus Pärnu kontserdimajas Händeli “Iisraeli Egiptuses” kuulates. See tõik tabas mind väikese jahmatusega, sest muidugi ma teadsin, et minnaks Händelit kuulama, aga ma unustasin lihtsalt küsida, mida täpselt me kuulama lähme. Ses Händelilt kuulan ma suht igat asja igal ajal hea meelega. Lihtne, meloodiline, algajatele, emotsionaalne, lapsik – ühesõnaga “kellad ja viled”, mille pärast muide armastan ka Telemanni. Ja sellepärast ma ei küsinudki rohkemat: nii kui kuulsin sõnu “Händel” ja “oratoorium”, oli minu pittuminemise küsimus lahendatud – aga muidugi lähme!

Ja ole lahke – Iisrael Egiptuses koos kõigi nuhtluste, vaarao vägede uputamise ja Kaananimaa hirmuvärinatega. Eriti uhked olid need kohad, kus tulid tirtsud, rahe, äikesetormid ja esmasündinute tapmine. Oratooriumi teine osa, milles väljarändajad oma rõõmust vaarao vägede uputamise pärast kuidagi üle ei suutnud saada, läks keskpaigas hoolimata kelladest ja viledest minu jaoks natuke üheülbaliseks. Kädy Plaas oli ootuspäraselt hea, nagu ka kohale toodud šoti tenor Thomas Walker, aga muidu… ma ei tea. Ma olen Händelit paremas esituses ka kuulnud. Kuigi ega sel eilsel midagi ka viga ei olnud.

Pidu jätkus vägeva jõululaua taga ja pikapeale kruvis meeleolu ennast üsna ülemeelikuks. Öine matk tagasi bussi juurde kulges Haapsalu traditsioonide kohaselt keset sõiduteed ja valjude lauluhäälte saatel. Oluline teema oli Evald Aava “Vikerlased”. Veidi häiriv oli mõelda tänasele tööpäevale.

Kuid siin ma nüüd olen, reipalt kirjutuslaua taga taas.

Koguduse jõulupäevast, Exodusest ja koerte tervisest

Muidugi te teate LOTR-i filmis seda kohta, kus vana Bilbo Baggins oma juubelipeol istub ja pajatab kääbikulastele oma reisist “sinna ja tagasi” ning ühe kääbikutüdruku silmad lähevad äkki ehmunult suureks ja ta nõksatab jutu peale peaga, kui tuleb õudne koht. Millegipärast kangastub mul alati see hetk väga eredalt, kui ise olen laste ette juttu puhuma seatud – just sel momendil, kui jutt nad kaasa haarab ning ma näen nende silmades, liigutustes ja miimikas oma jutu tagasipeegeldust. See on nii jube lahe. See ei sünni ju kohe. See ei sünni isegi mitte alati. Lapsed on lapsed, erinevad ju puha ja erinevatest kodudest, erinevalt harjunud või üldse mitte harjunud lugusid kuulama, ning alguses on alati mõni ebalev minut, mille käigus nad mängivad inertselt edasi oma igapäevast harjunud rolli (sest sõbrad või vanemad on ju sealsamas kõrval) koos kõigi vastavate häälitsuste, tegemiste ja reaktsioonidega. Mina loen või räägin, ning seeaeg kuulan ja vaatan põnevusega: noh, kas ja millal tuleb see hetk, mil nad unustavad, et kolm klassivenda, kelle ees on vaja kõva meest mängida, istuvad kõrval; kas ja millal tuleb see hetk, kui lugu nende nägudel ja silmades oma elu elama hakkab?

Kui see juhtub, siis ma olen neile teinud hea loo. Kui ei juhtu, siis on minul järelemõtlemise koht.

Ei tea, on see sulaselge jõuluõnnistus või mis, aga viimasel ajal on seda juhtunud ikka ja jälle. Raamatuesitlusel võisin seda nautida, ja täna toomkirikuski, kus ristimiskabelis jõulujututuba tegin. See tähendab, lugesin sinna kogunenud lastele ette oma eile õhtul kirjutatud juttu. Juttu kadedast päkapikust ning ilusast kurvast jõuluinglist. Ja see pani nad nii vägevalt kaasa elama, et mul oli ausalt öeldes kohati lausa keeruline paberi peal järge hoida, sest nii huvitav oli neid näoilmeid vaadata! Ja mida rohkem lugu neist vastu peegeldus, seda rohkem ma ise oma loo sisse läksin ja asjast innustusin. Muide, seal seltskonnas (muidu oli ehk nii paarkümmend sellist eelkoolieas või algklasside last) oli ootamatul kombel ka grupp nelja-viieteistaastasi teismelisi, paar poissi ja tüdrukut, kes tõenäoliselt igal ajahetkel päkapiku- ja inglijutud suhteliselt valimatute vandesõnade saatel veega alla laseksid, aga…  Kui ma poleks nende nägusid samal ajal lugenud, ma võiks öelda, et tegemist oli lihtsalt väga viisakate ning hästi kasvavatud noortega. Aga nüüd oli üks väike jõuluime jälle sündinud, koos kadeda päkapiku ja kurva jõuluingli looga.

Pärast oleksin tahtnud veel käärkambrisse jääda koos lastega piparkooke kaunistama, aga ma pidin veel Elliga loomaarsti juurde minema. Lahkumine venis ometi pikale, sest 2 piparkooki võis ju ikka rutuga veel ära glasuurida, ja pealegi takerdusin ma põnevasse vestlusse praostihärra Tiit Salumäega. Jutt sattus majanduslangusele Eestis, ning täiesti ootamatu oli minu jaoks see, kui Salumäe vaatles meie riigi saatust kui Exodust, neljakümneaastast rännakut tõotatud maa suunas, millel meie asume alles poolel teel. See võrdlus tekitas tohutu intrigeerivaid mõtteseoseid… aga neist kõigist läheks hirmus pikale rääkida. Pealegi  osutuks see minu jaoks kardetavasti teoloogiliselt liiga kõrge tasemega pilotaažiks, nii et ma parem ei riski, kuid köitev oli see sellegipoolest.

Nii ma jõudsingi Elliga arsti juurde alles umbes nelja paiku, ja sain teada, et koer on täiesti terve. Nähtavasti on tema isutuse taga kas stress sellest, et mina ja Ott oleme viimasel ajal harjumatult palju kodunt ära olnud, või reguleerib ta ise mingit tasakaalu oma organismis. Küll sai aga Hermann uued liigeserohud, sest need, mis ta seni võttis, pole päris ootuspäraselt aidanud. Täna, kui ta sööstis õue võõrast kassi ära peletama, oli see selgesti näha. Kiired liigutused ja järsk tõusmine teevad meie poisi puusadele haiget! 8 aastat suurele koerale… jah. See on vanadus. Mul oleks hea meel, kui vähemalt paar aastat nüüd õnnestuks läbi saada nii, et ta vajaks liigeste toetamiseks ravi ainult külmal poolaastal ja suvel saaks ilma hakkama. Et see aeg jääks võimalikult kaugele, kus ta üldse enam valuvaigistite abita liikuma ei saa, ja päris lõpuks ju ei aita need ka enam… Kui kohe nüüd tasapisi ta liigeseid toetma hakata, siis võib-olla on tal siiski veel neli-viis kvaliteetset koera-aastat ees?

Aga jõulujutu palun ma Heikil oma kodukale ka üles panna.

Volikogu, jõulujutt ja lammas Matilda

Mis magamine, mis magamine, ma küsin? Kus siin aega on puhata, kui elu tahab elamist!  Loomulikult ei tekkinud eilse päeva jooksul momentigi, kus oleks saanud korraks Une-Mati hõlma pugeda, ning tähistamine lõppes suhteliselt viisakalt juba teisel öötunnil. Ja täna oli see hommik, kus telefon rändas pärast äratuslaulu kinnivajutamist igaks juhuks veel padja alla ka. Nii et kui ma siis ükskord tunnikese pärast silmad avasin, oli tegudele lahkunud Oti asemel mul koer kaisus, üks kass peas, teine jalgade otsas, ja mul endal taas õudne tunne, et ma olen midagi olulist maha maganud.

Haapsalu linnavolikogu istung toimus õnneks alles lõuna paiku, nii et jõudsin kõike. Istung ise möödus aga imeteldavalt armastusväärses õhustikus, ilma märuli ning retoorikata, ning mis põhiline – oli lühike. Muu hulgas sai ligemale 50 Ridala valla lapse vanemad säästetud jubeda sisuga jõulusõnumist, sest pärast natukest tagantpuksimist sai selgeks, et vald kavatseb nende laste spordikooli kohamaksu ikka ära tasuda küll. Veel esmaspäeval see pilt nii kena ei olnud ja mulle kangastusid juba kümned vanemate maksejõuetuse tõttu spordikoolist ära võetud lapsed oma ülejäävat energiat õhtusel ajal Haapsalu tänavatel maandamas, arendamata jäänud anded ning marru aetud lapsevanemad. Õnneks siiski jäid seekord need sotsiaalsed kataklüsmid tekitamata.

Volikogu päevakorda lülitasid end ka kaks jõuluvana, kes saabusid istungile tublisid volinikke otsima ja leidsid, et Haapsalu volikogus teistsuguseid ei olegi. Kultuurikomisjon sai premeeritud toredate tuututajatega. Volikogu esimees võib nüüdsest puuhaamri asemel kasutada märksa lustlikumat piiksuhaamrit koos suruõhupasunaga, kui tahab end eriti kuuldavaks teha. Rahanduskomisjon sai korraliku puust nuppudega arvelaua, kommunaalkomisjon tollipulga… küll jõuluvana juba teab, mida kellelgi vaja.

Õhtul ootab mind, õigemini meid, lammas Matilda (rahu tema, ee, rümbale?). Ta olevat juba lahutatud neljaks osaks, nii et kolm sõpra igaüks saab kojuviimiseks ühe osa ning neljanda osaga võtame koos juba täna õhtul midagi ette. Arvatavasti kuulub selle ettevõtmise juurde ära ka kõvasti veini, basiilikut ja veel üht-teist, igatahes lõbus koosolemine ja vägev õhtusöök on väljaspool kahtlust. Koht aga, kus me seda kõike toimetame, tahab ilmselt veel täpsustamist, sest üks lammas ja neli kuni mitu täiskasvanud inimest üheskoos päris väiksesse kööki vist ära ei mahu.

Enne aga pean ma ära korraldama ühe väikese jõuluime. Ma lubasin nimelt homsel koguduse jõuluüritusel Haapsalu Toomkirikus esineda ühe enda kirjutatud jõulujutuga… mille sisust mul kätt südamele pannes praegusel hetkel veel pole vähimatki aimu. Aga ma loodan, et see aim on lähemate tundide küsimus. Küll ma midagi välja mõtlen.

« Older entries