Koguduse jõulupäevast, Exodusest ja koerte tervisest

Muidugi te teate LOTR-i filmis seda kohta, kus vana Bilbo Baggins oma juubelipeol istub ja pajatab kääbikulastele oma reisist “sinna ja tagasi” ning ühe kääbikutüdruku silmad lähevad äkki ehmunult suureks ja ta nõksatab jutu peale peaga, kui tuleb õudne koht. Millegipärast kangastub mul alati see hetk väga eredalt, kui ise olen laste ette juttu puhuma seatud – just sel momendil, kui jutt nad kaasa haarab ning ma näen nende silmades, liigutustes ja miimikas oma jutu tagasipeegeldust. See on nii jube lahe. See ei sünni ju kohe. See ei sünni isegi mitte alati. Lapsed on lapsed, erinevad ju puha ja erinevatest kodudest, erinevalt harjunud või üldse mitte harjunud lugusid kuulama, ning alguses on alati mõni ebalev minut, mille käigus nad mängivad inertselt edasi oma igapäevast harjunud rolli (sest sõbrad või vanemad on ju sealsamas kõrval) koos kõigi vastavate häälitsuste, tegemiste ja reaktsioonidega. Mina loen või räägin, ning seeaeg kuulan ja vaatan põnevusega: noh, kas ja millal tuleb see hetk, mil nad unustavad, et kolm klassivenda, kelle ees on vaja kõva meest mängida, istuvad kõrval; kas ja millal tuleb see hetk, kui lugu nende nägudel ja silmades oma elu elama hakkab?

Kui see juhtub, siis ma olen neile teinud hea loo. Kui ei juhtu, siis on minul järelemõtlemise koht.

Ei tea, on see sulaselge jõuluõnnistus või mis, aga viimasel ajal on seda juhtunud ikka ja jälle. Raamatuesitlusel võisin seda nautida, ja täna toomkirikuski, kus ristimiskabelis jõulujututuba tegin. See tähendab, lugesin sinna kogunenud lastele ette oma eile õhtul kirjutatud juttu. Juttu kadedast päkapikust ning ilusast kurvast jõuluinglist. Ja see pani nad nii vägevalt kaasa elama, et mul oli ausalt öeldes kohati lausa keeruline paberi peal järge hoida, sest nii huvitav oli neid näoilmeid vaadata! Ja mida rohkem lugu neist vastu peegeldus, seda rohkem ma ise oma loo sisse läksin ja asjast innustusin. Muide, seal seltskonnas (muidu oli ehk nii paarkümmend sellist eelkoolieas või algklasside last) oli ootamatul kombel ka grupp nelja-viieteistaastasi teismelisi, paar poissi ja tüdrukut, kes tõenäoliselt igal ajahetkel päkapiku- ja inglijutud suhteliselt valimatute vandesõnade saatel veega alla laseksid, aga…  Kui ma poleks nende nägusid samal ajal lugenud, ma võiks öelda, et tegemist oli lihtsalt väga viisakate ning hästi kasvavatud noortega. Aga nüüd oli üks väike jõuluime jälle sündinud, koos kadeda päkapiku ja kurva jõuluingli looga.

Pärast oleksin tahtnud veel käärkambrisse jääda koos lastega piparkooke kaunistama, aga ma pidin veel Elliga loomaarsti juurde minema. Lahkumine venis ometi pikale, sest 2 piparkooki võis ju ikka rutuga veel ära glasuurida, ja pealegi takerdusin ma põnevasse vestlusse praostihärra Tiit Salumäega. Jutt sattus majanduslangusele Eestis, ning täiesti ootamatu oli minu jaoks see, kui Salumäe vaatles meie riigi saatust kui Exodust, neljakümneaastast rännakut tõotatud maa suunas, millel meie asume alles poolel teel. See võrdlus tekitas tohutu intrigeerivaid mõtteseoseid… aga neist kõigist läheks hirmus pikale rääkida. Pealegi  osutuks see minu jaoks kardetavasti teoloogiliselt liiga kõrge tasemega pilotaažiks, nii et ma parem ei riski, kuid köitev oli see sellegipoolest.

Nii ma jõudsingi Elliga arsti juurde alles umbes nelja paiku, ja sain teada, et koer on täiesti terve. Nähtavasti on tema isutuse taga kas stress sellest, et mina ja Ott oleme viimasel ajal harjumatult palju kodunt ära olnud, või reguleerib ta ise mingit tasakaalu oma organismis. Küll sai aga Hermann uued liigeserohud, sest need, mis ta seni võttis, pole päris ootuspäraselt aidanud. Täna, kui ta sööstis õue võõrast kassi ära peletama, oli see selgesti näha. Kiired liigutused ja järsk tõusmine teevad meie poisi puusadele haiget! 8 aastat suurele koerale… jah. See on vanadus. Mul oleks hea meel, kui vähemalt paar aastat nüüd õnnestuks läbi saada nii, et ta vajaks liigeste toetamiseks ravi ainult külmal poolaastal ja suvel saaks ilma hakkama. Et see aeg jääks võimalikult kaugele, kus ta üldse enam valuvaigistite abita liikuma ei saa, ja päris lõpuks ju ei aita need ka enam… Kui kohe nüüd tasapisi ta liigeseid toetma hakata, siis võib-olla on tal siiski veel neli-viis kvaliteetset koera-aastat ees?

Aga jõulujutu palun ma Heikil oma kodukale ka üles panna.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: