Saiad ahjus, aga kingitused veel pakkimata

Nii ongi. Täna oli klassikaline jõulueelne päev, just umbes selline, nagu lasteraamatutes kirjeldatakse: Mees toob turult kuuse, aga Naine tegeleb tuhande muu asjaga, sealhulgas ka paanikakeskuse käigus hoidmisega. Nimelt täna lõunase seisuga ei olnud mul veel mitte ühtegi jõulukinki mitte kellelegi ostetud, sest olin otsustanud jõulude eel selle teema ümber mitte stressata ja võtta rahulikult… mis tähendas, et ma ei viitsinud lihtsalt selle kingituste teemaga üldse tegeleda. Täna aga kaheteistkümnes tund käsil ja põgeneda polnud enam kuhugi, nii et kõigepealt oli vaja mees jalust ära saata, et ma siis saaks üksi linna minna. Sest ega mul talle ju ka kingitust ei olnud.

Nii läks Ott kuuske otsima ja mina poetuurile. Esialgu paanika vaid süvenes, sest Haapsalu kaubandusvõrk tundus lootusetum kui kunagi varem. Siis aga, kui ma ökopoodi astusin, muutus elu kohe märgatavalt ilusamaks. Vetapteegist läbi käinuna oli elul juba kelmikat jumetki, sest otse loomulikult leidsin ma oma põhjalikkuses, et kui ma juba täna kingituste peal väljas olen, siis las koerad saavad ka. Ning lõpuks veel üks kena kaootiline kohalike memmede käsitööpood…mmm! Võttis kohe mõtlema, kellele veel midagi võiks kinkida, aga see mõte õnneks ei kestnud kaua. Ainult selle hetkeni, kuni ma meenutasin, milline number mulle sularaha automaadist välja võttes kontojäägina vastu vaatas.

Hea, et mul nende jõulude eel ei tule kassi opereerida. Vedas.

Pärast, kui kingitused olin koju viinud ja viisakalt ära peitnud, ajasime Sussi tukastusest üles (Suss on meie auto) ning läksime sõitsime tiiru toidujahile. Ikkagi jõulud ju tulemas, siis süüakse palju, teate. Ning nüüd olen ma siin juba üht-teist homseks valmis küpsetanud, ahjust on kohe-kohe tulemas seene-singipirukas ning Mari poolt kokkumätsitud kirju koer aklimatiseerub külmkapis fooliumi sees. Teate küll kirjut koera, mida kunagi onu Raivo telekas tegema õpetas. Vat, mul on see lapsena üles kirjutatud retsept alles. Ja sellest tuleb päris kirju koer, mitte see, mida tänapäeval marketites mõnikord müüakse.

Ott püstitas elutoas seeaeg kuuske, mis oli kõrgem kui iganes varem. Latv on laes ja meil on 2.90 laed. vat selline jõulupuu! Selleaastane jõulupuu on eriline veel ühes suhtes – täiesti erandlikult läks Otil selle kuuse püstisaamine ilma ropu sõimu ja vandumiseta. Me arutasime, et see on tema poolt juba kümnes kord meie ühist jõulupuud tuppa püsti panna. Ja kogemused pidid olema töö kvaliteedi aluseks, ütles kunagi sõber Kadi.

Huvitav, kas koerad jooksevad müramishoos kuuse pikali või ei jookse? Või teevad nad sellega midagi muud huvitavat? Merilini dogi Ellu võttis eelmiste jõulude ajal nende pere jõulupuu pealt igatahes kõik ehted maha. Kuidas ta seda täpselt tegi, ei tea keegi, aga puu ise oli viisakalt püsti jäänud.

Nüüd kinke pakkima. Hmm. Kas koerte kingitused tuleks ka ära pakkida?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: