Jõuluvana ongi käinud

Milline suurepärane aeg on jõulud! Rõõmustan nagu väike laps, kui vaatan ehitud kuuske sööögitoas või jõulukaunistustega puid linnas. Kingitused – see on puhas rõõm nii teha kui saada. Küünlatuledega ülekülvatud surnuaiad, mälestused lahkunud kallitest inimestest, õhtusöök vanaema juures… rõõm, rõõm, rõõm, et ta ikka on meil veel oma üheksakümne eluaasta juures olemas ja et tema juurde saab minna, ja kuidas ta alati rõõmustab. Ise pisike ja hallist juba üleni valgeks läinud, lühikeseks kokku kuivanud nagu päkapikk. Seal puhkes tõsine arutelu, millal jõulupuu ehtimise traditsioon Eesti talutaredesse jõudis, st et millal olid ainult õled ja millal hakati kuuske tuppa tooma. Vanaema lõi selguse majja ja ütles, et nii kaua, kui tema oma lapsepõlve mäletab, oli alati ikka kuusk ka toas. Heinad, õled küll põrandal, aga ka kuusk püsti, ehitud präänikute, kommide ja õuntega.

Arutelu puhkes minu küsimusest, kui vanad täpselt on ühed teatavad kuuseehted meie perekonnas. Tegemist on pisikestest klaasmunakestest ja klaastorukestest koosneva neljaks hargneva “ketiga”. Perekonnas on neid kaks –  üks vanavanemate majas ja teine minu käes, mulle andis selle kunagi vanaisa ja käskis hoolega hoida, sest need olevat veel tema isa ja ema omad olnud. Kas võib siis olla, et isegi veel tsaariaegsed? Ajaloolastest sugulased aga ütlesid, et jõuluehete tööstuslik tootmine alanud alles 1920-ndatel aastatel. Seega pärinevad need siis minu vanavanemate lapsepõlveaegadest ikkagi. See minu käes olev kaunistus on aga mu jõulupuu otsas iga aasta, ja iga kord ma mõtlen seda vaadates oma vanavanaisale, keda ma mäletan ainult väga ähmaselt ja pigem tema memuaaride kui otsese mälestuse järgi, ja vaarema Lillile, keda ma pole kunagi näinudki. Kellest kõnelevad mulle ainult perekonnalegendid.

Minu vanaisa sünnipäev oli 24. detsember. Kui vaarema Lilli aastal 1922 teda ilmale tuues tagatoas lapsevoodis oli, tõi vaarisa koju mitte ühe, vaid kaks kuuske. Ühe suure elutuppa ja teise, tillukese jõulupuu, ehtis ta vaarema tuppa öökapi peale. Kas saab maailmas olla veel lühemat, kuid suuremat lugu armastusest ja hoolimisest?

Aga enne vanaema juurde sõitmist “jõulutasime” omas kodus koos koertega, kelle rõõm toimuvast oli sama ilmne ja ilmekas kui inimestegi oma:

ootus

koik-tahavad-kinki1

koer-peab-salmi-lugema2

elli-saab-paki

Kallist jõulurõõmu kõigile teilegi!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: