Eile sündis päike uuesti

Jah, ja näitas õhtupoole oma näogi jälle Väikese Viigi peal ära. Ning tänagi – madal päike vahtis just äsja aiatoa klaasuksest sisse, ere valgusetriip jooksis kööki välja, vahtisin seda kui ilmutust. Paar kuud veel ja siis tuleb jälle kevad! (Ja hirmsasti tahaks juba midagi rohida, taguots sooja päikese poole püsti!)

Eile olime Elliga telepurgi sees. ETV “Jõulutunneli” saate esimeses osas, mida võeti üles Tšaikovski pingi juures. Võtsin Elli kaasa, sest ilm oli ilus ja kuiv ning pealegi polnud meie vaesekesed juba mitu päeva jalutama saanud, mis sa selle vihma ja sopa sees ikka ringi müttad. Tuletan meelde, et erinevalt muust Eestist meil siin lund veel ei ole – mis viis saadet vaadanud ja mulle pärast helistanud inimesed mõttele, et see kõik oli juba varem ära filmitud. Aga ei olnud, ehhee!

Margus Saar tahtis, et räägiksin Haapsalust ja depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Aga mis sellest ikka on rääkida, depressiivsus pesitseb ikka inimese enda, mitte süütu linna või küla sees. Igatahes tuli juttu teha sellestsamast vanast teemast, mis tegelikult mõnigi kord mind häirib, kui Tallinnas asju ajades ikka ja jälle need esimese-põlve-tallinlased, silmad suured, avaldavad imestust, miks ma ometi ikka veel mingis Haapsalus elan. Aga… aga minu jaoks ei ole Tallinn see koht, kus ma tahaks elada. Minu jaoks pakub Haapsalu märksa suuremat elukvaliteeti. Inimesed on väikeses kogukonnas inimesed, nad suhtlevad omavahel, päevad on täis väikesi vahvaid positiivseid kontakte müüjate, taksojuhtide ja suvaliste inimestega kohvikus, pangaautomaadi järjekorras jne. Inimesed on eelkõige inimesed, alles teises järjekorras müüjad, taksojuhid, politseinikud, teenindajad ja teenindatavad. Seetõttu on inimesed siin vist omavahel ka usaldavamad. Teatakse enam-vähem, mida kellestki on oodata, ja see lisab oluliselt turvatunnet. Ja samas andestatakse palju, sest üksteise kõrval on vaja edasi elada ja läbi saada.

Haapsalus juhtub asju, mis Tallinnas on mõeldamatud. Näiteks peatub meie väravas politsei patrullauto, väljub politseinik, triibuline kass süles, tuleb küsima: ” Teil siin sellel soome papil pidi kass kadunud olema, kas on seesama?”  Jaanuaris, kui meil Hermann jooksu sai, jagas Ott taksojuhtidele tema fotosid, et kui sellist koera nähakse, kutsutagu autosse ja toodagu koju. Kõik olid nõus aitama. Elu on siin selliseid väikesi vahvaid lugusid täis.

Eile õhtul hilja läksime veel oma naabritele häid pühi soovima. Uutele naabritele, kes jõululaupäeval päkapikkudena meie ukselingi külge kingikoti jätsid (sest meie olime samal ajal Lihulasse hooldekodusse minu isa vaatama sõitnud ja pärast seda oli juba kiire maale vanaema juurde minekuga.) Nii vahva oli. Mõtlesime küll, et ainult korraks lähme, anname oma kotikese ukse vahelt sisse ja kõik, aga lõpuks istusime hõõgveini ja konjaki saatel kella kaheni öösel. Muu jutu seas küpses plaan, et vahetaks majade võtmeid, sellisteks puhkudeks, kui ollakse ära sõitnud ja tuleb meelde, et triikraud jäi sisse või juhtub midagi muud taolist, mis vajaks kiiret sekkumist. Või saab teise äraolekul käia koerte eest hoolitsemas. Neil naabritel on ka ju koer, tiibeti mastif. Peamiselt tubasel pidamisel, nagu meiegi omad.Selles suhtes langevad meie vaated koerapidamisele ka kokku: koerad EI KÄI aia tagumise otsa üksinduses kuurinurga küljes ketis, vaid elavad oma elu koos inimestega.

Täna õhtul tulevad meile sõbrad külla. Kes just täpselt, seda ma tegelikult praegu veel ei teagi. See on igiammune traditsioon, mis algas umbes aastal 1990 või nii, et head sõbrad tulevad mulle teise püha õhtul külla ja ma teen neile midagi head süüa. Seekord on menüüs sealihast pajapraad ploomidega ja šokolaadikook. Kuidas kõlab?

Advertisements

5 kommentaari

  1. tibutriin said,

    26. dets. 2008 kell 14:11

    hästi kõlab 🙂

    ja olen väga nõus Sinu mõtetega Eesti väikelinnade teemal, mis siis, et ise üsna tallinlane…

  2. ivar said,

    26. dets. 2008 kell 15:25

    Mmm… Kas juba võib tulla? Lõpetasin oma jõulusea hommikul, nüüd peakski juba uus peale mahtuma :).

  3. sehkendaja said,

    29. dets. 2008 kell 10:17

    Tere. Vaatasin ka Jõulutunnelist Su intervjuud, armas oli. Ja rohi rohetas tagaplaanil. Samas on seda Kokamäe maja igas muus saates ka näidatud, oleks sel korral võind ju Promenaadi näidata nt:)

    Aga nägin pärast unes, kuidas ma sellel teemal edasi “vaidlesin” Sinuga (kuigi tegelikult oleme võõrad. Lihtsalt olen kunagi natuke Haapsalus elanud ja seetõttu see Haapsalu väikelinluse teema on kuidagi südamelähedane – mida sinu blogi muuhulgas esindab). Esiteks tõin välja endale meeldinud väikelinna plussi – teel tööle vaatad Posti tänava plangult üle, mis linnas tulemas on (teater, kontsert, näitused) ja ei pea ses osas hullult valikuid tegema – mida pakutakse, seda vaatad. Kust see vaidlusemoment tekkis, ei mäletagi.

    Head vana aasta lõppu!

  4. Airika said,

    3. jaan. 2009 kell 14:16

    Mulle läks ka Su jutt väga südamesse 🙂 Aitäh, see intervjuu aitas mul aru saada, miks ma Haapsalut kaifin. Õnneks saan esmaspäeva õhtust alates jälle teite kanti tulla – mõnujudinad käivad juba praegu üle selja.

    Ilusat uut aastat ka.

  5. 10. veebr. 2009 kell 18:09

    […] ebaloogiline, kõik inimesed on väga head ja meeldivad. Väikelinna atmosfäär on armas. Nagu Aidi V ütles – kõigil on küll oma kiiksud, aga sa pead õppima nende inimestega koos elama ja toimima. Aga […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: