Kasvatusküsimused ehk Individuaalne lähenemine

Elli, va ignorant, võtaks kutsikakoolis kõik teised sappa ja kaoks aga aina metsa poole, halvemal juhul suure tee poole. Oktoobrikuus tegi ta ühekorra samasuguse nalja ära. Lihtsalt kui tal igav hakkab, ajab taguotsa uppi ja muudkui nühib edasi, nina maas, ise kurdiks muutunud. See tähendab – kui tal igav hakkab. Nii iseseisva loomuga koera pole ma varem näinud. Ning seejuures ei saa rääkida olulisel määral paigast ära olevatest karjasuhetest – need ju töötavad, ta jälgib mind, ta ootab oma reaktsioonidega, et näha, mida mina enne teen, ta ei istu mulle pähe, ta kuuletub kenasti. Välja arvatud juhud, kui ta ühest tegevusest tüdineb ja otsustab mingit uut tegevust otsida.

Nimelt ta tüdineb ühelaadsest tegevusest suhteliselt kiiresti. Tahab vaheldust. Teiste koertega on ju väga lahe möllata ja joosta, aga nii veerand tunni pärast kaob huvi teiste vastu ja ta irdub… vaikselt metsa poole, et omaette vaikselt mõnd huvitavat jälge ajada.  Isegi mina ei ole seejuures kuigi oluline, ta tahab lihtsalt eemale tõmbuda – aga ma ei saa ju seda lubada. Täna püüdis ta irduda kahel korral. Esimesel korral marssisin talle järele ca 200 m, enne kui ta seisma jäi ja lasi mul end kinni võtta. Siis panin ta rihma ja keerasin temaga metsa, tegime niisuguse veerandtunnise vaikse omaette jalutuskäigu. Platsile tagasi minnes kiskus tal teistega taas müramiseks, nii et võtsin rihma ära – aga taas nii 10 minuti pärast oli plikal valge pepu minu poole ja siht mujal silme ees. Lõpuks tuli kutsumise peale ikka tagasi, aga mitte kohe, nagu peaks. Ja siis ma pakkisin ta autosse ja me läksime minema. Ning minul küpses otsus temaga ikkagi päris-kooli ka minna, mis siis, et chow-chowdel on see treenitavus selline komplitseeritud küsimus. Ühed isemõtlevad jurakad, vaat mis nad on.  Sihukest püüdlikku suhuvaatamist nagu SLK-del ja dobermannidel ja teistel tublidel töötõugudel, chowga nagunii ei saavuta, aga seda ma ju ei tahagi, muidu ma poleks endale chowd võtnud. Kuid äkki vähe forsseeritum koolitus mõjub vähemalt niipalju, et ta ei oleks iseendale ohtlik. Pagan küll, mõnikord ON VAJA, et koer kohe esimese hüüde peale paigale tardub või tagasi tuleb.

Hermanniga mul sellist probleemi pole enam aastaid olnud. Aga eks temaga on ju ka kaua harjutatud. Ja Elli on veel väga noor. Meil on aega õppida.

Elliga on ju see, et valdava enamiku ajast käitub temagi väga kiiduväärselt ja koduaias pole täiskuuletumise osas ühtki kahtlust. Ja siis on nii kerge ka mujal tulema see muretu meel, et ta on ju nii hästi käituv mõmm, miks ei võiks teda usaldada… aga ei või. No ei või. Hermanniga on teisiti, jah. Hermanniga saab metsas ringi kolada, nii et mingi rihm ja kuuletumine ei ole üldse probleem. Ma tahaks väga Elliga ka ühekorra niikaugele jõuda.

Jah, haridus on meie plikal veel poolik.

Tänastest tähelepanekutest veel – auto on tõepoolest saatanast, ja kui ma veel kuu aja eest olin kindlalt veendunud, et Haapsalu-suuruses linnas ma küll lihtsalt poeskäimiseks Sussile hääli sisse ajama ei hakka, siis kipub elu niimoodi välja nägema, et teen seda siiski. Häbi-häbi. Ja see, et poodide sulgemiseni oli aega ainult 20 minutit, on ka ainult eneseõigustus, sest jalgsi jõuaks ma sellesse poodi, kus täna autoga käisin, päris rahulikult kümne minutiga kohale. See, et Potteri-filmil telekas algas just reklaamipaus ja ma tahtsin pausi lõpuks poest tagasi jõuda, on vähe parem argument, eks?

Advertisements

1 kommentaar

  1. eva said,

    29. dets. 2008 kell 18:56

    Hehh, dobermann sul jah vaatab püüdlikult suhu 😀

    Minu praktikas vaatavad nad sulle otsa täpselt nii palju, et kontrollida, kas sa teed kaasa või lihtsalt lubad neil teha seda, mis nad parajasti ise välja on mõelnud. No et roniks varrukatreenerile puu otsa järele (paar meetrit mööda männitüve jaksab dobermann hooga kribida küll) või sõimaks seda tüüpi, kes just püstolist pauku tegi (iseloomutesti koostajail pole NII hull versioon pähe tulnud, kohtunik oli hulk aega hädas, et kuhu rist panna) või uuriks, mida see kutt tolle mammi kotiga teha tahab, et endale krabas. Ja ei mingit püüdlikku käskluse ootamist, ainult tegutsemistahe ja teadmine, et kui piisavalt kiiresti ei tegutse, jõutakse keelata.

    Soomes võistlustel nägin tegelikult paari soomlase-temperamendiga dobut ka 😉 nii et võib-olla mõni kuskil tõesti ise ei leiuta.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: