Hullumaja, raamatuesitlus ja lastesaade

Milline päev. Hullumaja. Jõudsin just tagasi Tallinnast, Loomade Hoiupaigas toimunud esitluselt. Ja kui ma nüüd vahepeal natuke magada saan, olen ma täiesti võimeline õhtul välja tähistama minema. Ma loodan kogu südamest, et Gambrino telekas näitab ka ETV 2-te, sest muidu võin ma ju ilma jääda lõbust näha, missugune ma seekord telepurgi sees välja paistan.

Ma olen täna õhtul ju lastesaates külaline. Lindistus toimus juba kümmekonna päeva eest. Ott kirjutas sellest oma blogis. Aga eetris on saade täna:  “Saame kokku Tomi juures”, ETV kell 17.05 ning ETV2 kell 18 ja kell 19.  Kui ma nüüd keset kogu tänast segadikku kõike ikka õigesti mäletan, siis kell 17 ja kell 18 algavas saateosas pidid Tom ja Anni minust lihtsalt juttu pajatama (ja mu varasematest raamatutest), kuid kell 19 algavas osas on võimalus näha ka mind ennast, Otti ja Hermannigi tema meeldivas vabas olekus – sest stuudios paluti tal rihm küljest võtta ja lasta tal end tunda igati vabalt ja loomulikult. Mis tähendab, et osa ajast on ta kaadrist väljas assistentidega miilustamas, vahepeal ronib diivanile/sülle ja vahepeal arvab, et on jube lahe mäng Tomi “pööninguukse” taha peitu ja sealt jälle välja joosta (sest alguses harjutasime mitu korda “sissetulemist”). Meie seeaeg proovisime kenad välja näha ja asjalikku juttu ajada. Vahepeal loen ma uuest raamatust kurba kohta ette ka.

Kurba kohta muidugi lugesin ma ka esitlusel. Kuid nagu ma koju saabudes Päevalehe videouudistest nägin, salvestati sinna hoopis naljaka katkendi ettelugemine koos mõnede teiste esitluse jõupunktidega.

Muide, Rein Kikerpill Hoiupaigast tegi tänaseks esitluseks raamatu piltidest nii eheda slaidišõu, et vesi tuleb liigutusest silma. Et ma seda täies ilus ise eksponeerida saaksin, peaksin sellega kõigepealt ise oma macis midagi tegema – mida just täpselt, teavad jumal, Ott ja teised arvutitargad. Aga siiski ei raatsi ma juba praegu üht ilusat slaidi sellest näitamata jätta.

slide24Ühesõnaga, ma olen hetkel oma tänastest emotsioonidest täiesti pakatamas, mis tähendab ka, et ühtlasi neist suures segaduses, ja ma olen öösel ainult viis tundi maganud ja see kõik ei ole veel läbi.

Kui ma nüüd vahepeal ainult natuke silma saaksin looja lasta.

Mul on uus raamat e. lemmikloomandus edasijõudnutele

Ei kirjutanud ma eile õhtul oma ninnu-nännu loomakestest mitte ilmaasjata, vaid ikka selleks, et valmistada pinda ette tänasele.

Mis te arvate, mis on kõige sagedamad küsimused, mida inimesed kirjanikuga kohtumise üritustel küsivad? Konkurentsitult nr 1 on: “Kust ammutate inspiratsiooni?”. Muide, sellele küsimusele ei saa vastata. Ei ole sellist kaevu või kappi, kust minna mõttelendu välja koukima. Mõte jookseb ise tuhandet veidrat rada, ning mõni mõte on terve lugu. Või pool lugu. Või intrigeeriv detail, köitev välgatus: et sellest peaks midagi edasi arendama. Fakt on see, et inspiratsioon tuleb ise, või siis antakse. ma ei tea, kumb on õige. Mu enda teened selle ammutamise juures on olematud.

Kuid nüüd see teine küsimus. Peaaegu sama sagedasti tahavad inimesed teada, kes on mu lugude prototüübid. ja mulle tundub, et nad on veidike pettunud, kui ma olen sunnitud vastama, et mu lugudel ei ole prototüüpe. Ma olen nad välja mõelnud, selliseid inimesi ei ole olemas. Anni karakter on kokku kujundatud nelja kena, kuid väga erineva koolitüdruku otsa vaadates. Kärt on sündinud mõttemängust, milline võiksin ma ise olla, kui mu noorus oleks olnud veel pöörasem ja mu emadus veel kohusetundlikum. Koletis on… koletis. Koer Urra, kes läheb koerte jumalat otsima, ongi koer Urra. Kuid igas mu tegelases on üht-teist ka minust endast.

Siiski-siiski. Mul on uus raamat, prototüüpide seisukohast korralik ning õige. Raamat näeb välja selline:

pt-kaas

http://www.apollo.ee/product.php/0997422

Juba seda raamatut kirjutades ma teadsin, et esitlen seda mõnes loomade varjupaigas. Inimkonna esindajana võlgnen ma selle kõigile neile sadadele hüljatud loomadele, kes mööda Eesti varjupaiku laiali on oma saatust ootamas. Olgu see minu väike panus sellesse, et sirguv põlvkond täiskasvanutena oma loomadesse ehk natuke suurema vastutustundega suhtuma hakkab. Ehk.

Miks see mind küll isiklikult puudutab? Aga minu loomad nr 1 ja 2, kes mõistagi ongi selle raamatu tegelaste prototüübid, on minu juurde tõepoolest sattunud samasugusel kummalisel viisil, nagu “Pintsu ja Tutsiku” raamat kirjutab. Kuigi muidugi, need lood olen ma ikka huvitavamaks ja põnevamaks luisanud ka. Loo ilu on see, mis loeb. Eks?  Igatahes on nende kahe looma loo algus vägagi seotud varjupaikade temaatikaga. Loete, näete. Ja homme on kõik vägagi oodatud selle raamatu esitlusele:

kutse2

Sissejuhatus lemmikloomandusse

Vahepeal veidi isiklikumal pinnal.

Pärast seda, kui ma aastal 2004 koolist õpetaajaametist lahkusin (veel kord tuhanded puhtsüdamlikud vabandused mu tollaste õpilaste ees, kellele mu äraminek komplikatsioone võis tekitada!), sai minust pühendunud õpetaja asemel senisest veel rohkem pühendunud lemmikloomapidaja. Nähtavasti nõudis rahuldamata jäänud pedagoogiline tung teatavat kompensatsiooni. Igatahes lubage esitleda 4 toredat looma:

1. Kass Intz, sünd. 1. aug. 1996, vanim ja auväärseim.

2. Koer Hermann,. sünd. millalgi kevadel 2001. Segavereline, dogilaadne, täpsem päritolu leidmata, rescue-koer.

3. Kass Monroe ehk Mooru, sünd. millagi 2007 kevadel, toodud 2008. a. veebruaris varjupaigast.

4. Koer Elli e. Darling Celly’s Smooth Emily, sünd. 5. jaanuaril 2008, punane lühikarvaline chow-chow.

Tegelane nr 1:

ints-kirjutuslaual

Tegelane nr 3:

sportkass

Tegelasi nr. 2 ja 4 võite näha alljärgneval videol, kus nad möllavad koos meile külla tulnud hallikarvalise dogi Elluga:

Vodpod videos no longer available.

more about “Video of Ellu, Hermann ja Elli – Phot…“, posted with vodpod

Lubadused

Nädala pärast on jõulud ja siis veel nädala pärast uus aasta. Uueks aastaks käiakse välja igasuguseid lubadusi. Mina ka luban.

1. Vastu tulles masside nõudmistele, luban ma rahuldada teatud piirides nende huvi minu (era)elu vastu – hakkan pidama blogi.

2. Luban, et teen seda alati, kui meelde tuleb.

Seni olen ma kirjutanud vaid ajakirjanduslikke tekste, ettekandeid, aruandeid, luulet ning lasteraamatuid, ja seepärast on mul raske uskuda mulle lähedal seisvate isikute kinnitusi, et blogi pidamine on vältimatult vajalik ning isegi meeliköitev tegevus. Ülaltoodud kahe lubaduse täitmise raames on mul võimalik ka noid väiteid kontrollida.

Ah jaa, üks lubadus veel, sest hästi paljud noored on selle kohta küsinud.

Ja nüüd hästi pidulikult:

Lubadus nr 3. Aastal 2009 teen kindlasti valmis oma pikka aega pooleli oleva kodulehekülje.

Newer entries »