Etendus õnnestunult seljataga

Nüüd toibun. Esinemine kurnab mind emotsionaalselt kohutavalt ära, pärast olen tükk aega tuim ja uimane, energiast tühi.

Aga laval iseenesest tundsin ma end oma tekstidega hästi, kõik see nukkude ja lillede ja kipspeaga jahmerdamine liitus ikkagi väga loomulikult sõnalise osaga, kuigi tunnike enne etendust hakkas mulle tunduma vastupidi. Õnneks oli liiga hilja lavastust muuta, ja tundega, et läheb, nagu läheb, kõndisin lavale.

Ka see teine kole tunne, et äkki inimesi üldse ei tulegi, osutus alusetuks ja petlikuks. Haapsalu tingimustes 30 inimest luuleetendusele saada ei olegi nii paha.

Siis ma kartsin veel, et üritus venib liiga pikale. Koos muusikaliste vaheosade (Indreku laulud minu tekstidele) ja vaheajaga kujuneski see ligemale kahetunniseks, kuid saal oli lõpuni haudvaikne ja minuga koos pingul nagu pillikeel. Ma olen tegelikult päris hämmastunud.

Pärast läksime mõne sõbraga veel edasi tähistama, aga ega ma kaua jaksanudki. Ühe õlle jao istusin koos teistega, siis oli tunne, et kohe hakkan kokku kukkuma, kui koju magama ei saa. Koju kõndisin Oti käevangus, silmad kinni, ning siis varisesin ka peaaegu kohe.

Nüüd läheb küll kena tükk aega mööda, enne kui mind uuesti luuletustega lava peale õnnestub meelitada. Muidu ju isegi võiks, ma ei saa nimelt öelda, et mulle esinemine ei meeldiks,  aga energia mõttes lüpsab see mu ikka täiesti tühjaks. Mina ei tea, kuhu see sealt lava pealt saab.

Advertisements

Hermanni valude põhjus teada

Hermanniga ortopeedi juurest tagasi. Liigesed on terved, süda tugev ja korras, aga selgroog paraku väga viletsas seisus. Prognoos: nende selgroos toimuvate protsesside tulemuseks on ühel päeval tagakeha halvatus. Konservatiivselt ravida on võimalik ainult kliinilise pildi nähtude leevendamise eesmärgil, operatsiooni õnnestumise tõenäosus oleks väga väike.

Röntgenipilt näitas nelja kohta selgroos, kus lülidevahelised diskid pea olematuks kulunud, ja nimmeosas peale selle ka tugevat artroosikollet, mis viimasel ajal neid valusid ongi põhjustanud. Lisaks veel selgroolülide alaosas mingid luustunud lisamoodustised. See kõik kokku mõjutab närvijuuri nii, et ühel päeval meie poiss lihtsalt ei tõuse enam püsti.

Ma   tahaks, et see päev oleks võimalikult kaugel. Ja ma loodan, et korraliku raviga õnnestub neid protsesse venitada ja valusid tagasi hoida. Et Hermann saaks meie kõrval veel võimalikult kaua nautida elamisväärset vanaduspõlve. Muidugi ei tea, kui kaua meil õnnestub tema saatusega kaubelda. Aga vähemalt me teeme kõik, mis võimalik.

Hermann näitas ennast arsti juures parimast küljest, ta oli väga mõistlik ja tubli poiss. Muide, suukorvi ma ju unustasin koju, see tuli mul alles kuskil Palivere ja Risti vahel meelde, aga tagasi keerama ka enam ei hakanud. Väga lihtne on maha unustada asja, mida mitte kunagi tarvis ei lähe. Hermann ei ole oma ligemale 8 eluaasta jooksul minu teada veel kordagi inimest hammustanud. Ja ta lasigi arstil ennast katsuda, väänata ja venitada – muuhulgas ka moel, mis kindlasti oli talle hästi ebameeldiv. Aga ei ühtki probleemi. Ka röntgenipildi tegemiseks vajalik narkoos läks kenasti. Pärast ärkamist oli küll tunnike paras totu, aga vähemalt autos vait. Muidu kogu aeg seletab. Autosõit erutab teda nimelt hirmsasti, siis on vaja kogu aeg kõigist akendest välja vahtida ja valju häälega oma muljeid edastada. Ei haugu, aga vingub erineva tonaalsuse ja intensiivsusega, ja see võib olla päris närvesööv.

Saime uue ja asjakohasema ravi ka talle peale – mille nimel see sõit ja rahakulu ju ette võetigi. Ja loodame, loodame.

Kus nüüd läks alles kiireks!

Nüüd siis on elu jälle sealmaal, et vihu ringi nagu tumm leilis. Eile, muide, saabus pärastlõunal siiski ka konstruktiivne kirjutamislaine ja valmis sai anorektikuks kujunevast tütarlapsest kõnelev stsenaarium “Saladuste” jaoks. Õhtul, nagu plaanitud, kulus paar tundi Indrekuga meie reedese luuleetenduse ettevalmistuseks ja lõppkokkuvõttes võisin päevaga täiesti rahule jääda.

Tänane kulgeb samuti reedese ürituse nimel. Pean kuskilt suurema hulga nukke laenama. Kipspea leidmine kuulub juba tänaste soorituste hulga (pärast umbes 10 telefonikõnet). Ja tekstid, need tekstid. Lõplik valik tuleb kindla randmega siiski ära teha, sest pooleteise tunni sisse peaksime omadega ikka ära mahtuma. Veetsingi äsja paar tunnikest See teatris rekvisiitide hulgas tuhnides, mitmele poole helistades ja esinemisplokkide lõplikku kontseptsiooni koos teatriinimestega paika pannes.

Enne seda käisin hommikul perearsti juures analüüse andmas, linnavolikogu kantseleis meiliga saadetud papreid allkirjastamas; siis sõidutasin Oti Taeblase ARK-i, et ta saaks endale uue eksamiaja kirja panna; siis jälle perearsti juures, aga juba vastuvõtul. Sealt otse teatrisse. Nüüd tahaks juba tunnikese vahepeal tukkuda, niisugune ringisahmimine ei sobi mulle eriti, väsitab väga ära. Pealegi tuleb õhtul ka veel inimene olla ja Indrekuga etenduse proovi teha.

Tallinna Raamatutrükikoja AS helistas ka täna, tahtis muidugi “Pintsu ja Tutsikut” juurde, aga pole enam anda sugugi. Nii et… mis siis ikka. Vahepeal saabusid hinnapakkumised nii- ja naasugustele tingimustele ning selgus, et kui teeme 500 tk pehme kaanega, siis tuleb ühe raamatu trükihind üsna sama mis esimesel trükil oli. Kuigi nood olid kõvakaanelised. Aga mis siin ikka, kuskilt tuleb ju järeleandmisi teha. Lootkem, et lugejad väga ei nurise.

Sekeldused, sekeldused

Kui hommik juba ära keerab, siis ongi kogu päev untsu. Oli mul hommikul perearsti juures analüüside aeg kinni – jah, oli. Aga just siis, kui ma hakkasin kodust välja astuma, kasukaski juba seljas, algas märul ja möll, millist minu silmad viimati nägid umbes … las ma mõtlen… no umbes kümme kuud tagasi. Maksuametist helistati. Ühesõnaga, meie raamatupidaja  pole JÄLLE ja JÄTKUVALT oma asju ära teinud. Mul on sellest tõsiselt kõrini. Igakuiste dokumentide kokkukorjamine  on minu jaoks niigi piisavalt suur administratiivne pingutus, ma ei jaksa peale selle veel raamatupidajale, täiskasvanud mehele,  lapsehoidjaks olla. Siis veel valetatakse, et tegi ikka ära; kui küsin, kus ta praegu on, et ma tulen kohe sinna, siis vastatakse: “Haapsalus!…. ei, Tallinnas ikka,”  järgmine kord on telefon välja lülitatud… Ja selline kino ei toimu üldse esimest korda.

Kui tunni aja pärast maksuametisse tagasi helistasin, olid õnneks need vajalikud deklaratsioonid siiski ära esitatud. Aga siiski. Otsus sündis kiire ja lõplik, ja veel ühe tunni pärast oli pärast kümmekonda telefonikõnet mul leitud uus raamatupidaja, kellele reedel saan üle anda vähemalt selle osa dokumentatsioonist, mis minu arvutis on. Meie senine raamatupidaja, kellele ses asjas tagasi helistasin ja kõiki MTÜ dokumente selle nädala jooksul enda kätte nõudsin,  läks tolle uudise peale väga närviliseks ja väitis, et ta ei saa, ta ei jõua, tal ei ole,  ja üleüldse on ta raskesti haige ning Tallinnas haiglas ja enne veebruari esimesi nädalaid ei pääse ta oma paberitele ligi. Minu arust on tema käitumisel juba teatav kliiniline iseloom, teisiti ei oska ma niisugust jama küll seletada. Ta, muide, ei ole kogu aeg selline olnud. Kõigest viimased 2 aastat umbes. Alguses sujus koostöö temaga ju õige kenasti.

Nii. Nüüd ongi õhus küsimus, kuidas mul õnnestub tema läest kätte saada dokumendid, mida ta ei taha mulle anda.

Ja veel: mille kuradi pärast pean mina niisuguse jamaga tegelema? On taas üks neist hetkedest, kus ma tunnen teravat puudust agendist või mänedžerist, kes kõige taolise eest hoolitseks. Pärast seda, kui ma olen mitu tundi helistanud, seletanud, nõudnud, sebinud ja palunud, olen ma järgneva päeva jooksul peaaegu kirjutamisvõimetu, ehk suuteline vaid emotsionaalseteks blogisissekanneteks ja võib-olla mõne sapise paskvilli kirjutamiseks.

Ja Hermannile sain neljapäevaks Valdeku loomakliinikusse ortopeediaja.

Tõbine ravib tõbisemat

Jah, meil on küll ehtne laatsaret praegu. Tegelikult küll algasid need protsessid juba eelmisel nädalal, kui plika koolist koju jäi, palaviku ja viinamarjakobaraid meenutavate paistes mandlitega. Perearstiga ta meil muide suhtlemast keeldub… pärast seda, kui vist tema üle-eelmise viirushaiguse ajal, mil palavik kuidagi ära kaduda ei tahtnud, ütles perearst talle: “Mis sa kraadid siis ennast kogu aeg!” Ja mis sa teed selle solvunud teismelisega, midagi ei tee.  Nüüd õnneks sain ta sama perearstipunkti teise arsti juurde saata, sest meie oma arst on õnneks puhkusel.

Endal mul tekkis nädala keskel lõua alla kahtlane ja valus muna. Muhkkatk? Vale, hoopis süljenäärmepõletik. Ebameeldiv ja valus, aga pärast antibiootikumide pealesaamist laseb juba elada, nii et mul endal tegelikult ei olegi häda midagi peale selle, et rohuvõtmist tuleb meeles pidada.

Kõige kurvemad on lood hoopis meile suure musta poisiga. Tema liigese- või nüüdse seisuga pigem ei-tea-mis-kondihaigus ägenes laupäeva õhtul äkiliselt niisuguse seisundini, et vaene Hermann kiljus valust. Meil olid veel külalised, Hispaaniasse talve veetma kolinud perekond Henk oli nädalasel kodumaa-visiidil, samuti liitus meiega Ülla ja õhtul helistas veel mu tädipoeg, et kas ta oma naisega võib meile ööbima tulla, neil oli enne Haapsalus mingi üritus ja napsise peaga muidugi ei hakanud ta koju sõitma. Nii et olukord oli kaunikesti segane, jagasin ennast kallite külaliste ja hädas Hermanni vahel, kes melust eemal magamistoas oma pesas lamas. Viisin talle sinna häid ampse ja käisin lohutamas ja juttu ajamas, et ta ennast liiga üksikuna ei tunneks.

Ka öösel veel ajas ta meid paar korda oma valukiunumisega unest üles ja oli päris selge pilt, et asi on seekord juba tõsine. Nii et hommikul ühe esimese asjana helistasin meie loomaarstile, Hermann sai valuvaigistid peale (Ott ise süstib teda) ja vähemalt selle võrra on praegu asi parem. Aga oma tagumist otsa hoiab ta ikka väga imelikult ja käppi kõndimisel liigutab nii, nagu peaks ta tõepoolest väga hoolega enne mõtlema, kuhu ja mispidi käpa maha toetab. Aeg-ajalt tundub, et valud on ikka ka, aga muidugi valuvaigistite abil enam mitte nii hullud kui pühapäeva öösel.

Nii või naa, sel nädalal tuleb ilmselt temaga Tallinna-sõit ette võtta. Kohe, kui mulle mingid rahad laekuvad, ja peaksid laekuma sel nädalal. Tuleb vist ikkagi teha tema selja alaosast ja puusadest röntgenipilt, et oleks selge, mis seal ikkagi toimub, ja lasta ortopeedil koer korralikult läbi vaadata. Muidu võime siin ainult arvata ja ravida huupi tont teab mida. Ainult et raha on selleks vaja. Koertel haigekassat ei ole, puusaröntgen tehakse narkoosiga, pluss vastuvõtutasu, ja kõik see kokku maksab päris-päris palju.

Mis veel. Sain lõpuks valmis oma tubli inimese loo “Saladustesse” ja saatsin ära ka. Tõepoolest, kippusingi vahepeal üle mõtlema. Kirjutades jooksis nagu iseenesest lõpuks kõik paika. Nüüd töötan ühe anorektiku pihtimusega, mis tundub mõnevõrra lihtsam materjal. Mulle lihtsam, muidugi. Lasteraamatu käsikirjaga olen tsipa hädas, üks lugu on enne lõppu puudu, üks lugu, mis näitaks, et… ähh, ei hakka praegu. Ei saa ka kõiki oma plaane ära rääkida. Hmm, ja siis helistas mulle täna Lydia, kes tänuväärselt tuletas meelde, et mul on reede õhtul See teatris luuleetendus, ja küsis, kas me Indrekuga proovi ka kavatseme enne teha. Ap-piii! Ma olin selle täiesti ära unustanud. Nii et homme hommikul on mul selle etenduse tekstid vaja läbi mõelda ja kokku panna, õhtul proovikas vaatame Indrekuga selle muusikalise osa läbi, et millised tekstid tema poolt esitamisele lähevad, ja paneme kava ja liikumise ja kõik need värgid paika. Ma loodan, et Aivo Paljasmaa on nõus appi tulema, aga ma ei tea, ma pole talle veel helistanud 🙂 Siis kolmapäeval jõuame selle kõik läbi harjutada ja… olete oodatud reede õhtul kell 20.00 Haapsalusse See teatrisse Aidi Valliku luuleetendusele!

Arutleme siis edasi

Aitäh kommenteerijatele uusi mõtteid äratamast! Ja mõtleks siis edasi suunal, mis oleksid üldise kohustusliku keskhariduse plussid. Miinuseid ma oma eelmises postituses ju loetlesin.

Sellega olen nõus, et koolis käimine arendab inimese sotsiaalseid oskusi ja kommunikatsioonivõimet. Aga kas seda arendab ainult keskkool? Kas ametikoolis (samaealised õpilased, sama õppeaeg, üldainete õppekava põhipunktides kattuv, erineb ainult omandatava materjali hulga  ja nõudmiste ulatuse poolest) need oskused ei arenegi, ja kui, siis miks? Kas käeline tegevus pärsib kuidagi intellektuaalset ja emotsionaalset kommunikatsioonivõimet? Või on ametikooli õpilaste ja õpetajate sotsiaalne läbilõige kuidagi vähem väärtuslik tavapärase keskkooli omast? Ma ei saa neile küsimusele jaatavalt vastata.

Tegelikult sotsiaalne läbilõige oleks ühtlusgümnaasiumis tõesti laiem, teadlaste ja kultuuritegelaste lapsi kutsekoolidesse massiliselt kindlasti ei satuks, kuid mõni ehk vahetevahel ikka. Ma pole ainult kindel, kas see kultuurilise/sotsiaalse läbilõike ulatus on ikka nii tähtis asi 16 – 19-aastase inimese arengu juures. Selleks vanuseks on üldjuhul oma sotsiaalse kuuluvuse küsimus juba määratletud ning vastavalt sellele on kujunenud ka suhtlusringkonna tüüp. Samas tõrjutakse enda suhtes “teistsuguseid”, nendega üldiselt sel määral ei suhelda, et võiks rääkida siin mingisugusest vastastikusest sotsiaalsest või kultuurilisest rikastamisest. Muidugi võimalik, et ma ei oska praegu arvestada kõiki detaile selle küsimuse juures.

Mis minu meelest oleks aga ideaalne keskkoolitüüp – harupõhine gümnaasium, st võimalus valida enda eeldustele, annetele ja võimekusele vastav õppekava. Sest põhiline mure meie praeguse ühtlusgümnaasiumi korral on minu meelest see, et akadeemiliste ambitsioonidega noored ja intellektuaalselt vähe võimekad noored peavad, nui neljaks, läbi tampima samal tasemel sama ulatusega õppematerjali, ja see, et ühtede jaoks on see õigustatud, võimetekohane ning tulevikus vajalik, teiste jaoks aga tarbetult detailne, koormav ja liiga raskesti saavutatav, st tegelikult üle jõu käiv. Lisaks mõõdetakse nende õppetulemusi nii jooksvalt koolis kui riigieksamilgi täpselt sama mõõdupuuga ja justkui sama eesmärki silmas pidades, aga gümnaasiumihariduse eesmärk on neil gruppidel ju täielikult erinev.

Sellist ideaalilähedast lahendust nägin ühte Lõuna-Rootsimaa gümnaasiumi külastades, see õppeharude jaotus oli tõepoolest hästi läbi mõeldud ja otstarbekas. Kõigepealt jagunes üks gümnasiumi aastakäik kahte suurde harru: akadeemiline ja mitteakadeemiline. Akadeemilise haru õppekavad ja nõudmised olid rajatud eeldusele, et selle baasilt minnakse edasi ülikoolidesse, ja akadeemiline haru jagunes veel eraldi kolmeks rühmaks: loodusteadused (ka matemaatika), humanitaar ja kaunid kunstid. Mittekadeemilise haru õpperühmad olid ehitus, autoteenindus, õmblemine, toitlustamine ja ilma erialahariduseta miinimumõppekava. Üldainete õppekavad olid neis kutserühmades, sarnaselt meie kutsekoolidele, põhipunktides kattuvad akadeemilise hariduse üldainete õppekavadega, aga lihtsamad ja vähemas mahus, mitte nii detailsed. Miteakadeemilise erialaharu lõpetanud said muidugi ka vastava kutse diplomi, v.a miinimumõppekava läbinud. Nagu ma aru sain, siis selle miinimumõppekava pealt polnudki nagu suurt võimalik midagi edasi teha peale kuhugi mujale puhtalt ametikooli mineku, aga oli mingi lisa-aastate võtmise võimalus.

Kogu see kirju seltskond asus koos samas hoonestus, kooli territoorium oli suur ja seal oli kümmekond erinevat õppehoonet. Üldainete maja oli kõigil üks ja üldainete õpetajad ka samad. Õpperühmadel olid osa üldainete tunde ühised, osa eraldi – mind oli rääkima palutud toitlustus- ja autoteenindusrühma ühisesse kirjandustundi.

Sisuliselt see mitteakadeemiline haru on ju sama mis meie kutsekool. Oluline erinevus on siin aga selles, et kirjeldatud juhul puudub kutseõppe juures see negatiivne signaal, mis meil kutsekoolide eraldatuse tõttu on kahjuks olemas. Justkui kutsekool oleks midagi sellist, kuhu tavalisest koolist tumba-jumbad ära saadetakse, et nad jalus ei oleks, teise kohta, teise kooli, ära. Kes kutsekooli elukorraldusega tutvunud ei ole, sellest signaalist juhindub ja nii arvabki, kuigi sisuliselt ei ole asi üldse nii traagiline. Kui me just ei pea traagiliseks seda, et 12. klassi gümnasist peab oskama nimetada eksistentsialistliku kirjanduse tunnuseid ja analüüsima vabal valikul mõnd Camus’ tervikteost, aga kutsekooli 3. kursuse õpilane vaid teab, et niisugune kirjandusvool oli kah olemas ning et oli jah selline kuulus kirjanik nagu Camus, nad lugesid veel katkendit.

Meil paraku on kutseõpe ja gümnaasiumiõpe liiga distantseeritud ja omavahel kuidagi vastandatud. Samas on taoline ühendamine Rootsi kooli näitel võimalik tõesti veidi teistsuguste koolikomplekside, hariduskorralduse põhimõtete ja koolide rahastatuse korral.

Nüüd läksin vist jälle oma seletamise ja näidetega liiale, vabandan, kui nii. Aga teema on keeruline ja arutelu huvitav tõesti.

Uues hariduskorralduses on mõndagi mõistlikku

Mõtlen siin muudkui nende koolikorralduse muudatuste üle, mis uue haridusseaduse tulekuga kaasnevad. Sest muutused on suured ja põhjapanevad, kool aga väga inertne ning nende muudatuste tegelikud tagajärjed on nähtavad ja hinnatavad alles kuskil 15 aasta pärast, siis kui kolm-neli aastakäiku noori inimesi, kes algusest lõpuni selle “uue kooli” läbi on käinud, kord gümnaasiumi lõpetab.

Mis puudutab protseduurireeglistikku igasuguste õpilasepoolsete rikkumiste korral, siis mul on rõõm näha, et uude seadusesse on see sisse kirjutatud. Lõpuks ometi, seda oli väga vaja. Muidu seni oli pahandustele reageerimine ju ainult kooli sisekorraeeskirjade koostaja loovuse küsimus või halvemal juhul täiesti juhuslik – eriti kui veel näiteks juhtkond ennast õpilase distsipliiniprobleemidest distantseerib ja teatab, et see on õpetaja/klassijuhataja enda probleem, kuidas ta konflikte lahendab. Ühes koolis on lubatud distsipliinirikkuja klassist välja saata, teises ei ole; ühes koolis lajatatakse korrarikkujale juhtkonna tasemel täie rauaga, teises muudkui vesteldakse ja naeratatakse ja vesteldakse; ühes koolis pannakse õpetaja seletuskirju kirjutama, miks ta tunnis korda majja ei saa, ja sisekontrolli kullisilmad asuvad kriitiliselt õpetaja enda tööd vaagima, teises koolis aga asub juhtkond pretsedenditult õpetaja selja taga ning on seisukohal, et õpetajal ongi alati õigus. Kokku tuleb välja paras segadus, üle- ja alareageerimiste segapuder, kus teadagi jääb piiramatult ruumi subjektiivsusele ning probleemi lahendamine sõltub tihti konkreetsete isikute vahelisest sümpaatiast või antipaatiast.

Jah, puudus on olnud kõrgemal tasandil sätestatud reeglistikust, mis näeb astmeliselt ette, kuidas kool peab talitama koolikorra rikkumiste puhul. Astmeliselt sellepärast, et on ju vahe, kas õpilane rikub tunnis korda harva või on tegemist paadunud tunnihuligaaniga, kas paneb pausi juhuslikult korra või kaks kuus, või jääb tal nädalas reeglipäraselt mitu koolipäeva vahele; kas eksiti esimest või kahekümnendat korda. Mõjutusvahendid neile juhtudele reageerimisel peavad olema erinevad.

Ja mis veel – uues seaduses on õnneks kirjas, et ka lapsevanemad vastutavad oma lapse kasvatamise eest. Noh, mitte otse täpselt sellises sõnastuses, aga uues seaduses sätestatud protseduurireeglistik kaasab probleemilahendusse ka vanemad, kohustades neid teatud punktides teatud asju ja kooliga koostööd tegema. Taevas tänatud. Minule isiklikult tundub tegelikult absurdne, et niisuguse asja peab seadusesse sisse kirjutama, aga kahjuks oleme juba kümmekond aastat niikaugel tõesti. Mentaliteet, et kool on teenindusasutus ja osutab lapsevanematele lapse harimise ja kasvatamise teenust, on teinud hirmus palju paha. Miks? Sest see mentaliteet iseenesest teeb lapse inimeseks kasvatamise ainult kooli asjaks. Lapsevanem on selle eest maksnud ja tal on õigus oodata teatud tulemust, ise selleks midagi tegemata. Ükski vägi ei saa lapsevanemat kohustada kasvõi lapsevanemate koosolekul käima, õpetaja telefonikõnesid vastu võtma või veelgi enam, probleemide korral kooli tulema, et klassijuhatajaga nõu pidada.

Mis veel. Viimastel päevadel keerutavad tolmu üles taas need koolikatsed. Nendest ma arvan nii ja naa. Gümnaasiumides on need kindlasti täiesti õigustatud ja hädavajalikudki. Eriti kui kavatseme põhikoolid gümnaasiumidest lahutada. Ma pean tunnistama, et see viimane plaan mulle meeldib. Gümnaasiumiharidus ei pea olema enesestmõistetav inimõigus, selle ülesanne on siiski viia õpilased ülikooli astumiseks vajalikule tasemele. Seda viimast on sätestanud ka kõik uue Eesti Vabariigi haridusseadused ja õppekavad. Ometi, kui paljud tänastest gümnaasiumilõpetajatest reaalselt pääsevad akadeemilist kõrgharidust omandama? Muig.

Ma loen aeg-ajalt netikommentaare, mis igasuguste kooli- ja hariduselu-uudiste peale kirjutatakse, ja nende järgi tundub, et gümnaasiumiharidust peetakse kuidagi täiesti loomulikuks hariduse osaks. Justkui ilma gümnaasiumihariduseta polekski inimest, justkui see määraks inimese kvaliteedi. Aga ei ole ju nii? Nõuka-ajal tegelikult oligi ju keskharidus loomulik asi ja põhikooli lõpetajatest said automaatselt ilma igasuguse selekteerimiseta keskkooliõpilased, välja arvatud neist, kes ise omal initsiatiivil ametikoolidesse tahtsid minna. Võib-olla see ongi praeguse suhtumise alus. Tänaste keskkooliealiste õpilaste vanemad õppisid ise keskkoolis täpselt niisugusel ajal. Aga seda, milline see tollase keskhariduse tegelik kvaliteet oli, seda ju ei teata. Nõuka-ajal tehti väga palju asju “linnukese” pärast ja õpetajad olid õppeedukuse kohapealt tugevamini survestatud kui praegu. Kes see siis endale ikka pahandusi tahtis, lõpuks pandi ikkagi see edasijõudmist tõendav “kolm” ära…. riigieksameid ju ei olnud, mis konkreetsete õpilaste konkreetse teadmistetaseme võõraste pilgu ette viinuks. Selguse tollase keskkoolihariduse kvaliteedi kohta aitaks ehk majja tuua, kui vaadata keskkoolilõpetajate ja ülikooli sisseastumiseksamid sooritanute suhtarvu, aga neid andmeid minu käsutuses ei ole. Üsna kindlasti arvan, et see protsent tuleb palju väiksem kui praegu.

Massiharidus on siiski põhiharidus, mille baasilt saab juba minna akadeemilist ettevalmistust mittenõudvat kutset omandama: kõikvõimalikud oskustöölised ja praktiliste alade spetsialistid tulevad siit. Oskustöölistest minu teada ongi meil kõige suurem puudus.

Samas ei sisalda gümnaasiumiharidus midagi sellist, mis suurendaks inimese hakkamasaamisvõimet praktilistel aladel. Vastupidi, paljudele akadeemiliste huvideta gümnasistidele, nagu neid täna näha võib, tundub gümnaasiumis õpetatav materjal mõttetu ja kasutu. Ja neil on õigus! NEILE see ongi mõttetu ja kasutu. Nad saaksid oma aega palju kasulikumalt sisustada, õppides midagi praktilist ja oma vaimsetele eeldustele paremini vastavat, selle asemel et kolm aastat gümnaasiumis higistada, rassida, kogeda pidevat ebaedu ja tunda täielikku huvipuudust õpitava vastu, siis lõpuks saada riigieksamil kätte need perspektiivitud 20 – 50 punkti ja minna edasi õppima… mis te arvate, kuhu? Sinnasamasse ametikooli, kuhu nad oleksid võinud õppima asuda juba 3 aastat tagasi.

See on muidugi niisugune hästi suur üldistus praegu, aga minu silmad nägid seda ringi palju kordi. Samas, ei ole maailmas must-valgeid asju – olen näinud ka noormehi, kelle pea ning maailmavaade justkui “lööb lahti” alles gümnaasiumiosas, 11. klassis. See on hästi lahe, kui nii juhtub, aga kahjuks juhtub vähe. Kaheksa kooliaasta jooksul mäletan kolme niisugust poissi. Väga kahju oleks olnud, kui nende akadeemiline talent oleks kuskile ametikooli sumbunud. Aga mine tea. Ka ametikoolidest on võimalus pärast vabatahtlikku akadeemilist lisa-aastat riigieksamitele ja ülikooli minna. Iseasi, kas keskkond oleks sellele ärgitanud.

Keskkond – see on see teine asi, mis minul koolikatsetega väga tihedalt seostub ja mille pärast ma eliitkoole pooldan. Ühest küljest – nõustun, et on ebainimlik kuueaastasi koolikatseteks välja drillida. Teisalt on see drill siiski lapsevanemate ambitsioonide küsimus. Eliitkoolide esimesse klassi saavad sisse ka väga paljud täiesti drillimata lapsed. Lapsed, kes on lihtsalt keskmisest intelligentsemad ja vaimselt võimekamad. Minu vanavanemad, mäletan lapsepõlvest, olid sügavalt solvunud, kui minu kooliminekul (maa-algkool) neile tehti etteheiteid, et ma olen “ette õpetatud”. Hmm. Ma küll ei mäleta. Mu küsimustele vastati, kui ma neid küsisin… muud midagi.

Aga keskkond on hariduses nii oluline teema, et ma ei väsi hädaldamast selle üle, kuidas seda igal pool ja kogu aeg alahinnatakse. Igale, absoluutselt igale õpilasele on kasulik, kui ta saab õppida keskkonnas, mille nõudmised on natu-natukene tema hetkeoskustest kõrgemad, kuid vaid sammukese jagu, nõudmised on täidetavad, kuid nõuavad pingutust. See on see, mis paneb arenema, säilitades samal ajal motivatsiooni. Vaimselt arengutasemelt suhteliselt ühtlasemas klassis on nõudmiste taset lihtsam sellisena hoida. Kui aga ühes suures seltskonnas on koos nii väga madala kui kõrge võimekusega õpilased, rääkimata sellest suurest “keskmiste” enamusest nende vahel, siis vaimse keskkonna ergutav jõud lakkab olemast. Iga grupike sellisest klassist vajaks omette erinevat metoodikat, lähenemist ja õppematerjale, erinevatel alustel hindamistki. Aga see ei ole suures klassis võimalik, pole kunagi olnudki.

Siis saamegi tulemuse, kus keskkonna mõjuväärtus on pigem negatiivne ja pidurdav: orienteerudes kogu aeg keskmistele, keda on enamus, jäävad andekad lapsed igavlema ja vähevõimekad abitult rabelema, kuni käega löövad. Mõlemad kaotavad ajapikku õpimotivatsiooni, kuigi erinevatel põhjustel: ühed saavad ilma pingutamata niigi, teised aga ei saagi saama, ükskõik, mida nad ka teeksid.  Mida siis ette võtta? Sotsiaalse ühtluse printsiip toimib ju siingi: kummagi ääregrupi vajaduste rahuldamiseks vajaksid nad pidevat eri- või lisatööd, ning et eritöö jaoks suures klassis võimalusi ei ole, siis võimaluste piires oleva lisatööga need õpilased tavaliselt ei nõustu, sest see ei tundu neile õiglane. Tõepoolest, see paneb nad tegema rohkem, kui nõutakse klassis keskmiselt.

Nii on need lood. Mulle kohe üldse ei meeldi need ühtse latiga mõõtmised, sest liiga kõrgetel võetakse pea maha ja liiga lühikesi venitatakse ja venitatakse, et nad vähemalt näiliselt sinna lati alla sobituksid. Aga paraku just see ongi ühtlushariduse kaasanne.

Pintsust, Tutsikust ja haridustöötajate palkadest

Juba tuli Apollolt uus tellimus sajale “Pintsule ja Tutsikule”, aga ei ole ju enam sadat. Saavad selle näputäie, mis veel on, ja siis…? Ainult kuu aega on raamat müügis olnud ja juba peaaegu otsas, ma olen tõesti hämmastunud.

Mõistlik oleks selles olukorras raamatut juurde teha, ühe nimetuse müügiperiood on siiski märgatavalt pikem kui kuu. Aga. Selleks, et kordustrüki eksemplari trükihind liiga suureks ei paisuks, tuleks neid teha hästi palju. Näiteks veel üks tuhat tükki. Siis tasuks ära. Aga ma kardan, et seda ei müü me enam läbi. Kaks tuhande eksemplari läbimüük on Eesti tingimustes juba peaaegu bestseller, aga seda ma ei julge küll “Pintsust ja Tutsikust” uskuda. Tuhandese tiraažiga kordustrükk oleks meie võimaluste juures vististi hullumeelne avantüür. Kolmsada või nelisada oleks adekvaatne, aga hinnapakkumised, mis ma sellistele tiraažidele sain, on…. mkmm.

Teen veel ühe hinnapäringu. Viiesajale eksemplarile. Aga ma kardan, et isegi see tuleb liiga kallis.

Ühesõnaga, ma olen justkui veidike mures. Näete nüüd, kui napakas loom see inimene on. Raamat müüb hästi, ja ongi jälle põhjust muretseda.

Hommikul oli volikogu kultuurikomisjoni koosolek. ma olen selle esimees, muide. Menetlesime üldhariduskoolide toiduraha suurust, linna vapimärgi pälvijaid ja lubasime lahkesti linnal kui kultuurikeskuse omanikul astuda kultuurikeskusega Eesti Rahvamajade Ühendusse. Ja arutasime ka linna haridustöötajate palku aastal 2009, mis eelnõuna on seekord küll rahanduskomisjoni menetluses, aga meiegi oleme asjast huvitatud. Tavaliselt on ikka kultuurikomisjon koolide ja lasteaedade palku käsitlenud, sellest see meie huvi. Jah, on küll palgatõus: riigipoolne 8 %, aga arvesse võttes õpetajatöö spetsiifikat, on ikkagi tegemist selge alamakstusega. Omavalitsus seekord midagi juurde panna ei saa, sest… no pole võtta enam kuskilt, keset seda eelarvete kärpimise õhkkonda. Ja ma kardan tõsiselt, et see väikene riigipoolne palgakohendus jääb nüüd päris-päris mitmeks aastaks viimaseks selletaoliseks liigutuseks… kuni majandus noka kunagi jälle ülespoole pöörab, aga seda alles annab oodata. Hästi läheb, kui vahepeal midagi vähemaks võtma ei hakata.

Minu arust peaks Eesti riik õnnest lakke hüppama või välja kuulutama reeglipärased tänujumalateenistused kord aastas,et meil on ikka veel olemas õpetajad. Hoolimata kõigest. On sihuke missioonitundeline altruistlik mõnekümnetuhandeline seltskond, kes on õpetajad sellepärast, et nad on õpetajad; kes on nõus ikka veel koolidesse klassi ette ja pärast õhtul koju õpilaste töid parandama ja tunde ette valmistama minema, hoolimata meediarünnakutest, hoolimata järjest kasvavatest nõudmistest sama palga eest järjest rohkem asju teha, hoolimata järjest süvenevatest käitumisraskustest ühiskonnas tervikuna ning sellest tulenevalt koolides eriti, hoolimata karjuvast lõhest töö iseloomu ja selle eest saadava palga vahel. Mina enam sellise palga eest kooli tööle ei läheks, kuni mul on vähegi arvestatavaid alternatiive – st tegemist laste, kirjanduse ja pedagoogikaga. Õnneks mu praegune “kutsevalik” võimaldab seda kõike, samas sõltumata koolist, õpetajapalgast või hariduskorraldusest. Ma olen järjekordselt oma 2004. aasta dramaatilise otsusega (koolist ära tulla) väga rahul.

Vaade distantsilt

Päris huvitav  oli eile õhtul uuesti näha “Saladuste” esimese hooaja esimest saadet. Nüüd ju Kanal 2 kordab neid, ikka esmaspäeva õhtuti 20.35. Mina kohe jälle hirmus elevil. Äkki õnnestub seekord vaadata ka neid saateid, mis esimesel hooajal endal vaatamata jäid, sest et unustasin… Ma olen üldse kehv telekavaataja, sageli lihtsalt unustan ära, mis ma vaadata tahtsin, ja kogu aeg see telekas ju ka nurgas ei mõmise, kui ise muid asju teed.

Kummaline on vaadata niisuguseid enda jaoks juba ajavoolu sisse kadunud asju uuesti.Sama imelik tunne, kui lugeda üle iseenda kirjutatud raamatut. See on teistmoodi. Võiks ju arvata, et kui ma olen tohutu pühendumusega mingit asja kirjutanud, et see seotus ja seesama emotsioon tekivad materjali üle lugedes/vaadates taas, aga  ei teki millegipärast. Kui ajaline distants on vahel, siis on kuidagi kadunud või kustunud ka mu isiklik suhe sellesse materjali. Vaatan või loen, nagu polekski mina seda kirjutanud, sellega oma pead vaevanud, sellesse sisse elanud, nutnud ja naernud koos oma käsikirjaga. See on nüüd lihtsalt miski, lihtsalt raamat või jutt või telesaade. See ei olekski enam nagu minuga seotud.  Sama hästi võiks selle autor olla ükskõik kes.

Uus pilk on selle võrra teine ja kainem. Lugu on muutunud justkui puhtamaks, klaarimaks, selgemaks – isiklik lähedus ei ähmasta seda enam. Vead paistavad juba välja ja samas ka vastupidi, need head leiud, episoodid, detailid, nüansid. Ja väga huvitav on nüüd niimoodi neid “Saladusi” üle vaadata, kui selline analüüsiv ning kõrvaltvaatav olem mu ajus kogu aeg teeb tähelepanekuid ja märkusi, et nii olnuks siin parem või naa oleks see emotsioon jõulisemalt välja tulnud. Küllap ma õpin sellest palju.

“Saladuste” menukuse üle aga ei väsi ma imestamast. See tuli ootamatult. Alguses oli plaanis lihtsalt üks väike õhtune omasaade kerges formaadis, kus näitaks erinevaid suhtelugusid, plaanitud oli lugude vahele ka publikuga stuudioringid, kus neid lugusid kommenteeriksid spetsialistid: perenõustajad, psühholoogid, juristid, samuti stuudiopublik. Õige pea sai aga selgeks, et stuudioarutelud ajaksid formaadi liiga laiaks ja kulukaks, nii jäidki lugusid eraldama vaid Tuuli kommentaarid. See, nagu välja tuli, ei olnud aga sugugi halb – põhirõhk on nõnda ikkagi lugudel endil, arutelud oleksid sellest võib-olla rohkem jutusaate moodi asja teinud.

Nüüd aga on formaat jutusaatest väga kaugel, vaatajamenu kõigi kanalite omasaadete järjestuses kuues (2008.a sügisesel hooajal), novembrikuu statistika oli minu jaoks jahmatav:

Nr Saade Kanal Vaatajaid (tuh) Vaatajaid %
1 TANTSUD TÄHTEDEGA Kanal2 300 23,3
2 SELGELTNÄGIJAD – TÕDE VÕI PETTUS? Kanal2 268 20,8
3 VÕSAREPORTER Kanal2 262 20,4
4 SELGELTNÄGIJATE TULEPROOV Kanal2 255 19,9
5 ÕNNE 13 ETV 230 17,9
6 SALADUSED Kanal2 216 16,8
7 PEALTNÄGIJA ETV 206 16,0
8 KELGUKOERAD Kanal2 202 15,7
9 TUULEPEALNE MAA ETV 200 15,5
10 VÕTA VÕI JÄTA TV 3 186 14,5
11 EESTLANE JA VENELANE Kanal2 185 14,3
12 ÜKSIKVANEM OTSIB KAASLAST Kanal2 183 14,2
13 TÕEHETK Kanal2 179 13,9
14 LAULUD TÄHTEDEGA TV 3 174 13,5
15 ILUS JA VALUS 2008 Kanal2 173 13,4
16 REPORTER+ Kanal2 162 12,6
17 REPORTER Kanal2 161 12,5
18 ÄRAPANIJA Kanal2 156 12,1
19 VORMEL-1 BRASIILIA GP TV 3 154 11,9
20 KAUA VÕIB! TV 3 152 11,8

Niisugune hämmastav lugu siis.

Kui see projekt pihta hakkas, siis päris paljud inimesed küsisid minult hämmastunult, et miks ma ennast niisuguse “seebiformaadiga” sidusin. Aga see tundus mulle huvitav! Ma armastan hirmsasti lugusid. Inimeste elud on lugudest tulvil, ja elus juhtub asju, mille peale ise kunagi ei tulekski. Inimesest kõnelevad kõige rohkem just temaga juhtuvad lood. Ma mõtlen siinkohal nii konkreetseid inimesi, kellega juhtuvad igasugused asjad, aga ka inimest kui liiki. Sest meil on teatavaid olulisi ühistunnuseid, käitumise ja reageerimiste seaduspärad jne. See on põnev.

Alguses tegime neid stsenaariume omaenda tutvusringkonnas liikuvate inimestega juhtunust, pluss netifoorumist otsitud materjalist. Perekooli foorumist tuli päris mitu head leidu. Naisteajakirjade lugejakirjad. Ma töötasin materjaliga, millega ma kunagi varem ei olnud töötanud, eriti Perekooli foorum, kuhu jahile läksin, oli kuidagi tõsiselt silmaringi avardav – et milliseid inimesi ja mõtteviise on küll maailmas olemas! Kui enda lähemas tutvusringkonnas selliseid pole ja kui nad netis ei kirjutaks – jumala eest, mina selliseid karaktereid välja mõelda ei oskaks. Kui  aga hakkasid vaatajatelt kirjad tulema, siis läks kõik veel palju huvitavamaks. Ja kirju tuli palju. Minuni need kõik ei jõudnud ega jõua praegugi, sest valiku teevad toimetajad. Mulle saadetakse edasi vaid need kirjad, mis juba lugudeks peaksid saama.

Eelmisest hooajast saadik kasutatakse aeg-ajalt ka  teist stsenaristi, sest iga looga töötamine võtab ju aega ja vahel on võttesseminekuga kiire. Sisuliselt me püüdleme ju ikka järjest enam selle poole, et need “Saladuste” lood oleksid justkui väikesed omaette lühifilmid, see omakorda tähendab, et nendega on palju tööd ja sekeldamist ja mitmekordset ülekohendamist. Koostöö on super, režissöörid vaimustavad mind jätkuvalt… mis veel? Lihtsalt tore on.

Ja nagu eile selgus, ka distantsi tagant on tore vaadata. Eile oli see segase “helilooja” “armulugu” Lea Liitmaaga, jõhker lugu lastest peres, kus isa peksab ema; ja lugu, kus rahvusradikaalsest kodust pärit edukas kõrgharitud ärinaine armub venelasse, kes on lihttööline, põhikooliharidusega ja varatu. Norida muidugi leidsin, aga piinlik ei hakanud kordagi. Üldse ei olnud halvad lood.

Uutest lugudest – ikka veel ootab see tubli koondatud inimene minu desktopil. Vahepeal ei ole suurt midagi selgemaks läinud. No kui, siis natuke. Aga ma arvan, et tuleb tal ikka kratist haarata ja pihta hakata. Mõnikord lokusub palju asju ka vahetult kirjutades paika.

Sigadused kultuuritegijate tunnustamisel

Järjekordselt olen ma sunnitud tõdema, et ma ei saa aru tunnustamisstrateegiatest eesti kultuuris! Või õigemini, saan aru nende aluseks olevatest kaalutlustest, aga ei saa aru sellest, kuidas nende auhindade ja preemiate määrajatel pole inimestena häbi niimoodi teha.Tänase emotsioonipuhangu vallandas teabekilluke Rebekka Lotmani artiklis, mis kõneles küll Anne Rande kultuuriveduri laureaadiks kuulutamisest (millega iseenesest kindlasti oli kõik kombes), aga muu hulgas tegi juttu ka Anne Rande ordeni saamise loost umbes aasta tagasi. Lubatagu see lõik siinkohal eraldi välja tuua:

“Mullu märkas Anne Randet kui «lastekirjanduse väärtustajat» president Toomas Hendrik Ilves, autasustades teda Valgetähe V klassi ordeniga. Ühtlasi toimus mullu üldine kultuuritöötajate palgatõus, suuremat tasu hakkasid saama ka lastekirjanduse keskuse töötajad. Välja arvatud direktriss Anne Rande. «Teie saite presidendilt nagunii ordeni,» selgitas kantsler Siim Sukles oma kirjas. Selline on Eesti Vabariigis riikliku tunnustuse hind.”

Mis eestlastel viga on? Iga tunnustust veeretame näpuotsas, sada korda mõõdame, ühe korra lõikame, et kas ikka tasub anda, et ega äkki ühele inimesele seda liiga palju saa, seome omavahel sidumatut, seostame seostamatut ja  usume, et kui korra sai nagu tunnustatud, siis piisab sellest ju tükiks ajaks ette või tagantjärgi! See teeb mind pahaseks,väga pahaseks. Miks? Sest sellisel puhul me ei räägi enam TEOST, sooritusest, konkreetsest teosest, panusest või saavutusest, vaid me kasutame toda tegu ainult ettekäändena, et tollele inimesele tunnustust jagada või mitte jagada. Anname nagu auhinna õnnestunud teose kirjutamise eest (kirjanduses), aga tunnustamisele eelnenud komisjoniaruteludes on sellel teosel vaid kõrvalroll, see on sekundaarne väärtus. Tegelikult piisab sellest, et tegemist on lihtsalt hea tööga, aga neid häid töid on alati ju teisigi. Määravaks saavad muud argumendid. Ma tahaks praegu ropusti vanduda, sest nii ei tohiks olla. Aga on, pahatihti on, ma olen seda ise mõnes taolises otsustajate komisjonis istudes ja aruteludes osaledes mitu korda näinud-kuulnud: et kuidas täiesti väärikatel inimestel ei ole häbi välja tulla täiesti asjakohatute argumentidega, millest väikese valiku kohe ka allpool välja toon.

Ma vihkan väga väheseid asju maailmas, aga kindlasti ma vihkan seda, kui:

  • preemia määramise otsustab argument, et laureaat pole kunagi varem ühegi auhinda saanud;
  • preemia määramise otsustab asjaolu, et laureaat on suremas või väga vana ja tuleks nüüd ruttu ära tunnustada, enne kui ta siitilmast lahkub;
  • preemia määramisel saab otsustavaks faktoriks see, et laureaadil on juubeliaasta;
  • konkreetsele teosele määratava auhinna puhul saab otsustavaks see, millised olid teose autori varasemad teosed;
  • … ja see, kas need varasemad teosed on pälvinud tunnustust või ei ole;
  • preemia määramisel jäetakse üks nominent kõrvale argumendiga, et ta on neid preemiaid elus juba nii palju saanud;
  • preemia määramisel vaetakse, millist mõju võib see tunnustus avaldada tunnustatava autori käitumisele (no et eriti noor inimene läheb äkki ülbeks või et see või too autor joob niikuinii selle auhinnaraha maha või hakkab veel rohkem käima koolides laste ees ropendamas jne);
  • preemia määramisel saab otsustavaks teave, et see või teine autor, kes inimesena on hirmus kena ja meeldib kõigile kohutavalt, on hirmsas rahahädas, peaks teda aitama;
  • preemia määramisel lükatakse kõrvale noor nominent põhjendusega, et tema teos või senine tegevus on küll kindlasti auhinda väärt, aga ta on nii noor alles, tema põhilised teod on vast veel ees ja küll jõuab teda tulevikus ka tunnustada);
  • jne. Praegu lihtsalt ei tule rohkem meelde.

Miks ma selliseid argumente vihkan? Sellepärast, et kultuuriauhindu ei määrata inimesele mitte oma elu elamise eest, vaid konkreetsete soorituste eest. Ja kui me ei saa komisjoni liikmetena pulti minna ja öelda, et me määrasime inimesele kultuuriauhinna, sest kunagi varem pole ta seda saanud, tal on juubel, ta elab hirmsas vaesuses ja hakkab varsti surema, aga muidu on suurepärane inimene ja oma elus palju kasulikku teinud, siis… Minu arust on see nonsenss. Kui valime kirjanduse aastaauhinna laureaati, siis olgu see aasta parima teose autorile, tingimusteta. Kui valime iga-aastast maakondlikku kultuuripärlit, siis olgu see isik, kelle kultuuritegevus selle aastanumbri sees ongi teiste kandidaatidega võrreldes saavutuste- ja teguderohkeim. Kui valime…ähh. ma ei viitsi. Küllap suutsin ennast niigi arusaadavaks teha.

Ja ordeni eest lõivu sissenõudmine on… riiklik häbi.

« Older entries