Rängalt uimane on täna olla, just nagu paraneks mingist raskest jubedast haigusest. Pühad olid pikad ja lõbusad, eile õhtul käisime veel Papi juures talle kukleid ja šampust viimas ning istusime siis seal napsi ja suupistete taga öösel kella poole kaheni. Täna jõudis kohale arusaamine sellest, et näe, uus aasta ongi kohal ja nüüd tuleb jälle inimeseks hakata ning midagi konstruktiivset ka teha peale söömise, joomise, lobisemise, külaliste vastuvõtmise ja külas käimise.
Kuigi – see tunne on vististi veidi ülekohtune, sest vana aasta viimane päev oli vägagi konstruktiivne. Nimelt sai peaaegu täidetud üks vana aasta eesmärke – kui jõuluks tulbisibulad maha, siis uueks aastaks roosid talvekatte alla. Aasta viimastel päevadel hakkas ilmateade ka mingeid jubedusi ennustama: rääkima meid ähvardavast ligi 20-kraadisest külmast. See on niisamagi õudne, rääkimata olukorrast, kus 25 roosi on parasjagu tagasi lõikamata, üles muldamata ja kinni katmata.
Muidugi, ka katmine pole mingi absoluutne garantii. 2005/2006 talve jaanuar oma 26-kraadiste lumeta pakaste pluss tugeva tuulega suutis hoolimata igasugusest katmisest tekitada olukorra, kus 70 % kõigest, mis mu aias kasvas, selle tagajärjel lihtsalt hinge heitis, kaasa arvatud kogu MURU, ja kevadel tuli enamus aia territooriumist suvikutega katta ning muru uuesti rajada. Oi, see oli kole, see oli nii kole lugu, et praegugi on valus meenutada. Alles jäid ainult paar üksikut roosi ja liiliat, kolmandik iiristest (kuigi ma katsin neid kuuseokste ja kuivade lehtede ja kotiriidega ning tagatipuks olin valmis sinna ise kõhuli peale heitma, kui see vähegi võimalik oleks olnud) ning püsililledest ainult täiesti lollikindlad liigid, nagu raudrohud, kassisabad ja muud taolised. Nartsisse ja paljusid tulbisorte pole mul siiani taastada õnnestunud. Aga ma parem ei räägi sellest rohkem, muidu tulevad öösel õudsed unenäod.
Igatahes roosid ja elulõngad said igaüks korralikult oma ämbritäie mulda pähe, mullakast sai tühjaks, aed näeb välja, nagu oleksid seal mütanud tundmatut liiki hiidmutid, ja minu süda on kohe jälle rahulikum. Nüüd peab lähipäevil tegema ühe sõidu riigimetsa ja hankima veel natuke kuuseoksi sinna peale lume kogumiseks, aga sellega pole kiiret, enne kui lumesadusid ennustama ei hakata.
Meenutus eelmisest suvest ja osast mu roosidest:
Muide, täna öösel natuke siiski lund sadas. Nüüd saab öelda, et ka Haapsalus on lumi maas… nii 2-3 cm, kui sedagi.
Ja muide, mul tuli eile öösel unes üks mõte, mis tundub mõistlik ja hea, aga mis tähendab aiaäärsete elulõngade ümberistutamist, mis tähendab omakorda seda, et varakevadel seda tehes jääb sel hooajal nende õitsemine kas üldse ära või vähemalt märksa nigelamaks kui harilikult. Aga asjal oleks tuleviku perspektiivis jumet, sest praegu olen oma rumaluses suutnud tekitada olukorra, kus kaks suurepärast suve II poolel õitsevat elulõnga jäävad samal ajal õitsevate kõrgete püsikute taha varju ega anna seda efekti, mis neist loodetud. Ja üks alpi elulõng on värvi mõttes osutunud vales kohas olevaks – sealt nurgast tahaks ma sinise värvi üldse välja lüüa ja jätta alles lilla-kollase-roosa-purpurse gamma. Unes tulnud mõte oli selline, et istutada kõrgete püsikute taha hoopis kevadel õitsevad elulõngad, siis on nende õitseajal püsikud veel madalad ega varjuta neid, ja suve II poolel, kui kõrged püsikud juba on kõrged ning õitsevad, ei varja nad enda taha enam muud kui rohelist lehemassi. Mina kasutan ju ronitaimi heki efekti loomiseks tara ääres. Krunt on nii tilluke, et hekk oleks puhas ruumi raiskamine, ja paljud ronitaimed pealegi õitsevad kenasti.
Õnneks on kevadeni küllalt aega selle kõige üle järele mõelda ja plaane joonistada, sest enne aprillikuud ei istutata siin küll enam midagi. Kui mitte arvestada seda, et nüüd mõne nädala jooksul on mul plaanis karpidesse külvata ja hange alla viia stratifitseerimist vajavate püsikute seemned. Mõned püsikuliigid nimelt ei idane seemnest enne, kui pole mõnda kuud külma käes olnud. Märtsis toon nad karpidega hangest tuppa, ja siis alles näeb, kuidas seemnest sirgub uus elu.
Kuid nüüd tagasi vana aasta viimasesse päeva. Roosid mullatud, sõitsime koertega metsa. Lasime neil seal ringi lipata ja mürada, nautisime nende liikumisrõõmu ja imetlesime, milliseid ratsahobuse hüppeid meie vana poisu Hermann veel suure lõbuga suudab teha, hoolimata haigetest liigestest. Ja siis poodi, kus sai tehtud 2008. aasta suurim arve, ja siis koju, kus valmistasime kaks suurt plaaditäit riisika-salaami pitsat ning rosinakukleid, sest eeldasime õhtul mõnda inimest meie juurest läbi tulevat.
Ja õhtul läkski maja taas rahvast täis, ning veel rohkem pärast südaööd kuuse alt tulles. Võtsime uue aasta oma seltskonnaga vastu linnuse vahitornis nagu kahel eelneval aastalgi. Sealt näeb vist küll isegi Taebla ja Pürksi ilutulestiku ära, rääkimata kõigist neist, mis lähemal taevasse lennutatakse. Ja Haapsalus lossiplatsilt lastud raketid paiskavad oma ilu laiali üsna täpselt torni akende kõrgusel. See on erakordselt suurejooneline vaatepilt. Sel aastal lisandus uue atraktsioonina ka kolme kella kellamäng – kevadel sai linnuse vahitorn endale ju kaks uut kella. Et tornis seisime otse kellade kõrval, oli see võrdlemisi kurdistav, aga kohutavalt kaunis koos ilutulestiku, avara vaate ja muuga. Selle nimel tasub see liigeseid vaevav kurnav tornironimine, mille kestel ma vähemalt kümme korda soovin südamest vähemalt kümme kilo kergem olla, ennast täiesti ära.
Imeline, imeline elu. Ma ei väsi imestamast, et on nii palju asju, mille üle rõõmustada! Täiesti kummaline, kuidas ma kakskümmend aastat tagasi selliseid asju lihtsalt ei märganud… üks hala ja läbu alalõpmata. Küll on tore, et nüüd on nii tore.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar