Unistus aiast

Selge, kaunis ilm, ja jube külm. Ning ma ju teadsin, et see juhtub jälle. Juhtuski. Ainult paar päeva uusaastast üle, ja juba see ongi platsis – unistus aiast. Täna öösel ma nägin unes ainult lilli ja seda, kuidas ja kuhu ma neid istutan, kuidas ma teen nii, et igal suve hetkel igal ruutmeetril midagi õitseb koos tagasihoidlikuma saatjaga, moodustades dueti või trio või kvarteti, ja kuidas näevad välja need värvikooslused, -kontrastid, ja kuidas vastanduvad üksteisele lehestikud oma kuju ning vormiga. Nii et mu aed laulaks.

Aga aias sadas hoopis lund ja praegu on üle kümne kraadi külma.

Täna jätkus unistus kogu päeva, mitte millegi mõistliku tegemiseks ei olnud soovi ega tahtmist, istusin ja joonistasin selleaastasi peenraplaane, plaanisin ümberistutusi, seda, milliseid uusi taimi võiks hankida… Uurisin “Iluaianduse käsiraamatut” ja püsikuraamatuid ning aiandusartiklite väljalõigete mappi.

Liiliad. Viis-kuus liiliat on tingimata veel tarvilikud. Ja peekerlilledele tuleb rõhku panna. Tahaks saada ploomipunast idamagunat, vaatasin netist, Aiasõbral on sel hooajal müügis ‘Patty’s Plum’, mis sobib suurepäraselt.  Iiriseid, oma suuri lemmikuid,  hangin juurde ainult sel juhul, kui mul õnnestub keskpeenar natuke suuremaks kaevata, aga sellega ei pruugi Ott nõus olla, et muru vähemaks jääb. Kukekannustega peaks uuesti üritama – pärast seda, kui 2006. aasta jaanuaris kõik sordid hävisid, olin nende kaotusest nii löödud, et ei tahtnud neid mõnda aega isegi piltide peal vaadata. Aga ilma kukekannusteta ma ikka vist elada ei suuda.

Aga Elli on taas rohkem sööma hakanud ja oma mõmmi unustas ta eile õue lumehange. Loodetavasti hakkab tema ebatiinus lõpule jõudma. Seda näitab ka jälle suurenenud aktiivsus, mis tähendab, et kogu aeg on vaja mängida, mürada ja joosta. Või mõjuvad saabunud külm ja lumi talle äärmiselt toniseerivalt? Kes ütles, et chowd on rahulikud ja aeglased koerad? Elli on täna olnud küll nagu energiapall. Isegi Hermann tüdines temast vahepeal ära. Ja mida preili siis tegi? Läks õue ja lihtsalt lidus edasi-tagasi: aia lõppu ja väravasse, jälle aia lõppu ja jälle väravasse, nii et lumi tuiskas, ise ta ähkis suurest ülevoolavast rõõmust.

Jaa-jaa, ma tean küll, et tegelikult oleks olnud jube ilus koertega metsa minna. Aga perenaine oli täna miskis teises maailmas, uimane ja jabur, pealegi kardab perenaine kohutavalt külma, selliste ilmadega toppis endale isegi kaks seelikut üksteise otsa selga, et kuuri puude järele minna. Mina ei tea, mis siis saab, kui veel külmemaks läheb… siis ma vist keeldun üldse teki alt välja tulemast.

Advertisements

1 kommentaar

  1. lagrits said,

    8. jaan. 2009 kell 19:46

    Ma täpselt peast ei mäleta, aga kui Muumitroll poetas “Trollitalves” lohutust otsiva repliigi “siin kasvasid õunad”, kostis paadunud realist Tuu-Tiki vastu vaid “aga nüüd kasvab siin lumi”.
    Ma ei ole küll loomult Tuu-Tiki moodi, aga talv mulle meeldib (eeldusel, et ta ikka märtsis otsad kokku tõmbab).
    Moseli-äärne talv on nukker. Lisaks hulgale armsatele inimestele tunnen ma lumest suurt puudust.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: