Talvistest asjadest

6. jaan. 2009 kell 08:03 (Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad)

Mis mulle talve juures meeldib:

1. Ilus on. 2. Talvel on jõulud. 3. Koertele meeldib lumes möllata. 4. … Veel midagi…?

Mis mulle talve juures ei meeldi?

1. Külm on. 2. Pime on. 3. Kogu aeg tassi puid ja küta, kulukas ja tüütu. 4. Õueminekul läheb riietumisele igavene aeg. 5. Paksud riided teevad liikumise kohmakaks. 6. Pärast seda, kui ma oma suure villase soni Tallinnas taksosse unustasin, pole mul enam midagi vähegi välja nägevat pähe panna, sest enamik mütse maailmas ei sobi mulle.

Seega, kui ma kunagi rikkaks saan, siis soetan väikese kinnisvara kuskile Kreekasse, veel parem Kreetale, ja kavatsen seal istuda oktoobri keskpaigast aprillini, kuni siin loodustingimused vähe paremaks muutuvad.

Praegu aga olen taas tubliks hakanud ja teen tööd. Unistus aiast vaevab küll, aga kevadiste sissetulekute eest on vaja ka hoolitseda. Sellepärast on päevakorras endiselt “Saladused”, järgmised draftid, järgmised lood. Üks iseäranis magus lugu istub mu desktopil, aga ma ei lähe selle kallale enne, kui eelmistesse täiendused sisse viidud. Et jätan endale kompvekiks. Ja siis tuleb jaanuaris üks väikestele mõeldud jutukogu ära lõpetada. Pisikesed toredad lood “rumalast” Roosist. TEA kirjastus tahab seda avaldada ja juba nüüd varsti peaks see käsikiri illustraatorini jõudma.

Lastekate puhul on see illustreerimise-teema minu jaoks alati  hirmus põnev: et mida kunstnik minu loos on näinud ja mida selles ning kuidas kujutanud. Oti puhul näen ma kõrvalt neid arupidamisi ja käsikirja läbitöötamisi. Ilmselt see teebki lasteillustraatorist hea lasteillustraatori, kui ta mitte lihtsalt ei kujuta pildiliselt üle juba kirjaniku poolt kirjeldatut, vaid töötab loole kaasa, lisab sellele piltide kaudu uusi detaile ja nüansse ning mõnikord ka vaimukaid  lisategelasi, keda jutus tegelikult üldse ei olegi. Heiki Vilepi “Une-Mati udujuttudesse” joonistas Ott näiteks rulatava lamba, kes pisikese koomilise kõrvaltegelasena igal raamatu pildileheküljel figureerib.

Ellil oli eile sünnipäev, ta sai aastaseks. Nii et tegemist on meil juba suure neiuga. Sünnipäevakingiks lasime tal loomapoest uue mänguasja välja valida – selleks osutus väike pehme mängukoer, kellel on tasane piiks pepus. Siis järgnes kena lumine jalutuskäik. Ja õhtul said koerad pidupäeva puhul kahepeale toore veisesaba, mis meeldis neile iseäranis.

Päevake varem aga sattusime Viigi ääres uisutajaid imetledes fotoaparaadiga ringi jalutava Urmas Suklesega kokku, kes tegi meist niisuguse pildi:

Mul on selle pildi peal muidugi peas jälle üks eriliselt räme müts, aga vt postituse algust. Hermann on poole kerega posti taga, aga meie sünnipäevalaps jälle kenasti terviklikul kujul olemas.

Meri on jääs ja ümber linna on tekkinud tohutul hulgas väikesi eraviisilisi liuvälju. Nii lahe, täpselt nagu minu lapsepõlves, kui mu vanaema-vanaisa  majast Sadama tänaval sai otse üle tee mere peale uisutama minna! Juba selle meenutamisest tekib hirmus isu uisud jälle jalga ajada ja proovima minna… nii tore oli, eriti kui lumi mere peal oli õhuke ning kerge ja sai uisutada rannast kaugele mere peale. Kurb tõsiloolus täna on aga see, et viimati olid mul uisud jalas 20 aastat tagasi, nii et kardetavasti ei seisaks ma nende peal enam püstigi, ja ma pole kindel, et ma oma praeguses kaalus jääst lihtsalt läbi ei vaju. Eriti pärast pikka pühadeaega.