Oli tore jah, väga tore, ning kui ma läksin sinna mõttega, et olen töökoosolekul ära ja seejärel tulen viimase bussiga tagasi Haapsallu, siis armas pererahvas pakkus ikkagi nõnda mõnusat olemist ja hoolimist, et jäin öösekski. Alles täna pärastlõunal jõudsin tagasi. Võib-olla, kui oleksin autoga läinud, oleks läinud kuidagi teisiti, aga et Otil läks täna hommikul autot vaja ja et pealegi kardan ma veel esialgu Tallinna liikluses roolis olla, sain ma bussis nii sinna- kui tagasiteel mõnusasti magada. Bussisõidu osas olen ma küll nagu väike laps – loksuta natuke ja kohe uinub.
Tegelikult pidi olema “Saladuste” tiimi uuenenud koosseisu tutvumiskohtumine ja uue hooaja esimeste lugude arutelu, sest juba järgmisel nädalavahetusel peavad kaks neist võttesse minema. Nii tulebki jõulurahu liikmetest välja raputada ja hooga tegutsema hakata.
Ma ütleksin, meil on täiesti sümpaatne tiim. Täpselt nagu kahel eelneval hooajalgi. Ning pärast kahe esimese päevakorrapunkti ammendumist kulges õhtu edasi vabas vormis, kuid vähemalt sama huvitavalt. Ning Arbo ja Tuuli külalislahkusest lummatuna langetasingi viimasel hetkel otsuse bussi peale mitte minna, ja ma ei pidanud oma otsust kordagi kahetsema. Tekkis mitmeid mõtteid, õhku jäid mitmed huvitavad ideed – vaatame, äkki tuleb kunagi ka nende aeg, kui tarvis on. Interjööri nostalgialaeng võttis minul, kes ma oma söögitoast olen üritanud teha võimalikult ehedat klikiaegset söögituba (minu pool muidugi presidendi pilt on 20-ndatest aastatest pärit tammepuust söögitoapuhveti otsas koos laualipuga ja kummipuu on alles pisike, kuid kasvab usinasti), jalad nõrgaks. Jah. Suurepärane. Armas. Mingil moel vist vähemalt pooled eesti inimesed mängivad sisimas enda jaoks läbi mingit omaenda “Tuulepealset maad”. Ümmargune söögitoalaud kuulub asja juurde. Selle taga on nii hea võõrustada kaugelt tulnud armsaid inimesi. Ja muide, Arbo tehtud hommikupuder päevalilleseemnetega oli erakordselt hea. Ma ainult kahjuks ei jaksanud, ausõna – ei jaksanud – kõike seda ära süüa, sest õhtust oli kõht alles täis.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar