Täiskuu stimuleerib hullust ja põhjustab sekeldustesse sattumist

Ma kardan, et selle aasta kevad kisub jälle vägisi sinnakanti, et külvide nimekiri on maikuu lõpuks mitu lehekülge pikk, magamistoast on saanud kasvuhoone ja viimane kui ruutsentimeeter aknalaudadel ning muidu aknalähedastel pindadel on topsikuid, karpe ja potte täis.  Seda on juhtunud, korduvalt, ma ju tean, millest ma räägin. See ongi põhjus, miks mu lillepeenrad on alati liiga väikesed. Ja samas ma igal aastal jälle imestan, et kuidas siiski ometi igaühele ikka veel koht saab leitud. Lõpmatuseni see kahjuks vist nii edasi kesta ei saa, muidu varsti on mul mitmehektarilist parki vaja.

Nimelt ma sattusin paar päeva tagasi üle hulga aja jälle Seemnemaailma kodukale ja pidin nende kollektsioonirubriigis aru ära kaotama. Selle ilmekas näide on see, et kui ma OMETI kehtestasin endale kõikvõimalikud piirangud ja otsustasin, et tellin praegu ainult neid seemneid, mis lumehange tahavad minna, siis hoolimata kõigi nende reeglite järgimisest ning iseenese ahnuse täiejõulisest vaoshoidmisest on selles tellimuse nimekirjas…. vot nii paljude lillede seemned, et ma ei julge seda numbrit isegi mitte välja öelda, rääkimata summast, mis see kõik maksma läheb. Sest kui ma selle kõik siia kirja paneksin, siis ei usuks enam isegi minu kõige paremad sõbrad minu tervesse mõistusesse ja homme oleks Õhtulehes võib-olla juba suur pealkiri “Aidi Vallik pandi hullumajja”. Mul on kurb seda öelda, aga ma oleksin selle ära teeninud.

Koerad aga pakkusid eile tõelist rõõmu. Nad suutsid kriitilises olukorras näidata oma head käitumist ja kuulekust, mis hoidis ära palju jama. Nimelt me käisime eile metsas. Siinsamas Haapsalu metsas, mis on Troi platsi (Lihula mnt lähistel) ja Uuemõisa vahel. Meiega oli veel Merilin oma Elluga, suurepärase, vaimustava, hiiglasliku dogiga, kes mõne nädala eest saabus steriliseerimisoperatsioonilt ja nüüd oli piisavalt taastunud oma sõprade Hermanni ja Elliga müramiseks. Veidi kahtlane tundus ainult, et paremalt poolt metsast oli nagu laskmist kuulda. Laupäev, mingi jaht vist, mõtlesime, ja püüdsime lihtsalt teises suunas minna. Seal läks aga varsti väga padrikuks, nii et hakkasime siis hoopis mööda väikest metsateed kuhugi Uuemõisa suunas jalutama. Koerad jooksid meid mitusada meetrit ette, mängisid omavahel. Vahepeal jälle kutsusime neid trenni mõttes juurde ja lasime tublit koera teha (noh, istuda jne).

Ühekorra aga Ott jääb seisma, et eespool on midagi punast. On jah. Aga nii kaugel, et aru ei saa, mis see on. Tont küll, kas see oli mingi jahimeeste värk või? Kas me olime sattunud oma lahtiste koertega mingile ajuliinile või muud taolist? See tundus juba paha. Nii et kerge paanikaga hakkasime koeri kutsuma. Koerad olid meist ca 200 m kaugusel. Algul hakkasid nagu tulema, siis aga jäid nagu toppama. P…, seal on mingi inimene ka, koeraga! Kas kinni või lahti, ei näe. Aga meie omad on kaugel ja lahti. Hüüame: siia ja siia. Endal mul värin hinges, kas ikka tulevad. 200 m ei ole vist enam eriti kontrollitav kaugus. Aga tulid! Tulid hirmsa jooksu ja kappamisega, kaks suurt hobusehüpetega ees ja pisike Elli kümnemeetrise vahemaaga järel, vuttadi-vuttadi. Näod kõigil naerul ja olemine hirmus õnnelik.

Ja siis me kogu selle õnne peale panime nad muidugi kohe rihma. Aga nämmat said nad enne ka. Ma olin sellest tublidusest isegi natuke rabatud. Tuleb välja, et õpetamisest on ikka natuke kasu ka olnud. Igatahes tundus, et kui juba natuke nagu ärevaks kisub, et kui me polegi ainukesed oma koertega siin, siis on vist targem neid edasi rihmas hoida. Ja see oli tohutu õige mõte. Miks?

Sest umbes minuti pärast, kui me olime ühele ristuvale metsarajale keeranud, jooksis meist umbes 100 m kaugusel üle sellesama raja kolm suurt põtra. Üksteise järel umbes viiesekundiliste vahedega. Me olime paigale tardunud ja ainus mõte oli, et kui nüüd koerad rahulikud püsiksid. Aga nad püsisid, ükski ei hakanud isegi haukuma. Ma ei tea, kas nad tegelikult nägidki neid, minu tähelepanu oli ju põtradel.

Kui põdrad olid läinud, saabus aga uus elajaloom tagantpoolt – suur võõras lahtine koer. Väga ilus koer oli. Aga tal oli kolm viga: ta oli lahti, tema perenaist nägemiskaugusel ei viibinud ja perenaise kaugusest kostvatele hüüetele ta ei reageerinud. Ta oli õnneks hästi sõbralik, aga tikkus millegipärast Ellut ahistama ja Ellu kartis teda. Ning siis arvas Hermann, et tema peab siin oma mehesõna ütlema ja daami au kaitsma, Elli tahtis lähedalt näha, mida need Ellu ja võõras koer seal keerlevad, ja siis oli natuke aega täielik hullumaja, sest meie koerte rihmad läksid omavahel sassi ja sõlme, kui Merilin üritas Ellut võõrast koerast eemale saada ja siis võõrast koera Ellust eemale saada, meie üritasime oma koeri takistada sekkumast, mis Hermanni puhul üheks lühikeseks hetkeks ei õnnestunud, aga lõpuks siiski läks korda. Lõpuks tundus, et Ott oli ainus, kellel pea sedavõrd jagas, et ta võttis Ellu rihma enda kätte, kui Merilinil oli võõras koer selle kaelas rippunud ogarihma pidi käes. Ja Merilin viis koera tema perenaise kätte tagasi. Ma kahjuks ei kuulnud, mida ta seejuures perenaisele ütles, aga ma võin ainult kujutleda, mida mina oleksin öelnud. Mina uperdasin ainult, jahmatusest keeletu ja uimane nagu mudanukk, Elli kolmekümmet kilogrammi sellest  lõrisevast ja purelevast puntrast kätte saada ning eemal hoida, samal ajal kui Merilin tegutses tõelise karjajuhina. Kui asja nüüd läbi koerte silmade vaadata. Sest kes elimineeris lõpuks ohtliku elajalooma? Merilin.

Oluliselt kannatada õnneks ei saanud keegi. Ainult Hermannil oli suu seestpoolt vist natuke katki, igatahes sealt tilkus tal natuke verd – arvatavasti sattus ta ampsama sellel koeral kaelas olnud ogarihma, selsamal lühikesel hetkel, mil tal selle võõra koera ligi õnnestus saada. Kas see võõras koer jäi terveks – ei tea, aga arvan, et vast jäi. Muidu, kui purelemine oleks juba tõsine olnud, poleks vast Merilinil olnud võimalust ilma hammustada saamata tema kaelarihmast kinni võtta. Vaatasime koerad kohe sealsamas hoolega üle, midagi nähtavat ei olnud, ei hambajälgi ega muud. Hermanni mokk ainult, mis määris ka Oti jope verega kokku.

Ma arvan, et tegelikult oleks saanud seda konflikti vältida. See koer tuli ju alguses rahumeelselt, seisatas ja tervitas eemal juba viisakalt, näitas, et tuleb kui sõber, ja alles siis tuli ligi ja hakkas tütarlast ahistama. Kui nüüd oleks jõudnud ise enne tema vahetut liginemist kuidagi sõbralikult reageerida ja rihma hoidev käsi nt lõdvemaks lasta, siis meie koerad poleks kindlasti nii ärevaks läinud. Ja võib-olla oleks siis saanud selle koera kohe tema liginedes ogarihma pidi kinni võtta. Eks ta muidugi meie oma lollus oli jah, läksime pabinasse ja ei osanud õigesti käituda. Koerad aga loevad meie kehakeele signaale ju iseenda sisemise aabitsa järgi. Mis siis ikka, teinekord oleme targemad. See oli mulle Haapsalus muide esimene kord oma koeraga mingisse taolisesse intsidenti sattuda.

Meie laupäevane metsaskäik oli seega täielik seikluste rada. Hermann ja Elli magasid seejärel kodus kogu ülejäänud päeva ja õhtu nagu nuiad. Ja öösel kell üks siis otsustas tütarlaps ärgata ja uutele tegudele asuda, mis tähendas käbedat müramist meie noore kassi Mooruga. Jaht ja tagaajamine käis läbi maja mööbli alt ja mööbli pealt ja läks nõnda ülemeelikuks, et Hermann tuli noori valjult haukudes korrale kutsuma, mispeale ilmus magamistoast vihane ning unine Ott, kamandas iga roju oma kotile ja käskis mul ka tuled ära kustutada ja magama tulla.

Advertisements

1 kommentaar

  1. sehkendaja said,

    12. jaan. 2009 kell 18:14

    Nagu ollivuudi multikas või stseen Harry Potteri Keelatud Metsast:)

    Aga seemnetega… paistab, et sa selles suhtes oled tõsine tegudeinimene. Mina unistan, vahel kasvatan ettegi – aga oma aias kasvatada ei saa (mõned kurjad naabrid samast majast, lisaks vähene linnasviibimine suvel), maal aga viibime ka ikka suhteliselt harva. Oma aia võlud! Mina lugesin Frances Mayest ja nautisin just aiakirjeldusi. Loed nagu päikesepaistet.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: