PEAB ja TAHAN

Täna hommikul mõtlesin, et peaks kuidagi oma tegutsemisi tõhustama. Pärast uusaastat olen kuidagi uimaseks ja mökutama jäänud, ei ole siiani seda õiget vunki sees. Mõtted on hajali, loen juhuslikult midagi siit-sealt, vaatan midagi juhuslikult siit-sealt, kirjutan vahepeal natuke midagi, millega lõpuks ise rahul ei ole… no ei saa niimoodi ju. Tegin siis nimekirja asjadest, mis tuleks lähiajal ära teha, nii kodu- ja aiaelus kui kirjatöö asjus. Ja kui ma seda nimekirja vaatasin, sain kohe jubeda stressi sellest, kui pikk see nimekiri oli. Väga teravalt lõi vastu silmi, mida kõike ma olen nüüd aina edasi lükanud ja mille peale eelistanud mitte mõelda.

Ja siis ma rakendasin varasematel töökoolitustel omandatud teadmisi üleannete süstematiseerimisest ja kategooriatesse jaotamisest. Kategooria A – kui kohe ruttu ära ei tee, siis tuleb jube õnnetus; kategooria B – kui kohe ruttu ära ei tee, siis juhtuv õnnetus ei ole nii traagiline, aga teatavad olulised hüved jäävad kah saamata; kategooria C – sellega annab venitada, ilma et midagi hirmsat juhtuks, aga mitte kaugemale järgmisest nädalast; kategooria D – midagi ähmast ähmases kaugemas tulevikus, nt, käsikirja tähtaeg märtsi lõpus.

Süsteem sai ilus ja selge, aga probleem tekkis hoopis mujal. Nimelt. Töökoolitused ei andnud vähimatki infot selle kohta, kuidas talitada juhul, kui tuleb peale õudne tahtmine teha parasjagu hoopis ära mingi kategooriasse C või D kuuluv asi, samas kui A- ja B-kategooria tööd parasjagu silma särama ei pane. Kui näiteks on tungiv vajadus ajada raamatupidajaga raamatupidamisasju ja korraldada mingeid saatana sepitsetud müügidokumente, aga samal ajal tuleb hull tahtmine võtta suur paber ette ja hakata lahti kirjutama/joonistama üht kena ideed, millest saaks väga hea lasteraamatu. Näiteks. No tõesti hull tahtmine hoopis midagi muud teha, mis parasjagu tundub inspireeriv ja lõbus. Mis ma siis teen? Satun segadusse ja olen täiesti võimetu tegema seda, mida ma PEAN kindlasti tegema, sest mõtted on kogu aeg selle TAHAN-asja juures; samas ei hakka ka tegema seda, mida ma TAHAN teha, sest PEAB-asi on ju vaja enne ära teha, muidu juhtuvad igasugused koledad asjad. Nii ma siis istun ja vaidlen endaga, aga rahulepingut ei sünni ja siis ongi kõik asjad tegemata. Ja siis ma kardan tegematajätmiste tagajärgi ning olen enda peale pahane, et kuidas saab ligi 40-aastane inimene käituda nagu väike laps. Võiks ju nagu ajapikku õppida, kuidas elu käib, aga näe. Huvitav, kuidas ma üldse siiamaani olen hakkama saanud.

1 kommentaar

  1. Cassandra said,

    14. jaan. 2009 kell 12:54

    mul soovitati need ‘peab’ asjad ymber nimetada ‘tahan’- asjadeks ja siis pidavat neist saama sujuvalt ‘meeldib’-asjad


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: