Jah, nii ongi. Kuidagi jube kiiresti on viimastel päevadel kõik läinud. Alles üleeile viisime Rahva Raamatusse kaks kasti, täna juba tahavad juurde. Pluss veel need neli kastitäit Apollole ja… meie laos vaatab vastu tühjus, teate. Kogu tiraaž läinud. Ainult kakskümmend lahtist raamatut veel mu töötoas, siis ongi kõik.
Nii et kes veel tahab “Pintsu ja Tutsiku” raamatut osta – mis järgmise nädala hakul poodidesse läheb, ongi viimane sats. Ma ei oska prognoosida, kauaks seda jätkub. Kas tasub äkki mõnisada raamatut juurde trükkida lasta? See on jälle rehnuti värk. Ei kujuta praegu ette. Ootame-vaatame, mis nende viimaste kastitäitega juhtuma hakkab.
“Pintsu ja Tutsiku” juhtum tõestab täiesti eredalt, et see, kuidas üks raamat müüma hakkab, on etteennustamatu asi. Ott näiteks oli NII kindel, et see raamat jääb meile kätte, sest kes tahaks tänapäeval lugeda selliseid vanaaegselt mõjuvaid loomalugusid? Kassist ja koerast? Häh! Tänapäeva lapsi niisugused asjad ju ei huvita!
Aga tuleb välja, et huvitavad küll, teate, ja kuidas veel! Juba on tulnud lapsevanemate poolt ka tagasisidet – et kuidas raamat on lapsele juba jutt jutu haaval mitu korda ette loetud, aga ikka tahetakse veel ja veel. Ma mäletan ise, kui hull asi see tegelikult oli, kui laps nõudis ja nõudis oma kõige lemmikumate lugude korduvat ettelugemist. Et võtaks vahepeal ka midagi uut ette – teate, kui raske! Õhtu õhtu järel loe ette sama teksti, nii et ise juba tüdinud, aga laps teeb veel ettekirjutusi: “Ei, seda kohta peab lugema teistsuguse häälega! Tee jälle seda jämedat häält siin, nagu röövel räägib!” Minu laps oli teatud eas nimelt röövlilugude fänn (Kardemoni linna omad ikka ja Hotzenplotz ja Rumcais).
Aga mulle endale meeldis väga varases nooruses hoopis Felix Kotta “Tublid loomad”. See värssjutustus, kus “… kassiema tuli koju,/ leidis kurva pildi:/ nutavad ta pisipojud,/ Miisi haige pingil…” Edasi kahjuks ei mäleta, aga loo moraal oli selline, et ilma vanemateta ringi kooserdada ei tohi ja kutsikaga mängida ka mitte, muidu jääb käpp puuriida vahele.
Aidi Vallik avalikult 
sehkendaja said,
16. jaan. 2009 kell 09:55
Kas selle raamatu nimi ei olnud “Vaat mis juhtus?” Minu lemmik oli ka.
Ma usun, et selle raamatu turustamisega on kuidagi õigel ajal õiges kohas (Jõulutunnelis käisid ju ka koeraga;)), lisaks Oti pildid – mina ostsin nende pärast Evelin Samueli raamatu, kuigi lugema hakates sutsu pettusin (ei tea, väga tugev Muumi-assotsiatsioon tekkis). Võib-olla ka blogi – oled ise rahvale lähemal;)? Mina just mõtlesin enne jõulu raamatukoi.ee’st tellida, aga siis seal veel ei olnud ja jäi tellimata. Mõtlesin sutsu siis oodata selle ostmisega… Nüüd peab tõesti mõtlema. Aga laske siis uus tiraažtrükki!
Peeter said,
16. jaan. 2009 kell 10:17
Oli jah “Vaat mis juhtus?” ja seal olid veel hästi armsad mustvalged pildid minu meelest, ei mäletagi kas illustratsioonid või suisa fotod.. Ja kas R.Roht oli see kes kirjutas mäger Uraskist ja ühest vanast suurest sägast jm… Neid lugusid luges isa meile madala sügava häälega ja meie nõudel aina uuesti ja uuesti.. 🙂
Ma arvan, et äkki ongi just õige aeg igasugu veidrate fantaasiaolendite kõrvale ka jälle kiisud-kutsud ja lapsepõlve lihtsate asjade võlu tagasi tuua… loomalood ja lastelood a la “Roostevaba mõõk”, “Bullerby lapsed” jne..
ritsik said,
16. jaan. 2009 kell 11:27
Kui vanadele umbes see raamat mõeldud on? Ma pole Pärnus veel juhtunud nägema aga pole otseselt otsimas käinud ka.
Ma alati mõtlen, milline tohutu mass raamatuid pidevalt kauplustes ringleb, kas tõesti jätkub neile kõigile lugejaid… aga nii tore, kui jätkub, eriti veel omamaisele lasteraamatule.
Kotta-raamat on minulgi kodus kuskil, selliseid illustratsioone tänapäeval eriti enam ei kohtagi.
aidivallik said,
16. jaan. 2009 kell 16:16
Jah, õigus, oli küll “Vaat, mis juhtus!” Ma ei tea, mis toimub, et ma kogu aeg sellest raamatust rääkides pealkirja segi ajan. “Tublid loomad” oli üks teine värssjutustus.
lagrits said,
16. jaan. 2009 kell 16:24
Mina tahaks ka seda raamatut, aga ei tea, kas ja kus Haapsalus teda antakse? Saadaksin ema ostma.
aidivallik said,
16. jaan. 2009 kell 17:56
Haapsalu inimesed, raamatu asjus tasub mulle helistada. A & O ning Kastani raamatulettidelt jääbki seda otsima, sest nad ostavad raamatuid sisse ühte nimetust no nii kolme-neljakaupa ja muidugi saab siis kohe otsa.