Sigadused kultuuritegijate tunnustamisel

Järjekordselt olen ma sunnitud tõdema, et ma ei saa aru tunnustamisstrateegiatest eesti kultuuris! Või õigemini, saan aru nende aluseks olevatest kaalutlustest, aga ei saa aru sellest, kuidas nende auhindade ja preemiate määrajatel pole inimestena häbi niimoodi teha.Tänase emotsioonipuhangu vallandas teabekilluke Rebekka Lotmani artiklis, mis kõneles küll Anne Rande kultuuriveduri laureaadiks kuulutamisest (millega iseenesest kindlasti oli kõik kombes), aga muu hulgas tegi juttu ka Anne Rande ordeni saamise loost umbes aasta tagasi. Lubatagu see lõik siinkohal eraldi välja tuua:

“Mullu märkas Anne Randet kui «lastekirjanduse väärtustajat» president Toomas Hendrik Ilves, autasustades teda Valgetähe V klassi ordeniga. Ühtlasi toimus mullu üldine kultuuritöötajate palgatõus, suuremat tasu hakkasid saama ka lastekirjanduse keskuse töötajad. Välja arvatud direktriss Anne Rande. «Teie saite presidendilt nagunii ordeni,» selgitas kantsler Siim Sukles oma kirjas. Selline on Eesti Vabariigis riikliku tunnustuse hind.”

Mis eestlastel viga on? Iga tunnustust veeretame näpuotsas, sada korda mõõdame, ühe korra lõikame, et kas ikka tasub anda, et ega äkki ühele inimesele seda liiga palju saa, seome omavahel sidumatut, seostame seostamatut ja  usume, et kui korra sai nagu tunnustatud, siis piisab sellest ju tükiks ajaks ette või tagantjärgi! See teeb mind pahaseks,väga pahaseks. Miks? Sest sellisel puhul me ei räägi enam TEOST, sooritusest, konkreetsest teosest, panusest või saavutusest, vaid me kasutame toda tegu ainult ettekäändena, et tollele inimesele tunnustust jagada või mitte jagada. Anname nagu auhinna õnnestunud teose kirjutamise eest (kirjanduses), aga tunnustamisele eelnenud komisjoniaruteludes on sellel teosel vaid kõrvalroll, see on sekundaarne väärtus. Tegelikult piisab sellest, et tegemist on lihtsalt hea tööga, aga neid häid töid on alati ju teisigi. Määravaks saavad muud argumendid. Ma tahaks praegu ropusti vanduda, sest nii ei tohiks olla. Aga on, pahatihti on, ma olen seda ise mõnes taolises otsustajate komisjonis istudes ja aruteludes osaledes mitu korda näinud-kuulnud: et kuidas täiesti väärikatel inimestel ei ole häbi välja tulla täiesti asjakohatute argumentidega, millest väikese valiku kohe ka allpool välja toon.

Ma vihkan väga väheseid asju maailmas, aga kindlasti ma vihkan seda, kui:

  • preemia määramise otsustab argument, et laureaat pole kunagi varem ühegi auhinda saanud;
  • preemia määramise otsustab asjaolu, et laureaat on suremas või väga vana ja tuleks nüüd ruttu ära tunnustada, enne kui ta siitilmast lahkub;
  • preemia määramisel saab otsustavaks faktoriks see, et laureaadil on juubeliaasta;
  • konkreetsele teosele määratava auhinna puhul saab otsustavaks see, millised olid teose autori varasemad teosed;
  • … ja see, kas need varasemad teosed on pälvinud tunnustust või ei ole;
  • preemia määramisel jäetakse üks nominent kõrvale argumendiga, et ta on neid preemiaid elus juba nii palju saanud;
  • preemia määramisel vaetakse, millist mõju võib see tunnustus avaldada tunnustatava autori käitumisele (no et eriti noor inimene läheb äkki ülbeks või et see või too autor joob niikuinii selle auhinnaraha maha või hakkab veel rohkem käima koolides laste ees ropendamas jne);
  • preemia määramisel saab otsustavaks teave, et see või teine autor, kes inimesena on hirmus kena ja meeldib kõigile kohutavalt, on hirmsas rahahädas, peaks teda aitama;
  • preemia määramisel lükatakse kõrvale noor nominent põhjendusega, et tema teos või senine tegevus on küll kindlasti auhinda väärt, aga ta on nii noor alles, tema põhilised teod on vast veel ees ja küll jõuab teda tulevikus ka tunnustada);
  • jne. Praegu lihtsalt ei tule rohkem meelde.

Miks ma selliseid argumente vihkan? Sellepärast, et kultuuriauhindu ei määrata inimesele mitte oma elu elamise eest, vaid konkreetsete soorituste eest. Ja kui me ei saa komisjoni liikmetena pulti minna ja öelda, et me määrasime inimesele kultuuriauhinna, sest kunagi varem pole ta seda saanud, tal on juubel, ta elab hirmsas vaesuses ja hakkab varsti surema, aga muidu on suurepärane inimene ja oma elus palju kasulikku teinud, siis… Minu arust on see nonsenss. Kui valime kirjanduse aastaauhinna laureaati, siis olgu see aasta parima teose autorile, tingimusteta. Kui valime iga-aastast maakondlikku kultuuripärlit, siis olgu see isik, kelle kultuuritegevus selle aastanumbri sees ongi teiste kandidaatidega võrreldes saavutuste- ja teguderohkeim. Kui valime…ähh. ma ei viitsi. Küllap suutsin ennast niigi arusaadavaks teha.

Ja ordeni eest lõivu sissenõudmine on… riiklik häbi.

Advertisements

2 kommentaari

  1. 'ganna said,

    18. jaan. 2009 kell 17:09

    Miskipärast kerkis pähe lause: ‘Romaanivõistluse te ju juba võitsite, millex teile veel raamatu eest honorar?’

  2. aidivallik said,

    18. jaan. 2009 kell 22:02

    Jah, seda on mullegi öeldud, mitte küll päris sellessamas sõnastuses.
    Aga sellest võiks uue postituse teha pealkirjaga “Kõikmõeldavad sigadused, mida autorilepingute ja honoraridega teha annab.” Täna ma siiski enam ei viitsi, ehk mõni teine kord.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: