Vaade distantsilt

Päris huvitav  oli eile õhtul uuesti näha “Saladuste” esimese hooaja esimest saadet. Nüüd ju Kanal 2 kordab neid, ikka esmaspäeva õhtuti 20.35. Mina kohe jälle hirmus elevil. Äkki õnnestub seekord vaadata ka neid saateid, mis esimesel hooajal endal vaatamata jäid, sest et unustasin… Ma olen üldse kehv telekavaataja, sageli lihtsalt unustan ära, mis ma vaadata tahtsin, ja kogu aeg see telekas ju ka nurgas ei mõmise, kui ise muid asju teed.

Kummaline on vaadata niisuguseid enda jaoks juba ajavoolu sisse kadunud asju uuesti.Sama imelik tunne, kui lugeda üle iseenda kirjutatud raamatut. See on teistmoodi. Võiks ju arvata, et kui ma olen tohutu pühendumusega mingit asja kirjutanud, et see seotus ja seesama emotsioon tekivad materjali üle lugedes/vaadates taas, aga  ei teki millegipärast. Kui ajaline distants on vahel, siis on kuidagi kadunud või kustunud ka mu isiklik suhe sellesse materjali. Vaatan või loen, nagu polekski mina seda kirjutanud, sellega oma pead vaevanud, sellesse sisse elanud, nutnud ja naernud koos oma käsikirjaga. See on nüüd lihtsalt miski, lihtsalt raamat või jutt või telesaade. See ei olekski enam nagu minuga seotud.  Sama hästi võiks selle autor olla ükskõik kes.

Uus pilk on selle võrra teine ja kainem. Lugu on muutunud justkui puhtamaks, klaarimaks, selgemaks – isiklik lähedus ei ähmasta seda enam. Vead paistavad juba välja ja samas ka vastupidi, need head leiud, episoodid, detailid, nüansid. Ja väga huvitav on nüüd niimoodi neid “Saladusi” üle vaadata, kui selline analüüsiv ning kõrvaltvaatav olem mu ajus kogu aeg teeb tähelepanekuid ja märkusi, et nii olnuks siin parem või naa oleks see emotsioon jõulisemalt välja tulnud. Küllap ma õpin sellest palju.

“Saladuste” menukuse üle aga ei väsi ma imestamast. See tuli ootamatult. Alguses oli plaanis lihtsalt üks väike õhtune omasaade kerges formaadis, kus näitaks erinevaid suhtelugusid, plaanitud oli lugude vahele ka publikuga stuudioringid, kus neid lugusid kommenteeriksid spetsialistid: perenõustajad, psühholoogid, juristid, samuti stuudiopublik. Õige pea sai aga selgeks, et stuudioarutelud ajaksid formaadi liiga laiaks ja kulukaks, nii jäidki lugusid eraldama vaid Tuuli kommentaarid. See, nagu välja tuli, ei olnud aga sugugi halb – põhirõhk on nõnda ikkagi lugudel endil, arutelud oleksid sellest võib-olla rohkem jutusaate moodi asja teinud.

Nüüd aga on formaat jutusaatest väga kaugel, vaatajamenu kõigi kanalite omasaadete järjestuses kuues (2008.a sügisesel hooajal), novembrikuu statistika oli minu jaoks jahmatav:

Nr Saade Kanal Vaatajaid (tuh) Vaatajaid %
1 TANTSUD TÄHTEDEGA Kanal2 300 23,3
2 SELGELTNÄGIJAD – TÕDE VÕI PETTUS? Kanal2 268 20,8
3 VÕSAREPORTER Kanal2 262 20,4
4 SELGELTNÄGIJATE TULEPROOV Kanal2 255 19,9
5 ÕNNE 13 ETV 230 17,9
6 SALADUSED Kanal2 216 16,8
7 PEALTNÄGIJA ETV 206 16,0
8 KELGUKOERAD Kanal2 202 15,7
9 TUULEPEALNE MAA ETV 200 15,5
10 VÕTA VÕI JÄTA TV 3 186 14,5
11 EESTLANE JA VENELANE Kanal2 185 14,3
12 ÜKSIKVANEM OTSIB KAASLAST Kanal2 183 14,2
13 TÕEHETK Kanal2 179 13,9
14 LAULUD TÄHTEDEGA TV 3 174 13,5
15 ILUS JA VALUS 2008 Kanal2 173 13,4
16 REPORTER+ Kanal2 162 12,6
17 REPORTER Kanal2 161 12,5
18 ÄRAPANIJA Kanal2 156 12,1
19 VORMEL-1 BRASIILIA GP TV 3 154 11,9
20 KAUA VÕIB! TV 3 152 11,8

Niisugune hämmastav lugu siis.

Kui see projekt pihta hakkas, siis päris paljud inimesed küsisid minult hämmastunult, et miks ma ennast niisuguse “seebiformaadiga” sidusin. Aga see tundus mulle huvitav! Ma armastan hirmsasti lugusid. Inimeste elud on lugudest tulvil, ja elus juhtub asju, mille peale ise kunagi ei tulekski. Inimesest kõnelevad kõige rohkem just temaga juhtuvad lood. Ma mõtlen siinkohal nii konkreetseid inimesi, kellega juhtuvad igasugused asjad, aga ka inimest kui liiki. Sest meil on teatavaid olulisi ühistunnuseid, käitumise ja reageerimiste seaduspärad jne. See on põnev.

Alguses tegime neid stsenaariume omaenda tutvusringkonnas liikuvate inimestega juhtunust, pluss netifoorumist otsitud materjalist. Perekooli foorumist tuli päris mitu head leidu. Naisteajakirjade lugejakirjad. Ma töötasin materjaliga, millega ma kunagi varem ei olnud töötanud, eriti Perekooli foorum, kuhu jahile läksin, oli kuidagi tõsiselt silmaringi avardav – et milliseid inimesi ja mõtteviise on küll maailmas olemas! Kui enda lähemas tutvusringkonnas selliseid pole ja kui nad netis ei kirjutaks – jumala eest, mina selliseid karaktereid välja mõelda ei oskaks. Kui  aga hakkasid vaatajatelt kirjad tulema, siis läks kõik veel palju huvitavamaks. Ja kirju tuli palju. Minuni need kõik ei jõudnud ega jõua praegugi, sest valiku teevad toimetajad. Mulle saadetakse edasi vaid need kirjad, mis juba lugudeks peaksid saama.

Eelmisest hooajast saadik kasutatakse aeg-ajalt ka  teist stsenaristi, sest iga looga töötamine võtab ju aega ja vahel on võttesseminekuga kiire. Sisuliselt me püüdleme ju ikka järjest enam selle poole, et need “Saladuste” lood oleksid justkui väikesed omaette lühifilmid, see omakorda tähendab, et nendega on palju tööd ja sekeldamist ja mitmekordset ülekohendamist. Koostöö on super, režissöörid vaimustavad mind jätkuvalt… mis veel? Lihtsalt tore on.

Ja nagu eile selgus, ka distantsi tagant on tore vaadata. Eile oli see segase “helilooja” “armulugu” Lea Liitmaaga, jõhker lugu lastest peres, kus isa peksab ema; ja lugu, kus rahvusradikaalsest kodust pärit edukas kõrgharitud ärinaine armub venelasse, kes on lihttööline, põhikooliharidusega ja varatu. Norida muidugi leidsin, aga piinlik ei hakanud kordagi. Üldse ei olnud halvad lood.

Uutest lugudest – ikka veel ootab see tubli koondatud inimene minu desktopil. Vahepeal ei ole suurt midagi selgemaks läinud. No kui, siis natuke. Aga ma arvan, et tuleb tal ikka kratist haarata ja pihta hakata. Mõnikord lokusub palju asju ka vahetult kirjutades paika.

Advertisements

2 kommentaari

  1. ritsik said,

    20. jaan. 2009 kell 14:36

    Kas sa nägid eile Võsapetsi lugu töötust ja rahatust kolme lapsega naisest Pärnus? Vahel tekib tunne, et kas tõesti on töö ja raha ilmast otsa saanud või on inimesed lihtsalt natuke sotsiaalselt saamatud, isegi ei oska öelda, mille alla too eilne juhtum liigitus.

  2. aidivallik said,

    20. jaan. 2009 kell 15:13

    Vaatasin seda klippi täna netist. Tõsi ju on, et aeg on raskeks läinud ja 2007. aasta lõpuga võrreldes on praeguseks töötute tööotsijate hulk kahekordistunud (vastavalt umbes 14 000 ja 30 000). Kui nüüd inimesel kvalifikatsiooni ega kindlat eriala ei ole, siis võib tõesti väga raske olla. Selle naise puhul sotsiaalset saamatust ma isegi eriti ei kahtlustaks, sest nagu selgus, oli ta ju omal initsiatiivil igasugustesse ametitesse ja sotsiaalosakonda pöördunud. Samuti oli ju näha, et kuidagi ta on ikka pigistanud läbi tulla, tatrapudrupott oli pliidi peal ja kodu koristatud… ei tundunud sugugi saamatu kobakäpp. Kiirlaenudest ka juttu ei olnud, mis minu silmis on inimesele selge pluss.
    Mis muidugi kindlasti ta tööleidmist raskendab, on see, et ta eelmisest kohast ise ära tuli – olgu küll, et alguses iseenda haiguse pärast ja pärastpoole ema hooldama ning pealekauba kõike seda veel ajal, kui töökohti oli jalaga segada -, kuid tööandja silmis selline asi iseenesest vist usaldust ei tekita… Kahju inimesest.
    Aga. Võsapetsi saate vaatajate hulk on meeletu, ja ma usun, et suhteliselt kindlasti on sel naisel varsti töökoht olemas. On ju suur vahe, kas tööandjana lähtuda CV-st või põgusast tööintervjuust, või siis näha telekast seda inimest kogu (noh… peaaegu) tema kontekstis.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: