Uues hariduskorralduses on mõndagi mõistlikku

Mõtlen siin muudkui nende koolikorralduse muudatuste üle, mis uue haridusseaduse tulekuga kaasnevad. Sest muutused on suured ja põhjapanevad, kool aga väga inertne ning nende muudatuste tegelikud tagajärjed on nähtavad ja hinnatavad alles kuskil 15 aasta pärast, siis kui kolm-neli aastakäiku noori inimesi, kes algusest lõpuni selle “uue kooli” läbi on käinud, kord gümnaasiumi lõpetab.

Mis puudutab protseduurireeglistikku igasuguste õpilasepoolsete rikkumiste korral, siis mul on rõõm näha, et uude seadusesse on see sisse kirjutatud. Lõpuks ometi, seda oli väga vaja. Muidu seni oli pahandustele reageerimine ju ainult kooli sisekorraeeskirjade koostaja loovuse küsimus või halvemal juhul täiesti juhuslik – eriti kui veel näiteks juhtkond ennast õpilase distsipliiniprobleemidest distantseerib ja teatab, et see on õpetaja/klassijuhataja enda probleem, kuidas ta konflikte lahendab. Ühes koolis on lubatud distsipliinirikkuja klassist välja saata, teises ei ole; ühes koolis lajatatakse korrarikkujale juhtkonna tasemel täie rauaga, teises muudkui vesteldakse ja naeratatakse ja vesteldakse; ühes koolis pannakse õpetaja seletuskirju kirjutama, miks ta tunnis korda majja ei saa, ja sisekontrolli kullisilmad asuvad kriitiliselt õpetaja enda tööd vaagima, teises koolis aga asub juhtkond pretsedenditult õpetaja selja taga ning on seisukohal, et õpetajal ongi alati õigus. Kokku tuleb välja paras segadus, üle- ja alareageerimiste segapuder, kus teadagi jääb piiramatult ruumi subjektiivsusele ning probleemi lahendamine sõltub tihti konkreetsete isikute vahelisest sümpaatiast või antipaatiast.

Jah, puudus on olnud kõrgemal tasandil sätestatud reeglistikust, mis näeb astmeliselt ette, kuidas kool peab talitama koolikorra rikkumiste puhul. Astmeliselt sellepärast, et on ju vahe, kas õpilane rikub tunnis korda harva või on tegemist paadunud tunnihuligaaniga, kas paneb pausi juhuslikult korra või kaks kuus, või jääb tal nädalas reeglipäraselt mitu koolipäeva vahele; kas eksiti esimest või kahekümnendat korda. Mõjutusvahendid neile juhtudele reageerimisel peavad olema erinevad.

Ja mis veel – uues seaduses on õnneks kirjas, et ka lapsevanemad vastutavad oma lapse kasvatamise eest. Noh, mitte otse täpselt sellises sõnastuses, aga uues seaduses sätestatud protseduurireeglistik kaasab probleemilahendusse ka vanemad, kohustades neid teatud punktides teatud asju ja kooliga koostööd tegema. Taevas tänatud. Minule isiklikult tundub tegelikult absurdne, et niisuguse asja peab seadusesse sisse kirjutama, aga kahjuks oleme juba kümmekond aastat niikaugel tõesti. Mentaliteet, et kool on teenindusasutus ja osutab lapsevanematele lapse harimise ja kasvatamise teenust, on teinud hirmus palju paha. Miks? Sest see mentaliteet iseenesest teeb lapse inimeseks kasvatamise ainult kooli asjaks. Lapsevanem on selle eest maksnud ja tal on õigus oodata teatud tulemust, ise selleks midagi tegemata. Ükski vägi ei saa lapsevanemat kohustada kasvõi lapsevanemate koosolekul käima, õpetaja telefonikõnesid vastu võtma või veelgi enam, probleemide korral kooli tulema, et klassijuhatajaga nõu pidada.

Mis veel. Viimastel päevadel keerutavad tolmu üles taas need koolikatsed. Nendest ma arvan nii ja naa. Gümnaasiumides on need kindlasti täiesti õigustatud ja hädavajalikudki. Eriti kui kavatseme põhikoolid gümnaasiumidest lahutada. Ma pean tunnistama, et see viimane plaan mulle meeldib. Gümnaasiumiharidus ei pea olema enesestmõistetav inimõigus, selle ülesanne on siiski viia õpilased ülikooli astumiseks vajalikule tasemele. Seda viimast on sätestanud ka kõik uue Eesti Vabariigi haridusseadused ja õppekavad. Ometi, kui paljud tänastest gümnaasiumilõpetajatest reaalselt pääsevad akadeemilist kõrgharidust omandama? Muig.

Ma loen aeg-ajalt netikommentaare, mis igasuguste kooli- ja hariduselu-uudiste peale kirjutatakse, ja nende järgi tundub, et gümnaasiumiharidust peetakse kuidagi täiesti loomulikuks hariduse osaks. Justkui ilma gümnaasiumihariduseta polekski inimest, justkui see määraks inimese kvaliteedi. Aga ei ole ju nii? Nõuka-ajal tegelikult oligi ju keskharidus loomulik asi ja põhikooli lõpetajatest said automaatselt ilma igasuguse selekteerimiseta keskkooliõpilased, välja arvatud neist, kes ise omal initsiatiivil ametikoolidesse tahtsid minna. Võib-olla see ongi praeguse suhtumise alus. Tänaste keskkooliealiste õpilaste vanemad õppisid ise keskkoolis täpselt niisugusel ajal. Aga seda, milline see tollase keskhariduse tegelik kvaliteet oli, seda ju ei teata. Nõuka-ajal tehti väga palju asju “linnukese” pärast ja õpetajad olid õppeedukuse kohapealt tugevamini survestatud kui praegu. Kes see siis endale ikka pahandusi tahtis, lõpuks pandi ikkagi see edasijõudmist tõendav “kolm” ära…. riigieksameid ju ei olnud, mis konkreetsete õpilaste konkreetse teadmistetaseme võõraste pilgu ette viinuks. Selguse tollase keskkoolihariduse kvaliteedi kohta aitaks ehk majja tuua, kui vaadata keskkoolilõpetajate ja ülikooli sisseastumiseksamid sooritanute suhtarvu, aga neid andmeid minu käsutuses ei ole. Üsna kindlasti arvan, et see protsent tuleb palju väiksem kui praegu.

Massiharidus on siiski põhiharidus, mille baasilt saab juba minna akadeemilist ettevalmistust mittenõudvat kutset omandama: kõikvõimalikud oskustöölised ja praktiliste alade spetsialistid tulevad siit. Oskustöölistest minu teada ongi meil kõige suurem puudus.

Samas ei sisalda gümnaasiumiharidus midagi sellist, mis suurendaks inimese hakkamasaamisvõimet praktilistel aladel. Vastupidi, paljudele akadeemiliste huvideta gümnasistidele, nagu neid täna näha võib, tundub gümnaasiumis õpetatav materjal mõttetu ja kasutu. Ja neil on õigus! NEILE see ongi mõttetu ja kasutu. Nad saaksid oma aega palju kasulikumalt sisustada, õppides midagi praktilist ja oma vaimsetele eeldustele paremini vastavat, selle asemel et kolm aastat gümnaasiumis higistada, rassida, kogeda pidevat ebaedu ja tunda täielikku huvipuudust õpitava vastu, siis lõpuks saada riigieksamil kätte need perspektiivitud 20 – 50 punkti ja minna edasi õppima… mis te arvate, kuhu? Sinnasamasse ametikooli, kuhu nad oleksid võinud õppima asuda juba 3 aastat tagasi.

See on muidugi niisugune hästi suur üldistus praegu, aga minu silmad nägid seda ringi palju kordi. Samas, ei ole maailmas must-valgeid asju – olen näinud ka noormehi, kelle pea ning maailmavaade justkui “lööb lahti” alles gümnaasiumiosas, 11. klassis. See on hästi lahe, kui nii juhtub, aga kahjuks juhtub vähe. Kaheksa kooliaasta jooksul mäletan kolme niisugust poissi. Väga kahju oleks olnud, kui nende akadeemiline talent oleks kuskile ametikooli sumbunud. Aga mine tea. Ka ametikoolidest on võimalus pärast vabatahtlikku akadeemilist lisa-aastat riigieksamitele ja ülikooli minna. Iseasi, kas keskkond oleks sellele ärgitanud.

Keskkond – see on see teine asi, mis minul koolikatsetega väga tihedalt seostub ja mille pärast ma eliitkoole pooldan. Ühest küljest – nõustun, et on ebainimlik kuueaastasi koolikatseteks välja drillida. Teisalt on see drill siiski lapsevanemate ambitsioonide küsimus. Eliitkoolide esimesse klassi saavad sisse ka väga paljud täiesti drillimata lapsed. Lapsed, kes on lihtsalt keskmisest intelligentsemad ja vaimselt võimekamad. Minu vanavanemad, mäletan lapsepõlvest, olid sügavalt solvunud, kui minu kooliminekul (maa-algkool) neile tehti etteheiteid, et ma olen “ette õpetatud”. Hmm. Ma küll ei mäleta. Mu küsimustele vastati, kui ma neid küsisin… muud midagi.

Aga keskkond on hariduses nii oluline teema, et ma ei väsi hädaldamast selle üle, kuidas seda igal pool ja kogu aeg alahinnatakse. Igale, absoluutselt igale õpilasele on kasulik, kui ta saab õppida keskkonnas, mille nõudmised on natu-natukene tema hetkeoskustest kõrgemad, kuid vaid sammukese jagu, nõudmised on täidetavad, kuid nõuavad pingutust. See on see, mis paneb arenema, säilitades samal ajal motivatsiooni. Vaimselt arengutasemelt suhteliselt ühtlasemas klassis on nõudmiste taset lihtsam sellisena hoida. Kui aga ühes suures seltskonnas on koos nii väga madala kui kõrge võimekusega õpilased, rääkimata sellest suurest “keskmiste” enamusest nende vahel, siis vaimse keskkonna ergutav jõud lakkab olemast. Iga grupike sellisest klassist vajaks omette erinevat metoodikat, lähenemist ja õppematerjale, erinevatel alustel hindamistki. Aga see ei ole suures klassis võimalik, pole kunagi olnudki.

Siis saamegi tulemuse, kus keskkonna mõjuväärtus on pigem negatiivne ja pidurdav: orienteerudes kogu aeg keskmistele, keda on enamus, jäävad andekad lapsed igavlema ja vähevõimekad abitult rabelema, kuni käega löövad. Mõlemad kaotavad ajapikku õpimotivatsiooni, kuigi erinevatel põhjustel: ühed saavad ilma pingutamata niigi, teised aga ei saagi saama, ükskõik, mida nad ka teeksid.  Mida siis ette võtta? Sotsiaalse ühtluse printsiip toimib ju siingi: kummagi ääregrupi vajaduste rahuldamiseks vajaksid nad pidevat eri- või lisatööd, ning et eritöö jaoks suures klassis võimalusi ei ole, siis võimaluste piires oleva lisatööga need õpilased tavaliselt ei nõustu, sest see ei tundu neile õiglane. Tõepoolest, see paneb nad tegema rohkem, kui nõutakse klassis keskmiselt.

Nii on need lood. Mulle kohe üldse ei meeldi need ühtse latiga mõõtmised, sest liiga kõrgetel võetakse pea maha ja liiga lühikesi venitatakse ja venitatakse, et nad vähemalt näiliselt sinna lati alla sobituksid. Aga paraku just see ongi ühtlushariduse kaasanne.

Advertisements

10 kommentaari

  1. 24. jaan. 2009 kell 13:14

    Nojaa, aga demokraatlikus ühiskonnas (mis meile kirjade järgi on) orienteerumine nõuab ühiskondlikku mõtlemisvõimet, ühiskondlikes protsessides orienteerumist. Ja see on miski, mis minu arust ei tule isegi mitte keskkoolis, vaid alles ülikoolis (kas selleks ülikooli just lõpetama peab, ma ei tea, sest ise pole mul kahel katsel õnnestunud lõpuni jõuda, aga tervikpilti arvan end oskavat siiski näha:)). Oskus mitte teada peast mingeid tõiku, vaid osata neid omavahel seostada, näha tervikpilti. Seda kool ei anna. Kahjuks.

    Aga ma kardan, et keskkool annab seda natukenenegi rohkem kui ametikool. Viimane on orienteeritud ainult teatud instrumentaalsete oskuste kätteõpetamisele, aga see, mis koht maailm üldse on ja kuidas seal toimima peaks, ei ole miski, mida selliste koolide õppekava seni ette näeb.

    Mõte valijaskonnast, kes ei taipa üldse, mis on see riik, kus nad elavad ja mida see tähendab, et nad iga päev mingeid otsuseid teevad, ajab mulle hirmu peale (mitte, et see pilt praegu palju parem oleks – tegelikult mul ongi juba hirm peal:)). Peamiselt oskustöölisist koosnev ühiskond, mille liikmed millestki muust peale oma töö ööd ega mütsi ei jaga, on ähvardavalt düstoopiline.

    Sestap ma koolireformi ei poolda. Praegu on natukenegi parem.

    Ehkki – vastused sellisile küsimusile nagu “Mis on see maailm, kus ma elan? Mis on see ühiskond? Kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja miks üldse?” tuleks anda juba põhikoolis. Maailm oleks kohe palju parem paik, tundub mulle. Maavalla pinnal oleks kohe kergem hingata.

  2. aidivallik said,

    24. jaan. 2009 kell 16:18

    Ei orienteeru need keskpärased gümnaasiumilõpetajad ühiskonnaasjades sugugi paremini kui keskpärased põhikoolilõpetajad, kahjuks. Kuigi kodanikuõpetuse kursus on nii üheksandas kui kaheteistkümnendas klassis olemas. Kes “jagab matsu”, see saab juba üheksandas aru, kuidas toimib riik, ja kes ei jaga, see ei jaga seda ka kaheteistkümnendas ning teda ei huvitagi. Seda näitab muidugi mu isiklik kogemus nii üheksandike kui kaheteistkümnendike kirjandiettevalmistuse osas, võib-olla on see üldistamiseks liialt napp – kuid midagi siiski.
    Ametikoolide õppekavades, muide (lihtsalt selgituse korras, kuivõrd ma olen neissegi pilgu heitnud), on peale erialaainete ka kõik tavapärased üldained (ka ühiskonna-ehk kodanikuõpetus) täiesti olemas. Lihtsalt gümnaasiumiga võrreldes mõnevõrra vähendatud mahus ja mitte nii kõrgete nõudmistega. Ametikoolist edasi akadeemilise kõrghariduse poole püüdlejatel on võimalus pärast ametikooli diplomi saamist võtta seal veel akadeemiline lisa-aasta, mille jooksul erialaaineid ei ole, on vaid üldainete täiendkursused gümnaasiumi õppekava ainemahtude korvamiseks – et siis riigieksamid sooritada.

  3. killuke said,

    24. jaan. 2009 kell 20:51

    Lugesin huviga seda arutlust. Nimelt on minu enda tütar nii kaugel, et peab keskkooli edasi minema ja just PEAB, sest juhtumisi elame Kanadas, kus keskharidus kõigile ette nähtud erikoolideta ja katseteta. Ainuke suur vahe on, et keskkool ei valmista ette ainult ülikooli või kolledzhisse minejaid. Põhiaineid antakse kuni neljal erineval tasemel, mis tähendab seda, et ühes klassis on enam-vähem samal tasemel ja samade huvidega noored koos. Keskkool kestab neli aastat, millest kaks viimast hakkavad rohkem rõhku panema sellele, mida laps tulevikus teha tahab. Lisaks ei jäeta ka neid välja, kel arenguga seotud õpiraskused. Nende jaoks on olemas veel eritunnid. Ja kõik seda ühes keskkooli hoones (põhikool ja keskkool seisavad eraldi). Lisaks on hulgaliset muid eripärasid, millest ma tasapisi hakkan aru saama, ning kõik tundub kuidagi eriliselt hästi läbimõeldud. Ma loodan, et ma ei pea oma sõnu sööma, kui laps juba nii kaugel on ;).

    Kui midagi muud tarka teha pole, siis kirjutasintutvumisõhtust gümnaasiumis (nad peavad olema veebruariks teinud valiku, kuhu keskkooli edasi minna, kuigi peamiselt toimib see nii et, kus sa elad, sinna ka sa kooli lähed; kui tahad mujale, siis ainult sel puhul, kui seal on vabu kohti, mille peale tehakse tahtjate hulgas loos) ja infoõhtust praeguses põhikoolis. Suur asi ongi minu meelest, et eeldatavasti saad igast keskkoolist hea hariduse, puuduvad eliitkoolid. Kui tütrelt küsisin, milliseid koole tema sõbrad eelistavad, siis paljud on huvitatud sellest, kus kursuseid näitlemisest. Ja ma ei imesta seda siinse kultuuri juures :).

  4. Sekeldaja said,

    24. jaan. 2009 kell 20:57

    See, et meil on palju suurem protsent neid inimesi, kes on lõpetanud keskkooli, on meie suur eelise võrreldes mõne teise maaga.
    Nüüd lammutatakse ka see ära.
    Lisaks kõigele on need maalapsed, kes ikkagi jonnakalt kavatsevad jätkata gümnaasiumihariduse teed, pandud häbematult ebavõrdsesse olukorda, nad peavad hakkama saama kauges linnakoolis, kuna oma gümnaasium pannakse ju kinni.
    Seda kõike tehakse täiesti häbitult valetades nende maakoolide taseme kohta, mis kohati on täiesti arvestatav, see jutt, et praegu oleks nagu ülikooli asja vaid 30-st koolist, ei kannata mingit kriitilist analüüsi.
    Ja mida me nende pagaritega, ehitajtega, lihttöölistega siiski peale hakkame, kui nad 2/3 proportsioonis ametikoolides välja hakkavad tulema?
    Ei, mulle jääba selle reformi ilu küll arusaamatuks ja ma olen seisukohal, et eriti maainimesed peavad enesele selgeks tegema selle reformi tegeliku sisu.
    See viljandimaal tähendas, et 8 -st gümnaasiumsit jätkab 2, ülejäänutest jääb järgi põhikool.

    Lisaks see oma kooli tunne hägustub täiesti ära, gümnaasiumiklassides ei jõuda see eriti tekkida. need on väärtused, mida ei tasuks torkida nii kergekäeliselt, igal maal on väljakujunenud omad traditsioonid ja need võivad erineda.
    Põhikool ei saa sellest kindlasti mtite tugevamaks, kui ülemised klassid ära kaotatakse – tugevamad spetsialistid kolivad üle gümnaasiumi, s.t. näiteks kõrgharidusega füüsikaõpetaja põhikooli ei jõuagi.

    Ja veel üks nüanss: seda reformi toetab vaid 20% rahvast, täpsemalt olid küsituluse andmetel toetust avaldanuid 16% jagu. Kõva PR_ga see % saab küll ehk kergitada, aga mitte iialgi üle 50%.
    ja muidugi nagu präänik kadekopsust eestlasele on muidugi need katsed,
    jah, need on muidugi need kõige tähtsamad asjad meie hariduselus, üsna väikese % poolt korraldatavad katsed, ntx MHG-sse.

  5. tuisk said,

    24. jaan. 2009 kell 21:22

    Usun, et ametikoolis “instrumentaalseid oskusi kätte õppides” saab nii mõnigi noor palju rohkem aru sellest, mis koht see maailm on. Keskkoolis istuks ta kala näoga klassitundides ja otsiks võimalusi koolimaterjalide lugemisest ära nihverdamiseks. Raamatu vägisi pihku surumine ei pane eriti kedagi ühiskonnas toimuva vastu huvi tundma.

    Oskustööliste ühiskond ei kao kuhugi ära ka lähikümnenditel. Eesti probleemiks on pigem see, et enam kui pool tööjõust ongi üksnes üldharidusega.

    Andekate võimalus areneda on väljaspool klassitunde, selleks on ringid, konkursid jne.

    Soomes muide on üldainete maht kutsekoolides poole väiksem kui meil: 20 õppenädalat 40 asemel.

  6. Oudekki said,

    24. jaan. 2009 kell 23:30

    Mõnel pool mõeldakse jälle, et massiharidus on kõrgharidus, olgu siis rakenduslik või mitte. Ja ma ei näe mingit põhjust, miks kõrgharitud psühholoog ei võiks omanda mingi oskuse ja töötada just oskustöölisena. Ma arvan, et ta teeb oma tööd sellevõrra paremini.

    Aga ma saan väga hästi aru selle vaese õpetaja probleemist, kellel on väga raske hakkama saada neljakümne seinast-seina võimete ja motivatsiooniga inimesega. Äkki lahendaks selle probleemi hoopis õpilaste arvu vähendamine klassides? Kui oleks 20, siis oleks ehk lihtsam? Minu Treffeneri klassis oli meid suurusjärgus 27 ja seal küll õpetajad suutsid individuaalselt läheneda. Matemaatikas väljendus see selles, et mõned said karbitäie lisaülesandeid ja võisid neid kohvikus lahendada. Kirjanduses (kõige kirjum pilt, sest inimesed olid selekteeritud matemaatika alusel, mitte kirjanduse) väljendus see selles, et suurema lugemusega inimesed võisid kohustusliku kirjanduse nimekirja muuta (kuna kõik sealne oli juba ammu loetud). Jne. Töötas.

    Kool ei õpeta ju mitte ainult aineid vaid ka ühiskonnas toimimist. Ning ühiskonnas toimivad paraku koos kõikvõimalike erinevate annete ja soovidega inimesed ja väga tihti nad peavad ka koos ühes meeskonnas toimima. Kool peab andma inimesele ka rudimentaalsed oskused selleks, et töötada koos endast erinevate inimestega ja ennast motiveerida teistest sõltumatult.

    Veel olen ma mõelnud, et inimest motiveerib ju väga palju ka eduelamus. Kui õpilane oleks sellises tavaläbilõikega klassis esimese 15% seas, aga neist 15% moodustatud klassis pidevalt viimase 15% seas, siis võib tema motivatsioon hoopis langeda – ning lisaks ei õpi ta toimima olukordades, kus temal on juhtpositsioon…

    Keeruline asi.

  7. sehkendaja said,

    25. jaan. 2009 kell 07:21

    Millegipärast arvatakse enamustes ringkondades praeguseni, et eliitkoolidesse võetakse kõige targemaid lapsi. Tegelikult jäävad mõned väga andekad küll silma ja saavad ehk sisse, aga väga suur ja rõhuv enamus on kokkulepete küsimus. Tähtsad on perekondlik taust, vanemate amet, vilistlaste lastel on kergem sisse saada jms. Sellepärast on eriti kahju, kui mõni täiesti normaalse lapse ema/isa arvab peale ebaõnnestunud koolikatseid, et tema laps oli kellestki rumalam. Kelle lapsed eliitkoolides käivad, teavad, et esimeses klassis on lugema veerijaid palju. Seetõttu on see esimestesse klassidesse katsetega võtmine farss. Kui gümnaasiumid eraldataks põhikoolidest, siis oleks iga põhikooli motivatsiooniks anda võimalikult head haridust. Muidu on “eliitkoolidel” see motivatsioon iseenesest puudu – valitakse nii kui nii kindlatest peredest lapsed või siis geeniused, selline süsteem toimib ka ilma erilise koolipoolse vaevanägemiseta (no see on üldistus muidugi, õpetaja teeb igal pool oma tööd. Aga olgem ausad – palju suurem saavutus on motiveerimata keskpärane õpilane saada õppima, kui noppida olümpiaadivõite teadlaste laste läbi).

  8. Nirti said,

    25. jaan. 2009 kell 16:58

    Kirjutad, et need, kellele gümnaasiumiharidus tundub tühja täis olevat, et neile ongi gümnaasium vale koht ja et need saavad nagunii 20 punkti eksamitel ja ei kõlba muuks kui pirukaküpsetajaks?

    Miks sa ei lähene asjale sellest küljest, et õppekavad ongi suuresti mõttetut pahna, sisutühja mula täis ning ka 21. sajandil tehakse paljusid asju lihtsalt selleks, et saaks linnukest kirja? Näiteks loetakse 15-aastastele (aga just sellises vanuses see juhtus) sobivaks kirjanduseks “Kuritööd ja karistust”, “Idiooti” ja muid, mis on tegelikult ikkagi lahti mõtestatav vanematele inimestele, kellel on võimalik asjale elukogemusega läheneda?

    20. sajandi kirjandusest puudutatakse meie Eesti keskkoolides ainult 20. sajandi algust väga põgusalt. Under ja Tuglas. Sellest ajast on sada aastat möödas, kirjutatud on sadu uusi ja epohhiloovaid raamatuid, neid aga ei puudutatagi.

    Mina nautisin heal juhul 50% protsenti keskkoolis pakutavast haridusest. Nautisin -> tundsin, et see on miskit pidi vajalik ja kasulik ning et mul läheb seda tulevikus kindlasti vaja ja et see arendab mind jne. Ühesõnaga – tundsin motivatsiooni asjaga tegeleda ja õppida. Ülejäänud tundides lugesin tagareas raamatut, viilisin või vahtisin kannatajailmega klassi ette, kus õpetaja tuima näoga loetles ette erinevaid keemilisi ühendeid (kõik need estrid ja aldehüüdid ja lõputud tabelid, mis tuli pähe ajada) või kirjutasin sama tuima näoga ise kirjandit sellest, mismoodi Tõde ja Õigus I osa minu maailmataju ikka jubedalt avardanud on (sest õpetaja nõudis seda) või…

    Põhikoolis on arusaadav, et tuleb inimesele anda täiesti igakülgne haridus, sest iialgi ei tea, mis kellegi tugevusteks on. See peakski olema põhikooli eesmärk – välja selekteerida matikud, humanitaarid, bioloogid, kunstiinimesed… Ja siis gümnaasiumiastmes pakkuda neile sobivat haridust.

    Mõttetut pahna on väga palju. Loomulikult saab argumenteerida, et aatomi ergastumise peensuste tundmine (tuupisin nutuga pooleks endale selle pähe, nüüdseks olen unustanud) või integraali võtmine on eluliselt oluline teave, aga me mõlemad teame, et 21. sajandil, kus kõik informatsioon on inimesel olemas, tuleks pigem õpetada inimest seda informatsiooni pädevalt kasutama ja esitama. See on väga vana ja äraleierdatud mõte, samas on reaalne olukord praegu selline, et gümnaasiumid on nagu lasteaed, kus tuleb õpetaja ettenäidatud suuna järgi kirjutada sada korda läbimämmerdatud teemadel igavaid kirjandeid ning siis, peale keska lõppu, nõutakse, et noorest saaks maagiliselt iseseisvalt mõtlev ning informatsiooni kasutada oskav noor inimene, kes oskaks võtta fakti A ja fakti B ning sünteesida neist teadmise C.

    Paraku seda koolides reeglina ei õpetata ega kultiveerita. Ma olen oma elus kokku neljas põhikoolis ja gümnaasiumis käinud, seega ei vaata ainult ühe mätta otsast.

    Praegune gümnaasiumihariduse sisu on kuiv ja tolmune, ühesõnaga. Suur osa sellest on kasutu praht ning ülikoolides näiteks öeldakse I kursusel paljudes loengutes, et “Te küll õppisite seda keskkoolis, aga keskkoolis õpetatakse seda aegunult, nii et me hakkame otsast pihta”.

    Seda öeldakse isegi sellistes ainetes nagu füüsika ja keemia – koolis õpetatav füüsikaline maailmapilt on õppejõudude sõnade kohaselt ligi saja aasta vanune. See ei pane mind imestama, sest kõige “värskemad” raamatud, mida gümnaasiumides käsitletakse, on ka umbes sada aastat vanad. Ja nüüd inimene, kes oma peaga mõtleb ja ise ka aru saab, et see on üks jama, ongi “loomulik kadu, kes peaks pigem ametikoolis olema, sest ega tal ülikooli nagunii asja pole!”..?

    Lõpukirjandi kirjutasin 97 punktile (kirjavead, kirjavead…), mitte 20-le… Juhuks, kui peaks see küsimus tekkima…

  9. aidivallik said,

    25. jaan. 2009 kell 17:54

    Vastuseks Nirtile: millegipärast on mõnkord nii, et väga isiklik suhestumine takistab teksti mõistmist. Õppekavade kriitika on omaette väga lai teema ja neid puudutada ei olnud tegelikult selle postituse eesmärk. Kui nad aga jutuks võtta, siis õppekavade sisu osas olen ma sinuga suuresti nõus, kuid osaliselt. Mis puudutab seda, et õppekavade õppesisu on paljuski täis tarbetut tehnilist detailset pahna, nõustun kahel käel, ja jõudumööda olen püüdnud selles osas juba pikka aega töös oleva uue õppekava koostamisel tähelepanu juhtida mitmete kirjutiste ja ettekannetega. Seda muidugi oma valdkonna, keele ja kirjanduse piires. Oma kirjas ühele selle õppekava toimkondadest kritiseerisin ka kohustusliku/soovitusliku kirjanduse loetelusid nii varasemates õppekavades kui selle uue projektis. ma ei tea aga, kui palju sellest kõigest kasu tõuseb, sest trall selle õppekava loomise ümber kestab juba aastaid ja töömeeskonnad on ka mitu korda väja vahetatud.
    Millega ma ei nõustu, on see, et detailseid teadmisi gümnaasiumis ei peakski andma. Peaks küll, aga teistel tingimustel ja õpilase valiku tulemusel, millega aga jõuan jälle harupõhise õppe ülistamiseni. Aldehüüdid ja estrid võiksid küll juba keskkooliajast tuttavad olla inimesele, kes seob oma tuleviku loodusainete edasiõppimisega ülikoolis; samas kui levinuma poeetilise võttestiku tundmine on mõistlik jupp tulevase kirjandusüliõpilase pagasis.

  10. Nirti said,

    26. jaan. 2009 kell 15:41

    Eks ma sain natuke haiget sellest lausest, et kelle meelest meie gümnaasium praegusel kujul kuskile ei kõlba, see on nagunii väike rämps ja kahekümne punkti saaja eksamitel. Ei ole nii. Sageli on, aga mitte alati.

    Ma ei olegi väitnud, et detailseid teadmisi ei võiks anda, pigem väitsin ma seda, et gümnaasiumis antavad detailsed teadmised on esiteks nii aegunud, et ülikoolis hakatakse otsast peale õpetama sageli – Ast ja Bst (!!!!!!) ning näiteks kirjanduse tund on pigem kirjandusajaloo tund, mitte kaasaegse kirjanduse mõistmise ja lahtimõtestamise koht (mida ta minu arvates peaks olema, siiski); ja teiseks, et kuna üritatakse anda detailseid teadmisi nii keemiast, füüsikast, matemaatikast kui humanitaarainetest, siis paraku on nii, et minusugused humanitaarikud tuubivad pisarsilmi endale mingeid tabeleid, valemeid ja skeeme pähe, selmet tegeleda sellega, milles nad tõesti head on. Tulemus? Reaalaineid (või vastupidi – humanitaaraineid reaalikute puhul) osatakse nagunii väga vähe ja vihatakse aktiivselt elu lõpuni ja need ained, milles tugevad ollakse, jäävad ka keskpäraseks, sest tal pole aega nendega tegeleda.

    Ja siis läheb see noor ülikooli, kus talle tehakse selgeks, et talle on kõike valesti õpetatud ja ta hakkab otsast peale.

    Lõppkokkuvõttes ei tähenda see, et inimesel ei võiks olla kõrgemaid huvisid kui lihtsalt koolis käimine ameti selgeks saamise eesmärgil.

    Seda ma tahtsingi oma pahameelepurskega edasi anda.

    (Küllap tuleb kord ka aeg, mil kirjanduse tunnis loetakse ka Burgessi, Woolfi ja aasia kirjanikke, ladina-ameerika kirjanikke, aga senikaua ei saa iga koolile vildakalt vaatavat inimest käsitada negatiivselt)

    Vabandan, kui reostasin.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: