Sekeldused, sekeldused

Kui hommik juba ära keerab, siis ongi kogu päev untsu. Oli mul hommikul perearsti juures analüüside aeg kinni – jah, oli. Aga just siis, kui ma hakkasin kodust välja astuma, kasukaski juba seljas, algas märul ja möll, millist minu silmad viimati nägid umbes … las ma mõtlen… no umbes kümme kuud tagasi. Maksuametist helistati. Ühesõnaga, meie raamatupidaja  pole JÄLLE ja JÄTKUVALT oma asju ära teinud. Mul on sellest tõsiselt kõrini. Igakuiste dokumentide kokkukorjamine  on minu jaoks niigi piisavalt suur administratiivne pingutus, ma ei jaksa peale selle veel raamatupidajale, täiskasvanud mehele,  lapsehoidjaks olla. Siis veel valetatakse, et tegi ikka ära; kui küsin, kus ta praegu on, et ma tulen kohe sinna, siis vastatakse: “Haapsalus!…. ei, Tallinnas ikka,”  järgmine kord on telefon välja lülitatud… Ja selline kino ei toimu üldse esimest korda.

Kui tunni aja pärast maksuametisse tagasi helistasin, olid õnneks need vajalikud deklaratsioonid siiski ära esitatud. Aga siiski. Otsus sündis kiire ja lõplik, ja veel ühe tunni pärast oli pärast kümmekonda telefonikõnet mul leitud uus raamatupidaja, kellele reedel saan üle anda vähemalt selle osa dokumentatsioonist, mis minu arvutis on. Meie senine raamatupidaja, kellele ses asjas tagasi helistasin ja kõiki MTÜ dokumente selle nädala jooksul enda kätte nõudsin,  läks tolle uudise peale väga närviliseks ja väitis, et ta ei saa, ta ei jõua, tal ei ole,  ja üleüldse on ta raskesti haige ning Tallinnas haiglas ja enne veebruari esimesi nädalaid ei pääse ta oma paberitele ligi. Minu arust on tema käitumisel juba teatav kliiniline iseloom, teisiti ei oska ma niisugust jama küll seletada. Ta, muide, ei ole kogu aeg selline olnud. Kõigest viimased 2 aastat umbes. Alguses sujus koostöö temaga ju õige kenasti.

Nii. Nüüd ongi õhus küsimus, kuidas mul õnnestub tema läest kätte saada dokumendid, mida ta ei taha mulle anda.

Ja veel: mille kuradi pärast pean mina niisuguse jamaga tegelema? On taas üks neist hetkedest, kus ma tunnen teravat puudust agendist või mänedžerist, kes kõige taolise eest hoolitseks. Pärast seda, kui ma olen mitu tundi helistanud, seletanud, nõudnud, sebinud ja palunud, olen ma järgneva päeva jooksul peaaegu kirjutamisvõimetu, ehk suuteline vaid emotsionaalseteks blogisissekanneteks ja võib-olla mõne sapise paskvilli kirjutamiseks.

Ja Hermannile sain neljapäevaks Valdeku loomakliinikusse ortopeediaja.

Advertisements

1 kommentaar

  1. sehkendaja said,

    27. jaan. 2009 kell 15:56

    Oi, ma tean Hpsl-s väga head raamatupidajat:). Kui teinekord vaja, siis võin soovitada:)

    Aga endise käitumine kõlab nagu tudengite oma, kui nad mingi ettekande või referaadi on pidanud tegema.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: