Nüüd siis on elu jälle sealmaal, et vihu ringi nagu tumm leilis. Eile, muide, saabus pärastlõunal siiski ka konstruktiivne kirjutamislaine ja valmis sai anorektikuks kujunevast tütarlapsest kõnelev stsenaarium “Saladuste” jaoks. Õhtul, nagu plaanitud, kulus paar tundi Indrekuga meie reedese luuleetenduse ettevalmistuseks ja lõppkokkuvõttes võisin päevaga täiesti rahule jääda.
Tänane kulgeb samuti reedese ürituse nimel. Pean kuskilt suurema hulga nukke laenama. Kipspea leidmine kuulub juba tänaste soorituste hulga (pärast umbes 10 telefonikõnet). Ja tekstid, need tekstid. Lõplik valik tuleb kindla randmega siiski ära teha, sest pooleteise tunni sisse peaksime omadega ikka ära mahtuma. Veetsingi äsja paar tunnikest See teatris rekvisiitide hulgas tuhnides, mitmele poole helistades ja esinemisplokkide lõplikku kontseptsiooni koos teatriinimestega paika pannes.
Enne seda käisin hommikul perearsti juures analüüse andmas, linnavolikogu kantseleis meiliga saadetud papreid allkirjastamas; siis sõidutasin Oti Taeblase ARK-i, et ta saaks endale uue eksamiaja kirja panna; siis jälle perearsti juures, aga juba vastuvõtul. Sealt otse teatrisse. Nüüd tahaks juba tunnikese vahepeal tukkuda, niisugune ringisahmimine ei sobi mulle eriti, väsitab väga ära. Pealegi tuleb õhtul ka veel inimene olla ja Indrekuga etenduse proovi teha.
Tallinna Raamatutrükikoja AS helistas ka täna, tahtis muidugi “Pintsu ja Tutsikut” juurde, aga pole enam anda sugugi. Nii et… mis siis ikka. Vahepeal saabusid hinnapakkumised nii- ja naasugustele tingimustele ning selgus, et kui teeme 500 tk pehme kaanega, siis tuleb ühe raamatu trükihind üsna sama mis esimesel trükil oli. Kuigi nood olid kõvakaanelised. Aga mis siin ikka, kuskilt tuleb ju järeleandmisi teha. Lootkem, et lugejad väga ei nurise.
Aidi Vallik avalikult 
sehkendaja said,
29. jaan. 2009 kell 18:05
Mina võtsin siis täna kätte ja tõin endale ikka paksude kaantega eksemplari ära. Et mingit jama poleks. Kahju kuulda, et peategelase prototüübil lood kurvasti…. Jõudu.