Hermanniga ortopeedi juurest tagasi. Liigesed on terved, süda tugev ja korras, aga selgroog paraku väga viletsas seisus. Prognoos: nende selgroos toimuvate protsesside tulemuseks on ühel päeval tagakeha halvatus. Konservatiivselt ravida on võimalik ainult kliinilise pildi nähtude leevendamise eesmärgil, operatsiooni õnnestumise tõenäosus oleks väga väike.
Röntgenipilt näitas nelja kohta selgroos, kus lülidevahelised diskid pea olematuks kulunud, ja nimmeosas peale selle ka tugevat artroosikollet, mis viimasel ajal neid valusid ongi põhjustanud. Lisaks veel selgroolülide alaosas mingid luustunud lisamoodustised. See kõik kokku mõjutab närvijuuri nii, et ühel päeval meie poiss lihtsalt ei tõuse enam püsti.
Ma tahaks, et see päev oleks võimalikult kaugel. Ja ma loodan, et korraliku raviga õnnestub neid protsesse venitada ja valusid tagasi hoida. Et Hermann saaks meie kõrval veel võimalikult kaua nautida elamisväärset vanaduspõlve. Muidugi ei tea, kui kaua meil õnnestub tema saatusega kaubelda. Aga vähemalt me teeme kõik, mis võimalik.
Hermann näitas ennast arsti juures parimast küljest, ta oli väga mõistlik ja tubli poiss. Muide, suukorvi ma ju unustasin koju, see tuli mul alles kuskil Palivere ja Risti vahel meelde, aga tagasi keerama ka enam ei hakanud. Väga lihtne on maha unustada asja, mida mitte kunagi tarvis ei lähe. Hermann ei ole oma ligemale 8 eluaasta jooksul minu teada veel kordagi inimest hammustanud. Ja ta lasigi arstil ennast katsuda, väänata ja venitada – muuhulgas ka moel, mis kindlasti oli talle hästi ebameeldiv. Aga ei ühtki probleemi. Ka röntgenipildi tegemiseks vajalik narkoos läks kenasti. Pärast ärkamist oli küll tunnike paras totu, aga vähemalt autos vait. Muidu kogu aeg seletab. Autosõit erutab teda nimelt hirmsasti, siis on vaja kogu aeg kõigist akendest välja vahtida ja valju häälega oma muljeid edastada. Ei haugu, aga vingub erineva tonaalsuse ja intensiivsusega, ja see võib olla päris närvesööv.
Saime uue ja asjakohasema ravi ka talle peale – mille nimel see sõit ja rahakulu ju ette võetigi. Ja loodame, loodame.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar