Etendus õnnestunult seljataga

Nüüd toibun. Esinemine kurnab mind emotsionaalselt kohutavalt ära, pärast olen tükk aega tuim ja uimane, energiast tühi.

Aga laval iseenesest tundsin ma end oma tekstidega hästi, kõik see nukkude ja lillede ja kipspeaga jahmerdamine liitus ikkagi väga loomulikult sõnalise osaga, kuigi tunnike enne etendust hakkas mulle tunduma vastupidi. Õnneks oli liiga hilja lavastust muuta, ja tundega, et läheb, nagu läheb, kõndisin lavale.

Ka see teine kole tunne, et äkki inimesi üldse ei tulegi, osutus alusetuks ja petlikuks. Haapsalu tingimustes 30 inimest luuleetendusele saada ei olegi nii paha.

Siis ma kartsin veel, et üritus venib liiga pikale. Koos muusikaliste vaheosade (Indreku laulud minu tekstidele) ja vaheajaga kujuneski see ligemale kahetunniseks, kuid saal oli lõpuni haudvaikne ja minuga koos pingul nagu pillikeel. Ma olen tegelikult päris hämmastunud.

Pärast läksime mõne sõbraga veel edasi tähistama, aga ega ma kaua jaksanudki. Ühe õlle jao istusin koos teistega, siis oli tunne, et kohe hakkan kokku kukkuma, kui koju magama ei saa. Koju kõndisin Oti käevangus, silmad kinni, ning siis varisesin ka peaaegu kohe.

Nüüd läheb küll kena tükk aega mööda, enne kui mind uuesti luuletustega lava peale õnnestub meelitada. Muidu ju isegi võiks, ma ei saa nimelt öelda, et mulle esinemine ei meeldiks,  aga energia mõttes lüpsab see mu ikka täiesti tühjaks. Mina ei tea, kuhu see sealt lava pealt saab.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: