Viimased kastid “Pintsu ja Tutsikut” lähevad müüki

Jah, nii ongi. Kuidagi jube kiiresti on viimastel päevadel kõik läinud. Alles üleeile viisime Rahva Raamatusse kaks kasti, täna juba tahavad juurde. Pluss veel need neli kastitäit Apollole ja… meie laos vaatab vastu tühjus, teate. Kogu tiraaž läinud. Ainult kakskümmend lahtist raamatut veel mu töötoas, siis ongi kõik.

Nii et kes veel tahab “Pintsu ja Tutsiku” raamatut osta – mis järgmise nädala hakul poodidesse läheb, ongi viimane sats. Ma ei oska prognoosida, kauaks seda jätkub. Kas tasub äkki mõnisada raamatut juurde trükkida lasta? See on jälle rehnuti värk. Ei kujuta praegu ette. Ootame-vaatame, mis nende viimaste kastitäitega juhtuma hakkab.

“Pintsu ja Tutsiku” juhtum tõestab täiesti eredalt, et see, kuidas üks raamat müüma hakkab, on etteennustamatu asi. Ott näiteks oli NII kindel, et see raamat jääb meile kätte, sest kes tahaks tänapäeval lugeda selliseid vanaaegselt mõjuvaid loomalugusid? Kassist ja koerast? Häh! Tänapäeva lapsi niisugused asjad ju ei huvita!

Aga tuleb välja, et huvitavad küll, teate, ja kuidas veel! Juba on tulnud lapsevanemate poolt ka tagasisidet – et kuidas raamat on lapsele juba jutt jutu haaval mitu korda ette loetud, aga ikka tahetakse veel ja veel. Ma mäletan ise, kui hull asi see tegelikult oli, kui laps nõudis ja nõudis oma kõige lemmikumate lugude korduvat ettelugemist. Et võtaks vahepeal ka midagi uut ette – teate, kui raske! Õhtu õhtu järel loe ette sama teksti, nii et ise juba tüdinud, aga laps teeb veel ettekirjutusi: “Ei, seda kohta peab lugema teistsuguse häälega! Tee  jälle seda jämedat häält siin, nagu röövel räägib!” Minu laps oli teatud eas nimelt röövlilugude fänn (Kardemoni linna omad ikka ja Hotzenplotz ja Rumcais).

Aga mulle endale meeldis väga varases nooruses hoopis Felix Kotta “Tublid loomad”. See värssjutustus, kus “… kassiema tuli koju,/ leidis kurva pildi:/ nutavad ta pisipojud,/ Miisi haige pingil…” Edasi kahjuks ei mäleta, aga loo moraal oli selline, et ilma vanemateta ringi kooserdada ei tohi ja kutsikaga mängida ka mitte, muidu jääb käpp puuriida vahele.

Head uudised

Hea uudis tuli just äsja ning on selline, et Kanal 2 hakkab kordama “Saladuste” esimese hooaja saateid, ja veel prime-time’il, esmaspäeviti kell 20.35, nagu nad harilikult jooksidki. Uudis on hea selle poolest, et on tunnustav – sest paljukest neid omasaadete kordusi prime time’i ajal eetrisse üldse lastakse!

Natuke nukker ainult, et korduste pealt ma honorari ei saa, rahaline seis nimelt kisub hetkel nutuseks ja kuni märtsikuuni on olud sellised kahtlased. Vaevalt et mul õnnestub jaanuari lõpus üleantava lasteraamatu käsikirja rahad enne raamatu ilmumist välja kaubelda. Ja ilmub see… mm… kunagi suvel. Veebruari lõpus-märtsis-aprillis aga päästab elu loodetavasti “Pints ja Tutsik”. Mai on peaaegu pommiauk, pean sinna kiiresti midagi välja mõtlema/kirjutama, muidu juhtub nii nagu jaanuaris. Juuni lõpust aga jälle elu kergem, tuleb volikogu liikme hüvitis ja Näitemänguagentuurist võib-olla midagi (kui nad ikka veel “Anni” mängivad, ega ma tegelt nii täpselt ei tea ka, millal see mängukavast maha võetakse), ja juulis tulevad Autorihüvitusfondi rahad ja siis on puhta pidu.

Hea uudis on veel see, et “Pints ja Tutsik” läheb üle ootuste hästi. Rahva Raamat on esimese portsu juba maha müünud, tellisid nüüd juurde ja eile käisime viimas. Apollo teatas täna sama: ladu tühi, tulge ja tooge ruttu, meil juba järjekord ukse taga! – homme sõidame siis raamatupakkidega sinna.

Hoidke mulle pöialt.  Ja kui te märkate Tallinna kesklinnas üht rohelist Suzuki universaali väga ebaloogiliselt ringi toimetamas ning segadust külvamas, siis hoidke palun vandesõnad tagasi. Uskuge, ma kuulen neid oma vaimus, ja mul on tõepoolest piinlik. Lihtsalt homme liiklen ma esimest korda Tallinnas ise roolis olles.

PEAB ja TAHAN

Täna hommikul mõtlesin, et peaks kuidagi oma tegutsemisi tõhustama. Pärast uusaastat olen kuidagi uimaseks ja mökutama jäänud, ei ole siiani seda õiget vunki sees. Mõtted on hajali, loen juhuslikult midagi siit-sealt, vaatan midagi juhuslikult siit-sealt, kirjutan vahepeal natuke midagi, millega lõpuks ise rahul ei ole… no ei saa niimoodi ju. Tegin siis nimekirja asjadest, mis tuleks lähiajal ära teha, nii kodu- ja aiaelus kui kirjatöö asjus. Ja kui ma seda nimekirja vaatasin, sain kohe jubeda stressi sellest, kui pikk see nimekiri oli. Väga teravalt lõi vastu silmi, mida kõike ma olen nüüd aina edasi lükanud ja mille peale eelistanud mitte mõelda.

Ja siis ma rakendasin varasematel töökoolitustel omandatud teadmisi üleannete süstematiseerimisest ja kategooriatesse jaotamisest. Kategooria A – kui kohe ruttu ära ei tee, siis tuleb jube õnnetus; kategooria B – kui kohe ruttu ära ei tee, siis juhtuv õnnetus ei ole nii traagiline, aga teatavad olulised hüved jäävad kah saamata; kategooria C – sellega annab venitada, ilma et midagi hirmsat juhtuks, aga mitte kaugemale järgmisest nädalast; kategooria D – midagi ähmast ähmases kaugemas tulevikus, nt, käsikirja tähtaeg märtsi lõpus.

Süsteem sai ilus ja selge, aga probleem tekkis hoopis mujal. Nimelt. Töökoolitused ei andnud vähimatki infot selle kohta, kuidas talitada juhul, kui tuleb peale õudne tahtmine teha parasjagu hoopis ära mingi kategooriasse C või D kuuluv asi, samas kui A- ja B-kategooria tööd parasjagu silma särama ei pane. Kui näiteks on tungiv vajadus ajada raamatupidajaga raamatupidamisasju ja korraldada mingeid saatana sepitsetud müügidokumente, aga samal ajal tuleb hull tahtmine võtta suur paber ette ja hakata lahti kirjutama/joonistama üht kena ideed, millest saaks väga hea lasteraamatu. Näiteks. No tõesti hull tahtmine hoopis midagi muud teha, mis parasjagu tundub inspireeriv ja lõbus. Mis ma siis teen? Satun segadusse ja olen täiesti võimetu tegema seda, mida ma PEAN kindlasti tegema, sest mõtted on kogu aeg selle TAHAN-asja juures; samas ei hakka ka tegema seda, mida ma TAHAN teha, sest PEAB-asi on ju vaja enne ära teha, muidu juhtuvad igasugused koledad asjad. Nii ma siis istun ja vaidlen endaga, aga rahulepingut ei sünni ja siis ongi kõik asjad tegemata. Ja siis ma kardan tegematajätmiste tagajärgi ning olen enda peale pahane, et kuidas saab ligi 40-aastane inimene käituda nagu väike laps. Võiks ju nagu ajapikku õppida, kuidas elu käib, aga näe. Huvitav, kuidas ma üldse siiamaani olen hakkama saanud.

Täiskuu stimuleerib hullust ja põhjustab sekeldustesse sattumist

Ma kardan, et selle aasta kevad kisub jälle vägisi sinnakanti, et külvide nimekiri on maikuu lõpuks mitu lehekülge pikk, magamistoast on saanud kasvuhoone ja viimane kui ruutsentimeeter aknalaudadel ning muidu aknalähedastel pindadel on topsikuid, karpe ja potte täis.  Seda on juhtunud, korduvalt, ma ju tean, millest ma räägin. See ongi põhjus, miks mu lillepeenrad on alati liiga väikesed. Ja samas ma igal aastal jälle imestan, et kuidas siiski ometi igaühele ikka veel koht saab leitud. Lõpmatuseni see kahjuks vist nii edasi kesta ei saa, muidu varsti on mul mitmehektarilist parki vaja.

Nimelt ma sattusin paar päeva tagasi üle hulga aja jälle Seemnemaailma kodukale ja pidin nende kollektsioonirubriigis aru ära kaotama. Selle ilmekas näide on see, et kui ma OMETI kehtestasin endale kõikvõimalikud piirangud ja otsustasin, et tellin praegu ainult neid seemneid, mis lumehange tahavad minna, siis hoolimata kõigi nende reeglite järgimisest ning iseenese ahnuse täiejõulisest vaoshoidmisest on selles tellimuse nimekirjas…. vot nii paljude lillede seemned, et ma ei julge seda numbrit isegi mitte välja öelda, rääkimata summast, mis see kõik maksma läheb. Sest kui ma selle kõik siia kirja paneksin, siis ei usuks enam isegi minu kõige paremad sõbrad minu tervesse mõistusesse ja homme oleks Õhtulehes võib-olla juba suur pealkiri “Aidi Vallik pandi hullumajja”. Mul on kurb seda öelda, aga ma oleksin selle ära teeninud.

Koerad aga pakkusid eile tõelist rõõmu. Nad suutsid kriitilises olukorras näidata oma head käitumist ja kuulekust, mis hoidis ära palju jama. Nimelt me käisime eile metsas. Siinsamas Haapsalu metsas, mis on Troi platsi (Lihula mnt lähistel) ja Uuemõisa vahel. Meiega oli veel Merilin oma Elluga, suurepärase, vaimustava, hiiglasliku dogiga, kes mõne nädala eest saabus steriliseerimisoperatsioonilt ja nüüd oli piisavalt taastunud oma sõprade Hermanni ja Elliga müramiseks. Veidi kahtlane tundus ainult, et paremalt poolt metsast oli nagu laskmist kuulda. Laupäev, mingi jaht vist, mõtlesime, ja püüdsime lihtsalt teises suunas minna. Seal läks aga varsti väga padrikuks, nii et hakkasime siis hoopis mööda väikest metsateed kuhugi Uuemõisa suunas jalutama. Koerad jooksid meid mitusada meetrit ette, mängisid omavahel. Vahepeal jälle kutsusime neid trenni mõttes juurde ja lasime tublit koera teha (noh, istuda jne).

Ühekorra aga Ott jääb seisma, et eespool on midagi punast. On jah. Aga nii kaugel, et aru ei saa, mis see on. Tont küll, kas see oli mingi jahimeeste värk või? Kas me olime sattunud oma lahtiste koertega mingile ajuliinile või muud taolist? See tundus juba paha. Nii et kerge paanikaga hakkasime koeri kutsuma. Koerad olid meist ca 200 m kaugusel. Algul hakkasid nagu tulema, siis aga jäid nagu toppama. P…, seal on mingi inimene ka, koeraga! Kas kinni või lahti, ei näe. Aga meie omad on kaugel ja lahti. Hüüame: siia ja siia. Endal mul värin hinges, kas ikka tulevad. 200 m ei ole vist enam eriti kontrollitav kaugus. Aga tulid! Tulid hirmsa jooksu ja kappamisega, kaks suurt hobusehüpetega ees ja pisike Elli kümnemeetrise vahemaaga järel, vuttadi-vuttadi. Näod kõigil naerul ja olemine hirmus õnnelik.

Ja siis me kogu selle õnne peale panime nad muidugi kohe rihma. Aga nämmat said nad enne ka. Ma olin sellest tublidusest isegi natuke rabatud. Tuleb välja, et õpetamisest on ikka natuke kasu ka olnud. Igatahes tundus, et kui juba natuke nagu ärevaks kisub, et kui me polegi ainukesed oma koertega siin, siis on vist targem neid edasi rihmas hoida. Ja see oli tohutu õige mõte. Miks?

Sest umbes minuti pärast, kui me olime ühele ristuvale metsarajale keeranud, jooksis meist umbes 100 m kaugusel üle sellesama raja kolm suurt põtra. Üksteise järel umbes viiesekundiliste vahedega. Me olime paigale tardunud ja ainus mõte oli, et kui nüüd koerad rahulikud püsiksid. Aga nad püsisid, ükski ei hakanud isegi haukuma. Ma ei tea, kas nad tegelikult nägidki neid, minu tähelepanu oli ju põtradel.

Kui põdrad olid läinud, saabus aga uus elajaloom tagantpoolt – suur võõras lahtine koer. Väga ilus koer oli. Aga tal oli kolm viga: ta oli lahti, tema perenaist nägemiskaugusel ei viibinud ja perenaise kaugusest kostvatele hüüetele ta ei reageerinud. Ta oli õnneks hästi sõbralik, aga tikkus millegipärast Ellut ahistama ja Ellu kartis teda. Ning siis arvas Hermann, et tema peab siin oma mehesõna ütlema ja daami au kaitsma, Elli tahtis lähedalt näha, mida need Ellu ja võõras koer seal keerlevad, ja siis oli natuke aega täielik hullumaja, sest meie koerte rihmad läksid omavahel sassi ja sõlme, kui Merilin üritas Ellut võõrast koerast eemale saada ja siis võõrast koera Ellust eemale saada, meie üritasime oma koeri takistada sekkumast, mis Hermanni puhul üheks lühikeseks hetkeks ei õnnestunud, aga lõpuks siiski läks korda. Lõpuks tundus, et Ott oli ainus, kellel pea sedavõrd jagas, et ta võttis Ellu rihma enda kätte, kui Merilinil oli võõras koer selle kaelas rippunud ogarihma pidi käes. Ja Merilin viis koera tema perenaise kätte tagasi. Ma kahjuks ei kuulnud, mida ta seejuures perenaisele ütles, aga ma võin ainult kujutleda, mida mina oleksin öelnud. Mina uperdasin ainult, jahmatusest keeletu ja uimane nagu mudanukk, Elli kolmekümmet kilogrammi sellest  lõrisevast ja purelevast puntrast kätte saada ning eemal hoida, samal ajal kui Merilin tegutses tõelise karjajuhina. Kui asja nüüd läbi koerte silmade vaadata. Sest kes elimineeris lõpuks ohtliku elajalooma? Merilin.

Oluliselt kannatada õnneks ei saanud keegi. Ainult Hermannil oli suu seestpoolt vist natuke katki, igatahes sealt tilkus tal natuke verd – arvatavasti sattus ta ampsama sellel koeral kaelas olnud ogarihma, selsamal lühikesel hetkel, mil tal selle võõra koera ligi õnnestus saada. Kas see võõras koer jäi terveks – ei tea, aga arvan, et vast jäi. Muidu, kui purelemine oleks juba tõsine olnud, poleks vast Merilinil olnud võimalust ilma hammustada saamata tema kaelarihmast kinni võtta. Vaatasime koerad kohe sealsamas hoolega üle, midagi nähtavat ei olnud, ei hambajälgi ega muud. Hermanni mokk ainult, mis määris ka Oti jope verega kokku.

Ma arvan, et tegelikult oleks saanud seda konflikti vältida. See koer tuli ju alguses rahumeelselt, seisatas ja tervitas eemal juba viisakalt, näitas, et tuleb kui sõber, ja alles siis tuli ligi ja hakkas tütarlast ahistama. Kui nüüd oleks jõudnud ise enne tema vahetut liginemist kuidagi sõbralikult reageerida ja rihma hoidev käsi nt lõdvemaks lasta, siis meie koerad poleks kindlasti nii ärevaks läinud. Ja võib-olla oleks siis saanud selle koera kohe tema liginedes ogarihma pidi kinni võtta. Eks ta muidugi meie oma lollus oli jah, läksime pabinasse ja ei osanud õigesti käituda. Koerad aga loevad meie kehakeele signaale ju iseenda sisemise aabitsa järgi. Mis siis ikka, teinekord oleme targemad. See oli mulle Haapsalus muide esimene kord oma koeraga mingisse taolisesse intsidenti sattuda.

Meie laupäevane metsaskäik oli seega täielik seikluste rada. Hermann ja Elli magasid seejärel kodus kogu ülejäänud päeva ja õhtu nagu nuiad. Ja öösel kell üks siis otsustas tütarlaps ärgata ja uutele tegudele asuda, mis tähendas käbedat müramist meie noore kassi Mooruga. Jaht ja tagaajamine käis läbi maja mööbli alt ja mööbli pealt ja läks nõnda ülemeelikuks, et Hermann tuli noori valjult haukudes korrale kutsuma, mispeale ilmus magamistoast vihane ning unine Ott, kamandas iga roju oma kotile ja käskis mul ka tuled ära kustutada ja magama tulla.

Väga raske on olla asjalik

Täna ei olnud ma sugugi asjalik. Tegemata jäid peaaegu kõik asjad, mida ma plaanisin teha. Liiga palju häirivaid mõtteid käis peas ringi, mis tegi keskendumise võimatuks, liiga palju lund sadas, vahepeal paistis kirgas päike, vaatasin päikest ja mõtlesin: ma pean ju ometi midagi tegema, näe, päike väljas ja puha. Aga ei teinud. Lugesin üht “Saladustele” saadetud kirja, millest peaksin järgmise loo küpsetama, lugesin, ja ei tekkinud ühtegi mõtet. Ei, valetan, ainus mõte, mis tekkis oli: aga see inimene otsib ju moraalset heakskiitu, välist kinnitust, et tema oli hea, aga teised halvad. Nii inimlik kiri oli, aga mul ei tekkinud ühtki mõtet peale selle, et ma püüdsin endale selle kirja kirjutajat, loo peategelast silme ette manada. See oli lihtne, ta tuli kergesti, kuid vaatas mulle ümmarguste tühjade silmadega otsa, oli nii hall, igav ja igapäevane oma tubliduses, et võttis ära kogu mu usu tubliduse eelistesse. Nokk kinni, saba lahti, mis ma siis nüüd teen. Veidrike, lollikeste või halbade inimestega on asi lihtne, aga nende tublidega on üks igavene häda.
No ja siis ma pidin kirjutama välja ühe arve, aga ei kirjutanud. Ja ma tahtsin täna korra Lihulasse sõita isa vaatama, aga ei sõitnud. Ma tahtsin Seemnemaailmast vaadata huvitavaid püsililleseemneid, mis tahaksid juba nüüd hange alla stratifitseerimisele minna, aga ei vaadanud. Ma tahtsin pesu pesumasinast välja võtta ja kuivatisse panna, aga ei võtnud ega pannud.
Mis ma siis tegin. Vahtisin, kuidas päike paistab. Ja siis ma vahtisin, kuidas lumi sadas. Ja siis ma mängisin natuke koertega. Lugesin Tiina Toometi “Loomalugusid” ja venekeelset aiandusajakirja. Ja kirjutasin paar luuletust, aga need tulid ka kogu päeva moodi napakad, nii et neid ei ole enam. Vahepeal mõtlesin muudkui selle halli tubli inimese peale, kellest ma peaksin loo kirjutama, aga ei oska või ei julge. Ma loodan, et ma teda täna öösel unes ei näe. Jeerum, aga ta on nii selgesti mu silme ees olemas. Ma ei saa temast kirjutada, sest ma pole kindel. Ma kardan talle ülekohut teha.

http://larrycarlson.com/flashmovies_iceflowfarm.html

Erakordselt tore Tallinna-visiit

Oli tore jah, väga tore, ning kui ma läksin sinna mõttega, et olen töökoosolekul ära ja seejärel tulen viimase bussiga tagasi Haapsallu, siis armas pererahvas pakkus ikkagi nõnda mõnusat olemist ja hoolimist, et  jäin öösekski. Alles täna pärastlõunal jõudsin tagasi. Võib-olla, kui oleksin autoga läinud, oleks läinud kuidagi teisiti, aga et Otil läks täna hommikul autot vaja ja et pealegi kardan ma veel esialgu Tallinna liikluses roolis olla, sain ma bussis nii sinna- kui tagasiteel mõnusasti magada. Bussisõidu osas olen ma küll nagu väike laps – loksuta natuke ja kohe uinub.

Tegelikult pidi olema “Saladuste”  tiimi uuenenud koosseisu tutvumiskohtumine ja uue hooaja esimeste lugude arutelu, sest juba järgmisel nädalavahetusel peavad kaks neist võttesse minema. Nii tulebki jõulurahu liikmetest välja raputada ja hooga tegutsema hakata.

Ma ütleksin, meil on täiesti sümpaatne tiim. Täpselt nagu kahel eelneval hooajalgi. Ning pärast kahe esimese päevakorrapunkti ammendumist kulges õhtu edasi vabas vormis, kuid vähemalt sama huvitavalt. Ning Arbo ja Tuuli külalislahkusest lummatuna langetasingi viimasel hetkel otsuse bussi peale mitte minna, ja ma ei pidanud oma otsust kordagi kahetsema. Tekkis mitmeid mõtteid, õhku jäid mitmed huvitavad ideed – vaatame, äkki tuleb kunagi  ka nende aeg, kui tarvis on. Interjööri nostalgialaeng võttis minul, kes ma oma söögitoast olen üritanud teha võimalikult ehedat klikiaegset söögituba (minu pool muidugi presidendi pilt on 20-ndatest aastatest pärit tammepuust söögitoapuhveti otsas koos laualipuga ja  kummipuu on alles pisike, kuid kasvab usinasti), jalad nõrgaks. Jah. Suurepärane. Armas. Mingil moel vist vähemalt pooled eesti inimesed mängivad sisimas enda jaoks läbi mingit omaenda “Tuulepealset maad”. Ümmargune söögitoalaud kuulub asja juurde. Selle taga on nii hea võõrustada kaugelt tulnud armsaid inimesi. Ja muide, Arbo tehtud hommikupuder päevalilleseemnetega oli erakordselt hea. Ma ainult kahjuks ei jaksanud, ausõna – ei jaksanud –  kõike seda ära süüa, sest õhtust oli kõht alles täis.

Talvistest asjadest

Mis mulle talve juures meeldib:

1. Ilus on. 2. Talvel on jõulud. 3. Koertele meeldib lumes möllata. 4. … Veel midagi…?

Mis mulle talve juures ei meeldi?

1. Külm on. 2. Pime on. 3. Kogu aeg tassi puid ja küta, kulukas ja tüütu. 4. Õueminekul läheb riietumisele igavene aeg. 5. Paksud riided teevad liikumise kohmakaks. 6. Pärast seda, kui ma oma suure villase soni Tallinnas taksosse unustasin, pole mul enam midagi vähegi välja nägevat pähe panna, sest enamik mütse maailmas ei sobi mulle.

Seega, kui ma kunagi rikkaks saan, siis soetan väikese kinnisvara kuskile Kreekasse, veel parem Kreetale, ja kavatsen seal istuda oktoobri keskpaigast aprillini, kuni siin loodustingimused vähe paremaks muutuvad.

Praegu aga olen taas tubliks hakanud ja teen tööd. Unistus aiast vaevab küll, aga kevadiste sissetulekute eest on vaja ka hoolitseda. Sellepärast on päevakorras endiselt “Saladused”, järgmised draftid, järgmised lood. Üks iseäranis magus lugu istub mu desktopil, aga ma ei lähe selle kallale enne, kui eelmistesse täiendused sisse viidud. Et jätan endale kompvekiks. Ja siis tuleb jaanuaris üks väikestele mõeldud jutukogu ära lõpetada. Pisikesed toredad lood “rumalast” Roosist. TEA kirjastus tahab seda avaldada ja juba nüüd varsti peaks see käsikiri illustraatorini jõudma.

Lastekate puhul on see illustreerimise-teema minu jaoks alati  hirmus põnev: et mida kunstnik minu loos on näinud ja mida selles ning kuidas kujutanud. Oti puhul näen ma kõrvalt neid arupidamisi ja käsikirja läbitöötamisi. Ilmselt see teebki lasteillustraatorist hea lasteillustraatori, kui ta mitte lihtsalt ei kujuta pildiliselt üle juba kirjaniku poolt kirjeldatut, vaid töötab loole kaasa, lisab sellele piltide kaudu uusi detaile ja nüansse ning mõnikord ka vaimukaid  lisategelasi, keda jutus tegelikult üldse ei olegi. Heiki Vilepi “Une-Mati udujuttudesse” joonistas Ott näiteks rulatava lamba, kes pisikese koomilise kõrvaltegelasena igal raamatu pildileheküljel figureerib.

Ellil oli eile sünnipäev, ta sai aastaseks. Nii et tegemist on meil juba suure neiuga. Sünnipäevakingiks lasime tal loomapoest uue mänguasja välja valida – selleks osutus väike pehme mängukoer, kellel on tasane piiks pepus. Siis järgnes kena lumine jalutuskäik. Ja õhtul said koerad pidupäeva puhul kahepeale toore veisesaba, mis meeldis neile iseäranis.

Päevake varem aga sattusime Viigi ääres uisutajaid imetledes fotoaparaadiga ringi jalutava Urmas Suklesega kokku, kes tegi meist niisuguse pildi:

jalutuskaik-uuel-aastal

Mul on selle pildi peal muidugi peas jälle üks eriliselt räme müts, aga vt postituse algust. Hermann on poole kerega posti taga, aga meie sünnipäevalaps jälle kenasti terviklikul kujul olemas.

Meri on jääs ja ümber linna on tekkinud tohutul hulgas väikesi eraviisilisi liuvälju. Nii lahe, täpselt nagu minu lapsepõlves, kui mu vanaema-vanaisa  majast Sadama tänaval sai otse üle tee mere peale uisutama minna! Juba selle meenutamisest tekib hirmus isu uisud jälle jalga ajada ja proovima minna… nii tore oli, eriti kui lumi mere peal oli õhuke ning kerge ja sai uisutada rannast kaugele mere peale. Kurb tõsiloolus täna on aga see, et viimati olid mul uisud jalas 20 aastat tagasi, nii et kardetavasti ei seisaks ma nende peal enam püstigi, ja ma pole kindel, et ma oma praeguses kaalus jääst lihtsalt läbi ei vaju. Eriti pärast pikka pühadeaega.

Unistus aiast

Selge, kaunis ilm, ja jube külm. Ning ma ju teadsin, et see juhtub jälle. Juhtuski. Ainult paar päeva uusaastast üle, ja juba see ongi platsis – unistus aiast. Täna öösel ma nägin unes ainult lilli ja seda, kuidas ja kuhu ma neid istutan, kuidas ma teen nii, et igal suve hetkel igal ruutmeetril midagi õitseb koos tagasihoidlikuma saatjaga, moodustades dueti või trio või kvarteti, ja kuidas näevad välja need värvikooslused, -kontrastid, ja kuidas vastanduvad üksteisele lehestikud oma kuju ning vormiga. Nii et mu aed laulaks.

Aga aias sadas hoopis lund ja praegu on üle kümne kraadi külma.

Täna jätkus unistus kogu päeva, mitte millegi mõistliku tegemiseks ei olnud soovi ega tahtmist, istusin ja joonistasin selleaastasi peenraplaane, plaanisin ümberistutusi, seda, milliseid uusi taimi võiks hankida… Uurisin “Iluaianduse käsiraamatut” ja püsikuraamatuid ning aiandusartiklite väljalõigete mappi.

Liiliad. Viis-kuus liiliat on tingimata veel tarvilikud. Ja peekerlilledele tuleb rõhku panna. Tahaks saada ploomipunast idamagunat, vaatasin netist, Aiasõbral on sel hooajal müügis ‘Patty’s Plum’, mis sobib suurepäraselt.  Iiriseid, oma suuri lemmikuid,  hangin juurde ainult sel juhul, kui mul õnnestub keskpeenar natuke suuremaks kaevata, aga sellega ei pruugi Ott nõus olla, et muru vähemaks jääb. Kukekannustega peaks uuesti üritama – pärast seda, kui 2006. aasta jaanuaris kõik sordid hävisid, olin nende kaotusest nii löödud, et ei tahtnud neid mõnda aega isegi piltide peal vaadata. Aga ilma kukekannusteta ma ikka vist elada ei suuda.

Aga Elli on taas rohkem sööma hakanud ja oma mõmmi unustas ta eile õue lumehange. Loodetavasti hakkab tema ebatiinus lõpule jõudma. Seda näitab ka jälle suurenenud aktiivsus, mis tähendab, et kogu aeg on vaja mängida, mürada ja joosta. Või mõjuvad saabunud külm ja lumi talle äärmiselt toniseerivalt? Kes ütles, et chowd on rahulikud ja aeglased koerad? Elli on täna olnud küll nagu energiapall. Isegi Hermann tüdines temast vahepeal ära. Ja mida preili siis tegi? Läks õue ja lihtsalt lidus edasi-tagasi: aia lõppu ja väravasse, jälle aia lõppu ja jälle väravasse, nii et lumi tuiskas, ise ta ähkis suurest ülevoolavast rõõmust.

Jaa-jaa, ma tean küll, et tegelikult oleks olnud jube ilus koertega metsa minna. Aga perenaine oli täna miskis teises maailmas, uimane ja jabur, pealegi kardab perenaine kohutavalt külma, selliste ilmadega toppis endale isegi kaks seelikut üksteise otsa selga, et kuuri puude järele minna. Mina ei tea, mis siis saab, kui veel külmemaks läheb… siis ma vist keeldun üldse teki alt välja tulemast.

Näe, vana läks ja tuligi uus

Rängalt uimane on täna olla, just nagu paraneks mingist raskest jubedast haigusest. Pühad olid pikad ja lõbusad, eile õhtul käisime veel Papi juures talle kukleid ja šampust viimas ning istusime siis seal napsi ja suupistete taga öösel kella poole kaheni. Täna jõudis kohale arusaamine sellest, et näe, uus aasta ongi kohal ja nüüd tuleb jälle inimeseks hakata ning midagi konstruktiivset ka teha peale söömise, joomise, lobisemise, külaliste vastuvõtmise ja külas käimise.

Kuigi – see tunne on vististi veidi ülekohtune, sest vana aasta viimane päev oli vägagi konstruktiivne. Nimelt sai peaaegu täidetud üks vana aasta eesmärke – kui jõuluks tulbisibulad maha, siis uueks aastaks roosid talvekatte alla. Aasta viimastel päevadel hakkas ilmateade ka mingeid jubedusi ennustama: rääkima meid ähvardavast ligi 20-kraadisest külmast. See on niisamagi õudne, rääkimata olukorrast, kus 25 roosi on parasjagu tagasi lõikamata, üles muldamata ja kinni katmata.

Muidugi, ka katmine pole mingi absoluutne garantii. 2005/2006 talve jaanuar oma 26-kraadiste lumeta pakaste pluss tugeva tuulega suutis hoolimata igasugusest katmisest tekitada olukorra, kus 70 % kõigest, mis mu aias kasvas, selle tagajärjel lihtsalt hinge heitis, kaasa arvatud kogu MURU,  ja kevadel tuli enamus aia territooriumist suvikutega katta ning muru uuesti rajada. Oi, see oli kole, see oli nii kole lugu, et praegugi on valus meenutada. Alles jäid ainult paar üksikut roosi ja liiliat, kolmandik iiristest (kuigi ma katsin neid kuuseokste ja kuivade lehtede ja kotiriidega ning tagatipuks olin valmis sinna ise kõhuli peale heitma, kui see vähegi võimalik oleks olnud) ning püsililledest ainult täiesti lollikindlad liigid, nagu raudrohud, kassisabad ja muud taolised. Nartsisse ja paljusid tulbisorte pole mul siiani taastada õnnestunud. Aga ma parem ei räägi sellest rohkem, muidu tulevad öösel õudsed unenäod.

Igatahes roosid ja elulõngad said igaüks korralikult oma ämbritäie mulda pähe, mullakast sai tühjaks, aed näeb välja, nagu oleksid seal mütanud tundmatut liiki hiidmutid, ja minu süda on kohe jälle rahulikum. Nüüd peab lähipäevil tegema ühe sõidu riigimetsa ja hankima veel natuke kuuseoksi sinna peale lume kogumiseks, aga sellega pole kiiret, enne kui lumesadusid ennustama ei hakata.

Meenutus eelmisest suvest ja osast mu roosidest:

mu-vaike-rosaarium

Muide, täna öösel natuke siiski lund sadas. Nüüd saab öelda, et ka Haapsalus on lumi maas… nii 2-3 cm, kui sedagi.

Ja muide, mul tuli eile öösel unes üks mõte, mis tundub mõistlik ja hea, aga mis tähendab aiaäärsete elulõngade ümberistutamist, mis tähendab omakorda seda, et varakevadel seda tehes jääb sel hooajal nende õitsemine kas üldse ära või vähemalt märksa nigelamaks kui harilikult. Aga asjal oleks tuleviku perspektiivis jumet, sest praegu olen oma rumaluses suutnud tekitada olukorra, kus kaks suurepärast suve II poolel õitsevat elulõnga jäävad samal ajal õitsevate kõrgete püsikute taha varju ega anna seda efekti, mis neist loodetud. Ja üks alpi elulõng on värvi mõttes osutunud vales kohas olevaks – sealt nurgast tahaks ma sinise värvi üldse välja lüüa ja jätta alles lilla-kollase-roosa-purpurse gamma. Unes tulnud mõte oli selline, et istutada kõrgete püsikute taha hoopis kevadel õitsevad elulõngad, siis on nende õitseajal püsikud veel madalad ega varjuta neid, ja suve II poolel, kui kõrged püsikud juba on kõrged ning õitsevad, ei varja nad enda taha enam muud kui rohelist lehemassi. Mina kasutan ju ronitaimi heki efekti loomiseks tara ääres. Krunt on nii tilluke, et hekk oleks puhas ruumi raiskamine, ja paljud ronitaimed pealegi õitsevad kenasti.

Õnneks on kevadeni küllalt aega selle kõige üle järele mõelda ja plaane joonistada, sest enne aprillikuud ei istutata siin küll enam midagi.  Kui mitte arvestada seda, et nüüd mõne nädala jooksul on mul plaanis karpidesse külvata ja hange alla viia stratifitseerimist vajavate püsikute seemned. Mõned püsikuliigid nimelt ei idane seemnest enne, kui pole mõnda kuud külma käes olnud. Märtsis toon nad karpidega hangest tuppa, ja siis alles näeb, kuidas seemnest sirgub uus elu.

Kuid nüüd tagasi vana aasta viimasesse päeva. Roosid mullatud, sõitsime koertega metsa. Lasime neil seal ringi lipata ja mürada, nautisime nende liikumisrõõmu ja imetlesime, milliseid ratsahobuse hüppeid meie vana poisu Hermann veel suure lõbuga suudab teha, hoolimata haigetest liigestest. Ja siis poodi, kus sai tehtud 2008. aasta suurim arve, ja siis koju, kus valmistasime kaks suurt plaaditäit riisika-salaami pitsat ning rosinakukleid, sest eeldasime õhtul mõnda inimest meie juurest läbi tulevat.

Ja õhtul läkski maja taas rahvast täis, ning veel rohkem pärast südaööd kuuse alt tulles. Võtsime uue aasta oma seltskonnaga  vastu linnuse vahitornis nagu kahel eelneval aastalgi. Sealt näeb vist küll isegi Taebla ja Pürksi ilutulestiku ära, rääkimata kõigist neist, mis lähemal taevasse lennutatakse. Ja Haapsalus lossiplatsilt lastud raketid paiskavad oma ilu laiali üsna täpselt torni akende kõrgusel. See on erakordselt suurejooneline vaatepilt. Sel aastal lisandus uue atraktsioonina ka kolme kella kellamäng – kevadel sai linnuse vahitorn endale ju kaks uut kella. Et tornis seisime otse kellade kõrval, oli see võrdlemisi kurdistav, aga kohutavalt kaunis koos ilutulestiku, avara vaate ja muuga. Selle nimel tasub see liigeseid vaevav kurnav tornironimine, mille kestel ma vähemalt kümme korda soovin südamest vähemalt kümme kilo kergem olla, ennast täiesti ära.

Imeline, imeline elu. Ma ei väsi imestamast, et on nii palju asju, mille üle rõõmustada! Täiesti kummaline, kuidas ma kakskümmend aastat tagasi selliseid asju lihtsalt ei märganud… üks hala ja läbu alalõpmata. Küll on tore, et nüüd on nii tore.

Newer entries »