Veel emakeeletundidest, statistiliselt

Raadiost vilksamisi kuulsin eile kellegi targa kõneleja väidet (jutt käis ikka taas vähendatavatest emakeeletundidest, aga kõneleja nime ma kinni ei püüdnud), et meil on nagunii märksa rohkem emakeeletunde koolis, kui on teistel EL liikmesriikidel. Nonii. Kas tegemist on sihiliku valetamisega või info absoluutse mittevaldamisega?

Ma loodan, et Külliki Kask (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ei pahanda, kui kopin siia ühes tema ettekandes välja toodud konkreetsed arvandmed. NB! Tegemist on keeleõpetuse äärmiselt hea asjatundjaga nii teoorias kui praktikas.

Mitu emakeeletundi on ELi riikidel ja ELi kandidaatriikidel?

Keskkooli lõikes moodustab emakeele õpet. kohustuslikust õppekavast protsentuaalselt järgmise osa:
Belgia: prantsuse keel: 25%  saksa keel: pisut üle 20%
Taani: 25%
Saksa: pisut alla 20%
Kreeka: ~23%
Hispaania: 15%
Prantsuse: ~23%
Iiri: ~22%
Austria: pisut alla 20%
Soome: pisut alla 20%
Rootsi: üle 20%
Inglismaa: kuni 20%
Tðehhi: kuni 25%
Küpros: pisut üle 30%
Ungari: pisut üle 20%
Malta: kuni 18%
Poola: ~15%
Sloveenia: pisut alla 20%
Slovakkia: ~23%
Läti: üle 20%
Leedu: pisut üle 20%
Eesti: pisut üle 15%, 2009/2010 PGSi eelnõu järgi pisut üle 14%

Algkooli lõikes on emakeele osa kohustuslikust õppekavast järgmine:
Belgia: prantsuse keel: pisut alla 30%
saksa keel: ~ 23%
Taani: pisut alla 30%
Saksa: pisut üle 25%
Kreeka: pisut üle 30%
Hispaania: pisut alla 20%
Prantsuse: pisut üle 30%
Iiri: peaaegu 40%
Austria: 30%
Soome: ~23%
Rootsi: 22%
Inglismaa: ~20%
Tðehhi: kuni 38%
Küpros: ~36%
Ungari: ~36%
Malta: ~22%
Poola: ~14%
Sloveenia: ~22%
Slovakkia: kuni 40%
Läti: ~36%
Leedu: ~32%
Eesti: pisut üle 22%, 2009/2010  PGSi eelnõu järgi 20%.
/Allikas: Key Data on Education in Europe 2002. European Commission, 2002./

Seega: Eesti koolide emakeeleõpetuse maht on juba praegu üks Euroopa väiksemaid, eriti keskkooliosas. Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse jõustumise järel  oleme me Euroopa Liidus  kõige väiksema emakeeleõpetuse mahuga riik. Tasub muide võrrelda suurriik Prantsusmaaga, kus teadupärast ei tohiks olla ühtegi muret prantsuse keele edasise saatuse ja mõjukuse pärast. Ja vaadakem seejärel korraks ka teisi meiesarnaseid pisiriike, kel meiega sarnased mured keele ja kultuuri kestvuse pärast: Lätit, Leedut, Slovakkiat, Ungarit.

Me ei vajagi Vene sõjamasinat, katku või veeuputust – me saame ise ju oma rahvuse ja -kultuuri väljasuretamisega nii hästi hakkama. Ja veel kui märkamatult. Keegi ei saa arugi, et see toimub.

Advertisements

Taas rivis ja püssi all – uue haridusseaduse pihta tuld!

Ma loodan südamest, et selleks hooajaks on põdemised põetud ja ees tulemas hoogne ning töine kevad. Vahepeal hakkas küll häbi ja valus oma mökususe pärast. Ega sandi enesetundega taha ju midagi teha, ka maja oli see kaks nädalat täiesti koristamata. Noh, pole midagi, ongi õige aeg tasapisi kevadise suurpuhastusega pihta hakata. Seda enam veel, et Elli äsja lõppenud jooksuaja käigus on Hermann kõik aknad ja aia klaasukse täiega täis ilastanud. Me tahtsime Hermanni isegi filmida, kuidas ta, keel pool meetrit suust väljas, tilkudes, ähkides ja vingudes mööda maja ringi jookseb, akna juurest akna juurde, aga mu seebikarp pani end väga ebasobival ajal kinni ja teatas, et ta patareid on tühjad. Ja laadija oli jälle muidugi mõista kadunud Teismelisuse Peakorterisse.

Vahepeal kõigutas mind muide tugevalt ilmsiks tulnud fakt eesti keele tundide kavandatava kärpimise kohta koolides. Ma võtan kõik oma head sõnad valmiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohta tagasi, kui nad nii teevad! See oleks uskumatu lollus, mille viljad saavad kõigile nähtavaks alles 20 aasta pärast, aga selleks ajaks on see Lukase kuritegu juba aegunud. Mul tuleb kananahk ihule, kui ma mõtlen, et kahekümne aasta pärast on noored ellu astuvad täiskasvanud oma emakeelt õppinud ca 500 tundi vähem kui praegused 35-aastased täiskasvanud, kes me oleme lõpetanud kooli umbes aastal 1990. Oh, ega see 500 tundi kõik ju polegi Lukase patt, tema osa sellest on vaid 105 tunni võrra vähendamine. Osavad mehed enne teda on juba suurema jao ära kärpinud.

1970. aastatel, Elsa Gretškina ameti- ja venestamise tippajal said eesti õpilased kogu kooliaja jooksul, st 11 klassi läbimisega 2415 tundi eesti keelt. Võrdlus: vene koolides oli vene keele kui emakeele tunde veidi üle kolme tuhande. 1980. teisel poolel kasvas eesti kooli emakeeletundide arv 2432-ni. 1989/1990. õppeaastaks aga tuli üleliiduline direktiiv emakeeletundide vähendamise kohta ja sarnaselt teistele liiduvabariikidele kärbiti ka eesti koolide emakeeletunde 280 võrra, nii et 1990-ndatel kooli läinud lapsed said lõpuks kokku 2135 tundi eesti keelt. Siis tuli taasiseseisvumine. Uue iseseisvusaja esimene tõsisem koolireform toimus aastal 1996, kui haridusministriks oli Klaassen. Võinuks ju arvata, et tühistatakse see venešovinistlik haridusdirektiiv ja emakeeletunnid antakse tagasi. Aga mis juhtus? 1996. aasta haridusseadus kaotas kirjanduse kui eraldi õppeaine sootuks ja vähendas omakorda veel neid eesti keele tundegi 105 võrra. 90-ndate lõpus kooli läinud lastel jäi 12 klassi jooksul saada vaid 2030 tundi emakeelt. Nii. Kokku olime kaotanud alates 1990. aastast juba 385 tundi. 2002. aasta koolireform õnneks emakeeletunde ei puudutanud, nii et see meid praegu ei huvita. Aga nüüdne, 2009. aasta koolireform, milles sisaldub küll palju häid ja vajalikke muudatusi, teeb ometi niisuguse kuriteo, et vähendab eesti keele tunde veel 105 võrra, ja emakeele kui õppeaine kogumaht ongi sujuvalt kärbitud 1925 tunnini, mis on 490 tundi vähem kui aastal 1990. Palju õnne! Kremlis oleks niisuguse plaaniületamise eest medal rinda pandud, hr Lukas!

Juba praegu on 40-aastaste ja 20-aastaste üldisel kirjaoskusel tugev vahe sees. Pole vaja mõistatada, kumma grupi kasuks. Riigieksamikirjandite parandajad näevad, kui palju lõpetab kooli poolkirjaoskamatuid inimesi, kes hädised 20-50 palli 100-st pälvivad. Ma olen täiesti veendunud, et lõpukirjandi asendamine grammatikatestidega seda jõuvahekorda ja statistikat ei muuda. Eesti keele riigieksamite keskmine hinne on umbes 55 palli. Keskmine! Kui räägime oma emakeele valdamisest ja emakeelsest väljendusoskusest, siis kas ei peaks see tulemus olema midagi veidike rohkemat kui hädine rahuldav? Internetikeskkonnad kubisevad 20. eluaastates inimeste poolkirjaoskamatutest sõnavõttudest – teate,  foorumites on võimalik profiili kaudu sageli ka inimeste vanust vaadata. Mina olen huvi pärast vaadanud, kui kirjutaja koperdav väljenduslaad või õigekirja valdamine küsimusi tekitab.

Et ennetada nüüd solvunud kahekümneste kommentaare, lisan igaks juhuks, et mul pole mõtteski solvata noori inimesi ja ma ka automaatselt ei kahtle kõigi noorte kirjaoskuses. Taevake, mul on viimasel aastakümnel ju olnud päris palju märksa ilusamate hinnetega eksamikirjutajaid ja suurepäraseid emakeelevaldajaid ka kärbitud tunnimahtude juures. Mina räägin sellest keskmisest ja veel rohkem sellest alumisest otsast, kelle puhul avaldub tundide vähendamise mõju äärmiselt valuliselt ja ühiskonna- ning kultuurivaenulikult.

Kirjaoskus on lahutamatult seotud lugemisoskuse, -vilumuse ja -harjumuse kujunemisega. Kui me vähendame kirjaoskust, väheneb ka eesti rahva lugemus, see tähendab, et alaneb kultuuritase, sotsiaalne ja emotsionaalne kompetents, fantaasia ja abstraktse mõtlemise võime. Kirjasõna jääb elitaarseks hobiks, väheste kultuurigurmaanide harrastuseks. Kõrgharitud “beetade” jaoks ilmselt hakkab kirjandus ja lugemine olema eelkõige professionaalne paratamatus, praktiline väärtus, millel rahvus- ja maailmakultuuri kandjana pole nagu mingit tähendust. Põhimass moodustub formaalselt põhi- ning keskharitud “gamma”-inimestest, kes teevad oma lõpueksamid ära statistilisele keskmisele või alla selle, ning pärast kooli lõpetamist ei kavatse enam kunagi ühtegi raamatut lugeda ega loe ka. Palju õnne, Eesti Vabariik ja meie haridusministrid, kes sellesse müüri igaüks on oma tellise pannud! Emakeelepäeva saame ju pidada ikka ja ka kirjandusauhindu väja anda, eks ole, sest kirjandusžüriide koosseis üldiselt ikka koondab eruditsiooni. Ainult et kirjandus kaugeneb massidest veelgi – nagu ta praegugi liiga lähedal oleks. Aga laste ja täiskasvanute alates 1990-ndatest järjest kahanev lugemus on juba omaette teema.

Mis veel. Ma kuulasin nädalake tagasi, kuidas Urmas Sutrop rääkis telekas äärmiselt rumalat juttu sellesama eesti keele tundide vähendamise teema kohta ja üks tema säravamaid pärle oli see, et tegelikult olevat kõik kinni õpetajates, et kvantiteeti tulekski vähendada ja kasvatada hoopis õpetuse kvaliteeti; et eesti keele õpetajatel on aeg üle minna kaasaegsete õppemeetodite rakendamisele ja siis on kõik korras ja kirjaoskuse tase ei vähene kuskilt. Halloo! Mul on valus kuulda, kui tark inimene ei häbene nii asjatundmatut juttu ajada. Olles ise pärast koolist lahkumist ikkagi Emakeeleõpetajate Seltsi tegevusega kursis ja andnud õpetajate täiendkoolituse loenguid, võin ma öelda, et kuvand eesti keele õpetajast kui krigisevast kuivikust, kes aastast 1960 ikka ühtemoodi kursusi läbib ja tunde annab, on aegunud. Kindlasti on praegu veel mõningaid selliseid, ei vaidle selles osas vastu – aga need Sutropi ihaletud kaasaegsed õppemeetodid olid koolis kenasti kasutusel juba 2000-ndate alguses. Ma ise kasutasin meelsamini just noid uuemaid meetode, ja peamiselt just neid, ja seepärast võin ma öelda: jah, need on tõhusamad, tõstavad kvaliteeti, on lapsele köitvamad, AGA nõuavad paraku vanaaegsetest meetoditest (loeng, tahvel, kontrolltöö) märksa rohkem tunniaega. Fakt. Me ei saa vähendada tunde ja samaaegselt rohkem kasutada aktiivõppemetoodikat, sest esimene välistab teise. Ole sa seal klassi ees nii hea õpetaja kui tahes.

Ega muud midagi. Võib-olla lisaks veel, et ma olen ülimalt solvunud, et IRL-i haridusministri käe alt emakeele pihta niisugune litakas tuleb. Ja kui see tõesti nii jääb, kui nii ära tehaksegi, siis ma kaalun täitsa tõsiselt oma IRL-i liikmelisuse lõpetamist, sest mul on häbi.

Tervis kõigil halb ja närvid läbi

Ma olen ikka veel nii nõmedalt haige, et püsin praktiliselt töövõimetu.  Kallan kurgust alla liitrite kaupa pärnaõieteed meega; kontrollin okserefleksi jätkuvat olemasolu, lastes kõrri astelpaju-saialille õli (kodumaine, öko, aga realiseerimisel uskumatult jõle asi), mässin ennast sallidesse ja püsin püüdlikult toas. Võiks ju nagu juba paremaks minna? Vahepeal juba tegelikult natuke läkski, aga see oli korraks, siis tuli nagu uus laine jälle peale. Ja ka plika jäi jälle haigeks, nii et meil on siin tõeline laatsaret. Eriti kui arvestada, et Hermann saab jätkuvalt seljaravi ja et Ellil algas eile jooksuka tippaeg, mille tulemusena on siin juba nimetatud vanamees muutunud ähkivaks, ilastavaks ja lõõtsutavaks seksmaniakiks. Muidugi ma lahutasin nad ära, aga see tähendab jälle seda, et Hermann viriseb, vingub, ulub ja haugub, et oma südamedaami ligidusse pääseda. Daam ise aga on kiiduväärselt rahulik, ilmselt loomult pipar, peab Hermanni liginemiskatseid tüütuks ja nähvab talle urinal, kui see Casanova liig pealetükkivalt talle peadpidi saba alla üritab pugeda. Täna öösel oli Hermann minu juures magamistoas, Elli aiatoas ja uks oli vahelt lukus, mis tähendas, et meil kõigil oli halb öö. Vähemalt sada korda ajas Hermann mu üles, sest ta vaeseke ei saanud põrmugi rahu,  muudku käis jälle ust katsumas, linki lõgistamas, kiunus, ronis vaheldumisi minu kaissu ja siis jälle oma asemele tagasi, ohkis ja virises.  Otil on närvid läbi ja ta kolis maja teise otsa töötuppa diivanile magama, et vähemalt öösel sündmuste keskpunktist eemal olla. Ma ei saa ka Hermanni mõnda teise tuppa kupatada või ööseks kuhugi eraldi jätta, sest ta ei talu üksiolemist ning sellest tuleks veel suurem lament. Ma olen muide proovinud. Siis ulub ja kraabib ta niimoodi, et terves majas ei saa keegi magada ning pärast peab uued siseuksed panema või vähemalt neid põhjalikult remontima.

Aga mina oma seisukohast ei tagane – ei mingeid segaverelisi kutsikaid selles majas. Koeri on maailmas isegi palju, minge vaadake, kõik varjupaigad täis.

Tabandunud viirusest ja unistustest

Vabandan avalikult ja alandlikult kõigi ees, kellele sel nädalal midagi teha olen lubanud, sest ma ei ole seda teinud (mis see siis ka iganes oli) ja lähipäevadel veel ei kavatse ka. Mul on millegi tegemiseks lihtsalt liiga halb olla. Mingi jäletum viirustõbi pani mulle litaka kirja ja isegi vertikaalne asend on viimastel päevadel olnud võrdlemisi pingutav. Ajutegevusest ma parem ei räägigi.

Sellepärast ma põhiliselt lösutan, loen ja unistan. Unistused seonduvad aiandusega.

Mul on täisväärtuslikuks eluks ausõna kõik olemas, puudu on ainult üks väike asi, või ei, puudu on midagi üsna olulist. Vaata, ma siin juba mitmes postituses olen halanud teemal, et mul ei ole igasuguseid huvipakkuvaid püsililli, mille kasvatamist tahaksin proovida, oma aias enam kuhugi panna. No siia ja sinna tegelikult ikka veel sokutaks üht-teist ära, aga kolmsada ruutu jääb kolmesajaks ruuduks, millel sajaruudune maja ning kuur on kah veel peal. Kasvuhoonest ja köögiviljapeenardest ärme parem räägimegi, nagu ka marjapõõsastest mitte, sest nende ruutmeetrite juures ongi kogu mu aed ainult üks suvine õuetuba. Ning selliste tingimuste juures on täiesti mõistetav, et ma kulutan selle ruumi kõige-kõige huvipakkuvama peale – milleks on püsililled. Aga isegi selle huvi väljendus on palju suurem kui mu aed võimaldab. Ja peale selle tahaks ikkagi ise kasvatada ka tomatit, kurki, porgandit ja maitsetaimi, eks ole, sest see kõik on ka väga huvitav maailm. Mulle meeldib jumalat mängida.

Nii et tunnen teravat puudust umbes hektarist maast, kuhu ma oma maailmaloomisega ehk ära mahuksin. Kuigi, kui mul kunagi kümne aasta pärast tuleb pähe dendraariumit rajada, oleks ka see vist liiga vähe. See hektar või kaks… las ma räägin teine sellest.

Põldude ja metsade vahel kulgeb väike tee, millel kaks autot teineteisest mööduma ei mahu, noh, kui, siis hädavaevu. Ritsikad siristavad, kõrge rohi tantsib tuules, puude ja aasade erivärviline roheline ulatub lõpmatusse, taevasse. Metsatukk lõpeb, maastik läheb avaramaks ja heledaks, teegi lõpeb – suubub ühe metsatalu õue. Väravast kummalgi pool kasvavad hõberemmelgad, neist mõlemale poole edasi ümbritseb õue vabakujuline, pügamata, veidi metsik hekk erinevatest põõsastest: kibuvitsad, põõsasroosid, kolkvitsiad, sirelid, punaselehelised kukerpuud – kõik läbisegi, see hekk õitseb kaootiliselt kogu kevade ja suve, ühes põõsad alustavad, teised lõpetavad, värvid vahelduvad ja moodustavad reeglipäratuid mustreid.

Väravast majani, umbes kolmkümmend meetrit, läheb kahe hiigelsuure püsilillepeenra vahel rohutee – madalaks niidetud, kummalgi pool seda aga nelja meetri laiune püsilillebordüür, mis aprillist oktoobrini õitseb, alati midagi, ja õitsemisvaesel perioodil näivad seda tegevat kõrrelised, iluohakad, hostad ja värviliste lehtedega taimed. Borduuride tagaosas möllavad inimesekõrgustena jorjenid, kukekannused,  lõhislehised päevakübarad, kitseenelad, tokkroosid, kõrged astriliigid ja muud pikakasvulised püsililled, keskmises rindes pojengid, päevaliiliad, floksid, erinevat liiki kellukad ja päevakübarad, astilbed, liiliad… Eesservas lösutavad suureõielise kukekannuse, habenelgi, madalamate kellukaliikide umbes kolmekümne sentimeetri kõrgused puhmad. Ühtegi taime ei ole üks või kaks – kõike on külluslikult, gruppidena.

Paremat kätt bordüüri taha jääb puuvilja- ja marjaaed, mida aga väravast tulles kahemeetriste jorjenite ja kukekannuste varjust esimese hooga ei märkagi, paistavad ainult puude rohelised võrad. Kevadel, kui bordüür pole veel kõrgusse kerkinud, loovad aga õuna-, pirni- ja ploomipuud peenra taha õisroosasid pilvi.

Vasakut kätt on põhjasuund, varsti vahetab sealpool õitsva põõsasheki välja tumedad ja tõsised kuused, ustavad tuulepüüdjad ja aiahoidjad. Vasakut kätt kulgeva lillebordüüri kõrgetele edvistajatele moodustavad nad mustja stabiilse tausta, nii nagu maalilgi on raam. Aga vahepeal… Vasakpoolse püsikupeenra ja kuuseheki vahel on viissada ruutmeetrit tuulevarjulist köögivilja- ning puukoolimaad. Suurem osa köögiviljapeenardest töötab viljavahelduse põhimõttel. Osa on aga püsik-köögiviljade (spargel, rabarber) päralt. Samuti jääb sinna püsililleseemikute katsepeenar, n.ö kool, ja peenar püsikute ning kaheaastaste lillede ettekasvatamiseks, enne kui nad õitsemisaasta kevadel istutusaladel ja bordüürides oma päris koha leiavad. Ning kasvuhoone, muidugi. Korralik, klaasist, tilkkastmisüsteemiga ja õhutamisautomaatikaga, juhuks kui ma ise näiteks nädal aega järjest maale ei pääse, sest ka seda võib juhtuda.

Mööda lillebordüüridevahelist teed tulles möödume lõpuks kuuri elulõngadega kaetud otsaseinast ja satume maja õuele. See on  pisike vana tuulekojaga maja, mitte üle viiekümne ruutmeetri suur – köök ja üks või kaks tuba, rohkem ei ole ju omaette olemiseks vaja. Õue keskel, maja ja kuuri vahel on kaev. Majas on elekter, sest kastmise hõlbustamiseks on teinekord vaja tööle panna pump, ning samuti vajab arvuti elektrit, kui ma seal näiteks kirjutada tahan, ja pliit ja valgus ja kasvuhooneautomaatika. Ja küte. Linnakodus on puudega mässamist enam kui küll. Need perioodilised viibimised maal vast ei kujune elektriga küttes liiga kulukaks. Saunapuude tegemisest muidugi ei pääse, sest hoonetevahelise õue kolmandasse, vasakusse külge jääb väike saun.

Hoonete vahele ja kaevu ümber jäävad paari meetri laiused niidetud rohuteed, ülejäänu on vabakujulised istutusalad, kuhu saab kombineerida vastavaid tingimusi vajavaid ilutaimi ja lilli. Hoonekompleksist paremal aga, pärast viljapuuaeda, on lai edelasse-läände avatud ala. Seal on rooside ning lehtla koht, seal lõpeb ka paremalt kulgev põõsashekk, avades vaate. Ja muidugi sealt edasi iridaarium, mis juunikuus võib oma  suurejoonelise iluga kas või tappa, kuid ülejäänud aasta on mittemidagiütlevad mõõgataolised lehed ja paljad juuremugulad mustal mullal.  Mulle tundub, et nad oleks massistutusena päris hea üleminek metsikule loodusele: pärast iiriseid  tuleb aas ja kitsas jalgrada aiast kulgeb üle selle metsa. Ja kui ma olen teiega küllalt jaganud vaimustust oma viimase aja eriti kaunite lilleleidude üle, söönud teiega koos otse peenrast maasikaid või puu alt õunu, joonud lehtlas kohvi ning vaadanud üle heinamaa kaugusse, siis võtame koerad ja taimemääraja kaasa ja lähme metsa avastusretkele, saunavihtu tegema, seenele või marjule või lihtsalt mõtteid tuulutama.

Ning öelge nüüd. Ma olen selle kõik nii selgelt välja mõelnud, et see ongi nagu tegelikult olemas, ja ma ei saa aru, kuidas siis ikka ei ole. Või on, aga kuskil mujal, kellelgi teisel?  Ja räägitakse ju, et mentaalsel tasandil loodud objektid ja sündmused materialiseeruvad ühel hetkel ka meie n.ö pärisellu. Kas ei võiks siis seegi?

Iseenesest poleks ju midagi lihtsamat: mis sa, tobu, uneled, osta sobiv maatükk, ehita see kõik sinna peale ja ongi olemas. Nojah, noh. Küllap ma nii teekski, kui ei oleks mitmekümneaastast eluasemelaenu juba seljas pluss mõne aasta pärast plika ülikoolitamine. Nii et unistus sellise aia loomisest sünniks ellu vist ainult mingi jumaliku vahelesegamise tulemusena.

Väärkoheldud lillesibulad ja tütarlapsed

Avastasin köögikappi koristades sinna ununenud suvise märtsikellukese “Gravety Giant” sibulad, mis ema mulle sügisel andis. Täitsa lõpp. Ma ei saa aru, miks ma need sinna köögikappi siis panin. Piisas vist ühest registreerimatust hajameelsest liigutusest, millega näiteks mõnikord pannakse koos muude ostudega külmkappi ka rahakott ja siis otsitakse seda taga nagu segane…

Sibulad aga õnneks ei olegi veel päris lootusetult pehmed. Pistsin nad potti mulla sisse ja viisin jahedasse konkusse 10 kraadi juurde. Lasen neil paar-kolm  nädalat seal olla ja siis viin veel külma keldrisse ka. Seal ainult paar-kolm kraadi sooja, ehk saavad kuu ajaga kiirkorras veel natuke talve kätte. Vaatame, mis saab. See aasta ei õitse nad kohe kindlasti, aga ma olen täiesti rahul, kui nad lihtsalt ellu jäävad.

Kolan mööda neti-aianduspoode ja muudkui koostan nimekirju kõigest, mida ma tahaksin. Mängin mõttega, et saan nad kõik, ja et ühtlasi saan ka terve botaanikaaia jagu maad, kuhu need kõik ära mahuksid kauneid ansambleid moodustama. Natuke aega mängin, uurin peenraplaane ja mõtisklen nimekirjade kohal… ja siis võtan pliiatsi, kiristan natuke hambaid ja tõmban enamuse sealt maha. Kuid elu näitab, et isegi siis jääb veel kirja sedavõrd palju taimi, et aprillist juunini jooksen nendega mööda aeda nagu kass poegadega ning nuputan, kuhu nad kõik küll ära paigutada, nii et saaks ilus.

Tööd teen ma vahepeal ikka ka. Pärast “Roosi” lõpetamist on tähelepanu uuesti “Saladustel” – töös olev lugu on taas minu jaoks üsna keeruline. Teemaks on joobeseisundis tütarlaste seksuaalne ärakasutamine noormeeste poolt. Minu töölaual on  neli vastavasisulist kirja, nelja noore tüdruku lood, mille baasil püüan kokku kirjutada ühe fokusseeritud ja kompositsiooniliselt pädeva loo, mis lõpuks saatesse jõuab.

Mõnikord on nende lugude ja kirjadega tegeledes väga raske mitte muutuda hinnanguliseks. Eriti kui neis avalduvad eluvaated ja käitumistavad on minu enda omadest suhteliselt kauged, või vähemalt pean ise neid endale kaugeteks ning võõrasteks. Sellisel juhul on ka kaunis raske astuda peategelase kingadesse ja vaadata sündmustikku tema silmade läbi, seda ilma hinnanguid andmatagi. Kui ma sisimas juba hinnanguliseks muutun, siis ajan end juba sootuks tupikusse. Aga igal inimesel on ometi omad põhjused just nii toimida, nagu ta parajasti toimib, inimese enda jaoks on tema teod ju enamasti ikka põhjendatud, vähemalt teo sooritamise hetkel. Minu asi on mõista neid põhjusi ning neist omakorda tulenevaid toimimisi, mitte neile hinnanguid anda. Olen varem sellega ämbrisse astunud ja kardan seda korrata. Nägin ühe korra nimelt, kui palju üks äärmiselt huvitav karakter sellega kaotas, et ma hinnanguliselt lähenedes suutsingi esmalt temas näha ainult groteskset ja karikatuurset külge.  See juhtus “Hingede” stsenaariumiga töötades, Maya ema puhul. Hea, et kaasstsenarist Peeter Sauter nägi tookord selle tegelase teist poolt ning tollest tulenevaid võimalusi, nii sain minagi nägijaks. Kuigi vahet pole, filmiaega tolle naisterahva näitamiseks nagunii ammendavalt ei jagunud, peaaegu kõik tema stseenid osutusid lõpuks väljajäetuiks ja nii muutuski Dora paraku vaid imelikuks episoodiliseks tegelaseks, millest oli mul hirmus kahju.

Nõnda siis. Et las ma siis tegelen nüüd nende õnnetute tütarlaste ja eksinud hingedega. Vaatame. mis sellest saab.

“Rumal Roosi” on lõpuks valmis

Võib vist nii öelda jah. Kõpitsesin täna viimast korda selle käsikirja üle, vormistasin ning saatsin TEA kirjastusele ära. Nagunii läksin tähtajast (1. veebr) nädalakese jagu üle. Raamatuna peaks see ilmuma selle aastanumbri sees. Teades illustreerijate töötempot, arvan ma, et tõenäoliselt sügisel, vaevalt et varem jõuab. Ma olen illustreerija kohapealt veel tegelikult üsna nõutu. Ott ei saa seda võtta, ja ma pole suutnud seni välja mõelda ühtegi umbes sama emotsiooniga kunstnikku, kes Roosit joonistada võiks.

Tundub, et peaksin paariks tunniks minema lasteraamatukokku ja seal viimaste aastate omakirjanduse osas kõvasti ringi lappama. Kardetavasti ei ole ma väga paljude praeguste noorte tegijate töödega kursiski.

Käsikirjast endast olen ma hetkel veel jumala vaimustuses. See on tavaline eufooria mingi suurema töö valmis saamise järel, ja hiljemalt raamatu ilmumise ajaks läheb see õnneks või kahjuks üle. Siis lülitub taas töösse see analüütiline pöialpoiss mu kõrvade vahel. Praegu ta on muide vakka. Ta ongi tüüpiline tagantjärele-targutaja.

Raamat ise on minu meelest päris väikestele, nii 4-5-aastastele, ma kujutan ette. Peategelane on 4-aastane Roosi, kes viiest jutust neljas mingi kohutava käki kokku keerab, aga tal on täitsa omad erilised põhjused olemas, miks nii läheb. Viiest loost neljas läheb olukorra lahendamiseks vaja erakorralise meditsiiini teeneid, ja ühes avaliku korrakaitse abi. Ma isegi kaalusin tükk aega, kas mitte panna raamatu alapealkirjaks “Viis jubedat juttu väikelastele”, aga see ei oleks lasteraamatule kardetavasti kutsuv reklaam.

See kõik kõlab niimoodi ülevaatena muide palju kohutavamalt, kui raamat ise on. Tegelikult verd ei lenda ja kõik tegelased jäävad ellu (peale põdra).

Hmm. Nüüd võib jälle asjast hoopis sel moel aru saada, et tegemist on huumoriraamatuga… aga see ei ole paraku ka nii. Tont küll. Hetk tagasi, oma arutluskäigu alguses olin ma ju veel päris veendunud, et tegemist on hea lasteraamatuga. Nüüd, kus ma püüan üldjoontes seda tööd kuidagi iseloomustada, hakkab millegipärast tunduma vastupidi.

Aga ei. Tegelikult on need siiski realistlikud jutukesed 4-aastase Roosi tegemistest, mis alati päris sellistena välja ei kuku, nagu ta eeldab. Tegelikult on seal ka iva ja uba. Ja nüüd mul on vaja leida kunstnik, kes Roosit liiga pahaks ega ka mitte liiga heaks ei joonistaks.

Muide, Ellil algaski eile jooksukas. Kaks nädalat on nüüd tüütu, aga saab elada; kolmandal nädalal saab aga kõvasti kisa ja mürglit, sest siis on väikeste kutsikate tegemiseks kõige õigem aeg, aga paha emme eraldab koerad ära ja keelab “noortel” rõõmu. Eelmine kord ilastas Hermann kõik I korruse aknad täis, sest oli vaja ju õues olevat Ellit vahtida; kraapis värvi ja pahtli maha aiatoa uksel ja aiauksel; püüdis neiu juurde pageda läbi katuseakna (proovige ise 50 koerakilogrammi sabapidi kinni hoida, et ta 45-kraadise kaldega plekk-katusele ei pääseks), ähkis, ilastas ja kiunus peaaegu vahetpidamata, ühesõnaga, pani meie kannatuse tõsiselt proovile. Mõte, et kahe nädala pärast seisame taas silmitsi selliste loodusjõududega, täidab mu kerge paanikaga.

Näpud jälle mullased

“Ai, ära tee, ei või olla, jälle hakkab pihta” ütles mees, kui veidike peale südaööd natuke napsisena sõprade poolt koju saabus ja mind köögilaua tagant koos mullakottide, külvikarpide ja seemnepakkidega leidis.

Igatahes joonisin ma tähtsalt oma aiakaustikusse kena tabeli, kuhu märkida sisse oma sellehooajalised külvid. Taimede nimed, kasvunõuded, idandamistingimused, külvide kuupäevad ja muu selline. Viis karbikest ongi hetkel juba rõõmsalt õues lumehanges ja seemned neis stratifitseeruvad õnnelikult nüüd kuu ja kaks. On nimelt terve pikk rida põnevaid püsililli, mis seemnest idanemiseks vajavad külmaperioodi. Nendega nimelt oligi viimane aeg tegeleda, sest muidu pole neile äkki seda külma enam kusagilt võtta. Ma olen mõnikord varasematel aastatel hädajuhtumitel ka külmkappi selleks kasutanud, aga perekonna silmis ei olnud see idee põrmugi populaarne. Mullakarbid toiduainetega kõrvuti ei tundu tõesti kõige hügieenilisem kooslus. Nõnda eelistangi lumehange.

Meel läks seemnetega sehkendades ja näppupidi mullas sorkides kuidagi elevaks ja rõõmsaks. Tundus, et kevad jõudis kohe tüki maad lähemale. Ilusaid lillepilte seemnepakkidel oli muidugi kah kena vaadata.

Jah, hea meel on muidugi ka sellest, et “Rumal Roosi” hakkas kaheteistkümnendal tunnil ootamatult ladusasti edenema. Mitu head mõtet tuli korraga, neljapäeval kirjutasin, reedel kirjutasin… Homme saab see valmis.

Mis eilsesse puutub, siis Tarmo sünnipäeval pakuti absoluutselt suurepäraselt valmistatud lõhet. Oli tore olla toredate inimeste seltskonnas ja näha mõnd kaugele kolinud inimest. Üldse oli tore. Ainult et kokteilid maitsesid ka kuidagi vist liiga hästi ja sellepärast tekkis umbes kahe ajal öösel tunne, et nüüd peaks ära koju minema, enne kui need veel paremini maitsema hakkavad. Pealegi tahtsin täna hea enesetunde juures olla ja seemnetega tegeleda, mida ma ka sain.

Uu-uu, on siin keegi?

Väga vaikne nädal on olnud. On olnud aega lugeda ja mõelda. Ja samas on süvenenud rahulolematus iseendaga, tunne, justkui ei teeks midagi… aga ometi on ju iga päev ikka midagi tehtud ja kirjutatud, visandatud, üles märgitud.

“Pintsu ja Tutsikut” tuleb järgmise nädala lõpul trükikojast veel viissada tükki, ainult et seekord pehmekaanelisena. Elli valutab varvast, sest tal õnnestus kuidagi üks küüs poollahti rebida… väike asi ja paraneb ära, aga valus mõistagi. Hermanni oleme hoolega ravinud, tundub, et valud on tal taandunud… aga nüüd on juba uus, mõneti isegi naljakas probleem: kuskil lähikonnas vist mingil emasel koeral jooksuaeg ning meie vanamees oma invaliidsusest hoolimata on nõnda hakkamist täis, et vingub hommikust õhtuni, on kaotanud söögiisu ja uluks muudkui ahastavalt õues, kui ainult lastaks. Eile üritas hüpata üle värava nagu oma parimail päevil… aga haigus ja vanus on nähtavasti oma töö teinud. Katse siiski mõjus hoiatavalt ja igaks juhuks sai seepeale raadiopiirde rihm üles otsitud, Hermannile kaela pandud ja see seadeldis taas sisse lülitatud. Hermann selle üle muidugi õnnelik ei olnud, n.ö kadus viimne lootus naistesse pääseda. Nüüd käib ringi, viriseb ja nuusib iga poole tunni tagant argliku lootusega Ellit – äkki ikka on just tema see, kes neid ütlemata magusaid lõhnu levitab. Aga õnneks ei ole. Elli jooksukani peaks… mmm…  veebruari lõpuni aega olema, enne kui siin põrguks läheb! MIDA?  Et naabri emasega saab just siis ühele joonele, kui Elli alustab, ja Hermann on ühesõnaga kuu aega järjest segane? Oh jumal. Ma pean põgenemisplaani välja töötama.

Mis meil veel juhtunud on. Üleeile pidi meie teismeline meid äärepealt šoki äärele viima, kui ta saabus koolist, võttis väga kaua saapaid jalast ja siis küsis mu käest: “Emme, kas sul on olnud täna halb päev või hea päev?”  Sissejuhatus ei tõotanud midagi head. Ma kahjuks ei julge siia kirjutada, milles täpselt asi seisis, sest suuremas osas oli juhtunu ikkagi minu üsna suure tütre asi ja minul nagu pole õigust selle kohta avalikult sõna võtta… Aga oli üks selline hetk, mille puhul lapsevanem kriitiliselt üritab enda sisse vaadata ja mõista, kus ning millal sai mööda pandud ja kas sellel kõigel võib olla ka jäävaid tagajärgi. Siiski ma usun, et kõik laabub. Seda enam, et eile tuli plika sellest asjast uuesti rääkima ja ütles, et ta langetas ses asjas ühe otsuse. Otsus, muide, meeldis mulle. Ja mulle meeldis, et ta ise selleni jõudis.

Ohhoo, ja sel nädalal on olnud päris tore tunne raamatuhulgidele arveid välja kirjutada – st ma ei fänna arvete koostamist kui tegevust, vaid mulle on meeldinud need numbrid, mis ma arvetele võin märkida. Huvitav, kuidas kordustrükiga minema hakkab?