Vabandan avalikult ja alandlikult kõigi ees, kellele sel nädalal midagi teha olen lubanud, sest ma ei ole seda teinud (mis see siis ka iganes oli) ja lähipäevadel veel ei kavatse ka. Mul on millegi tegemiseks lihtsalt liiga halb olla. Mingi jäletum viirustõbi pani mulle litaka kirja ja isegi vertikaalne asend on viimastel päevadel olnud võrdlemisi pingutav. Ajutegevusest ma parem ei räägigi.
Sellepärast ma põhiliselt lösutan, loen ja unistan. Unistused seonduvad aiandusega.
Mul on täisväärtuslikuks eluks ausõna kõik olemas, puudu on ainult üks väike asi, või ei, puudu on midagi üsna olulist. Vaata, ma siin juba mitmes postituses olen halanud teemal, et mul ei ole igasuguseid huvipakkuvaid püsililli, mille kasvatamist tahaksin proovida, oma aias enam kuhugi panna. No siia ja sinna tegelikult ikka veel sokutaks üht-teist ära, aga kolmsada ruutu jääb kolmesajaks ruuduks, millel sajaruudune maja ning kuur on kah veel peal. Kasvuhoonest ja köögiviljapeenardest ärme parem räägimegi, nagu ka marjapõõsastest mitte, sest nende ruutmeetrite juures ongi kogu mu aed ainult üks suvine õuetuba. Ning selliste tingimuste juures on täiesti mõistetav, et ma kulutan selle ruumi kõige-kõige huvipakkuvama peale – milleks on püsililled. Aga isegi selle huvi väljendus on palju suurem kui mu aed võimaldab. Ja peale selle tahaks ikkagi ise kasvatada ka tomatit, kurki, porgandit ja maitsetaimi, eks ole, sest see kõik on ka väga huvitav maailm. Mulle meeldib jumalat mängida.
Nii et tunnen teravat puudust umbes hektarist maast, kuhu ma oma maailmaloomisega ehk ära mahuksin. Kuigi, kui mul kunagi kümne aasta pärast tuleb pähe dendraariumit rajada, oleks ka see vist liiga vähe. See hektar või kaks… las ma räägin teine sellest.
Põldude ja metsade vahel kulgeb väike tee, millel kaks autot teineteisest mööduma ei mahu, noh, kui, siis hädavaevu. Ritsikad siristavad, kõrge rohi tantsib tuules, puude ja aasade erivärviline roheline ulatub lõpmatusse, taevasse. Metsatukk lõpeb, maastik läheb avaramaks ja heledaks, teegi lõpeb – suubub ühe metsatalu õue. Väravast kummalgi pool kasvavad hõberemmelgad, neist mõlemale poole edasi ümbritseb õue vabakujuline, pügamata, veidi metsik hekk erinevatest põõsastest: kibuvitsad, põõsasroosid, kolkvitsiad, sirelid, punaselehelised kukerpuud – kõik läbisegi, see hekk õitseb kaootiliselt kogu kevade ja suve, ühes põõsad alustavad, teised lõpetavad, värvid vahelduvad ja moodustavad reeglipäratuid mustreid.
Väravast majani, umbes kolmkümmend meetrit, läheb kahe hiigelsuure püsilillepeenra vahel rohutee – madalaks niidetud, kummalgi pool seda aga nelja meetri laiune püsilillebordüür, mis aprillist oktoobrini õitseb, alati midagi, ja õitsemisvaesel perioodil näivad seda tegevat kõrrelised, iluohakad, hostad ja värviliste lehtedega taimed. Borduuride tagaosas möllavad inimesekõrgustena jorjenid, kukekannused, lõhislehised päevakübarad, kitseenelad, tokkroosid, kõrged astriliigid ja muud pikakasvulised püsililled, keskmises rindes pojengid, päevaliiliad, floksid, erinevat liiki kellukad ja päevakübarad, astilbed, liiliad… Eesservas lösutavad suureõielise kukekannuse, habenelgi, madalamate kellukaliikide umbes kolmekümne sentimeetri kõrgused puhmad. Ühtegi taime ei ole üks või kaks – kõike on külluslikult, gruppidena.
Paremat kätt bordüüri taha jääb puuvilja- ja marjaaed, mida aga väravast tulles kahemeetriste jorjenite ja kukekannuste varjust esimese hooga ei märkagi, paistavad ainult puude rohelised võrad. Kevadel, kui bordüür pole veel kõrgusse kerkinud, loovad aga õuna-, pirni- ja ploomipuud peenra taha õisroosasid pilvi.
Vasakut kätt on põhjasuund, varsti vahetab sealpool õitsva põõsasheki välja tumedad ja tõsised kuused, ustavad tuulepüüdjad ja aiahoidjad. Vasakut kätt kulgeva lillebordüüri kõrgetele edvistajatele moodustavad nad mustja stabiilse tausta, nii nagu maalilgi on raam. Aga vahepeal… Vasakpoolse püsikupeenra ja kuuseheki vahel on viissada ruutmeetrit tuulevarjulist köögivilja- ning puukoolimaad. Suurem osa köögiviljapeenardest töötab viljavahelduse põhimõttel. Osa on aga püsik-köögiviljade (spargel, rabarber) päralt. Samuti jääb sinna püsililleseemikute katsepeenar, n.ö kool, ja peenar püsikute ning kaheaastaste lillede ettekasvatamiseks, enne kui nad õitsemisaasta kevadel istutusaladel ja bordüürides oma päris koha leiavad. Ning kasvuhoone, muidugi. Korralik, klaasist, tilkkastmisüsteemiga ja õhutamisautomaatikaga, juhuks kui ma ise näiteks nädal aega järjest maale ei pääse, sest ka seda võib juhtuda.
Mööda lillebordüüridevahelist teed tulles möödume lõpuks kuuri elulõngadega kaetud otsaseinast ja satume maja õuele. See on pisike vana tuulekojaga maja, mitte üle viiekümne ruutmeetri suur – köök ja üks või kaks tuba, rohkem ei ole ju omaette olemiseks vaja. Õue keskel, maja ja kuuri vahel on kaev. Majas on elekter, sest kastmise hõlbustamiseks on teinekord vaja tööle panna pump, ning samuti vajab arvuti elektrit, kui ma seal näiteks kirjutada tahan, ja pliit ja valgus ja kasvuhooneautomaatika. Ja küte. Linnakodus on puudega mässamist enam kui küll. Need perioodilised viibimised maal vast ei kujune elektriga küttes liiga kulukaks. Saunapuude tegemisest muidugi ei pääse, sest hoonetevahelise õue kolmandasse, vasakusse külge jääb väike saun.
Hoonete vahele ja kaevu ümber jäävad paari meetri laiused niidetud rohuteed, ülejäänu on vabakujulised istutusalad, kuhu saab kombineerida vastavaid tingimusi vajavaid ilutaimi ja lilli. Hoonekompleksist paremal aga, pärast viljapuuaeda, on lai edelasse-läände avatud ala. Seal on rooside ning lehtla koht, seal lõpeb ka paremalt kulgev põõsashekk, avades vaate. Ja muidugi sealt edasi iridaarium, mis juunikuus võib oma suurejoonelise iluga kas või tappa, kuid ülejäänud aasta on mittemidagiütlevad mõõgataolised lehed ja paljad juuremugulad mustal mullal. Mulle tundub, et nad oleks massistutusena päris hea üleminek metsikule loodusele: pärast iiriseid tuleb aas ja kitsas jalgrada aiast kulgeb üle selle metsa. Ja kui ma olen teiega küllalt jaganud vaimustust oma viimase aja eriti kaunite lilleleidude üle, söönud teiega koos otse peenrast maasikaid või puu alt õunu, joonud lehtlas kohvi ning vaadanud üle heinamaa kaugusse, siis võtame koerad ja taimemääraja kaasa ja lähme metsa avastusretkele, saunavihtu tegema, seenele või marjule või lihtsalt mõtteid tuulutama.
Ning öelge nüüd. Ma olen selle kõik nii selgelt välja mõelnud, et see ongi nagu tegelikult olemas, ja ma ei saa aru, kuidas siis ikka ei ole. Või on, aga kuskil mujal, kellelgi teisel? Ja räägitakse ju, et mentaalsel tasandil loodud objektid ja sündmused materialiseeruvad ühel hetkel ka meie n.ö pärisellu. Kas ei võiks siis seegi?
Iseenesest poleks ju midagi lihtsamat: mis sa, tobu, uneled, osta sobiv maatükk, ehita see kõik sinna peale ja ongi olemas. Nojah, noh. Küllap ma nii teekski, kui ei oleks mitmekümneaastast eluasemelaenu juba seljas pluss mõne aasta pärast plika ülikoolitamine. Nii et unistus sellise aia loomisest sünniks ellu vist ainult mingi jumaliku vahelesegamise tulemusena.
Aidi Vallik avalikult 