Uu-uu, on siin keegi?

Väga vaikne nädal on olnud. On olnud aega lugeda ja mõelda. Ja samas on süvenenud rahulolematus iseendaga, tunne, justkui ei teeks midagi… aga ometi on ju iga päev ikka midagi tehtud ja kirjutatud, visandatud, üles märgitud.

“Pintsu ja Tutsikut” tuleb järgmise nädala lõpul trükikojast veel viissada tükki, ainult et seekord pehmekaanelisena. Elli valutab varvast, sest tal õnnestus kuidagi üks küüs poollahti rebida… väike asi ja paraneb ära, aga valus mõistagi. Hermanni oleme hoolega ravinud, tundub, et valud on tal taandunud… aga nüüd on juba uus, mõneti isegi naljakas probleem: kuskil lähikonnas vist mingil emasel koeral jooksuaeg ning meie vanamees oma invaliidsusest hoolimata on nõnda hakkamist täis, et vingub hommikust õhtuni, on kaotanud söögiisu ja uluks muudkui ahastavalt õues, kui ainult lastaks. Eile üritas hüpata üle värava nagu oma parimail päevil… aga haigus ja vanus on nähtavasti oma töö teinud. Katse siiski mõjus hoiatavalt ja igaks juhuks sai seepeale raadiopiirde rihm üles otsitud, Hermannile kaela pandud ja see seadeldis taas sisse lülitatud. Hermann selle üle muidugi õnnelik ei olnud, n.ö kadus viimne lootus naistesse pääseda. Nüüd käib ringi, viriseb ja nuusib iga poole tunni tagant argliku lootusega Ellit – äkki ikka on just tema see, kes neid ütlemata magusaid lõhnu levitab. Aga õnneks ei ole. Elli jooksukani peaks… mmm…  veebruari lõpuni aega olema, enne kui siin põrguks läheb! MIDA?  Et naabri emasega saab just siis ühele joonele, kui Elli alustab, ja Hermann on ühesõnaga kuu aega järjest segane? Oh jumal. Ma pean põgenemisplaani välja töötama.

Mis meil veel juhtunud on. Üleeile pidi meie teismeline meid äärepealt šoki äärele viima, kui ta saabus koolist, võttis väga kaua saapaid jalast ja siis küsis mu käest: “Emme, kas sul on olnud täna halb päev või hea päev?”  Sissejuhatus ei tõotanud midagi head. Ma kahjuks ei julge siia kirjutada, milles täpselt asi seisis, sest suuremas osas oli juhtunu ikkagi minu üsna suure tütre asi ja minul nagu pole õigust selle kohta avalikult sõna võtta… Aga oli üks selline hetk, mille puhul lapsevanem kriitiliselt üritab enda sisse vaadata ja mõista, kus ning millal sai mööda pandud ja kas sellel kõigel võib olla ka jäävaid tagajärgi. Siiski ma usun, et kõik laabub. Seda enam, et eile tuli plika sellest asjast uuesti rääkima ja ütles, et ta langetas ses asjas ühe otsuse. Otsus, muide, meeldis mulle. Ja mulle meeldis, et ta ise selleni jõudis.

Ohhoo, ja sel nädalal on olnud päris tore tunne raamatuhulgidele arveid välja kirjutada – st ma ei fänna arvete koostamist kui tegevust, vaid mulle on meeldinud need numbrid, mis ma arvetele võin märkida. Huvitav, kuidas kordustrükiga minema hakkab?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: