Näpud jälle mullased

8. veebr. 2009 kell 00:50 (Aed, Muiduelu, Töised asjad)

“Ai, ära tee, ei või olla, jälle hakkab pihta” ütles mees, kui veidike peale südaööd natuke napsisena sõprade poolt koju saabus ja mind köögilaua tagant koos mullakottide, külvikarpide ja seemnepakkidega leidis.

Igatahes joonisin ma tähtsalt oma aiakaustikusse kena tabeli, kuhu märkida sisse oma sellehooajalised külvid. Taimede nimed, kasvunõuded, idandamistingimused, külvide kuupäevad ja muu selline. Viis karbikest ongi hetkel juba rõõmsalt õues lumehanges ja seemned neis stratifitseeruvad õnnelikult nüüd kuu ja kaks. On nimelt terve pikk rida põnevaid püsililli, mis seemnest idanemiseks vajavad külmaperioodi. Nendega nimelt oligi viimane aeg tegeleda, sest muidu pole neile äkki seda külma enam kusagilt võtta. Ma olen mõnikord varasematel aastatel hädajuhtumitel ka külmkappi selleks kasutanud, aga perekonna silmis ei olnud see idee põrmugi populaarne. Mullakarbid toiduainetega kõrvuti ei tundu tõesti kõige hügieenilisem kooslus. Nõnda eelistangi lumehange.

Meel läks seemnetega sehkendades ja näppupidi mullas sorkides kuidagi elevaks ja rõõmsaks. Tundus, et kevad jõudis kohe tüki maad lähemale. Ilusaid lillepilte seemnepakkidel oli muidugi kah kena vaadata.

Jah, hea meel on muidugi ka sellest, et “Rumal Roosi” hakkas kaheteistkümnendal tunnil ootamatult ladusasti edenema. Mitu head mõtet tuli korraga, neljapäeval kirjutasin, reedel kirjutasin… Homme saab see valmis.

Mis eilsesse puutub, siis Tarmo sünnipäeval pakuti absoluutselt suurepäraselt valmistatud lõhet. Oli tore olla toredate inimeste seltskonnas ja näha mõnd kaugele kolinud inimest. Üldse oli tore. Ainult et kokteilid maitsesid ka kuidagi vist liiga hästi ja sellepärast tekkis umbes kahe ajal öösel tunne, et nüüd peaks ära koju minema, enne kui need veel paremini maitsema hakkavad. Pealegi tahtsin täna hea enesetunde juures olla ja seemnetega tegeleda, mida ma ka sain.