Väärkoheldud lillesibulad ja tütarlapsed

Avastasin köögikappi koristades sinna ununenud suvise märtsikellukese “Gravety Giant” sibulad, mis ema mulle sügisel andis. Täitsa lõpp. Ma ei saa aru, miks ma need sinna köögikappi siis panin. Piisas vist ühest registreerimatust hajameelsest liigutusest, millega näiteks mõnikord pannakse koos muude ostudega külmkappi ka rahakott ja siis otsitakse seda taga nagu segane…

Sibulad aga õnneks ei olegi veel päris lootusetult pehmed. Pistsin nad potti mulla sisse ja viisin jahedasse konkusse 10 kraadi juurde. Lasen neil paar-kolm  nädalat seal olla ja siis viin veel külma keldrisse ka. Seal ainult paar-kolm kraadi sooja, ehk saavad kuu ajaga kiirkorras veel natuke talve kätte. Vaatame, mis saab. See aasta ei õitse nad kohe kindlasti, aga ma olen täiesti rahul, kui nad lihtsalt ellu jäävad.

Kolan mööda neti-aianduspoode ja muudkui koostan nimekirju kõigest, mida ma tahaksin. Mängin mõttega, et saan nad kõik, ja et ühtlasi saan ka terve botaanikaaia jagu maad, kuhu need kõik ära mahuksid kauneid ansambleid moodustama. Natuke aega mängin, uurin peenraplaane ja mõtisklen nimekirjade kohal… ja siis võtan pliiatsi, kiristan natuke hambaid ja tõmban enamuse sealt maha. Kuid elu näitab, et isegi siis jääb veel kirja sedavõrd palju taimi, et aprillist juunini jooksen nendega mööda aeda nagu kass poegadega ning nuputan, kuhu nad kõik küll ära paigutada, nii et saaks ilus.

Tööd teen ma vahepeal ikka ka. Pärast “Roosi” lõpetamist on tähelepanu uuesti “Saladustel” – töös olev lugu on taas minu jaoks üsna keeruline. Teemaks on joobeseisundis tütarlaste seksuaalne ärakasutamine noormeeste poolt. Minu töölaual on  neli vastavasisulist kirja, nelja noore tüdruku lood, mille baasil püüan kokku kirjutada ühe fokusseeritud ja kompositsiooniliselt pädeva loo, mis lõpuks saatesse jõuab.

Mõnikord on nende lugude ja kirjadega tegeledes väga raske mitte muutuda hinnanguliseks. Eriti kui neis avalduvad eluvaated ja käitumistavad on minu enda omadest suhteliselt kauged, või vähemalt pean ise neid endale kaugeteks ning võõrasteks. Sellisel juhul on ka kaunis raske astuda peategelase kingadesse ja vaadata sündmustikku tema silmade läbi, seda ilma hinnanguid andmatagi. Kui ma sisimas juba hinnanguliseks muutun, siis ajan end juba sootuks tupikusse. Aga igal inimesel on ometi omad põhjused just nii toimida, nagu ta parajasti toimib, inimese enda jaoks on tema teod ju enamasti ikka põhjendatud, vähemalt teo sooritamise hetkel. Minu asi on mõista neid põhjusi ning neist omakorda tulenevaid toimimisi, mitte neile hinnanguid anda. Olen varem sellega ämbrisse astunud ja kardan seda korrata. Nägin ühe korra nimelt, kui palju üks äärmiselt huvitav karakter sellega kaotas, et ma hinnanguliselt lähenedes suutsingi esmalt temas näha ainult groteskset ja karikatuurset külge.  See juhtus “Hingede” stsenaariumiga töötades, Maya ema puhul. Hea, et kaasstsenarist Peeter Sauter nägi tookord selle tegelase teist poolt ning tollest tulenevaid võimalusi, nii sain minagi nägijaks. Kuigi vahet pole, filmiaega tolle naisterahva näitamiseks nagunii ammendavalt ei jagunud, peaaegu kõik tema stseenid osutusid lõpuks väljajäetuiks ja nii muutuski Dora paraku vaid imelikuks episoodiliseks tegelaseks, millest oli mul hirmus kahju.

Nõnda siis. Et las ma siis tegelen nüüd nende õnnetute tütarlaste ja eksinud hingedega. Vaatame. mis sellest saab.

Advertisements

2 kommentaari

  1. sehkendaja said,

    10. veebr. 2009 kell 16:23

    Juba mitu korda olen tahtnud kirjutada, aga pole kirjutanud. Vbolla ei peaks nüüd ka, kes teab:) Aga mulle tundub, et sa võiksid vabalt ühe Hästi Toreda Aiaraamatu kirjutada. Või aedniku raamatu. Perekond Maikellukesed ei saaks vist sedapuhku peategelased olla….? Esiteks on sellised raamatud muidugi väga “in” (ja see võib Sind ära hirmutada). Teiseks aga loeksin mina sellist raamatut kindlasti ise märksa suurema huviga kui nelja-aastase Roosi lugu, if you know what I mean. Ja mul on tunne, et minusuguseid “aia-ihalejaid” on palju – kuigi mul endal õnnestub ehk üks-kaks lillesorti suvel, pluss mõned kesksuvel otse istutatavad taimed. Kui ma orkutis su aiapilte vaatasin, olin lihtsalt sõnatu. Seega järgmine idee siis: et pisut seiklust, pisut aiatarkust.

  2. 22. sept. 2009 kell 09:48

    […] selle eest. Selle konkreetse loo kirjutamisesest tegelikult on juba juttu olnud ka ühes mu veebruarikuises blogipostituses. Ja üllatuslikult ning erandlikult on ta oma täispikkuses ka netis täiesti olemas ja […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: