Taas rivis ja püssi all – uue haridusseaduse pihta tuld!

Ma loodan südamest, et selleks hooajaks on põdemised põetud ja ees tulemas hoogne ning töine kevad. Vahepeal hakkas küll häbi ja valus oma mökususe pärast. Ega sandi enesetundega taha ju midagi teha, ka maja oli see kaks nädalat täiesti koristamata. Noh, pole midagi, ongi õige aeg tasapisi kevadise suurpuhastusega pihta hakata. Seda enam veel, et Elli äsja lõppenud jooksuaja käigus on Hermann kõik aknad ja aia klaasukse täiega täis ilastanud. Me tahtsime Hermanni isegi filmida, kuidas ta, keel pool meetrit suust väljas, tilkudes, ähkides ja vingudes mööda maja ringi jookseb, akna juurest akna juurde, aga mu seebikarp pani end väga ebasobival ajal kinni ja teatas, et ta patareid on tühjad. Ja laadija oli jälle muidugi mõista kadunud Teismelisuse Peakorterisse.

Vahepeal kõigutas mind muide tugevalt ilmsiks tulnud fakt eesti keele tundide kavandatava kärpimise kohta koolides. Ma võtan kõik oma head sõnad valmiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohta tagasi, kui nad nii teevad! See oleks uskumatu lollus, mille viljad saavad kõigile nähtavaks alles 20 aasta pärast, aga selleks ajaks on see Lukase kuritegu juba aegunud. Mul tuleb kananahk ihule, kui ma mõtlen, et kahekümne aasta pärast on noored ellu astuvad täiskasvanud oma emakeelt õppinud ca 500 tundi vähem kui praegused 35-aastased täiskasvanud, kes me oleme lõpetanud kooli umbes aastal 1990. Oh, ega see 500 tundi kõik ju polegi Lukase patt, tema osa sellest on vaid 105 tunni võrra vähendamine. Osavad mehed enne teda on juba suurema jao ära kärpinud.

1970. aastatel, Elsa Gretškina ameti- ja venestamise tippajal said eesti õpilased kogu kooliaja jooksul, st 11 klassi läbimisega 2415 tundi eesti keelt. Võrdlus: vene koolides oli vene keele kui emakeele tunde veidi üle kolme tuhande. 1980. teisel poolel kasvas eesti kooli emakeeletundide arv 2432-ni. 1989/1990. õppeaastaks aga tuli üleliiduline direktiiv emakeeletundide vähendamise kohta ja sarnaselt teistele liiduvabariikidele kärbiti ka eesti koolide emakeeletunde 280 võrra, nii et 1990-ndatel kooli läinud lapsed said lõpuks kokku 2135 tundi eesti keelt. Siis tuli taasiseseisvumine. Uue iseseisvusaja esimene tõsisem koolireform toimus aastal 1996, kui haridusministriks oli Klaassen. Võinuks ju arvata, et tühistatakse see venešovinistlik haridusdirektiiv ja emakeeletunnid antakse tagasi. Aga mis juhtus? 1996. aasta haridusseadus kaotas kirjanduse kui eraldi õppeaine sootuks ja vähendas omakorda veel neid eesti keele tundegi 105 võrra. 90-ndate lõpus kooli läinud lastel jäi 12 klassi jooksul saada vaid 2030 tundi emakeelt. Nii. Kokku olime kaotanud alates 1990. aastast juba 385 tundi. 2002. aasta koolireform õnneks emakeeletunde ei puudutanud, nii et see meid praegu ei huvita. Aga nüüdne, 2009. aasta koolireform, milles sisaldub küll palju häid ja vajalikke muudatusi, teeb ometi niisuguse kuriteo, et vähendab eesti keele tunde veel 105 võrra, ja emakeele kui õppeaine kogumaht ongi sujuvalt kärbitud 1925 tunnini, mis on 490 tundi vähem kui aastal 1990. Palju õnne! Kremlis oleks niisuguse plaaniületamise eest medal rinda pandud, hr Lukas!

Juba praegu on 40-aastaste ja 20-aastaste üldisel kirjaoskusel tugev vahe sees. Pole vaja mõistatada, kumma grupi kasuks. Riigieksamikirjandite parandajad näevad, kui palju lõpetab kooli poolkirjaoskamatuid inimesi, kes hädised 20-50 palli 100-st pälvivad. Ma olen täiesti veendunud, et lõpukirjandi asendamine grammatikatestidega seda jõuvahekorda ja statistikat ei muuda. Eesti keele riigieksamite keskmine hinne on umbes 55 palli. Keskmine! Kui räägime oma emakeele valdamisest ja emakeelsest väljendusoskusest, siis kas ei peaks see tulemus olema midagi veidike rohkemat kui hädine rahuldav? Internetikeskkonnad kubisevad 20. eluaastates inimeste poolkirjaoskamatutest sõnavõttudest – teate,  foorumites on võimalik profiili kaudu sageli ka inimeste vanust vaadata. Mina olen huvi pärast vaadanud, kui kirjutaja koperdav väljenduslaad või õigekirja valdamine küsimusi tekitab.

Et ennetada nüüd solvunud kahekümneste kommentaare, lisan igaks juhuks, et mul pole mõtteski solvata noori inimesi ja ma ka automaatselt ei kahtle kõigi noorte kirjaoskuses. Taevake, mul on viimasel aastakümnel ju olnud päris palju märksa ilusamate hinnetega eksamikirjutajaid ja suurepäraseid emakeelevaldajaid ka kärbitud tunnimahtude juures. Mina räägin sellest keskmisest ja veel rohkem sellest alumisest otsast, kelle puhul avaldub tundide vähendamise mõju äärmiselt valuliselt ja ühiskonna- ning kultuurivaenulikult.

Kirjaoskus on lahutamatult seotud lugemisoskuse, -vilumuse ja -harjumuse kujunemisega. Kui me vähendame kirjaoskust, väheneb ka eesti rahva lugemus, see tähendab, et alaneb kultuuritase, sotsiaalne ja emotsionaalne kompetents, fantaasia ja abstraktse mõtlemise võime. Kirjasõna jääb elitaarseks hobiks, väheste kultuurigurmaanide harrastuseks. Kõrgharitud “beetade” jaoks ilmselt hakkab kirjandus ja lugemine olema eelkõige professionaalne paratamatus, praktiline väärtus, millel rahvus- ja maailmakultuuri kandjana pole nagu mingit tähendust. Põhimass moodustub formaalselt põhi- ning keskharitud “gamma”-inimestest, kes teevad oma lõpueksamid ära statistilisele keskmisele või alla selle, ning pärast kooli lõpetamist ei kavatse enam kunagi ühtegi raamatut lugeda ega loe ka. Palju õnne, Eesti Vabariik ja meie haridusministrid, kes sellesse müüri igaüks on oma tellise pannud! Emakeelepäeva saame ju pidada ikka ja ka kirjandusauhindu väja anda, eks ole, sest kirjandusžüriide koosseis üldiselt ikka koondab eruditsiooni. Ainult et kirjandus kaugeneb massidest veelgi – nagu ta praegugi liiga lähedal oleks. Aga laste ja täiskasvanute alates 1990-ndatest järjest kahanev lugemus on juba omaette teema.

Mis veel. Ma kuulasin nädalake tagasi, kuidas Urmas Sutrop rääkis telekas äärmiselt rumalat juttu sellesama eesti keele tundide vähendamise teema kohta ja üks tema säravamaid pärle oli see, et tegelikult olevat kõik kinni õpetajates, et kvantiteeti tulekski vähendada ja kasvatada hoopis õpetuse kvaliteeti; et eesti keele õpetajatel on aeg üle minna kaasaegsete õppemeetodite rakendamisele ja siis on kõik korras ja kirjaoskuse tase ei vähene kuskilt. Halloo! Mul on valus kuulda, kui tark inimene ei häbene nii asjatundmatut juttu ajada. Olles ise pärast koolist lahkumist ikkagi Emakeeleõpetajate Seltsi tegevusega kursis ja andnud õpetajate täiendkoolituse loenguid, võin ma öelda, et kuvand eesti keele õpetajast kui krigisevast kuivikust, kes aastast 1960 ikka ühtemoodi kursusi läbib ja tunde annab, on aegunud. Kindlasti on praegu veel mõningaid selliseid, ei vaidle selles osas vastu – aga need Sutropi ihaletud kaasaegsed õppemeetodid olid koolis kenasti kasutusel juba 2000-ndate alguses. Ma ise kasutasin meelsamini just noid uuemaid meetode, ja peamiselt just neid, ja seepärast võin ma öelda: jah, need on tõhusamad, tõstavad kvaliteeti, on lapsele köitvamad, AGA nõuavad paraku vanaaegsetest meetoditest (loeng, tahvel, kontrolltöö) märksa rohkem tunniaega. Fakt. Me ei saa vähendada tunde ja samaaegselt rohkem kasutada aktiivõppemetoodikat, sest esimene välistab teise. Ole sa seal klassi ees nii hea õpetaja kui tahes.

Ega muud midagi. Võib-olla lisaks veel, et ma olen ülimalt solvunud, et IRL-i haridusministri käe alt emakeele pihta niisugune litakas tuleb. Ja kui see tõesti nii jääb, kui nii ära tehaksegi, siis ma kaalun täitsa tõsiselt oma IRL-i liikmelisuse lõpetamist, sest mul on häbi.

8 kommentaari

  1. Tarmo said,

    26. veebr. 2009 kell 13:27

    Ausalt öeldes minu jaoks oli üllatus, et tänapäeval keskkoolis vähem eesti keelt ja kirjandust õpetatakse kui minu ajal. Kaie tahtis Lääne Ellu sel teemal artiklit kirjutada, äkki tahad sa selle postituse arvamuseks kohandada?

  2. Ülla said,

    26. veebr. 2009 kell 21:31

    Eks emakeelega ole sama, mis meditsiini, riigivalitsemise jm mittetuumafüüsikaga: arvatakse, et see on asi, mille oskus saabub inimesele isenesest. Annab jumal ametikoha, annab ka mõistuse, annab ema, annab ka emakeele jne. Ma ei tea haridusest ja haridusreformist midagi, aga mulle lihtsalt tundub, et kogu selles maailmas, kus liigutakse suurtel kiirustel, on baas- ja lisateadmised kuidagi vastandunud või vähemalt ei peeta baasteadmisi enam nii oluliseks. Kuidagi väga palju räägitakse kooli omapäradest, kallakutest jm taolisest, misnagu peaks lapsi meelitama (pearahad ju mängus). Kalduda võiks ju väljaspool tundideaega, kuhu iganes. Koolis peaks olema raudne kondikava, mis annab baashariduse, k.a. grammatiliselt õige keelekasutuse ja rikkaliku sõnavara, mille saab ainult siis kui lugeda palju raamatuid. Aga ma olen väga koolikauge muidugi. Lihtsalt tahtsin Aidit kiita, et ta ikka hingega kooliasja juures ka on. Ja tänan kingi eest. Te ei oleks pidanud nii…..

  3. Juuni said,

    27. veebr. 2009 kell 10:09

    Tegelikult on asi veel palju hullem. Inimese mõtlemisvõime areneb emakeele alusel. Keel ja mõtlemine on otseses seoses.Ma usun, et need tundide kärpijad ei tunne või ei taha tunda ajus toimuvate psüühiliste protsesside seaduspärasusi. Küllap arvavad, et emakeeleoskus ongi otseselt ning üksiti õigekiri ning mingi x hulga teksti läbilugemine.
    Maailm ei saavat meist aru, tulevat rõhuda võõrkeeltele. Meil on levimas lausa anglo-maania. Kõik, mis meil on maailmale (või üksteisele siinsamas) öelda, sõltub aga mõtlemisoskusest ja see areneb esmalt ikka emakeele abil (ka piltlik mõtlemine vajab millalgi sõnalist välendit ). Kõige tormilisem ja ka olulisem aju ja mõtlemisvõime areng jääb inimlapsel tõesti gümnaasiumi eelsesse ikka, aga veel hulk aega hiljemgi on võimalik head eeldused või tugev alus tuksi keerata – ehedaks näiteks need, kes kõikjal meedias esinevad. Inimene ise reeglina oma keelelist-mentaalset mandumist ei taju nii nagu me ei taju tasapisi kogunevaid pingeidki enne kui taluvuslävi ületet.

  4. juuni said,

    27. veebr. 2009 kell 13:01

    mind üllatab, et Aidi vallik mu kommentaari kustutas 😦
    milles asi?

  5. aidivallik said,

    27. veebr. 2009 kell 13:30

    Ei kustutanud. Lihtsalt ei saanud sellele vahepeal heakskiitu anda, sest olin ära. Automaatselt ja ilma minu heakskiiduta siia kommentaarid ei ilmu.
    Olen su pikema kommentaariga täiesti päri. Ning asi on mõneti ju veel hullem -sest kõik need siin loetletud kahandatavad või kaotatavad väärtused ei ole mõõdetavad. Enamus ei saagi aru, kuhupoole ja millised protsessid on käimas ja millega neid just hoogustatakse, sest selgelt defineeritavaid konkreetseid seoseid ei saa ju siin esile tuua.

  6. krista said,

    28. veebr. 2009 kell 23:59

    Aitäh!

  7. Külli said,

    21. okt. 2009 kell 09:19

    Tean küll, et peaaegu aasta möödas, aga juhtusin alles praegu seda mõtlemapanevat päevikusissekannet lugema ja mind rõõmustas väga, et siiski veel on inimesi, kes valutavad südant meie rahva, kultuuri ja eeskätt meie puhta emakeele säilimise pärast. Tore, et Aidi neis asjus alati nii selgesõnaline, kõlavahäälne ja otsekohene on. Olen sinu arvamustega täiel määral nõus!
    Ausalt tunnistada polnud ka varasemate arengutega emakeeletundide pideva kärpimise suhtes kuigi kursis ja seda oli kurvastav teada.
    Ja loodame, et meie riigiaparaat suudab asjale ka viimaks teisest – säilitavamast, alalhoidlikumast ja parandavamast vaatevinklist läheneda.

  8. aidivallik said,

    16. jaan. 2012 kell 17:50

    Lisan siia veel ühe minu e-postkasti tulnud arvamuse, mis oleks õige selle arutelu lõppu lülitada, sest korrigeerib minu väljakäidud aastaarve Gretškina haridusminitriks olemise aja kohta:

    “Suur tänu hea teksti eest.

    Jäi aga silma lause:

    …1970. aastatel, Elsa Gretškina ameti- ja venestamise tippajal…

    Tolle isiku haridusministripõlv kulges vähemalt wikipedia andmetel aastatel 1980-1988.

    Tervitades,

    40+aastane.”


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: