Ma sain täna aias töötada! Hurraa!

On lausa eufooriline tunne pealaest varbaotsteni, kui aias on saabunud hetk, mil paljast maad on rohkem kui lund, mil saab minna ning näpuga torkida või kühvliga susata või lugeda maa seest välja tungivaid otsakesi. Täna oli just see päev!

Koerte poolt talvel tekitatud miinivälja likvideerimine ei oleks ükskõik mis muud olukorras sugugi nii meeliülendav töö, aga avamaa-aianduse esimesel päeval on seegi eriline ning kuidagi austav ülesanne – eemaldada lahtisulanud, alles märjalt murult perekoerte kolme kuu seedetegevuse jäägid. Aina imesta, kui palju kaks koera suudavad neid tekitada. Aga peale selle oli teha veel mõndagi: eelmise suve lõpus istutatud Prantsusmaalt tellitud ja hoolega kaetud noorte iiriste pealt võtsin puulehekatte ära ja jätsin peale ainult kuuseoksad, tegin noorenduslõikust põisenelale, toksisin aia tagumises servas moodustunud jääd kangiga lahti, et taimed sinna alla ei lämbuks, lõikasin otsustavalt tagasi talv läbi uhkesti aeda kaunistanud ripptarna, mille lehed kevadine päike oli valkjaks ning kuivaks pleegitanud, nii et tulemus jäi selline:

marts-31-loikasin-ripptarna-tagasi

Esimesed krookused soojemates kohtades õitsevad nüüd täiega. See rõõmus puhmas on seesama tilluke sinine pung paar postitust tagasi, ‘Queen of the Blues’:

marts-31-krookus-queen-of-the-bluesKuuri seina ääres iiriseid katvate kuuseokste vahel on väikeseõieline krookus Źwanenburg Bronze’:

marts-31-krookus-zwanenburg-bronze

Aga osa aeda on veel lume all.

marts-31-kevadtalv

Mind teeb veidi murelikuks, et meie kuldnokk ei ole sel aastal veel tulnud. Harilikult on ta märtsi lõpus ikka juba kohal.  Muidugi ei tea ma tegelikult, kas see on ikka iga aasta just sama lind, sama hästi võivad nad ju olla ka erinevad, mina neil vahet ei tee. Lihtsalt… no mõni võiks ju ikka juba tulla, selleks kevadeks ka. Pesakast ootab ja puha.

marts-31-kodu-ootab-oma-kuldnokka

Hermann tuli ka minu juurde külge soojendama. Tagatrepp on soe lõunapoolne koht, parim paik kevadet nuusutada.

hermann-2239

Tema selja tagant paistab aiauks, mis praegu ajutiselt lahti ei käi. Miks? Sest täpselt selle taga seisab väike kokkupandav riiul-kasvuhoone, mille peal käib minu varakevadine taimekasvatus ja selle käekäiguga olen ma teid juba mõnevõrra kursis hoidnud. Siiski, vahepealse nädala jooksul on seal ilmale tulnud veel mõned beebid, millest teil aimugi ei ole: punane kannuslill, aed-kukekannused ‘Blue Lace’ ja ‘Quinevere‘,  kortuuspriimula, lupiin ‘White Knight’, lavendelpüsik-sininukk, roomav mailane, habenelk ‘Halldorn Glory’ (2-aastane lill), valge püramiidkellukas, angervaks-raudrohi ‘Cloth of Gold’, longus leinakellukas, viltjas vägihein (muidu 2-aastane, aga ettekasvatamisega olen ta ikka 1. suve teisel poolel õitsema saanud), 1-aastane lilltubakas ‘Green Lights’, karvane päevakübar ‘Chim Chiminee’, päevalill ‘Teddy Bear’ (harilikult päevalille ette ei kasvatata, läheb mais otse peenrasse. Mina olen ka seni ikka nii teinud, aga sel aastal mõtlesin, et oleks lahe, kui päevalill alustaks juba jaanipäevast või nii… Eks me näe.) ja rida maitsetaimi (basiilik, aed-piparrohi, sidrunhein, aed-harakputk, till, koriander – kõik pottides, et saaks varakult natukestki rohelist aknalaualt näpsama hakata). Tilli, salatit ja redist plaanin ühe väikese satsi nüüd varsti juba ka õue kuhugi peenraserva katteloori alla külvata.

Osa külve istub veel mul puukuuris külmas, ühtlaselt jaheda hoidmiseks veel pappkarbi sees ka. Laupäeval toon nad sealt välja, mõne karbi tuppa 20 kraadi juures tärkama, aga mõni jääbki õue – need taimed, kes tahavad vaikselt-rahulikult koos ilmastiku soojenemisega idaneda.

Advertisements

Ups, pean oma sõnu sööma!

Vabandan südamest, et jagasin hommikul siin eksitavat informatsiooni (vt eelmist postitust). Pärastlõunaks jõudis kohale e-kiri, mis vabandas ilusasti ja lubas selle arvustuse hilinenult, kuid ikkagi homsesse lehte panna. Nii et nüüd läks natuke pahasti jah, aga eks mina lähtusin kokkuleppest, mille järgi see tükk tingimata laupäeval ilmuma pidi, ja tänahommikusest e-kirjast, mis väitis, et sellist saadet telekavas ei olnudki.

Vabandan ka Postimehe ees, et sel kombel mu meediaarvustus blogi kaudu liiga vara lugejate ette jõudis.

Selle arusaamatuse lõpetuseks mõned vahvad pildid Ajalootunnist 21. märtsil 2009, kontserdist, kus esinesid taas paljud kunagi ammustel aegadel Haapsalus tegutsenud bändid. Kahjuks on minu käsutuses olev pildivalik hetkel veel väga piiratud, kui neid õnnestub rohkem saada, meenutan seda üritust taas.

Siin esineb üle 10 aasta jälle vokaal-instrumentaalansambel Scrapers:

ajalootund-31

Siin rokib Aivo täiega:

ajalootund-6

Siin ilutseb õhtu juht ja OIPS-i vokalist ning puhkpillimängija Ärni:

ajalootund-8

Ja siin on osa tänulikku publikut saali sügavusest pildistatuna (osa, nagu ikka, olid õues suitsetamas, II korruse baaris või muidu maja peal laiali):

ajalootund-7

(Pildid tegi Arvo Tarmula)

Meediaarvustus, mis lehte ei läinud

Hõiska veel välja, et laupäevases Postimehes tuleb lugu. Ei tulnudki, ning seda väga lollil põhjusel: meediatoimetaja ei leidnud telekavast seda saadet üles ja kinnitas mulle, et  “Partnerite tantsumaratoni” viimane saade oli juba ammu eetris ära ning sellepärast ei lähe ka mu arvustus lehte mitte. Aga vaatan siis mina telekava – no ja on ikka, st tänase seisuga oli ju ikka, Kanal 2-s 29. märtsil kell 14.05. Vaidle siis toimetajaga, et kas saadet on või saadet ei ole. Tegelikult saatsingi meili vastu ja lingi telekavale, mille peale tuli vastus, et  ta ju helistas ETV-sse ja ETV 2-te ja sealt öeldi, et oli ikka ära juba.

Nõme olukord. Mulle ei meeldi mõtisklused või arutelud teemal, kumb parasjagu kretiin on. Ja kas ETV ja ETV2 ikka on huvitatud teise kanali saatekava kohta info jagamisest. Ähh. Hea on selle loo juures muidugi see, et saan selle kirjutise nüüd kärpimata kujul blogisse üles panna. Ja hea on, et Postimees tahab mulle selle ilmumata arvustuse eest ikkagi honorari maksta. Halb on, et Harry Egipt on taas saanud kinnituse “vandenõu” kohta: et  Eesti ajakirjandus keeldub põhimõtteliselt tema projekti kohta käivat infot avaldamast (illuminaatidest, tulnukatest ja vabamüürlastest siiski pole ta veel juttu teinud).

Kui ka on mingi vandenõu, siis ilmselt mingitel hoopis teistel põhjustel kui kõrgemalt poolt juhitud-koordineeritud vastuseis peotantsule kui suhtlemisteraapiale. Aga see ei ole enam minu asi.

„Partnerite tantsumaraton“, Harry Egipti integratsioonirulett

Sel pühapäeval läheb eetrisse kolmas, viimane saade Harry Egitpi integratsiooniprojektist, mida ta ise küll nimetab integratsiooniruletiks, „Partnerite tantsumaraton“. Näeme, kuidas pannakse läbisegi tantsima eesti ja vene koolide õpilased. Näeme, kuidas noortel silmad säravad ja selg läheb sirgu, näeme nende noorte inimeste vaimustust ja vabanemist, näeme nende järk-järgult tekkivat silmsidet ja tantsivate kehade kasvavat koostööd. Ja kas ongi kõik? Nii lihtne? Ja see oligi asja mõte?
Selle lihtsusega saavutab Harry Egipt rohkem kui terve rahvastikuministri büroo oma plakatite, buklettide ja posteritega. Need 28 eesti noort, keda projekt kaasas, tunnetasid ilmselt oma olemuse põhjani, et venelane ei ole koll ega ajalooline surmavaenlane, kellega tulevikus oma lapsi hirmutada, ja need 28 noort venelast õppisid nägema eestlasliku suhtlemisbarjääri taha ega pea seda vast enam meie ülbuseks, kõrkuseks, põlguseks. Kõike seda teada võisid nad ju enne ammugi, aga läbitunnetatud teadmine on kvalitatiivselt midagi hoopis muud.
Tants tekitab füüsilise ja emotsionaalse sideme, ühise liikumise ühes rütmis, ühise rõõmu muusikast ja iseendast. Saates intervjueeritud noored mainisid seda korduvalt ja korduvalt. Jäi tunne, et see vallandas neis midagi emotsionaalselt: mõnigi ei suutnud leida oma tunnete kirjeldamiseks sõnu, kuid näoilme kõneles nende asemel.
Projekti käigus pandi noored pidevalt tantsupartnerit vahetama ning see rõhutas veelgi tantsu tajumist suhtlusmeetodina. Ka jäi mulje, et täpselt sama palju, kui noored oma tantsumaratoni käigus õppisid tundma erinevaid partnereid, õppisid nad tundma ka iseennast. Huvitav oli jälgida nende kehahoiaku ja näoilme muutust:  mida tants edasi, seda sirgemaks läksid seljad ja väärikamaks rüht, seda rohkem püsti läks pea. Tants tundus oluliselt tõstvat nende eneseväärikust ja –hinnangut.
See, et eestivenelaste integratsioon saab tegelikkuses toimuda ainult ühistegevuse kaudu, on viimastel aegadel üsna selgeks saanud. Nagu ka see, et integreeruma peavad tegelikult mõlemad rahvused. Selles kontekstis mõjus üsna häirivalt Jürgen Fogeli pidev urgitsemine eesti keele oskuse kallal. Ka keeleoskus tuleb hiljem ju kui iseenesest – siis, kui on ühine asi ajada, ühine tegu teoksil. Näiteks tants. „Sarnast asja tuleks teha üle terve Eesti,“ ütleb välja ka projektis osalenud tantsuõpetaja, „me peame looma selleks lihtsalt keskkonna.“

Surnt. Täitsa kohe.

Nüüd on küll tunne, et teen, mis ma teen, aga mitte midagi ei jõua.

Nojah, see minu teisipäevane (või millal see oligi) Päevalehe lugu oli siin, kui keegi veel lugeda tahab. Kommentaare pole lugema jõudnud, sest lihtsalt ei ole aega. Loodan, et midagi väga koledat neis ehk ei olnud. Purkisittujaks ja naisšovinistiks võib-olla ei sõimatudki. Aga et ma ei loe neid, siis ei saa ma ka kunagi teada. Heh, veab seekord.

Lastenäidendit ei jõudnudki valmis, ei jõudnud ka täna. Tänane saak on hoopis kaks lasteluuletust: laupäevane “Lehm Ludmilla lastekas” ja üks niisama muu asi. Täna kirjutasin valmis ka selle Harry Egipti integratsiooniprojekti meediaarvustuse, mis laupäeval Postimehes ilmub. Tahtsid ju homseks juba saada, mis siis ikka, vaatasin plaadi läbi ja tegin täna ära. Üles veel panna ei saa, eks laupäeval siis viitan taas.

Eile Raatuse gümnaasiumis oli täitsa vahva, õpilasi muidugi hirmsasti palju, kolmsada või nii. Tükk  aega, pool aastat umbes ehk, pole ma sedavõrd suure auditooriumi ees seisnud. Kõhedaks võttis alguses veidi küll, aga enda arust sain hakkama. Kuigi ei tea ka, nii suurt massi on väga raske pikemalt ohjata, tegelikult esinemise teisel poolel jäi mulle mulje, et võib-olla on neil ikka igav, ja ma äkki ei õigustanud nende lootusi. Oleks võib-olla pidanud oma esinemise natuke teisiti üles ehitama ja rääkima veidi teistest asjadest või teise nurga alt või midagi üldse vahelt välja jätma. Noh, oleks-poleks, tegelikult oli kõik normaalne ja lapsed ei ole mööbel. Silmad särasid ja küsimused olid asjakohased ning näitasid nutikust. Võib-olla lihtsalt see pikk sõit väsitas mu ära, ja pärast koju tagasi ka.

Põnevuse pärast tulime tagasi Haapsallu üle Viljandi, otsides Haapsalu-Tartu vahelist otsemat teed kui see  tavapärane Märjamaa-Rapla-Türi-Paide siksakk. Nii kujunes meie marsruudiks märksa keerulisem, kuid rahulikum ja ilusam Tartu – Kuudeküla – Saarepeedi tee – Varesemäed – Saare – Mudiste – Vändra – Aluste – Kergu – Pärnu-Jaagupi – Jädivere – Teenuse – Silla – Laikküla – Haapsalu. Peab ütlema, et ainuke kole koht ja kruusatee oli umbes kümnekilomeetrisel lõigul Kergu ja Pärnu-Jaagupi vahel, ülejäänud olid kenad vähese liiklusega ja päris normaalse asfaldiga sõidetavad teed. Ja kolme ja poole tunnise sõidu asemel tulime sedapidi tagasi kolm tundi ja viisteist minutit – ajavõit muidugi väike, aga selle eest ilus loodus, rahulik ümbrus ja püha üksindus keset teed. Homme lähme jälle Tartusse Vibu sünnipäevale, siis igatahes sõidame sama rada.

Igatahes olin eilsest esinemisest jälle nii surnt, et hilise pärastlõunani ei saanud must õieti asja, suutsin mõelda ainult väga lihtsate asjade peale (nagu raske pohmakaga, ainult et mul ei olnud seda, ma ei tarbinud eile tilkagi alkoholi): et puhtaks pestud keraamilised plaadid köögiseinas läigivad ilusasti, et tanguutia elulõnga villatupsud kuurikatusel, kuhu see taim omadega roninud on, on päikesepaistes imekenad; ja et millal meie kuldnokk ükskord lõunast tagsi jõuab.Umbes nii.

Homme on plaanis volikogu istung, kus mul ühe ja õnneks väga lihtsa eelnõuga on vaja pulti minna, aga enne seda tuleb valmis saada see näidend. Ja pärast tuleb sõita Tartusse.

Muide, ärge palun vaadake enam “Saladusi!” Minuni jõudis info, et Kanal 2 ei ole nagu eriti motiveeritud uue hooaja saadete ostmisest, sest ka korduste reiting on väga kõrge ning nad teevad isegi sellega konkurentidele pika puuga ära. Kui reiting langeks, siis oleks motti ka uusi osi osta, vat nii.

Töönädal läks käima otsekui püssist lastult

Jälle on käimas veidike tihedam töönädal, kui mulle meeldiks… Täna hommikupoolikul “tegin kirjanikku” Nõva põhikooli toredale rahvale, näitasin raamatuid ja ajasin kirjanikujuttu. Pärast käisin Cargobusis pakki toomas – saadeti plaat Harry Egipti integreerivate tantsusaadete salvestustega. Peaksin sellest reedeks midagi kirjutama, sest see on ju hea ja tänuväärne üritus ja selle mõte on tegelikult veel palju laiem kui pelgalt eesti ja vene koolinoorte lähendamine.

Aga enne seda pean täie auruga pühenduma Iloni Imedemaa hooaja avaürituse näidendi lõpetamisele. Homme õhtuni on veel aega. Põhimõtteliselt oleks küll isegi lausa reedeni, aga et ma kolmapäeval olen Tartus, esinen seal Raatuse kooli õpilastele, siis ei julge ma nädala teise poolde enam suurt midagi planeerida peale Saladuste ja selle tantsusaate-artikli.

Ometi lasin end nüüd vahepeal interneedusel eksitada ja veetsin kena tunnikese nõukaaegsete multikate seltskonnas Youtube’is. Panin Orkutisse rea linke ka. Enda suureks rõõmuks leidsin üles oma lapsepõlveaegse erilise lemmiku, “Taevakarva kutsu”, jagatuna 1. ja 2. osaks. Eriliselt fännasin ma lapsena saekala, see on ikka tõeline punk! Lugu väärib täiesti tänapäevaseks punk-kaveriks tegemist. Kassi ja piraadi joomalaul on ka äge.

Külvide edenemisest: täna hommikul olid tärganud võsa-raudrohi ja amuuri nelk. Tore!

Ah jaa – homses Päevalehes tuleb üks mu arvamuslugu, mille alguses taas kord blogi jaoks kirjutasin (reedel), aga siis otsustasin mõnda ajalehte sokutada.

Aga ma torman siis nüüd tagasi näidendi juurde.

Lilleline hommik pärast väsitavat ajalootundi

Täna pistsid ninad mullast välja gasaania, punane lupiin “The Pages” ja püramiidjas kellukas “Early Blue”, samuti üks tomat ning rõdukasti (mis ei ole veel küll õues rõdu küljes, vaid aiatoas klaasi taga) külvatud lehtsalat ning rukola. Väikesed rõõmud suhteliselt narmendavas hommikus – enesetunne oli selline, nagu oleksin eile kõvasti pidutsenud (mida ma tõele au andes tegingi, sest oli ju “Ajalootund”). Igatahes läksin ma esimest korda sel aastal aeda kohvi jooma. Isteplats ja aiamööbel on nimelt lume alt juba peaaegu välja sulanud. Mõned kohad lillepeenardes ka.

Muidugi läksin kohe uudishimuga uurima, mis ja kuidas ja… Roosid on talvitunud suurepäraselt. Isegi petersell kastis on talve üle elanud. Siit-sealt tärkab põnevaid otsakesi, siin kuuriseina ääres näiteks  harilik silla:

hariliku-silla-otsakesed

Varsti saab noort murulauku toidu peale lõigata:

murulauk-kasvab

Ja magamistoa akna all, näe, selle kevade esimene õiski varsti puhkemas, krookus “Queen of the Blues”:

esimene-ois-2009

Suurem osa aeda on aga veel lume all.

Siiski tekkis tohutu tegutsemistung, et lõikaks õunapuid või kärbiks põõsaid, või asuks tasapisi talve jooksul murule tekkinud (õigemini koerte tekitatud) “miinivälja” likvideerima. Alustasin igatahes tagatrepi pühkimisest, sest see tundus sihuke kena pehme hakatus. Ja siis tuli õpilane, kelle kirjandiõpetuse tunni ma olin täiesti ära unustanud.

Aga eile “Ajalootund” oli väga lahe. Päris hingega pidu selline. Vanad sõbrad ja muu. Väga lõbus oli neid jälle lava peal näha. Loodetavasti tekib Orkutisse varsti mingeid pilte ka, kui inimesed end välja magavad. Seniks teile üks naljakas lindistus OIPS-i  proovist.

Külvid idanevad, töö saab tehtud, viin ära joodud

Täna hommikul olid külvikastis nina välja pistnud mauri malve ja kuldlakk, mõlemad 2-aastased lilled, mida mina kasvatan ettekülvi abil üheaastastena. Kuldlakk nimelt ei kipu meil eriti talvituma, või on mind tema talvitamisega lihtsalt saatnud erakordne ebaõnn. Kuid kui noor taim õnnestub ületalve pidada, on ta tänuväärne kevadine õitseja. Sellistes ülesannetes soojem osa Euroopast teda kasvatabki, pannakse amplitesse ja rõdukastidesse koos võõrasemade, nartsisside, tulpide ja muude kevadiste kenakestega. Aga 1-aastasena kasvatades on ta hiline õitseja: alustab alles augustis. Ja siis laseb kogu sügise edasi, alles tõsised külmad teevad ta õitsemisele lõpu. Mina olen kuldlakka isegi veel detsembris aiast vaasi lõiganud.

Mauri malvega panin selles mõttes mööda, et… Noh, ka tema hakkab õitsema alles päris hilissuvel, kui otse avamaale külvata. Sellepärast torkasin seemned nüüd toas kasti, et äkki saaks ikka varem ilu näha… Aga nüüd ma juba sutike kahetsen seda otsust: see taimetitt, kes mulle hetkel kastist vastu vaatab, tundub peletislikult tugevakasvuline. Eile polnud ainsatki märki temast, aga täna hommikul, ole lahke, tervelt 2 cm noort taime. Kui ta samas tempos jätkab, siis on mul maikuuks seda põõsast terve aken täis.

Õues on päike ja neli kraadi sooja. Jah, see on kevad!

Eile oli veidike uskumatu õhtu, nimelt kella seitsme paiku helistati naabriperest ja küsiti, kas mul keldris hapukurki on. Ja kutsusid mu koos kurkidega enda poole valget viina jooma. Mis siis ikka, väike käik keldrisse, kurgipurk, marineeritud lehter-kukeseened ja paar pudelit õunamahla kotti, ning minekut. Mari küsis: “Kus sa lähed?” “Naabrite poole viina jooma,” vastas emme. “Ahah, siis on hästi.”

Istusime küdeva pliidi juures ja jõime neljakesi kenasti härmas viina. Mõistlikult ikka. Nelja peale üks poolene. Enam kui mõistlik. Aga sarv läks soojaks ikka, sest ma juhtusin eile nii… no mitte eriti sööma. Naabri-Mari emal Üllel oli kindel plaani Aafrika pubisse Jörpa kontserdile minna, Mari ja Reigo moosisid mu kaasa ja nii ma avastasingi end täiesti jubedas kohas täiesti kohutaval kontserdil, kuhu ma iseseisvalt ilmselt eales sattunud ei oleks. Muusika ning ka Jörpa laulu taasesitamisega tegeles arvuti ja arvuti taga pimeduses tantsis imelike liigutustega Jörpa ise. Pimedas pidi ta vist olema selleks, et keegi aru ei saaks, et ta ise ei laulagi. Aga ma oleks tema asemel veel kardina kah ette tõmmanud ja laulude vahepeal poleks mikrofoni puutunudki, sest iga kord, kui ta seda tegi, sai väga selgeks, milline vahe on heli stuudiokvaliteedil ja pubi-laivi-kvaliteedil. Rääkimata sellest, et ühe korra mingi rikke tõttu katkes lugu arvutis ära ja mikrofoni kaudu kostis sekundike niisama kaasa undamist, sest Jörpa ei suutnud nii kiiresti reageerida.

Mis oli masendav, oli see, et valdav enamik neid inimesi, kes olid enda arust tulnud Jörpat kuulama, kuulasidki enda arust Jörpat, kes ainult hämaruses puusahööritamise eest kasseeris sisse selle esinemise tulu, laulmata ühtegi laulu. Lihtsalt lollitas inimesi. Neid valdavalt 60-aastaseid inimesi, kelle puhul oli selgelt näha, kui üliharva nad kodunt kuhugi välja käima tulevad. Ma ei tea, kui paljud nende hulgast aru said, et tegelikult lastakse neile stuudiolindistust plaadi pealt, kui paljudel oli kõrva, et seda vahet teha. Huvitav oli neid inimesi jälgida, ja natuke kurb meel ka. Nende jaoks oli see sündmus, nad olid pidulikud ja oma võimaluste kohaselt üles sätitud, nad tulid kuulama ja vaatama artisti, kes nende jaoks midagi tähendab – ja sel artistil pole oma publiku ja iseenda töö suhtes isegi niipalju lugupidamist, et neile lihtsalt laulda, nagu talt oodati, et neile ennast näidata, et artikuleerida mikrofoni sisse selgelt jne. Värdjalik suhtumine. Vaheajal käis see mees lauast lauda ja pakkus saja krooniga oma plaate müüda. Me suutsime Üllet veenda, et tal ei ole Jörpa plaati vaja.

Me olimegi seal pubis ainult umbes pool tundi, siis õnnestus meil Mari ja Reigoga Ülle sealt ära vedada ja läksime edasi hoopis teise, hoopis paremasse õllekasse, kus on Haapsalu parim köök ja sisekujundus. Otil oli bändiproov selleks ajaks lõppenud ka, tulid teiste pillimeestega proovikast ka sinna, lisaks Ivar ja veel mõni tore inimene –  ja täiesti hea rockiklassika ausalt plaadi pealt. Ohh, ma armastan seda õllekat. Sügisel, kui olud vähe lahkemad olid, käisime seal alatasa. Nüüd talvel jäi seltsielu kuidagi hõredamaks. Aga selle koha nimi on Gambrino, asub täpselt peatänava käänakukohas, kus Posti tn muutub Karja tänavaks. Soovitan soojalt. Kõige hullem, mis seal võib juhtuda, on see, et kui on palju rahvast, siis läheb toiduga kaua, sest neil on ainult üks kokk. Aga see toit on ootamist väärt.

Mis eilsest veel… õnnestus teha päris palju tööd ära. Tegin Päevalehele ühe arvamusloo (ma ei tea, kas ja millal nad avaldavad), KesKusile ammu lubatud loo enda tegemiste kohta, Lullamilla luuletuse, vastasin mitmele jupp aega mu arvutis seisnud meilile, milles sooviti mu arvamust või soovitusi teatud kirjatööde kohta, ajasin asju raamatupidaja ja e-maksuametiga… Ühesõnaga, täie ette läinud päev hommikust õhtuni.

Kirjatöö ja haridusasjade vahepeal ikka aiandus ka

Ma tahaksin väga tulla mõistusele sellest aianduslikust uimast, mis lainetena üle mu pea kokku lööb. Ott väidab, et see tuleb sellest, et ma igatsen oma aeda juba lihtsalt nii väga, et see paneb mind veidraid asju tegema. Tõsi ta on.

Aiatoa klaasukse olen ma blokeerinud metallkarkassil minikasvuhoonega, mis näeb välja nagu kõrge võrkriiul – seal kosuvad nädala eest pikeeritud perovskia, maadjas litterhein, chamisso arnika, austria vulfeenia, suureõieline kivimünt, kõrvikpriimulate segu ja lääne sininokk – kõik püsililled. Suurem jagu aga alles idaneb karpides, samamoodi nagu ka mõned tomatid ja maitsetaimed.  Varsti küll saan juba laiemale pikeerida ka kahte liiki mauklehed, mille täpsele liiginimele eestikeelset vastet ei olegi: delosperma floribunda ja delosperma congestuse, samuti roosa täpitud kelluka. Ülejäänud karpide juures käin hommikuti ja õhtuti veenmismeetodit kasutamas, et ikka idaneks. Taimi, mille sündi ma ootan, on ju veel nii… umbes seitsekümmend? Ah jaa, kunagi vanaema antud tulipunased lihtõielised begooniad potitasin ka ära, neil läheb otste väljaajamisega kaua. Kui märtsis potitan, siis on mais paras peenrasse viia ja juuni lõpus hakkavad õitsema.

Tegelen muide ikka selle maakodu ja -aia väljanuputamisega. Tuleb tunnistada, et meie majandusliku olukorra analüüs seda üritust ei soosi, ja see on veel pehmelt öeldud. Pangalaenu suurendamine praegusel hetkel oleks sõnulseletamatu lollus. Aga mul mõlgub meeles väike valik muid variante, nii et ma ei kavatsegi oma mõtet maha matta. Selle koha pealt on mul tagajalad sirged nagu pulgad, sõrad maas ja sarved ees, nagu Sõnnile kohane.

Sattusin eile Kadaka aiablogisse ja need avara vaatega peenrapildid selles teemas allpool tõid mulle sõna otses mõttes pisara silma. Täitsa jah tönnisin kohe. Ma ei ole kade, aga ma tunnen ise nii väga puudust umbes samasugusest ja samas stiilis aiast. Eriti viimasel ajal on mul lausa tunne, et ma suren kohe ära, kui ma midagi sellist luua ei saa. Ma tunnen ennast nagu kunstnik, kellel on olemas anne, loomistung, inspiratsioon, pintsel ja värvid, aga puudub lõuend!

Ja see on väga-väga kurb tunne. Te ei taha seda tunda.

Lukase poisteklasside idee äratas mõtteid

Üleeile istusin maha ja kirjutasin blogisse pika jutu. Kuid siis hakkasin mõtlema, et olen ju lubanud aeg-ajalt meie ajalehtedele arvamuslugusid saata ja tükk aega polegi seda teinud. Noh, nii ta läkski, et blogi asemel jõudis mu kirjutis vähe kohendatud kujul Postimehe arvamustoimetusele, kes selle tänases lehes ka avaldas.

Kohendamata kujul on see lugu aga järgmine.

Soopõhisest õppest etem oleks harupõhine õpe

Selline naljakas mõte tuli mulle pähe, kui lugesin Lukase uuest hariduskorralduslikust ideest, jah. Meie oludes ja meie rahvakooli ajaloo taustal näib see lausa revolutsiooniline samm. Aga seda küll ainult meie enda pisikeses mõõtkavas, kardan ma, ja pealegi annab see, et 20. sajandi jooksul on sellisest koolitüübist üle kogu maailma peamiselt ikka loobutud, märku selle sammu valest suunast. Mul kangastuvad kohe silma ette vana Euroopa pansion-tüüpi koolid ja soopõhised gümnaasiumid 19. sajandil, ikka eraldi tütar- ning poisslastele, õpetajatekski sageli just sama sugupoole esindajad. Oli ju Eestiski selliseid, Lydia Koidula õppis ka ühes. Kindlasti on taolisi koole mõnel pool veel praegugi, kuid juba pigem suure erandi kui reeglina.

Mingi iva selles soopõhise kasvatuse ja õpetuse idees muidugi on. Ise koolis töötades mängisin ma ka selle mõttega mõnikord, et mis oleks, kui oleks ikka eraldi poiste- ja tüdrukuteklassid, kindlasti oleks neis lihtsam õpetada ja õppida jne.  Aga kas ikka oleks?

Mis oleksid soopõhiste klasside plussid:

1. Klassis oleks psühholoogiliselt stabiilsem mikrokliima, eriti teismeliseeas, õppimiseks vajalikku ressurssi ei kulutataks vastassugupoole tähelepanu püüdmisele, flirtimisele või armuvalulemisele.

2. Poisid ja tüdrukud üldise pildina eristuvad sageli ka õpitüübi poolest, poiste puhul on sagedamini esindatud kinesteetiline õppijatüüp, samuti on poisid ohustatumad igasugustest käitumis- ja psüühilistest häiretest (hüperaktiivsust, düsgraafiat, düsleksiat, samuti hulk teisi kompleksseid ajutöö iseärasusest tingitud häireid avaldub peamiselt poistel). See tähendab, et poisid vajaksid mõnevõrra teistsugust õppemetoodikat kui tütarlapsed, ja eraldi klassides on võimalik seda rakendada.

3. Samuti on poiste ja tüdrukute (nagu ka meeste ja naiste) sotsiaalse käitumise mudelid päris erinevad: erinevad väärtushinnagud, erinev grupitunnetus, erinevad sotsiaalsed vajadused jne. Eraldi klassides oleks võimalik seda palju rohkem arvestada ja tekiks märksa rohkem meeskonnatunnet, mis omakorda hoiaks mikrokliima stabiilse ning õppimiseks soodsana.

4. Poisid pääseksid usinate ja püüdlike tütarlaste varjust lõpuks välja, sageneksid nende eduelamused, sellega seoses tõuseks õpimotivatsioon. Meie põhikoolide püsiv häda ongi hetkel ju see, et poisid oleks tüdrukutest näiliselt justkui arengust maas. Seda me ju tunnistame kõik, et teismeliseiga algab tütarlastel varem, samamoodi ka lõpeb varem, tütarlapsed saavad rutem sotsiaalselt küpseks, rääkimata verbaalsest võimekusest, mis on samuti tütarlastel üldiselt suurem kui poistel. Aga poistel on jälle omad asjad, omad voorused  ja eelised neis arenguetappides – mida meie peamiselt naisterahvastest pedagoogid ei oska ära kasutada ja arendada… sest nad on ju ise naised. Teadmised võivad ju olla, aga rakendada on neil väga keeruline, kui pole isegi silma vastava vajaduse nägemiseks.

5. Siit tulenevalt tekiks tungiv vajadus meespedagoogide järele, keda ülikoolid justkui toodavad, aga kes koolidesse kuidagi ei kipu jõudma. Järelikult ei ole neid veel nii hirmsasti sinna vaja läinud, kui pole loodud nende tööletulekuks vastavaid tingimusi.  Aga muidugi räägin ma hetkel ulmelistest asjadest koondnimetusega “Õpetajale ametivääriline palk”, samuti eeldaks meesterahva tööletulek meie koolilt rohkem konkreetsust, asjalikkust, eesmärgipõhisust, ja vähem administratiivset töömesilasetööd, sisekontrolli ja aruandekohustust. Õhkkonnas, kus tuleb lakkamatult kõrvalseisjatele tõestada, et sa teed ikka õiget asja, ei tunne keegi ennast kuigi hästi, ja eriti leppimatud on sellega meesterahvad.

Poiste ja tütarlaste eraldi õpetamise miinused:

1. Nagu kasvatusteadlasedki oma kommentaarides välja on toonud, pärsiks see sotsiaalsete oskuste omandamist vastavas kooliastmes. Me elame ikkagi oma elu naiste ja meestena ja kogu elu suhtleme omavahel – ning vastavad oskused kujunevad kah tõepoolest teismeeas, ning just siis veel erilise intensiivsusega, kuivõrd teismelise psüühika ongi keskendunud sotsiaalsete suhete määratlemisele ja enese koha leidmisele.

2. Meie käsutuses ei ole soopõhise õpetamise metoodikaid. Neil hallidel aegadel, kui seda õppevormi kasutati, ei olnud seda sõna veel välja mõeldud ja õpetajad toimisid ainult oma parema äranägemise ning isikliku pedagoogilise vaistu järgi. Hetkel aga oleks see tagasipöördumine pihukirve ja tulekivi juurde.

3. Meie rahvuslik traditsioon eeldab alg- ja põhihariduse osas pigem talurahvakooli tüüpi segaõpet. Argumendina tundub see muidugi tühine, aga katsu sa sajanditega sisseharjunud asja muuta,  ja vaata siis, milline segadus ja möll kohe puhkeb. See tähendab, et rääkimata metoodikast ja olemasolevatest praktilistest ressurssidest, puudub ka igasugune mentaalne valmisolek seda traditsiooni muuta – alates lapsevanematest, lõpetades õpetajate ja õpilaste endiga. Ja see segadus kestaks kümme aastat vähemalt, tõenäoliselt kauem, sest kool on väga inertne süsteem. Ei-ei. Palju mõttekam oleks panustada harupõhisele õppele, mis võimaldaks õpilastel huvide ja kalduvuste järgi vabatahtlikult jaguneda, sest nõndaviisi tekkivad grupid võimaldavad samuti väga paljude kasvatus-hariduslike erisuste arvestamist.

4. Poisteklasside loomise kasutegur jääks siiski napiks, kui koolidesse samal ajal hulganisti meesõpetajaid ei tule. Ja nad ei tule, vähemalt mitte hulgaliselt, kuni õpetajaameti prestiiž on madal, kuni õpetajate palgad vaevu-vaevu küünitavad Eesti keskmise poole, kuni õpetaja ametikohused koolis on üle kuhjatud igasugusest sekundaarsest sekeldamisest, kuni õpetajaamet ei võimalda tunnustust, eneseteostust ja loominguvabadust. Ja seda ta ei tee, ka mitte uue haridusseaduse tulemusena. Eesti kool on aga seda kõike õpetajale võimaldanud 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel enne suurt sõda, mil teadupärast oli ka amet prestiižne, palgad kõrged ja palju meesterahvaid koolis tööl. Minu vaarisa, kes töötas erinevates koolides aastal 1898 – 1964 nii õpetaja- kui direktoriametis, on oma mälestustes tollastest erinevate valitsuste hariduskorraldustest ja koolielust väga asjatundlikult ja põhjalikult kirjutanud, samuti kinnitavad ta tähelepanekuid muud eesti kooli ajaloo käsitlused.

Kõike seda arvestades ma usun, et eraldi poiste ja tüdrukute klasside loomisel tänapäeva Eestis ei oleks suuremat mõtet – kuni meil pole neile poisteklassidele anda suuremal hulgal meesõpetajaid, kuni meie õpetajate käsutuses ei ole vastavaid metoodikaid ja ettevalmistust, kuni meie üldsusele see mõte täiesti harjumatu on. Kõigi nende tingimuste täitmine võtaks tohutul hulgal ressurssi, ja kas siis pigem poleks mõttekas püüda umbes samadele eesmärkidele jõuda harupõhise õppe rakendamise kaudu. Seegi ju tähendab sarnaste huvide ja kalduvustega noorte õpetamist omaette gruppidena ning veelgi enam, erinevates harudes/õppegruppides tekiks iseenesest kindlasti kas tüdrukute või poiste ülekaalukam esindatus. Muidugi peaks siis valikuvõimalusi olema piisavalt palju, see ei tohiks piirduda vaid üldjaotusega “humanitaar/reaal”. Euroopa koolile ei ole harupõhine õpe enam aastakümneid võõras asi, ja üsna kindlasti on see ka Eesti tuleviku-kooli loomulik arengutee. Iseasi, kas jõuame selleni 5, 10 või 25 aasta pärast.

Areneb siia ja sinna

Võtame siis hullumeelse emakeelenädala tulemused kokku:

1) Seitse esinemist. 2) Käidud kahes koolis (Rakvere PK ja Kunda ÜG) ja kahes raamatukogus (Jõhvi Keskraamatukogu ja Haapsalu Lasteraamatukogu). 3) Käidud külas Katrin Reimusel. 4) Antud kaks akadeemilist tundi kirjandiõpetust ühele kenale tütarlapsele. 5) Kirjutatud “Saladustele” 18 lk stsenaariumi abielulahutusest lapse silmade läbi. 6) Tehtud eelmise kuu müügikokkuvõtted ja koostatud-välja saadetud arved. 7) Sündinud uue lasteraamatu idee, mille materjal on olemas, vaja ainult kokku panna. 8 ) Osaletud Haapsalu emakeelepäevaüritusel ja Aivo Paljasmaa “Une-Mati” (see, mis tehtud Vilepi “Une-Mati udujuttude” põhjal) pidulikul etendusel koos perekond Vilepite ja Otiga. 9) Seoses viimati nimetatud sündmusega võstetud perekond Vilepit 5-liikmelises esindatuses. 11)Koristatud kodus. 12) Käidud hooldekodus isa vaatamas. 13) Valmistatud ette lapse sünnipäev ja… 14) uuesti haigeks jäädud.

Nõnda just läkski. Laupäeva õhtupoolikul käisime veel Otiga hooldekodus mu isa vaatamas, ja tagasiteel hakkas mul nii halb, et koju jõudes läksin voodisse ega suutnud isegi mõelda selle peale, et õigupoolest pidin ju salatikartulid ja -liha valmis keetma ning pikkpoisi küpsetama, ning et pärast seda oli mul tõsine plaan nii umbes kella 21 paiku veel ka Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi suurele kokkutulekule jõuda. Ei teinud ma midagi, ei jõudnud ma kuskile; kartulid ja liha keetsid valmis Mari ja papa kahekesi, mina lõdisesin kampsuniga kahe teki all ja püüdsin tabada hetke, millal muutub vältimatuks kiire koperdamine tualettruumi poole. Seekordne viirus tundus hävitavat eelkõige mu seedekulglat nimelt.

Pühapäeva hommik ei toonud midagi oluliselt paremat, nii olingi siis tihedas telefoniühenduses oma emaga ning Mari sünnipäevapidu sai maale üle viidud. Mina siin tegin läbi häda pidulaua soolase poole kodus valmis (emaga oli nagunii eelnev kokkulepe, et magus osa jääb tema teha – ta ju meil üle suguvõsa tuntud tortmeister) ja saatsin koos sünnipäevalapse ja papaga maale. Samas helistasin kõik kutsutud läbi ja palusin neil võimaliku nakkuskolde vältimiseks meie kodu asemel hoopis Paliverre minna.

Ülejäänud päeva vedelesin kasside ja Hermanniga koos voodis, lugesin lasteraamatuid ning tundsin halva enesetunde kiuste veel ka tulist kahjumeelt, et ise oma lapse sünnipäevapeol osaleda ei saa.

Aga Hermanniga tundub hetkel asi paremuse poole liikuvat. Raviskeemi muutmine on arvatavasti päris suureks kasuks tulnud. Vahepeal peaaegu luukerestunud koer võtab minu nägemis- ja kompimismeele hinnangul taas juurde. Tundub, et ka tema enesetunne on veidi parem, ta näitab taas üles teatavaid aktiivsuse märke toidukausi ligiduses, või kui teised loomad mängivad, või kui temaga tegelda. Ma loodan, loodan, loodan, et ta tuleb seekord veel sellest välja. Liiga vara on tal meie juurest lahkuda.

« Older entries