Aidi Vallik avalikult

Nüüd on küll tunne, et teen, mis ma teen, aga mitte midagi ei jõua.

Nojah, see minu teisipäevane (või millal see oligi) Päevalehe lugu oli siin, kui keegi veel lugeda tahab. Kommentaare pole lugema jõudnud, sest lihtsalt ei ole aega. Loodan, et midagi väga koledat neis ehk ei olnud. Purkisittujaks ja naisšovinistiks võib-olla ei sõimatudki. Aga et ma ei loe neid, siis ei saa ma ka kunagi teada. Heh, veab seekord.

Lastenäidendit ei jõudnudki valmis, ei jõudnud ka täna. Tänane saak on hoopis kaks lasteluuletust: laupäevane “Lehm Ludmilla lastekas” ja üks niisama muu asi. Täna kirjutasin valmis ka selle Harry Egipti integratsiooniprojekti meediaarvustuse, mis laupäeval Postimehes ilmub. Tahtsid ju homseks juba saada, mis siis ikka, vaatasin plaadi läbi ja tegin täna ära. Üles veel panna ei saa, eks laupäeval siis viitan taas.

Eile Raatuse gümnaasiumis oli täitsa vahva, õpilasi muidugi hirmsasti palju, kolmsada või nii. Tükk  aega, pool aastat umbes ehk, pole ma sedavõrd suure auditooriumi ees seisnud. Kõhedaks võttis alguses veidi küll, aga enda arust sain hakkama. Kuigi ei tea ka, nii suurt massi on väga raske pikemalt ohjata, tegelikult esinemise teisel poolel jäi mulle mulje, et võib-olla on neil ikka igav, ja ma äkki ei õigustanud nende lootusi. Oleks võib-olla pidanud oma esinemise natuke teisiti üles ehitama ja rääkima veidi teistest asjadest või teise nurga alt või midagi üldse vahelt välja jätma. Noh, oleks-poleks, tegelikult oli kõik normaalne ja lapsed ei ole mööbel. Silmad särasid ja küsimused olid asjakohased ning näitasid nutikust. Võib-olla lihtsalt see pikk sõit väsitas mu ära, ja pärast koju tagasi ka.

Põnevuse pärast tulime tagasi Haapsallu üle Viljandi, otsides Haapsalu-Tartu vahelist otsemat teed kui see  tavapärane Märjamaa-Rapla-Türi-Paide siksakk. Nii kujunes meie marsruudiks märksa keerulisem, kuid rahulikum ja ilusam Tartu – Kuudeküla – Saarepeedi tee – Varesemäed – Saare – Mudiste – Vändra – Aluste – Kergu – Pärnu-Jaagupi – Jädivere – Teenuse – Silla – Laikküla – Haapsalu. Peab ütlema, et ainuke kole koht ja kruusatee oli umbes kümnekilomeetrisel lõigul Kergu ja Pärnu-Jaagupi vahel, ülejäänud olid kenad vähese liiklusega ja päris normaalse asfaldiga sõidetavad teed. Ja kolme ja poole tunnise sõidu asemel tulime sedapidi tagasi kolm tundi ja viisteist minutit – ajavõit muidugi väike, aga selle eest ilus loodus, rahulik ümbrus ja püha üksindus keset teed. Homme lähme jälle Tartusse Vibu sünnipäevale, siis igatahes sõidame sama rada.

Igatahes olin eilsest esinemisest jälle nii surnt, et hilise pärastlõunani ei saanud must õieti asja, suutsin mõelda ainult väga lihtsate asjade peale (nagu raske pohmakaga, ainult et mul ei olnud seda, ma ei tarbinud eile tilkagi alkoholi): et puhtaks pestud keraamilised plaadid köögiseinas läigivad ilusasti, et tanguutia elulõnga villatupsud kuurikatusel, kuhu see taim omadega roninud on, on päikesepaistes imekenad; ja et millal meie kuldnokk ükskord lõunast tagsi jõuab.Umbes nii.

Homme on plaanis volikogu istung, kus mul ühe ja õnneks väga lihtsa eelnõuga on vaja pulti minna, aga enne seda tuleb valmis saada see näidend. Ja pärast tuleb sõita Tartusse.

Muide, ärge palun vaadake enam “Saladusi!” Minuni jõudis info, et Kanal 2 ei ole nagu eriti motiveeritud uue hooaja saadete ostmisest, sest ka korduste reiting on väga kõrge ning nad teevad isegi sellega konkurentidele pika puuga ära. Kui reiting langeks, siis oleks motti ka uusi osi osta, vat nii.

Üleeile istusin maha ja kirjutasin blogisse pika jutu. Kuid siis hakkasin mõtlema, et olen ju lubanud aeg-ajalt meie ajalehtedele arvamuslugusid saata ja tükk aega polegi seda teinud. Noh, nii ta läkski, et blogi asemel jõudis mu kirjutis vähe kohendatud kujul Postimehe arvamustoimetusele, kes selle tänases lehes ka avaldas.

Kohendamata kujul on see lugu aga järgmine.

Soopõhisest õppest etem oleks harupõhine õpe

Selline naljakas mõte tuli mulle pähe, kui lugesin Lukase uuest hariduskorralduslikust ideest, jah. Meie oludes ja meie rahvakooli ajaloo taustal näib see lausa revolutsiooniline samm. Aga seda küll ainult meie enda pisikeses mõõtkavas, kardan ma, ja pealegi annab see, et 20. sajandi jooksul on sellisest koolitüübist üle kogu maailma peamiselt ikka loobutud, märku selle sammu valest suunast. Mul kangastuvad kohe silma ette vana Euroopa pansion-tüüpi koolid ja soopõhised gümnaasiumid 19. sajandil, ikka eraldi tütar- ning poisslastele, õpetajatekski sageli just sama sugupoole esindajad. Oli ju Eestiski selliseid, Lydia Koidula õppis ka ühes. Kindlasti on taolisi koole mõnel pool veel praegugi, kuid juba pigem suure erandi kui reeglina.

Mingi iva selles soopõhise kasvatuse ja õpetuse idees muidugi on. Ise koolis töötades mängisin ma ka selle mõttega mõnikord, et mis oleks, kui oleks ikka eraldi poiste- ja tüdrukuteklassid, kindlasti oleks neis lihtsam õpetada ja õppida jne.  Aga kas ikka oleks?

Mis oleksid soopõhiste klasside plussid:

1. Klassis oleks psühholoogiliselt stabiilsem mikrokliima, eriti teismeliseeas, õppimiseks vajalikku ressurssi ei kulutataks vastassugupoole tähelepanu püüdmisele, flirtimisele või armuvalulemisele.

2. Poisid ja tüdrukud üldise pildina eristuvad sageli ka õpitüübi poolest, poiste puhul on sagedamini esindatud kinesteetiline õppijatüüp, samuti on poisid ohustatumad igasugustest käitumis- ja psüühilistest häiretest (hüperaktiivsust, düsgraafiat, düsleksiat, samuti hulk teisi kompleksseid ajutöö iseärasusest tingitud häireid avaldub peamiselt poistel). See tähendab, et poisid vajaksid mõnevõrra teistsugust õppemetoodikat kui tütarlapsed, ja eraldi klassides on võimalik seda rakendada.

3. Samuti on poiste ja tüdrukute (nagu ka meeste ja naiste) sotsiaalse käitumise mudelid päris erinevad: erinevad väärtushinnagud, erinev grupitunnetus, erinevad sotsiaalsed vajadused jne. Eraldi klassides oleks võimalik seda palju rohkem arvestada ja tekiks märksa rohkem meeskonnatunnet, mis omakorda hoiaks mikrokliima stabiilse ning õppimiseks soodsana.

4. Poisid pääseksid usinate ja püüdlike tütarlaste varjust lõpuks välja, sageneksid nende eduelamused, sellega seoses tõuseks õpimotivatsioon. Meie põhikoolide püsiv häda ongi hetkel ju see, et poisid oleks tüdrukutest näiliselt justkui arengust maas. Seda me ju tunnistame kõik, et teismeliseiga algab tütarlastel varem, samamoodi ka lõpeb varem, tütarlapsed saavad rutem sotsiaalselt küpseks, rääkimata verbaalsest võimekusest, mis on samuti tütarlastel üldiselt suurem kui poistel. Aga poistel on jälle omad asjad, omad voorused  ja eelised neis arenguetappides – mida meie peamiselt naisterahvastest pedagoogid ei oska ära kasutada ja arendada… sest nad on ju ise naised. Teadmised võivad ju olla, aga rakendada on neil väga keeruline, kui pole isegi silma vastava vajaduse nägemiseks.

5. Siit tulenevalt tekiks tungiv vajadus meespedagoogide järele, keda ülikoolid justkui toodavad, aga kes koolidesse kuidagi ei kipu jõudma. Järelikult ei ole neid veel nii hirmsasti sinna vaja läinud, kui pole loodud nende tööletulekuks vastavaid tingimusi.  Aga muidugi räägin ma hetkel ulmelistest asjadest koondnimetusega “Õpetajale ametivääriline palk”, samuti eeldaks meesterahva tööletulek meie koolilt rohkem konkreetsust, asjalikkust, eesmärgipõhisust, ja vähem administratiivset töömesilasetööd, sisekontrolli ja aruandekohustust. Õhkkonnas, kus tuleb lakkamatult kõrvalseisjatele tõestada, et sa teed ikka õiget asja, ei tunne keegi ennast kuigi hästi, ja eriti leppimatud on sellega meesterahvad.

Poiste ja tütarlaste eraldi õpetamise miinused:

1. Nagu kasvatusteadlasedki oma kommentaarides välja on toonud, pärsiks see sotsiaalsete oskuste omandamist vastavas kooliastmes. Me elame ikkagi oma elu naiste ja meestena ja kogu elu suhtleme omavahel – ning vastavad oskused kujunevad kah tõepoolest teismeeas, ning just siis veel erilise intensiivsusega, kuivõrd teismelise psüühika ongi keskendunud sotsiaalsete suhete määratlemisele ja enese koha leidmisele.

2. Meie käsutuses ei ole soopõhise õpetamise metoodikaid. Neil hallidel aegadel, kui seda õppevormi kasutati, ei olnud seda sõna veel välja mõeldud ja õpetajad toimisid ainult oma parema äranägemise ning isikliku pedagoogilise vaistu järgi. Hetkel aga oleks see tagasipöördumine pihukirve ja tulekivi juurde.

3. Meie rahvuslik traditsioon eeldab alg- ja põhihariduse osas pigem talurahvakooli tüüpi segaõpet. Argumendina tundub see muidugi tühine, aga katsu sa sajanditega sisseharjunud asja muuta,  ja vaata siis, milline segadus ja möll kohe puhkeb. See tähendab, et rääkimata metoodikast ja olemasolevatest praktilistest ressurssidest, puudub ka igasugune mentaalne valmisolek seda traditsiooni muuta – alates lapsevanematest, lõpetades õpetajate ja õpilaste endiga. Ja see segadus kestaks kümme aastat vähemalt, tõenäoliselt kauem, sest kool on väga inertne süsteem. Ei-ei. Palju mõttekam oleks panustada harupõhisele õppele, mis võimaldaks õpilastel huvide ja kalduvuste järgi vabatahtlikult jaguneda, sest nõndaviisi tekkivad grupid võimaldavad samuti väga paljude kasvatus-hariduslike erisuste arvestamist.

4. Poisteklasside loomise kasutegur jääks siiski napiks, kui koolidesse samal ajal hulganisti meesõpetajaid ei tule. Ja nad ei tule, vähemalt mitte hulgaliselt, kuni õpetajaameti prestiiž on madal, kuni õpetajate palgad vaevu-vaevu küünitavad Eesti keskmise poole, kuni õpetaja ametikohused koolis on üle kuhjatud igasugusest sekundaarsest sekeldamisest, kuni õpetajaamet ei võimalda tunnustust, eneseteostust ja loominguvabadust. Ja seda ta ei tee, ka mitte uue haridusseaduse tulemusena. Eesti kool on aga seda kõike õpetajale võimaldanud 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel enne suurt sõda, mil teadupärast oli ka amet prestiižne, palgad kõrged ja palju meesterahvaid koolis tööl. Minu vaarisa, kes töötas erinevates koolides aastal 1898 – 1964 nii õpetaja- kui direktoriametis, on oma mälestustes tollastest erinevate valitsuste hariduskorraldustest ja koolielust väga asjatundlikult ja põhjalikult kirjutanud, samuti kinnitavad ta tähelepanekuid muud eesti kooli ajaloo käsitlused.

Kõike seda arvestades ma usun, et eraldi poiste ja tüdrukute klasside loomisel tänapäeva Eestis ei oleks suuremat mõtet – kuni meil pole neile poisteklassidele anda suuremal hulgal meesõpetajaid, kuni meie õpetajate käsutuses ei ole vastavaid metoodikaid ja ettevalmistust, kuni meie üldsusele see mõte täiesti harjumatu on. Kõigi nende tingimuste täitmine võtaks tohutul hulgal ressurssi, ja kas siis pigem poleks mõttekas püüda umbes samadele eesmärkidele jõuda harupõhise õppe rakendamise kaudu. Seegi ju tähendab sarnaste huvide ja kalduvustega noorte õpetamist omaette gruppidena ning veelgi enam, erinevates harudes/õppegruppides tekiks iseenesest kindlasti kas tüdrukute või poiste ülekaalukam esindatus. Muidugi peaks siis valikuvõimalusi olema piisavalt palju, see ei tohiks piirduda vaid üldjaotusega “humanitaar/reaal”. Euroopa koolile ei ole harupõhine õpe enam aastakümneid võõras asi, ja üsna kindlasti on see ka Eesti tuleviku-kooli loomulik arengutee. Iseasi, kas jõuame selleni 5, 10 või 25 aasta pärast.