Hermanni ravimisest ja “Mustast porist”

Eile käisime Hermanniga taas Tallinnas arsti juures, sest senine raviskeem töötas küll hästi valude mahavõtmise kohapealt, aga samas tundusid avalduvat ka mõned ohutunnet forsseerivad kõrvalnähud. Nii näiteks on meie poisi söögiisu täiesti kadunud, päevaports süüakse ära korduva meelitamise tulemusena, ja siis ka tundub justkui, et see lihtsalt haihtub ta organismist kuskile. Hermann on jäänud viimase pooleteist kuuga õõvastavalt kõhnaks, kondid püsti, nälja nägu peas, mängulust on kadunud ja Elli seltsistki pole tal enam suuremat rõõmu. Ka jalutuskäigud, kuhu varem söösteti tohutu entusiasmiga, ei pane enam tema silma särama, pigem vaatab ta otsa alistuva näoga: no eks ma siis tulen kaasa, kui sa nii väga tahad.

Arsti juures selgus, et kaalukaotus on on olnud tõepoolest hirmutav: seitse kilo. Seda mitte rasvkoe (mida tal ennegi suurt ei olnud), vaid lihasmassi arvelt.

Nii kirjutatigi talle kaks rohtu juurde: üks peaks seedimist parandama, teine on B12 vitamiin, mida hakkame talle ise kord nädalas süstima. Põhirohu annust aga vähendati. Nüüd kaks nädalat jälgime, ja kui valuilminguid tagasi ei tule, siis saab põhiravimi kogust veelgi vähendada.

Oh, ma ei tea, mis sellest kõigest saab. Kohati tuleb väga lootusetu tunne peale. Aga veel tugevam on tunne, et ma pole veel valmis Hermannist loobuma, kohe sugugi ei ole.

Lugesin lõpuks huvi pärast läbi ka Eesti uue bestselleri: Mihkel Raua “Musta pori näkku”. Kuigi memuaristika ei ole just mu lemmikžanr. “Must pori” tekitas minus väga vastakaid tundeid. Igatahes saan ma absoluutselt aru selle raamatu müügiedust. Ja raamat on tegelikult omas žanris tõesti hea. Eriti kõnelev on ta muidugi Mihkli põlvkonnakaaslastele, ja sellepärast ma tegelikult ei tahakski seda põhjalikumalt analüüsida, sest ma ei pruugi olla seda tehes objektiivne, sest selle olustiku ja elustiiliga, mida ta kirjeldab, seob mind natuke liiga palju isiklikku. Eks mina püüdsin kah oma esimeses Anni-raamatus seda Kärdi päevikukatkendite kaudu natuke kirjeldada. Aga siiski, praegu sellele ajale tagasi mõeldes on endalgi raske uskuda, et selline elu oli. See mälestus on muutunud nagu mingiks muinasjutuks või unenäoks, nii et kui midagi sellest meenub, ei mõju see üldse realistlikult, vaid pigem häguse fatamorgaanana. Ma imestan, et Mihkel sellest ajast nii palju mäletab, lausa detailideni.

Jah, mingis mõttes on nüüd kätte saabunud aeg kahekümne ja kahekümne viie aasta taguste sündmuste ja olude retrospektiivseks lahtimõtestamiseks, ajaline distants on juba piisav, kuid info veel käeulatuses ja samas on neilsamul aastail oma elu alustanud inimestel nüüd ka teatav huvi “oma aja” lahtimõtestamise vastu, või vähemalt huvi vaadata, kuidas nägid samu sündmusi teiste inimeste silmad. Selles mõttes on “Must pori” kahtlemata paljudele šokeeriv ja tõstab kindlasti massides levinud kultuurivaenulikkust, millega võib nagunii kokku puutuda iga kord, kui vaadata kultuuri ja raha erinevat laadi seostest kõnelevatele ajakirjandusartiklitele laekuvaid kommentaare. Küllap on nüüd veegi enam toidetud nende kultuurivõhikute veendumus, et muusikud, kirjanikud ja kunstnikud põhiliselt joovad, logelevad ja nõuavad endale korralike töötegijate raha, samal ajal paisates neile kultuuri sildi all näkku roppust ja ülbust – samas ei suuda nõnda arvajad näha selle kaootilise “kultuuriköögi” tegelikku ja olemuslikku tulemust, millel põhineb meie rahva identiteet, kultuur, olemasolu riigina.  Seda on natuke kurb tõdeda. Nii et selles mõttes on “Must pori” raamat, mis tegelikult ei peaks sattuma valede inimeste kätte, aga bestsellerina on see tee paratamatu.

2 kommentaari

  1. Ülla said,

    6. märts 2009 kell 22:50

    Oi jah, kurb seis isand Hermanniga

  2. sehkendaja said,

    7. märts 2009 kell 15:37

    Hermannile hoian pöialt. Et elu oleks vähegi elamisväärsem.

    Raua raamatu kohta…. Tegelikult olid nii sinu Anni esimene raamat kui see raamat “hoiatuseks” koolilastele. Minu arust oli mõlemal see osaliselt ühine eesmärk. Ometi oli sinu oma ka selgele sihtrühmale ja sellevõrra tuli moraal kergemini välja. Või ütleme – sihtrühmale mõistetavamates terminites. (Ja nagu ma olen kuulnud – teatritükile järgneb küsimuste-vastuste voor, kus koolinoor võiks mõistatada, miks keegi just nii tegi). Raua raamatust tuleb tegelikult ka vägagi suure selgusega sama hoiatus välja – aga moraal on sihtrühmale varjatum… Sihtrühma kui sellist aga pole, pigem on kirjanik “hoiatanud” nooremaid selle lugemise eest. Ja valedesse kätesse sattunult võib see tõesti ebaselgem olla. Näiteks kasvõi see ropendamine, mida ette heidetakse – see on ju puhas paroodia. Minu arvates.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: