Võtame siis hullumeelse emakeelenädala tulemused kokku:
1) Seitse esinemist. 2) Käidud kahes koolis (Rakvere PK ja Kunda ÜG) ja kahes raamatukogus (Jõhvi Keskraamatukogu ja Haapsalu Lasteraamatukogu). 3) Käidud külas Katrin Reimusel. 4) Antud kaks akadeemilist tundi kirjandiõpetust ühele kenale tütarlapsele. 5) Kirjutatud “Saladustele” 18 lk stsenaariumi abielulahutusest lapse silmade läbi. 6) Tehtud eelmise kuu müügikokkuvõtted ja koostatud-välja saadetud arved. 7) Sündinud uue lasteraamatu idee, mille materjal on olemas, vaja ainult kokku panna. 8 ) Osaletud Haapsalu emakeelepäevaüritusel ja Aivo Paljasmaa “Une-Mati” (see, mis tehtud Vilepi “Une-Mati udujuttude” põhjal) pidulikul etendusel koos perekond Vilepite ja Otiga. 9) Seoses viimati nimetatud sündmusega võstetud perekond Vilepit 5-liikmelises esindatuses. 11)Koristatud kodus. 12) Käidud hooldekodus isa vaatamas. 13) Valmistatud ette lapse sünnipäev ja… 14) uuesti haigeks jäädud.
Nõnda just läkski. Laupäeva õhtupoolikul käisime veel Otiga hooldekodus mu isa vaatamas, ja tagasiteel hakkas mul nii halb, et koju jõudes läksin voodisse ega suutnud isegi mõelda selle peale, et õigupoolest pidin ju salatikartulid ja -liha valmis keetma ning pikkpoisi küpsetama, ning et pärast seda oli mul tõsine plaan nii umbes kella 21 paiku veel ka Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi suurele kokkutulekule jõuda. Ei teinud ma midagi, ei jõudnud ma kuskile; kartulid ja liha keetsid valmis Mari ja papa kahekesi, mina lõdisesin kampsuniga kahe teki all ja püüdsin tabada hetke, millal muutub vältimatuks kiire koperdamine tualettruumi poole. Seekordne viirus tundus hävitavat eelkõige mu seedekulglat nimelt.
Pühapäeva hommik ei toonud midagi oluliselt paremat, nii olingi siis tihedas telefoniühenduses oma emaga ning Mari sünnipäevapidu sai maale üle viidud. Mina siin tegin läbi häda pidulaua soolase poole kodus valmis (emaga oli nagunii eelnev kokkulepe, et magus osa jääb tema teha – ta ju meil üle suguvõsa tuntud tortmeister) ja saatsin koos sünnipäevalapse ja papaga maale. Samas helistasin kõik kutsutud läbi ja palusin neil võimaliku nakkuskolde vältimiseks meie kodu asemel hoopis Paliverre minna.
Ülejäänud päeva vedelesin kasside ja Hermanniga koos voodis, lugesin lasteraamatuid ning tundsin halva enesetunde kiuste veel ka tulist kahjumeelt, et ise oma lapse sünnipäevapeol osaleda ei saa.
Aga Hermanniga tundub hetkel asi paremuse poole liikuvat. Raviskeemi muutmine on arvatavasti päris suureks kasuks tulnud. Vahepeal peaaegu luukerestunud koer võtab minu nägemis- ja kompimismeele hinnangul taas juurde. Tundub, et ka tema enesetunne on veidi parem, ta näitab taas üles teatavaid aktiivsuse märke toidukausi ligiduses, või kui teised loomad mängivad, või kui temaga tegelda. Ma loodan, loodan, loodan, et ta tuleb seekord veel sellest välja. Liiga vara on tal meie juurest lahkuda.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar