Lukase poisteklasside idee äratas mõtteid

Üleeile istusin maha ja kirjutasin blogisse pika jutu. Kuid siis hakkasin mõtlema, et olen ju lubanud aeg-ajalt meie ajalehtedele arvamuslugusid saata ja tükk aega polegi seda teinud. Noh, nii ta läkski, et blogi asemel jõudis mu kirjutis vähe kohendatud kujul Postimehe arvamustoimetusele, kes selle tänases lehes ka avaldas.

Kohendamata kujul on see lugu aga järgmine.

Soopõhisest õppest etem oleks harupõhine õpe

Selline naljakas mõte tuli mulle pähe, kui lugesin Lukase uuest hariduskorralduslikust ideest, jah. Meie oludes ja meie rahvakooli ajaloo taustal näib see lausa revolutsiooniline samm. Aga seda küll ainult meie enda pisikeses mõõtkavas, kardan ma, ja pealegi annab see, et 20. sajandi jooksul on sellisest koolitüübist üle kogu maailma peamiselt ikka loobutud, märku selle sammu valest suunast. Mul kangastuvad kohe silma ette vana Euroopa pansion-tüüpi koolid ja soopõhised gümnaasiumid 19. sajandil, ikka eraldi tütar- ning poisslastele, õpetajatekski sageli just sama sugupoole esindajad. Oli ju Eestiski selliseid, Lydia Koidula õppis ka ühes. Kindlasti on taolisi koole mõnel pool veel praegugi, kuid juba pigem suure erandi kui reeglina.

Mingi iva selles soopõhise kasvatuse ja õpetuse idees muidugi on. Ise koolis töötades mängisin ma ka selle mõttega mõnikord, et mis oleks, kui oleks ikka eraldi poiste- ja tüdrukuteklassid, kindlasti oleks neis lihtsam õpetada ja õppida jne.  Aga kas ikka oleks?

Mis oleksid soopõhiste klasside plussid:

1. Klassis oleks psühholoogiliselt stabiilsem mikrokliima, eriti teismeliseeas, õppimiseks vajalikku ressurssi ei kulutataks vastassugupoole tähelepanu püüdmisele, flirtimisele või armuvalulemisele.

2. Poisid ja tüdrukud üldise pildina eristuvad sageli ka õpitüübi poolest, poiste puhul on sagedamini esindatud kinesteetiline õppijatüüp, samuti on poisid ohustatumad igasugustest käitumis- ja psüühilistest häiretest (hüperaktiivsust, düsgraafiat, düsleksiat, samuti hulk teisi kompleksseid ajutöö iseärasusest tingitud häireid avaldub peamiselt poistel). See tähendab, et poisid vajaksid mõnevõrra teistsugust õppemetoodikat kui tütarlapsed, ja eraldi klassides on võimalik seda rakendada.

3. Samuti on poiste ja tüdrukute (nagu ka meeste ja naiste) sotsiaalse käitumise mudelid päris erinevad: erinevad väärtushinnagud, erinev grupitunnetus, erinevad sotsiaalsed vajadused jne. Eraldi klassides oleks võimalik seda palju rohkem arvestada ja tekiks märksa rohkem meeskonnatunnet, mis omakorda hoiaks mikrokliima stabiilse ning õppimiseks soodsana.

4. Poisid pääseksid usinate ja püüdlike tütarlaste varjust lõpuks välja, sageneksid nende eduelamused, sellega seoses tõuseks õpimotivatsioon. Meie põhikoolide püsiv häda ongi hetkel ju see, et poisid oleks tüdrukutest näiliselt justkui arengust maas. Seda me ju tunnistame kõik, et teismeliseiga algab tütarlastel varem, samamoodi ka lõpeb varem, tütarlapsed saavad rutem sotsiaalselt küpseks, rääkimata verbaalsest võimekusest, mis on samuti tütarlastel üldiselt suurem kui poistel. Aga poistel on jälle omad asjad, omad voorused  ja eelised neis arenguetappides – mida meie peamiselt naisterahvastest pedagoogid ei oska ära kasutada ja arendada… sest nad on ju ise naised. Teadmised võivad ju olla, aga rakendada on neil väga keeruline, kui pole isegi silma vastava vajaduse nägemiseks.

5. Siit tulenevalt tekiks tungiv vajadus meespedagoogide järele, keda ülikoolid justkui toodavad, aga kes koolidesse kuidagi ei kipu jõudma. Järelikult ei ole neid veel nii hirmsasti sinna vaja läinud, kui pole loodud nende tööletulekuks vastavaid tingimusi.  Aga muidugi räägin ma hetkel ulmelistest asjadest koondnimetusega “Õpetajale ametivääriline palk”, samuti eeldaks meesterahva tööletulek meie koolilt rohkem konkreetsust, asjalikkust, eesmärgipõhisust, ja vähem administratiivset töömesilasetööd, sisekontrolli ja aruandekohustust. Õhkkonnas, kus tuleb lakkamatult kõrvalseisjatele tõestada, et sa teed ikka õiget asja, ei tunne keegi ennast kuigi hästi, ja eriti leppimatud on sellega meesterahvad.

Poiste ja tütarlaste eraldi õpetamise miinused:

1. Nagu kasvatusteadlasedki oma kommentaarides välja on toonud, pärsiks see sotsiaalsete oskuste omandamist vastavas kooliastmes. Me elame ikkagi oma elu naiste ja meestena ja kogu elu suhtleme omavahel – ning vastavad oskused kujunevad kah tõepoolest teismeeas, ning just siis veel erilise intensiivsusega, kuivõrd teismelise psüühika ongi keskendunud sotsiaalsete suhete määratlemisele ja enese koha leidmisele.

2. Meie käsutuses ei ole soopõhise õpetamise metoodikaid. Neil hallidel aegadel, kui seda õppevormi kasutati, ei olnud seda sõna veel välja mõeldud ja õpetajad toimisid ainult oma parema äranägemise ning isikliku pedagoogilise vaistu järgi. Hetkel aga oleks see tagasipöördumine pihukirve ja tulekivi juurde.

3. Meie rahvuslik traditsioon eeldab alg- ja põhihariduse osas pigem talurahvakooli tüüpi segaõpet. Argumendina tundub see muidugi tühine, aga katsu sa sajanditega sisseharjunud asja muuta,  ja vaata siis, milline segadus ja möll kohe puhkeb. See tähendab, et rääkimata metoodikast ja olemasolevatest praktilistest ressurssidest, puudub ka igasugune mentaalne valmisolek seda traditsiooni muuta – alates lapsevanematest, lõpetades õpetajate ja õpilaste endiga. Ja see segadus kestaks kümme aastat vähemalt, tõenäoliselt kauem, sest kool on väga inertne süsteem. Ei-ei. Palju mõttekam oleks panustada harupõhisele õppele, mis võimaldaks õpilastel huvide ja kalduvuste järgi vabatahtlikult jaguneda, sest nõndaviisi tekkivad grupid võimaldavad samuti väga paljude kasvatus-hariduslike erisuste arvestamist.

4. Poisteklasside loomise kasutegur jääks siiski napiks, kui koolidesse samal ajal hulganisti meesõpetajaid ei tule. Ja nad ei tule, vähemalt mitte hulgaliselt, kuni õpetajaameti prestiiž on madal, kuni õpetajate palgad vaevu-vaevu küünitavad Eesti keskmise poole, kuni õpetaja ametikohused koolis on üle kuhjatud igasugusest sekundaarsest sekeldamisest, kuni õpetajaamet ei võimalda tunnustust, eneseteostust ja loominguvabadust. Ja seda ta ei tee, ka mitte uue haridusseaduse tulemusena. Eesti kool on aga seda kõike õpetajale võimaldanud 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel enne suurt sõda, mil teadupärast oli ka amet prestiižne, palgad kõrged ja palju meesterahvaid koolis tööl. Minu vaarisa, kes töötas erinevates koolides aastal 1898 – 1964 nii õpetaja- kui direktoriametis, on oma mälestustes tollastest erinevate valitsuste hariduskorraldustest ja koolielust väga asjatundlikult ja põhjalikult kirjutanud, samuti kinnitavad ta tähelepanekuid muud eesti kooli ajaloo käsitlused.

Kõike seda arvestades ma usun, et eraldi poiste ja tüdrukute klasside loomisel tänapäeva Eestis ei oleks suuremat mõtet – kuni meil pole neile poisteklassidele anda suuremal hulgal meesõpetajaid, kuni meie õpetajate käsutuses ei ole vastavaid metoodikaid ja ettevalmistust, kuni meie üldsusele see mõte täiesti harjumatu on. Kõigi nende tingimuste täitmine võtaks tohutul hulgal ressurssi, ja kas siis pigem poleks mõttekas püüda umbes samadele eesmärkidele jõuda harupõhise õppe rakendamise kaudu. Seegi ju tähendab sarnaste huvide ja kalduvustega noorte õpetamist omaette gruppidena ning veelgi enam, erinevates harudes/õppegruppides tekiks iseenesest kindlasti kas tüdrukute või poiste ülekaalukam esindatus. Muidugi peaks siis valikuvõimalusi olema piisavalt palju, see ei tohiks piirduda vaid üldjaotusega “humanitaar/reaal”. Euroopa koolile ei ole harupõhine õpe enam aastakümneid võõras asi, ja üsna kindlasti on see ka Eesti tuleviku-kooli loomulik arengutee. Iseasi, kas jõuame selleni 5, 10 või 25 aasta pärast.

5 kommentaari

  1. a. said,

    19. märts 2009 kell 08:40

    Nii huvi pärast uurin – mitu klassi keskmine õpilane 19. sajandil ja 20. sajandi alguses koolis käis? Ma muidugi ei ole kindel, aga on jäänud mulje, et mitte väga palju. Kui aga õpilased ei käi koolis mitte 12 aastat, vaid ütleme poole sellest ehk 6 aastat, siis oleks ju ka õpetajaid vaja poole vähem. Ning neile õpetajaile saaks maksta ka kaks korda rohkem palka, kuna nn palgafond oleks ju sama? Võibolla sellest tuligi kõrgem palk ja kõrgema palgaga kaasnev prestiiž?

  2. sehkendaja said,

    19. märts 2009 kell 11:17

    Lehes on kommentaare küll, seega sisuliselt pole vist enam mõtet midagi siia lisada. Põhimõtteliselt olen aruteluga täiesti päri – on plusse ja miinuseid, pole midagi teha. Samas – esimesed kommenteerijad ei ole vist artiklit lõpuni viitsinud lugeda 🙂

  3. aidivallik said,

    19. märts 2009 kell 11:40

    a-le:
    Tõsi, keskmise õpilase kooliaeg piirduski 3-6 aastaga. Kui suur osa talulastest läks edasi linnakoolidesse (kreiskoolid ja gümnaasiumid), seda statistikat mu käes ei ole, aga võib arvata, et see oli väike hulk. Esimesel vabariigiajal oli minu mäletamist mööda kohustuslik algharidus neli klassi (igaks juhuks vabandan, kui eksin, mälu järgi ütlen praegu seda), kuid siis õppis kõrgemas kooliastmes edasi juba tunduvalt suurem protsent eesti õpilasi, gümnaasiumiharidus ei olnud küll massiline ja üleüldine, kuid siiski tavaline.
    Aga prestiiž vaevalt et ainult kõrge palga pärast tuli. Õpetajakohtadele lausa kandideeriti ja ametisse valikul otsustati mitte ainult kandidaadi erialapädevuse, vaid ka isiksuseomaduste järgi. Ernst Enno, kes töötas pikki aastaid kooliinspektorina, on sellest ka kirjutanud: näiteks kuidas nõuti õpetajakandidaadilt laitmatuid ning karskeid eluviise, Enno üks tingimusi kandidaadile näiteks oli mittesuitsetamine. Samuti peeti õpetaja puhul enam-vähem loomulikuks, et ta osaleb ka ühiskondlikus elus ja kultuuritegevuses – see küll pigem varasemal, tsaariajal. Kõik need pasunakoorid, laulu- ja mänguseltsid, mida õpetajad vedasid. Eks nad olid siis maakohtades need üksikud kõrgemalt haritud inimesed. Kuid see selleks. Aeg on ju muutunud.

    sehkendaja – ma ei tea selle loo kommentaaridest eriti midagi, loen neid avalikes kommentaariumides haruharva, sest kogemus näitab selle enamasti olevat ajaraiskamise.

  4. sehkendaja said,

    19. märts 2009 kell 12:54

    Suured vabandused! Mina viitasin Postimehe kommentaaridele, sest sel ajal, kui mina kirjutasin, ei näidanud mulle ühtegi kommentaari siin. Ei tahtnud kedagi solvata, vabandust!

  5. aidivallik said,

    19. märts 2009 kell 20:07

    Pole vaja vabandada, äratasidki huvi ja käisin vaatasin need kommentaarid ikka ära. Tegelikult huvitav jah, kui paljud usuvad olevat eraldi poisteklassid olevat nüüd see võluvitsake, mis hoobilt poiste koolis hakkamasaamise hõlpsamaks teeb. Noh, eks ta mõnevõrra teekski ju, aga sellegipoolest on ju need agad.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: