Surnt. Täitsa kohe.

Nüüd on küll tunne, et teen, mis ma teen, aga mitte midagi ei jõua.

Nojah, see minu teisipäevane (või millal see oligi) Päevalehe lugu oli siin, kui keegi veel lugeda tahab. Kommentaare pole lugema jõudnud, sest lihtsalt ei ole aega. Loodan, et midagi väga koledat neis ehk ei olnud. Purkisittujaks ja naisšovinistiks võib-olla ei sõimatudki. Aga et ma ei loe neid, siis ei saa ma ka kunagi teada. Heh, veab seekord.

Lastenäidendit ei jõudnudki valmis, ei jõudnud ka täna. Tänane saak on hoopis kaks lasteluuletust: laupäevane “Lehm Ludmilla lastekas” ja üks niisama muu asi. Täna kirjutasin valmis ka selle Harry Egipti integratsiooniprojekti meediaarvustuse, mis laupäeval Postimehes ilmub. Tahtsid ju homseks juba saada, mis siis ikka, vaatasin plaadi läbi ja tegin täna ära. Üles veel panna ei saa, eks laupäeval siis viitan taas.

Eile Raatuse gümnaasiumis oli täitsa vahva, õpilasi muidugi hirmsasti palju, kolmsada või nii. Tükk  aega, pool aastat umbes ehk, pole ma sedavõrd suure auditooriumi ees seisnud. Kõhedaks võttis alguses veidi küll, aga enda arust sain hakkama. Kuigi ei tea ka, nii suurt massi on väga raske pikemalt ohjata, tegelikult esinemise teisel poolel jäi mulle mulje, et võib-olla on neil ikka igav, ja ma äkki ei õigustanud nende lootusi. Oleks võib-olla pidanud oma esinemise natuke teisiti üles ehitama ja rääkima veidi teistest asjadest või teise nurga alt või midagi üldse vahelt välja jätma. Noh, oleks-poleks, tegelikult oli kõik normaalne ja lapsed ei ole mööbel. Silmad särasid ja küsimused olid asjakohased ning näitasid nutikust. Võib-olla lihtsalt see pikk sõit väsitas mu ära, ja pärast koju tagasi ka.

Põnevuse pärast tulime tagasi Haapsallu üle Viljandi, otsides Haapsalu-Tartu vahelist otsemat teed kui see  tavapärane Märjamaa-Rapla-Türi-Paide siksakk. Nii kujunes meie marsruudiks märksa keerulisem, kuid rahulikum ja ilusam Tartu – Kuudeküla – Saarepeedi tee – Varesemäed – Saare – Mudiste – Vändra – Aluste – Kergu – Pärnu-Jaagupi – Jädivere – Teenuse – Silla – Laikküla – Haapsalu. Peab ütlema, et ainuke kole koht ja kruusatee oli umbes kümnekilomeetrisel lõigul Kergu ja Pärnu-Jaagupi vahel, ülejäänud olid kenad vähese liiklusega ja päris normaalse asfaldiga sõidetavad teed. Ja kolme ja poole tunnise sõidu asemel tulime sedapidi tagasi kolm tundi ja viisteist minutit – ajavõit muidugi väike, aga selle eest ilus loodus, rahulik ümbrus ja püha üksindus keset teed. Homme lähme jälle Tartusse Vibu sünnipäevale, siis igatahes sõidame sama rada.

Igatahes olin eilsest esinemisest jälle nii surnt, et hilise pärastlõunani ei saanud must õieti asja, suutsin mõelda ainult väga lihtsate asjade peale (nagu raske pohmakaga, ainult et mul ei olnud seda, ma ei tarbinud eile tilkagi alkoholi): et puhtaks pestud keraamilised plaadid köögiseinas läigivad ilusasti, et tanguutia elulõnga villatupsud kuurikatusel, kuhu see taim omadega roninud on, on päikesepaistes imekenad; ja et millal meie kuldnokk ükskord lõunast tagsi jõuab.Umbes nii.

Homme on plaanis volikogu istung, kus mul ühe ja õnneks väga lihtsa eelnõuga on vaja pulti minna, aga enne seda tuleb valmis saada see näidend. Ja pärast tuleb sõita Tartusse.

Muide, ärge palun vaadake enam “Saladusi!” Minuni jõudis info, et Kanal 2 ei ole nagu eriti motiveeritud uue hooaja saadete ostmisest, sest ka korduste reiting on väga kõrge ning nad teevad isegi sellega konkurentidele pika puuga ära. Kui reiting langeks, siis oleks motti ka uusi osi osta, vat nii.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: