Ma sain täna aias töötada! Hurraa!

On lausa eufooriline tunne pealaest varbaotsteni, kui aias on saabunud hetk, mil paljast maad on rohkem kui lund, mil saab minna ning näpuga torkida või kühvliga susata või lugeda maa seest välja tungivaid otsakesi. Täna oli just see päev!

Koerte poolt talvel tekitatud miinivälja likvideerimine ei oleks ükskõik mis muud olukorras sugugi nii meeliülendav töö, aga avamaa-aianduse esimesel päeval on seegi eriline ning kuidagi austav ülesanne – eemaldada lahtisulanud, alles märjalt murult perekoerte kolme kuu seedetegevuse jäägid. Aina imesta, kui palju kaks koera suudavad neid tekitada. Aga peale selle oli teha veel mõndagi: eelmise suve lõpus istutatud Prantsusmaalt tellitud ja hoolega kaetud noorte iiriste pealt võtsin puulehekatte ära ja jätsin peale ainult kuuseoksad, tegin noorenduslõikust põisenelale, toksisin aia tagumises servas moodustunud jääd kangiga lahti, et taimed sinna alla ei lämbuks, lõikasin otsustavalt tagasi talv läbi uhkesti aeda kaunistanud ripptarna, mille lehed kevadine päike oli valkjaks ning kuivaks pleegitanud, nii et tulemus jäi selline:

marts-31-loikasin-ripptarna-tagasi

Esimesed krookused soojemates kohtades õitsevad nüüd täiega. See rõõmus puhmas on seesama tilluke sinine pung paar postitust tagasi, ‘Queen of the Blues’:

marts-31-krookus-queen-of-the-bluesKuuri seina ääres iiriseid katvate kuuseokste vahel on väikeseõieline krookus Źwanenburg Bronze’:

marts-31-krookus-zwanenburg-bronze

Aga osa aeda on veel lume all.

marts-31-kevadtalv

Mind teeb veidi murelikuks, et meie kuldnokk ei ole sel aastal veel tulnud. Harilikult on ta märtsi lõpus ikka juba kohal.  Muidugi ei tea ma tegelikult, kas see on ikka iga aasta just sama lind, sama hästi võivad nad ju olla ka erinevad, mina neil vahet ei tee. Lihtsalt… no mõni võiks ju ikka juba tulla, selleks kevadeks ka. Pesakast ootab ja puha.

marts-31-kodu-ootab-oma-kuldnokka

Hermann tuli ka minu juurde külge soojendama. Tagatrepp on soe lõunapoolne koht, parim paik kevadet nuusutada.

hermann-2239

Tema selja tagant paistab aiauks, mis praegu ajutiselt lahti ei käi. Miks? Sest täpselt selle taga seisab väike kokkupandav riiul-kasvuhoone, mille peal käib minu varakevadine taimekasvatus ja selle käekäiguga olen ma teid juba mõnevõrra kursis hoidnud. Siiski, vahepealse nädala jooksul on seal ilmale tulnud veel mõned beebid, millest teil aimugi ei ole: punane kannuslill, aed-kukekannused ‘Blue Lace’ ja ‘Quinevere‘,  kortuuspriimula, lupiin ‘White Knight’, lavendelpüsik-sininukk, roomav mailane, habenelk ‘Halldorn Glory’ (2-aastane lill), valge püramiidkellukas, angervaks-raudrohi ‘Cloth of Gold’, longus leinakellukas, viltjas vägihein (muidu 2-aastane, aga ettekasvatamisega olen ta ikka 1. suve teisel poolel õitsema saanud), 1-aastane lilltubakas ‘Green Lights’, karvane päevakübar ‘Chim Chiminee’, päevalill ‘Teddy Bear’ (harilikult päevalille ette ei kasvatata, läheb mais otse peenrasse. Mina olen ka seni ikka nii teinud, aga sel aastal mõtlesin, et oleks lahe, kui päevalill alustaks juba jaanipäevast või nii… Eks me näe.) ja rida maitsetaimi (basiilik, aed-piparrohi, sidrunhein, aed-harakputk, till, koriander – kõik pottides, et saaks varakult natukestki rohelist aknalaualt näpsama hakata). Tilli, salatit ja redist plaanin ühe väikese satsi nüüd varsti juba ka õue kuhugi peenraserva katteloori alla külvata.

Osa külve istub veel mul puukuuris külmas, ühtlaselt jaheda hoidmiseks veel pappkarbi sees ka. Laupäeval toon nad sealt välja, mõne karbi tuppa 20 kraadi juures tärkama, aga mõni jääbki õue – need taimed, kes tahavad vaikselt-rahulikult koos ilmastiku soojenemisega idaneda.

Advertisements

3 kommentaari

  1. Kadakas said,

    4. apr. 2009 kell 18:21

    Milline superkliima! Ma käin hommikul tööle minnes alles lumikellukesi kaemas, aga nendegagi läheb veel vist nädal, krookuste õitsemisest ei oskaks veel unistadagi. Äkki valgustad, kust nii põnev seemnekollektsioon pärit on?

  2. aidivallik said,

    4. apr. 2009 kell 20:54

    Osa seemneid on veel vanadest jääkidest, vaatan, kas idanevad. Eelmisel kevadel ostsin küll seemned valmis, aga elu läks nii kiireks, et külvamise ja ettekasvatamiseni ei jõudnudki. Suur osa on nüüd veebruaris tellitud Seemnemaailma kollektsioonisarjast. Olen Thompsonist ja Morganist ka tellinud. Ja siis veel seemnepakke siit ja sealt poelettidelt, mis silma jäänud. Ega ma ei ole selline konstruktiivne lillepeenrakavandaja, et enne mõtlen, mis taimed, ja alles siis ostan ja kasvatan. Noh, kuigipalju ka nii, aga enamasti käib see protsess vastupidi: emotsionaalse inimesena ostan, mis huvitav tundub, ja siis hakkan planeerima, kuhu see nüüd panna. Üldiselt mõtlen koha ikka enne istutamist välja ka, seemnete külvamise ja taimede istutamise vahele jääb just parasjagu aega selle väljamõtlemiseks.
    Aga aed jääb väikeseks ja järjest hullem nipitamine käib iga aasta.

  3. Kadakas said,

    5. apr. 2009 kell 14:40

    Heh, ma ise samasugune ja tõtt-öelda ei kujuta ettegi, kuidas see puhtalt konstruktiivne lillepeenrakavandamine võimalik on. Aiakujundamine on ju looming ja looming eeldab emotsioone. Et kõigepealt kujundan ja lasen emotsioonidel voolata ja kui lähen aiakeskusesse, surun hambad risti ja ja ostan ainult konstruktiivselt planeeritud kraami? Mkm – see ei õnnestu.
    Aga nipitamine käib ka suuremas aias, vaja ju tööl käia ja puhtalt ajabilansi tõttu ei saa istutusalasid igavesti laiendada.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: