Häda ja ikaldus

23. apr. 2009 kell 21:24 (Aed, Asjatamised, Kallid loomad, Muiduelu)

Nüüd jäi Ott ka haigeks. Mari läks täna küll taas kooli, aga juba õhtul oli tal jälle palavik ning peavalu.

Laupäeval on kahel mu kirjandiõpetuse-tüdrukul lõpukirjand ning eriti ühele neist pole ma jõudnud õpetada kaugeltki mitte kõike seda, mida oleksin tahtnud ja mida tal vaja läheks. No ei piisa paarist kuust, et teha tasa mitut emakeelekursust, eks, ei ole minu süü, aga kurb on natuke ikka.

No ja siis mu õnnetu muru. Pool sellest ei mõtlegi vist tärgata, koerad on selle talvel ametlikult ära trampinud. Peaks hargiga selle kõik läbi õhutama ja natuke mulda koos uue seemnega peale viskama, aga palavikusena nagu ei viitsi hästi.

Läbi köögiakna nägin eile, kuidas Elli kõndis peenrasse. Kui ma röögatades uksele läksin, tuli ta sealt külll kiiresti ja kohmetult välja, aga kahju oli juba sündinud, ühe mu “Prantsuse” iirise mugula pealt oli ta kasvupunga ikkagi maha astunud. Teine on veel õnneks alles. Elame-näeme.

Ja Ints käib peenardes sooja mulla sees püherdamas, keset tärkavaid taimi, ja nende peal. Kaabakad, ma ütlen, kaabakad. Oodaku vaid, kui ma taas terveks saan ja ise aeda kolin! Iga elukas, kes siis veel minu silma all peenrasse julgeb ronida, läheb tuppa luku taha järele mõtlema.

Loomad ja aiapidamine ei sobi kokku, ei sobi. Aga siiski elab minus inimeseksolemise ürgtung ja alusmõte: soov kombata võimalikkuse ja võimatuse piiri. Isegi kui ma pean selleks igal kevadel uue muru külvama.

3 kommentaari

Haigus on hea aeg rahaasjade ajamiseks

21. apr. 2009 kell 14:57 (Muiduelu, Töised asjad)

Ühesõnaga jah, meie kodu tuleks karantiini panna. Mina ja Mari oleme jälle haiged ning Ottki kurdab kõva nohu koos sandi enesetundega. Mitu päeva pole ma seetõttu ka aeda saanud ega olnud muul viisil töövõimeline.Aga see-eest oli mul aega lõpuks ometi tegeleda kahe lepinguprojektiga sel aastal suurte kirjastuste poolt avaldatava asjus.

Kas teie müüksite kümneks aastaks ühe jutu avaldamis- ja müümisõiguse tuhande viiesaja krooni eest ära? Mh? Ja kas te müüksite nii viieteistkümne tuhande eest ära terve lasteraamatu avaldamis- ja müümisõiguse sama pikaks ajaks? N.ö esmatiraaži, mille peale leping sõlmitakse, suurus seejuures on märgitud ca 10 000 tk, ja kirjastus avaldab selle esmatrüki lihtsalt järkude kaupa, eks ole, sel aastal tuhat viissada ja paari aasta pärast jälle sama palju jne. Ainult et kirjanik on kohe esimese hooga oma 15 ooo krooni kätte saanud ning edaspidi hoidku see 10 aastat nokk kinni. Aga kui kaua võttis aega selle raamatu idee väljatöötamine, kavandamine, kirjutamine, kohendamine ja põdemine selle pärast, mis ja kuidas nüüd see kõik tehtud sai, ja ülekohendamine ja lõikude kaupa ümber tegemine ja? Ähh, mis siin ikka.

Muidugi on kõik see, mis jääb üle 2000 eksemplari, hoopis varjatud kordustrükid, sest ühe raamatu normaalne, ühe konkreetse müügiperioodiga tiraaž meie mail on ju 1000 – 1500 tk, hea, kuid needki aasta-kahe jooksul ära ostetakse. Kui me just ei räägi hittidest, bestselleritest a’ la “Ussisõnad” või “Must pori” või kuulsuste elulooraamatud (aastas kokku ilmub selliseid üks-kaks nimetust), mida müüakse ühe jutiga ka kakskümmend tuhat. Aga lasteraamatud? Tuhat on täiesti normaalne. Okei, mööndustega, ka 2000 on veel täitsa okei. Aga kõik üle selle on juba märk, et mu vastas istub keegi, kes tahab mind pügada, ja pikaajalise orjastamise katse, ja soov sisuliselt kordustrükkide eest autorile enam mitte midagi maksta.

Vot sellepärast ma olengi paha inimene ja vaidlen lepingute üle. Kui ma oleksin suurkirjastus, siis ma ei salliks ennast ise ka.

Lisa kommentaar

Uuemõisa algkoolis hõiskasid ööbikud

16. apr. 2009 kell 20:57 (Aed, Asjatamised, Muiduelu)

Ma olin täna žüriis! Uuemõisa Algkooli laulukonkursi žüriis nimelt. Valiti selleaastast Kooliööbikut. Täiesti lõbus tunnike oli. Need väikesed on ikka nii vahvad, ükskõik siis, kuidas laulmine parasjagu välja tuleb. Muidu ka on lahe jälgida. Aga mõni nende seast lauliski päriselt ja väga hästi, st et muusikalises mõttes oli ka ikka kuulata. Ei olnud nii, nagu ma oma lapse lasteaiaajast mäletan, et rühm pandi saali ette rivvi “laulma” ja siis tegid kõik võimalikult kõva häält (tema rühm, need Kuke aastal sündinud, ikka vaja teistest kõvemini kireda).

Kohapeal tuli veel välja, et selle konkursi teemaks olid Sirje Kaasiku ja Aidi Valliku lastelaulud. Sirje on koorijuht ja helilooja, ta on palju minu tekste viisistanud. Üks neist, “Tahan presidendiks saada”, tuleb sel suvel vist ka üldlaulupeol poistekooride poolt ettekandmisele. Peale lastelaulude on Sirje muud tõsisemat muusikat kah kirjutanud. Ma kohe paneks siia heameelega mõne muusikalingigi, aga ei ole, kuhu viidata – Youtube’ is  Sirje asju ei ole. Kahju.

Laulude vahepaladeks lugesid lapsed minu tehtud luuletusi, jube ilusasti lugesid. Ma alguses ei saanud arugi, et just minu tekste loetakse, siis hakkas kahtlaselt tuttav ette tulema. Täitsa lõpp, kui vähe ma oma kirjutatud luuletusi mäletan! Kuskil arvutis nad mul kaustas on, seal nad seisavad ja saavad iga nädal lisa, aga kui vähesed mul tegelikult hiljem meeles on! Ilmuvad lastelisas ära ja asi vask, üle loen neid alles siis, kui kogu kokkupanek käsil. Nii juhtubki, et kuulan siis laste suust mõnda neist nagu täitsa võõrast teksti ja mõtlen veel, et näe, kui vahvalt siin öeldud ja seal tehtud, ning alles hiljem tuleb arusaamine: issand, aga ma ju ise tegin… uhh. Tegelikult on need toredad hetked.

Kooliööbikuks sai esimese klassi Nele. Aga tema perekonnanime ma enam ei mäleta.

Muidu jõudsin täna üle mitme päeva ka aeda jälle. Mind haaras õudne paanika, et roosidega kisub asi juba kriitiliseks, kui ma neid lahti ei mulda. No pole lihtsalt jõudnud, siin vahepeal tegelesin istutamiste ja pikeerimiste ja muu taolisega. Nüüd, kui Thunide kalendri arvates istutusaeg selleks korraks möödas, on aega ka muid asju vaadata – näiteks roosidel kasukas seljast maha võtta.

See toiming oli keerulisem, kui ma arvasin, sest ülesmullatud roosipeenar oli neist mullakuhilatest läbitõusnud krookusi ja sillasid paksult täis. Kougi siis nende vahelt seda mulda välja. Igatahes hakkama sain. Päikesevarjuks panin pärast natuke kuuseoksi lõdvalt neile peale tagasi, et mulla alt väljaõngitsetud rohelised varred esimese hooga suurest valgusest šokki ei saaks. Kui nüüd paar pilvisemat päeva teeb, siis saan ka need oksad lõplikult minema koristada.

Ott kaevas ja vedas mul komposti ka ümber, nii et sügiseks on uus mullasalv hakkamas. Homme peaksin selle ainult veel korralikult läbi niisutama, et ta ennast ikka korralikult läbi küpsetaks.

Kas ma juba ütlesin, et mu aediirised on suurepäraselt talvitunud? Ka need “prantslased”, mis eelmisel suvel sai Caieux’st tellitud. Igaks juhuks talvitasin neid kuivadest lehtedest teki all muidugi ka. Aga ühe mu aia vana asuka, “Port Wine’ iga“, on siiski pahad lood – miski kuriloom (näiteks suster Elli või raskekaallane Ints – Hermann peenrasse ei lähe isegi siis, kui mind näha pole, ja Mooru on liiga kerge) on tema istutuskoha peal nii usinasti ringi trampinud, et kasvupungad kõik maha murtud ja risoomid lömad, mõningat lootust võib hellitada vaid ühe jupikese suhtes, mis võib-olla taastub.

Noh jah, ja siis kolis tagasi Soome meie Papi – soome pensionär, kes viis või kuus aastat meie krundil olevat tänavaäärset maja üüris, kena vaikne vanainimene oma muhedate veidrustega.  Kahju kohe, et ta ära läks, aga ta on ikka tõesti väga vana juba ning sel talvel oli ta tervis tõesti halb. Nii et tal oli mõistlik tagasi Soome poegade juurde kolida. Tänavaäärne maja aga iseenesest oli müügis juba enne, on olnud nii poolteist aastat juba. Selle omanik on ilmselt närvid kaotanud, et ostjat ikka pole, igatahes üritas ta eile siin natuke survestada, et meie selle ära ostaksime. Meie?!? Misjaoks?!? Kahemeetrite lagedega maja, millel väljastpoolt vaadates juba võib kahtlustada, et vähemalt pooled palgid on mädad, katus laseb läbi, ja mis plekiga kaetud vundamendi sees toimub, seda ei tea keegi? Koos selle juurde kuuluva  notariaalse kasutuskorraga määratud kolmekümneruutmeetrise muruplatsiga… ja ongi kõik. Pealegi, mis ma teeksin selle majaga? Mul pole ju seda vaja – kui, siis ainult selleks, et see maha lammutada, aga ma peaksin olema peast täiesti soe, kui ma oleksin nõus selle eest peaaegu miljon krooni maksma. Ma saaksin selle raha eest kaks või kolm märksa paremas seisundis suvekodu koos vähemalt hektariliste maatükkidega. Nii et mis me nalja teeme. Ootame parem põnevusega, kuidas müük läheb või kes on uued üürnikud. Elu on huvitav… lootkem vaid, et liiga huvitavaks ei lähe.

Lisa kommentaar

Lihavõtted 2009: taadi tembud, kolme kuuse kodu, Hummuli ja Helme

14. apr. 2009 kell 09:20 (Muiduelu, Töised asjad)

Pühad olid teil vist vaiksed ja kenad? Ma loodan küll, sest minu jaoks saabus Suur Reede telefonikõnega hooldekodust. Mu hulkuriloomusega isa on sealt jalga lasknud, teate. Kevad on ju käes, eks ole, ning mätas kuiv. Kuigi normaalne see vist ei ole, et pooleldi halvatud vanainimene ikka veel aru pähe pole võtnud ja lihtsalt vehkat teeb. Pealegi oli hooldekodu seisukohal, et kui ta samal päeval tagasi ei ilmu, siis nad teda enam ei võta ka – mis on mõistetav. Nad ei saa niisugust asja lubada, ravirežiim, kodukord ja kõik muu, eks ole.

Siis me sõitsimegi pärastlõunani ringi ja otsisime mu taati. Ei leidnudki. Aga õhtul juba saabusid signaalid, et teda olla Haapsalu peal nähtud. Seda muide kajastab ka tema pangaarve, kust osade kaupa on viimastel päevadel raha välja võetud. Nii et ta on ikka elus ja terve, ainult et pärast kolmeaastast pausi tagasi pöördunud oma tavapärase eluviisi poole.

Vaiksel Laupäeval käisime kah Otiga sõitmas, aga rohkem niisama… okei, mis ma keerutan, käisime paari vana talukohta vaatamas ja kolasime mööda Läänemaa metsi. Nii soe oli, et isegi jakk oli liiast, tuulevaiksetes kohtades piisas särgiväel olemisest täiesti. Päike ja kevad ja kõik see… nii nämma. Muuhulgas leidsime ühest tihedast padrikust Tarzani pesa:

tarzani-pesa

Ja ärge nüüd öelge, et see on jahimeeste või looduspildistajate varitsuspunkt, lepime kokku, et ikka Tarzani pesa on.

Peale selle leidsime me põllu äärest metsaservalt kolme kuuse kodu:

kolme-kuuse-kodu

Ma arvan, et ma kogun nüüd natuke julgust ja siis võtan selle koha omanikuga kontakti. Peale selle kuurijupikese, mis siit pildilt paistab, on seal väike maja kah peal, silma järgi otsustades ehk 5-10 aastat tühi seinud, aga muidu mitte just kõige hädisemas vormis.

Metsas kondamise ajal hakkasid sõbrad helistama ja õhtusi plaane pidama, noh, lõppeski päev nõnda, et istusime kaheksakesi meie köögis, jõime häid ja halbu jooke, ning nii palju naerda pole ma päris kaua enam saanud. Hästi vahva oli. Aitäh, Ivar ja Mari-Liis ja Helen ja Kaius ja Tints ja Tom! Ma loodan, et järgmisel hommikul oli teist munade värvimisel ikka asja? Meie küll värvisime vaprasti, enne kui maale ema juurde läksime.

Ning teisel pühal, esmaspäeval, eile olime taas ratastel: kaks kooliesinemist Valgamaal! Hummuli kool on veel üks neid vahvaid põhikoole, mis asuvad ajaloolises mõisahoones. Selliseid polegi enam kuigi palju ja mind täitsa vaimustab, kui aeg-ajalt mõnesse sellisesse satun. Lapsed olid toredad suhtlejad. Algul võttis veidi kõhedaks, et saalis korraga kõik, esimesest üheksanda klassini, et kuidas ma nii räägin, et kõigil oleks huvitav. Aga vist tulin toime. Väikesed küsisid hästi palju, julgelt ja spontaanselt, lausa keset mu juttu ajasid käe püsti, et midagi räägitava kohta täpsustada. Vahvad lapsed.

Helme kool oli natuke nukram, aga selle kooli iseloom on ju ka hoopis teine. Erikool ju. Juba mikrokliima oli teistsugune, närvilisem ja kuidagi rusuvam. Lastes ei olnud seda rõõmsat sära ja vaba olekut, mida ma Hummulis nii nautisin. Eks nende internaatkooli laste taust võib-olla ka ei soosi elurõõmu ja -huvi. Aga ega viga ka ei olnud otseselt midagi, saime räägitud ja oldud ja lõpuks ma ei saanud arugi, kuidas mu esinemisaeg otsa sai.

Oh, ja loomulikult see sõitmine. edasi-tagasi jälle üle viiesaja kilomeetri….küll on hea, et ma ei ole rootsi kirjanik ega pea reisima Rootsi ühest otsast pikkupidi teise, ma ütlen.

1 kommentaar

Häid saabuvaid pühi (luuletusega)!

9. apr. 2009 kell 19:17 (Aed, Kallid loomad, Töised asjad)

KÕIK PÜHADEKS MUNELE!

MUNAPÜHAKS IGAÜKS MEIST
MUNEMA PEAKS MUNA,
VÕIMALIKULT KIRJUMA
JA ILUSAMA, KUNA
PÜHI TULEB TÄHISTADA
ERAKORDSET VIISI,
PÜHADEKS JU MUNEDA
EI MAKSA NÄITEKS RIISI.

AINULT KUIDAS SEDA TEHA,
SEE ON ALLES LAHTI.
INIMESEL MUNEDA
EI OLE TIHTI MAHTI,
AGA KUI SEE MÕTE TULEB,
SIIS ON SUUR PROBLEEM:
KAS KÄIB INIMESEL KA
SEE NII, KUI KANA TEEB?

(Aga ma istutasin täna idamagunad uutesse kohtadesse – “Coral Reef” läks roosipeenra serva valge näärelehise kibuvitsa kõrvale ja tema ümber jäid õevased murtudsüdamed. Ma kujutan seda juba ette – mmm… “Napoleon” kolis lõunapeenrasse ripsmelise metsvitsa juurde, kes küll kahjuks õitseb hoopis hiljem kui idamagun, kuid moodustab sellegipoolest oma noorte tumepunaste lehtedega Napoleonile uhke tausta. Ja siis “Eye Catcher” – tema läks põisenela ette, mis ka kena tumepunane. Mis puudutab kuulujutte, et idamagunal on meeletu sügav sammasjuur ja teda on võimatu vigastamata ümber istutada – see jutt vastab tõele. Mul on hirm, kuidas nad selle üle elavad. Aga igaks juhuks võtsin neilt ka juurepistikuid ja panin potti. Siis võtsin juurekaelapistikuid veel tokkroosilt “Watchman“, et panna sedagi lille ühte teise kohta, tanguutia elulõnga ette, kui täpne olla. Sammasjuur oli neil ju nii tohutu sügaval, et seda polnud lootust isegi pooles mahus kätte saada. Ja siis kolisin liiga pimedast kasvukohast ära roosa monarda. Poolvarjus ta ikka ei edene ega õitse hästi, ainult laieneb ja kasvatab mätast ja lamandub. Päikeselemb on päikeselemb, midagi pole teha. Lilla samasugune on ka veel vales kohas, aga sinna ma ei saanud labidaga kuigi sügavale – altpoolt oli maa veel külmunud.

Hermanniga käisin kaalumas – ta on nüüdseks tagasi juurde võtnud juba 2, 8 kg. See on hea, jätkaku samas vaimus.)

2 kommentaari

Valejutt, et loomad ei oska valetada!

8. apr. 2009 kell 20:13 (Aed, Kallid loomad, Töised asjad)

Loomad oskavad valetada. Vähemalt koerad. Kassid ka. Vähemalt Ints.

Nad on ikka jubedamad tõbrikud. Nii kui mina ja Ott oleme eri aegadel kodus, nii läheb valetamine lahti. Lihtne näide.

Mina hommikul söödan Intsu kõhu täis, lähen välja. Mitmeks tunniks. Ott magab mu väljumise ajal. Tulen tagasi, Ott pole veel toimetusse läinud. Ints mugib kahe suupoolega konservi. Küsin: sa andsid talle süüa või? Ott: andsin jah, ta näljendas ja nurus siin, ma arvasin, et sa pole andnud.

Mis täna: tulen plikaga õhtul koju (käisime Taebla kandis tema matemaatika-eratunnis, minul seejuures on ju transportiv funktsioon), koerad hirmus rõõmsad. Silmad säravad ja algab energiline tants nagi all koos intensiivse pilkude mänguga minu ja nagi vahel. Nagis ripuvad jalutusrihmad. Mina mõtlen: selge, Ott ei jõudnud nendega jalutama. Võtan koerad, lähen jalutama. Juba läheb pimedaks, mina puruväsinud. Aga kullakesed ju peavad natuke liikuda ja poste lugeda saama, eks ole.

Pärast koertega jalutamist söödan neil kõhud täis, viskavad magama nagu õiged mehed kunagi, mina helistan Otile, et ta proovist tulles mulle midagi head tooks. Kuidagi juhuslikult läheb jutt sinnamaale, et saan teada – Ott ikkagi käis enne koertega jalutamas! Tegid pika tiiru! Ja minu tulles olid kodus igatahes väga jalutamata moega koerad… metssigadus, ma ütlen.

Jah, oli koertel hea päev täna. Aga kaabakad on nad ikkagi. Nüüd magavad mul siin õiglast und. Eks ta ole. Ja ega mulle kah liigutamine tegelikult kahjuks ei tule.

Muidu istusin taas pärastlõunani laua taga, ja teinuks ma siis midagi vaimustavat, toredat, midagi, mis jätab rahuloleva ja õnneliku tunde hinge – oh ei! Ma mingi viis tundi koostasin arveid, kirjutasin oma märtsikuiste esinemiste ja ürituste õiendeid ja nägin ränka vaeva, et eelmise kuu dokumendid kokku panna! Ainus asi, mis kirjutasin – homne Lullamilla. Sellega ma jäin tegelikult rahule. Õigemini ma olen sellest luuletusest lausa vaimustuses. Aga ma ei pane seda täna siia blogisse. Panen hoopis homme õhtul, sest homme ilmub see ka Lääne Elus. See on suurepärane loriluuletus munapühade teemal.

Aias siblida sain ainult kaks tundi. Mis selle ajaga jõuab? Häbiväärselt vähe. Pool majaesist pikka peenast käpaga läbi kobestada ja sodi korjata ja liiliatelt mullakuhje kõrvaldada. Plaattee puhtaks luuatada. Ette valmistada kohad, kuhu ma istutan ümber oma idamagunad. Kõik! Siis oligi kell kolm, tuli üks mu õpilastest kirjandiõpetusse, ja järgnev poolteist tundi möödus märkamatult koondlause kirjavahemärkide ning väljenduse täpsust ja sõnavalikut puudutavate stiiliharjutuste seltsis. Ja siis tuli kiiresti süüa teha, ja siis tuli plikale muusikakooli järele minna ja ta Taeblasse viia, ja oodata. Ja tagasi tulla. Ja koertega jalutada, eks ole. Mis ma pimedas ikka neid idamagunaid istutan, ei näegi ju, kuhu.

Teen ettepaneku pikendada ööpäeva kestust 24 tunnilt… ee… 30-le? Kas sellega jõuaks?

1 kommentaar

Koolikatsete artikkel ja riisutud muru

7. apr. 2009 kell 07:48 (Aed, Töised asjad)

Täna lõpuks läkski see koolikatsete-arvamuslugu Delfisse üles. Ja ma lisan sellele nüüd ka toimetamata variandi (kuigi ega nad eriti midagi muutnud olegi).

Õigus kvaliteetsele põhiharidusele peaks olema tagatud igas koolis

Sellekevadised seitsmeaastaste koolikatsed elitaarsetesse üldhariduskoolidesse jäävad arvatavasti viimaseks taoliseks protseduuriks eesti kooli ajaloos. Lähitulevikus Riigkogu poolt heakskiidetav uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus välistab ju nende toimumise tulevikus, ja teeb seda sama printsiibi alusel, millega lahutab ka põhikoolid gümnaasiumidest. Selleks printsiibiks on ühtlane, tugev, kodulähedane ja kõigil jaoks saavutatav põhiharidus, Eesti kodaniku haridustee kohustuslik osa. Elitaarsus, õppesuunad ja valikuvõimalused koos koolikatsetega jäävad gümnaasiumisse pürgijate pärusmaaks. Mõistlik.
Mõistlik on taoline korraldus sellepärast, et seitsmeaastane on väga harva suuteline pikaks ajaks adekvaatselt ära määrama oma haridustee suunda ja veelgi enam, akadeemilist võimekust. Tihtilugu ei näe ka lapsevanemad oma väikses kooliminejas peituvaid võimalusi ja võimatusi. Oma rolli mängivad soovkujutelmad, isiklikud ja ühiskondlikud ambitsioonid, loomulikult ja eelkõige aga iga vastutustundliku lapsevanema soov võimaldada oma järeltulijale parim haridus, annete mitmekülgne arendamine ning tugev lähtekoht elus.
Seitsmeaastane ise ei oska veel midagi taolist tahta. Tema seisab alles eneseavastamise pika teekonna alguses ja usub seda, mida vanemad räägivad, sellele vastavalt on vormunud ka tema enesehinnang ja minapilt. Paljud soovid alles jõuavad tekkida, paljud tugevused alles ootavad oma avaldumisaega, ning ka paljud nõrkused ilmnevad alles koolitee kulgedes. Seepärast ongi hirmus vara neid seitsmeaastasi vaagida ja mõõta, nad ei suuda ju veel näidata pooltki sellest, mis nendes tegelikult on.
Mida nii põhimõtteliselt erinevat saab pealegi olla eliitkooli ja „tavalise“ kooli algklasside õppetegevuses? Riiklik õppekava sätestab nagunii ühtlaselt kõigi klasside õppetöö sisu ja vajalikud õppetulemused. Kas õpetajad on paremad? Kuidas seda mõõdetakse, mis seda näitab?
Jah, ühte voorust suudan ma elitaarsete põhikoolide juures siiski näha: koolikatsetega läbi konkurentsi murdnud õpilastel on enamasti ühtlaselt tugev sotsiaalne taust ja vanematel motivatsioon. Sellel on tõesti õppetööle ja  klassi mikrokliimale positiivne mõju. Märksa lihtsam on õppida ja õpetada, kui  seda tegevust ei sega kaks-kolm hariduslike, käitumuslike või psüühiliste erivajadustega last. Läbi koolikatsete sõela selliseid ju ei imbu.
Ettevalmistatav põhikooli- ja gümnaasiumiseadus pöörab aga sellistelegi lastele tähelepanu, lõpuks ometi sätestatakse seadusandlikul tasandil see „protseduurireeglistik“, mida on taolisel puhul kohustatud järgima nii õpetaja, kool tervikuna, kohalik omavalitsus, laps ise kui ka lapsevanem. Vähemalt on nüüd mingi alus loota, et distsipliini- ja õpiraskusprobleemid meie põhikoolides lahenema hakkavad, ja elitaarne algkool kaotaks sellega pikapeale oma ainsa selge eelise iseenesest.
Selle nimel, et laps saaks alg- ja põhikoolis kätte talle seadusega võimaldatud ja ette nähtud teadmistepagasi, ei peaks ju rabelema, nii et veri ninast väljas, ei peaks ju konkureerima teiste omavanustega, ei peaks läbima koolikatseteks ettevalmistavaid abikursusi, etteõpet ja mida kõike veel – samal ajal kui tugeva põhihariduse omandamine on tema loomulik õigus.  Kui  kindla teeninduspiirkonnata eliitkoolid ainsana seda õigust sajaprotsendiliselt tagada suutsid, siis on ju igati mõistetav, miks lapsevanemad just neile tormi jooksid, ja see ei ole ei lapsevanemate, eliitkoolide ega isegi mitte kirju kontingendiga tavakoolide viga, vaid meie senise haridussüsteemi viga üleüldse.
Meie senine koolikorraldus on suuris piires püsinud siiani nõukogudeaegse koolitüübi raamides, peaaegu kõigis valdkondades. Ainult et nõukogudeaegset kooli valitses hirm ja sund. Omariilkluse ja demokraatia taastekkega tuli meie koolil aga silmitsi seista õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate kodaniku- ja inimõigustega. Lapsed, kes psüühilise, käitumusliku või akadeemilise suutmatuse tõttu varem oli hiljemalt kolmandaks klassiks erikoolidesse saadetud, istusid nüüd tavalistes koolides tavalistes klassides ja häirisid kõigi tööd. Lapsevanemaid, keda varem sai lapse huligaansuste eest töökohta teatamise, avaliku noomituse või preemiarahade äravõtmidega korrale kutsuda, ei olnud ühtäkki enam kuidagi võimalik motiveerida oma lapse probleemidega tegelema. Demokraatia tingimustes kooli senised mõjutusvahendid lihtsalt ei pädenud enam, ja veelgi enam, olid lubamatud ning võimatud. 1996. ja 2002. aastal vastu võetud haridusmäärused selle probleemistikuga ka ei tegelenud, pigem keskendus poleemika õppesisule ja õpetajate headuse küsimusele.
Jääb üle loota, et nüüd hakkab midagi muutuma. Äkki  tulebki välja, et lapse õigus kvaliteetsele põhiharidusele saab tagatud tema kodule kõige lähemas koolis?

Aga eile oli muru juba sedavõrd kuiv, et ma sain aia üle riisuda. Ja lõikasin maha ning tirisin tara pealt alla elulõngade sügisel lõikamata jäänud kasvud. Ma nimelt leian, et kevadel kuivanuina on neid kergem eemaldada. Kahjuks kaotasid oma võrsed ka mõned väikseõielised kevadised elulõngad – need, mis ma plaanin kohe varsti ümber istutada. Ma ei mäleta, kas ma olen seda juba kuskil siin maininud, aga eelmisel suvel tegin kohutava avastuse, et mõni mu aia ääres kasvav elulõng on värvi poolest vales kohas ja mõni suvel õitsev elulõng ei paista siis peaaegu üldse kõrgete püsilillede tagant välja. Sellest johtuvalt ongi umbes viie elulõnga ümberistutamine mu sellekevadiste tööde plaanis täitsa sees.

Veel plaane selleks hooajaks:

1) Püüda ümber istutada 3 idamagunat, kes osutuvad kah mitte kõige paremasse kohta sattunuks. Sedagi peab tegema nüüd üsna kohe, kuni nad veel talveunest päris ärganud pole. 2) Laiendada neerukujulist keskpeenart, et sinna iiriseid ja jorjeneid panna. 3) Püsti panna üks tilluke kasvuhoone. 4) Suvel või millalgi sillutada isteplatsiga sarnaselt ära ka meie väike “majandusõu” maja ja kuuri vahel, sest ma olen väsinud sinna igal kevadel uuesti muru külvamast – see lihtsalt hävib sügistalvise pideva trampimise tagajärjel ja kevadel on seal porimülgas. 5) Sokutada siiski mingi haljastus ka meie maja ning meie krundil asuva teise maja vahele (mille omanikuga on meil krunt notariaalselt kinnitatud kasutuskorraga kaasomandis), sest vaade sealpoolsetest akendest on lihtsalt kole! Ja omanik ise nagunii ei ela seal.

Ahah, Ott lõikas eile ka õunapuu lõpuni ja keeras räästaalused tünnid “suveasendisse”.

5 kommentaari

No ei saa oma viimast arvamuslugu veel üles panna!

6. apr. 2009 kell 10:05 (Aed, Töised asjad)

Iga päev käin vaatamas, kas Delfi juba eksponeerib minu eelmisel nädalal kirjutatud arvamuslugu koolikatsetest (nende poolt tellitud lugu), et saaks selle siiagi üles panna – aga ikka veel ei ole. Võib-olla ei olnud selles loos piisavalt palju verd, higi ja pisaraid. Aga ma igaks juhuks ei tõtta asjade kulgemisest ette.

Muide, selle paar postitust tagasi kõne all olnud lastenäidendi sain ma ikka valmis, täpselt tähtajaks, muide. Järgmise nädala keskpaigaks aga pean veel kolm lühinäidendit kirjutama, kah lastele, nii 20-minutilised. Neis hakatakse suvi läbi siis Iloni Imedemaal mängima. Aga jube raske on ennast kirjutuslaua taga hoida, kui aias päike paistab ja tuhat tööd ootab.

Eile sain ise tehtud peaaegu kõik, mis plaanisin. Aga õunapuudega läks kuidagi veidralt: Ott lõikas päris kenasti ära poolteist õunapuud ja siis vajutas oksakääre kuidagi valesti, tegi oma randmele nii haiget, et pidi puu otsast alla ronides äärepealt maha pudenema, sest selle käega ei saanud end enam isegi kinni hoida. Ning nagu sellest veel vähe oleks – pärast seda, kui olime ta randme Fastum-geeliga kokku mätserdanud ja randmekaitse peale pannud, pillas ta kuurist briketti tuues umbes 20-kilose briketikoti endale varba peale. Tõsine värk. Huvitav, kas see äkki ei lahterdu samasse kategooriasse kui legendid meestest, kes tsaariarmeest pääsemiseks endal sõrmi maha raiusid? Just enne seda olin ma rääkinud, et kompost tuleks ka ümber kärutada…

Sellest kõigest järeldub, et aiatöö on väga ränk asi, eriti abikaasadele, kes ise sellest suurt vaimustust tundmata siiski rakendatakse tõstva, roniva või transportiva jõuna.

Ma pean hankima endale kerge redeli, mida saaks õunapuu tüve vastu toetada. Siis ma võiks vabalt ise ka neid oksi lõigata. Oti kombel päris puu otsa ma igaks juhuks ei roni. Mitte et ma ei jaksaks või ei oskaks… aga äkki lõpeb kogu lõikus siis ootamatult kiiresti puu köndistamisega. Teine variant on minna ruttu kiirele ja rängale dieedile, ja alles pärast seda puu otsa, aga see võtab ikkagi liiga palju aega. Nii et jääb redeli ostmine.

2 kommentaari

Liblikas lubab kirjut suve!

5. apr. 2009 kell 07:47 (Aed)

Eile muuseas tegin taas aias mõne foto, sest kevad edeneb iga päevaga. Muru on alles märg ja varjulisemates kohtades maa külmunud, aga lumest on alles vaid väga üksikud laigukesed ning täna õhtuks pole vististi neid ka enam.

Kollane väikseõieline krookus Zwanenburg Bronze on õhest õiekesest laienenud terveks rõõmsaks kogumiks:

zwbronze-puhmas

Varaste tulpide otsakesed on juba tervelt 10 cm pikad, aga neid ma ei pildistanud. Kergendus oli igatahes suur – vähemalt need varajased siiski elasid üle jõulueelse mahapaneku. Mida hilisemad teevad, seda veel ei tea, ootan erutatult. Ja kui nad välja ei ilmugi, kui ongi talvel hukka saanud, siis ei jõua ma end mõttes ära nuhelda. Kes käskis nende tulbisibulatega jõuludeni oodata, loll. Nüüd põe ja pabista. Aga ma luban endale, et edaspidi on kõik mu tulbid maamullas hiljemalt oktoobri lõpuks. Ausõna.

Mandri-inimesele tundub võib-olla ka see oktoobri lõpu jutt väga kahtlane, aga Haapsalusse saabuvad sügiskülmad palju hiljem kui mujale. Soojad lahesopid linna kahes küljes hoiavad plusskraade väga pikalt. Enamasti seda õiget tulbipaneku-temperatuuri (keskmine +9 kraadi) enne oktoobri keskpaika ei tulegi, septembris käivad paljud veel meres ujumas.

Samamoodi ei ähvarda siin enam ka olulised öökülmad, kui meri juba lahti on sulanud ja nädalake soojeneda saanud. Selles mõttes on Haapsalu küll nagu aiapidaja paradiis. Probleemid on hoopis muud: lund kipub Haapsalus talviti vähe olema ja talvine paljas külm teeb palju kurja, samuti ei jõua suviti seda liivamaad ära kasta ja väetada. Kõik läheb kolinal läbi sõmera liiva maasügavustesse. Niiskust see pinnas ei hoia. Komposteerid ja laotad ja paned ja toimetad, aga selle 20 – 50 cm viljaka pinnasekihi all, mille sedamoodi suure vaevaga tekitada suudad, on ikkagi meetrite ja meetrite kaupa kollast liiva. Suurepärane looduslik drenaaž, aga suveperioodil leian küll sagedasti, et väike kena savikiht kuskil seal allpool poleks üldse paha.

Kui siia majja tulime ja kanalisatsioonitorustikku vedasime, kerkis üles küsimus, kas vahetada ühtlasi välja majja tulev veetoru. Et ikkagi juba 70 aastat seal maa sees ja kindlasti on kuskilt roostetanud või midagi. Kaevasid poisid siis selle koha peal, kus veetoru pidi olema. Kaks meetrit kaevasid, veetoru oli nii sügaval! Lõpuks veetoru käes ja nähtaval – vaatame ega usu oma silmi, see, kuram, on haljas ja läigib, nagu oleks eile pandud. Ilusasti kollase liiva sees. Einoh, muidugi ajasime selle kraavi jälle täis ega puutunud seal midagi. Olgugi toru 70-aastane, aga kui näeb isegi liitekohtades välja nagu uhiuus, siis pole ju mõtet seda lambist vahetama hakata. Olgu edasi seal 2 m sügavusel liivas. Vähemalt jäi kindel teadmine, et tal on seal kuiv ja kena olla ning talvel läbikülmumine teda kah ei ähvarda.

Aga minu sellekevadiste plaanide hulka kuulub siiski lõpuks oma lillepeenardele tõhusa multšikatte tegemine, et natukenegi niiskust hoida ja ühtlasi viia rohimisvajadus nullilähedaseks. See juhtub umbes maikuu keskel, kui kõik otsad, mis sealt mullast kerkida tahavad, on välja kerkinud. Siis kobestan käpaga kõik üle, kastan-väetan hoolega läbi, lükkan maasse kõik hiljem vajaminevad tugikepid ja katan taimede vahed 6-10-kordse ajalehepaberiga. Peale puistan peene fraktsiooniga puukooremultši, nii et ajaleht välja ei paistaks. Ja siis suvi otsa rohin ainult natuke.  Ning loodetavasti ei pea päris iga päev kastma. Kui on tarvis suvel tulbisibulad maast üles võtta või sügisel midagi mulda torgata, saab vajalike kohtade pealt ju seda multšikihti veidi kõrvale lükata.

Eile näitas ennast mulle ka selle kevade esimene liblikas mu kirdepeenra serval:

esimene-liblikas

Alles pildi pealt vaatasin, et seal on mingi tigu või teokarp ka. Millegipärast usun, et see vast ikka on tühi. Elusad teod vaevalt et nii vara maapinnale ronivad, kuigi mine tea. Võib-olla tasuks juba õige varsti ühel niiskemal õhtupoolikul väike teonoppimise-ring ja massimõrv teha. Muidu tahavad need kurjamid kohe mu lilled ära süüa. Siiani leinan tatseieni kukeknnust, mis ühel ööl 3 aastat tagasi rootsudeni kiilakaks söödi, nii et elulooma sellest suurepärasest puhassiniste õitega taimest enam ei saanudki. Nii ma olengi tigudega sõjas. Ja liiliakukkedega. Ja lehetäidega.

Eile tõin puukuurist välja ka seal külmutamisel olevad külvikarbid. Kevad on käes ja need, kes tahavad idanemiseks temperatuuri aeglast tõusu, peavad seda ju saama. Osa karpe, mille asukad on nõus külmast kohe 20 kraadi juures elu alustama, leidsid ikka koha toas ka.

Praegu on suurepärane hommik ja enne kella ühte, kui tuleb üks õpilane kirjandiõpetusse, jõuan teha loodetavasti palju asju: üks seltskond taimi ootab pikeerimist. Ja tuleks vaadata taas üle talvekorteris olevad daaliad: kas on juurekaelal hakanud kasvupungad paisuma. Siis saaks nemadki ära potitada. Kuu aja eest tudusid nad alles sügavat und, kui neid uurisin. Ja kui ükskord Ott ärkab, tahan ta õunapuude otsa saata. Viimane aeg lõigata, enne suurt kevadet.

Lisa kommentaar

Haapsalus moodustus MTÜ H.A.K.K.

4. apr. 2009 kell 18:46 (Asjatamised)

Eile oli mõnes mõttes ajalooline, st kodulooline õhtu. Lõpuks ometi on Ärni ja teised velled ette võtnud ürituse, mida Haapsalus on vaja olnud minu mälu piires 20 aastat, aga Ärni kinnitusel ikka 730 aastat – sest pillimehi ja luuletajaid oli siin linnas kindlasti ka keskajal.

Piduliku ja armsa tähendusmänguga lühendi H.A.K.K. taga on Haapsalu Alternatiivkultuuri Koda. Väga vaja oli seda sellepärast, et olukorras, kus kõikvõimalike toetuste, projektide ja tegutsemisvõimaluste alla mahuvad eelkõige ja peamiselt rahvatantsurühmad, koorid ja rahvateatrid, peab alternatiivkultuur tegema sutike valjemat häält, et kah nende meepottide manu pääseda.

Lihtne näide. Haapsalu kubiseb noortebändidest, millest väljaspool asjaomast ringi tegelikult eriti keegi ei tea. Haapsalus tegutseb päris kena hulk erineval tasemel rockbände, mida teevad erinevas vanuses mehed. Neistki ei teata eriti palju. Esinemisvõimalusi on mõlemal grupil väga vähe. Tehnikat on nii, nagu mehed ise jaksavad endale osta. See tähendab, et ega noortel eriti olegi. Passivad kuskil nurgatagustes ja kütmata garaažides, ilma normaalse bänditehnikata, ilma eriliste võimaluste ja tulevikuväljavaadeteta. Kuni kord saavad Haapsalu tolmu jalgadelt pühkida ja pillimänguga mõnes sõbralikumas linnas edasi tegeleda. Tartus, Pärnus, Tallinnas. Kes siit ära ei lähe, see ei jõua kuhugi, rockmuusikas mitte. Toksivad niisama, need keskealised pillimehed, ilma väljundita. Ainult et pillid on nad endale suutnud juba korralikud osta, ja kamba peale tehnikat ka. Esinemisvõimalust ikkagi eriti ei ole. Prooviruume ka ei ole.

Ma olen linnavalitsuses seda juttu rääkinud 7 aastat. Tulemus – noortekeskusesse tehti üks ruum, kus on võimalik noortel bändi teha. Tehniline varustatus pidi seal aga seniajani suhteliselt null olema. Heliisolatsioonist pole samuti mõtet rääkida: seal saab proovi teha siis, kui majas parasjagu midagi muud ei toimu. Noored, kes seal pilli mängimas käivad, ootavad kannatlikult õues, pillid seljas, kuni muu tegevus lõpeb ja nad sisse lubatakse. See ei ole normaalne.

Tundub, et Haapsalu linnavõimud ei hakkagi aru saama, et asi on tõsine ja et muusikategemise võimalust vajab ka see suur grupp inimesi, kes ei tegutse kooride koosseisus või muusikakooli õppekavade järgi.

Umbes samalaadne olukord valitseb ka kunstis ja kirjanduses – võimaluste ja eneseavaldamise totaalne puudus. Midagi seal korda saata on võimalik vaid siis, kui kolida siit ära või alustada oma tegevusega kuskilt mujalt. vahe on siin muidugi selles, et kunsti ja kirjanduse jaoks ei ole vaja ära kolida, tööd teha on siin ju täiesti võimalik, aga neid töö vilju on märksa mõttekam püüda avalikkuse ette tuua Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis… ükskõik kus mujal. Siin lihtsalt ei võeta sind enne tõsiselt, kuni sa pole suures plaanis juba midagi saavutanud. Huvitav, kui paljud haapsallased üldse enne Arno peaaegu-superstaariks saamist teadsid, et ta laulab jumalikult ja pole üldse mitte vilets kitarrist?

H.A.K.K. loodab siin midagi muuta. Lootus on alati hea asi, eks ole. Eile oli asutamiskoosolek. Kohal oli umbes kolmkümmend inimest. Juhatusse valiti Ott, Ärni ja Hele. Kolme valdkonna aktiivid on moodustamisel. Vaatame. Põnev.

Siia juurde sobiks üks pilt, mis tehtud päris ammu meie pool… enne seda, kui Arno peaaegu-superstaariks sai: kolm meest diivanil, kaks neist bändikaaslased-pillimehed.

kolm-meest-diivanil

Lisa kommentaar

« Older entries