Haapsalus moodustus MTÜ H.A.K.K.

Eile oli mõnes mõttes ajalooline, st kodulooline õhtu. Lõpuks ometi on Ärni ja teised velled ette võtnud ürituse, mida Haapsalus on vaja olnud minu mälu piires 20 aastat, aga Ärni kinnitusel ikka 730 aastat – sest pillimehi ja luuletajaid oli siin linnas kindlasti ka keskajal.

Piduliku ja armsa tähendusmänguga lühendi H.A.K.K. taga on Haapsalu Alternatiivkultuuri Koda. Väga vaja oli seda sellepärast, et olukorras, kus kõikvõimalike toetuste, projektide ja tegutsemisvõimaluste alla mahuvad eelkõige ja peamiselt rahvatantsurühmad, koorid ja rahvateatrid, peab alternatiivkultuur tegema sutike valjemat häält, et kah nende meepottide manu pääseda.

Lihtne näide. Haapsalu kubiseb noortebändidest, millest väljaspool asjaomast ringi tegelikult eriti keegi ei tea. Haapsalus tegutseb päris kena hulk erineval tasemel rockbände, mida teevad erinevas vanuses mehed. Neistki ei teata eriti palju. Esinemisvõimalusi on mõlemal grupil väga vähe. Tehnikat on nii, nagu mehed ise jaksavad endale osta. See tähendab, et ega noortel eriti olegi. Passivad kuskil nurgatagustes ja kütmata garaažides, ilma normaalse bänditehnikata, ilma eriliste võimaluste ja tulevikuväljavaadeteta. Kuni kord saavad Haapsalu tolmu jalgadelt pühkida ja pillimänguga mõnes sõbralikumas linnas edasi tegeleda. Tartus, Pärnus, Tallinnas. Kes siit ära ei lähe, see ei jõua kuhugi, rockmuusikas mitte. Toksivad niisama, need keskealised pillimehed, ilma väljundita. Ainult et pillid on nad endale suutnud juba korralikud osta, ja kamba peale tehnikat ka. Esinemisvõimalust ikkagi eriti ei ole. Prooviruume ka ei ole.

Ma olen linnavalitsuses seda juttu rääkinud 7 aastat. Tulemus – noortekeskusesse tehti üks ruum, kus on võimalik noortel bändi teha. Tehniline varustatus pidi seal aga seniajani suhteliselt null olema. Heliisolatsioonist pole samuti mõtet rääkida: seal saab proovi teha siis, kui majas parasjagu midagi muud ei toimu. Noored, kes seal pilli mängimas käivad, ootavad kannatlikult õues, pillid seljas, kuni muu tegevus lõpeb ja nad sisse lubatakse. See ei ole normaalne.

Tundub, et Haapsalu linnavõimud ei hakkagi aru saama, et asi on tõsine ja et muusikategemise võimalust vajab ka see suur grupp inimesi, kes ei tegutse kooride koosseisus või muusikakooli õppekavade järgi.

Umbes samalaadne olukord valitseb ka kunstis ja kirjanduses – võimaluste ja eneseavaldamise totaalne puudus. Midagi seal korda saata on võimalik vaid siis, kui kolida siit ära või alustada oma tegevusega kuskilt mujalt. vahe on siin muidugi selles, et kunsti ja kirjanduse jaoks ei ole vaja ära kolida, tööd teha on siin ju täiesti võimalik, aga neid töö vilju on märksa mõttekam püüda avalikkuse ette tuua Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis… ükskõik kus mujal. Siin lihtsalt ei võeta sind enne tõsiselt, kuni sa pole suures plaanis juba midagi saavutanud. Huvitav, kui paljud haapsallased üldse enne Arno peaaegu-superstaariks saamist teadsid, et ta laulab jumalikult ja pole üldse mitte vilets kitarrist?

H.A.K.K. loodab siin midagi muuta. Lootus on alati hea asi, eks ole. Eile oli asutamiskoosolek. Kohal oli umbes kolmkümmend inimest. Juhatusse valiti Ott, Ärni ja Hele. Kolme valdkonna aktiivid on moodustamisel. Vaatame. Põnev.

Siia juurde sobiks üks pilt, mis tehtud päris ammu meie pool… enne seda, kui Arno peaaegu-superstaariks sai: kolm meest diivanil, kaks neist bändikaaslased-pillimehed.

kolm-meest-diivanil

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: