Eile muuseas tegin taas aias mõne foto, sest kevad edeneb iga päevaga. Muru on alles märg ja varjulisemates kohtades maa külmunud, aga lumest on alles vaid väga üksikud laigukesed ning täna õhtuks pole vististi neid ka enam.
Kollane väikseõieline krookus Zwanenburg Bronze on õhest õiekesest laienenud terveks rõõmsaks kogumiks:
Varaste tulpide otsakesed on juba tervelt 10 cm pikad, aga neid ma ei pildistanud. Kergendus oli igatahes suur – vähemalt need varajased siiski elasid üle jõulueelse mahapaneku. Mida hilisemad teevad, seda veel ei tea, ootan erutatult. Ja kui nad välja ei ilmugi, kui ongi talvel hukka saanud, siis ei jõua ma end mõttes ära nuhelda. Kes käskis nende tulbisibulatega jõuludeni oodata, loll. Nüüd põe ja pabista. Aga ma luban endale, et edaspidi on kõik mu tulbid maamullas hiljemalt oktoobri lõpuks. Ausõna.
Mandri-inimesele tundub võib-olla ka see oktoobri lõpu jutt väga kahtlane, aga Haapsalusse saabuvad sügiskülmad palju hiljem kui mujale. Soojad lahesopid linna kahes küljes hoiavad plusskraade väga pikalt. Enamasti seda õiget tulbipaneku-temperatuuri (keskmine +9 kraadi) enne oktoobri keskpaika ei tulegi, septembris käivad paljud veel meres ujumas.
Samamoodi ei ähvarda siin enam ka olulised öökülmad, kui meri juba lahti on sulanud ja nädalake soojeneda saanud. Selles mõttes on Haapsalu küll nagu aiapidaja paradiis. Probleemid on hoopis muud: lund kipub Haapsalus talviti vähe olema ja talvine paljas külm teeb palju kurja, samuti ei jõua suviti seda liivamaad ära kasta ja väetada. Kõik läheb kolinal läbi sõmera liiva maasügavustesse. Niiskust see pinnas ei hoia. Komposteerid ja laotad ja paned ja toimetad, aga selle 20 – 50 cm viljaka pinnasekihi all, mille sedamoodi suure vaevaga tekitada suudad, on ikkagi meetrite ja meetrite kaupa kollast liiva. Suurepärane looduslik drenaaž, aga suveperioodil leian küll sagedasti, et väike kena savikiht kuskil seal allpool poleks üldse paha.
Kui siia majja tulime ja kanalisatsioonitorustikku vedasime, kerkis üles küsimus, kas vahetada ühtlasi välja majja tulev veetoru. Et ikkagi juba 70 aastat seal maa sees ja kindlasti on kuskilt roostetanud või midagi. Kaevasid poisid siis selle koha peal, kus veetoru pidi olema. Kaks meetrit kaevasid, veetoru oli nii sügaval! Lõpuks veetoru käes ja nähtaval – vaatame ega usu oma silmi, see, kuram, on haljas ja läigib, nagu oleks eile pandud. Ilusasti kollase liiva sees. Einoh, muidugi ajasime selle kraavi jälle täis ega puutunud seal midagi. Olgugi toru 70-aastane, aga kui näeb isegi liitekohtades välja nagu uhiuus, siis pole ju mõtet seda lambist vahetama hakata. Olgu edasi seal 2 m sügavusel liivas. Vähemalt jäi kindel teadmine, et tal on seal kuiv ja kena olla ning talvel läbikülmumine teda kah ei ähvarda.
Aga minu sellekevadiste plaanide hulka kuulub siiski lõpuks oma lillepeenardele tõhusa multšikatte tegemine, et natukenegi niiskust hoida ja ühtlasi viia rohimisvajadus nullilähedaseks. See juhtub umbes maikuu keskel, kui kõik otsad, mis sealt mullast kerkida tahavad, on välja kerkinud. Siis kobestan käpaga kõik üle, kastan-väetan hoolega läbi, lükkan maasse kõik hiljem vajaminevad tugikepid ja katan taimede vahed 6-10-kordse ajalehepaberiga. Peale puistan peene fraktsiooniga puukooremultši, nii et ajaleht välja ei paistaks. Ja siis suvi otsa rohin ainult natuke. Ning loodetavasti ei pea päris iga päev kastma. Kui on tarvis suvel tulbisibulad maast üles võtta või sügisel midagi mulda torgata, saab vajalike kohtade pealt ju seda multšikihti veidi kõrvale lükata.
Eile näitas ennast mulle ka selle kevade esimene liblikas mu kirdepeenra serval:
Alles pildi pealt vaatasin, et seal on mingi tigu või teokarp ka. Millegipärast usun, et see vast ikka on tühi. Elusad teod vaevalt et nii vara maapinnale ronivad, kuigi mine tea. Võib-olla tasuks juba õige varsti ühel niiskemal õhtupoolikul väike teonoppimise-ring ja massimõrv teha. Muidu tahavad need kurjamid kohe mu lilled ära süüa. Siiani leinan tatseieni kukeknnust, mis ühel ööl 3 aastat tagasi rootsudeni kiilakaks söödi, nii et elulooma sellest suurepärasest puhassiniste õitega taimest enam ei saanudki. Nii ma olengi tigudega sõjas. Ja liiliakukkedega. Ja lehetäidega.
Eile tõin puukuurist välja ka seal külmutamisel olevad külvikarbid. Kevad on käes ja need, kes tahavad idanemiseks temperatuuri aeglast tõusu, peavad seda ju saama. Osa karpe, mille asukad on nõus külmast kohe 20 kraadi juures elu alustama, leidsid ikka koha toas ka.
Praegu on suurepärane hommik ja enne kella ühte, kui tuleb üks õpilane kirjandiõpetusse, jõuan teha loodetavasti palju asju: üks seltskond taimi ootab pikeerimist. Ja tuleks vaadata taas üle talvekorteris olevad daaliad: kas on juurekaelal hakanud kasvupungad paisuma. Siis saaks nemadki ära potitada. Kuu aja eest tudusid nad alles sügavat und, kui neid uurisin. Ja kui ükskord Ott ärkab, tahan ta õunapuude otsa saata. Viimane aeg lõigata, enne suurt kevadet.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar