No ei saa oma viimast arvamuslugu veel üles panna!

Iga päev käin vaatamas, kas Delfi juba eksponeerib minu eelmisel nädalal kirjutatud arvamuslugu koolikatsetest (nende poolt tellitud lugu), et saaks selle siiagi üles panna – aga ikka veel ei ole. Võib-olla ei olnud selles loos piisavalt palju verd, higi ja pisaraid. Aga ma igaks juhuks ei tõtta asjade kulgemisest ette.

Muide, selle paar postitust tagasi kõne all olnud lastenäidendi sain ma ikka valmis, täpselt tähtajaks, muide. Järgmise nädala keskpaigaks aga pean veel kolm lühinäidendit kirjutama, kah lastele, nii 20-minutilised. Neis hakatakse suvi läbi siis Iloni Imedemaal mängima. Aga jube raske on ennast kirjutuslaua taga hoida, kui aias päike paistab ja tuhat tööd ootab.

Eile sain ise tehtud peaaegu kõik, mis plaanisin. Aga õunapuudega läks kuidagi veidralt: Ott lõikas päris kenasti ära poolteist õunapuud ja siis vajutas oksakääre kuidagi valesti, tegi oma randmele nii haiget, et pidi puu otsast alla ronides äärepealt maha pudenema, sest selle käega ei saanud end enam isegi kinni hoida. Ning nagu sellest veel vähe oleks – pärast seda, kui olime ta randme Fastum-geeliga kokku mätserdanud ja randmekaitse peale pannud, pillas ta kuurist briketti tuues umbes 20-kilose briketikoti endale varba peale. Tõsine värk. Huvitav, kas see äkki ei lahterdu samasse kategooriasse kui legendid meestest, kes tsaariarmeest pääsemiseks endal sõrmi maha raiusid? Just enne seda olin ma rääkinud, et kompost tuleks ka ümber kärutada…

Sellest kõigest järeldub, et aiatöö on väga ränk asi, eriti abikaasadele, kes ise sellest suurt vaimustust tundmata siiski rakendatakse tõstva, roniva või transportiva jõuna.

Ma pean hankima endale kerge redeli, mida saaks õunapuu tüve vastu toetada. Siis ma võiks vabalt ise ka neid oksi lõigata. Oti kombel päris puu otsa ma igaks juhuks ei roni. Mitte et ma ei jaksaks või ei oskaks… aga äkki lõpeb kogu lõikus siis ootamatult kiiresti puu köndistamisega. Teine variant on minna ruttu kiirele ja rängale dieedile, ja alles pärast seda puu otsa, aga see võtab ikkagi liiga palju aega. Nii et jääb redeli ostmine.

Advertisements

2 kommentaari

  1. Vari said,

    6. apr. 2009 kell 10:30

    Mul on kahju, kui Delfi pellerisse satub väärt kraami.
    miks sa ei taha oma töid avaldada …. aga kus, õigupoolest? Sirbis? äärmisel juhul ehk isegi EPäevalehes? Teles esineda?
    praegu olengi kimbatuses, sest avastan , et laiema lugejaskonnaga meedia hulgas ei olegi enam muud kui kollabulism.

  2. aidivallik said,

    6. apr. 2009 kell 17:48

    Ma olen tegelikult arvamuslugusid avaldanud enam-vähem igal pool – Eesti Päevalehes, Postimehes, Õpetajate Lehes, Sirbis, Lääne Elus… Delfisse tegin vist tõesti esimest korda, nad lihtsalt tellisid minult loo sellel koolikatsete teemal, mis ju taas päevakorras. Ühest küljest olen ma inimene, kes harjutamisele vaatamata alati ei ei oska öelda, eriti kui teema on ju täiesti n.ö minu teema ja arvamus on mul nagunii seal teemas toimuva suhtes olemas. Teisest küljest – noh, Delfi, eks see paljuski niisugune meelelahutuslik või populaarajakirjanduslik sait on ja peksa võib seal ka kergesti saada, aga iseenesest on ju sümpaatne, et nad siiski seal ka arvamuslugude rubriiki peavad. Ja see on ka kena, et nad honorari maksavad. Ma ju elan praegu ainult kirjutamisest.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: