Koolikatsete artikkel ja riisutud muru

7. apr. 2009 kell 07:48 (Aed, Töised asjad)

Täna lõpuks läkski see koolikatsete-arvamuslugu Delfisse üles. Ja ma lisan sellele nüüd ka toimetamata variandi (kuigi ega nad eriti midagi muutnud olegi).

Õigus kvaliteetsele põhiharidusele peaks olema tagatud igas koolis

Sellekevadised seitsmeaastaste koolikatsed elitaarsetesse üldhariduskoolidesse jäävad arvatavasti viimaseks taoliseks protseduuriks eesti kooli ajaloos. Lähitulevikus Riigkogu poolt heakskiidetav uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus välistab ju nende toimumise tulevikus, ja teeb seda sama printsiibi alusel, millega lahutab ka põhikoolid gümnaasiumidest. Selleks printsiibiks on ühtlane, tugev, kodulähedane ja kõigil jaoks saavutatav põhiharidus, Eesti kodaniku haridustee kohustuslik osa. Elitaarsus, õppesuunad ja valikuvõimalused koos koolikatsetega jäävad gümnaasiumisse pürgijate pärusmaaks. Mõistlik.
Mõistlik on taoline korraldus sellepärast, et seitsmeaastane on väga harva suuteline pikaks ajaks adekvaatselt ära määrama oma haridustee suunda ja veelgi enam, akadeemilist võimekust. Tihtilugu ei näe ka lapsevanemad oma väikses kooliminejas peituvaid võimalusi ja võimatusi. Oma rolli mängivad soovkujutelmad, isiklikud ja ühiskondlikud ambitsioonid, loomulikult ja eelkõige aga iga vastutustundliku lapsevanema soov võimaldada oma järeltulijale parim haridus, annete mitmekülgne arendamine ning tugev lähtekoht elus.
Seitsmeaastane ise ei oska veel midagi taolist tahta. Tema seisab alles eneseavastamise pika teekonna alguses ja usub seda, mida vanemad räägivad, sellele vastavalt on vormunud ka tema enesehinnang ja minapilt. Paljud soovid alles jõuavad tekkida, paljud tugevused alles ootavad oma avaldumisaega, ning ka paljud nõrkused ilmnevad alles koolitee kulgedes. Seepärast ongi hirmus vara neid seitsmeaastasi vaagida ja mõõta, nad ei suuda ju veel näidata pooltki sellest, mis nendes tegelikult on.
Mida nii põhimõtteliselt erinevat saab pealegi olla eliitkooli ja „tavalise“ kooli algklasside õppetegevuses? Riiklik õppekava sätestab nagunii ühtlaselt kõigi klasside õppetöö sisu ja vajalikud õppetulemused. Kas õpetajad on paremad? Kuidas seda mõõdetakse, mis seda näitab?
Jah, ühte voorust suudan ma elitaarsete põhikoolide juures siiski näha: koolikatsetega läbi konkurentsi murdnud õpilastel on enamasti ühtlaselt tugev sotsiaalne taust ja vanematel motivatsioon. Sellel on tõesti õppetööle ja  klassi mikrokliimale positiivne mõju. Märksa lihtsam on õppida ja õpetada, kui  seda tegevust ei sega kaks-kolm hariduslike, käitumuslike või psüühiliste erivajadustega last. Läbi koolikatsete sõela selliseid ju ei imbu.
Ettevalmistatav põhikooli- ja gümnaasiumiseadus pöörab aga sellistelegi lastele tähelepanu, lõpuks ometi sätestatakse seadusandlikul tasandil see „protseduurireeglistik“, mida on taolisel puhul kohustatud järgima nii õpetaja, kool tervikuna, kohalik omavalitsus, laps ise kui ka lapsevanem. Vähemalt on nüüd mingi alus loota, et distsipliini- ja õpiraskusprobleemid meie põhikoolides lahenema hakkavad, ja elitaarne algkool kaotaks sellega pikapeale oma ainsa selge eelise iseenesest.
Selle nimel, et laps saaks alg- ja põhikoolis kätte talle seadusega võimaldatud ja ette nähtud teadmistepagasi, ei peaks ju rabelema, nii et veri ninast väljas, ei peaks ju konkureerima teiste omavanustega, ei peaks läbima koolikatseteks ettevalmistavaid abikursusi, etteõpet ja mida kõike veel – samal ajal kui tugeva põhihariduse omandamine on tema loomulik õigus.  Kui  kindla teeninduspiirkonnata eliitkoolid ainsana seda õigust sajaprotsendiliselt tagada suutsid, siis on ju igati mõistetav, miks lapsevanemad just neile tormi jooksid, ja see ei ole ei lapsevanemate, eliitkoolide ega isegi mitte kirju kontingendiga tavakoolide viga, vaid meie senise haridussüsteemi viga üleüldse.
Meie senine koolikorraldus on suuris piires püsinud siiani nõukogudeaegse koolitüübi raamides, peaaegu kõigis valdkondades. Ainult et nõukogudeaegset kooli valitses hirm ja sund. Omariilkluse ja demokraatia taastekkega tuli meie koolil aga silmitsi seista õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate kodaniku- ja inimõigustega. Lapsed, kes psüühilise, käitumusliku või akadeemilise suutmatuse tõttu varem oli hiljemalt kolmandaks klassiks erikoolidesse saadetud, istusid nüüd tavalistes koolides tavalistes klassides ja häirisid kõigi tööd. Lapsevanemaid, keda varem sai lapse huligaansuste eest töökohta teatamise, avaliku noomituse või preemiarahade äravõtmidega korrale kutsuda, ei olnud ühtäkki enam kuidagi võimalik motiveerida oma lapse probleemidega tegelema. Demokraatia tingimustes kooli senised mõjutusvahendid lihtsalt ei pädenud enam, ja veelgi enam, olid lubamatud ning võimatud. 1996. ja 2002. aastal vastu võetud haridusmäärused selle probleemistikuga ka ei tegelenud, pigem keskendus poleemika õppesisule ja õpetajate headuse küsimusele.
Jääb üle loota, et nüüd hakkab midagi muutuma. Äkki  tulebki välja, et lapse õigus kvaliteetsele põhiharidusele saab tagatud tema kodule kõige lähemas koolis?

Aga eile oli muru juba sedavõrd kuiv, et ma sain aia üle riisuda. Ja lõikasin maha ning tirisin tara pealt alla elulõngade sügisel lõikamata jäänud kasvud. Ma nimelt leian, et kevadel kuivanuina on neid kergem eemaldada. Kahjuks kaotasid oma võrsed ka mõned väikseõielised kevadised elulõngad – need, mis ma plaanin kohe varsti ümber istutada. Ma ei mäleta, kas ma olen seda juba kuskil siin maininud, aga eelmisel suvel tegin kohutava avastuse, et mõni mu aia ääres kasvav elulõng on värvi poolest vales kohas ja mõni suvel õitsev elulõng ei paista siis peaaegu üldse kõrgete püsilillede tagant välja. Sellest johtuvalt ongi umbes viie elulõnga ümberistutamine mu sellekevadiste tööde plaanis täitsa sees.

Veel plaane selleks hooajaks:

1) Püüda ümber istutada 3 idamagunat, kes osutuvad kah mitte kõige paremasse kohta sattunuks. Sedagi peab tegema nüüd üsna kohe, kuni nad veel talveunest päris ärganud pole. 2) Laiendada neerukujulist keskpeenart, et sinna iiriseid ja jorjeneid panna. 3) Püsti panna üks tilluke kasvuhoone. 4) Suvel või millalgi sillutada isteplatsiga sarnaselt ära ka meie väike “majandusõu” maja ja kuuri vahel, sest ma olen väsinud sinna igal kevadel uuesti muru külvamast – see lihtsalt hävib sügistalvise pideva trampimise tagajärjel ja kevadel on seal porimülgas. 5) Sokutada siiski mingi haljastus ka meie maja ning meie krundil asuva teise maja vahele (mille omanikuga on meil krunt notariaalselt kinnitatud kasutuskorraga kaasomandis), sest vaade sealpoolsetest akendest on lihtsalt kole! Ja omanik ise nagunii ei ela seal.

Ahah, Ott lõikas eile ka õunapuu lõpuni ja keeras räästaalused tünnid “suveasendisse”.