Valejutt, et loomad ei oska valetada!

Loomad oskavad valetada. Vähemalt koerad. Kassid ka. Vähemalt Ints.

Nad on ikka jubedamad tõbrikud. Nii kui mina ja Ott oleme eri aegadel kodus, nii läheb valetamine lahti. Lihtne näide.

Mina hommikul söödan Intsu kõhu täis, lähen välja. Mitmeks tunniks. Ott magab mu väljumise ajal. Tulen tagasi, Ott pole veel toimetusse läinud. Ints mugib kahe suupoolega konservi. Küsin: sa andsid talle süüa või? Ott: andsin jah, ta näljendas ja nurus siin, ma arvasin, et sa pole andnud.

Mis täna: tulen plikaga õhtul koju (käisime Taebla kandis tema matemaatika-eratunnis, minul seejuures on ju transportiv funktsioon), koerad hirmus rõõmsad. Silmad säravad ja algab energiline tants nagi all koos intensiivse pilkude mänguga minu ja nagi vahel. Nagis ripuvad jalutusrihmad. Mina mõtlen: selge, Ott ei jõudnud nendega jalutama. Võtan koerad, lähen jalutama. Juba läheb pimedaks, mina puruväsinud. Aga kullakesed ju peavad natuke liikuda ja poste lugeda saama, eks ole.

Pärast koertega jalutamist söödan neil kõhud täis, viskavad magama nagu õiged mehed kunagi, mina helistan Otile, et ta proovist tulles mulle midagi head tooks. Kuidagi juhuslikult läheb jutt sinnamaale, et saan teada – Ott ikkagi käis enne koertega jalutamas! Tegid pika tiiru! Ja minu tulles olid kodus igatahes väga jalutamata moega koerad… metssigadus, ma ütlen.

Jah, oli koertel hea päev täna. Aga kaabakad on nad ikkagi. Nüüd magavad mul siin õiglast und. Eks ta ole. Ja ega mulle kah liigutamine tegelikult kahjuks ei tule.

Muidu istusin taas pärastlõunani laua taga, ja teinuks ma siis midagi vaimustavat, toredat, midagi, mis jätab rahuloleva ja õnneliku tunde hinge – oh ei! Ma mingi viis tundi koostasin arveid, kirjutasin oma märtsikuiste esinemiste ja ürituste õiendeid ja nägin ränka vaeva, et eelmise kuu dokumendid kokku panna! Ainus asi, mis kirjutasin – homne Lullamilla. Sellega ma jäin tegelikult rahule. Õigemini ma olen sellest luuletusest lausa vaimustuses. Aga ma ei pane seda täna siia blogisse. Panen hoopis homme õhtul, sest homme ilmub see ka Lääne Elus. See on suurepärane loriluuletus munapühade teemal.

Aias siblida sain ainult kaks tundi. Mis selle ajaga jõuab? Häbiväärselt vähe. Pool majaesist pikka peenast käpaga läbi kobestada ja sodi korjata ja liiliatelt mullakuhje kõrvaldada. Plaattee puhtaks luuatada. Ette valmistada kohad, kuhu ma istutan ümber oma idamagunad. Kõik! Siis oligi kell kolm, tuli üks mu õpilastest kirjandiõpetusse, ja järgnev poolteist tundi möödus märkamatult koondlause kirjavahemärkide ning väljenduse täpsust ja sõnavalikut puudutavate stiiliharjutuste seltsis. Ja siis tuli kiiresti süüa teha, ja siis tuli plikale muusikakooli järele minna ja ta Taeblasse viia, ja oodata. Ja tagasi tulla. Ja koertega jalutada, eks ole. Mis ma pimedas ikka neid idamagunaid istutan, ei näegi ju, kuhu.

Teen ettepaneku pikendada ööpäeva kestust 24 tunnilt… ee… 30-le? Kas sellega jõuaks?

Advertisements

1 kommentaar

  1. ritsik said,

    9. apr. 2009 kell 07:37

    Ja mina olen ikka unistanud, et need, kes kellast kellani tööl ei pea olema, jõuavad kõiki asju mitu korda rohkem teha ja aega jääb veel kuhjas ülegi 😀
    Kassid on vanad valevorstid jah, meie Vedru esitab hommikul igale pereliikmele südantlõhestava etüüdi teemal “Ma pole IIAL süüa saanud”.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: