Lihavõtted 2009: taadi tembud, kolme kuuse kodu, Hummuli ja Helme

14. apr. 2009 kell 09:20 (Muiduelu, Töised asjad)

Pühad olid teil vist vaiksed ja kenad? Ma loodan küll, sest minu jaoks saabus Suur Reede telefonikõnega hooldekodust. Mu hulkuriloomusega isa on sealt jalga lasknud, teate. Kevad on ju käes, eks ole, ning mätas kuiv. Kuigi normaalne see vist ei ole, et pooleldi halvatud vanainimene ikka veel aru pähe pole võtnud ja lihtsalt vehkat teeb. Pealegi oli hooldekodu seisukohal, et kui ta samal päeval tagasi ei ilmu, siis nad teda enam ei võta ka – mis on mõistetav. Nad ei saa niisugust asja lubada, ravirežiim, kodukord ja kõik muu, eks ole.

Siis me sõitsimegi pärastlõunani ringi ja otsisime mu taati. Ei leidnudki. Aga õhtul juba saabusid signaalid, et teda olla Haapsalu peal nähtud. Seda muide kajastab ka tema pangaarve, kust osade kaupa on viimastel päevadel raha välja võetud. Nii et ta on ikka elus ja terve, ainult et pärast kolmeaastast pausi tagasi pöördunud oma tavapärase eluviisi poole.

Vaiksel Laupäeval käisime kah Otiga sõitmas, aga rohkem niisama… okei, mis ma keerutan, käisime paari vana talukohta vaatamas ja kolasime mööda Läänemaa metsi. Nii soe oli, et isegi jakk oli liiast, tuulevaiksetes kohtades piisas särgiväel olemisest täiesti. Päike ja kevad ja kõik see… nii nämma. Muuhulgas leidsime ühest tihedast padrikust Tarzani pesa:

Ja ärge nüüd öelge, et see on jahimeeste või looduspildistajate varitsuspunkt, lepime kokku, et ikka Tarzani pesa on.

Peale selle leidsime me põllu äärest metsaservalt kolme kuuse kodu:

Ma arvan, et ma kogun nüüd natuke julgust ja siis võtan selle koha omanikuga kontakti. Peale selle kuurijupikese, mis siit pildilt paistab, on seal väike maja kah peal, silma järgi otsustades ehk 5-10 aastat tühi seinud, aga muidu mitte just kõige hädisemas vormis.

Metsas kondamise ajal hakkasid sõbrad helistama ja õhtusi plaane pidama, noh, lõppeski päev nõnda, et istusime kaheksakesi meie köögis, jõime häid ja halbu jooke, ning nii palju naerda pole ma päris kaua enam saanud. Hästi vahva oli. Aitäh, Ivar ja Mari-Liis ja Helen ja Kaius ja Tints ja Tom! Ma loodan, et järgmisel hommikul oli teist munade värvimisel ikka asja? Meie küll värvisime vaprasti, enne kui maale ema juurde läksime.

Ning teisel pühal, esmaspäeval, eile olime taas ratastel: kaks kooliesinemist Valgamaal! Hummuli kool on veel üks neid vahvaid põhikoole, mis asuvad ajaloolises mõisahoones. Selliseid polegi enam kuigi palju ja mind täitsa vaimustab, kui aeg-ajalt mõnesse sellisesse satun. Lapsed olid toredad suhtlejad. Algul võttis veidi kõhedaks, et saalis korraga kõik, esimesest üheksanda klassini, et kuidas ma nii räägin, et kõigil oleks huvitav. Aga vist tulin toime. Väikesed küsisid hästi palju, julgelt ja spontaanselt, lausa keset mu juttu ajasid käe püsti, et midagi räägitava kohta täpsustada. Vahvad lapsed.

Helme kool oli natuke nukram, aga selle kooli iseloom on ju ka hoopis teine. Erikool ju. Juba mikrokliima oli teistsugune, närvilisem ja kuidagi rusuvam. Lastes ei olnud seda rõõmsat sära ja vaba olekut, mida ma Hummulis nii nautisin. Eks nende internaatkooli laste taust võib-olla ka ei soosi elurõõmu ja -huvi. Aga ega viga ka ei olnud otseselt midagi, saime räägitud ja oldud ja lõpuks ma ei saanud arugi, kuidas mu esinemisaeg otsa sai.

Oh, ja loomulikult see sõitmine. edasi-tagasi jälle üle viiesaja kilomeetri….küll on hea, et ma ei ole rootsi kirjanik ega pea reisima Rootsi ühest otsast pikkupidi teise, ma ütlen.