Uuemõisa algkoolis hõiskasid ööbikud

Ma olin täna žüriis! Uuemõisa Algkooli laulukonkursi žüriis nimelt. Valiti selleaastast Kooliööbikut. Täiesti lõbus tunnike oli. Need väikesed on ikka nii vahvad, ükskõik siis, kuidas laulmine parasjagu välja tuleb. Muidu ka on lahe jälgida. Aga mõni nende seast lauliski päriselt ja väga hästi, st et muusikalises mõttes oli ka ikka kuulata. Ei olnud nii, nagu ma oma lapse lasteaiaajast mäletan, et rühm pandi saali ette rivvi “laulma” ja siis tegid kõik võimalikult kõva häält (tema rühm, need Kuke aastal sündinud, ikka vaja teistest kõvemini kireda).

Kohapeal tuli veel välja, et selle konkursi teemaks olid Sirje Kaasiku ja Aidi Valliku lastelaulud. Sirje on koorijuht ja helilooja, ta on palju minu tekste viisistanud. Üks neist, “Tahan presidendiks saada”, tuleb sel suvel vist ka üldlaulupeol poistekooride poolt ettekandmisele. Peale lastelaulude on Sirje muud tõsisemat muusikat kah kirjutanud. Ma kohe paneks siia heameelega mõne muusikalingigi, aga ei ole, kuhu viidata – Youtube’ is  Sirje asju ei ole. Kahju.

Laulude vahepaladeks lugesid lapsed minu tehtud luuletusi, jube ilusasti lugesid. Ma alguses ei saanud arugi, et just minu tekste loetakse, siis hakkas kahtlaselt tuttav ette tulema. Täitsa lõpp, kui vähe ma oma kirjutatud luuletusi mäletan! Kuskil arvutis nad mul kaustas on, seal nad seisavad ja saavad iga nädal lisa, aga kui vähesed mul tegelikult hiljem meeles on! Ilmuvad lastelisas ära ja asi vask, üle loen neid alles siis, kui kogu kokkupanek käsil. Nii juhtubki, et kuulan siis laste suust mõnda neist nagu täitsa võõrast teksti ja mõtlen veel, et näe, kui vahvalt siin öeldud ja seal tehtud, ning alles hiljem tuleb arusaamine: issand, aga ma ju ise tegin… uhh. Tegelikult on need toredad hetked.

Kooliööbikuks sai esimese klassi Nele. Aga tema perekonnanime ma enam ei mäleta.

Muidu jõudsin täna üle mitme päeva ka aeda jälle. Mind haaras õudne paanika, et roosidega kisub asi juba kriitiliseks, kui ma neid lahti ei mulda. No pole lihtsalt jõudnud, siin vahepeal tegelesin istutamiste ja pikeerimiste ja muu taolisega. Nüüd, kui Thunide kalendri arvates istutusaeg selleks korraks möödas, on aega ka muid asju vaadata – näiteks roosidel kasukas seljast maha võtta.

See toiming oli keerulisem, kui ma arvasin, sest ülesmullatud roosipeenar oli neist mullakuhilatest läbitõusnud krookusi ja sillasid paksult täis. Kougi siis nende vahelt seda mulda välja. Igatahes hakkama sain. Päikesevarjuks panin pärast natuke kuuseoksi lõdvalt neile peale tagasi, et mulla alt väljaõngitsetud rohelised varred esimese hooga suurest valgusest šokki ei saaks. Kui nüüd paar pilvisemat päeva teeb, siis saan ka need oksad lõplikult minema koristada.

Ott kaevas ja vedas mul komposti ka ümber, nii et sügiseks on uus mullasalv hakkamas. Homme peaksin selle ainult veel korralikult läbi niisutama, et ta ennast ikka korralikult läbi küpsetaks.

Kas ma juba ütlesin, et mu aediirised on suurepäraselt talvitunud? Ka need “prantslased”, mis eelmisel suvel sai Caieux’st tellitud. Igaks juhuks talvitasin neid kuivadest lehtedest teki all muidugi ka. Aga ühe mu aia vana asuka, “Port Wine’ iga“, on siiski pahad lood – miski kuriloom (näiteks suster Elli või raskekaallane Ints – Hermann peenrasse ei lähe isegi siis, kui mind näha pole, ja Mooru on liiga kerge) on tema istutuskoha peal nii usinasti ringi trampinud, et kasvupungad kõik maha murtud ja risoomid lömad, mõningat lootust võib hellitada vaid ühe jupikese suhtes, mis võib-olla taastub.

Noh jah, ja siis kolis tagasi Soome meie Papi – soome pensionär, kes viis või kuus aastat meie krundil olevat tänavaäärset maja üüris, kena vaikne vanainimene oma muhedate veidrustega.  Kahju kohe, et ta ära läks, aga ta on ikka tõesti väga vana juba ning sel talvel oli ta tervis tõesti halb. Nii et tal oli mõistlik tagasi Soome poegade juurde kolida. Tänavaäärne maja aga iseenesest oli müügis juba enne, on olnud nii poolteist aastat juba. Selle omanik on ilmselt närvid kaotanud, et ostjat ikka pole, igatahes üritas ta eile siin natuke survestada, et meie selle ära ostaksime. Meie?!? Misjaoks?!? Kahemeetrite lagedega maja, millel väljastpoolt vaadates juba võib kahtlustada, et vähemalt pooled palgid on mädad, katus laseb läbi, ja mis plekiga kaetud vundamendi sees toimub, seda ei tea keegi? Koos selle juurde kuuluva  notariaalse kasutuskorraga määratud kolmekümneruutmeetrise muruplatsiga… ja ongi kõik. Pealegi, mis ma teeksin selle majaga? Mul pole ju seda vaja – kui, siis ainult selleks, et see maha lammutada, aga ma peaksin olema peast täiesti soe, kui ma oleksin nõus selle eest peaaegu miljon krooni maksma. Ma saaksin selle raha eest kaks või kolm märksa paremas seisundis suvekodu koos vähemalt hektariliste maatükkidega. Nii et mis me nalja teeme. Ootame parem põnevusega, kuidas müük läheb või kes on uued üürnikud. Elu on huvitav… lootkem vaid, et liiga huvitavaks ei lähe.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: