Häda ja ikaldus

Nüüd jäi Ott ka haigeks. Mari läks täna küll taas kooli, aga juba õhtul oli tal jälle palavik ning peavalu.

Laupäeval on kahel mu kirjandiõpetuse-tüdrukul lõpukirjand ning eriti ühele neist pole ma jõudnud õpetada kaugeltki mitte kõike seda, mida oleksin tahtnud ja mida tal vaja läheks. No ei piisa paarist kuust, et teha tasa mitut emakeelekursust, eks, ei ole minu süü, aga kurb on natuke ikka.

No ja siis mu õnnetu muru. Pool sellest ei mõtlegi vist tärgata, koerad on selle talvel ametlikult ära trampinud. Peaks hargiga selle kõik läbi õhutama ja natuke mulda koos uue seemnega peale viskama, aga palavikusena nagu ei viitsi hästi.

Läbi köögiakna nägin eile, kuidas Elli kõndis peenrasse. Kui ma röögatades uksele läksin, tuli ta sealt külll kiiresti ja kohmetult välja, aga kahju oli juba sündinud, ühe mu “Prantsuse” iirise mugula pealt oli ta kasvupunga ikkagi maha astunud. Teine on veel õnneks alles. Elame-näeme.

Ja Ints käib peenardes sooja mulla sees püherdamas, keset tärkavaid taimi, ja nende peal. Kaabakad, ma ütlen, kaabakad. Oodaku vaid, kui ma taas terveks saan ja ise aeda kolin! Iga elukas, kes siis veel minu silma all peenrasse julgeb ronida, läheb tuppa luku taha järele mõtlema.

Loomad ja aiapidamine ei sobi kokku, ei sobi. Aga siiski elab minus inimeseksolemise ürgtung ja alusmõte: soov kombata võimalikkuse ja võimatuse piiri. Isegi kui ma pean selleks igal kevadel uue muru külvama.

3 kommentaari

  1. Jaanika said,

    24. apr. 2009 kell 17:31

    Ma olen täiesti nõus, et loomad ja aiapidamine ei sobi kokku. Ma ei saa ka Emmat kuidagi peenrast minema. Erit meelsasti on ta peenras, kui sinna on äsja toodud sõnnikulõhnalist mulda. Urr.

  2. 29. apr. 2009 kell 10:52

    Oma loomaga oma peenras saan ma veel hakkama, aga kui naabrimuti koer kasutab minu aiamaad oma peldiku- ja kraapekohana ja mutt kehitab selle peale vaid õlgu, et “mis mina teha saan?” (daah – koera mitte järelvalveta jooksma lasta, tema järelt koristada jne jne ), siis kisub küll malbel blondiinil vägisi käed rusikasse.

  3. aidivallik said,

    2. mai 2009 kell 20:13

    Oijah, naabri koeraga on keerulisem tõesti. Oma aiamaa elektrikarjusega piirata? Või aed ette teha? Seda loota, et mutt oma koera kasvatama või teistmoodi pidama hakkab, pole vist mõtet…


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: