Hermanni tervis paraneb tasapisi

Täna oli mõnes mõttes ränk hommikupoolik: pidi selgeks saama, kas meie kõige hullemad kahtlused Hermanni tervise osas peavad paika või ei. Noh, vaatluse teel pakuti võimalust, et kasvaja või vesi kõhus, mis omakorda näidanuks, et süda on läbi.  Ja see õudne kaalukaotus. Teeb tõeliselt ärevaks, kui 50-kilone koer kuu ajaga seitse kilo alla võtab, ausalt.

Hermannile tehti ultraheliuuring ja vereproovid. Tulemus: süda on korras, kopsud-neerud korras, kasvajat ei ole, vee kogunemist kõhuõõnde ka ei ole – huhh, milline kergendus! Lihaskoed olid hoopis veetustumise tagajärjel (põhiravimi kõrvalmõju) lõtvunud ja ilmselt see tekitas vahepeal ka suurenenud kõhu; lihastoonus aga hakkab jälle tasapisi tõusma ja sellega koos läheb ka kõht tagasi trimmi. Aga mis meil on – maks on suurenenud ja ensüümide näitajad normaalsuse ja patoloogia piiripealsed. Hakkame lisaks saama toidulisandit, mis eeldatavasti Hermanni maksa aitab.

Tõesti, tema ravimite hulk on juba aukartustäratav. Nagu vanainimesel – üks vänge põhiravim ja siis kümme muud rohtu veel, et see põhiravim teda ära ei tapaks!

Aga minu kergendus sellest, et midagi eluohtlikku tal kallal ei olegi, ja pingelangus olid sellised, et pidin äärepealt juba koduteel autos magama jääma. Õnneks poleks saanud, sest Hermann seletas kogu aeg väga energiliselt, mida kõike ta aknast näeb. Autosõit erutab teda väga ja alati läheb üks igavene seletamine ja kommenteerimine lahti. Vingub, noh, erineva intonatsiooniga. Talle meeldib, kui keegi eespool sõidab. See on nagu jaht ta meelest vist, siis läheb kiun kohe hasartseks selliseks, ja kui ta turvavööga kinni ei oleks, roniks ta ilmselt üle käsipiduri koonuga kohe esiaknasse. Kui eessõitev auto kuhugi pöörab, siis  Hermann pole sellega põrmugi rahul, ronib vastava suuna küljeaknasse ja “möliseb” kõrvale pööranud autoga. Vastutulevad rekkad on jube lugu. Ühesõnaga, ta elab kõigele teel toimuvale kogu südamest kaasa. Riidlemine siin ei aita, ta lihtsalt on selline. Kergesti erutuv ja nõrkade pidurdusprotsessidega koer. Aga me oleme seda ju kogu aeg teadnud.

Ja samas on ta ju nii hea koer. Nii heatahtlik, leebe ja sõbralik kõigi inimeste vastu. Nii mõistlik ja kuulekas. Teist sellist ei saa me enam kunagi. Tänagi toimusid kõik protseduurid ilma suukorvita, sest talle ei tuleks pähegi inimest hammustada. Ta lasi rabelemata ja urisemata oma käpast veenivereproovi võtta. Ta leppis ultrahelis enda tõstmisega vaatluslauale ja külili keeramisega ega muutunud kordagi kurjaks, ainult torises rahulolematult. Ta lasi oma kõhualuse masinaga paljaks pügada, geeliga kokku mätsida ja siis tükk aega arstil ultraheliaparaadiga oma kõhtu muljuda, muutudes ärevaks ja üritades rabeleda vaid hetkel, kui aparaat tema reproduktiivorganitele liiga lähedale jõudis.

Peaasi, et ta ikka paraneb. See on kõige põhilisem.

Venemaa ja Hiina jagavad maailma!

No te lugege vaid, milline suurejooneline plaan! Tõeline sonimine. Jah, see oleks naljakas, kui see tuleks mõne soolapuhuja või tulevikuennustaja suust. Aga kui niimoodi sonib diplomaatia õppejõud ja politoloog, siis on see õudne. Lihtsalt õudne. Sest mingil moel väljendab see venemaalase soovkujutelmi. Ja teisest küljest näitab, et Venemaa ja vene rahva ambitsioonid ning mõttemustrid pole seitsmekümne (või üheksakümne, või üheksasaja)  aastaga kriipsuvõrragi muutunud.

See oleks tõesti praegu naljakas ja absurdne, kui ainult Venemaa kunagi ajaloos ei oleks taolisi plaane üritanud ellu viia.

Aga mina käisin täna haridusministeeriumis uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) avalikul arutelul. Kohe isiklik kutse tuli säärane. Sain mõne sõna Tõnis Lukasega ka omavahel rääkida, mille käigus ta tundis huvi, kas ma ei võiks rohkem lasteraamatuid või näidendeid kirjutada. Nii et mu artiklid talle eriti ei meeldi. Aga muus osas me oleme peamiselt sama meelt, mis on tore.

Ja mina sain suurel hulgal tulevasteks artikliteks väga vajalikku infot, mõtteainet, statistikat ja erinevaid arvamusavaldusi – nii et väga kasulik käik. Muide, homseks telliski Delfi portaal minult ühe artikli koolikatsete kohta, aga see on alles homme. Täna ma küll ei jaksa enam midagi kirjutada, pea on paks ja väljas pime ka.

Mis veel. Alanud on uus allergiahooaeg! Tänavatolmu on kevaditi kõik kohad täis, ere päike ka – ja minu käed ning nägu ongi täpselt sedamoodi. Tundub, et tuleb homme apteeki minna uut 25 faktoriga päikesekaitsekreemi ostma, ja tolmu mõjude vaigistamiseks midagi seespidist. Kui tüütu.

Newer entries »