Vahepeal jälle asju juhtunud

Noh, nii ta läheb. Kolmapäeva õhtul Valgamaalt tulles olid surnud ega jaksanud üldse midagi kirjutada. Neljapäeval kirjutasin ettekannet, toimetasin Haki avaliku pöördumise teksti ja kirusin ennast, et pidin ma jälle nõus olema mingi konverentsiettekande ja punkarite aitamisega ning et vana inimene võiks ju ükskord juba õppida ei ka ütlema. Kirumisel ei olnud olulisi tulemusi.

Reede hommikust lõunani olin muinasjutukonverentsil, kandsin ette enda tüki ja kuulasin mõnd teiste oma – jube huvitav üritus, mul oli tuline kahju, et just päev minu jaoks selline vale oli – nii kiire, et pidin poole pealt jalga laskma, sest juba ootas MTÜ HAKK väliüritus, millele tahtsin jõuda vähemalt korraks pilgu peale visata, ning seejärel volikogu istung koos sellele eelneva koalitsiooni koosolekuga.

Mulle hakkab ajudele asjaolu, et valimiste lähedus mõjub volikogu töövõimele võrdlemisi halvavalt – kui muidu saab nagu kolm ja pool aastat normaalselt inimeste kombel asju ajada, siis enne valimisi algab poliitika ja siis on p…s. Juba mingi kolmas volikogu läheb järjest ühtede ja samade arupärimistega opositsiooni poolt. Linnavalitsus vastab neile kannatlikult ja muudkui. Mida lähemale jõuavad valimised, seda rohkem hakkab opositsioon aru pärima. Reedel võtsid nende arupärimised tervelt tund aega, ja oleks nende küsimused siis kuidagi uued ja huvitavad olnud, ikka needsamad mis eelmine ja üle-eelmine kord. No aga on ju tulnud aeg näidata ennast kriitiliste ja kodanike huvide eest seisjana, eks ju. Nende korduvate arupärimiste asemel mina nende asemel kirjutaksin parem hüvitiste vähendamise kokkuleppele alla. Kunagi märtsis, kui linna rahaliste vahendite drastilise vähenemise tõttu kärbiti linna palgal olevate teenistujate palkasid kokkuleppeliselt 13 %, siis mõtlesime solidaarsuse aktina ka oma volikogu hüvitisi 13 % vähendada. Praeguse seisuga on Reform ainus fraktsioon, kes pole sellele leppele alla kirjutanud. Mis tähendab, et kui nad kaua veel viivitavad, siis lähebki see plaan lörri, sest juunis tuleb juba poolaasta hüvitiste väljamaksmine.

Noh ja pärast arupärimisi läks tsirkus veel edasi. Reform nõudis Andres Ammaselt avalikku vabandamist 23. mai Lääne Elus ilmunud arvamusloo pärast, ja kui Ammas oma sõnavõtus leidis, et ta pole nädala ajaga oma arvamust Reformierakonna ja käsiteldavate sündmuste kohta muutnud, otsustas Reform istungilt üleüldse täies koosseisus lahkuda. Halloo?!? Sellest saab ilmselt tasakaalukamas esituses lugeda siit. Muide, see oli Andresel tegelikult hea arvamuslugu. Ainult et ühe üldistusega läks ta vist tõesti liiale. Aga lugu oli iseenesest hea ja selle tervikteksti saab muide lugeda selle blogipostituse esimesest kommmentaarist.

Ma väsisin sellest kõigest nii ära, et koju jõudes keerasin magama ega tõusnud enne, kui kaheksa paiku tulid külalised ja grillpann aias tossama pandi.

Aga täna juhtus imelisi asju. Lõpuks ometi! Mul on nüüd kasvuhoone, ja see on isegi vundamendi peal ja selle küljes kinni kah veel. Ja muld on sees. Uskumatu. Homme kolin sinna tomatid. Ott Vallik on ikka tubli inimene ja ma võtan tagasi kõik sapised sõnad, mis ma tema ehitustehnilise võimekuse kohta seni olen ütelnud.

V 30. kasvuhoone

Advertisements

Homme esinen Ala põhikoolis ja Tõrvas

Homme tuleb taas pikk sõit. Põhjus nimetatud pealkirjas. Rohkem esinemisi selleks kevadeks mul graafikus ei ole. Eks kooliaasta saab ka kohe-kohe läbi. Veab, et Ott saab ikka kaasa tulla… mul tõusevad kuklakarvad turri, kui ma mõtlen sellise päevakava peale, et kõigepealt kolm ja pool tundi autoga sinna, siis kaks korda poolteist tundi esinemist ja pärast veel puruväsinuna kolm ja pool tundi autoga kodu poole sõita…  Vähemalt minu jaoks liiga karm. Talve poole Võhmas käies proovisin järele. Oli jube jah.

Muidu müttasin aina aias. Osa kõigepealt pottidesse pandud lilli sai eluvaimu sisse ning seejärel peenrasse, kiviktaimla tegin korda ja andsin sinna natuke komposti juurde, lillekastid ja õuepotid said endale elanikud sisse (kahesugused fuksiad ja pelargoonid ning ahtalehised peiulilled… oi, palju. Ja muidugi rohisin, rohisin, rohisin. Mai teine pool ja juunikuu on igasuguse umbrohu röögatu elujõu ilmekas demonstratsiooon. Lohutasin end mõttega, et niipea, kui juuni teisel nädalal umbes tulpide ja nartsisside pealsed maha saan lõigata, lähevad kõik peenrad ajalehemultši alla. Et ajaleht välja ei paistaks, siis mõnesentimeetrine kasvuturbakiht selle peale ka. ma pole varem niimoodi teinud, aga sel aastal mõtlesin, et prooviks õige. Ehk aitaks siin liivamaa peal natukenegi niiskust hoida ja umbrohtude suhtes oleks ka ehk tervislik… ja samas need lilled, kellest ma tahan, et nad isekülvi teel paljuneksid (näiteks sõrmkübarad ja keskmised kellukad), saaksid seda ju kasvuturba sisse teha, eks ole. Järgmiseks kevadeks loodetavasti on see 2- või  3-kordne ajalehekiht piisavalt pudiks kõdunenud, et krookused, tulbid ja nartsissid saavad sellest läbi tõusta, ja kõik hakkab otsast peale. Idee tasandil see süsteem ju täitsa pädeb, aga ma ei tea, kuidas praktikas lugu on. Ja kui ma ei proovi, ei saagi teada, sest ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes oma lillepeenras niimoodi teeks ja oskaks oma kogemustest midagi pajatada.

Mõne pildi paneksin siiski ka täna üles. Esimene neist sellest aspektist, et minu meelest on siin nurgas päris hästi välja tulnud erinevate lehestike koosmõju. Jah, selleks et see värk veel paremini mõjuks, peaksin need taimed olema suuremate laikudena – kuid minu mängumaa on tilluke ja kõik on ongi otsekui mudelimäng. Selles seltskonnas on siis tagant vasakult alustades rabarber, puishortensia, käoking, eest vasakult mets-piiphein, madal valge kurekell, keskel kõrgub hübriidne kurereha ja kohe aediiris tema kõrval, nende ees vanaema aiast saadud tundmatu priimula ning roomav metsvits ‘Aurea’. Okei, muru kõige ees on sutsuke liiga pikaks kasvanud jah.

mai 20 lehed

Siin aga on tükike idapeenrast, kust eest on puudu veel ainult tumepurpurlehine (umbes sama tume kui lursslill ‘Brunette’, mis tagareas paistab) Santa-Katariina jänesekapsas, mis sutike pärast selle pildi tegemist seal lünga täitis. See punane asi on aedmalts (artiplex hortensis – miski purpurea?), mu lemmik-umbrohi, tõeliselt dekoratiivne, tumepunane, kasvab minu aias 1.30 – 1.70 kõrgeks ja kannab jumalikke hiigelsuuri ja dekoratiivseid seemnekobaraid, mis tuules õõtsuvad ja selle vahva taime järelkasvu eest virgalt hoolt kannavad. Siin on tegemist alles väga noorte isekülvist tärganud taimedega. Roosakaslilla priimula taga on see kollakate lehtedega kurekell ‘Roman Bronze’, sinakamate lehtedega aga ‘Tower Dark Blue’, õied on neil ühtemoodi tumesinine täidis, aga lehestik vahvalt erinev. Mul on küll kuri plaan see sinakate lehtedega kurekell siit mujale kolida (ta minu arust nagu natuke häirib seda punaselehelist mängu, eriti kui see tumepunaste lehtedega jänesekapsas ka veel esireas kasvab), aga noh, seekord veel nii.

mai 20. IdP värvid

Tänane lullamillaluuletus

Tänasesse Lääne Elu lastelisasse “Lehm Ludmilla lastekas” (ehk koduses kõnepruugis “Lullamilla”) kirjutasin niisuguse luuletuse:

VAIKNE LAPS

KUI LAPS EI OLE VAIT KUI TALL,
VAID MÖLLAB NAGU RÖÖVEL,
MIS TEHA SIIS?
MIS TEHA SIIS,
KUI MAAILMAS ON ASJAD NII:
EI OLE LAPSEL  JUURI ALL
JA LAPS EI OLE MÖÖBEL!

KUI OLEKS KAUA VAIT ÜKS LAPS
JA SÕNAGI EI RÄÄGIKS,
EI HÜPPAKS, JOOKSEKS, MÜRGELDAKS,
EI TEEKSKI ÜLDSE HÄÄLI,
MIS TEHA SIIS?
MIS TEHA SIIS?
KÕIK OLEKS PALJU HULLEM NII!
SIIS OLEKS PÄRIS HAIGE LAPS
JA MURES OLEKS EMPS NING PAPS.

Mitte et see midagi erilist oleks, aga lihtsalt, noh. Muidu nagu polnudki täna midagi sellist, mida blogisse panna… noh, peale selle, et eile õhtul käisime See Teatris Nikolaj Anderseni bluusikontserdil. Minust palju paremini ja asjatundlikumalt oskab sellest kirjutada Ivar oma blogis, nii et mul pole vast mõtet pikalt peatuda. Tore ja südantsoojendav oli seal ikka. Vana bluus on mõnus ja soe. Hea on selle sees olla.

Aga tänasest… no tõesti. Mida ma kirjutan, et magasin patuselt kaua ja siis uimerdasin täiesti lubamatul moel hilise lõunani, ja siis rohisin neli tundi – no mida ma sellest kirjutan? Ja et kraaklesime Otiga tänase päeva jooksul päris mitu korda, sest meie nägemused kokkupandava kasvuhoone kokkupanemisest ei kattu just eriti. Vähemalt asi edeneb… vää-ga natukesehaaval… homme jõuame vist vundamendi osas ühele poole. Miks ma küll abiellusin mingi simblilööjaga?

Ähh, ma tean küll tegelikult, see oli niisugune retooriline küsimus lihtsalt. Simblilööjal on omad olulised väärtused. Mis siis, et ehitustööd on üks ulgumine ja hammaste krigistamine.

Kunagi, kui me sõbrannadega olime kahekümneaastased, olime me siiski ootamatult elutargad, leides, et täisväärtusliku elu elamiseks peab naisel olema vähemalt 5 meest. Üks, kellega käsikäes rannal või kõrges rohus jalutada, kuud ja tähti vaadata ning kes luuletusi loeks ja tahaks kaasa filosofeerida kõrgetel ning tunnetuslikel teemadel. Teine, kelle hoolde võiks muretult jätta lapsed ja haige vanaema; see oleks mees, kes aitaks kodus koristada, riputaks pesu kuivama, teeks vahel süüa, viiks lapsi jalutama ja mängiks nendega arendavaid mänge. Kolmas paneks kokku kasvuhooneid, teeks remonti, krohviks seinu, sillutaks aiateid jne – ühesõnaga niisugune praktiliselt mehelik mees. Neljas mees  pühenduks aina tööle, teeks ületunde ja tassiks raha koju, et kogu kamp elada saaks. Viies mees oleks jälle voodis hea. Vat nii. Aga mis teha, ei käi need asjad meie kultuuris nii, ja mehed ei oleks ilmselt nõus, kui neid viiekaupa peetaks. Nii et tuleb valida. Kas simblilööja või küprokipanija jne. Kõiki korraga ei saa. Deem.

Aga siin väikestes aedades õitsevad kõik puud otse uskumatul kombel.

mai 20- õievaht

Kooselu tulpidega

Tulpide õitsemine on haripunktis ja natuke ülegi – varased on läbi, keskmise õitseajaga tulbid sätivad end varsti lõpetama ja alustanud on hilised. Päris pungas veel on ainult mu aia kõige hilisem tulp – igivana tundmatu päritoluga roosa, mis siin aias kasvas juba enne minu aega. Nõnda tundub, et ongi aeg selle aasta tulbindusest teatud kokkuvõte teha.

Peamine järeldus: mul on neid ikka veel liiga vähe, pikkades bordüürpeenardes on veel kevaditi tühje kohti või partnerit ootavaid üksikuid õitsejaid.

Teine järeldus: paar päeva enne jõule muldapanek ei tee vähemalt Haapsalu kliimas tulpidele mitte kõige vähematki halba.

Kolmas järeldus: tulpe üle paari aasta üles võttes tuleb veenduda, et ka tütarsibulad on kätte saadud. Muidu on iga sorti natuke siin nurgas ja natuke seal nurgas ja sutike kolmandaski, aga tahaks ju korralikku gruppi kokku saada. Umbes-peaaegu nagu siin (‘Montreaux’):

mai 20. montreaux

või siin (‘Shirley’- aga ees tolgendavad kaks vana tumepunast, mis kogemata jälle mingitest mulda jäänud tütarsibulatest välja on kasvanud):

mai 20. shirley

Punaste “nuhtlustulpide” vahel on õide puhkenud valged papagoitulbid ‘White Parrot’:

mai 20 Punased ja valged tulbid

Ma pean ütlema, et see pilt on küll kavandamatu, kuid siiski kogemata väga hästi välja kukkunud. Kui punased kohe varsti lõpetavad, siis puhkemisootel on kohe tagareas valmis laugud ja kurekellad, kes võiksid valgetele papagoidele päris armas kuliss olla.

Ja siin on veel üks seltskond, keda mul on õnnestunud enam-vähem koos hoida: ‘Mrs Moon’s Garden’:

mai 20- mrs moon's garden

Punased tulbid õitsevad nüüd sealgi, kus nad tegelikult kõik olemas peaksid: lõunapoolse tara varjuküljel. Mul on mingi kiiks, et varjulises kohas tahaks näha eredaid kollaseid, oranže ja valgeid värve, sest pastelsed toonid ei tule varjus eriti esile.

mai 20. lõunapeenras

Muide, ühele tulbile, kelle nimi on ‘Wonderful World’,  siiski nii hiline istutus ei meeldinud. Ma küll neid täpselt üle ei lugenud, kui mulda panin, aga mulle tundub, et neid oli siiski rohkem, kui sellelt pildilt paistab:

mai 20. Wonderful World

Nüüd aga näide kroonilisest ebaõnnestujast ‘Creme Upstar’, kelle sibulad on mul õnnestunud mööda aeda laiali paisata ja nii kasvab teda natukesekaupa päris mitmes kohas. Idee poolest tahaksin ma nad aga ikka siia koondada, sest madal püstine elulõng ‘Purpurea’täiendab neid lausa suurepäraselt:

mai 20 Creme Upstar

Aga siin on ‘Canasta’, millest kunagi sain kingiks 3 sibulat, ja tagantjärgi tundub, et panin nad omal ajal vist kopaga maha, igatahes kätte ei ole mul neid sibulaid enam saada õnnestunud. Tungiv vajadus selleks on olemas, sest ümber on mitmest noorest tütarsibulast märku andvad lehed ja ma ikka tahaks, et teda juurde saaks. Pealekauba on aja jooksul õievarred jäänud lõhemaks ning õie värvid ka lahjemaks: peaks olema ja alguses oligi punasetriibuline. Nüüd on punastest triipudest alles vaid kahvatud märgid.

V 15- CanastaSiis jalutab mu aias veel suhteliselt omatahtsi ringi metstulp, aga mul pole ta vastu mitte kõige vähematki, sest see viisakas lill on osanud ennast sisse seada talle absoluutselt sobivas kohas. Läbi aia on näha, et naabri juures elab ta ka.

V 15- Metstulp

Ema kinkis mulle sügisel kah veel kolme sorti tulbisibulaid, igaühte 3 tk. Kaks sorti veel ei õitse, kuigi pungad on ja ootan kohe huviga, et mis sealt tuleb. Siit tuli aga ‘Super Parrot’:

V 15- Super Parrot

Üllatuslikult ilmus välja kolm 2005/06 talvel ära kadunud tulpi, kõigist vaid üks, aga siiski!

Üks neist on ‘Hamilton’, ja kohe nõnda nartsissipuhmasse pugenud, et ma küll ei tea, kuidas ma ta sealt kätte saan:

mai 20. tulp Hamilton

Teine on samasugune narmasõieline, ainult valge ja nimi on ‘Swan Wings’. Pilti mul hetkel tast veel ei ole, mõtlesin veidi oodata, kuni ta rohkem lahti läheb ja tema ilust suuremat aimu saab.

Ja siin on üks oranž fosteri tulp, aga seda ma küll ei tea, kas see on ‘Orange Breeze’ või ‘Orange Emperor’, sest 2005. aasta peenraplaanid on mul kadunud… Mõlemad mul olid, ja mõlemad läksid tol jubedal talvel minu teada ka loojakarja.

mai 2o. oranž tulp

Ikkagi on väga tore, et aias vahel sellised surnuks peetud taimed taas kuskilt välja ilmuvad! Kohe rõõmu teeb.

ja nüüd tuleb küsimus suurele ringile. Kas see võib olla mingi sort (no näiteks et kingitud, ja mina pole üles kirjutanud ja siis ongi meelest ära läinud) või on tegemist viirushaigusega?

V 15 Viirus või päris

Viirushaigust paneb mind kahtlustama ka see, et vananedes õitel see punane serv laieneb ja muutub ähmasemaks. See pilt on tehtud üsna õitsemise alguses. Mida teie asjast arvate?  Viirus või päris?

Aivo Paljasmaa lavastatud “Atentaat” ja Universali “Despereaux'” multikas

Eile õhtul käisime Otiga pealkirjas nimetatud tüki esietendusel. Haapsalu Kojateater tegi.  Aivo Paljasmaa on sama põnev nagu alati, mis siin ikka öelda. Ja Kivirähk on Kivirähk. Kummaski osas üllatusi ei tulnud ja tükk on täitsa tore, aga mõni asi jäi minu jaoks justkui nagu hämaraks, st tüki lõpp oli kuidagi lahja, sisust lähtudes ootasin midagi aplombikamat, üllatuslikumat. Ja siis ma ei saanud aru, mis roll sellel Kuradi perekonnal selles tükis oli. Vahtisid kogu aeg kuskilt üle ääre ja vahepeal, enne eriti dramaatilisi kohti, jooksid mustad lehvivad põrgutüdrukud üle lava, keerlesid ja sädistasid. Mh? Vihjed Ruja “Mustatiivalisele linnule”? Hitchcockile? Või milleks siis? Ma ei saanud aru ja ma kahjatsesin tõesti, et ma pole teatri alal suurem asjatundja.Draamateatri “Atentaat” jäi mul omal ajal nägemata, nii et ma ei oska ka sellega võrrelda. Mingit aimu võib ehk anda Margot Visnapi arvustus tollesama tüki kohta Draamateatris.

Aga üldjoontes oli tükk täiesti nauditav. Ma saan aru, miks Aivo seda lavastada tahtis. Ilmselt ikka see konnatiigi-temaatika. Ja sellisena oli see ju tore, südamlik ja armas. Meie harrastusnäitlejad olid ka vahvad, Aivo ikka oskab nendega tõelisi asju teha. See külahullude galerii oli igatahes väga ehe ja loomulik…. kõik nad omas armsuses. Aivo lavastuses olid nad kohe kuidagi iseäranis sümpaatseks tehtud.

Hiljem kodus tuli Ott lagedale filmiga, mille ta laenutusest oli võtnud, Universali “Lugu hiirest nimega Despereaux”. Muide, lasteraamat, millel see täispikk multikas põhineb, on suurepärane, üks Newsbery auhinna laureaate, ja seda auhinda niisama välja ei anta. Selles mõttes ma isegi kartsin toda animafilmi – et mine tea, mida väärt raamatuga nüüd ometi tehakse…  Treiler ei olnud minu meelest sugugi mitte paljutõotav ja kinnitas mu negatiivseid kahtlusi. Aga ma pean ütlema, et need olid üsna asjatud. Film on väga vahva, suurepärase kunstnikutöö ja väga hästi konstrueeritud stsenaariumiga. Danzumees on sellest samuti oma blogis kirjutanud, tema vaatas asja natuke teistest aspektidest ja tegi seda nii.

Tüütud dokumendid ja Joonas Sildre koomiksiraamat

Eile võtsin üle tüki aja ennast kokku, et vahepeal kuhjunud paberid ja asjatoimetused korda ajada: MTÜ dokumendid, arvestused, “Pintsu ja Tutsiku” aruanne kulkale, kalkulatsioonide ülevaatamine ja kohendamine… oehh. Selle osa mu tööst võiks küll keegi teine ära teha, ma kohe sugugi ei salli seda arvude ja aruannete maailma. Aga kuni eesti kirjanduses agenditraditsioon puudub, seni jääb see ilmselt vabakutselise kirjaniku töö vältimatuks ning kõige tüütumaks osaks.

Noh ja siis veel see peaaegu üleöö tulnud mõte Joonas Sildrelt, et ehk annaks MTÜ-ga tema autorikoomiksi välja. “Maailma naba” on selle pealkiri. Jutt räägib tüdrukust, kes üksi koju jäädes leiab koduaiast maad kaevandava teadlase. Too väidab, et just seal asub maailma naba. Läheb lahti janditamine, kuhu kaasatakse veidrad naabrid ja ka muud väikeasula elanikud. Loo sihtgrupiks võiks olla vast lapsed/noored vanuses 5-14 ja ka kõik lapsemeelsed.

Kirjastused olevat Joonasele selle peale kõikjalt väga kõhklevalt vastanud… no selge, praegusel ajal ei taha keegi riske võtta. MTÜ-ga on see hea asi, et orientatsiooni mingile erilisele kasumile ei ole nagunii: kui sissepandud raha tagasi saaks ja autorile ka natuke, siis oleks ju “kena keik”.

Igatahes konstrueerisin eile kulkale ka selle projekti kokku ja tegin taotluse valmis. Joonas, tubli poiss, oli ise juba enne trükikodadest hinnapakkumisi küsinud ja tema loominguline CV oli ka juba valmis, lausa lust sellise inimesega koostööd teha. Aga sellest plaanitsevast raamatust – no viimane aeg tõesti, ma ütlen, Joonasel ükskord ka raamatumahus autorikoomiks välja anda!  Joonas on nagunii üks kõvemaid kui mitte isegi kõige kõvem kunstilise koomiksi tegijaid tänapäeva Eestis, loojutustaja anne on ka täitsa olemas… sünniks raamat parimate olimarkallaslike traditsioonide vaimus (no kes kolmekümneaastastest ei mäletaks oma lapsepõlvest “Kolme lugu” ja “Proovisõitu”! Tegelikult on see, et Joonase oma koomiksiraamatut veel ilmunud ei ole, tõsiselt saatanast: muudkui teeb ja teeb, üle kümne aasta, aga ikka omaette kaante vahele pole jõudnud. Tahaks väga selle lünga ära täita.

Joonase pilte ja ajakirjandusse tehtud lühikoomikseid leiate tema blogist ehk pildiprügimäelt.

Paneks vahepeal ka ühe lasteluuletuse üles

Ma vaatan, et netiotsinguga satuvad mu blogisse peamiselt kahte sorti inimesed: ühed, kes guugeldavad Aidi Valliku nime, ja teised, kes teevad seda igasuguste taimede kohta andmeid otsides. Neid viimaseid muide on palju rohkem. Tegelikult on täitsa imekspandav, kui levinud hobi on aiandus!

Ja siis ma mõtlesin, et nende viimaste tervitamiseks, kes otsivad netist taga lillekesi ja kasvatamisjuhiseid, kuid satuvad hoopis lastekirjaniku blogisse ja on seetõttu võib-olla natuke pettunud, sobiks siia üles panna üks selle aasta emadepäevaks kirjutatud aianduslik luuletus. See ilmus Lääne Elu lastelisas 8. mail.

EMME LIIVAKAST

LIIVAKAST ON KENA KOHT,
KUS MÄNGIB IGA LAPS,
AGA KAOTAB HUVI SIIS,
KUI KASVAB SUUREMAKS.
LIIVAKASTI KOHA PEALE
ISA MURU RAJAB,
SEST ET NÜÜD ON LAPSEL HOOPIS
PALLIPLATSI VAJA.
MÕNI AASTA VEEL JA SEEGI
TUNDUB ÜLEARU,
LAPS ON SUUREKS KASVANUD
JA MÄNG EI OLE MARU.
PALLIPLATS JA LIIVAKAST
EI TULE ENAM PÄHE,
SUURE INIMESE ELU
ON SIIS PALJU LÄHEM.

AGA EMME LIIVAKASTI
IGATSEB VIST TAGA,
SEST TA PALLIPLATSI RÜNDAB
SUURE LABIDAGA,
PIKAD PÄEVAD KAEVAB, MÖLLAB,
MULLAS NÄPPUPIDI,
KUI ON LAPSED SUURED, EKS VIST
IGAVUS ON LIGI!
EKS VIST EMMEL LÄHEB OMA
LIIVAKASTI VAJA,
MIKS TA MUIDU MÄNGUMURUST
HOOPIS PEENRAD RAJAB?

Mõned pildid veel minu liivakastist.

Taga need tumepunased on ripsmeline metsvits ‘Firecracker’, keskmises reas vasakus servas on kobarpea ‘The Rocket’ ja tema kõrval enam-vähem pildi keskel võime näha, et idamagun ‘Napoleon’ elas aprilli esimestel päevadel “narkoosi” all ümberistutamise väga kenasti üle. Jummel, maa oli ju vaevu sulanud ja taim sügavas talveunes… mida oligi vaja. Eespool see valgekirju on täpiline metsvits ‘Alexander’ ja sealt edasi tuleb päevaliilia ‘Franz Hals’. Ja ees tolgendavad mõned juhuslikud kobarhüatsindid, mis on mu aias samasugune õudusunenägu nagu punased darvintulbidki. Sest selle koha peale pole mõistagi niisugust eresinist sugugi ette nähtud, selle nurga gamma on kollane-oranž-valge-tumepunane. Vat nii.

V 15- EdN

Siniste kobarhüatsintide koht on hoopis siin, kollaselehise humala (humulus lupus ‘Aureum’) juures:

V 15 Humal

Järgmise pildi peal on sigrimigri, milles ei puudu mõistagi punane darvintulp, mis selles kohas ei peaks olema. Peaks olema ainult need kollased madalamad, täidisõieline tulp ‘Canasta’ (mis iseenesest peaks olema ka kõrgem, aga ma pole umbes viis aastat teda peenrast üles võtnud, lihtsalt unustan kogu aeg ta ära… Äkki sellepärast on ka punased triibud ‘Canasta’kroonlehtedel aasta-aastalt järjest nõrgemad, vaata et varsti pole neid üldse enam? Sel suvel tuleb ta igatahes küll mullast välja.)V 15- LäP Canastaga

Siin aga on need rohevahetusest saadud priimulad. Kenasti naabriks kirju lehega nõgesele, mille täpset liiginime ei suuda ma hetkel meenutada, samuti on vahval kombel sinna sattunud ka grupike tulpe, mille lehtedel samuti valge ja roheline. Tulpide juurest on lipik kadunud, nii et sordinimi selgub vast õitsemisel, siis saan kaustiku järgi asja paika panna.

V 15- rohevahetuse priimulad

Mis veel. Noh, need igaõhtused jalutuskäigud Kastanis hakkavad juba harjumuseks saama. Eile õhtul plika klassiõde helistas ja oli suht kindel, et nägi Moorut. Meie tulime just koertega jalutamast, ega midagi, autosse ja jälle Kastanisse. Aga see Mooruks arvatud kass oli muidugi vahepeal metsatukka kadunud. Kastani linnaosa taga tuleb ju kohe mets ja raudteetamm. Linn saab otsa.

Aga Mooru on nüüd kadunud juba kaks nädalat. Kui kogu aeg teateid ei tuleks, siis võib-olla hakkaks ka lootus kaduma, aga praegu ikka veel sisetunne ütleb, et mu Väikekass (noh, sest Ints on Suurkass) on siiski kuskil alles.

Mis ma eile punapajuga tegin

See oli tõesti päris õudne! Ometi ma teen seda igal kevadel. Ja iga kord on väga jube tunne, nagu sooritaks mõrva või midagi.

Mul kasvab keset aeda nimelt üks tüvele poogitud punapaju, mis aegade alguses oli viis peenikest vitsakest natukene jämedama püstise rao otsas. Nüüd on ta kasvanud selliseks (pilt rubriigist “ENNE”:

V 16 Punapaju enne

Kevadel on ta iseäranis võluv: noored väikesed lehed ja hõbedased piklikud urvad, mis paiknevad okste peal püstiselt nagu tillukesed küünlajupid. Iga aasta ma lasengi tal selle kevadise ilu ära näidata…

V 16 Punapaju lähedalt

… ja siis tuleb Suur Julmustöö.

Aarne Kähr kirjutab ka oma raamatus “Aedniku aastaring”, et aednikud on julmad ja jõhkrad inimesed, kelle lemmiktööriistadeks on terav nuga ja aiakäärid…

V 16 Punapalju pärast

Selle tüüka pealt on näha, et ma olen vaest punapaju tõepoolest juba aastaid sel moel radikaalselt kohelnud. Pookekohast kõrgemale on tekkinud tõsine haruline tüügas, sest pärast iga lõikamist tekib lõikekoha juures ju uute okste hargnemine, ta muutub mul iga aastaga aina tihedamaks.

Kui ma teda igal kevadel niimoodi tüüka peale maha ei lõikaks, siis kasvataks ta peenikesi ja painduvaid pajulikke noori oksi (need on veel punaka koorega kah) eelmiste aasta okste otstesse ja külgedele, aga selle paju okste aastane kasv on umbes poolteist meetrit. Kujutage nüüd endale ette, kui see kena puukene põrutaks oma okstega igasse suunda kasvutempoga poolteist meetrit aastas… brr… paari aasta pärast oleks tegemist tõelise taimse godzillaga ning ka suur osa murust oleks slepina maad mööda voogava okstemassi all, sest pookealuse kõrgus on iseenesest ainult umbes 1.50.

Sellele puule ongi nulliga lõikamine ette nähtud. Praegu on jah jube vaadata, aga ma võin kuu aja pärast üles panna uue pildi, millelt saab näha, et ma ei mõrvanudki teda: juba varsti hakkab uus tihe hallikasroheline tutt selle tüüka otsas turritama, juulis on ta juba päris armas vaadata ning sõrmkübaratel on küllalt valgust tema all õitsemiseks, ning augustis on ta peaaegu taastanud oma varakevadise maani rippuva vormi. Punapaju on elujõuline nagu loom, eriti kui talle veel sutsuke sõnnikut juurte ümber poetada. Ja kasta.

Eile õhtul traalisime taas koos naabrinaisega Kastanis ja otsisime Moorut, sest üks tädi helistas ja arvas, et oli Moorut just äsja oma maja ees näinud. Meie nägime seal lähistel umbes nelja musta-valgekirjut kassi, aga Mooru ei olnud neist ükski.

“Rumala Roosi” leping läks vett vedama

Läks jah, sest kirjastus asus lepingu kohapealt suhteliselt jäigale positsioonile… eks kriisiolud anna neilegi võimaluse lihtsalt öelda, et kui ei meeldi, otsi muu variant mõnes teises kirjastuses. Raamatumüük on ju päris tugevalt vähenenud, ka raamatukogud ei saa praeguste kärbete õhkkonnas enam kuigi palju sisse osta.

Aga mina ei saa ju ka sellepärast sõlmida enesele kahjulikku lepingut, eks ole. Küsimus ei ole seejuures autoritasu suuruses, see sobis meile mõlemale ja sellega oli OK. Asi oli ühes teises tingimuses, mille kirjastus läbi suruda tahtis. Esmatrüki tiraaži suuruses nimelt.

Vaadake, eesti omamaise kirjanduse normaalne ja keskmine tiraaž on ju umbes tuhat raamatut. Kõik mis üle selle, on juba peaaegu menuk, no ja siis need üksikud bestsellerid, mida müüakse ka mitukümmend tuhat, võib-olla üks-kaks nimetust kolme aasta jooksul. Aga keskmine aasta-paariga läbimüüdav trükiarv on siiski umbes 1000. Populaarse autori puhul ka 1500 – 2000. See selleks. Igatahes kui raamat osutub edukaks ja müüakse kiiresti läbi, siis tehakse sellest tihti kordustrükk. Hea tava järgi sõlmitakse kordustrüki väljaandmiseks autoriga uus leping, st ostetakse temalt õigus anda välja veel teatud kindlal arvul raamatueksemplare. Kui see läbi müüakse, siis lepitakse taas kirjalikult kokku, mis aja jooksul, mis summa eest ja mitu raamatut veel tehakse. Jne. Lihtne, inimlik, normaalne. Kui kaup läheb, tellitakse seda juurde.

TEAtavad kirjastused aga teevad hoopis nii, et ostavad esmatrüki õiguse väga suurele eksemplaride arvule. Näiteks tahavad teha 8000 eksemplari. Ja kirjutavad lepingusse, et võtavad endale õiguse anda see hiiglaslik “esmatrükk” välja järkude kaupa lepingu kehtivuse aja jooksul. Noh ikka et sel aastal 2000 ja paari aasta pärast veel 2000 ja siis veel kahe aasta pärast veel üks järk “esmatrükki” jne. Ainult et honorar on ikka seesama esmatrüki honorar, seesama ühekordne lepingutasu, ega seda siis sellepärast rohkem ei pakuta kui 2000 eksemplari trükiõiguse eest. Ja samas pole kirjastusel ka kordustrükkide eest vaja maksta, eks, sest need ju pole siis enam nende arust kordustrükid, vaid esmatrüki erinevad järgud. Sihuke peenike värk.

Noh, õnneks lepingud lõpevad mingil ajal ära, lepingu kehtivusaeg on ka lepingus kirjas. Aga. Täiesti kooskõlaliselt Eesti seadustega on need lepingud kirjutatud isepikenevateks! See tähendab, et näiteks kui leping on sõlmitud seitsmeks aastaks, alates lepingu sõlmimise kuupäevast, ja kui lepingu üks osapool ei ole enne lepingu lõppemist pooleaastase etteteatamisajaga kirjalikku avaldust teinud, et leping tõepoolest lõpetataks, siis pikeneb leping automaatselt veel 3 aastaks. Ja  kui siis pool aastat enne selle 3 aasta täitumist kah kirjalikku avaldust ei tee, siis pikeneb kogu kupatus automaatselt veel kolmeks aastaks. Ja nii aina edasi. Mis tähendab seda, et kirjastusel võib seda 8000 “esmatrüki” raamatut üha uuesti ja uuesti trükkida ning müüki paisata praktiliselt piiramatu aja jooksul, kasvõi kaksümmend aastat järjest ja ilma autorile maksmata, kuni kirjanik ükskord õigel hetkel taipab selle kirjaliku avalduse saata, ja kui see ikka siis kohale ka jõuab, eks ole.

Aga nüüd kujutage ette, et kirjanikul on selliste lepingutega ilmunud 10 – 50 erinevat raamatut. Ja kui tahad, et ei pügataks, tuleb sel moel iga üksiku raamatu lepingu puhul eraldi varitseda seda õiget hetke ja muudkui avaldusi kirjutada, ning kontrollida, kas need ikka kirjastusse kohale ka jõuavad või kas neid ikka seal registreeritakse. Aga pügada saab kirjanik sellegipoolest, sest ta isegi parimal juhul on kirjastus lepingu kehtivuyse aja jooksul jõudnud tema raamatut trükkida ja müüa 2- -3 normaalse tiraaži jagu üheainsa normaalse tiraaži hinna eest.

Loomulikult ma ei soostu sellisele lepingule alla kirjutama. Ma olen nõus sellega, et minu käsikirjast tehakse 2000 raamatut näiteks 20 000 krooni eest, ja isegi see on peaaegu heategevus, sest mina, autor, saan raamatu poehinnast 1o krooni. Minge poodi, vaadake, mis kõvade kaantega lasteraamatud maksavad, ja siis tulge ja öelge, et ma olen ahne ja paha. Ei ole ju. Seda raamatut ei oleks üldse olemas, kui mina ei oleks seda kirjutanud, ükski kirjastus poleks saanud seda trükkida ja müüa.

Kui raamat on hästi välja tulnud ja seda tahetakse osta rohkem kui need normaalsed 2000 tk, siis on õiglane, et ka mina teenin selle pealt juurde, eks.

Aga juhul kui ma olen oma isikliku väikese valge käekesega tehtud allkirjaga andnud kirjastusele õiguse trükkida seda raamatut selle 20 000 krooni eest 800o tükki, siis ma istun, vahin ja imen pöialt, kui iga paari aasta tagant jälle mu raamat ilmub ja hästi müüb, aga mina selle pealt senti enam ei saa. Sest ma kirjutasin sihukesele lepingule alla, sain oma 20 000 miinus maksud ühekorraga kätte ja nüüd ongi nii.

Ja tehaksegi nii, ja kirjutataksegi sellistele lepingutele alla, sest kirjanik tahab, et ta raamatud ilmuksid, peale selle tahab kirjanik olla ka hea inimene ja mitte kirjastajatega tülli minna. Pealegi parem see 20 000 krooni käes kui ilmumata käsikiri lauasahtlis. Kui kirjanik käib kuskil kuupalgaga ametis, siis võib-olla tema jaoks ei ole tõesti nii tähtis, kas ta saab 10 krooni või 2.50 (8000 tiraaži puhul) oma raamatu kaanehinnast. Ega ta siis üldjuhul eriti palju kirjuta ka, ehk üks raamat nii kolme kuni viie aasta peale puhkuseajast… kuigi üksikuid erandeid on, ajalehtede ja reklaamibüroode juures peamiselt, aga kõik kirjanikud ju neisse kohtadesse ka ära ei mahu. Mina ei saa endale lubada lõbu oma tööd peaaegu muidu laiali jagada (mis see 2.50 raamatu pealt siis muud on?), mina elan sellest, mis ma kirjutan. Minu jaoks on oluline, et ma saaksin sellele pühenduda, mis ma teen. Et mul oleks aega jälgida, mõelda, fantaseerida, kavandada, kirjutada. Ja kui ma tahan heategevusega tegelda, siis ma annetan lastekodudele või varjupaikadele, mitte suurkirjastustele.

Ühesõnaga, minu tingimus oli Eesti olude kohta realistlik esmatrüki tiraaž. Autoritasu suurust tahtsin kah sutike kergitada. Selle viimasega oldi nõus, aga tiraaži vähendamisega mitte. Mina ka järele ei andnud. Ja siis nad lõpuks tänasidki senise koostöö eest ja teatasid, et ei avalda “Roosi”. Ilmsiks sai ka minu rumalus, et ma ei sõlminud nendega eellepingut “Roosi” kirjutamise ajaks, sest tegemist oli nende endi pooolt tellitud lasteraamatuga. Sada kordaq muudkui helistati, et kas ikka kirjutan ja kas juba kirjutan ja millal ükskord tuleb… Mina hurraaga kirjutasingi, sest eeldasin, et leping tuleb samasugune nagu eelmisegi neil kirjastatud raamatu leping, tõsi küll, mille ümber tookordki (2007, “Tirtsti ja turtsti”) sai vaieldud, aga lõpptulemusele siiski jõudsime. Aga võta näpust. Seekord neile enam samad tingimused ei sobinud.

Ma pean tunnistama, et ma ei olegi eriti kurb, sest nendega vaidlemine oli üsna tüütu, ja mõte sellest, et iga raamatu ümber hakkaks selline pull toimuma, tundub veel tüütum. Muidugi kurb, et sügisel jääb see raha nende käest saamata, aga eks ma mõtlen ja küpsetan siin midagi kokku… ma tegelikult pole veel selgeks mõelnud, kas mul oleks mõttekam sellele raamatule teine kirjastaja leida või ikka MTÜ-ga see välja anda, ma pean endaga läbi arutama, palju mul oleks aega selle jahmerdamisega tegelda ja kuidas finantsiline pool klapiks.

Aga kevad on selles suhtes natuke jama aeg niisuguste analüüside jaoks… aias on nii palju teha, ja ilu ja rõõmu, noh.

Mu töötoa akna all avaneb praegu selline pilt:

V 15 TT akna all

Seda sinist priimulat imetlen ma iseäranis, tõug on ‘Arctic F1’ ja ma ise külvasin selle eelmisel aastal seemnest.

V 15 Arctic F1

Kaotatud sõda punaste darvintulpide vastu

Kõik need 8 aastat, mis me siin majas olnud oleme, olen ma püüdnud koos aiaga kaasavaraks saadud vanu punaseid darvintulpe kuidagi ühte kohta kokku koondada. Enda arust viimase, otsustava lahingu pidasin maha eelmisel suvel, kui õitsemise ajal märgistasin hoolega kõik need taimed ja sibulate ülesvõtmise ajal kaevasin nad üles, kuivatasin ja istutasin siis jõulu eel sinna peenrasse, kus nad mul minu arust käima peaksid. See peenar, muide, ei ole see:

V 15. SP

Minu eesmärk oli need punased siit viimseni välja saada. Ma ei tea, mis võluvitsa väel nad ometi jätkuvalt selles peenras on. Uskumatu.

Aga nüüd ma ometi vaatan, et võib-olla tasuks siiski neile loobumisvõit anda. Nad tegelikult sobivad ju siia hästi. Lihtsalt mul oli kujutluspilt kollase-valge-tumepunase voogamisest siin. Mitte see ere lipupunane. Aga noh. Ma adun enda jõuetust selles võitluses.

Seda enam, et mingil müstilisel kombel on need punased darvinid end välja kergitanud ka kohtadest, kus mul neid varem justkui pole olnudki.  Näiteks siit:

V 15 LäP

Ja ka siit ma enda teada kaevasin nad eelmine suvi KÕIK VIIMSENI välja:

V 15 IdP

Käed vajuvad jõuetult rippu, ausõna. Mina enam ei jaksa. Las kasvavad, raiped. Hullem kui umbrohi. Õnneks on nad ometi ilusad, näiteks niiviisi läbi ikka veel õitseva forsüütiapõõsa maja poole vaadates:

V 15 vaade KeP-st

Ja ka akendealuses peenras koos  õrna ja armsa ‘Sweetheart’-tulbiga tegelikult sobivad nad ju kokku:

V 15 Tulbid

See punane darvin on vist jah üks neist asjadest, mille olemasoluga on targem lõpuks lihtsalt leppida. Võililledest olen jagu saanud, naadist ja muust jamast ka, aga see punane saatan on võitmatu. Olgu siis peale. Olgu siis, kus tema tahab.

Aga kirsid ja ploomid ümberkaudsetes aedades õitsevad, õunapuud on puhkemas, ja meie katuseakendest avanev vaatepilt on lihtsalt lummav, nagu mõnest muinasjuturaamatust kohe:

V 15 vaade

« Older entries